Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-58

LÄHETUSLAUSED

Mul on üks mure, mul on tõsine mure. Millal eesti rahvas suudab oma (ilu)kirjanduse läbi lugeda. Sellest tõelised aarded välja sõeluda, sest mõnekümne lugeja seisukoht pole ometi terve rahva arvamus ega mõte. Need kümned raamatud sadadest, millega jõuan põhjalikumalt tutvuda, ei aita ju mul tervikpilti luua, kuigi täpseid hinnanguid anda. Ometigi teame, kes on suured, kes väiksemad kirjamehed. Kellele kultuur õigupoolest kuulub? Poliitikutele, kirjanduskriitikutele, teistele kirjanikele? Kas leidub meil mõni autor, keda keegi peale asjaosaliste ja paari sõbra loeb? Kas niisugusest teosest võib saada sajandi teos? Kuidas klassikute loomine tegelikult käib? Kes on jumalikuks otsustajaks? Kas me vajame nii palju raamatuid, mis nendest viimaks saab? Ma aiman, mis saatus on tabanud tuhandeid köiteid mu noorusaja literatuurist. Eks neid trükiti ju ilmatu palju ka. Nüüd jälle nii vähe, et kahekümneviiese tiraažiga luulekogu on saja aasta pärast äkki rariteet, mida imetletakse kuldses puuris või kapis. Ei tea, mis keeles nende imetlejad küll mõtlevad? Te muidugi arvate, et mu pärimised tulenevad liigsest eesti kirjanduse tarvitamisest, sest ükski asjalik ja tark inimlaps niisuguseid lauseid avalikult suust välja ei ajaks. Selline tuli kokkuvõte mu murerikkast unenäost, mis järgnes päevale, kui mulle heideti ette, et ma teen mõttetut tööd – kes seda eesti kirjandust loeb, eriti luulet, ainult sina!
NB! Kindlasti olete kõik juba lugenud, aga tuletan siiski meelde, et „Sirbis” (17.02.) vastab briti ajaloolane Donald Sassoon päris põhjalikult intervjueerija Marek Tamme küsimusele avalike raamatukogude kohta.

LOETUD RAAMATUD

Teet Kallas. Mälestused I.
Lustin natuke fabuleerimist ja nimetan Kallase raamatu jutustusteks taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatest ja ajast natuke enne seda. Ehkki mõni neist näib tuttavana, tähendab olen varem lugenud, avastan, et kirjanik Kallas on tegutsenud arvestatavama poliitikuna, kui olin seni märganud.
Nii tuletabki ta mulle meelde, kuidas me kunagi 1980ndate lõpus ja 90ndate algul enam-vähem ühtemoodi mõtlesime, laulsime, unistasime ja kartsime. Ses mõttes kordumatu aeg. Vähemalt pooltes tekstides viidatakse, et autor on kirjutanud neid umbes kümme aastat pärast taasiseseisvumist. Vahepeal on aga vähemalt kümme aastat vett merre voolanud... Tunnistan ausalt, et väga suurt elevust vormilt artiklitest koostatud mälestused minus ei tekitanud, eeldasin jõulisemat sõnumit. Ometigi on tore ennast tagantjärele vaadelda, kuidas oleme ühes või teises situatsioonis käitunud ja mõelnud. Asesõna me pole muidugi täpne, aga natuke võib ju üldistada. Kuna Kallas on köitnud, nagu öeldud, ühiste kaante vahele erinevates väljaannetes avaldatud lood, tuli ette kordusi, aga olgu peale. Ilmselt eeldasin Teet Kallase puhul belletristilisemat tooni, kuid lugejat ootab hoopis ajakirjanduslikult korrektne, faktitruu ja asjalik sisu. Ent autor ei tõsta ennast esiplaanile, pigem iseloomustab ajajärke, kus ta on pidanud elama, mõtlema, töötama ja vangis istuma.
Mõistagi huvitab mind, kuidas kirjanikud neil aegadel käitusid – nojah, päris kenasti käitusid, oldi eestimeelsed ja puha. Mõnevõrra kuivale väljenduslaadile vaatamata moodustavad Kallase „Mälestused” killukese meie ajaloolisest mälust, nõnda kui küüditamisest ellujäänud taluperenaise mõttekillud eesti elulugudes.
