Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-56

LÄHETUSLAUSED

Aasta viimased kuud on olnud raamatukogurahvale, tegelikult ju kogu eesti kultuurile intrigeerivad oma arutlustega, kuidas ja mida komplekteerida rahvaraamatukogudesse. Diskussioon on kiskunud minu arust natuke kiiva ja sageli on tõstetud fookusesse hoopis teema, mida keegi loeb, kui palju ja miks. Kas oleme oma erialal kompetentsed? Mõistagi loeti ka sente, muidu poleks asjal ju mõtet. Raamatukoguhoidjana ütlen pärast kõike kuuldut-nähtut otsekoheselt välja, et ma ei fikseerinud ainsatki mõttepoega, mis näiteks mind mu töös suunaks või aitaks. Aiva korrati üht ja sama, kord talitsetumalt, siis jälle ägedamalt. Kümnetes kirjatükkides ja repliikide vahetamises ei leidnud ma paraku mitte midagi uut. Ja kui ka Kultuuriministeerium pahameeles ja volis mingeid käske-soovitusi komplekteerimistingimuste mõttes esitab, ei muuda seegi kuigivõrd eesti kirjanduse lugemist. Teatud perioodi kestel suurenes ehk huvitatus anglo-ameerika ajaviitekirjandusest, aga kui ilmub häid eesti lugusid, asuvad mõned neist edetabelite ihalejate suureks rõõmuks kenasti kuhugi esimeste sekka. Rõhutan, väärt eesti kirjandust, sest lugejana tean, et tühja sõnumi ja lameda sisuga raamatuid ilmub meilgi ülearu. Ükskõik kui õlgu kehitama sundivaid või esineja intelligentsust toonitavaid ütlemisi võim ehk raha ning oponendid meedia kaudu on jaganud ja ehk jagavad tulevikuski, väärib hoopis esiletõstmist fenomen, mille võtaksin kokku pärimisega: mis salavägi ja miks suunas ühiskonna tähelepanu nii pikalt väikestele, väheatraktiivsetele ja enamasti suuremas kultuurikontekstis märkamatutele raamatukogudele?
„Paabeli raamatukogu” vestlusring „Kes kardab Dante Alighierit?” ajendas haarama suure itaallase „Jumaliku komöödia” järele. Igavesti kehtivate ridadega soovin teile, head lugejad, sisukat uut aastat!
„Ja tema mulle: „Pärast pikka riidu / veel voolab verd ja metsa omad löövad / siis visa võitlusega teised välja. / Kuid juba varsti langevad ka nemad, / kolm aastat hiljem teine pool saab võitjaks, / toeks võim, kes juba varitsemas eemal. / See kannab kaunis kaua pead siis püsti / ja valju rõhumise all peab vastast, / kui palju see ka kurjustaks ja kurdaks. / Kaks õiglast on, kuid neid ei võeta kuulda, / sest sütitavad sädemeid kolm sädet, ja need on ihnus, kadedus ja kõrkus.”
Eesti kirjandust on loetud ja loetakse edaspidigi, küll vahetuvad aga kirjanike nimed, raamatukoguhoidjad ja kõrged ülemusedki. Sic!

LOETUD RAAMATUD

Piret Bristol. Maailm, mis on hea. Esimene osa. Olgu arvamus kohe välja öeldud: mulle see raamat sobib. Ülikooliaastatest on palju kirjutatud ja tehakse seda edaspidigi, aga alati on midagi isepärast juures. Piret Bristoli „Maailma...” käsitlen kui belletristikat, milles ilmselgelt autobiograafilist münti. Romaani peategelane Triinu, hüütud Filoloogiks, mõjub kaitsetuna, kuigi teda võib samal ajal ka liialt vabameelseks ja kergesti kohandatavaks pidada. Kahekümneaastane, kesisest keskkonnast, n-ö. võimuka lesestunud ema seljatagant põgenenud eesti filoloogiat õppiv tüdruk peab ametliku ühikakoha puudumise tõttu asuma elama, täpsemini magamispaika jagama füüsikatudengitega. Kes aga teadagi poisid. Lisaks piinavad teda väikelinnast pärinemise kompleks ja segadused armumistes. Puritaanlane võiks kohe kukkuda Triinut süüdistama, et kuidas ta esimesel juhuslikul kokkusaamisel kohe poisiga magas ja siis tema järel ühikasse komberdas, aga elus on tulnud hinge sees hoidmiseks hullemaidki tegusid teha. Üks ühiselamu kaaslastest süüdistabki Filoloogi enesekehtestamise võimetuses, ent iseloom antakse sünniga kaasa ja vahel ei suudeta seda tõesti muuta. Triinu loomust kaitseb vaikimine. Tornühiselamu seltskond, kellega päev