Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-53

LÄHETUSLAUSED

Kuna veetsin hiljuti neli pikka päeva koos kirjandusega (tegelikult teen seda iga päev), tahan tingimata teatada, et tänavune kirjandusfestival „HeadRead” (26.-29. mai) oli hiilgavalt korraldatud. Kahel varasemal aastal kimbutas üritust ilmataat (toimus suures telgis) ja kohati ka vähene kuulajaskond. Sel aastal jätkus rahvast ja Kirjanike Maja musta laega saal pole aastakümneid nii särav ja hubane tundunud. Mõistagi tõi mõne välisautori nimi rohkem lugejaid kohale, aga ka kassetipõlvkonda kaema tulnuid ei mahutanud saal kuidagi ära. Mõeldud oli kõigile lugejarühmadel. Uskumatu, ent ma kuulasin isegi krimikirjanikke, kuigi krimkasid ei loe. Nüüd vist mõne ikka võtan ette. Vanemat põlvkonda võis eemale peletada ehk ingliskeelne tõlketa vestlus, kuid prantsuse ja portugali keele vahendajad olid suurepärased. Nõnda nägin oma silmaga ka noorema generatsiooni tõlkijaid. Raamatukogurahvast oleks võinud ju olla rohkem kuulamas (kolme-nelja ikka märkasin), aga puhkepäevad, lisaks sada muud üritust linna peal. Ma ei jõua kõike nähtut-omandatut ümber jutustada, aga soovitan komplekteerijatel kindlasti tellida Riikka Pulkkineni romaani „Tõde”, tähelepanu väärib ka taani kirjaniku Ida Jesseni maa-aineline novellikogu „Üks mees tuli linna”, ja huvituge ilmtingimata läti autoritest. Nora Ikstena „Neitsi õpetus” olevat raske, aga seda põnevam tundub. Ise otsustasin, et tutvun handi kirjamehe Jeremei Aipini romaaniga „Jumalaema verisel lumel” (ilm. 2008), sest soome-ugri rahvaste looming peaks sobima meie maailmatajuga. Angoola portugali keeles kirjutav kirjanik Jose Eduardo Agualusa ütles, et toitub teistest raamatutest. Öeldut lihtsustades tähendab see ju lugemise soovitamist! Lugemisrohket suve!
NB! Kas ikka märkasite, et tänavu pälvis Juhan Liivi luuleauhinna Kirsti Oidekivi luuletus „mu isa, kes sa oled kerge vaim” (Vikerkaar, 2010, nr. 4/5). Raamatukogud ei tohiks unustada ka ajakirja „Tuna”, mille sisukust on raske ülehinnata. Hiljaaegu ilmus ka „„Tuna” bibliograafia 1998-2010” (koostaja Birgit Kibal)

LOETUD RAAMATUD

Lemberaamat.
Raamatu koostaja Andra Teede on kogunud kaante vahele Tartu Noorte Autorite Koondise (NAKi) liikmete armastusluule. Mõistagi on naklaste tundeluule 21. sajandi sõnade ja tunnete ja ülemeelikusega kirja pandud. Lühikeses järelsõnas leiab viite, et „Lemberaamat” on järg „Väiksele pornoraamatule”, mis haarab mind oma sõnamängulisusega rohkem. Ent tsiteerin Andra Teedet, et asi oleks kõigile selge: ”NAK-i juurde on ju ikka alati kuulunud kohutavalt palju igasugust armastust, nii seda kõige maisemat ja absoluutselt kosmilist, nii hiilivat ja piiluvat kui räuskavat ja kirglikku.” Loetlen lembeluulest kirjutajate nimed: Vahur Afanasjev, Contra, HuupI , Aapo Ilves, Kauksi Ülle, Mihkel Kera, Jüri Kolk, Hasso Krull, Leo Luks, Veiko Märka, Jaan Pehk, Kadri Pettai, Jan Rahman, Olavi Ruitlane, Priit Salumaa, Andra Teede, Kristina Viin, Wimberg. Loetletud naklased peavad end kindlasti vägevateks ütlejateks, kuid iga sõna pole siiski kuldamisväärt, mõni rida on päris mannetu.
See mahukas luulekogu on jaotatud kuueks tsükliks. Esimene, „tuut tuut armastus tuleb”, tõi meelde ühe ammuse tuututades tulemise, Villu Kangru luulekogu „Tuut-tuut-tuut-tullakse”. Aasta oli siis 1979 ja lembetunnetest kirjutati nõnda: „suveöö sumbuvas sumas / leidsin su lillede seest / kirgede kargust sust kumas / kui sa seal jooksid mu eest”.
Maist armastust on kogumikus igasugust, näiteks Jan Rahmani „Kõnõtraati” on raadiojaamade kaudu lauluna juba sadu kordi kuuldud. Eks naklaste nautijad teavad ette, mida oodata või loota, nõnda ka ma ise, seega ei midagi üllatavat. Pigem ehmunuksin, kui mõni kirjutaks lilledest aasal, liblikatest õitel ja tüdruku heledatest juustest, mis tuules lehvivad. Minu nooruse kevadetel loodud ja loetud armastusluule „Lembeluule” kogumikku mõistagi ei sobiks, ent vaevalt naklaste tunnetes midagi valesti on, väljenduslaad on lihtsalt teine. Mehed kipuvad ju armastusest rääkides sageli rämelopsakamat stiili eelistama, tänapäeval teevad poetessid seda lihtsalt järele. Mõtlen endamisi, kuidas küll gümnaasiumide õpetajad neid „uutmoodi” lembetekste tutvustaksid? Mida tunneb 16-aastane esimest korda armunu tüdruk-poiss nt. Aapo Ilvest lugedes? Vägisõnadest vägevaid salme ma ei tsiteeri, olen sellepärast juba kurjustada saanud, pealegi kena kevad ümberringi, kõigil hing ilu ja armastust täis. Valisin Vahur Afanasjevi „Meil siin kisub roheliseks”: „ meil siin kisub roheliseks / ehkki jahe on / linnud röögivad / kirsid õitsevad / tüdrukud annavad kätte / ära ole sinagi / nukker seal põhjamaa märtsis / lume ja lörtsi käes / vanemuise mäest üles rühkides / vaata ma olen sind alati tahtnud / sõbraks naiseks armukeseks / ja nii edasi / edasi edasi edasi / aeg läheb edasi / tuleb kevad ja läheb üle / tuleb suvi ja läheb üle / tulevad sügis ja talv / ja lähevad samuti üle / aga igas kirjas mis sulle kirjutan / sõltumata aastaajast / on natuke rohelust / natuke lindude röökimist / kirsside õitsemist / ja tüdrukute kätteandmist”.
Ma loen rahulikul meelel ka Andra Teede tundeid ja tundmusi, arusaamatul põhjusel mõjuvad murdeluules kõlavad roppused kuidagi teisiti, küllap seetõttu, et võõrkeel ikkagi... Aga Leo Luksi „Ballaad Anust sest” on odavalt inetu, nagu ka Olavi Ruitlase „Puiduärimehe naine”, millest muidugi vaatab sutsuke tõde vastu. „Ugrimugri” on lihtsalt labane. Seevastu Ruitlase „Ma armastan ytt plikat” tundub päris tore. Luulevalimik on paks (207 lk.), seega ei jõua ma kõigist kirjutada. Kes julgeb ja suudab, lugegu ise! Ei juhtu teiega midagi hullu, sest koostaja Teede hoiatab ette: „Kindlasti leiavad kõik lugejad „Lemberaamatust” midagi, mis neile hirmsasti hinge läheb, ja midagi, mis hinge hirmsasti seest välja sööb.” Minusugust karastunud eesti luule lugejat jätab see raamat üsna ükskõikseks, mõndagi on ju varem juba loetud ja kuuldud.

Ralf Parve. Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused.
Küsitleja-kirjutaja Jaak Urmet, kuid ka Toomas Haug on mõne küsimuse vahele torganud. Järelsõnaks on oma kommentaarid pealkirja all „Tekst. Mees. Aeg” läkitanud Aksel Tamm. Lisaks leiab huviline kimbukese Parve ennesõjaaegset luulet.
On minulgi meenutada. 15. novembril 1990 panin punkti Ralf Parve personaalnimestiku koostamisele. Uskumatu, aga pärast kaht kümnendit otsisin toonase töö üles, veel uskumatum, et seda läks vaja! Parve bibliograafia leiate masinakirjas (kui keegi tõesti soovib) nii Rahvusraamatukogu humanitaarteaduste saalist kui ka Tallinna Ülikooli Akadeemilisest Raamatukogust. Tublisti üle aasta kestnud koostamistöö käigus kohtusin ka isiklikult Parvega. Ta kirjutas nimestikule isegi pisisaatesõna ning lisas ühe luuletuse 1959. aastast. Ammuse luuleteksti „Vana värsikogu” neli esimest rida iseloomustavad minu arvates ka tema viimaseid vestlusi: „Sa sirvid päevi nagu värsikogus lehti, / kus kuletunud paberil on tuhmund read: / muist riivab sind, muist sinu kohta vist ei kehti, / kuid paljusid neist tänaseni peast veel tead.” Selle luuletuse leiate ka Parve n-ö. selgitamise kogust „Kõik kulgeb iseenda kaudu” (1989).
Tunnistan, et tookordsetel jutuajamistel huvitas mind Lilli Prometi isik ja looming rohkem. Ühtteist jäi nendest kohtumistest toonaste nimekate kirjanike kodus, keset tarbekunsti, mullegi meelde. Eelkõige muidugi Ralf Parve filigraanne mälu, mis kakskümmend aastat hiljem on mõnevõrra iseseisvam. Erineval ajal esitatud küsimused kostuvad ju erineval toonil, olgugi et vastuste valik tehakse ühes ja samas mälus. Mõnikord võib inimene imestada, mida ühe või teise asja kohta on aastate eest öelnud. Muu seas, Parve valikul sai nimestikule lisatud ka seitsme kirjandusinimese arvamus tema loomingust. Olgu nad loetletud: Erna Siirak, Ellen Niit, Endel Nirk, Olev Jõgi, Harald Peep, August Eelmäe, Ain Kaalep. Kõik ütlused on kaunilt sõnastatud ja Parve luulet hindavad. Ja siis järgneb 191 lehekülge bibliograafilist materjali tema elu ja loomingu kohta. Kõik aastate kaupa reas. Nimestiku valmimise aegu tuli lugeda määratul hulgal Parve tekste, seega mul mingi ülevaade kirjaniku 1940-50ndatel ja hiljemgi lausutud sõnadest ja mõeldud mõtetest peaks olema.
Parvel oli pika eluea tõttu võimalus kõnelda uuesti sellest reetmise, nuhtlemise, alatuse, hävitamise, hullumeelselt kirgliku süüdimõistmise ajajärgust. Kunagi meenutavad tänased 30-40aastased ja vanemadki oma päevi, mil nende sõnadel ja tegudel oli võimu ja jõudu.
Ja ehkki ma võtsin päris sageli esimese lugejana Rahvusraamatukogus leiduvaid 1940ndatel ja 50ndatel trükitud luulekogusid kätte, lõikasin nende kolletuma löövaid lehti lahti, pole minu eesmärk anda ülevaadet nende aastate kirjandusloost, vaid põgusalt osutada Jaak Urmeti vestlustele Ralf Parvega.
Kõigepealt kinnitab eaka kirjamehe jutt, et ajakirjanikud pole kunagi ajaga rahul, see aitab ehk mõista tänaste kirjutajate käitumist ja sõnavara. Üllatusin, et lk. 43 kasutab Parve endiselt halvustava tähendusega mõistet „emigrantlik kirjandus”, sest pagulastele andis ta ammustel aegadel ülikarme hinnanguid. Urmeti intervjuusid „Loomingust”, s.t. neid vaheaegadega lugedes jäid prevaleerima pehmem toon, tagasihoidlikumad varjud ja varjundid. Koondatult raamatukaante vahele, tundub mulle, et Parve leiab õigustavaid sõnu küllalt osavalt, oskab end varjata faktide taha ja leiab isegi võimaluse lk. 97 viidata, et on nt. Jaan Krossi suutnud toetada. Suurepärane! Varjundina näen eneseõigustamist! Ja need Helmi Mäelo pisarad lk. 42..., ei mingit delikaatsust! Kuid keda need alltoonid üldse enam huvitavad. Lugesin uuesti üle Lilli Prometi „Andmed säilinud muinsusvara kohta” (Sirp, 17. aprill 1953), kus samanimeline reporter kirjutab oma töövisiidist Viljandimaale, ühte alevikirikusse, koos seltsimees Arnussoni (N. Andresen) ja kirjanik Tuulemaaga (Fr. Tuglas). Kas see ikka on jutustus, nagu arvab Parve (lk. 165), sest loole järgnes Tuglase karistamine? Jaak Urmet oleks võinud lugemise kergendamiseks mõne selgitava allika lisada. Kohati võib Parve meenutuste põhjal aimata, et mitte ainult Johannes Semper arvas Eestiga toimunu kohta „Juhtus nii!”, vaid ka ta ise jagas sarnast seisukohta. Kui kruus läheb kildudeks, öeldakse - juhtus! Riigi hävitamise puhul kasutatakse teistsuguseid väljendeid, ilmselt toona neid keeles ei leidunud...  Ja viimaks lausub Parve lk. 192: „Ju ma siis kellelegi kunagi halba ei teinud...”. Vahest ei teinudki, aga pole kuulnud, et keegi nendest Metsakalmistul puhkavatest, kellest Parve räägib, oleks oma eluajal lausunud, et tegin kurja küll, andestage!
Töötasin Kalju Ojaga aastaid ühes asutuses, raamatukogus, olen temaga juttu ajanud, aga minule oli ehmatavaks üllatuseks Andres Langemetsa viide (Looming, 2011, nr. 3) nende koolivendlusele ja Ralf Parve võimalikule jälgimis- või jälitamistegevusele.
Hea, et Urmet ja Haug esitasid korduvad küsimusi, nii saadi enamasti ka korduvaid samasisulisi vastuseid, mis ühtlasi näitab, mis rääkijal meelel ja südamel. Head mälu nagunii. Ühte ei suutnud Parve jutt mulle selgeks teha: keda kujutas endast haritlane, esseer Johannes Semper?
Kindlasti on Ralf Parve „Minu aeg” mälu raamat. Hea, kui nooremad humanitaarid seda sirviksid, loetu üle natukenegi mõtleksid, uskumine ja mõistmine on juba teine asi. Mida rohkem me erinevaid autoreid, mälestusi-meenutusi kuulame, seda kergemaks muutub isikliku arvamuse loomine. Seda paremini tajume, milles me enam eksida ei tohi. Seekord tsiteerin lõpetuseks hoopis Ralf Parve luuletuse „STOP, EISENHOWER!” aastast 1952: ”Hüäänid / seal mere taga / võivad ulguda üht ja teist, / Eisenhower kõneles aga / Baltimaadest - / see tähendab: meist. / Ta apla kiskjana raevuhoos / suust välja pritsis kõik süljega koos / ja, näe, juba mõtteis sel hetkel / kui ristisõitja / ta oligi retkel... / Ma kujutlen: / hambad ristis / maakaarti põrnitses ta, / pöidla Eesti kohale pistis: / „Haa! Väikene, võrratu maa!” / Ta pilguga Tallinnas lonkis, / mööda Eestimaad kärsaga sonkis, - / ... kuid ainult kaardil / sündis kõik see, / et oli ta päralt / ENSV...! / Stop, / kindrali kängunud aju! / Kaart on kaart / aga maa on maa! / Ega sülje ja sõnade raju / riike maakaardilt pühkida saa. / Teie, hüdropea, / teadke, et Eesti / pole ammugi tilluke / „puhverriik” – nii et dollari eest / osta ära see kamarakilluke...”.
Kuigi kirjanik vastab küsijale, et tema mälestused eelmise vabariigi aegsest Tallinnast on ilusad ja head, oma luulega ta seda küll ei julgenud kinnitada (lk. 23).
Kõigele vaatamata tuleb okupatsioonis elanud meeste-naiste tegemisi rahulikult võtta, kuid siiski hoolsalt mällu salvestada. See kõik nõuab meeletult tolerantsust, mida mul endalgi piisavalt ei jätku, ent tuleb arvestada, et aeg ei jäta meid kedagi enne, kui on kätte saanud.

Tarmo Teder. Vanaisa tuletorn.
Olgu alustuseks öeldud, et Tederi romaan sobib igale rahvaraamatukogu lugejale. Põllumehest kooliõpetajani, teismelisest vallavalitsuse meesteni. „Vanaisa tuletorn” jutustab loo maamehest, täpsemini rannamehest, kes tunneb merd ja oskab veel kala püüda. Kui linnameeste sehkendamistest ja tegemistest kirjutatakse ikka ja jälle, siis tõsiselt võetavaid maa-ainelisi lugusid on viimasel kümnendil harva kätte sattunud. (Jätame siinkohal Mats Traadi epopöa kõrvale.) Ometigi on just maa ja rahva teema olnud ajalooliselt meie rahvusteema või küsimus.
