Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia

 

EESTI LUULEILM 19. ja 20. SAJANDI VAHETUSEL

Sissejuhatus

 

Näitus hõlmab kolme aastakümmet – 1885–1916. Perioodi algus ja lõpp järgivad Eesti ajaloo tähiseid: 1885. a. määrati vürst Sergei Šahhovskoi Eestimaa ja Mihhail Zinovjev Liivimaa kuberneriks ning keskvõim alustas Balti erikorda murendavaid venestusreforme, 1917. a. alguses aga kukutati tsaarivõim. Perioodi mahtusid kaks sõda ja 1905. a. revolutsioon, mis tõi 17. oktoobri manifestiga kaasa kaheksa nädalat nn. vabaduspäevi. Sellele järgnesid sõjaseisukorra väljakuulutamine ning mõisnike kättemaks.

19. sajandi lõpukümnenditel ilmus aastas üle kümne luuleraamatu (k.a. laulikud ja vaimulikud lauluraamatud), lisaks trükiti luulet ajalehtede ilukirjanduslikes lisades, ajakirjades, lugemikes ja kalendrisabades. Ajakirjadest olid 19. sajandi lõpus olulisemad Meelejahutaja (1878–1888), Oma Maa (1884–1891) ja Linda (1887–1905). 20. sajandi alguses mõjutasid lisaks pereajakirjale Linda luule arengut kirjanduslikud albumid ja almanahhid: Kiired I-III (1901–1902), Noor-Eesti I-V (1905–1915), Voog I (1913), Moment Esimene (1913) ja Roheline Moment (1914). Kirjanduslik rühmitus Noor-Eesti andis välja kaht ajakirja: Noor-Eesti (1910–1911) ja Vaba Sõna (1914–1916).

Järelärkamisaeg, 1880–1890ndad on eesti kirjanduslukku läinud luules katsetajate suure hulgaga, mis kasvas paarisajani. Neist jõudis oma koguni u. 40 autorit, kes kirjutasid valdavalt romantilist isamaa- ja armastusluulet tollel ajal kohustuslikus silbilis-rõhulises värsimõõdus. Luuletustelt nõuti keelelist puhtust ja laitmatut vormi, sisu ja tundetoon olid aga üldised, ebaisikulised. Normatiivse suuna eesotsas olid Jaan Bergmann ja Matthias Johann Eisen. Eisen järgis ka antoloogia „Uued eesti luuletused“ (1888) koostamisel ülalnimetatud nõudeid. Teine suund oli seotud Eesti Kirjameeste Seltsi kirjanduslike võidupidudega (1887–1890), kus kirjanduse hindamisel eelistati välisele vormile romantilist rahvusaadet. Laureaatide hulgas olid Mihkel Veske, Ado Reinvald, Friedrich Kuhlbars, Väike-Maarja parnassi liikmed Jakob Liiv, Jakob Tamm, Peeter Jakobson, Mihkel Kampmann ja Kaarel Krimm ning poetessidest Anna Haava, Elise Aun ja Liina Täker. Mitme pärjatu nimi on meile praegu tundmatu. Ka sajandivahetusel ilmunud luuleantoloogiaid täidavad nüüdseks enamasti unustatud autorid. Ajaproovile on vastu pidanud Anna Haava, Karl Eduard Söödi ja Jakob Tamme luule. Vormimeister Jakob Liiv on jäänud oma noorema venna, 1880ndatel luuletamisega alustanud traagilise saatusega poeedi Juhan Liivi varju. 19. sajandi lõpupoole muutusid tekstid eepilisemateks ning koos sellega kasvas süžeeliste värssteoste ehk lugulaulude populaarsus, olulisemateks kirjutajateks Jaan Bergmann, Jakob Liiv ja Jakob Tamm.