päeva kõrval suheldakse, pole just eriti värvikas. Väiksemad karakterid võiks ju loetleda, aga ma ei tee seda, sest kedagi eriti ilmekalt teiste seast esile ei kerki. Põhiteemaks üleüldine rahapuudus ja pidev joomine. Naistega heitlemine kuulub samuti aegade algusest saati tudengite elulaadi juurde. Kes pead-jalad koos eluga toime ei tule, valib eraka. Siis jätkub suhtlemine tihedas sõelumises erinevate elukohtade või ruumide vahel. Väiksed armumised ja omavahelised nihverdamised ning kättemaksutrikid ei suuda raamatust küll šedöövrit luua, just mälestuste mõttes, aga Pireti kirjutamisstiil sunnib pidevalt edasi lugema. Tegevus toimub ajal, mil Savisaar oli peaminister ja Eesti elu keeras pidevalt uusi lehekülgi. Paraku on konkreetses köites ühiskondlikule taustale minimaalselt tähelepanu pööratud, kui üldse, siis ikka õllesortidele ja toidu hankimisele Tartu kehvalt varustatud poodidest. Ent eks boheemlastest üliõpilaste esimesed õpiaastad kuluvadki peamiselt oma eksistentsi eest seismisele. Puudub ka värvikas õppejõudude seltskond. Teadagi, füüsikud peale arvude ja reeglite suurt midagi ei teadvusta, isegi ainus raamatusse tiritud õpetaja-filosoof ei lisanud oma vaadetega midagi huvitavat. Kogu öeldu sõnastab „Maailma...” autor kahel viimasel leheküljel kokkuvõtlikult minust paremini: „Kesköö leidis meid jalutamas mööda magavat suvilakooperatiivi. Klaus tahtis, et räägiksin kõigist oma möödunud aasta seiklustest. Minu lugudes ei puudunud vaene, aga edasipüüdlik üliõpilane, karmid, kuid õiglased sõbrad, autoritaarsed, ent rumalad õppejõud, krutskeid täis, aga hea südamega füüsikud, pinnapealsed armusuhted ja ettevõtlikud tüübid, kelle mõte liikus ainult raha ümber. „Enamuse sellest mõtlesid sa küll ise välja,” ütles Klaus. „Ema tahab vist, et sa ülikoolist ära tuleksid. Ütleb, et see haridus ei anna midagi. Oli ähvardanud, et kui välja uurib, kus sa elad ja töötad, tuleb sulle järele ja teeb kõik maatasa. Muuseas, sa lubasid mulle rääkida, mis eelmisel aastal tegelikult juhtus. Aga ma tean juba, et sa ei julge.” ”Ma ei saanud aru.” „Kindlasti said. Peeglit pole kerge puruks lüüa – hirmus on näha iseennast sellisena, nagu sa tegelikult oled.” Klausi jaoks olid kõik mu „uued sõbrad” ühesugused boheemlikud snoobid, harimatud, igasuguse lastetoata, tähelepanupuuduses vaevlevad ja kompleksidega, karvased ja enamasti pesemata tüübid. Tal oli muidugi õigus. Polnud minu asi solvuda. Klaus lihtsalt ei taipa, et täpne kirjeldus ei ole veel kõik. On nimetamatuid asju, mis ei ole arvamus ega tõde.”
Otsige neid tabamatuid asju nüüd ise edasi!

Enn Kippel. Ahnitsejad. Jah, Kippel pole moes ja eks tema loomingustki mäletatakse laiemalt vaid ideoloogilise maiguga noorsooraamatut „Meelis”. Ajaloolisi romaane võiks küll üle lugeda, aga „Eesti romaanivara” sarjas ilmunud „Ahnitsejad” on sisult erinev. Rohkem „Kuldvasikaga” võrreldav. „Ahnitsejate” mõlemad osad ilmusid 1935. aastal. Nimetet romaanis keskendutakse teema mõttes üsna erakordsele nähtusele eesti kirjanduses - vaeste inimeste uskumatule aplusele. Kippel lausa pilkab agulirahva saagi- ja rahaahnust. Aines pälvis toona suurt tähelepanu, ja mõistagi vastakaid reaktsioone. Kuni selleni, et politsei kavatsenud trükikoja vastutusele võtta. Ka olevat kirjandusloolased käsikirja kõlbelisest seisukohast pisut redigeerinud. Igatahes mõjub Kippel laskumine kohati robustsesse, isegi nilbesse naturalismi tänases ääretult vabas avaldamisõhkkonnaski päris ehmatavalt. Kõrvalteemana osutab autor aga vapside liikumisele, mida nõukogudeaegsetes käsitlustes nimetatakse fašismiohuks. Kokkuvõtlikult võiks lisada, et nähtused, mis praegu oma ebamugavuses peaaegu kõiki lihtinimesi vaevavad, eksisteerisid ka 1930ndate aastate Eestis. Näiteks poliitilise