Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-54

LÄHETUSLAUSED

Kuna töö ja eriala on viimastel aastatel nõudnud sagedast kirjanduslooliste andmete kasutamist, siis tahan tagantjärele tänada kunagisi äärmiselt põhjalikke rahvusbibliograafia koostajaid. Tänu nendele (arvan käekirja järgi ühe või teise persooni veel ära) olen avastanud Eesti ajakirjanduse artiklite isikukartoteegist (1918-1944) esmapilgul küllap väheolulistena tunduvaid andmeid eesti kirjanike kohta, mis aja jooksul on muutunud hindamatuks väärtuseks. Seda kullakallist kartoteeki tuleb hoida kui silmatera, sest võib-olla kunagi leidub tööjõudu ja teadagi raha, et need praegu lahtiselt kasutatavad kaardid arvutimaailma poetada.
Sügishooaeg oma töönõudmiste ja toimetamistega annab jõuliselt märku. Kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” peaks toimuma 1.–3. novembrini endises suuruses. Tean, et vahel raamatukogud sooviksid hinges ehk mõnd teist kirjanikku näha, kui külla tuleb, aga nii Kirjanike Liidu esindajal kui ka minul tuleb seista silmitsi tõesti keeruliste valikutega. Pealegi, minu meelest pole ju sellest mingit häda, kui mõni tuleb ühte kohta mitmendat korda. Peaasi, et tullakse.
Rahvusraamatukogu kavandab raamatukogukuu ajal, 24. oktoobril, eesti raamatu päeva tähistada, mis on pühendatud Friedebert Tuglase 125. sünniaastapäevale pealkirja all „Eesti kirjandus ja unistus eurooplusest”.
Kuigi ma ei väsi eesti kirjandust tutvustamast, lugesin südasuvel põhiliselt väliskirjandust. Mõnekest neist soovitaksin teilegi: näiteks rootsi kirjaniku Per Olov Enquisti kummastavalt mõjuvat armastuslugu „Allatõugatud ingel”, norra intellektuaalse proosa looja Dag Solstadi teost „T. Singer” (peategelane töötab raamatukogus) ja nobelist Mario Vargas Llosa romaani „Tädi Julia ja kirjamees”, kus ladinaameerikalikud keskkonna kirjeldused on tänapäevaselt kõnekad.
Hääd lugemist

LOETUD RAAMATUD

 Andrei Hvostov. Sillamäe passioon. Hvostovi kui ajakirjaniku ärritav-terav väljenduslaad on kuuldavasti paljudes, nende seas minuski, sageli arusaamatusest tekitanud, isegi segadusse ajanud. Kes ta õieti on? Milline identiteet teda suunab? Kirjaniku osa on ta teistmoodi etendanud ja järjest isikupärasemaks muutunud. „Sillamäe passiooni” lugemine avab Hvostovi isiksust ja vaimsust sedavõrd põnevalt, et kogu tema senine looming avaneb mulle sootu uuest rakursist, sest veel eelmisel sügisel toimunud kirjandustuuril ei mõistnud ma tema järsemaid reageeringuid Sofi Oksaneni „Puhastuse” kohta lahti harutada.
Teadagi on minuealisele autori kirjeldatav ühiskond tuttav, kuid piiritletud keskkond, milles autor kasvas ja kujunes, pigem müstiline, sest elasin Hvostovi väljendit kasutades „päris”-Eestis, kellele Sillamäest kuulmine mõjus kui ohtlik hundiulg veebruaritaeva all. „Sillamäe passioon” reastub oma individuaalse lähenemisega kahtlusteta elulugude uhkesse jadasse, kus on ilmunud tuntud persoonidest või nimekatelt inimestelt isikulugusid, kuid Hvostovi kirjapandu on paljude teiste kõrval võrratult analüütilisem, ilukirjanduslikum ja läbinägelikum. Sobib näiteks Leelo Tungla mälestustekstidega „Seltsimees laps” ja „Samet ja saepuru” kõrvutada, ehkki jälgitava aja vahe on rohkem kui üks kümnend.
Minus süveneb „Sillamäe passiooni” põhjal igatahes tunne, et nõukogude ajastule omane elamine-mõtlemine Sillamäe, Kohtla-Järve ja Narva kandis on muutnud enamikku sealsetest inimestest tagasipöördumatult, ja seal jäädaksegi teistsugusele maailmamõistmisele võrreldes „päris”-Eestiga. Seega on raamat aidanud mul oma arvamust kohendada, ja nii ütlengi ausalt välja, et lõimumiskatsed kuuluvad veel illusioonide hulka, ja ehk polegi see nii paha... Ja need, kes on juba ammu kahelnud mingis erakordses sillamäelikus intellektuaalsuse olemasolus võrreldes teiste Kirde-Eesti linnadega, võivad rahulikult ohata – Hvostov kummutab selle võimaluse. Mis puudutab ajalugu, siis praegu ma usaldan ajaloolast Hvostovi.