20. sajandi alguses toimus eredalt isikupäraste autorite esiletõus. Luuleuuendus sai alguse perioodilistest väljaannetest, eriti Postimehest ja ajakirjast Linda, mida 1904–1905 toimetas Ernst Enno. Linda avaldas eelkõige kaasaegseid luuletajaid, kelle hulgas olid Haava, Sööt, Enno, Juhan Liiv, Gustav Suits, Marie Heiberg jt. Luule suhe ainega muutus isiklikumaks. Algas silbilis-rõhulise värsimõõdu taandumine: Liiv kasutas palju rõhulist värsisüsteemi, Enno sulest ilmusid esimesed vabavärsid eesti luules. Vabavärsi vorm sobis hästi Haavale. Sajandialguse suurmoeks olid aga luule ja proosa segavormid: proosaluuletused ja -poeemid ning rütmiline proosa. Tuntuim näide sellest žanrist on ehk Friedebert Tuglase poeem „Meri“ (1908). Enno ja Liivi melanhoolsed impressioonid kodunesid eesti luuleilmas suhteliselt käratult. Kumbki neist ei manifesteerinud oma luule uuenduslikkust, nagu tegi Gustav Suits. Suits debüteeris 19. sajandi järelromantilises voolus, jäljendades enda ülestunnistusel Martin Lipu loomingut. Ta arenes väga kiiresti juhtivaks poeediks ning Tartu koolinoortest kujunenud rühmituse Noor-Eesti juhiks. Esikkogu „Elu tuli“ (1905) aateluulest liikus luuletaja edasi „Tuulemaa“ (1913) elamusluuleni. Noor-Eestisse kuulus ka impressionistlikku loodusluulet kirjutanud Villem Ridala (Grünthal). Samuti oli Noor-Eestiga seotud Juhan Liivi luule esiletõus. Parandamatult haige Liiv pöördus 20. sajandi alguses tagasi kirjandusellu.Tema luulet ilmus ajakirjanduses ja „Juhan Liivi kirjatööde kogus“ (1904), kuid Liivi luule laiemale tuntusele pani aluse Gustav Suitsu ja Bernhard Linde koostatud „Luuletused“ (1909, 2. trükk 1910).

Toredaks vinjetiks oli Henrik Visnapuu ja Richard Rohu soleerimisel koostatud almanahh Moment Esimene (1913) ja vastuseks selle negatiivsele kriitikale ühe öö jooksul valminud futurismimaiguline Roheline Moment (1914).
Eesti luulekirjandusel tuli veel 19. ja 20. sajandi vahetusel võistelda lugejate pärast ühelt poolt vaimuliku luulega – kiriku lauluraamatud jm. vaimulike laulude kogumikud –, teiselt poolt „ajalike” ehk ilmalike laulikutega. Sajandi lõpupoole vähenes usuliste luuleteoste arv, trükiarv seevastu kasvas.

Laulikukirjandus oli alguse saanud 1850ndatel. Laulikud olid väikest formaati raamatukesed, pealkirjaks tihti linnu või lille nimi. Hilisemal ajal kasutati linna- jm. kohanimesid ning uute elukutsete nimetusi sisaldavaid pealkirju. Laule ammutati saksa allikatest, uuemast rahvalaulust ja eesti luuletajate kogudest. Koostajad lisasid ka enda loomingut. Noote ei trükitud, laulusõnade juures võis olla märge viisi kohta. 19. sajandi viimaseks veerandiks kujunes välja korduv isamaa-, sõja- ja armastuslaulude repertuaar. Sajandivahetusel leidis aset tõeline laulikutebuum nii nimetuste arvu kui ka tiraažide osas ning paranes laulikute kujundus.

1905. a. muutusid aktuaalseks poliitilised pilke- ja võitluslaulud, mille põhiesindajateks olid Hans Pöögelmann ja Juhan Lilienbach. Lilienbach arendas ka laialdast kirjastustegevust: ilmusid albumid, almanahhid ning arvukalt eriilmelisi lugejate hulgas väga populaarseid poliitilisi pilkelehti.

Vene keisririigi sõdadega kaasnenud naiiv-tõsimeelseid üleskutseid ja kaasahurraatamisi sisaldasid sõjalaulude kogumikud. Ärkamisajal oli alguse saanud keisrilaulude truualamlik traditsioon, mille üheks põhjuseks oli eestlaste rahvuslike püüete kokkulangemine keskvõimu vastuseisuga baltisakslaste separatismimeeleoludele. Avaldati ka pühendusluuletusi tsaaride ja nende pereliikmete tähtpäevadeks ning loomulikult Romanovite dünastia 300. aastapäevaks 1913. a.

Enne Esimest maailmasõda võtsid eesti luuleloo kokku kaks mahukat antoloogiat: Karl Eduard Söödi ja Gustav Suitsu „Eesti luule” (1910) ja Auguste Kaarna eestvõttel koostatud „Eesti luuleilm” (1913). 1911. a. ilmusid esimesed eesti luule tõlkeantoloogiad: Aino Kallase koostatud–tõlgitud Merentakaisia lauluja” ja Axel Kallase „Estnische Klänge“.

Allpool toodud luuletajate biograafiad ulatuvad üldjuhul aastani 1916, lisatud on luuleraamatute kirjeid ajavahemikust 1885–1916.

 

Koostajad: Sirje Lusmägi ja Tiina Ritson
Eesti Rahvusraamatukogu 2011

Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia