Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-55

LÄHETUSLAUSED

Oktoober pakkus mitut sorti üllatusi. Näiteks lugesin ajakirjast „Looming” (nr. 9, 2011) Sirje Vihma-Normeti mälestustest, et ta kohanud Londonis noort andekat pillimeest, kes ei teadnud midagi Friedebert Tuglasest! Nime oli noormees siiski kuulnud. Rahvusraamatukogu pühendas aga tänavuse eesti raamatu päeva Tuglase 125. sünniaastapäevale pealkirja all „Eesti kirjandus ja unistus eurooplusest”. Ettekanded olid ülimalt huvitavad: esinesid kirjanikud Tiit Aleksejev ja Imbi Paju ning kirjandusteadlased Toomas Haug ja Mirjam Hinrikus. Sain neilt uut teavet, ent ka inspiratsiooni! Euroopluse kui maailma mõtteloo ühe jõulise toe ning Euroopa kui paiga üle meie kultuuriloos ja ajaloos tasuks eestikeelseid mõttetalguid edaspidigi pidada.
Hiljaaegu avanes mul võimalus koos autoriga lehitseda üht viimaste aastate maailma kauneimat raamatut, kunstnik Raul Meele konkreetse poeesia ehk visuaalse luule näidet, „Solomon`s Song of Songs” ingliskeelset varianti, mis on trükitud 2010 Tallinnas trükikojas Printon. See raamat osales tänavu ka Belgias maailma kauneimate originaalsete raamatute võistlusel. Hinnaline paber, võrratu teostus! Kes peab oma silma kuningaks, leiab väljaande ka Eesti suurematest kogudest. Muu seas, visuaalse luule kõrgaeg jääb 1950. ja 1960. aastatesse.
Ja siis juhtus nõnda, et käisin Leedus Trakais Balti raamatukoguhoidjate 9. kongressil teemal Reading in Digital Age: New Partnerships and Services, mis kestis 16.-18. okt. Kõik rääkisid võidu, kiiresti ja kõlavalt, mida on tehtud lugemise edendamiseks. Eks ise ka. Tekstis Thinking of the Reader  keskendusin Rahvusraamatukogu koostööle Kirjanike Liidu, Eesti rahvaraamatukogude ja ERÜga. Väga sageli mainiti märksõnu lapsed ja lugemine. Paistab, et ees ootab tõsine võitlus lugejahingede pärast..., aga e-raamatu tulevikust võite lugeda näiteks 27. okt. „Postimehest”.
„Lugemiste” ilmumisajal käib juba kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”, seega olen kõiksugu tegemiste vahel jõudnud siiski ühtteist lugeda. Kuidas teiega lood on?

LOETUD RAAMATUD

Kristiina Ehin. Viimane monogaamlane. Ühise pealkirja all on ilmunud kaks köidet: esimene sisaldab aastatel 2009-2011 kirjutatud luuletusi, teine jutte. Kristiina Ehin on imetletud ja hinnatud autor. Oma stiili ja isikupärase vaatlejanäoga, sügavaid emotsionaalseid kihte otsiv ja sõnastav kirjanik, ent „Viimane monogaamlane” jätab küllastatuse tunde. Liiga sõnamänguline ja kujunditest rammus. Eriti juttude raamat.