Autor annab mitu korda mõista, et kodumaine kirjandus pole enam nii ülev ja ainulaadne kui toona: „Kodune kirjandus oli siis niisama tähtis asi nagu on praegu kodune poliitika, eesti kirjanike kongressid aga suursündmused, millest räägiti kaua nii pressis, trammis kui põlluveerel.” Tõsi, mis tõsi, aga seda muret kuuldub paljudelt kultuurialadelt. Arvatavasti pole eesti kirjanikud teadmisest, et nende sõna ei kuulugi enam ühiskonnas primaarsete hulka, siiamaani veel toibunud. Kallase tolerantsitaotlust rõhutab väide, et me peaksime oma hinnangutes olema möödunu vastu ausad ja õiglase meelega. Ei usu, et kunagi leidub aegu, mil kõik nõnda pühalikult ja väärikalt käituksid, kuid suurepärane, et seda loodetakse. Ta ise püüab olla tõesti mõistev ja soliidselt sirgjooneline, isegi kunagisele ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele jätkub meenutajal positiivseid sõnu. Jah, ajad pole eestlastele kunagi kerged olnud! Samas mõtlen, kas kedagi veel huvitavad need nimed, kes toona oma punaseid käske ja keelde jagasid, olgu siis häid või halbu, totralt lihtsameelseid või kurjakuulutavaid. Ühe neist pakun lugemiseks: „Naiivne oli üks külaraamatukoguhoidja, kes kellegi ametliku käsuta likvideeris riiulitelt Vassili Aksjonovi eestikeelsed raamatud. Tädike oli raadiost kuulnud, et see kirjanik laimas oma kodumaad. Jah, aga see raamatukoguhoidja ei kuulunud üldse parteisse. Ta sai (ja saab ka nüüd) tillukest palka ja küttis niiskete puudega ümmargust raudahju. Ta hääl värises, kui ta endale tundmatut vene tippkirjanikku kritiseeris. Võib-olla oli see provintsitädike just see kõige viimane eestlasest päriskommunist? Nii arvasin siis. Aga siis tulid uued ajad ja temast sai üleöö sinisilmne patrioot, kes iial ei unusta õigel päeval sinimustvalget heiskamast...”.
Kes siis õigupoolest taastas Eesti riigi, on küsimus, mis näib vaevavat Teet Kallastki. Eks natuke kumab nendestki mälestust läbi, et ..., aga jäägu see igale „Mälestuste” lugejale mõtlemiseks. Pealegi hoiab Teet Kallas palju nimesid enese teada, nagu raamatukoguhoidja oma, kelle „südikat” käitumist tsiteerin. Ühe termini võiks nõukogudeaegsetest juhtidest kõneldes Kallaselt käibele võtta, nimelt kasutab ta võimumeeste puhul nimetust „kätelaiutajate riigiaparaat”.
Kuna Kalamaja kant Tallinnas on üks minu huvikohti, siis nautisin Kallase kirjeldust aastast 1995, nüüd kuulaks seal kunagi elanud kirjanikult juba uuemat varianti. Rahvasaadiku ja aktiivse kodanikuna on ta näinud-kuulnud-tajunud küllap mõndagi, mida veel avalikult jagada pole jõudnud.

Olle Lauli. Kodutus.
Vapustav, täpselt nii, vapustav, nii sisult, stiililt kui ka mahult (484 lk.). Romaani lõpuni lugemine nõudis kontsentreeritust ja vaimujõudu, eriti esimene osa. Teise juures tekkis huvi, kolmanda puhul tundsin, et ma suudan finaalini minna. Nüüd tahaksin teada autorist sootuks enam kui pelgalt pseudonüümi. Toimetaja Jan Kaus on kirjutanud tagakaanele, et „Kodutus” jutustab hingematva loo nii kaemuslikest kui ka sotsiaalsetest meeleseisunditest praeguses elus. Kordan, et just tänapäevasest julmast maailmast sündivad tundmused ning ühiskonnast tulenev võimalik vägivald üksikisiku vastu, nõuavad lugejalt vaimset pingutust. Paraku tõmbasid romaani esimesed paarsada lehekülge mu lugejanärvid ohtlikult pingule. Ma ei suutnud nõnda sürrealistlikult käsitletud maailmaga kontakti leida, ma ei mõistnud, mis vaevab ja suunab peategelast. Mis toimub Markus-Marko-Merkoga (kasutatud nimevariandid)? Kas ta on psüühilise hälbega või ei ole? Autor on sama halastamatu, kui on aeg kõigi „Kodutuse” tegelastega, ja viitab alles teose lõpus, mis noormehega tegelikult on juhtunud, ent ka siis jääb lahtisi otsi. Kuigi ma kokkuvõttes imetlen „Kodutust” idee mõttes, kaldun arvama, et kolmesaja leheküljega tihendatum lugu võinuks ehk jõulisemalt mõjuda. Peategelast „väntsutatakse” ülearu. Pelgan, et stseenide ehk kohtumiste kestus vastastegelastega võib lugejad ära väsitada. Neid, kes romaani viimase leheküljeni jõuavad, ei pruugi kuigi palju olla. Ise näiteks teatasin pärast sajandat lehekülge kolleegidele ekslikult, et taoline poolikute lausete-mõtete jada kurnab mind ega paku suuremat.
