Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-57

LÄHETUSLAUSED

Öeldud ja kirjutatud lausetel ning mõttekestel on praegu aeg enese üle aru pidada, pühendun vaid kirjandusele.
Kui juhtub mahti olema, siis lugege ka taani kirjaniku Klaus Rifbjergi romaani „Anna (mina) Anna”, seal kirjeldatakse, kuidas auväärsest ja heast elust küllastunud naine otsib võimalusi piire ületada. Nii iseendas kui ka riikide vahel. Kes keeldub julmustest ridagi lugemast, see hoidku muidugi eemale.

LOETUD RAAMATUD

Kai Aareleid. Vene veri.
Üks teema, mis okupatsiooniaastatel eesti ilukirjandusse autentset teed ei leidnud, oli välissuhtlus või -poliitika. Nüüd on meil diplomaatidest kirjanikke (nt. Jaak Jõerüüt), aga samavõrd ju ka nende abikaasasid. „Vene veri” viib kaheksandiku vene verega naise koos lastega Peterburi, kuhu mees lähetati konsuliks. Ilmselt autobiograafilise taustaga raamatu peategelase põhitegevuseks kujuneb seoste otsimine enda ja venelannast vaarvanaema Aleksandra vahel. See võrratu keele ja meelega lugu on kahtlemata üks viimase aja lugemiselamusi. Kai Aareleid suudab Peterburi jahedust, värve, õhku, nukrust, lõhnu, elu haprust ja samaväärset sitkust ning suurlinlikku elukeskkonda täpsete, ent nappide kujunditega võluvaks kirjutada. Mõjusalt, teatava ajataguse tuttavlikkusega kujutatakse linna tänapäevast õhkkonda, inimesi, parke ja maju. Tsiteerin: „Bolšaja Morskaja tänaval on Nabokovite maja ja selle esimesel korrusel Nabokovi muuseum. Enamasti ei oska ma muuseumidest täit rõõmu tunda: nad justkui peaksid näitama Aega, kuid aega ei saa ju pudelisse püüda. Kui miski Ajast kõneleb, siis varemed, mitte täiuslikud koopiad kunagi olnust. Nabokovi muuseum Bolšaja Morskaja majas nr. 47 jätab erilise mulje, sest temas on muuseumi õige vähe. Kartoteegikaardid, lühikeseks kirjutatud pliiatsid ja ärakustutatud kustutuskummid on muidugi olemas. Ja liblikad. Natuke tahveldatud seinu ja vana mööblit. Ent selle paiga lunastab hoopis muuseumihoidja. Väike, vaikne, peaaegu nähtamatu vana naine. Hoopis teist tõugu kui kõik need suurte kohustuslike muuseumide tähtsad emandad, kes oskavad sulle tasahilju selja taha hiilida ja siis kurdistavalt röögatada: „Ne troooooogatttttj!” Isegi kui sa pole millegi puutumisest mõelnudki. Emandad, kes tegelikult põlgavad külastajaid, vähemalt selline mulje jääb.” /---/ „”Ma vist ei ütelnud ennist, et tükk aega asus siin majas tsensuurikomitee. Vot.” Ja väikese vaikimise järel: „Aga isa raamatukogus (seal tagapool) oli kunagi kümme tuhat köidet, rikas raamatukogu.” Vera teeb armsaid pause, jätab aega järele mõelda, hingata. Vaadata seda, mida ei ole. „Võib-olla mäletate „Lebeda” algust: Prostorneišei komnatoi v osobnjake bõla biblioteka... „Häärberi suurimas toas asus raamatukogu...”” Ja niisama õhku rippuma see jääbki. Ta astub ees täiesti tühja hoovipoolsesse tuppa ja seisab akna juurde. Räämas asfalteeritud hoov, plekiga üle löödud uksed, luitunud värviga seinad, katkised keldriaknad. Tavaline vaade. Seal, näete, oli garaaž. Mercedes Benz, Rolls Royce, Opel...” Võlurina manab ta meile silmade ette mugava linnakodu, Vene hõbeajastu ideaali oma autopargi, telefonide, viie vannitoa ja liftiga. Sealsamas, tühjas hallide seintega toas, kust on just maha võetud rändnäitus ja uut pole veel tulnud. Väljas sajab varakevadist külma vihma, taevas on madal ja hall, Vera aga jutustab vitraažaknast, ahjudest, kuumast lõhnavast teest ja Inglise guvernandi mandliküpsistest. Lõpuks viib ta meid trepikotta ja näitab, kus olid lift ja värvilised aknaklaasid. Ja kuigi trepikojas pole enam ei värvilisi aknaid ega vanaaegset lifti, ja üleval, kus oli vanemate magamistuba, asuvad „Nevskoje Vremja” umbsed ja anonüümsed kontoriruumid seina äärde lapitud ajalehepakkidega (nevskoje vremja, Neeva aeg, kokkusattumus seegi), on Vera suutnud selle korraks ellu äratada. Vahel piisab ühest vaiksest võõrast inimesest, et hall taevas Neeva kohal tõuseks kõrgemale ja laseks näha.”