Seda kogukat teost võib lugeda kui üht lugu, ent kuna iga peatükk mõjub omaette tervikuna, esitades erineva tonaalsusega küsimusi, siis mõnda kahekümne kahest tekstist sobib novelliks tituleerida. Näiteks „Teksad” (varem ka „Loomingus” ilmunud) võidutseb üle teiste kui põlvkonnakaaslaste täitumatu unistuste sümbol, aidates ühe kujundi kaudu mõista talumatult agressiivse ja väsitava ühiskonna jäikust ja uskumatut absurdsust. Hvostovi tekst teksastest, mille pealkirjastan omavoliliselt „Ood teksastele, mida polnud” väärib auhinda!
„Sillamäe passiooni” loetakse ja sellest kõneldakse, ja ühe lugejana nautisin selle ainulaadset sisu. Ainulaadsuseks pean mulle siiani võõravõitu olustiku kirjeldamist ja avamist. Mõnevõrra üllatatuna lugesin peatükke (kas või „Eesti vanamehed”, „Eesti poisid”), kus osutati meie rahva tõujoontele, mis ühtlasi kuuluvad ju otsapidi kirjutajalegi, sest eestlasena peab ta nendega ja me segaduskeerulise ajalooga samavõrd toime tulema kui ülejäänud rahvas. Ometigi olen tema varasemaid samasisulisi kirjutisi interpreteerinud valulisemalt. Oleks hää, kui keegi suudaks nõnda jõuliselt Ida-Virumaa enamusele „päris”-Eestit tutvustada. Andrei Hvostov uurib: „Kellelt küsida praegu vana Sillamäe kohta? /---/ Ja üldse, mis juhtus Sillamäega sõja ajal? Narva hävis, Sinimägedes lükati kõik nii siledaks, et isegi alustaimestikku ei jäänud, Jõhvi põles maha – ümberringi oli häda ja hukatus, ega see saanud ju Sillamäestki mööda minna? Kuulge, aga rand, Sillamäe rand, minu ajal oli see kiviklibune, ei mingit liiva, sest liiva olevat ära uhtunud see uuesuunaline lainetus, mis tekkinud pärast tehase juurest pikalt-pikalt merre ulatuva muuli rajamist, aga teie ajal seda veel polnud ja siis pidi rand olema täiesti liivane, räägitakse, et üks ilusamaid randu, mõelda vaid, minu ajal polnud sellest enam jälgegi, ainult kõvasti ida poole kõndides läks jälle liivaseks, aga muidu oli ainult klibu. Ja kuskohas täpselt oli see sild, mis andis linnale nime, see, mis pidi olema mäe pealt laskuva tee lõpus; praegu on meie linnas kaks tammi ja üks puusild, teie ajal seda polnud, teil oli kaarega kivisild, küllap paarsada aastat tagasi ehitatud, ma olen seda vaid postkaardil juhtunud nägema, ei tea, mis sellest sai, miks seda enam pole meie linnas olemas, kas tõesti lõhuti lihtsalt maha...? Ja kas see oligi teie lapsepõlve ajal üldse linn või olid need kõigest kolm kõrvuti paiknenud rannaküla: lääne pool Türsamäe, seal oli veel uhke mõisahoone, kas see oli teie ajal ka veel alles? Nüüd laiub selles kohas tehasejõledik. Siis tuli Sillamäe küla ja edasi ida poole Kannuka küla; ma mõtlen vahel, et kas minu kodutänav, Gagarini-nimeline, on kunagise Kannuka küla maadel?” Küsimusi esitab Hvostov raamatu lehekülgedel rohkesti, aga tõepoolest, kust leida veel inimest, seda „teiet”, kelle poole kirjutaja pöördub, kes suudaks, tahaks ja oskaks, jaksaks vastata? Kuigi autor annab märku, et kodulinn pole talle eriti lähedane ja armas, lubab pealkirjas kasutatud mõiste passioon ehk armastus(avaldus) arvata, et kirjutaja pole siiski Sillamäe vastu ükskõikne ja tundetu, sest elatud aega me ju hingest lõplikult välja juurida ei suuda. Kordan üle, Hvostov tutvustab „päris”-Eestile Sillamäed, kuid kas nemad üldse huvituvad Eestist? Lõpetan omapoolse küsimusega. Olen mõelnud, kas „Sillamäe passioon” on ajakirjaniku või kirjaniku looming? Pärast kahtlemist arvan, et pigem siiski belletristika, sest ajakirjanikuna kirjutanuks Hvostov ilmselt teistsuguse tonaalsusega?