kasusaamise nimel olid „lubatud” kõige vastikumad ja auahnemad võtted. Raha nimel ei hoolitud enam surmastki. Raha on olnud ja jääb tulevikuski kõigi ebajumalaks. Ka vaesemale rahvale. Ent pean Kippeli peategelast liiga äärmuslikuks ja võikaks ahnitsejaks, kuigi elus võib igasuguseid tüüpe kohata. Võimalik, et hinges igatsevadki kõik, teiste seas kojamehed, rahaministri ametist ja omakasust, mis võimule tõusmisele kindlasti järgneb. Ainestiku mõttes võiks romaani võrrelda Oskar Lutsu „Tagahooviga”, kuid tema kirjeldab aguli tragikoomilist realismi sooja ja mõistva südamega. Kippel külmalt ja kalgilt. „Ahnitsejatest” võib välja lugeda isegi halvustavat suhtumist haritlastesse ja haridusse, aga seda peab juba iga lugeja ise otsustama. Romaan annab ihnusest ja saamahimust tigedaks muutunud virila elu loona üsna palju mõtlemisainest: „Lähenes 16. oktoober, millal rahvas pidi oma saatuse heitma vaekausile. Kõikjal tekkis ärevus, närvitsemine ja rutt. Tänavanurkadel peatuti salkadena ja arutleti päevasündmusi, nagu seda oli tehtud ammumöödunud Kerenski-ajalgi. Kõikjal oli liikumas libedakeelseid ässitajaid, kes mangudes, nurudes, tõotades ja ähvardades püüdsid pöörata rahva meelt. Lubati rikkust, au ja võimu, lubati inimesi katta kullaga, kui nad annavad ässitajaile ainult oma hinge. Ja see mõjus nagu kääriv humal – meeled hakkasid kihama, mõtted käändusid teisiti ja vaidlustuhinas mindi ägedaks. Koputati oma rinnale, paisutati häält ja lõpuks hakati üksteist vihkama. Ka pööraseid kuulujutte lasti rahvasuus lendu, ja need rändasid turgudel, peatusid risttänavail, pöördusid poodidesse ja hakkasid pesitsema ka kodudes, kus külvasid isegi omaste vahele sallimatust ning vihavaenu. Ka härra Vaal aitas ässitusele omalt poolt vaprasti kaasa, ta lobisemisand tõi talle seega mitmeti kasu. Keerutades vurre seletas ta oma leti taga vahutava suuga üha edasi, olgugi et seejuures läksid tal tõsiolud valedega sassi. Aga egas see tähendanud midagi, sest kes neid tõsiasjugi teadis või neid kontrollidagi tahtis. Kõik, mis räägiti, pidi olema ju tõsi, ja igaüks tõttas seadma oma koonu pärituult. Ja ta tegi oma poes „selgitustööd” ja tutvustas rahvale oma „programmi”. Et kui tema ükskord pääseb valitsema, siis ei olevat kellelgi millestki puudu. Pühapäeva hommikul sammus härra Vaal tohutu suure naistekarja eesotsas hääletamisjaoskonda; ka mehi lonkis talle järele. Kui kõik nad olid oma sedelikesed tilgutanud kasti, siis pöördusid nad käratsedes tagasi ja jäid ootama oma suurt võitu.” Järgnev agulikaklus ehk „võimuvõitlus” on üks vapustavamaid kohti Kippeli romaanis.

Katrin Kurmiste. Tuulekülv. Igati sobiv teos rahvaraamatukogudele, eriti nendele lugejatele, keda huvitab veel 20. sajandi Eesti ajaloo ilukirjanduslik interpretatsioon. Romaanis jutustatakse juuniküüditamisest ja esimest sõjasuvest. Nendest eesti meestest, kes peitsid end metsa lootuses pääseda küll Siberisse saatmise, küll mobiliseerimise eest, kuid ka usus, et äkki läheb kõik peagi mööda. Romaani tegelaste hulgast leiab tüüpkaraktereid, nt. halastamatu küüditajahinge, Venemaa eestlase Leo Judase (Leonid Judanski). Tema nimi osutab üldistavalt Juudasele! Eriti võikalt mõjub Judase käitumine sõjakooli ajal Venes elades, kui ta reedab sõbra Aleksei-Aleksandri, kelle vanemad saadeti külmale maale. Mustvalgelt kujutatud reetjate nimekirja täiendavad Liidia Liitop ja tema poeg, aga ajalugu teab ju naabrite ülesandjate tegudest piisavalt. Nemad kuuluvad kadedusest ja kättemaksust reetjate vastikusse liiki. Kui ma kuulen pidevat kirumist, kuidas taasiseseisvumisajal hävitati paljudele „armas kolhoosikord”, koguni terve maaelu, siis olge head ja lugege „Tuulekülvi”! Siis ehk mõistate, kus ja millal algas talukultuuri mahatallamine.