Mõisted oma ja võõras avanevad sageli küll mõtlema sundivas, ent väga lihtsas konkreetsuses. Need märksõnad meenuvad, kui naine kuuleb õigeusu kiriku muusikat, astub mõnele sillale, jälgib vanu kortsulisi ja küürus naisi. Peale jääb ikka võõras, kuigi konkreetne esiema jääb omaks teadmisega, et sünnitas 9 last ja ta jalgu vaevasid veenilaiendid. Lugejana tajusin, kuidas veri voolas kirjeldatud tunnetes ja meenutustes soojalt, vaikselt, kuid raskelt. Need mälestused, lood, leheküljed võivad äratada meis soovi teada saada, kellest me endi veri õigupoolest koosneb? Kellele võlgneme oma jõu ja armastusvõime.

Contra. Okseoksjon.
Võtsin kergemeelselt Contra luulekogu kätte, aga ei see mind köitnud. Contra oskab muidugi looduselt saadud andega sõnu riimida ja nendega tiritamme teha („digi tv saab niimoodi / kui keedad / tiigiveest teed”), aga ootaks juba enamat. Muuseas, arvutimaailm pälvib Contral üsna mastaapset tähelepanu: „arvuti hakkas lagunema / viskasin ta jalust ära – loodusesse / enam ei lagune!” Ma ei tea, kui paljusid lugejaid Contra stiil vaimustab, aga neid kindlasti leidub. Luulepila võib mõjuda mõnusalt, aga pilanaljad nõuavad rohkem vaeva kui tõsisemad luuleread. Muidugi on Contral ka sisukaid tekste, aga libastumisi samuti paras jagu, vähemalt minu maitse jaoks. Contra väljenduslaadi õigustab mõnel määral autori kommentaar, et üht-teist on ta rahvasuust üle võtnud. Ega oksendamine suurem asi tegevus pole, aga ei hakka ma seda tegusõna luule kaudu kommenteerima. Pealkiri näib olevat lihtsalt edev sõnamäng! Contra kui murdes kõneleja on sedapuhku hoopis mõne lehekülje „inglist pannud”. Päris arusaamatut tähemängu kostub aga tekstidest „Margus Konnula anagrum-konsul” või „Võimas kinkekomplekt” jt., ent olgu peale.
Contra on luuletused tsüklitesse jaotanud, vahelõikudeks valitud tähed moodustavad autori nime CONTRA. Üldistuseks lisan, et C ja N tähe järele seatud tekstid on huvitavamad kui näiteks A tähe taha jäävad, aga see arvamus pole päris täpne. Kui tsiteeriksin luulepala „poliitikud on väga nõmedad”, siis tunduks see ju mageda näitena, palju sisukam on „oli vanaisa asi”, aga seegi jäägu teile endile lugeda. Mõistagi leidub soliidse paksusega kogus olustikulisi pildikesi ja olmepila, natuke koguni sotsiaalkriitikat („Olen sotsiaaltöötaja”). T tähe taga algavadki kõik luuletused sõnakesega olen (nt. „olen „väikene” jaak urmet”, „olen väike aapo ilves”, ”olen kauakestev õlu” jt.). Pikemaks näiteks valisin kogumiku esimese teksti „Ropp aed”: „kaks kärbest ujuvad mu maitsvas lõssis / kas järeldama peab et see on sopp / kõik nilbevõitu sõnad kirjas ÕSis / kas tõesti on see ilus raamat ropp / nüüd alustan üht mahukat obstsöönsust / mis klassikaks peab saama nagu Faust / MA OLEN IKKA UNISTANUD FÖÖN SUST / MU KUJUTLUSTEL SEKSUAALNE TAUST / no mis siis õieti on ropp kas sõnad / mil juures vulg. kui ÕSi kaed / lae meelest on ju kõige mustem põrand / see jälle arvab räpased on laed / ja mõlemite meelest ropp on aed”.