Põhjaranniku külas elav Eerik Soontevahe on täiesti tüüpiline maamees, kes viskab viina, kuid oskab sügaval sisimas hinnata armastust, merd ja räime. Tarmo Tederi tegelased on ikka kasutanud rämedapoolset, n-ö. naturalistlikku väljenduslaadi. Niisugust tüsedat, rustikaalset sõnavara pruugib ka vanaisa Eerik, kuid mingeid piire siin ei ületata. Kes on kordagi õlleste meeste juttu kuulnud, siis teab, et linnameestel võib see olla vängem ja vastikumgi. Selge, et kuuekümnese vanamehe elust ja käekäigust jutustades pole pääsu kolhoosiaja meenutamisest, maarahva saatusele osutamisest. Minu arvates on aga kõige olulisem, et autor püüab tänaste külainimeste elulaadi ja nende kodukoha psühholoogiat avada, sest rahva, eriti just maarahva mentaliteet on saanud viimase seitsmekümne aasta jooksul kannatada. Vahel lihtsalt paratamatuse, oskamatuse, naiivsuse tõttu, kuid vahel selgelt ahnuse ja inimliku totruse pärast. Teder on võtnud vaevaks arutada lihtsana näivate, aga keeruliselt lahendatavate küsimuste üle. Kuidas maainimesed end praegu aitavad, kaitsevad, kuidas lahendusi otsivad?
Eerik leiab pärast naise surma leevendust võrgu viimisest merre. Inimlikult lihtne, kuid karmilt kaunis on ka tema punase kala püüdmine oma naise peielauale, nõnda kui nädal varem toimunud jalutuskäik haige kaasaga vanale kalmistule. Eerik mõistab vanade asjade otstarvet, taolisi inimesi jääb aga üha vähemaks. „Vanaisa tuletornis” heidetakse pikk pilk ka praeguste omavalitsuste võimuintriigidesse, ülekohtusse, maast ilmajäämisse. Ahnitsejaid, kes kodukoha kaunistamise või modernsemaks tegemise nimel on nõus tammiku maha võtma, olgugi et see on pärandatud kohalikule rahvale, kohtab ilmas ikka. Uusasukate prügi ja sodi on pidanud koristama vist kõik Eesti külad, eriti rannakülad. Need teemad vajavad pidevalt meeldetuletamist, ka ilukirjanduse kaudu. Ent üks seik oleks võinud jääda kirja panemata: autor võinuks jätta osutamata konkreetse persooni, Tiit Vähi rikastumisvariandile. Taolistel juhtumitel aitab ja kaitseb meid vaid üleolek ja väärikus. Kuid Eerik, tuletorni ehitaja, kes peab visa võitlust ajavaimu ja võimuga, kutsub üldistatult eetiliste väärtuste ja põhiarusaamade eest seisma. Tuletorn sümboliseerib järjepidevust ja austust olnu vastu: „Sest asjadel oli oma otstarve, väärtus ja hing. Näiteks tööriistad, juba tema isa, metsavaht Alberti ajal või enne sedagi kasutusel olnud peitlid, pitskruvid, höövlid, saed ja viilid. Mis siis, et mitmed neist polnud enam aastaid mehe kätte abiliseks sattunud, kuid nad ootasid kannatlikult oma tundi, sest mine sa tea, millal üht või teist jälle tarvis läheb. Nad olid oma korra järgi aida riiulile paigutatud, nii et polnud tuhlamist, kui vaja midagi pihku võtta. Ja neil kõigil abimeestel oli oma pisike hing, asja ajalugu, tegemiste toimik, kasutamise kroonika ja kulumise jäljed. Eerik küll ei teadnud täpselt, milliselt pardalt pärineb aida räästa all rippuv roostetav ankur, aga selge oli see, et seda vanarauaks viia olnuks patt. Sest vanadele asjadele näis meeldivat, kui neid alles hoiti, vaadati, vahel kätte võeti, silitati ning kunagisi aegu ja tegemisi meenutati. Asjad tuletasid meelde ammu kadunud inimesi, kes asjade kaudu jälle korraks mäletamisega ellu ärkasid. Teine lugu oli silgupütiga – see oli päris uus, alles oma esimest sisu hoidma pandud ja Eerik uuris, ega lepalaudade vahelt soolvett välja aja. Ei ajanud midagi, aga nelja-viie kihi jagu oli ääreni tegemiseks veel ruumi, sest see pütt polnud mingi länik või pütsik, vaid tubli pangese mahuga ovaalne väärisanum. Räimest ületalviseks silguks muudetud kala oli siin rannas leiva ja kartuli kõrval juba sajandeid üks põhitoidus, mida Eerik viiekümnendate karmide aastate lapsena hästi mäletas.”

Andres Vanapa tuleb tagasi.
Luulevalimiku on koostanud Oleg Mellov, Andres Ehin ja Enn Vetemaa. Kohe alguses ütleb kirjanik, kes ta on: „Mina olen Andres Vanapa / oi,oi,oi,oi. / Jooksen mööda hoovi ringi / oi,oi,oi,oi./ Joon kaevust vett / oi,oi,oi,oi. / Üleval kitsas auk / oi,oi,oi,oi.”
Vanapa on näinud maailma, selles peituvaid asju ja olendeid ning iseennastki enamasti isevärki küljest. Kummalise, ent siiski võrratult heleda pilgu läbi. Peaaegu igal real on mõte sees, vahel isegi kaks. Paljud lühiread moodustavad aforismi või mõttetera. Nt.: „Tennisekohtunikul / peaks olema vile.” ; „Andis angerjat mul tüki / angerjat, te mõtelge...” ; „Kui kahvel on / kõrvas, siis nuga / pole enam vaja.” ; „Isa ei jõudnudki Arnoga koolimajja / ja tunnid ei alanud kunagi.”
Vanapa tekstides on leidnud koha nii koerad, kassid, putukad kui ka jänes, nt.: „Kaks koera jääl on / penidel on nohu / oht jää all on / ning kus on koera kodu.” Kogumik on üsna paks (266 lk.), aga mõnel leheküljel vaid üks rida, mis ütleb, mida öelda vaja: „Kes on nurga taga? Tühjus.”
Luuletused on jaotatud 12 tsüklisse ehk menüüsse. Menüüd „Just surmapäeval oskan suudelda” ja „Küüs läbi pealuu” viitavad ise teemale, jah, seal mõtiskletakse surma üle. Ent vanapalikult läbi pitsilise huumori, vaikse inimliku nukruse ja valulise muigega: „Ma kükitan oma surma sees / nagu prussakas tikukarbis. / Krabistan seal pimedas / ja väljas on kevad.” ; „Ma mõtlen, et kui mind maetakse/ kirjanike hauapaika, siis saaks kirjanike / hulka”. Harjumuslikke, pikki ja tõsiseid luuletusi leiab mõne harvakese, ikka rohkem sõnamängu, vahel ka torget ja õrna pilamist. Raske on hinnata luuletusi „Laul vastuhakkavast vorstist”, „Pidusöök” või „Üks kartul ütles teisele:” Loed, muigad ja lähed edasi. Alles nüüd tajun, et Vanapa oli üks säravalt siiras ja vaimukas vanamees. Midagi sügavsuurt ja ennekuulmatut tema luuleloomingus ei märka, aga tore on hetkeks peatuda ja mõelda: „Plastikaat on inimkonna / hukatus, / plastikaadist ja arvutist / ei tule enam keegi välja.”
Ent kes pole veel jõudnud lugeda Andres Vanapa proosaraamatut „Riiulid” (1994), siis viimane aeg on seda teha. Võluv teos!

Linda-Mari Väli. Eikeegi eikunagi eikusagil.
Kuna raamat on pühendatud 20. sajandi olulisemale Ameerika kirjanduse peategelasele, teismeliste mässumeelsuse ja viha iidolile Holden Caulfieldile J. D. Salingeri romaanist „Kuristik rukkis”, siis ei tohiks Väli tekst vanematele lugejatele olla väga ehmatav. Küll on meil ehk ununenud, et kunagi oleme kõik läbinud hingelise rahutuse perioodi.