Romaani tegevus toimub Virumaal, osutatakse Rakverele ja Kundale, korraks viib tegevus ka rannakülasse Vainulõpele, aga muidu viidatakse Tergi soole ja sealsetele metsadele. „Tuulekülv” on kirjutatud hoogsalt ja kergesti loetavalt. Kordagi ei hakata heietama, autor suudab raske, kuid palju kordi läbimõtestatud teema uuesti esile tõsta ja teeb seda hästi. Üks peategelase mõttearendus, millele ei leita kunagi ammendavat vastust, aga mis ikka ja jälle sunnib kirjutajaid sulge haarama, kõlab nii: ”Vaev ja valu, lõputu õudus ja teadmatus – need olid praeguse aja õõvastavad märksõnad. Kõik oli segamini ega allunud mingile loogikale. Aga kas sõjast kui niisugusest üleüldse oli võimalik mingit loogikat otsida? Just praegu veeresid Euroopa teedel nende suunas lõgisevad tapamasinad ja inimkätega loodu heideti kõhklusteta tuleroaks. Mille nimel sellist koletut mängu mängiti? Mille nimel marssisid surma tuhanded ja tuhanded parimas elujõus mehed, jättes maha oma kodud ja igapäevase elu? Kuidas oli võimalik, et terve inimmõistus niisuguse asja vastu mässu ei tõstnud? Aga ei, see oli ilmaaegne lootus, sest nii kaugele kui mälu tagasi ulatas vaatama, polnud kogu inimkonna kirjutatud ja kirjutamata ajalugu muud kui aegade hämarusest tänaseni peetud verised tapatalgud, mille lühikesi vaheaegu täitsid ikaldused, katk ja näljahäda. Neid pealikuid, kes olid suutnud kauem, kas või kümneid aastaid järjest sõdida, suuremaid territooriume vallutada, rohkem inimesi surma saata või teistele kõige enam kannatusi tekitada, pärgasid imetlevad kroonikakirjutajad tiitliga Suur, olgu valitseja ristinimeks Aleksander, Friedrich või Peeter. Selles valguses polnudki nii võimatu ja absurdne ette kujutada, et kunagi tulevikus, nii paari-kolmesaja aasta pärast pajatab mõni ajalooraamat tulevastele põlvkondadele vaimustusega Adolf või Jossif Suurest, kes olenevalt sellest, mis vaatenurga alt asjale lähenetakse või kes parajasti võidumees on ja peale jääb. Pole midagi uut siin päikese all, aeg ei lase ennast petta ega peatada, tema kalgis ja osavõtmatus hoovuses triivib valitsemissoovist, ahnusest ja võimuihast tagant kihutatud inimloomus vähimagi muutuseta, täienevad vaid tema enda loodud surmariistad ja tapameetodid.”

Valdur Mikita. Teoreem. Hullumeelne tekst, tegelikult on neid kaks, mis veelgi pöörasemad kui „Metsiku lingvistika” kõik lood kokku. Neid teoreeme, eriti raamatu viimast, esmakordselt ilmunut, mina küll lõpuni lahti ei muugi. Küll aga mäletan, et esiteoreem, 2007. a. „Vikerkaares” nr. 9 ilmunud etnofuturistlik novell „Jänesekapsa teoreem” pälvis August Gailiti nimelise auhinna. Nimetet tekstis osutatakse kurvameelsusele, ja kurvameelsust kui teoreemi ei suudeta nagunii avada või lahendada. ”Nõia teoreemi” ehk „Loo nõiutud fallosest” lähedale võiks lubada vaid väga kirglikud lugejakarakterid või siis need, kes lõunaeestilikku ürgset lihvimata vaimu suudaksid nautida. Tavaline eestlane, kes vaatab teleseriaale, ei suuda nõnda piiritu vabadusega, halastamatult alasti mõtete ja sõnadega toime tulla. Ei, ei ja veel kord ei - Mikita pole robustne ega ropp, ta on, kordan üle, pöörane ja võluv. Autor on ära kasutanud maagilise realismi kõik võimalused, ja kuigi taevast, linnuteelt saabunud osmokondid uurivad maapeal elavate kiviaega kuuluvaid seksikombeid, ei sobi kirjutatut mingil juhul ulmeks pidada. Selles on etnot ja kindlasti ka futurismi. Nüüd lõpetagu vägisõnu pelgavad isikud lugemine, sest üht kergemat julgen tsiteerida, valides kaitseks Mikita enda: „Ropendamise funktsioonid: - aitab taluda valu; - leevendab negatiivset kogemust; - mobiliseerib inimesi ühise vaenlase vastu.” Järgneb põhinäide. Tagumikust kõneldakse „Teoreemis” palju, aga ühe lõigu, kus kasutatakse eelkõige tagumiku sünonüümi, pakun lugemiseks: „Perse on tõeliselt metsik paik. Hoiupaik, panipaik, sahver, maakividest laotud kelder, kuur, aganik, küün, kolikamber. Peale selle on perse veel kunstimuuseum, kontserdisaal, kirjanike liit, korteriühistu, munitsipaalettevõte, avalik teadetetahvel ja televiisor. Internet on selle massiivse tagumiku virtuaalne peegeldus, maailma kohal sähviv neoontuledes aluspesureklaam. Kui inimesed ütlevad – mul on üks mõte!, tähendab see, et nad kõnelevad oma tagumikutundest, see tähendab – perse ütles neile ette, mida nad peavad tegema. Oma persega tülli läinud inimene on surnud inimene. Selline kaotab reaalsustaju ja läheb lihtsalt lolliks. See on fakt.”