Usun, et ka mina leidsin romaanist selle hingematvad osad või juhtumid üles, millele Jan Kaus viitab. Keegi vist ei jõua romaani mõne lausega ümber jutustada, aga tundub, et Jumal on „Kodutuse” tegelased hüljanud, ja julmalt elu peateelt, kui selline üldse leidub, nn. tühermaale hukkuma määranud. Kuna „kodutu” Merko (seda nime kannab ta kõige rohkem) elab romaani algul Lasnamäel, üsna seal kandis, kus ma isegi, siis vahendatud kirjeldused aitasid mul ehk kergemini avada ruumi, kust autor mind küll sagedasti eemale veab. (Muuseas, nooruse veetis ta Venemaal.) Et Lasnamägi sünnitab kodutust ja on paljude „hingelt kodutute” kodu, ei ole romaani keskse mõtte seisukohalt tegelikult oluline. Võib-olla Lasnamäe müra ja lõhnade ummistuses otsid sagedamini vaikust pargipingilt, tunnetad, et päike ongi kõige lahendus siin maailmas, nagu arvab Merko. Olle Lauli esitab, vähemalt minu arvates, ühe inimloomust kirjeldava teesi, et paljud inimesed ongi kodutuks loodud. Olgu nad rikkad, edukad, vaesed, raske haiguse, põlatud armastuse kandjad, isata, emata, hüljatud – hingeline kodutus või hüljatus võib kõiki tabada. Nõnda kui mingi seletamatu ja salapärane kurjus kisub inimlast tegema tegusid, mida hiljem ei suuda ükski vägi parandada, leidub loomuseid, kes üritavad headuse jõul maailma muuta või seletada. Võib-olla kannab Merko oma õlgadel lunastaja nähtamatut rüüd, sest ta on enda teadmata oma naisele raske haiguse edasi andnud. Millise, jääb natuke segaseks. Muuseas, Merko ema korter asub üsna lähedal uuele õigeusu kirikule, mis küll on veel pooleli, aga tal võib alateadlik mõju olla. Keegi ei keela nimetada Olle Lauli mammutromaani võrdluseks nt. Mari Saadi habrast romaani „Lasnamäe lunastaja”.
Merkoga kokku puutuvad isikud küll mõistavad tema valikut naiivse „ebanormaalsusega” ehk headusega olukordi lahendada ja parandada, ent ennast ei suuda nad muuta ja liiguvad valitud teel üsna jõhkralt edasi. Ometi tajuvad peaaegu kõik teatavat jõetust ja ängi, kui Merko on nende juurest lahkunud. Aeg-ajalt aga tundub, et hoopis kõik ülejäänud on lõhkemas pingest ja Merko on ainuke normaalne segaseks keeratud elude keskel. Milline paradoks - Merko headus osutub raskesti vastuvõetavaks. Ehkki ta hindab vabadust, jääb Merko sisimas vangiks, mis määrab ka tema saatuse. Noormehele endale saab osaks enamasti julm kohtlemine. Merko ei sobi reeglite ja lepingutega seatud ühiskonda, nii otsustabki ta nuiutada, kui kasutada ema sõna poja kohta, s.t. tühjal pilgul enese ette vaadata ja sisemiselt piinelda.
Liiga palju vastakaid olukordi, liiga palju arusaamatuid kihte ja nüansse muudavad romaani ligipääsmatuks, kohati segasekski. Vahel ei mõista, kust üks tegelane leheküljele astub ja kes ta niisugune ülepea on. Merko on omamoodi romantiline hulkur meid ümbritsevas kalgis maailmas, kes küll robinhuudlikult varandust ei jaga, kuid külvab inimlikku kaastunnet. Merko kaudu tuletatakse meelde, et elame ühiskonnas, kus mittetegutsemine tundub hälbena. Hingematvaid kohti tuleb ette päris mitu: siis, kui Merko koos poisiga surnud lindu matab, kui ta emale küpsiseid ja jäätist ostab, kui tanksaapaga turvamees Merkot näkku peksab, kui ta kohtub kerjuseidega. Võib koguni kerkida küsimus, kas me näeme maailma „valesti”, kui elame kaasa ja mõistame Merko käitumist? Ikka veel ei oska vastata, sest kõike, mida noormees ütleb, saab ümber lükata ja vaidlustada, aga kes julgeks? Talle langevad pidevalt kaela tundetus, hoolimatus, vägivald ja asjatud süüdistused. Lugeja mõtleb ahastavalt kõrval - kus küll asub õiglus? Teadagi, teda lihtsalt pole kunagi kohal.
Kodutuse tunnet süvendab minu arvates ka seik, et Merko käib emale kingitud korteris tellingute kaudu, mis viimaks varisevad ja nõuavad ka ohvri. Ja siis Merko ema armastanud, poisi kasuisa Ennu saatus. Sellest armastusest räägib Enn alles surma eel. Suure, jämedate käevartega, käskiva, kuid lõpuks kurnatud Ennu suremise protsess on üks kohutavamaid siit ilmast lahkumise kirjeldusi, mida eesti kirjanduses olen kohanud. Lugejat lihtsalt sunnitakse mõtlema, miks inimesed elavad aastakümneid üksteise kõrval, aga ei suuda omavahel suhelda (Enn ja tema ema Maara). Üks armastuse pärast heitlev tegelane, nimeks Kati, arvab, et Merko sarnast nähtust ei tohiks üldse olla, sest ta lõhub oma olemasoluga kõik ära, mis maailmas paigas ja kindel. Lisades hetk hiljem: milline õnnetus, kui keegi on nii üksi, et enam ei vajagi teist inimest.
Keeruline on valida tsitaati, kiskuda lõiku tervikust välja nii, et see avaneks täielikult. Ühe ehk leidsin: „Õhtul Kati ei tulnud. Õhtu oli soe ja uimane. Väga vaikne. Kui kummaliselt vaikne on, mõtles Merko. Ma ei tee midagi, aeg lihtsalt veereb öösse, voolab kuhugi ära. Ja mina vaatan pealt, ei tee midagi. Miks ma midagi ei tee, see on ju minu elu... Ta istus tellingutel, jalad rippu, liigutas paistes varbaid ja kuulas kajakate harvu kiljatusi teisel pool sinist kilet. Selline üksiolemine oli hea. Ta heitis tellingule pikali; plankudel vedelev märg king jäi teravalt pea alla; ta kohendas seda paremaks, saigi väga heaks. King haises võimsalt, see ajas naerma. Kusagil all, vist esimese korruse kandis, hakkas muusika mängima. Merko tõusis istuli ja kuulas mitu hetke, tõmbas põlved lõua alla ja hakkas pead raputades nuuksuma. „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm...” See on hümn. See on nii ebaõiglane... Märg king kukkus mütsatades tellingult maha. Merko tõusis kiiresti, ronis tellingutelt alla ja läks paljajalu joostes linna. ...Ta istus mere ääres kivil, kuni päike merre vajus, vahtis punast kustuvat täppi silmapiiril ja ei suutnud mitu korda nutmist tagasi hoida. „Mis viga on, kullake?” pomises ta, ronis kivilt vette ja kastis pea märjaks, kahlas kurguni vette. ”Ei peaks ju olema, ah, ei peaks ju.” Siis oli küll tunne, et ei saa aru. Et vaatab ja püüab, aga ei saa... Kui päike loojus, läks ta koju. Ja Katit ei olnud ikka.”

Liisi Ojamaa. Ajalaulud.