Ene Hion. Armastab, ei armasta.
Raamatut suunas lugema eeskätt Hvostovi Sillamäe sisevaatlus, sest ka Ene Hion süveneb Sillamäe elulaadi ja linna saatusesse, ja teeb seda hasartselt ja huvitavalt. „Armastab...” on faktitihe ja toetub suuresti teiste inimeste mälestustele ja üleelamistele, nii ei saagi kaht käsitlust õigupoolest võrrelda. Kui Hvostov hindab aega iseenda kaudu ja väljendab end pigem kirjaniku kujundeid otsides, siis Hion keskendub seal elanud ja elavate naiste isikuportreede kujutamisele ning teeb seda ajakirjaniku täpsuse ja käekirjaga. Jah, meestest on juttu vähe, aga raamatu põhjal on tekkinud neist kujutlus kui üsna ükskõiksetest ja muudatusi pelgavatest inimestest. Hion ennast raamatusse ei kirjuta. Ta püüab seista taamal, kuigi ühes või teises hinnangus on aimata staažika ajakirjandusinimese mõttelaadi. Hion imetleb oma vestluskaaslasi ja hoolib Sillamäest niisugusena, kui see on tema ees avanenud. Hvostov mitte. Kuid Hioni teave ja kirjutatud isikulood tekitavad samuti tohutul hulgal küsimusi, aga vastuste leidmine käib vist endiselt paljudele eestlastele üle jõu, minule igatahes küll. Autor on ilmselgelt teinud katse lähendada Ida-Virumaad „päris”-Eestile, aga lugejana mu lootus eriti ei suurenenud.
Peatükid kannavad naiste eesnimesid ja vaatlevad tõesti keerulise, kohati lausa traagilise saatusega inimeste elulugusid. Nende seas on ka eesti päritolu rahvast. Millised jõulised karakterid, ehtsad belletristika tüübid, kohati huvitavamadki, kui praeguse eesti proosa naistegelaste hulgas leiab. Hioni portreed kirjeldavad hakkajaid, lausa ultrahakkajaid naisi, keda isiklik ja sotsiaalne krahh pole suutnud hävitada. Minu meelest on Ene Hioni kujutatud Sillamäe ohtlikum, kannatavam ja võõram kui Hvostovi kirjeldatu. Miks? Sest kasutatud andmed oma kiretus faktikeeles avavad linna kaotused ja valu konkreetsemalt. Andke andeks, aga kohati isegi linna mõttetuse inimeste jaoks. Seda linna vajas üks ideoloogiline süsteem, mitte inimesed, ükskõik kui palju nad ka süüa ja riideid osta võisid. Nii tundubki ajuti, et Sillamäe tulevik on pärsitud ennekõike mineviku pärast. Kuigi on teada, et ka teised rahvad, kaasa arvatud venelased, kannatasid nõukogude võimu all, oli see neile siiski oma võim. Küll julm ja katsumusrikas, kuid ikkagi oma. Meile, eestlastele, ent täiesti võõras, ja mind ei saa sundida teisiti arvama. Nõnda kui ma ei oska ka paljusid Sillamäele saadetud inimesi neile võõrasse linna tulekus lõpuni süüdistada. Nad ei teadnud meist ju midagi. Ent linlastel on ammu käes aeg end oma linna sünniloo ja tegelikkusega tuttavaks teha.
Kõiki Hioni jäädvustatud lühemaid ja pikemaid arvamusi üldistada püüdes lisan: ma ei usu, et Sillamäest kunagi kujuneb heas mõttes lääneliku mentaliteediga väikelinna, sest see on rajatud ülekohtu ja võõrandumise hinnaga. Inimesed, kes linnas elasid, olid ju Sillamäe „vangid”, kes küll otseses füüsilises mõttes trellide taga ei istunud, kuid vaimseks vangimajaks ta ehitati. Kes ütleks, kunas sealse rahva vaim vabadusega täielikult kohaneb? Neil puudus ju igasugune luba ja tahe ise otsustada, „päris”-Eestis võis vähemalt öelda, millises kohas elad ja töötad. Seepärast ilmselt ei suudetagi Sillamäel tänaseni teistmoodi mõelda. Traditsioon liigub põlvkonnast teise. Piiratud maailmanägemine on jätnud jälje teistessegi Ida-Virumaa asulatesse ja linnadesse, kohati ka meie pealinna.
Eestlannast eesti keele õpetaja Kristi on teinud keeleõpetamisel tohutult tööd, sillamäelased on ta omaks võtnud ja tema kriitika keeleeksamite kohta võib ju õige olla, kuid see ei muuda linna olemuslikku sisu: ”Kristi on veendunud, et Euroopal pole meie riigikeeleeksamist sooja ega külma. „Need on meie omad armsad poliitikud, kes soovivad rangeid eksameid. Kui meie riik poliitikat ei oska ajada, peame varsti hakkama Ida-Virumaad tagasi vallutama.”” Tagasi vallutama, lisan lugeja skepsisega juurde, kas ta ülepea on mentaalselt Eestile kuulunud? Sest enamus seal elavatest inimestest pole veel jõudnud mõistmiseni, kes tegelikult on süüdi nendega juhtunus. Kuni toimunut ei teadvustata, heidetakse nõukogude süsteemi hukku hoopis mulle, eestlasele, ette. Üks väljavõte: „Marina väidab, et tema isa ideaal on humaanse näoga sotsialism. Gorbatšovi perestroika oli Marina isa meelest ohtlik ettevõtmine, sest see puudutas süsteemi aluseid. Kui Eestis algas laulev revolutsioon, asus Marina isa kaitsma sotsialismi põhimõtteid. Ta ei hoolinud sellest, et ta oma perekond oli punase terrori ajal kannatanud. Ta õigustas sotsialismi nimel toodud ohvreid, väitis, et mingit punast terrorit polnudki, see olevat vaenlaste väljamõeldis. Et ilma Stalinita oleks sõda kaotatud ja Euroopa oleks pidanud alluma hitlerlikule Saksamaale.” Ja kui tütar ongi teistsuguse mõttelaadiga, sisaldab öeldu suurema osa idavirulaste arvamust. Niisugusest perekonnast pojad ja tütred on keeruliste valikute ees. Vabaduse ja demokraatia mõistmisega pole kõik eestlasedki veel toime tulnud, mida siis soovida „unustatud” Sillamäelt. Fedja (naise hüüdnimi) ütleb otse välja, miks paljudele Eesti riik ei meeldi, mõni teine osutab sellele varjatumalt. Aga oh imestust, neile ei sobi enam ka Vene riik. Hionil on õigus, sillamäelased on endiselt pigem võõrad kui tundmatud, ja kui teada, et praegu valitsevad linna täpselt samad inimesed kui kakskümmend aastat tagasi, siis ei maksa mentaliteedi muutustest unistadagi. Ene Hioni dokumentaalteost „Armastab, ei armasta” tasub kõigil lugeda, sillamäelased ise saaksid sealt ehk teavet enda elu kohta rohkemgi kui „päris”-Eesti elanikud.

Katrina Kalda. Eesti romaan.
Kõik näib korras olevat, siledad laused, üsna mõttekas süžee, aga kokkuvõttes igav lugemine. Lõpupoole siiski midagi juhtub, tegevus elavneb, aga kui pärin endalt, mida romaan mulle ütleb, siis kuulen vaikust... Ent kujundirikkaid lauseid tasub siiski lugeda: „Võõrastetoa aknakardinad vilklesid õrnalt kui silmalaud.”; „Me vahetasime mõne sõna ilma kohta – päike, ülbe nagu ikka, sinine taevas, mis üksikute piklike pilvede tõttu nägi välja kui halvasti triigitud lina.”; „Veel kaugemal, otse silmapiiril, sukavarrastena taevakangast torkivad kirikutornid.” „See hetk ( armumine –ML ) võis peatselt tõepoolest käes olla, see võis koguni juba saabunud olla, kuna polnud ainsatki märki ei taevas ega maal, mis seda puhtinimlikku sündmust võinuks kuulutada – polnud põlevat põõsast, mis süttinuks mäel nagu elektrikamina pirn, kuna aga peagi kriidiks muutuvad surnute kondid labaste puulusikatena kaljunõlvadel kõlksunuksid; polnud rahvahulki all kõrbes, kes taevamanna sadades nagu üks mees viljatul maal põlvili langenuksid.” Anti Saar tõlkijana on teksti perfektseks lihvinud, kasutusel on harva kuulduvad sõnad nõngus (lk. 117), lüüme (lk. 126).