Kes nüüd teadvust ei kaotanud, lugegu edasi, sest itsitamist jätkub mitu lehekülge. Kuid arvestage, ühel hetkel läheb jutt pornograafiale ning siis eesti lugeja sulgeb siivsalt silmad ja hakkab ise internetti oma vägisõnadega toitma.
Ma jagan Mikita arvamust, et praegune arvutiajastu koosneb ilmaennustuste ja maitsetu pornograafia segapudrust. Ma loen tekstidest, eeskätt „Nõia teoreemist” välja pila vastikuseni ekspluateeritud seksuaalsuse vastu. Elu muutmise vastu rämpsuks. Sooviksin väga, et mul oleks õigus. Mida teie arvate?

Agnes Taar. Mari-Ann õpetajatütar. Valisin noorsooraamatu oma „Lugemistesse” erandkorras, eelkõige olustiku mõttes, aga muidugi mängis kaasa ka nostalgia, sest olin 1938. aasta väljaannet lapsepõlves oma käega katsunud.
Taari autobiograafiliste sugemetega lugu on natuke ilulev ja nunnutav (ikka kaseke, eideke, onuke, vanake), kuid tänane laps saab siit teada väga palju n-ö. vana aja kohta. Sajanditaguse aja kohta, mida arvatavasti paljud täiskasvanudki enam suuremat ei hooma. Milliseid töid tuli teha ja kuidas võis käia lapse käsi maal. Muidugi, Oskar Lutsu „Kevadet” ikka loetakse ehk ollakse isegi „Tõe ja õiguse” laste toimetamistest kuulnud, aga iga raamat lisab midagi juurde.
Mari-Ann kuulub õpetaja peresse. Tüdruku isa on toonase 3-klassilise algkooli juhataja-õpetaja ühes isikus, kes harib ka põllumaad. Huvitav, mida tehtaks, kui äkki soovitataks tänastel 6-7aastastel mängida nt. popsi ja peremeest, ent Mari-Ann koos vennaga oskasid seda. Mida arvataks õitsil käimisest ja ristseteks valmistumisest? Tahvel ja krihvel ja koomiline Tootsi-Kiire ristimispeost osavõtt on Lutsu lugudest mõistagi üldtuntud. Tõsi, Taari stiili ja keelekasutust ei saa võrrelda kuulsate klassikutega, ent ajajärk on siiski üks ja sama. Mari-Anne peres pühendati pühade aegu rohkesti tähelepanu nii kassidele kui ka koerale. Mari-Anne loomad said kingituseks vorstikese, mis rippus kuuse küljes. Millegipärast meenub kohe jantlik lugu, mille korraldas väikese Illimari isa toodud kass kallil jõuluaal aidamehe peres. Kellele see enam ei meenu, lugegu üle! Mari-Anne kaudu tutvun ka ühe paksu, pidevalt pekki ja karaskit sööva Riidrihiga (Friedrich), aga see pole heasüdamliku ja ausa Tõnissoni tüüpi kaaslane, vaid erikohtlemist ootav jõuka talu perepoeg. Raamatu kõige naljakam tegelane ongi Riidrihi ema, kes tuleb koolmeistri juurde oma „hellahingelist” pojakest kiitma... Mari-Ann ise on ülimalt südamlik ja kohusetruu tüdruk, kes näitab paaril korral isale vastuhakkamisega oma kanget iseloomu. Olles küll lugenud eelmise või üle-eelmise sajandi koolielust jutustavaid teoseid, polnud ma varem kuulnud, et lapsed jagasid laupäeviti, koolist koju minemise eel, oma järelejäänud toidupoolise santidele ja vaestele, et seda mitte tagasi kanda. Niisugune käitumine mõjutab arvatavasti noorte inimeste elumõistmist terve edaspidise aja. Kuid on asju, mis liiguvad muutumatult põlvkonniti edasi, nt. tüdrukute soov kellegagi sarnaneda, leida kusagilt eeskuju. Kuna Mari-Ann plettis oma juuksed ajajärgukohaselt kahte patsi, siis tegid teised seda järele. Ta oli ikkagi õpetaja tütar ja alati teistele eeskujuks. Ei teagi, kas tänapäeva lapsed enam mäletavad või on ülepea kuulnud tuhas küpsetatud kartulitest ja kaalikatest? Ka ma ise pidin järele uurima, kes on rehepeksu juures tüvelööja, sest Mari-Annel tuli isa käsul teda ses „ametis” abistada. Mina küsisin targematelt järele, aga kas teie teate? Mulle sümpatiseerib Taari positiivsus. Tema tegelase lapsepõlv on ilus ja rõõmus ning ka vaesemate ja kurvema saatusega inimeste elu nähakse pigem helgemates toonides kui kurjuse ja närutamise kaudu. Täielik vastand Kippeli „Ahnitsejatele”.
