Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-52

13.04.2011

LÄHETUSLAUSED

Kultuuri jätkub, ei saa kurta. Arusaamine peitub mõistagi kuulajas-vaatajas. Mida ma saan parata, et vähemalt viiendik Eestis sündinud kultuurist jääb mulle arusaamatuks. Kõige keerulisem on kunstiga, kui seal seisavad vaid kriipsud-punktid või plärtsakad potid-pannid reas, aga ka modernsem teatrivärk ajab vahel meeled keerdu. Kirjandusauhindade jagamise järel peidad aga pea piinlikult kraesse, jälle oled oma arvamusenatukeses eksinud...
Kuna Rahvusraamatukogu püsib endises kohas, siis käisin Vabaduse väljakul seisvast „Objektist nr. 2011” mööda vähemalt kaksteist korda, aga mida ei leidnud, oli suur kultuur. Ma tõesti otsisin, aga klaaspuuril oli taba ees, inimesed sees. Tähendab, Isandat ei olnud kodus. Mida seal Popid või siis hoopis Huhuud mõtlesid, mina ei tea. Kord ühelt noorelt näitlejalt küsisin, kumb ta on, ei teadnud temagi vastust. Lehelugejaid ja õndsas olekus tukkujaid ma ei seganud, ja mis sa seal väljas ikka kargad, teisel inimesel puhkehetk. Kellaaeg näitab alles hommikut. Minu silma alla kirjanikke ei sattunud, kuid kuuldavasti olid nad kohal. 18. märtsi „Sirp” annab teada, et mõeldi suuri mõtteid. Nt. Jan Kausile paistis Eesti korraks soe: „... kuigi õrn valgustäpp keset maailmaväljaku hädasid ja ohte”. Oli julgust öelda! Jürgen Rooste seevastu põrutas, nagu sotsile kohane, et „ka see vabadus on üksainus mull”.. Kunstnik Signe Kivi rääkis heldinult vanamoelisest sokinõelumisest... Paistab, et olen siiski ülekohtune, kultuur tukub vaikses kevadootuses, aga mina, nagu enamik eestlasi, pole sel aastal veel sooja omal nahal tundnud. Kuid ma lisan kõigi rahustuseks, eriti Mart Kivastiku arvamust „Kiri Leenule” silmas pidades (Tartu Postimees, 7. 04), et ma pole hetkegi kahelnud klaaskapis istuvate inimeste vajalikkuses.
Märtsikuu „Loomingus” ilmunud proosaülevaates „Lugemisaasta lugemisi” leidsin Holger Kaintsilt võluva mõtte, et 2010. aasta eesti kirjanduse tervikpilti saab näitlikustada ka Gaussi kõvera laadse kujundi abil. Mina soovin juurde lisada, et 2008. aastal ilmus eesti keeles saksa kirjaniku Daniel Kehlmanni romaan „Maailma mõõtmine” (tlk. Kristel Kaljund), mille peategelased on kuulsad saksa loodusteadlased Alexander von Humboldt (1769-1859) ja Carl Friedrich Gauss (1777-1855). See filosoofiliselt intelligentne raamat on tõlgitud vähemalt neljakümnesse keelde ja väärib lugemist.
Lõpetuseks kõigile väärtkirjanduse austajatele meeldetuletuseks, et 16. aprillil kohtub rumeenia-saksa kirjanik nobelist Herta Müller Rahvusraamatukogus lugejatega. (Vt. ka teksti „lugemiste” lõpus).

LOETUD RAAMATUD

Kaur Kender. Comeback.
Ma olen lugenud Kaur Kenderi loomingut alati vastumeelselt, erandiks „Yuppiejumal” (1999), ent kuna raamatu esikaane allservas seisab teade, et tegemist on „filigraanse pastišiga”, otsustasin veel kord proovida. Pastišš tähendab mõne teose autori või stiili teadlikku imiteerimist, väljenduselt võib seda pidada paroodiast ehk kangemaks kraamiks. Kas siis Comeback polegi tõsiselt võetav? See „ajatu lugu rahast, armastusest, lojaalsusest ja võimust” tundub olevat ennekõike Kenderi enda loomingu pastišš. Muidugi leidub sellele sugulasi teisteltki eesti kirjanduse tootjatelt. Kui Comeback oleks mõeldud romaaniks, siis saaks lisada vastik-vastik-vastik, ja ma ei tea kedagi, kellele seda soovitada. Pastišina talle mingi mõtte ehk leiaks?