Ilus on noore inimese viha, kui ta astub tarbimis- ja eduühiskonna, vägivalla ja kasusaamise vastu võitlusse, peab isikuvabadust ja säästmist äärmiselt oluliseks. Kes siis ei otsiks ja igatseks mõnikord absoluutse vabaduse ja hoolivuse ühiskonda. Kuulake ometi: „”Ja siis, ja siis, ja siis,” jutustas Agnes õhinal, sõnad huulte vahelt kontrollimatult välja libisemas, „ ja siis, seal meres, seal kasvaksid luukered vetikaid täis ja need taimed oleksid nagu liha ja nahk; veetaimed kasvaksid neile silmakoobastesse ja lehviksid sealt mürkroheliste pilkudena välja. Aastatuhanded mööduksid, aga veerahvas jääks ikka endiseks, nad elaks oma vaikses rahus midagi tegemata, sõdimata, kaklemata – rahus, samal ajal kui inimeste linnad laguneksid ja majade vahele koliksid loomad; koprad asuksid Amsterdami kanalitesse ning kurepesad kataksid kõikide riikide tehasetorusid; lilled leiaksid tee läbi asfaldi ja maanteed muutuksid põllulillevaipadeks; raiesmikest kasvaksid metsad, metsadest saaksid iidsed ja puutumatud laaned. Aga siis, ühel päeval,” Agnese huuled tõmbusid kriipsuks ja me kõik jõllitasime talle täielikus vaikuses pinevalt otsa, „ ühel päeval haaraks veerahvast kihk maad näha. Nad roniksid mööda ookeani kaldaid ja tungiksid hiiglasliku valge lainena maale, aga ometi nii hapralt, et jääksid selle kohale otsekui uduna hõljuma. Nad läheksid linnadesse ning vaatleksid imestades ja lõbusalt noid õitsele löönud varemeid; neil puuduks ju mälu ning nad ei teaks midagi inimestest, kes nad olid, nagu ei teaks nad midagi ka muistsetest linnadest, autodest, vabrikutest ja poodidest. Aga siis, mingite eriliste, peenenenud tajude tõttu tulvaksid möödunud sündmused – nagu ajamasinast – lõpuks ikkagi nendeni, kõik need inimmaailma sõjad, kannatused ja genotsiidid; luukered hakkaksid kiljuma, nende kondid kriiskaksid, neid haaraks paanika ja hüsteeria – uskumatus – ning arvake, arvake, mida nad siis teeksid, mida nad ometigi tegema peaksid?””
Tänaste teismeliste vanemad võiksid selle raamatu läbi lugeda, siis mõistaksid ehk kergemini oma tundlikke järglasi. Ja pole mõtet oodata, et selles eas leitakse väljapääsmatuna tunduvatele olukordadele häid lahendusi.
Neli verinoort inimest Maria, Agnes, Fredi ja Tõnn otsustasid valida skvotteri käitumismudeli, s.t. vabatahtlikult asotsiaalse elamisviisi, ja seadsid end sisse ühte mahajäetud majja, mida omal kombel korras hoidsid. Eks iga algus on raske, nii ei nauditudki kohe kempsuämbrit nurgas, meenutati, et varem tuli vesi kraanist. Üllatus, üllatus, kuid ebamugavustega lepiti ideaalide nimel kergesti. Noorte suurimaks vaenlaseks kuulutati majandus kui monstrum, neid segasid nii autod, mobiilid, klantsajakirjad kui ka trendikad hilbud. Lugejaid võib isegi puudutada nende idealism, sest teismelised tõesti lootsid ja uskusid, et teevad head, kui kaitsevad piire tajumata loomi. Näiteks lapsena vanaema maasikamaalt korjatud tigusid vabadusse lastes. Eks peaaegu igat ühiskonnaliiget häirib, kui temalt ei küsita ühe või teise asja kohta arvamust. Mine tea, ehk nooremad põlvkonnad suudavadki korrale kutsuda praeguse lärmaka käitumisega massimeedia. Mina muidugi ei usu seda, aga tühisuse ja ajupesu vastu astujad väärivad natuke imetlust küll. Teisalt, tüdrukute-poiste hing tahtis seeshoidmist, nii otsustatigi vargile minna. Siinkohal tekibki vastuolu, kas varastamine võib samuti õnnelikuks teha, vabastada... Tõsi, näpati vaid kõhu pärast, tehti ka suitsu ja midagi käis keele all. TVst nähtud Zorrot on mõistagi tore mängida, aga neil lastel olid ju ka vanemad. Loo lõpus seistakse silmitsi draamaga, Agnes lõigub taas käesooni ja satub psühhiaatri kätte. Ühel hetkel tuleb kõigele piir ette. Täielik anarhism neile siiski ei sobi, aga noorus kisub meid alati maailma puhastama. Noor autor Linda-Mari Väli laulis kirjandusfestivalil HeadRead: „kaubamajad käsin kaskedeks”, aga suurem osa eakaaslastest ei vaevu teda kuulama, vaid hängivad Viru Keskuses edasi. See, et ühiskonnas on hoolivust vähe, on õige, ja seda peabki meile pidevalt meelde tuletama, aga vabadust näib siiski olevat piisavalt, sest ainult vabas ühiskonnas võimaldatakse skvottida ja noorusulakusi teha. „Eikeegi...” on üsna heas keeles kirja pandud ja igati aktsepteerit lugemine. Autor on tähelepandavalt intrigeeriv oma ütlustes, ent andekamad tänastest noortest sillutavad aktiivselt protestides teed ju tulevikku, aega, mil istutakse kusagil tähtsal kohal ja muiatakse oma ammuste tegude üle.