Minu eesmärk on aga kooliraamatukoguhoidjates tähelepanu äratada, sest algkoolis võiksid õpetajad arvutiajastu põlvkondadele raamatut kas või põgusalt tutvustada. Hiljaaegu ilmus raamatule ka järg „Hulkumas ja põgenemas”, see sobib aga rohkem täiskasvanud lugejatele.

Margus Tamm. Unesnõiduja. Kellele seda lühiproosakogu soovitada? Eks ikka põlvkonnakaaslastele ja noorematele, sest sõnavara ja arutluskäigud kuuluvad selgelt 21. sajandi mõtteruumi. Kirjandusteadlane Toomas Haug on öelnud, et nõukogude kirjanduse mõistmiseks tuleb uutel kirjandusloolastel tublisti õppida, peab olema haritud, et seda lahti mõtestada. Nii peavad ka need, kes harjunud okupatsiooniaegse kirjandusega, end pidevalt täiendama modernsete märksõnade ja uuenenud sõnavaraga. Nt. sõnad pleiss, keiss, steitment, hängis jt. on Tammel kasutusel kui aktsepteeritavad igapäevakeele väljendid. Mõnes loos käib jutt juba loomuliku osana inglise keeles („Odavad lennukipiletid Nepaali”, „Anarhia pärast kuningriiki. Zapata jälgedes”) või ladina transkriptsiooniga vene keeles („Rahutused Tallinnas”).
Disainerist kirjamehe esimene juturaamat (41 lugu) algab rahulikult, isiklike mälestuste avamisega (Lapsepõlv Loksal”, „Töökoht kesklinnas”, „Kolleegid” jt.) Need ongi kõige selgemad. Leidub kibedat suhtumist koolitamisse („Riia koolitus”) ja matuse tseremoniaalsuse osatamist („Kõikide matuste ema”). Mingil hetkel kalduvad tekstid aga nihkesse. Kes on neid netimaailmast või juba raamatust lugenud, mõistavad, millele viitan. Kõigele vaatamata on Margus Tammes tunda oskuslikku jutustajat, kes kogetud momendid-seigad paneb kord vaimukamalt, kord sürrealistlikumalt elama, kohati isegi särama. Kes eelistavad absurdi ja mängulisust, võivad „Unesnõidujat” nautida küll: ”„Tead, „Unesnõidujas” oli selline lugu, et mees hakkas kahtlustama, et naine on morsk. Oli nagu naine, aga tundus, et äkki ikkagi on morsk. Elasid koos ja lapsed olid, aga mehele tundus, et naine ikka nagu vaataks mere poole. Ja lõpuks läks naine ikkagi ära, merre, sest ta oligi tegelikult morsk.” ”Ma ei taha, et Tanja ära läheb. Ma ei tea. Tapaks Tanja ära ja sööks teda.” „Hahhaa... ee... sorri. Lihtsalt kannibalism on sinu juures uus tahk. Aga kui nüüd järgi mõelda, siis on see muidugi loogiline – seedid läbi, omastad valgud, rasvad, süsivesikud ja teed Tanja niimoodi lõplikult enda omaks. Ega see väga uus idee ei olegi, sellisele lahendusele on teisedki tulnud. Näiteks mulle meenub, et Rootsis oli 70ndatel üks selline keiss.” („Peetri juures”); „Nägin unes, et allakukkunud kajakapoeg hakkas minuga rääkima. Märkasin üllatuseks, et ta on oma nooruse kohta väga klaari mõtlemisega ja elukogenud – tõenäoliselt tulenes see pikast liigimälust. Tegelikult polnud „kajakapoeg” õige sõna, sest tal oli naisehääl. Hääl oli sügav ja tark, sensuaalne, kuid mitte edvistav. Meil tekkis suhe, me elasime koos. Paraku oli tema tiib saanud pesast kukkudes viga ning sellest tekkis infektsioon, tema tervis halvenes. Ta oli juba väga haige, hoidsin teda pesukausis. Mõtlesin, et peaksin tal kaela kahekorra keerama, et lühendada tema piinu. Ta teadis, et sureb nagunii ja suhtus sellesse rahulikult. Enne kui tal kaela kahekorra käänasin, rääkis ta mulle elutõdesid ja jagas näpunäiteid edasiseks.” („Kajakate sõber”) „Unesnõidujat” saanuks ka keerulisemalt ja rafineeritumalt tutvustada, aga ma valisin selgitava vormi, lootuses, et raamatukogud seda ka komplekteerivad.