Ma saan aru küll, kus „peenutsevatele lugejatele” viidatakse, aga ma ei tee väljagi. Kirjanikul on õigus kirjutada, nagu iganes soovib ja minul jälle arvata, kuidas tahan. Tegelikult leidub Contral tuumakaid viljapäid ka, eriti kui need on lühemat sorti: „eile lasin põhja / ühe MTÜ / see on minu teene / mitte süü”. R tähe tagune „VÄGIVALDNE HAIKUPÄRG” sisaldab samuti mõne kenakese mõtte. Tagakaanelt leidsin mõnusa ütluse, mis mu meele leplikumaks muutis: „Kui mõts ennast vara ära puhastab, okse maha aab, sis tuleb varane keväde”!

Peeter Helme. Varastatud aja lõpus.
Selle raamatu kohta ei oska, õigupoolest ei söandagi midagi enesekindlat öelda. Kas tõesti romaan, kas tõesti armastusromaan? Nii ju Helme raamatut reklaamiti ja tutvustati. Jah, küllap ta seda kõike on, ainult et tegelane ise ei tea suuremat tunnetest. Äkki on see eesti mehe tundeelu markantne näide? Katse juhtida üks 21. sajandi mees teele, ristteele, mis on talle olemuselt võõras? Aga äkki on see kõik hoopis paroodia, pilge tundetu meesinimese pihta? Eks Peeter Helme varasemadki romaanid mõjuvad jahedalt ja ükskõikselt. See lühike, sõnastuselt üsna literatuurne ja emotsiooninapp teos kirjutati kahtlemata väärtkirjanduse näiteks. Äkki on „Varastatud...” esimene romaan, mis näitab teed pealiskaudsete, kuid meelaste armastusromaanide juurest õilsamasse ja kargemasse tundemaailma? Näete, „Varastatud...” peategelane on sedavõrd erinev robustsetest brutaalsetest isastest, kes prevaleerivad eesti kirjanduses, et lõi isegi minul jalad alt. Ilmselt ei jõua ma kunagi selle romaani lõpliku mõistmiseni. Kujunditest korduvad „varastatud tunnid”, varastatud hetk”, näpatud sekundid”, „meeleheitlikud suudlused”, „käepigistused”, „relvitukstegev naeratus”, „sõrmed põlevad kokkupuutes”. Kellele küll soovitada? Pelgan, et mõnele väärtkirjanduse austajatest mõjub „Varastatud...” tuimana, tavalisi armastusromaanide ihalejaid peletavad eemale aga vahepaladena esitatud teaduspõhjalised arutlused (absoluutsest) ajast, mida inimlapsele antakse nõnda vähe. Jah, need aitavad küll mõista, et kõigile ei anta armastusaega, ent tunduvad üldises kontekstis liigsed ja vaid ruumitäiteks niigi kõhnale romaanile. Autor on küll Heideggeri mitu korda nimetanud, mõistagi Nietzschet ja teisigi, aga milleks see kõik? Selge, need osutavad autori erudeeritusele, aga lugeja hakkab lihtsamat otsima, nimelt tundeid. Minategelane omateada ju armastab ja imetleb oma armukest, aga jääb tunne, et ta pigem selgitab kuulajale, kuidas võiks armastada, ise sellega toime tulemata. Romaani tegelastel nimesid pole, naine on igatahes Ta, aga see ei mõju salapäraselt, kirglikult, haaravalt. Saage tuttavaks: „Ma ei teadnud, kuidas käituda – kas peaksin püsti tõusma ja aitama Tal mantli seljast, või tegema just näo, nagu poleks meie vahel midagi, nagu oleksime lihtsalt kaks tuttavat, ja käituksin rõhutatult, ebakonventsionaalselt. Kuni ma kõhklesin ja end pisikesest ümmargusest tugitoolist vaevaliselt üles hakkasin ajama, jõudis Ta juba minuni, heitis seljast musta, veatult taljes istuva mantli ja võttis istet. Jällegi ta kord peitis pilku mu eest, kord aga piidles mind silmanurgast, ise seejuures muiates, hetketi lausa itsitades. See mäng ajas mindki muigama, aga mu küsimuse peale, mis Teda naerma ajab, ei osanud Ta vastata – ei siis ega ka hiljem. Seesama mäng jätkus oma konkurentsitus armsuses edaspidigi, kuni lõpuni, ning lõpuni välja vastas Ta mu sõnatule või teinekord ka lausutud küsimusele üliarmsalt ja süütult: „Sa lihtsalt ajad mind muigama ja ongi kõik.” Küsisin, mida Ta juua soovib, ning Ta osutas minu tassile ja palus teed. Viipasin ettekandja. Panin edaspidi tähele, et Ta ei olnud sedasorti naisterahvas, kes tellib alati sama, mida teised lauasolijad. Selliseid, olen ma märganud, on üsna palju, kuid tema nende hulka ei kuulu. Niipalju kui ma mäletan, võttis Ta alati midagi vastavalt oma maitsele.” Mõttearenduses on küll kõik komad omal kohal, aga kas saab olla veel ükskõiksemaid lauseid? Niisugune armastus romaani lõpus mõistagi kuhtub, ja see on täiesti loomulik. Hea, et lugu on lühike.

Heljo Mänd. Nõgesed ja nartsissid.
Autor kirjutab: „Minevik tõmbab mind ligi nagu armastus, mis on minu jaoks lõppematu.” Võib-olla jäänuksid need kirjanduslikud memuaarid mul lähemas tulevikus lugemata, aga hea päkapikk peitis need suure sussi sisse, ja nüüd rõõmustan, et „Nõgesed...” on mu raamaturiiulil koha sisse võtnud. Väärika kirjaniku mälestused avardavad mu erialaseid teadmisi eesti (laste)kirjandusest, aga ühtlasi üllatavad, kui valusalt võib alati sõbraliku olekuga Heljo Mänd vajadusel salvata. Just neid, kes talle kord ehk tõesti liiga teinud. Nüüd mulle uudsetest faktidest. Näiteks sain teada, et Raimond Kaugveri sünninimi oli Karufeld, et ta tuhnis eestiaegsetes ajakirjades ja otsis põnevuslugude ülesehitamise nippe, et Boris Kabur esitas avaldamiskeelu ajal oma tõlkeid bibliograafi Vaime Kaburi nime all. Üksjagu huvitavat materjali leiab ka kunagise Noorte Autorite Koondise kohta. Lugesin, kuidas on käitunud Kalle Muuli, mida arvanud Arvo Valton, milliseid probleeme tekkis Männil lavastajate Kaarel Kilveti ja Kalju Komissaroviga jne. Avastan kümneid fakte vähem huvitavatest ja juba unustatud loomeinimestest omaaegsetes toimetustes. Kunagiste vennasrahvaste lastekirjanikega puuduvad mul mõistagi väiksemadki kokkupuuted, ent Heljo Mänd on neid tõlkinud, ja nad on tähendanud talle mälestusi. Kõigi raamatusse pääsenud persoonide kaudu ent avanevad ka Heljo Männi enda isiksus, loomelugu, eluvaated ja väärtused. Mänd suudab ühe-kahe tabava detaili või viitega anda hinnangu kaaskirjanikule või endisele kolleegile. Ammusele sõbrannale, tuttavale, oma kodutänava inimestele. Heljo Mänd ütleb selgelt ja keerutamata välja, kes on talle elus andnud kabjahoope, ja küllap mõnigi, kes on nimepidi esile tõstetud, võib tunda, et nüüd sai samasuguse löögi vastu. Autor küll rahustab raamatu lõpus, et kõik, mida ta kirjutab, on vaid mälestuste vihm, ja vihm ei vihka kedagi. Nendest lühikestest tekstidest, omamoodi novellidest, mis haaravad endasse palju kümnendeid, õhkub lastekirjaniku ütlemistele ja hinnangutele vaatamata heledat meelt ja elujaatust, mis kosutab lugejat. „Kas mälestused on laulud või väikesed männiriisikad, mida olen sisse soolanud?”  küsib autor. Mõlemat, arvab üks lugjatest.  