Richard Brautigan. Et tuul seda kõike ära ei puhuks.
Kuigi olen lubanud tutvustada vaid tõlkeluule kogusid, satub vahel kätte mõni sümpaatne proosaraamat, mida tahad ilmtingimata teistelegi soovitada. Kindlasti mäletate samalt autorilt ilmunud romaani „Arbuusisuhkrus” (1977), kuid eesti keelde on tõlgitud ka „Forellipüük Ameerikas” (2004) ja „Hanguga elavhõbedat pildudes” (2007).
Kui keegi tahab aga kuulata lugu pudelikorjajast poisist, kes armastas vanainimesi, sest need kütkestasid teda kui ämblikud, kes müüs vihmausse penn tükk ning tundis ülimalt süvenenud huvi hamburgerite „sünniloo” vastu, siis tasub „Et tuul ...” lugeda küll. Richard Brautigan (1935-1984) meenutab 44-aastaselt 1940ndate aastate lapsepõlvemaad, toonast kitsikust, mis vaevas tema ema ja Ameerikat suure sõja järel. Kaheteistkümneaastane heidab raamatus sageli pilgu ka tagasi, näiteks aega, mil oli viieaastane uudishimulik, kuid juba arutlev-hindav poisike. Eks veidi veider ju tundub, kui üks unesoe poiss veab end varasel hommikutunnil üles, et läbi akna matuseid jälgida. Ent mis parata, ta ema oli kolinud kabeli kõrvale ühte kunagisse surnukuuri ossa elama ja poeg oli varmas ümbruskonda jälgima. Nii jutustataksegi lugu surnumatja tütrest ja surnud leludest. Kuid lisaks tühjadele õllepudelitele tunneb lapseohtu noormees huvi ka relvade vastu. Üks salaja toimunud kohtumine viieteistkümneaastase Davidiga lõpeb dramaatiliselt, koolivend saab pihta ja sureb. Ent raamat ei lõpe traagilises toonis.
Richardi maailmanägemist võiks võrrelda Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” karmipilgulise tüdruku omaga, ent samavõrd sobib teda kõrvutada Mark Twaini poisikluttidega. Fantaasiaküllaline, kuid natuke ka absurdi kalduv matusevaatlus: ”Kuigi tundsin end äkitselt vajuva laevana, oli mul siiski piisavalt uudishimu mõelda, et mida see surnumatja naine seal kabelis õige vaaritab. Ma polnud kunagi enne kujutlenud neid seal söömas, aga sööma nad muidugi pidid ja selle jaoks pidi jälle süüa tegema ja ta tegi hommiku-, lõuna- ja õhtusööki seal, kus surnud inimesi põgusalt hoiti enne, kui nende jaoks midagi püsivamat korraldati. Ma nuputasin, kuidas praesink munaga kabelis maitsta võib. Ma nuputasin, kui raske on seal jäätist süüa. See ei hakka ju kuidagi sulama, isegi kuumal päeval mitte. /---/ Järgmisel hommikul oli minu matusevaatleja-naudinguks surnud lapse matus. Olin varavalgega üleval ja seisin oma toolil. Matus avanes nagu lille kroonlehed ja puhkes lõplikult õitsele, kui kabeli uksest toodi välja väike kirst, mis oli teel surnuvankrile ja sellesse viimsesse kohta, kuhu surnuvanker ta viib ja tühjana tagasi tuleb ja laps ei vaja enam oma lelusid.”
Ehkki „Et tuul...” on kontrastide- ja kujunditerohke, pikitud külma irooniaga, isegi sarkasmiga USAs valitsevate mõttemallide suhtes, ning tsitaatki pole kõige arukamalt valitud, on minategelane siiski eluterve karakter. Richardit puudutanud, ammukogetud lood on kaugel ängist, pigem tajud nendes suurt inimlikku soojust.
Tõlkija Lauri Sommeri põhjalik lahtiseletav järelsõna annab selgitusi nii ajastu kui ka autori loomingu ja saatuse kohta, seega, alustage lugemist lõpust!

 


 digitaalarhiiv digar