Niisiis, „Iseseisvuspäeva” Karl on Eestisse tagasi saadetult veelgi jõhkramaks muutunud. Kui eksisteerivad naistekad ja nende lugejad, siis Kenderi meestekas kõlbab äärmisel juhul lugeda macho-meestele. Peaks rahvaraamatukogudelt, kes selle siiski komplekteerisid, küsima, kes Comebacki tegelikult loevad? Mina, näete, lugesin, töö kohustab! Ent see pole ju esimene kord, kus ma „väärt teost” ära ei tunne, ironiseerin enda üle ette ära...
Tagakaanelt vaatab vastu fotoportree, olevat kirjanik Kaur Kender... . Küsin endalt, kas julgeksin temaga kirjanduslikule kohtumisele ikka minna? Paar rida arvamuse lõpetuseks, teile otsustamiseks, kas Comeback kuulub žanriliselt klassikasse või ei: „”Nad olid Voval murdnud vist iga viimase kui luu. Nad olid lasknud koertel tal munad küljest rebida. Nad keppisid teda perse suure tööstusliku kuumapuhuriga, mis pidi tegema talle valu, mida mina sulle siin ühegi käepärase vahendiga isegi parema tahtmise juures teha ei suuda! Nad lõikasid ta silmalaud ära ja ta ei saanud kordagi kuhugi mujale vaadata, ainult seda, mida nad taga tegid. Nad lõikasid tal ära nina, kõrvad, huuled, keele, ja siis pildistasid ja filmisid, karjusid: naerata, koer, ja kui ta ei suutnud, tal ei olnud huuli, siis lõid kirvega maha mõlemad käed, küünarnukist saati. Ma ei tea, kuidas nad teda elus hoidsid, põletasid haavad kinni. Siis viskasid ta ette kausi ja ütlesid, söö siga. Ja siis naersid, kuidas ta oma köntidega üritas midagi oma huuletusse suusse toppida...” Peategelane Karl hakkab seejärel kätte maksma sama julmalt, siis aga hakatakse omakorda teda piinama. Äkki Check out (2001) oli veel võikam, ainult küsimused, kes küll vastaks?

Kalju Kruusa. Tühhja.
Nimetet raamatus vahelduvad Kruusa enda luuletused jaapani keelest tõlgitutega. Seega igati hariv! Ükskõik kui palju ma tänapäevast eesti luulet ka loen, pole ma täpselt aru saanud, milline osa sellest jääb mõttesügavuselt ning kirjandusajaloo seisukohast ajas püsivaks? Kuna ka Kalju Kruusa on üha sotsiaalsemaks muutunud, siis ilmselt on ühiskonnakesksed, mõistagi kriitilis-vihased tekstid primaarsed? (Lk. 67 küsib poeet, kas Eestis on juba piisavalt vastik elada, et jalga lasta, ja kas on üldse kohta, kuhu kaarega kusta?!) Ma tõesti ei jaksa enam sedasorti salme lugeda. Ma naudin küll mõnikord sõna- ja tähemängu, aga Kruusa eriline sõnapruuk, tema stiil ei ole mind ikka veel puudutanud, nagu on vahel kombeks väljendada. Ometi pistan oma nina alati tema raamatusse. Kuid igakord jääb vaevama kerge arusaamatus. Kruusa luuletused on sisult ju lihtsad ning üsna ausad, „Tühhjas” isegi kurvad, kui ta väljendab oma isiklikke tundeid ning vaateid. Sõnastab oma meeleolusid, näiteks rattaga Pääsküla kandis ringi sõites. (NB! luulekogu „Meeleolu” ilmus 1999.) Mingi uuslihtsus neis peegeldub, kui kasutada kirjanduse hindamisel kasutusele võetud väljendit, teisalt viitavad need autori põhjalikule lugemusele, oma stiili otsimisele. Kõik tundub olevat ajastupärane, ent natuke seatud ja sätitud, ükskõikseks jättev. Võimalik, et Kruusa ei hooligi lugejate arvamusest, vähemalt Pentti Saarikoski luuletuse väännelmä viitab sellele. Mulle need read tegelikult meeldivad: „täna pistab kriitik oma nina / mis on punane / mu luulesse / mis olevat liiga lõdva / see meenutab mulle seent / mis pistab oma nina / välja maast / mis on parajalt pehme ja niiske / või on kriitiku nina / pigem sinine / see jäi kuidagi / kahe silma vahele / kriitik tahab öelda / et soolaku / ma oma seened sisse / ja pistku purki / mina ta nina kohta / seda öelda ei taha / pigem vastupidi / purgist värskelt välja”.
Nimiluuletus, üks parimaid algupäraste seas, kõlab aga nõnda: „tühhja et südamesoovid / ei ole halvasti varjatud / vaid vastupidi / nad on hästi avatud/ tühhja et süda / on snoobidele maitsetu / ja tühhja et ta on / keerutajate ees kaitsetu / tühhja et talla alla / alati jäävad / alatuse ja madaluse / kaksiktornid / tühhja et süda on ainuke / loll”.
Kokkuvõtteks: pistke oma nina, olgu ta mis värvi tahes „Tühhja” sisse, seal on üks lugemistvääriv mõte veel, pealkirja all „luuletamine laseb mul elada”. Viimane lause ajas mõistagi vananeb.

Minni Nurme. Kentaurid.
Eesti romaanivara” sarjas ilmunud natuke naiivse, kuid oma ajas üsna olemusliku teose kirjutas Minni Nurme (Raudsepp) 22-aastaselt. Järelsõnas annab kirjandusteadlane Maie Kalda lühikese ülevaate 1930ndatel aastatel kirjandusteed alustanud naisautoritest ning selgitab kentauride (hobuinimeste) kui romaani juhtsümboli tähendust ja võimalikku inspiratsiooniallikat.
Tänapäeval öeldaks ehk „Kentauride” tüüpi kirjanduse kohta õlgu kehitades naistekad, ent võiksime seda lugeda kui väikest ajastuhinnangut, vaatamata peategelase must-valgetele seisukohtadele, mis mõistagi kattuvad autori omadega. Tegelaskonna moodustavad peamiselt noored linnas elavad emantsipatsioonist kuulnud naisolevused. Kõrval olevad mehed vaid toetavad nende eksistentsi või siis näitavad oma tühisust. Kuid kaks tegelast, teiste, „pahelisemate”, nn. kentauride hulgast, tõusevad esile kui otsekohesed, ausal teel edasipüüdlevad, targad, moraaliväärtusi kõrgelt hindavad karakterid. Esimene on maalt linna onu juurde end harima saabunud Kirsel Kõiv ja teine romaani lõpus oma jõukusest ja hõlpelust unistava naisukese hüljanud elektrotehnik Arno Meos. Minni Nurme romaani peategelane, pikka kasvu, tagasihoidliku riietuse ja käitumisega Kirsel hindab kõrgelt vaid vaimseid väärtusi, nõnda kui toona intellektuaalsest elust huvitet noored küllap tegidki. See pole ju tänapäevalgi teisiti. Ja eks ole meiegi elu koostisosaks saanud tööpuudus, mis kujuneb Arno väikekodanliku abielu nurjumise peapõhjuseks. Paraku on autor voorusliku kunstiandelise Kirsel Kõivu kõrvale lükkinud põhiliselt vuhvatüüpi, ainult rikastest meestest unistavaid tegelasi, kelle elu mõte seisneb flirtimises, küünte lakkimises ja peeglisse vaatamises. Nende naishingede karmis eritlemises poleks ju midagi paha, kui Kirsel ei tõstaks oma lihtsust teistest ülemaks ja õigemaks. Uskudes ise ja lugejat veendes, et tema on oma suguõdedest parem ja täiuslikum, kipub ta naeruvääristama kõiki, kes ei mõtle samamoodi. Kirsli keel muutub eksalteerituks, kohati isegi ülbeks, kui ta kõneleb korteriperemehe edeva tütrega. Ent noor kirjanik on nahutanud ka karjäärihimulisi edasipürgijaid, tõusiklikkust ja vanemaid naisi, kes noori mehi võrgutavad. Samu märksõnu kohtab tänapäevaseski kirjanduses. Esile tõstaks hoopis Minni Nurme huvitavaid looduskirjeldusi.
Väike katke: „Kirsli pilk langes teineteise sülle kupeldatud paaridele ja musti jooni rohkenes ning rohkenes paberipoognale, kuna ta ees lehkasid märjad klaasid ja kõrvus sumisesid naerutrillerid ning loba. Tema vaikivas suus varitses mingi sõjakus, isemeelselt ning sõnatult liikus käsi, kuni ta joonistamise järsult lõpetas ning toolilt minema rüsis. Tuba mattus lärmakasse naerukisasse, Toora Kaagen kiskus Aunilt visandi ja siis see lendas kärarikkalt käest kätte, kuni kleebiti likööriga seinale. Pummeldav seltskond leidis olevat vaimustava, et joonisel leitnandi pagunitega frentš istus sihvakal hobusekerel, et terve rida õrnu naerlevaid käharapäisi nukunäokesi liitus neljajalgsetele loomakehadele, et kabjakandjad nagu armastajad paariti ühendust otsivalt vastamisi liibusid...”

Eeva Park. xNovell.
Ma ei väsi kordamast, et novell on mu meelisžanr, ja kuigi olen kogusse valitud tekste varem lugenud, tegin seda rahuloluga uuesti. Säravaid uudisjutte, milline aegunud nimetus, ei kohta just sageli, kuigi autasusid jagatakse igal aastal. Ent novellidest arvamuse kirjutamine eeldab tõsist tööd ja vaeva. Ja kuigi „xNovelli” autor on tiitellehel selgituseks lisanud, et mõni on jutustus, ei suutnud ma sedapuhku neid täpsemalt eristada. Eeva Pargi lugudes leidub alati poeesiat, isegi siis, kui ta kirjutab jõhkrusest, ülekohtust ja vaevatutest. Tema tegelased on kogenud elukibedust, mis võib olla sündinud teatavast kohanematusest igapäevaelu ja ühiskonnaga. Autor oskab luua meeleolusid ja salapära (nt. „Tango, „Nõmmeliivatee põik”, „Kolme kuninga päev”), kummastavaid hetki, mil kahtled, kas said ikka loetust õigesti aru (nt. „Tuhat ja kaks ööd”, „Karusselli kappavad hobused”), sest pealkirja interpretatsioon võib eeldada isegi teistsugust sisukulgu. Ma ei raatsi ega suuda kunagi ühegi Pargi novelli lugemist pooleli jätta. Lõpplause peab kätte saama, alles siis avaneb tõelisus, selgus, tajud loo münti, leiad niidiotsa, kust hakata (h)arutama. Park maalib tüüpe nagu kunstnik portreid, kõigepealt üldplaan, siis lisab suurematele joontele väiksemaid kurde ning ühel hetkel on kuju ja värvid ja lõhnad kohal. Nii mõjuvad mulle nt. „Koeraelu”, „Sealpool Acheroni”, „Absoluutne meister”. Mõnes loos avastad n-ö. minevikusiirded (nt. „Üksildased Ükskülas”, „Kolm päeva Pärnus”) – ammuse aja või tegelased, mida-keda arvad olevat unustanud, aga äkki taipad, et tegelikult kohtume nendega olevikus uuesti ja uuesti. Tutvustuseks üks erutav, lihtne, „kadunud maailma” meeleolu: „Pilved tumenesid, vajusid meie kohal aina madalamale. Päike, mis oli peaaegu loojas, valgustas neid nüüd altpoolt. Näis, nagu süttiks kogu see tume mass kohe põlema. Väävelkollane ja lõõskavpunane. „Karm värk,” ütlesin ma. „Varsti sajab meile sealt tuhka kaela. Nagu Pompeji viimsel päeval.” Taluõu oli vaikne ja tühi. Puude vahel rippus väikelaste kiik, piimanõud olid pandud seina äärde kummuli kuivama, laisk krants tuli loivates nurga tagant, tervitas meid paari sõbraliku haugatusega ning lubas ennast lontis kõrvade vahelt paitada. „Sihukesest lorust pole just palju abi,” arvas Tom, põlve vastu toetavat koera eest ära nügides. Me koputasime paokil uksele, ootasime pingsalt vaikust kuulatades ning astusime siis koridori ja sealt edasi kööki. Jäime kõhevil ukse juurde seisma. See oli mõnus köök. Seinal tiksus kuuldavalt vana kell, millele olid peale maalitud kirevad õunad, pliit õhkus veel äsjast sooja ja pika perelaua ääres olid istumisest läikima nühitud puupingid. Otse laua kohal pinisesid laest rippuva kärbsepaberi külge kinni jäänud kärbsed, kella ühtlase tiksumise saatel oli nende elus sumin ebaühtlaselt vali, sest mõni hakkaski juba lahti pääsema, oli ainult üht tiiba pidi liimiribal, sumistas ja viskles tihkelt laipadega kaetud paberil, ning seda kuulates sain ma aru, kui ärevaks oli teinud mind väljas lõõtsuv tuul, mis nii tundmatuseni oli muutnud kõik tavalised tuttavad hääled. „Uuu,” hõikasin ma tasakesi. See kõlas andekspaluvalt, hädiselt. „On siin keegi?” Ma ei oodanudki vastust, maja tundus inimtühi, mahajäetud keset kõiki tavalise õhtupooliku toiminguid, ning seda enam ma võpatasin, kui toauks avanes ning vanem naine meile hüüdis: „Ah juba kohal. Ma ootasin teid alles homme.” Siis jäi ta meid vaatama ja ütles: „Need ei olegi ju teie.” („Kolm päeva Pärnus”)
Eeva Pargi novellides prevaleerivad naised, nad puutuvad kokku (või siis puudutavad neid) ikka ebatavaliste olukordadega, mida üritatakse lahendada. Meisterlik „Absoluutne meister” kujutab halastamatusse maailma sattunud loojahingega naise võitlust pidevate, lausa gradatsioonis tõusvate kaotustega. Nii nimetatus kui ka „Sealpool Acheroni” haarab kaasa keskkonna kirjeldus, üldistustase, jõulisus, mida enamasti tajud mõnikord pärast (lühi)romaani lugemist. Oskus inimese hingeseisundit sõnastada avaneb eelkõige novellides „Kes aias, kes aias...” või „Tango”, mille puänt on võluv. „Juhuslik”, kus naine on istunud autosse, mille juht ähvardab vägistamisega, see nii täpselt ei mõjunud. Ja kui keegi ongi varem kõik Pargi novellid läbi lugenud, mõjuvad need ühiste kaante vahel ikkagi teisiti. Igatahes looduse, ilmastiku või väikeste detailide kirjeldused moodustavad omaette terviku, mis vääriks omaette analüüsi. Hea lugeja, pühenda oma väärtuslikku aega ka lühivormide lugemisele! Kuid ole valiv, eesti kirjanduskriitikal on kombeks esile tõsta vahel arusaamatult vastuolulisi tekste. Fr. Tuglas on väitnud, et novell on „sonett proosas”.

Herta Müller. Hingamise kiige.
Kirjutan rumeenia-saksa kirjanikust Herta Müllerist erandkorras, tema tuleku puhul Eestisse. Kohtumine lugejatega toimub Goethe Instituudi kutsel 16. aprillil Rahvusraamatukogus. Ent ühtlasi soovin osutada tema sõna väele, sügavale kirjanduselamusele, mis tekkis Nobeli kirjandusautasu pälvinud romaani „Hingamise kiige” (e. k. 2010, tlk. Tiiu Relve) lugemisel. (Eesti keeles kasutusel ka tõlkevariandid „Hingekiik”, „Hingetõmbekiik”, „Lõõtsutus”.)
Herta Müller (sünd. 17. aug. 1953) on pärit Edela-Rumeenia Banati piirkonna švaabi murdeala saksakeelsest külast Nitzkydorfist. Põllumajandusega tegelevate vanemate kodus polnud kirjaniku sõnutsi ühtegi raamatut. Ta on õppinud Timisoara ülikoolis germanistikat ja rumeenia kirjandust ning töötas Rumeenia masinaehitustehases kasutusjuhendite tõlkijana, kuni oli 1987. aastal sunnitud poliitilistel põhjustel, salapolitsei surmaähvarduste tõttu, sünnimaalt lahkuma tollasele Lääne-Saksamaale, üheks põhjuseks ülikooli ajal sõnavabaduse eest võitlevas rühmituses osalemine. Järgnenud jälitustegevusest, ühiskonnast väljatõugatusest, töölt vallandamisest, mõttekaaslaste saatusest ja kodust lahkumisest kirjutab ta autobiograafilises romaanis „Südameloom”, mis on ilmunud 1994. aastal (e. k. 2010, tlk. Vilma Jürisalu). „Pakkisin oma mineviku kaasa, kui lahkusin,” on ta öelnud. Traagiliseks muutis kirjaniku elu kahtlustus Securitatele töötamises. Intervjuus on Müller väitnud, et kuigi ta oli kaastööst julgeolekule keeldunud, hoiduti temast n-ö. kuulduse tõttu Rumeenias eemale, kuid ka Saksamaal ei usaldatud teda täielikult. Nii tõugatigi inimene üksindusse, kus ta hakkas kirjutama, et ennast mingil kombel aidata. Seega kujunes diktatuurikogemus oluliseks tõukejõuks tema kirjanikuks kujunemise teel. Enda sõnutsi tunnetas Müller surmahirmu repressiivaparaadi ees viisteist aastat. Kodumaatuse teema on vaevanud Müllerit mõlemal maal.
Herta Mülleri kirjanduslik debüüt oli 1982. aastal. See oli idüllivaest külaelu kirjeldav jutustustekogu Niederungen („Madalikud”), mille tsenseeritud variant ilmus Rumeenias, algtekst aga 1984 Saksamaal. Paljud kirjanduskriitikud hindasid tema esimest teost kõrgelt. Kokku on Herta Müller avaldanud üle 20 raamatu. Enne Nobeli preemiat on teda pärjatud Kleisti, Joseph Breitbachi, Ricarda Huchi, Franz Kafka ning Würthi Euroopa kirjanduse auhinnaga. Tema loomingut on tõlgitud vähemalt 24 keelde. Rootsi Akadeemia nimetab Müllerit kirjanikuks, kes „poeesia tiheduse ning proosa otsekohesusega kirjeldab kodumaatuse maastikke”. Tema üks kirjanduslikke eeskujusid on olnud Thomas Bernhard (e. k. 1984 „Külm”, tlk. Toivo Tasa).
Müller on puudutanud vaheda keelenoaga tegelikult kogu Ida-Euroopa režiimi, ennekõike mõistagi mõtestanud oma kogemuste kaudu Rumeenias valitsenud Ceausescu diktatuuri. Kõik Mülleri teosed kirjeldavad, kuidas terror ilmub inimese ellu, teda piinab ja hävitab. Sõprus ja vestlused vangielu kogenud rumeenia-saksa kirjaniku Oskar Pastioriga (peategelase prototüüp) (1927-2006) ning kodukülast üles kirjutatud küüditamislood kujunesid „Hingamise kiige” põhjaks ja põhjenduseks. Lisaks oli ka autori ema viibinud sõja järel viis aastat sunnitöölaagris. Põhjus: pärast Punaarmee võitu Saksamaa üle, mil Rumeenia valitsus asus Venemaa (NSVLi) poolele, peeti Rumeenia sakslasi Hitleri tegude eest vastutavaks ja kõik 17 kuni 45-aastased mehed ja naised küüditati kodudest minema. Müller on vestlustes maininud, et neil oli kavatsus taoliste inimeste saatusest koos Pastioriga raamat kirjutada, ent viimase surm tegi korrektiive.
Saksa kriitika ei suutnud esialgu Nobeli autasu määramist mõista, sest Müllerit on peetud monotemaatiliseks, keerulise keelega nišikirjanikuks. Ent Mülleri enda arvates sai autasu teema: diktatuur ja üksikisiku hävitamine.
„Hingamise kiiges” kirjeldatakse Ukrainas asunud Novo-Golovka sunnitöölaagrit, kuhu 17-aastane Leopold (Leo) Auberg mõisteti viieks aastaks. See noor mees jäi minu arvates ellu tänu oskusele mõelda kurjusest ja piinavatest hädadest kaitsvate, lepitavate ja heade asjade kaudu. Ta suutis mõttejõu toel tõusta kõrgemale põrgulikust tegelikkusest ja tajuda elu elatavana, kuigi surnud ta kõrval nägid välja kui kooritud puud. Herta Mülleri kirjanikukeel on erakordselt sugestiivne, ”Hingamise kiige” tegelane ütleb: „On olemas sõnu, mis teevad minuga, mida nad tahavad. Nad on täiesti teistsugused kui mina ja mõtlevad teistmoodi, kui nad on. Nad tulevad mulle pähe selleks, et ma mõtleksin, et on olemas esimesed asjad, mis juba iseenesest järgmisi tahavad, kuigi mina neid üldse ei taha. Koduigatsus. Justnagu oleks mul seda tarvis.” Mülleri keel on pärit Rumeenia Banati piirkonna švaabide arhailisest saksa keelest, mis on säilitanud ürgse kujundlikkuse. Sellel keelel on tõesti maagiat ja võlu, nagu näiteks ka tuntud rumeenia kirjanikul Mircea Eliadel „Jaaniöös” (e. k. 1995, tlk. Riina Jesmin). Mülleri sõnakonstruktsioonid võisid olla tõlkijale tõeliseks katsumuseks, kuid Tiiu Relve on oma tööga imetlusväärselt toime tulnud. Näiteks sõna nahajaluuaeg tähendab Mülleril iganädalast täitapmisparaadi laagrihoovis. „Hingamise kiige” peatükke võib lugeda kui iseseisvaid esseid, nad on eraldi pealkirjastatud ja teevad mingeid kokkuvõtteid ühe või teise märksõna kohta. Herta Mülleri laused on enamasti lühikesed, lakoonilise sisuga, mis ühelt poolt paistavad impressionistlikud, aga on sisult sageli sürrealistlikud. Kujundid on äärmiselt sugereerivad, kohati uskumatudki, ent kui suudad piinavas näljas näha näljainglit ja hallis vedelikus kapsasupi igavikku, lusikatäies supis plekksuudlust, siis mingi lootus ellu jääda peaks tõesti säilima? Enneolematult osav metafooride valdamine ja valitsemine valisid mu mälust välja võrdluse Jaan Krossi romaaniga „Mesmeri ring”. Mülleri romaani vanglat kui proletaarse süsteemi sümbolit, kus eksisteerimist suunasid mõistust ängistav näljatuli, kõrvetav külm, lõputu väsimus, täid, vastuolulisi tundeid sisaldav koduigatsus, mis meeleheite hetkedel võib samastuda vaid näljaga. Öeldu iseloomustamiseks mõned väljanopped n-ö. sunnitöö poeesiast: „Täimunad on värvitult rivis nagu klaasjas roosipärg või läbipaistvad herned kaunas.” ; ”Aga tema parem silm kiikas minu poole, nii nagu vana siid, kui seda ümber pöörata.” ; „... tunded plisseeritud kui akordioniribid.” ; „Peaõnn võib olla märjasilmne, väänatudkaelne või sõrmiväristav. Aga igaüks neist kolistab otsmikus nagu konn plekk-karbis.” Küsimusele, kuidas tunned end maa all kuuma šlakki tõstes, vastab vang: ”Iga vahetus on kunstiteos.” Laagris meenutab dünamiit jahu ja söelaadimine iluuisutamist! Joodi kivisöeviina! Terve raamat koosneb suuresti sarnastest nõiduslikult mõjuvatest väljaütlemistest. Väljend sunnitöö kui poeesia võib näida halvav, aga seda on Mülleri loomingust kõneldes kasutatud. Ükskõik kui kohutavas seisus ka Leopold Aubergi kehaline jõud oli, ta valitses oma vaimu ja see omakorda tagas süsteemist üleoleku. Kuid sünge iroonia peitub selles, et temalt suudeti ära võtta tunne, mida nimetatakse koduigatsuseks.
Kui lugesin Ene Mihkelsoni romaane „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”, oma rahva mälu ja mäletamise tragöödiat, tundsin hõõguvaid käsi oma kaelal pitsitamas, nüüd mingit kangestust ja jäist põlgust kogetud režiimi vastu. Mind on alati huvitanud, kuidas toimub ja toimib vaimne vägivald, „Hingamise kiige” on filigraanne näide sellele vastupanust.