Ega selles romaanis eriti palju Eestit polegi, mõned faktid ja kirjeldused loomulikud tulevad ette, aga samas ka kaugemat ja võõramat, mis on loomulik, sest raamat kuulub ju otsapidi prantsuse kirjandusse. Esimesi peatükke lugedes tunnetasin mingit kummastavat meeleolu ühtsust Tõnu Õnnepalu „Piiririigi” või „Printsessiga”, ilmselt puudutab see mingeid toone ja värve, teadlikku distantsi tegelastest. Üks näide: „Carlotta ei pruukinud teada peamist – seda, et sel polaarjoone all kügeleval maa tuleb end talve ja pimeduse vastu kaitsta, et öö ja päev on linad, mille vahele me poeme, nii et meie, kes me magame voodi serval, seitsme maa ja mere taga, jääme suveks, mil loojumatu päike meil magada ei lase, katmata, ning lämbume talvel, mil linad mõjuvad raske tepitud tekina, mille alt me end elusana pääsevat ei usu. Muinasjutud ära kaduvast päikesest muutuvad tõelisuseks ja käärid köögikapi sahtlis omandavad kavala läike, mis tekitab himu ronida katusele ja paks taevatekk lahti lõigata.” Õnnepalul pugesid ka kaalikad sügisel keldrisse, et kevadel koos idudega taas päikese kätte ronida. Aga see on lihtsalt ühe lugeja individuaalne lugemisnihe.
Kahtlusega võideldes, aga lisan siiski, et ehk on ka Andre Gide`i romaan  „Valerahategijad” noort autorit natuke inspireerinud. Humanitaaride alateadvuses toodab ideid nende suur lugemus!? Gide`il leidub üks arvamus: ””On palju asju, mis jäävad mõistusele kättesaamatuks ning see, kes rakendab elu mõistmiseks ainult aru, on otsekui inimene, kes püüab pintsetiga leeki haarata. Tema kätte jääb ainult söestunud puutükk, mis sedamaid lakkab leegitsemast.” Ta vaikis uuesti ja hakkas mu raamatut lehitsema. „Ah, kui vähe te inimhinge süvenete,” hüüatas ta ja lisas siis äkitselt naerdes: „Oh, ma ei pea silmas teid isiklikult. Kui ma ütlen teie, siis ma mõtlen romaanikirjanikke üldse. Suurem osa teie tegelastest seisaks just nagu vaiadel, neil pole ei vundamenti ega aluspõhja. Ma usun tõepoolest, et luules on rohkem tõtt. Kõik, mis on loodud mõistusega, on vale.”” Võib-olla tsiteerin seda mõtet tulevikus veel.  
„Eesti romaani” sisu kulgu tuleb väga tähelepanelikult jälgida, sest toimub kaks erinevat lugu. Üks tutvustab noore vestekirjaniku Augusti järjejutu kirjutamisega seotut ja teine lugu keerleb Augusti enda armumisloo ümber. Naiste nimedki sarnased: Carlotta on itaallannast järjejutu tegelane, Charlotte aga ärimehe naine, Augusti kiindumus. Kõik, mis seotud 1990ndate ja varasema aja Eesti sündmustega, on kuidagi looritatud, romaani lõpus viidatakse küll fosforiidikaevandamisega seotud asjaoludele, keegi kujuneb järjejutus Moskva agendiks, kirjeldatakse Kopli kanti jms., aga heroilist lugu ei sünni kummastki, ehkki August on lubanud taolise kirja panna. Mehel endal läheb ka kehvasti, kukkumise tagajärjel jääb invaliidiks ja lõpetab vaimuhaiglas. Mõnd asja siiski võõrsil elav Katrina Kalda päris täpselt ei taba, aga lugeja otsigu need ise üles.

Salme Kõiv. Reet Tammiku.
„Eesti romaanivara” sarjas ilmunud teos pälvis 1939. a. üheksandal „Looduse” romaanivõistlusel kolmanda koha. Ühtlasi jäi see vähetuntud autori ainsaks romaaniks. Salme Kõiv (1909-2007), aastatel 1937-1940 Kabur, avaldas ka koolipõlves mõned artiklid ja jutukesed Võru- ja Petserimaa häälekandjas „Elu” ning pärast sõda ajastule sobivaid jutustusi (nt. 1945 „Loomingus” „Elamise algus”, „Võit”, „Uinutatud valvsus”).
Autobiograafilise taustaga romaan jutustab vaesest keskkonnast pärit, kuid eneseteostusest unistavast üliõpilasest Reet Tammikust, kellest saab pärast närvilist abielu kaheksa aastat noorema mordva päritolu noormehega iseseisev naine, tubli ema ja kooliõpetaja. Kaj Vezereki (eestistatult Võserik) prototüübiks peetakse kirjanik Boris Kaburit. 1930ndatel kirjandusse ilmunud naisautorid püüdsid kirjutada eeskätt psühholoogilisi romaane, leidub „Reet Tammikuski” viiteid Friedrich Nietzschele, kuid Kõivu romaan kuulub pigem traditsiooniliste, realistlike teoste kui romantismist tiivustatud lugude sekka, sest autor kuulutas juba 1931: „Meie aeg on karmi realismi aeg. Ei leita enam kusagil romantikat, ilu ega armastust.”
On ju teada, et „Looduse” romaanivõistlused toimusid ajal, mil käis äge võitlus uusromantismi ja uusrealismi vahel. Noored kirjutajad valisid sageli mõistagi eluläheduse positsiooni. Pärast vanemate surma, enne ema, siis isagi, muutub Reeda elu: Reet oli siis seitsmeteistkümneaastane ja käis gümnaasiumi eelviimases klassis. Hooldajate abil sai ta siiski lõpetada kooli, aga see oli ka kõik. Enamat polnud tal enam kelleltki loota. Endises koduses Niiduorus elas võõrasema oma tütrega ja Reedale kuulus sellest vaid kolmandik. Aga näis, et ta seda kolmandikkugi ei näe. Võõrasema ei nõustunud koha müümisega ega soovinud seda Reetki. Pärandiosa väljamaksjat aga ei olnud kellestki. Hooned lagunesid, kalatiigid ummistusid, mesipuud hävisid ja kodulindude kari kuivas silmanähtavalt kokku. Kõik hakkas kiiresti minema allamäge ja Reeda ilusast lapsepõlvest ei olnud varsti enam midagi järel. Siis sattus ta vastamisi karmi eluga. Otsis teenistust, aga seda ei olnud kusagilt leida. Ei leidnud seda linnalapsedki, kes jooksid iga kuulutuse järele ja tutvuste tõttu omasid peatäite kaupa soovitusi, kuidas siis veel tema, Reet Tammiku, kes kõndis üksildase Niiduoru porisel õuel ja talitas lihtsaid igapäevaseid talitusi. Aga Reet Tammiku oli oma isa tütar. Kui ei saanud kohta linna, hakkas ta seda otsima maal. Oli taluteenijaks, tigedate perenaiste käskida-kutsuda, sattus siis poissmehest metsaülemale üksiteenijaks ja tutvus elu talle seni veel tundmatu poolega. „Vapralt hoidis end püsti ja püüdis jääda puhtaks keset seda moraalilagedat ja kõlvatut elu, mis valitses metsaülema poissmehekorteris. /---/ Nii mõnigi kord pidi Reet seisma vastu sõime taganenuna, sõnnikuhark löögivalmis käes, ja käskima vihast lõkendavi hääli kallaletungijat kohe lahkuda.” Ent katsumused pole lõppenud. Neist lugege aga juba ise.

Jürgen Rooste. Kuidas tappa laulurästikut.
Vastses luulekogus on sisu mõttes natuke uut, enam kostub aga juba tuttavat. Roostele on endiselt väga oluline Taanilinn Tallinn (nt. „Hommikunägemus”), sest siit ammutab ta ju elu- ja loomejõudu, ja kaotab seda, end poeedi kombel pillates. Leheküljel 45 ütleb autor, et nagu inimesedki, ei pea kõik luuletused sugugi head olema. See väide kehtib tõepoolest nii elus kui ka kirjanduses. Jah, isegi Jürgeni puhul.
Lugejana olen alati hinnanud Rooste siirust, ühiskonna peent-valusat tunnetamist. Selles luulekogus on rohkem kui üks kurbusenoot. Kujund „üksildane loom vihmas” pole kindlasti juhuslik väljend (vt. lk. 58). Ja siis see uus münt, taevase ja maise vahekorra mõtestamine, teema, mida tuleb veel Jürgeni puhul uurida ja jälgida. Jumala (JR-il väikse tähega) loodud maailm näib luuletajale praegusel eluetapil kõigele vaatamata meeldivat, kui need inimesed vaid poleks nõnda ükskõiksed (nt. „Suure reede õhtu”). Igal juhul julgeb Jürgen Rooste kirjutada: „meie isa/ kessa tõenäoliselt oled /oled taevas / ära ole midagi nii limast / ja määrduvat / nagu nemad arvavad / aamen”. Loodetavasti pole see pelk iroonia, vaid hingerahu otsimine. Täiuslikkus Jürgenile iseenesest meeldib, kuigi ta ise seda polevat ega suuda olla (vt. „Seisundiluuletus, lohakas”, „Kohvikupoeet uue aastatuhande esimese kümnendi lõpul”), sest kolmekümnendatesse jõudnud mees teab: „ent elus peab olema veidike madu/ ja kõdu ja lagu ja kadu”. Seega rästikut inimeses tasub otsida! Nii jõulist sõnalist väljendust, kui on kogus „Ilusaks inimeseks” (2005) avaldatud „milleks on vaja luulet”, „Laulurästikust” ei leia, sest nt. ”Kirjutada luuletust” on pigem ulatekst, ent üheks Rooste paremaks luulekoguks tuleks viimane arvata küll.
Ühiskonnakriitilisus, eesti kirjanike päristeema, kestab kesksena  Jürgeni loomingus edasi, ent sotsiaalne teravus on kaetum. Sel teemal on kerge loorbereid lõigata, end nähtavaks teha, ent sama kerge ka ennast korrata ja lihtsustatud sõnastajaks muutuda. Argipäevakriitikas on oht langeda pealispindsesse vaatemängude kujutamisse. Mõnekese näite leiab ka „Laulurästikust”. Üldiselt Jürgen mõistab sügavaid ja mõjuvaid kujundeid leida, neid kõigile vastuvõetavaks kirjutada, kuid raamatu kolmanda peatüki ehk osa „Särada särada särada (puhastustuli)”, eriti nt. luuletuste „Dadaistlik riik” või „Hullu lehma naasmine” sõnum jääb lihtsakoeliseks, Neljas osa ehk „Kirevälgatus (Eesti muinasjutu ainetel)” kahjuks mind ei puudutanud. Rooste suudab juba suuremate üldistusteni jõuda.
Mida öelda luulekogu pealkirja kohta, kuidas selgitada kujundit laulurästik(ud)? Ma ei hakka praegu arutama, kes need on, kus nad liiguvad, kui suur üldistus ühes mürgises maos peitub, kas üldse peitub, või on see vaid sõnamäng, Harper Lee romaanist „Tappa laulurästast” saadud inspiratsiooni täpe... Seda arutelu alustatagu teistes väljaannetes! Maagiliselt „ne” muidugi mõjuvad, need „ rüsinal-sisinal / roomlevad laulurästikute sitked parved”, eriti kui ”ne vajuvad kuskil koplis-kalamajas välja ühe ropusuise ja vaese / poeedi korteripugeriku uksest”. (Väike asesõna ne, kõlab igatahes peibutavalt.)
Jürgeni luulerida „ma ei ole vist kunagi / kirjutanud luuletust liblikaist” assotseerub 2006. aastal „Vikerkaarest” nr. 4-5 loetuga: „vahel õdaku tulles / takso taanilinna taevas / millest küll tehtud on see kuu - / kui olid veel väike siis oli ta juust / millest küll tehtud on väikesed tüdrukud / marlboro tuhast ja guinnessi vahust / kui olid veel väike siis millestki muust.”
Siirusele viitab ka metafoor maailmavalupeni (lk. 52). Epiloogis ehk lõpuluuletuses „Püha Jüri teekond” on tunda Rooste sarkasmimustrit, valulemist, kibedust, aga jüriüdilik espriitaotlus vajab veel pisut lihvimist.
Koidulale pühendet tekstide sarja „Koidulaulik” luuletused ilmusid pool aastat tagasi ka „Loomingus” (2010, nr. 12), nõnda kui tekst „minu isa maa”. Neis piidleb autor aegade sisusse. Seda näitab kas või pisiasi kirjapildis Lydia, Liidija ja Lidija (viimane „Loomingus”). Mõistagi pole Künnapi ja Sinijärvega kahasse avaldatud „Lydia Koidula on surnud” kolmiku ühiskogust „Laulurästikusse” võetud.
Olen mõelnud, kas eesti kirjanikud ikka peavad (õlle)joomisest nõnda sageli kirjutama (vrd. ka Peeter Sauteri tekste), aga kui süda sunnib, kui see aitab kurbust avada, kui see kuulub kirjutaja elurütmi juurde, siis peab lugeja olema leplikum.