Mulle need laulud meeldivad, ehkki ma ei suuda kunagi lõplikult harjuda Liisi Ojamaa kirjapildiga. Kuulake: „Maailma kõlades põrkuwad uued & wanad / helid: linn, wihm. Mälestus, lootus. Tuul, meri, kiwi, / kyynalde leegid, majad / seal, kus ma mäletan mäenõlwu, nõlwad / seal, kus ma mäletan maju. Soojus / sydame ymber, seegi ei ole wist sama; minek / jalgades, kaotanud senise sihi; sammude kaja / yha jahedam, kuni see sumbubki lumme. / Aegade algusest mõjunud sajatust / kordab siis wares & maailm / saab paika.”
Luulekogu on jaotatud kolme ossa: „Lumeuni”, ”Lauluraamat”, Loojangusadam”. Keskmises sisaldavad kõik pealkirjad sõna laul, nt. „Laenatud aja laul”, ”Loojanguaja laul”, Pimeduseaja laul”, „Leppimisaja laul”, „Lageda aja laul” jne. Poetess jagab meiega oma tajutavalt varavananenud ja väsinud tundeid, ometigi on säilinud lootus ja vahel ka millegi ootus. Rasked ja rõhuvad hetked, mis korduvad ja korduvad, on jätnud oma jälje, ja mingi nimetu asi veel... Kogu kurbusele vaatamata rõõmustatakse elu üle, mõistetakse selle väärtust. Nagu pealkiri viitab, keskendub kirjutaja ajale. Ta siseneb minu ja sinu ajahetkedesse. Liisi Ojamaad on nimetatud linnalaulikuks ja seda linna, kus klaasist majad ja kajakad taeva kohal, kirjeldab ta edasi. „Lauluraamatu” tsüklist leiab palju sügavaid ja kurbusesse kaduvaid tekste. Ühte neist, „Wana maailma laulu” tsiteerin veel, kuigi „Uue maailma laul” on optimistlikum: „Kordub, aga tagasi ei tule. / Mina pole teinud, ma ei tea. Õhtu awab naeratades syle, / hämardub. / See hämarus on hea. / Weelkord, millex weelkord seda linna? / Seda walgust, seda wana maad? / Jääma peab, kui jälle tahax minna, / lahkuma, kui tahax pysida. / Kordub, aga tagasi ei tule. / Kordumise kindlust ma ju tean. / Tasa tuleb kordumise yle / hämarus. / & hämarus on hea.”
„Ajalaulude” vahele on lisatud brošüürina mõtiskluste raamatukene „amarok.doc”, kus autor pihib kadunud Väikevennale oma tundmusi raske haiguse ajal, mis lõpeb usuga, et keha vallutatakse haiguse käest tagasi. Siitki üks mõte paljude ilmekate hulgast: „Me elame murduvas maailmas. Kus kogu aeg haihtub miski, mida me oleme pidanud kaljukindlax. Jah, siin on keeruline elada. & võib-olla minu põrsapõlve murdunud myyride rahvas, Esimese Kuningriigi rahvas saab sellega isegi paremini hakkama kui suurem jagu murenevate maailmapiltide kyljes rippujaid.”

Kaur Riismaa. Me hommikud, päevad, õhtud, ööd.
Noore autori esikkogu on tõeline avastus, võrratult sümpaatne elamus. Jaotatud kolme tsüklisse: I. Where are you going? I don`t go anywhere, this is my nationality , II. „Mis kuradi auto on VAZ 21?” , III. „Ainult pasunad olid puudu”. Eriti põnevad on proosaluuletuste pealkirjad. Pikad, selgitavad ja filosoofilised nagu vahel Madis Kõivul: „Noormees kirjutab kirja, kesksuvisel õhtupoolikul pärast suurt vihma”, mis kujutab õigupoolest kirja Elisabethile, kus võõrsil viibija jutustab eestlaste valikutest ja saatusest, öeldes: „Eestlased on kahe näoga Janused, kahe peaga vapikotkad, / üks nägu vaatab „Europalise kultura” poole, / teine nägu tolle „kusagil” poole. / Ühte kardavad, teist ihaldavad, ise aru ei saa kumba - / kere on neil ju üks. Üks ajalugu.” /---/ „ Need lilled siin vaasis on selle väikese rahva moodi, / nad tahavad midagi olla, / küünitavad päikese poole, / võitlevad olemasolemise eest, / iga õis räägib tarka juttu Soomest või Prantsusmaast, / streikidest, töölistest, kirjandusest, eestlusest. / Kas peaksin püüdma sulle kirjeldada iga õit eraldi, tervet kimpu.”
Väga kokkuvõtvalt võikski nimetada raamatu peateemaks ajalugu. Kaur Riismaa tekstides on tunda matstraadilikku münti, paljud tekstid, küll pikemad ja arutlevamad, kui luule kohta sobib nii öelda, meenutavad nii pealkirjade kui ka sisu poolest „Harala elulugusid”. Kuigi need kuuluvad enamasti luulekogu esimesse poolde, jätkub teemaarendus raamatu lõpuni välja. Lk. 26 leitud ridu võib interpreteerida mitmeti: „ajalugu võib lugematu kord ümber kirjutada, / aga seda õhku lasta päriselt ei jõua keegi.” Riismaa meenutab ja mäletab, esineb raamatu peategelasena, kes ta ju autorina ongi. Samamoodi saab väita, et Riismaa kirjutab eesti rahvast, sest rahvas võrdub ajalooga. Teiseks tunneb autor sügavat muret keele pärast. Muidugi leiame siit ingliskeelseid lauseid, mida tuleb tõlkida, see tundub olevat noorema põlvkonna loomingu paratamatu osa. Tekstist „Evald N.” leian küsimuse Tartu kohta: „Ega tea, kas nad seal räägivad samamoodi / nagu siin, /et ciao ja tänkjuu ja kuul. Keeled sünnivad ja surevad, / nagu inimesedki, / muutuvad nad hädisemaks ja aeglasemaks / ja väsivad viimaks päriselt.”. Kindlasti sobituvad väiksemad märksõnad ajalugu ja keel suuremasse tähtsõnasse mälu, mis hõljub kesksena raamatu kohal. „Nadja M.” pajatab ühe variandi ajaloo käigust ja rahvaste saatusest 20. sajandil ja lõpeb nii: „Minu vanaema oli mari. / Minu ema on venelane. / Mina olen eestlane. / Ja minu lapsed on rootslased.”. Või siis „Aprillipäike on ere Viru hotelli parklas”, kus öeldakse: „Ma tean Ameerika igapäevasest, argipäevasest ajaloost rohkem / kui Nõukogude Liidu argipäevast mõni kümmend tagasi. / Ema käest ju küsisin, räägi, / mismoodi te pärast sõda riides käisite, / millest unistasite, millega sõitsite.”. Viidatud tekstis peitub koos teadmiseks võtmisega ehk ka piisake kurbust, kui jõutakse mõistmiseni, et minevik ei ole Nõukogude Liit ja uus teadlik ajalugu on Ameerika Ühendriigid. Allegoorial on luules alati oma koht ja suunamisvajadus. Kas või nt. luuletustes „Muinasjutt”, kus „Tatjana elas kõrges lossis Ehitajate teel.”, „Läbi une” ja „Koer ronib hange otsa ja vaatab mõtlikult üle tänava”. Kestmissoovi või -valu lugesin välja pealkirja alt „Vana mees läheb tagasi lahingusse”.
Kaur Riismaa proosaluuletused on pikad ja tsiteerimiseks mahukad. Kes jõuaks neid siinkohal loetleda, kuid noore autori selge ja põhjendatud tõde puudutab mind uskumatul kombel.
Hea, et Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali jagajad „Me hommikud...” nominendiks esitasid, nõnda kui Mats Traadigi.
Lõpetuseks katke „Emma B.” loost: „Ma elan Ameerikas ja olen nüüd... / kes ma olen? / Venelased on NYs venelased, / itaallased on itaallased / iirlased iirlased. / Aga mina? / Minu kolleeg küsis mult kunagi, / et kes ma rahvuselt olen, / mõtlesin veidi ja vastasin: „I am liivlane”. / Ta küsis segaduses: / „Where do you go?” / „No, I don`t go anywhere, this is my nationality”. / „Going nowhere is your nationality?”. „Well, yes, it is”.” Teine ergu meelega poeet, Jürgen Rooste, kinnitab temale omase siirusega: „Mul on õnn olnud näha tolle debüütkogu sündi: kuidas autor töötas, sammhaaval, viimistledes, kuni... see raamat näikse nüüd olevat nii valmis, kui üks raamat saab olla. Ning Kaur R. kõneleb häälis ja keelis. Mäletab mälutaguseid, haugub koerahäälel, oskab kõndida meie sääs kauni naisena, ka vana ja kauni naisena. Ja noore mehena. Siit, noist hommikutest, õhtutest, päevadest ja öödest on alanud üks otsing, üks aarderetk, mille teekäände ja veidraid uusi seiklusi ma oodata ei malda...”.
Olen mõõdutundetult tsiteerinud, aga seda lootuses, et lugejad raamatu üles leiavad ja siis rahulikul meelel kuulavad, mis noorel autoril hinge peal ja südame sees.

Mari Vallisoo. Koidutäht koolivihikus.
Siit leiab uuemaid ja vanemaid tekste. Milline nauding on Vallisoo luulet lugeda, milline valu ja vaev saadud tundmusi teistele edastada. Olen algusest peale imetlenud nii maagilise, lausa nõiduslikult salapärase poetessi loomingut, kuid alati on jäänud midagi tabamata. Millisest salaallikast ammutab ta sõnu ja ridu? Nii olen küsinud mõnikord ka Betti Alveri või Doris Kareva loomingu puhul. Olen mõelnud, mis küll Vallisood inspireerib, missugusest laekast leiab ta sümboleid, milline pliiats nõnda karget ja nappi stiili lihvib? Kas lapsepõlve sahtlid on olnud nõnda küllased? Tõepoolest, „Koidutähes...” märkad koolitüdrukulikku lihtsust, kogu lõpeb nii: „Hall majake seisab. / Lähen laps üle õue. / Kuldõled sääl sees on. / Ja hellvalged talled.” („Esimene lumi”)
Ma ei leia Mari Vallisoo luulest suuri, säraga epateerivaid kujundeid ja sõnu, aga tajun tarkust, mida jagavad oskuslikule vaatajale vaid „aastate hool ja valude töö”. Milline võim võib olla kirjatähel, sõnal, lausel. Kuid eks koidutähtki vaimustab meid surelikke oma aegumatu valgusega: „valuaeg / suurem on / kui me eluaeg.”
„Koidutähes...” kohtume sageli AJAGA, mis, tõsi, ei kao heade kirjanike loomingust küll kunagi. Seda otsitakse, aga alati ei leita, sest mõnikord on ta iidvana ja juba unustusehõlma peidetud. Esimesse tsüklisse „Vaated” koondunud mõtted näivad kiirel lugemisel ehk mõistmatud või uskumatud, ent jõult üsna suured. Kujutage ette: „MU ONUPOEG - üks Linnutee - / mul tahtis külla tulla. / Et kas ta tüli ehk ei tee. / Mis aatom oled, küsis ta, / kas hõbeda või kulla. / Kas ruumi on, ta küsis.” Nii otsib autor vist mälujälgi? Kui öelda, et Vallisoo luuletab matemaatilistest terminitest „Et iks on ilus ja igrek ka.”, siis see võib muigele ajada, aga ta nimetab sekka Demokritost, Descartes`i, Pythagorast ja nõnda ammendavalt, et ehmatad ära. Valisin tsiteerimiseks 2001. aastal Juhan Liivi luuleauhinna pälvinud ja endale tihti meenuva „Ei ehita”: „Ei ehita! Üks ehitas / kuus päeva palehigis. / Mis saanud sest! / Mis hirmus tõug / neis lobudikes sigis! / Ei ehita! Ei tohigi - / päev juba ammu seitsmes. / Pean hingama. Üks mõtteke - / peale-lõuna rahusse / uinakule heites - / mind veidi vaevab. / Samas, jah, / ta unub kusagille. / Ei mina – seeaeg, kui käis töö, / ei liigutanud lille. / Need lilled ise liikugu! / Neil valgus, klorofüll. / Ja ma võin rahus puhata. / Ja aega on mul küll.”
Möödunud aastal ilmus sarjas „Kaasajaluule” Mari Vallisoo valikkogu „Tabamatu toalävel”, mille tagakaane siseküljel Jüri Talvet üldistab väga lühidalt, ent särav-täpselt autori loomeloo väe.

 


 digitaalarhiiv digar