NB! Küllap olete juba teadlikud tšuktši muinasjuttude kogu ”Unesnõiduja” mõjust Tamme „Unesnõidujale” ja kuulnud fakti, et raamat pälvis Betti Alveri debüüdiauhinna. Igal juhul leiate „Unesnõiduja” nii paberil teavikuna kui ka Eesti esimese digitaalse raamatuna Apple`i raamatupoest.

Triin Tasuja. Armastust on ja armastust pole. Triin oma jõhker-karmi otsekohesuse ja nooruse juurde kuuluva kummastava pessimismiga on mulle esimesest kogust alates („Provintsiluule”, 2009) huvi pakkunud. Ootasin põnevusega teist, kuid natuke pettusin. Kummalisel kombel mind sedapuhku häirib nõnda põrmustav suhtumine tunnetesse ja keskkonda, ent eks autori eluaastad annavad veel õigustuse ülimale enesekindlusele, mis ükskord tasaneb nagunii. Kahtlused näikse noore hinge teele juba laskunud. Ennekõike kahtlus, et armastus võib olla suurem argipäevast, et unistused ja elu on kaks eri asja. Ellu võivad kuuluda joodikust isa ja peksasaanud ema, aga unistustes neid ju ei esine. Kannatage, head lugejad, näiteks valitud luuletus ära: „Kurat kas see on õige / kuidas me elame - / kas meil peab olema jõudu / olla rohkem kui inimesed / selle pasa keskel / mis meiega juhtub / mida keegi meist ei kontrolli? / ja käige putsi et igaüks on oma saatuse sepp / oma õnne valaja / kui naine armub määratusest / naine abiellub armastusest / mehega kellest saab joodik / mehega kes on alla andnud nõrk / sitakotist joodik / ja läheb oma naisele kallale / oma pojaga kaklema / verepritsmed veel aastaid / suure toa tapeedil” („Miks sellised asjad juhtuvad”).
Kogu on jaotatud viide ossa: elu, töö, ilu, armastus, õnn. Tsiteeritud luuletus kuulub tsüklisse „ELU”, mis on sisult kõige karmim, aga eks elu ju ongi selline. Triin Tasuja on noore inimese kombel nõudlik, koguni kõrgendatult protestiv oma armastustekstides. Samas annab ta märku, et kõik, mis armastuse kohta öeldud, on tegelikult aina korduv, ja temagi ei lausu midagi enneolematut („Kõik mis armastuse kohta öeldud”). Suhtumine suguõdedesse näib kirjutatu põhjal olevat pilklik, üleolev, sest nad võivad ju armastuse mõttes olla konkurendid? Õnnest ei räägi ta küll palju, aga kahtlusteta peab ta tõelist armastust õnneks, millest unistavad kõik suured tüdrukud („Mida teevad suured tüdrukud”). „Vanaema”, mis oma soojusega on erandlik Tasuja luuletuste hulgas, kuulub mõistagi „ÕNNE” juurde. Igati tüüpiline eesti luuletus vanaemast heast ja helgest. Teise näite valin „TÖÖ” hulgast: „Armastus istub töötuna / hariduseta / elukutseta / tööturuameti järjekorras / Ootab elu nagu bussi / mis külade vahel harva sõidab / Armastus istub töötuna / hellus kellegi teise kätes / soojus hüljanu põues / alkohol verena iga töötamata päev / Armastus istub ja ootab et / elu / tuleks ja päästaks ta / mõttetusest olla inimene / vaesusest vedada õhtusse päev / Näljast olemast üksi” („Armastus tööturul”).
Natuke üllatas aga venekeelest võetud „vabsee” kui slängi kasutamine, Triinu põlvkond eputab ikka rohkem inglisega... Rahvaraamatukogud võiksid Tasuja luulekogusid tema põlvkonnakaaslastele küll soovitada, ise loen kindlasti kolmandatki, kui see kord ilmub.

Mats Traat. Vastsed Harala elulood. Jah, uued elulood, meie rahva saatused! Loodetavasti olete eelmisi, juba 1960ndatest ilmunud tekste lugenud? Meenutan, et „Harala elulugude” kaalukas valik ilmus 1976, „Uued Harala elulood” 2002, lisaks leiab kimbukese lugusid juba 1962. aastal ilmunud esikkogust „Kandilised laulud”, kuid toona oli aeg meeste laubale mõistagi ettevaatlikkuse märgi löönud.