Lõpuks võtan riski tsiteerida kogu esimest luuletust, mis on küll pikk, aga ehk juhib teiste lugejate teed Rooste luuleraamatu suunas! Julgen „Laulurästikut” kõigile soovitada!
Niisiis ”Laulurästikute tulemine. Palve”: „siksakkes heiklevad ne lõpmatud / rodud ja read / meie uskmatud – me rasked hommikupead / see on laulurästikute tulemine / mil linn on hingest tühjaks vooland / kõik elust säriseva endast välja / kooland mil linna sisim bluus on / pakitud ja pekstud / plastikusse ja plekkpurkidesse / kuskile kaugele kogumispunkti veetud / maha müüdud ära äritud / järatud näritud neetud / haige ilma hulkuvate / peninukihulkade poolt / siis tulevad laulurästikud / et anda sellele linnale / uus hing ja hingamine / uus katkematu elupide ja / too puuduv idee / kõnniteed kobrutavad rästikute laulust / rästikud ripuvad postidel puudel ja / traatidel / ripuvad katuseräästaist / ja punuvad pesi automootori sisimas / sisinas / nad täidavad linna oma lahvatava / lohutava lauluga / ja kõik ses kolekiires kolekeevas / põrundpöörases lollinnas vakatab / vaikib ja lakkab /see on laulurästikute tulemine / nad on nii ilusad ja metsikud / ne kehis kohiseb jõudu mis äratab õudu / ja ihalust / silmis sulatulena terendab lõputu lust / kõik see millest linn tühjaks on vooland / linna hing oleks kui koos laulurästikutega / tagasi roomand et ei kunagi enam - / enam kunagi ei saaks siin valitseda / pimeduse maaletoojad ja tühjuse turustajad / mandumismaaklerid ja nõmedusenõustajad /see on laulurästikute tulemine / linna sisemine põrgupõlemine / me ainuke lunastuslootus / linna laulurästikutepäeva ootus”.

Tadeusz Różewicz. Valitud luuletused.
Tõlkinud Hendrik Lindepuu.
Alles sel suvel jõudsin Poola ühe tuntuma ja meilgi kiidetud luuleraamatu korralikult läbi lugeda. 1921. aastal sündinud poeedi kogudest on tehtud valik, mis annab korraliku ülevaate ja ühtlasi näitab poola luule muutusi ja autori teisenemisi pärast Teist maailmasõda. Lugesin Märt Väljataga lühikesest järelsõnast, et Tadeusz Różewicz on nn. antiluule, uue luulelaadi kõige järjekindlam esindaja. Ilu ja ilutsemist sellest luuleraamatust ei leia, kujundeid siiski, aga need on karmid ja lühikesed. Tsiteerin poeedi sõnu: „Ma suhtun omaenda luuletustesse terava umbusuga, need on vormitud sõnajäänustest, päästetud sõnadest, ebahuvitavatest sõnadest, mis on korjatud suurelt prügimäelt, suurelt surnuaialt.” Kindlasti sobib see raamat luulest sügavamalt huvitunute lauale, aga Euroopa kirjanduse üht tahku näitab see kindlasti, ühe rahva ajalugu samuti. Näite valisin 1947. a. ilmunud kogust „Rahutus”, kus erandlikult rõhutatakse tundlikkusele: ”Ärge häbenege pisaraid / ärge häbenege pisaraid noored luuletajad. / Vaimustuge kuust / kuupaistesest ööst / puhtast armastusest ja ööbikulaulust. / Ärge peljake seitsmendat taevast / sirutage käsi tähe poole / võrrelge silmi tähtedega. / Liigutagu teid nurmenukud / oranž liblikas / päikese tõus ja loojang. / Puistake viljateri vaguratele tuvidele / naeratades silmitsege / koeri lilli ninasarvikuid ja vedureid. / Rääkige ideaalidest / deklameerige oodi noorusele / usaldage võõrast möödujat. / Naiivselt uskuge ilu / härdalt uskuge inimest. / Ärge häbenege pisaraid / ärge häbenege pisaraid noored luuletajad.” („Puhastumine”) ja 1991. ilmunud „Bareljeefist”: „peab olema vast julgust / kirjutada midagi taolist / „ilu on tõde / tõde on ilu” / aga see on ju Keatsi / kuulus valem / ütleb mulle naeratades / leebe tarkpea / tuleb tunnistada / et Keatsil oli julgust / aga parem kui ta / poleks seda öelnud” („kas kujutad ette”).


 digitaalarhiiv digar