Heljo Mänd kasutab kõnekat väljendit „kirjanduslik tagahoov”, kuhu teda ennast olevat kunagi tahetud lükata. Aga kui loetlen raamatust nopitud nimesid, siis kaasneb paraku pärimine, keda neist mäletatakse, kuhu nad kuuluvad: Sven Kreek, Jüri Piik, Adolf Rammo, Elar Kuus, Aino Tigane, Kaarel Korsen, Raid Paavel, Marie Rebane, Holger Pukk, Venda Sõelsepp, Silvia Väli jpt.? Karm tõde, enamik nimetatutest on kadunud unustusehõlma, ja on teadmata, kas sealt kunagi välja tulevad, ometi alustati kord kirjaniku- või tõlkijaambitsioonidega. Mitte keegi ei taha „tagahoovi” kuuluda. Ime, et Mänd neid veel kord nimetas. Nii võiksid paljud tänasedki kirjutajad, kes arvavad end hinnatute väärikasse ritta kuuluvat, mõelda ka tuleviku peale. Paar üllatavat leidu veel. Mäletaja Mänd ei teadnud Linda Ruudi saatusest, ent viimase surma-aasta on 2010. Ülestunnistus, et ta kartis valida Ilmi Kolla kogusse tundeluulet, mis polnud varem ilmunud, näitab mõistagi toonast hirmu võimu suhtes. Huvitav on lugeda, kuidas üks vajaliku hariduseta keeletoimetaja suudab end maksvusele suruda. Toimetajatega tuleb Heljo Männil pika loometee jooksul mõistagi rohkesti piike murda. Ent mõnestki kunagi toimunud ebameeldivast juhtumist aitab teda üle saada humoorikas hoiak. Väärt hoiak! Inimesi silmitsenud autor kirjeldab mõne reaga, kuidas tähtsuse näitamine inimest naeruvääristab.
Mälestuskildude vahele on Mänd lükkinud lühikesi mõttelõike, mis on kas unetul ööl või siis tõsisel päeval tekkinud. Need mõjuvad väärikalt ja viitavad sageli autori eale. „Nõgesed ja nartsissid” on võluv ja mitmevärviline raamat nii inimeste kui ka juhtumiste poolest, ent alati on parem ise seda tunnetada. Raamat sobib kõigile, kes huvituvad kirjandusloost ja ajast, mil on elanud ja elab Heljo Mänd.
Lõpetuseks: „Hetkel, kui minevikku ei ole kohal, täidab olevik oma kohustusi ja pistab mulle mõttekese pähe. Mõttekese, mitte mõtte. Ent ma ei hakka olevikuga tõrelema, et ta nii kitsi on. Ütlen hoopis armetule mõttele: ma ei kirjuta sind täna veel üles. Kosu veel veidike mu hingemullas, kogu jõudu! Siis äratad sa ise mind ühel ööl üles ja sosistad: kirjuta nüüd! Ja ma kirjutan ning me saame sinuga mõlemad suureks.” Tänagem üht eakat loojat tema loomingu eest, ise avaldan tänu lapsepõlves loetud „Oakese” eest.

Rein Veidemann. 101 eesti kirjandusteost.
Igal vähegi lugenud inimesel on oma 101 raamatut, mis talle tunduvad olulised. Kas need alati kuuluvad eesti belletristika hulka, on iseküsimus. Rein Veidemanni põlvkonnakaaslasena jätaksin ma mõned teosed tema valikust arvatavasti kõrvale, aga kõigele vaatamata usaldan tema nimekirja, sest Rein on minust igati kompetentsem kirjandusajaloo tundja. Konkreetsest saja ühest on mul lugemata vaid Georg Mülleri „Jutluseraamat”. Kauksi Ülle romaaniga „Paat” vaevlesin eestlasena tükk aega, nii jäi ka elamus millegi taha, ise ka ei tea, kuhu... Ent kirjandusnähtusena võib võrukeelset ja tegelikult väga hingestatud teost alati esile tõsta. Iga interpretatsioon, iga arvamus on mõistagi individuaalne ning sõltub paljudest asjaoludest: east, haridusest-haritusest, maailmavaatest, hingeseisundist lugemisel jne. Vaevalt 1990ndatel ja hiljem kirjanduselu kujundama asunud Paul Kuusbergi enam sel määral hinnata tahavad kui nõukogude eesti kirjandusloolased. sest nt. Lapeteuse puhul on oluline teema, mitte romaani kunstiline täiuslikkus. Nõnda käib käsi küllap ka nii mõnegi tänase teosega. Eespool tutvustatud Heljo Männi „Nõgesed ja nartsissid” näitab ju üsna kujukalt ühe või teise autori ja raamatu saatust. Kas Raimond Kaugveri „Põhjavalgus” mõjub tähenduslikumalt kui „Nelikümmend küünalt”, on natuke tunde asi, sest viimast lugesin lapseeas koos isa abistavate kommentaaridega. „Nelikümmend küünalt” on tänaseni jäänud minu jaoks olulisimaks Kaugveri paljude romaanide hulgas.
Kuna ma ei tutvusta valikut „101 eesti kirjandusteost” kirjanduskriitikuna, vaid soovitajana, siis arvan, et väljaanne peaks jõudma omamoodi teatmeteosena igasse raamatukogusse, ja ka kirjandusõpetajad saavad siit kindlasti abi. Kas nn. tavaline eesti kirjandusega põgusamalt kontaktis olev lugeja suudab Reinu tekstide kaudu suuremate üldistusteni jõuda, on küsitav. Päris sageli eeldavad need eelteadmisi, aga see lause on positiivse hinnanguna mõeldud. Igatahes tutvustab kirjandusprofessor kõigile arusaadavalt Ene Mihkelsoni „rasket” romaani „Ahasveeruse uni” ja akadeemik Jaan Unduski kuulsat „Sina, Tuglas”. Need lühikäsitlused võivad nii rahvaraamatukogude töötajaid kui ka lugejaid isikliku arvamuse kujundamisel toetada. Samaväärselt sisukalt avanevad nt. Ain Kaalepi, Hasso Krulli, Jüri Talveti märgilise tähtsusega lood, mida paraku külaraamatukogudest ei laenataks. Jüri Ehlvesti loomingut on kõige põhjalikumalt uurinud vist Kajar Pruul, aga mulle on vaatama kohatisele püüdlikule süvenemisele Ehlvest jäänud kaugeks, erandiks tema viimane romaan „Palverännak” (2005). „Elli lennu” loen ehk pärast Reinu selgitusi kunagi üle. Kindlasti aga jagan raamatu kokkupanija uhkustunnet eesti kirjanduse üle. Koguteose esimesest peatükist „Laulust suurest tammest”, kuni viimase näiteni, milleks Jüri Talveti „Eesti eleegia”, saab siiski teatava kvintessentsi sellest, mida püsivat on eesti kirjarahvas suutnud luua.
„101 eesti kirjandusteose” autor on enamasti lisanud ühe või teise teksti lõppu kokkuvõtva lõigu. Doris Kareva luulekogu „Pühitsus” puhul kõlab see nõnda: „Asjaolu, et Doris Karevas kehastub väliseltki ebamaiselt kauni luuletajanna arhetüüp, on üheks põhjuseks, miks ta juba kolmkümmend aastat on esindanud eesti luulet kõikvõimalikel kirjanduslikel foorumitel. Kesküla meelest on ta teinud seda nii hästi, et Nobeli preemia puudumine eesti kirjandusel olevat täielik arusaamatus. Nii Tammsaaret, Underit, Alverit, Krossi kui ka Kaplinskit on esitatud nobelistide klubi kandidaatideks. Siiani pole kellelegi veel liisk langenud. Tähtsam näib siiski, et me ise oma kirjanike suuruse ära tunneksime ja seda hinnata oskaksime.”
Rein Veidemanni hinnang on raamatuna meie laual. Kui keegi soovib oma nimestiku koostada, siis seda parem eesti kirjandusele. Olgugi et poetasin mõne tasase kahtluse ühe või teise raamatu kohta, kuuluvad ju ka minu arvamused tuhandete teiste hulka, millega me hindame eesti kirjandust täna ja homme, kauges tulevikus. Autorit tuleb aga töö eest tänada.
NB! Üks pisiasi siiski. Mul pole kombeks lugejana pidevalt fakte kontrollida, aga juhuslikult tean ja vaatasin ka „Eesti kirjarahva leksikonist” üle: Enn Kippeli romaan „Meelis” ilmus raamatuna 1941, aga lk. 13 on kirjas 1943.

 


 digitaalarhiiv digar