Üks on selge, Kristiina Ehin kirjutab armastusest, selle müstilise, erutava ja enamasti põletava tunde ootusest, aga ka kogetud tagajärgedest. Me oleme lugenud ja kuulnud viimastel aastakümnetel nii räigeid ja roppe armastuslugusid, et tuleb tänada loojat, kes kirjutab sootuks isemoodi. Lugeja tajub juttudes noore naise, nimetagem teda peategelaseks, sõnadega mänglemises kord viha, siis harva kogetavat raevu ja isegi vägivalla ilminguid. Ainult, kes on see naine? Kas ürgselt soomeugrilik loitsija või allegooriatest lummatud kaunis daam, kes nõuab elult rohkem ja rohkem, kuni ka ise küllastub? Ma jään vastuse võlgu. Üldistatult saab iga meeski aru, et naine, kes peitub luuletustes ja veikleb juttudes vihapursete vahel, tajub oma sugu suuremana kui tavaline igapäevast väsinud naine. Tal on jõudu veel mõelda hirmudele ja muredele, mida armastus kaasa toob. Eriti just hingele. Kristiina Ehini tekstides toimuvad teineteisest lahkuminekud jõuliselt ja valuga, kättemaks aga on väge täis. Tema allegooriates võib peituda karm feminism, mida ma varem pole ehk ära tundnud. Mul on „Viimase monogaamlase” luuletustega kergem toime tulla. Nende tonaalsus, isegi mõningane sõnavalik ja rütm on juba varasematest kogudest tuttav, ja see paelub mind kõigele vaatamata edasi. Jutud ent tunduvad esimesel lugemisel küll klaarid, ilusad ja uskumatud, nõnda kui muinaslood ikka, aga natuke hiljem tunned, et need on liiga kunstlikud. Kohtumised Jaanide ja jumalustega ei veena mind. Aga igal kirjanikul, igal inimlapsel on õigus oma kõige salajasemad ihalused kirja panna. Mõistukõnega peibutavates kunstmuinasjuttudes leidub rohkesti tänapäevaseid ohkeid, ja viiteid võimalustele, kuidas saab armastust korvata. Viimases jututekstis „Kohtamisõhtu” peitub üldistus, kus antakse mõista, et õnnelik lõpp pole isegi armastuses võimatu: „”Sa ahvatled kõiki. Kõiki,” ütles Elulugu.” „Elulood painduvad sinu järgi, käänduvad ja väänduvad. Sa hellitad neid pisut ja jätad siis maha. Ja me lõpetame oma lood pettunult, segaduses, õnnetud ja ilma ühegi valemita. Ilma ühegi pagana valemita!” Ta tundis kuklas Õnne Valemi kuuma hingeõhku. See joovastas teda. Õnne Valem pani oma käe Eluloo kaela peale. „Sääsk sõi sind!” Ta torkas männiokkaga Eluloo põske. „Ja sööb veel...” sosistas ta. Elulugu pööras ringi ja vaatas vihaselt Õnne Valemi ülemeelikult helkivatesse silmadesse. „Ega mina ei ole naine. Ja sina ei ole mees. Ja isegi kui oleksime, tead sa väga hästi, kui ohtlik on oodata õnne kelleltki teiselt. Õnne ei või oodata isegi endalt mitte. Elulugu peab keskenduma millelegi muule, kindlasti mitte õnnele ja kindlasti mitte valemile. Siis võib-olla... Aga ära tule mind ahvatlema oma lõhnavate ümbrike, termosokkide, lemmikjäätise ja Igale-Valule-Leidub-Rohtu-filosoofiaga.” „Ma olen palju rohkemat kui lemmikjäätis ja termosokid,” lausus Õnne Valem. „Hüva. Aga ma olen õnnelikum ilma sinuta.” Ja Elulugu läks ära. Ja männipuu otsast hüppas talle õlale tema Aju Ahvipärdik. Ja kusagilt kõrgelt maandus ta teisele õlale tema Armastuse Punane Faasan. Ja ta läks, et hoolitseda aia eest, kus tema Ahvile ja Faasanile meeldis elada. Ja ühel õhtul, kui Ahvipärdik juba magas, tuli Õnne Valem nagu kevadsadu. Nad kohtusid ootamatult sinkjal paadisillal ning Punase Faasani sulgede ja punaste merepoide paistel kooris Elulugu Õnne Valemi seljast ja Õnn päästis Elu ettevaatlikult Loost lahti. Jäid Õnn ja Elu, kes said teineteisele osaks sel pimeneval paadisillal. Ei ühtegi sõna, sääske ega männiokast.” See katke peaks emotsionaalsetele lugejatele hinge pugema, kuigi kõik jutud pole sedavõrd otsekohesed.
Kristiina Ehin kuulutab, et naised on ühest küljest metsikud, teisalt õrnad, ülitundlikud, kes võivad kergesti mehe hävitada. Mõni moondub mustaks toonekureks, mõne tööks on „tasasel tulel isaste pealtvaatajate südamete ja ihuliikmete praadimine”.
Kuid ühte loen küll välja, et armastus ei jäätuks, et ta kestaks, tuleb tublisti tööd teha. Armastuse Asjaajaja palkamisest pole kasu, ikka tuleb ise midagi ette võtta. „Sürrealisti tütre” ja „Maasturi tütre” lood aga jätavad ühetoonilise, isegi arusaamatu mulje. Müütiline Uitlaiu Lena sümboliseerib nähtavasti midagi igikauget, kuid osutab samas alati su kõrval ootavatele võitutele ja kaotustele. Aga üldistavalt: eks iga lugeja interpreteerib Kristiina Ehini lugusid ja laule oma ea, fantaasiavõime ja soovide kohaselt. Vaevalt et neile tekstidele leidub kolme-nelja ühtmoodi mõtestajat. „Kuldvõtmes” leidub kuldvõti, mida me kõik kaasas tahaksime kanda, et hoida oma saladusi uudishimulike eest.
Nagu varemgi, ilmutavad Kristiina Ehini luules end iidvanad märksõnad: ikka on armastus käsil, selle kõrval rusud ja lõpmatu lootus. Aga praegu kõlab ajatult: „Kolletav kurguni kinni nööbitud / sügis / seisab seljaga vastu/ alasti puud”. Kõik on nii ju ka saja aasta pärast ja igal pool. Võimalik, et poetess tahab lugejat veenda, et inimsuhete keerulisus ja igikestvus leiab igal ajajärgul oma luulekeele. Kui keegi küsiks, kummast köitest alustada, siis ikka luuletustest, Kristiina Ehini loomingu pärisosast.

August Gailit. Klounid ja faunid. Raamatu esmatrükk ilmus 1919 „Odamehe” kirjastuses Tartus, nii ongi tegemist kirjandusloolise väljaandega, mida pole kirjaviisi osas kohendatud. Kes ei teaks Gailiti loomingut, kuid följetonide kogu „Klounid...” võib olla vähem loetud. Järelsõnas „Killumees Gailit” on Jaanus Vaiksoo selgitanud teose loomislugu ja nimekate isiksuste sattumist Gailiti „hammaste vahele”. Kõik kaheksa följetoni keskenduvad eesti kultuurielule, ennekõike eesti kirjandusele. Tuntumad on kahtlemata „Artur Valdes” ja „Sinises tualetis daam”. Teatavasti kannab Artur Valdese nime Friedebert Tuglase kirjanduslik müstifikatsioon. Samanimelises novellis kirjeldab Tuglas enda teostamata jäänud kirjanduslikke unistusi ning arusaamu kunstist ja estetismist, andes loo lõpus märku, et tekst on autobiograafiline. Gailitit ajendas följetoni looma ilmselt novelli minajutustaja eneseimetlus ja Tuglase arvamus endast kui haruldasest kirjanikupersoonist. „Sinises...” prototüüp on Marie Under, pilkepõhjuseks viimase sensuaalne loomus ja romantiline luule, mis leidis tolleaegsete koolinoorte hulgas palju järgijaid. Kohati ent tundub, et Gailitit häiris luuletav naine...? „Siuru” liikmena teadis ja tundis Gailit rühmituse tuumikliikmeid hästi. Mõistagi vihastas selline käsitlus Underi paaži Artur Adsonit. Lk. 83 kirjutab Gailit: „Visakem kõrvale ta ilusad sõnad ja võrdlused, ning teie saate kaunis igava ning ideevaese kesta.” Gailiti sapist sulge tunnetasid teisedki, vahest kunstnik Konrad Mägi pääses irooniast. Isamaalisus sai samuti hoope, kuid eks praegugi pilgatakse suuri isamaalisi tundeid ja sõnu. Nii et meeleolud korduvad! Iga uus kirjandusvool, iga uus (kirjanike) mõtteavaldus võetakse väga tihti vastu suure sallimatusega, Gailit ise arvab teisal nõnda: ” Ei meeldi kirjanduslik teos, mis on siis lihtsam, kui ta negatiivsed küljed ära näidata. Kuid meil sünnib see nõnda, et kirjanikkude töid ei loetagi, aga sõimatakse siiski. Meil sünnib see nõnda, et mõne rea pääle põhjendatakse kõik sallimatus ja sõim. /---/ Kaldun arvamisele, et mitte kirjanikkude olukorra parandamiseks ei löö teie lokka. „Toetades” mõne rublaga kirjanikke, olete juba uhked ning dikteerite kirjanikkudelle igasuguseid nõudmisi ette. Nad peavad kirjutama tõutervenduse vaimus, kaitsma kristlikku moraali. Ning kunstnikud maaligu abjakat kesk lainetavat rukkipõldu, rukkilillega kaabu juures ja piimalänikuga käes. Ah, maalige abjakat, maalige ometi kord abjakat!” („Kirjanikkude loss”). Muidugi on Gailiti tekstidel ligi sada aastat hiljem hoopis teine tähendus, sest nende aastate kirjandusklassikute jada on koostatud, aga ajastu õhkkonna mõistmisele aitavad Gailiti lood igatahes kaasa.

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar. Melchior on tõesti imetlusväärsete uurijaomadustega tegelane: nelisada pikka lehekülge ootad lahendust ja saad puändi, mis minusugust kehva krimkade ja ulmelugude tundjat tõeliselt võlub. Mõistagi pole Hargla romaan mingi tühine ja lihtne krimižanri näide, vaid eeldab päris põhjalikku vana Tallinna tundmist ja küllap mõnegi koltunud, vaat et ulmelise arhiiviürikuga tutvumist. Hansaaeg on Tallinna põnevaks linnaks kujundanud, millega saab kunstiliselt ja sõnaliselt fabuleerida ja fantaseerida. Ka ajalooallikaid ja uurimusi on mitu riiulitäit võtta.
Tegelikult on mõttetu tutvustada romaane, mida kõik niigi lennult haaravad. Lugejana huvitab mind Hargla romaanides eelkõige ajajärgu olustiku ja mentaliteedi kirjeldamine ja selle usutavus. Mõrtsuka nime teadasaamine jääb viimasele kohale. Kui ma nüüd kiirkorras osutan võrdluse mõttes kahele Tallinna ajaloost inspireeritud eesti kirjanikule, Gert Helbemäele ja Jaan Krossile, siis Hargla tekstides tajud tunnetuslikult teistsugust õhustikku. Tegelaste mõtteviis on pigem ajatu kui piiritletud mingi sajandi maailmanägemisega. Gooti raskepärasus ja tegelaste keel, mis on nüanssideni välja peetud Jaan Krossi romaanis „Kolme katku vahel”, „Apteeker Melchiori...” tegelasi ei individualiseeri. Ent sajanditetaguseid sündmusi on ju mõnus mõtestada ja kuulata kaasaja kontekstis, pealegi tegutseb nutikas apteeker vähemalt sajand enne Helbemäe Hinricust ja Krossi Russowit. Muidugi ei kuluta Melchior oma aega vaimuliku elu üle mõtisklemisele, sest mõrvad ja igapäevane timukatöö on puudutanud rahvast enam kui palve ja paast. Lüübeki õigus on tema jaoks olulisem kui jumalik õiglus. Hargla tegelasi ilmestavad argisemad teod ja mõtted kui Krossi omi. Pealegi kinnitavad kõigi nimetatud autorite teosed, et rikkuse tagaajamine ja inimlikud nõrkused, mõrvad ja kättemaks kuuluvad kahtlusteta igal ajastul inimloomuse juurde. Hargla iseloomustab 1422. aasta sügist: „Moninger, kes pidas kirjavahetust ülikoolide ja ordu tähtsamate liikmetega, oli Hinricusele mõnikord rääkinud, et dominiiklaste haridusteel on praegu rasked ajad. Maailm muutub kogu aeg ilmalikumaks ja segab end pühade asjade sisse, mida ta ei peaks tegema. Noori ja andekaid munki peab mõnikord lausa sundima, et nad teoloogiaõpinguid alustaksid. Sõjad on järjest suuremad ja julmemad, reisida on raskem, raha muutub viletsamaks, hõbe ei maksa enam, ketserid teotavad ja laimavad kirikut, tema õpetust ja konvente, kihutavad rahvamasse hullusele ja isegi kloostreid rüüstama. John Wycliffe ja Jan Hus on alles esimesed, neile järgnevad teised. Selles on süüdi kirikulõhe ja ahned vürstid, aga küllap ka need kirikuisad ja kloostrid, kes püha Benedictuse õpetusest liiga kaugele on kandunud ja elavad liiga ilmalikku ja liiga küllusliku elu. Nii et võib-olla tõesti peaksid dominiiklased mõtlema reformile, oma vajalikkuse ja olemasolu küsimused uuesti läbi mõtlema.”
Oma väike linnafilosoofia kõlab ka Melchiori suus, kuigi Hargla romaanide peamine eesmärk pole tähelepanu tõmmata keskaegsele hansalinnale: „Ja kui ma käin mööda Tallinnat, kui ma vaatan meie maju ja kirikuid, siis ei leia ma tõde meie linna kohta mitte oma mälust, vaid kusagilt kaugemalt ja kõrgemalt. Kivid jutustavad mulle oma lugu ja kirikutornid näitavad teed taevariigi poole, ütlevad, et meil kõigil on hing ja et me kõik peaksime rohkem ja iga päev seda meeles pidama. Tallinn jääb siia veel kauaks pärast mind ja tulevad inimesed, kes ei tea ja ei mäleta neid, kes selle linna ehitasid. Aga kui nad tahavad selles linnas elada, kui nemad tahavad olla see linn, siis peab nende arusaamine ulatuma mäletamisest kaugemale, sinna, kus on kõikide asjade mõõt, algus ja lõpp, tähendus ja tähtsus. Sest muidu jäävad nemad siin igavesti võõraks.” Meenutan, et Kross võrdles Tallinna vana kilpkonna ja Helbemäe turritõmbunud kükitava siiliga ajaloo kalda peal. Ja kui kriminaalse loo ahmija peatub viimasena tsiteeritud mõtte juures, siis on ta saanud lugemise eest lisatasu.

Kärt Hellerma. Unenäoliiv. Alapealkiri teatab, et raamat sisaldab novelle ja proosapalu aastatest 2005-2011. Kaheksast tekstist on pooled varem ajakirjanduse vahendusel ilmunud: „Üks õhtu” (2005), „Aet-Iris Tähelind. Kiri isale” (2008) „Veemõõtja” (2009) ja „Kott” (2010). Kärt pole oma põhiteemat – eakaaslasest naine silmitsi ühiskonna ja meestega – vahetanud. Küll on aga lisandunud, õieti küll süvendatult esile tõusnud mõned uued rakursid. Niisiis on endiselt kesksel kohal autori isikulugu, mis on eriti nähtavalt kirjas kahes tekstis: „Teine mees” ja „Unenäoliiv”. Samal ajal, kui Hellerma arutleb eelnimetatutes tekstides oma soo valikute ja võimaluste üle veel üsna ratsionaalselt, hakkab irratsionaalsuse tuul kogumiku viimastes lugudes juba vaikselt puhuma. Kuid toonid on võrreldes „Sinise missaga” sootu rahulikumad ja ükskõiksemadki. Tema peategelane, olgu nimi mis tahes, rändab siin ilmas üksinda, ja kuna üksi liikudes tajutakse maailma ja teisi inimesi süvenenumalt, siis toimub pidev (enese)analüüs. Eriti silmapaistvalt just nimijutustuses, kus Kreet, kes pole küll mina-vormis esineja, murrab ajaga piike. Aeg ongi uus vaatenurk, mis Kärdi loomingusse sisse tunginud. Aeg hirmutab, aga see on loomulik. Kreeda teekond jaanilaupäeval läbi linna ja kalmistu ühte tüüpilisse linnamagalasse kujuneb julgeks hingeliseks jutuajamiseks. Võib-olla natuke kaootiliseks, aga küllap piisavalt ausaks. Ühiskonnakriitilisus küll peegeldub, aga nõrgalt ja natuke otsitult. Kreeda prototüüpe liigub nii kirjanduses kui ka elus palju ringi: „Kas Kreedaga oli siis teisiti? Kuidas tema aega mõõtis? Aeg ja selle mõõdud libisesid tal üha läbi sõrmede, volksatasid kokku nagu väiksed veidrad terasvedrud, vilksatasid välguna õhku – tarretav, külm helk, üksainus elutu viiv, vakatav hirmusööst – , kõrvetasid sulatinana silma ja kadusid. /---/ Aeg oli ju vaid sõnadest tehtud, inimese keelest loodud, inimese oma. Aja tõi kohale inimese mõte, inimese loodud sõnad andsid ajale vormi. Lõpuks jäidki ainult sõnad, sõnad, sõnad. Või veel midagi? Mis see oli? Midagi sellist Kreet Kiek in de Köki mäest alla tulles endalt ei küsinud. Pea mõnusalt tühi – polnud seal küsimusi ega vastuseid, ei ühtki külge kleepunud sõnakõlksu – , astus ta tuttavast, natuke juba lagunemismärke kandvast trepist alla. Astmed nõudsid piisavalt tähelepanu ja riigipüha jättis ta külmaks. Polnud ühtki koormavat mõtet, ühtki sunnitud sõna. Kogu see kaootiline, kuuldamatu lärm, kõik need ideede ja seisukohtade kidad, kogu see kahtlane kaadervärk, mis Kreeda peas muidu tüütult ringi logistas – hindas, arvas, kirjeldas, osutas, heaks kiitis, hukka mõistis – , kõik oli haihtunud. Ta hõljus armastuse igavikus, inimlikest mõõdupuudest vaba. See oli õnnis olek, seisund, kus polnud ajamäärusi – aga see ei saanud jääda kestma.”
Need, kes on Hellerma varasema loominguga tuttavad, leiavad mõtteid ja arutlusi, millest osa juba tuttavad. Kuid kõik ongi päevast päeva korduv, kinnitab kirjanik ka ise, ja õieti ei üllatagi teda enam miski. Eks üllatuste aegki on tegelikkuses üürike! Soov olla „taevalinnaks” (novell „Taevalinn”) teisele inimesele on mõistetav, aga üsna lootusetu täitumise mõttes. Autor on igatsenud ja otsinud kõigis oma belletristilistes teostes armastust. Kärt Hellerma pärib ikka ja jälle, miks küll on armastust nii vähe, miks ei hinnata naise kaunidust ja tarkust. Keegi tema tegelastest ei oska sellele ammendavat seletust anda. Võib-olla oskab ta ise kunagi sellele küsimusele vastata, kui asetab end kirjanikuna vastassoo positsiooni... .
Kärt kõneleb enamasti siiralt ja tuliselt (eriti „Sinises missas”), uskudes oma sõnu, ja ega neis keegi suuremat kahtlegi, aga ehk peaks otsingute kese muutuma? Oht kujuneda kordajaks kumab juba kukla taga. Naise saatus tänapäeva keskkonnas on juba kümnes variatsioonis läbi kirjutatud. Väga keeruline on lisada uut üldteada seisukohale, et vanem naine ei pälvi ühiskonnas enam suuremat tähelepanu ja et naist, nooremat muidugi, hinnatakse vaid tema maise keha ilu järgi. Kärt Hellerma teemaarenduse kaitseks räägib aga autori oskus ja tahe ironiseerida nii novellis „Mängumeri” kui ka „Taevalinn”. Mängides näkki võid leida enda kõrvale küll imetleva tehispoisi, kuid kummalgi neist puudub võime inimese kombel armastada. Ja näkk läheb mängumerre tagasi... .
„Unenäoliiv”, „Mängumeri” ja „Taevalinn” moodustavad omamoodi tsükli, kus kirjutaja jõuab otsusele, et ükskõik, kuhu poole kujutletud tegelane ka vaataks, ikka kujuneb takistuseks naiseks olemine. Sal-Salvadori ja Gala suhteid ja teineteise otsimist „Taevalinnas” sobib kohati lausa sarkastilisteks nimetada. Eriti peenelt irvitab autor ses tekstis raha, selle kultuurirahva igavese paine, ja teisalt tähelepanu nautimise, inimeste eneseimetlemise ning suurustlemise üle.
Kärdi laused on viimistletud, kohati ehk liigagi steriilsed, jahedad, vahel eeldaks isegi pehmemat väljenduslaadi. Tasub tähele panna, et proosakogu tegevuskohaks on kujunenud Tallinn. Autor jälgib oma tegelaste liikumist, uurides: „Millal sai Tallinnast koopiate linn, maailmalinnu järele aimav provints? Millal laotus tema üle raha hall vine ja ümbritses raha lämmatav kookon?” Võiks ju vastu küsida, kas Tallinn on üldse kunagi teistsugune olnud?
Hellerma proosa on seegi kord rangetest seisukohtadest üle koormatud, isegi kohati vaevatud. Nii mõnedki karmilt sõnastatud järeldused meenutavad kohtuniku otsust, kes annab hinnanguid vaid fikseeritud seaduste järgi. Kuid iga lugeja otsustab iseseisvalt, mõtlema panevat leidub kogus „Unenäoliiv” keskealisele naisele piisavalt. Ja pöörake pilk ka kaanekujundusele, kus on kasutatud detaili Naima Neidre joonistusest „Pilvel ujuja”.

Ülo Mattheus. Vabanemine kuulmise läbi. Loomingu Raamatukogus ilmunud õhukeses raamatukeses jutustatakse suurtest mõistetest. Õieti kõige tähtsamatest asjadest, mis inimest üldse puudutavad. Heidetakse budistlik pilk ajale, elule ja surmale. Selle kõrval peatub Mattheus enda ja oma perekonna lool, katsumustel, mida tõi inimestele 20. sajand: „Aeg on näidanud, et rääkimata asjad takerduvad hinge sügavusse. Ent kunagi kerkivad need uuesti pinnale ja need tuleb ikkagi lahti harutada – kellegagi, kelle jaoks see on niisama oluline. Ja kui too keegi on surnud, tuleb rääkida surnuga. Tundub, et nad on läinud, aga tegelikult on nad endiselt siin, meie keskel mälestustes, takerdunud vahepealsusse. Ent võib-olla surnutest rohkem takerduvad elavad inimesed, kes mingil põhjusel ei suuda end vabaks mõelda või vabaks tunda. Ikka on valus ja mingi seletamatu nukrus painab. Kus on küll see õpetaja või guru, kes teejuhina juhatab meid läbi meie enda nukruse, nii nagu ta juhatab bardo vahepealsusse takerdunud surnu uude ümbersündi. Tiibetlased usuvad, et ka elu on vahepealsus kahe surma, kahe ümbersünni vahel. Selleski vahepealsuses on vaja kedagi, kes räägib, õpetab ja jagab näpunäiteid õigeks toimimiseks. Nüüdseks on minu õpetajad, alates algkooli õpetajatest riburada surnud, väga vähe on neid järele jäänud.”
Kuna mindki on alati huvitanud budismist lähtuv maailmavaade, siis soovitan kõigil lugeda raamatut, kus isegi meie lähiajalugu suudetakse vaadelda rahustavalt ja mõistvalt. Iga inimene otsib elus ju püsiväärtusi, unustades, et need võivad peituda pisiasjades. Ja kui ka kerjakauss on su ainus vara, mida pärandada, siis ei tähenda, et oled elanud vääritult ja valesti. Tõeline sügisõhtute ja hingedeaja lugemine.

Karl Martin Sinijärv. Krümitor 0671. Eesti Kirjanike Liidu esimehe üsna värske luulekogu. Ei tea mina, mida see pealkiri tähendab. Otsisin koos teabespetsialistidega mitu päeva tarkadest raamatutest seletust, aga rahuldavat vastust ei leidnud. Isegi Jaak Põldmäe „Eesti värsiõpetuses” (2002) ajasin näpuga järge. Lõppeks polegi see pealkiri kõige olulisem, isegi kui siin tuleb mängu autori vanaisa Erni Hiire ja rotimürgi müüt. Tähtis on ikka Karl Martini persoon, kes vaatab raamatu kaante vahelt ja tagakaane sisekülje fotolt vastu. See nõelterav pilk, mille nõelasilm on terasekarva ja ülimalt tähelepanelik. Ega krümitorlik luule (tähendagu ta siis konkreetse inimese väljenduslaadi, tulevikus kas või krestomaatiates) peagi olema viimistluseni lihtsustatud eesti keeles seletatav. Mina igatahes lugesin põnevusega ja mõtlesin, millega need „jorinad” küll lõpevad. Armsasti lõppesid: viimase teksti pealkiri on „Esimene luuletus”. Avaluuletus, n-ö. varasemate aastate sõnaseadmise näide „Suvelaul”, pärineb aastast 1983. Siis oli autor 12aastane! Kes on kordki Sinijärve juhitud kultuurisaateid vaadanud, teab, kuidas ta sõnadega lusti lööb. Kes juhuslikult kohtunud või muidu juttu ajanud, teab, et nõndamoodi ta räägibki.
Sinijärve tekstid ei pruugi kõigile meeldida, mõnele võivad need karlmartinliku tähtede ja sõnade kirevusega isegi talumatutena tunduda, aga enamasti nad igavad pole. Lõpupoole küll „Lehvita musta muumitrollipildiga...” ajas ohkama nagu vahel ilma Sinijärveta OP, aga üldiselt tasub „Krümitor 0671” lugemisega vaeva näha küll. Eelistatud seisundis on kahtlemata luulefriigid! Eesti luuletajatel on komme mõnikord, ei, viimasel ajal lausa sagedasti teha vihjeid klassikutele, selles osas pole Karl Martin erand: ”must nagi on meie toas / ja meie seljas kaa / ja igavik mõtiskleb mida / sellesse riputadaa.” Ilus on lisada, et sellestki raamatust leiab vihjeid meie tänase ühiskonna sotsiaalsetele puudujääkidele, kuid juba 1998 kirjutas ta: „Ma olen luuletaja – hing on paelata pihus. / Ma olen luuletaja – perse on püksas, kuid paljas.” Muu seas, vähemalt kolmes luuletuses on raamatukogurahvale armas sõna: „Raamatukokku minnes”, Raamatukogus olles”, Raamatukogust tulles”. Teatavasti meeldib eestlastele üle kõige polemiseerida tõe ja õiguse üle, nüüd kuulakem KMSi varianti: „Meeletu maailm, kivid ja leib! / Uhmriga kolgime uusaja ustele, / käsikiviga vaeslapsi jahvatame seni, kui / kondid ja kole. / Ilus ei ole. / Mis on? / Ons miskit, midagi-gii? / Kalasilm vaatab, ei oidu./ Loidus; võrgus ja võrkkesta taga, / nüri joobumus liigkangest õllest. / Kole ei ole? / Või seda võimeister mõistab, koored on kooritud ammu. / Sirget ja sirutet sammu / tahaksid marssida põõsa alt oimetud. / Lõdvalt lõnkuda sisimas sooviksid need, kellel võimalust / pole. / Ilus või kole? / Rahvas või maa ? / Kunksmoor? / Karl Ernst von Baer? / Väär pole mõte, vaid olek. / Munarakk mõlgutab / mõttetus munamäetaguses. / Tõde ajab naerma ja õigus nutma. / Pisarateni. / Näärmed ent kuivad. / A hui vam tam, / seitsme mäe ja seitsme mere taga, / mustmuldseil põldudel. / Kivikangur magab, ei maga, / paekilde lutsukivitab vetele / kui kuulipildur. / Kuulipildur ei maga. / Meeletu maailm. / Tõde ja Õigus. / Jagad, / ei / jaga.” („TÕDE JA ÕIGUS”).
Lõpetuseks üks kultuurieluline remark. Mul on kurb meel, et juba teist aastat on ETV kultuurisaade OP ilmetu, nagu ülal juba viitasin, tunnen puudust Karl Martini eredast isikust. Seega võib ühel päeval juhtuda, et hakkan protestiks ka tobedat „Kalevipoegade” seriaali vaatama. Amet ja huvi muidugi nõuavad igasuguse kultuuriga kohandumist, aga paistab, et igavus ei pruugi alati suurt kunsti tähendada... .

 


 digitaalarhiiv digar