Hirmu ja vaimu mahasurumiste tagajärgi, Ida-Euroopa režiimi üht põhijõudu ja selle jälgi inimese elujoonel, on kujutanud Mihkelsoni kõrval ka noorema põlvkonna soome kirjanik Sofi Oksanen „Puhastuses”.  Mülleri romaanis pole hirmule pühendatud eraldi peatükki, kuid selle üht võtet kujutatakse pealkirja all „Mustad paplid”, kus ööl vastu 1. jaanuari kamandati mehed valjuhääldi kaudu välja rivisse, vangide arvates mahalaskmist ootama: „Kui tahad oma surmahirmu alla suruda, aga ei pääse sellest, lülitub hirm ümber hurmaks (minu kurs. M.L.). Ka jäine külm, milles ei tohi end liigutada, luiskab õudse leebeks.” Neid ei lastud maha, vaid neile „kingiti” pühade puhul öötäis hirmu, sundides jäisesse pinnasesse paplitele auke kaevama, vahisõdurid püssidega kukla taga. Aga hirm on pugenud ka laagrist väljaspool asuvasse hurtsikusse, kohaliku mutikese toanurka, kelle poeg saadeti vangi „lihtsalt” kaebuse peale. Hirm ajas näojooned sassi, vahel vahetatakse hirm aga hullumeelsusega, on kirjas „Südameloomas”. Tsiteerin: „Aga hirm vahetab kohti. Kui valitsetakse nägu, lipsab see häälde. Kui õnnestub nägu ja häält nagu surnud tükki valitseda, lahkub ta isegi sõrmedest. Ta jääb väljapoole nahka. Ta liigub vabalt ringi, seda võib näha esemetel, mis on läheduses.” Võib juurde lisada, et just taolise režiimi tõttu on jäänud kestma paljude rahvakildude pidetus, paigaotsimine, juurte haprus. Kui Nobeli auhinna pälvinud Herta Müller suudab panna Euroopa suuremad rahvad kuulama variatsiooni stalinistliku režiimi Rumeeniast, siis loetakse ühtlasi kõigi teiste allutatute lugu. Kusjuures kirjanik hoiatab ühes intervjuus Rumeenias säilinud salaluurejäänuste eest, kes on vahetanud küll nime, aga kasutavad hästi kohandunud meetodeid ja endisi julgeolekus tegutsenud persoone! Me ise, eestlased, kipume vahel tegema tõredat nägu, kui okupatsiooni kannatustest belletristikas kirjutatakse, lisades, et kõik ikka polnud päris nii..., või kordame enesekaitseks, peame seda teemat raskeks. Mõistagi on igal inimesel oma individuaalne hirm, aga see kuulub rahvaste hirmude üldkatlasse, seda ei peagi alati teistega võrdlema. „Hingamise kiige” on jõuline süüdistuskõne kogu kommunistlikule terrorile, mille kaitseks leitakse tänapäevalgi liiga sageli lamedaid õigustusi.
Hirmust sündinud fantaasiapildid saadavad inimest enamasti terve eluea, nii ka Leopoldi: „Mõnikord ründavad laagriasjad mind mitte üksteise järel, vaid trobikonnana. Sellepärast ma tean, et asjadele, mis mind kollitavad, ei ole üldsegi olulised minu mälestused, vaid ahistamine. Vaevalt jõuan mõelda, et mul olid nessessääris õmblusasjad kaasas, kui sekkub käterätik, millest ma ei tea, kuidas see välja nägi. Lisaks tuleb küünehari, millest ma ei tea, kas see mul oli. Lisaks veel taskupeegel, mis oli olemas või siis polnud. Lisaks käekell, millest ma ei tea, kuhu see kadus, juhul kui ma selle kaasa võtsin. Esemed, millel minuga mingit tegemist polnud, otsivad mind. Nad tahavad mind öösel küüditada, tahavad laagrikoju tagasi viia. Kuna nad tulevad trobikonnana, ei jää nad ainult pähe. Mul on maos surve, mis tõuseb suulakke. Hingamise kiige käib üle võlli, pean lõõtsutama. Selline piikammnõelakääripeegelhari on koletis, nagu nälg on koletis. Ja asjade kollitamist poleks olemas, kui poleks olnud nälga kui asja. Kui asjad mind öösel kollitavad ja mul õhu kõris kinni pigistavad, kisun akna lahti ja pistan pea välja. Taevas seisab kuu nagu klaas külma piima, see peseb mu silmi. Mu hingamine leiab jälle rütmi.”

 


 digitaalarhiiv digar