Harala elulugude sarja kaudu avaneb tegelikult terve 20. sajandi ajalugu oma traagikas ja koomilisuseski. Need lood jutustavad lihtsatest inimestest, kes õpikutesse ja ajaloo lehekülgedele enamasti ei jõua. Kuid just need inimesed on teinud igapäevast rasket tööd, kasvatanud lapsi, aga oma maalapil, oma kambris surra ei saanud. Võõrad võimurid suunasid armutult nende käekäiku, ja ükskõik kui kaalutletult ka püüti leida väljapääsu, kaitsta elusid, kuuleme Mats Traadi kaudu, et jõhkrate võimutäitjate ja vägivalla vastu harilik inimene enamasti ei saa. Harala (Eesti) elulugude kaudu meenutatakse noorematele põlvkondadele olukordi, kuhu tulevikus ei tohiks sattuda. Kui palju valu, vaeva ja kibedust on Harala rahvas või mõne teise kandi inimesed mulda kaasa viinud, õnnest õieti ei kuulegi. Ent meid on hakanud kimbutama uued katsumused ja kaotused. Vahel tundub, et Traadi proosaluule kord pikemad, vahel aga väga lühikesed elulood, mõjuvad isegi intensiivsemalt kui mõned lehekülgede pikkused ajalookäsitlused või vaidlused, üksteisele vastu käivad sõnaseaded. Paljud elulood puudutavad väga komplitseeritud seisundeid - küsimus, kelle poolt oled, on kujunenud ühiskonnas ju üheks põhiküsimuseks? Näiteks kes oli punane ja kui oli, siis mille lootuses? Kes aga kuulus sakslaste poolele, sellelt nõuti seletust, kuidas sinna satuti, mida oodati? Ühteviisi hävitati nii peremehi kui ka sulaseid. Eestlaseks olemise paine ja arusaamatus kestab ju tänaseni edasi. Kõige enam ridu ongi pühendatud 1940ndate aastate keerisesse sattunud inimeste saatusele. Ja see lõputu arveteõiendamine, kas see tõesti kuulub me rahva iseloomujoonte juurde? Traadilt ma vastust ei leidnud. Kas me ülepea kunagi oskame vastata küsimusele, mida õigupoolest oleme igatsenud ja soovinud? Mats Traat on põhiliselt mõtestanud maarahva käekäiku. Kolhooside sünd ja teisalt nende likvideerimine varjuvad me mälus endise intensiivsusega. Mõlemaga tegeleti kirglikult ja lahkunutel on meile mõndagi öelda. Kuid käes on aeg, mil Harala inimesi puudutavad iseseisvusaja mured ja pahed: enesetapp, vanadekodusse sattumine, röövimine, varanduse jaotamine, hulluksminemine, narkootikum jt. sõltuvused, üksikud naised, emad ja õed.
Aeg on kaaluda Mats Traadi ridade sügavust: „Töö lõi ükskord inimese, / kahtlane, kas uut eestlast loob,- / meie rahval on põhi alt ära / nagu roostetanud plekkpangel.”; „All nõukogude prügi, peal Eesti uus praht.” Kas endise suurmajandi karjaku Kusta Iva mõttes leidub üldistavat tarkust, kui ta arvab, et kõik kõduneb sõnnikus, nii läks proletariaadi diktatuuriga, aga kuidas läheb mammona diktatuuriga? „Ajalugu oli lõõtspill, venita nii pikaks kui annab / ja mängi meelevaldselt millist viisi iganes soovid, kõik käis tõe pähe...,” arvab Kaan.
Nüüd aga paar tervikteksti: „Käidi peale, kaevati: / kas oled kulakute käsik, / et ei lähe komnooreks? / Läksin. / Kaevati metsavendadele: / kommude sabarakk! / Need pidasid mulle jahti, / vägistasid, tapsid metsikult. / Kes vastutab vere eest, / kelle peale see langeb - / vastake ometi!” („ Greta Kaits”) ; „Kui sinised bolševikud lammutasid majandit, / ütlesin Karaski Karmole, nende ilu-eedile: / Tehke oma eksperimente ajalooõpikus, / inimsoo ja loomariigi piir on veel täpne, / laske põllumehel toota! / Kus läks keema: / Eesti ei vajagi oma põllumajandust, / Euroopa söödab ja joodab meid odavamalt! / Ma ei kuulanud tühitöllerdajate juttu, / hakkasin pidama lüpsikarja - / lehm on kindel ajaloo tegur. / Piimarahad poolteist aastat saamata, / läksin pankrotti. / Minu langus oli hirmutavalt järsk. / Surin kasiinosõltlasena Tallinnas. / Urn toodi vanemate kõrvale Haralasse. / Aitüma turumajandusele sellegi eest!” („Buchard Pruus”)
Lugege ja mõelge!


 digitaalarhiiv digar