Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-51

LÄHETUSLAUSED

Meie päevad on tekstide all lookas, mõni neist jääb aegade varamusse, teised unustatakse, ent vahel on vaikus sõnadest sõnakam. Leidke aega mõtlemiseks!

LOETUD RAAMATUD

Vladimir Beekman. Tasakaaluhetk. Võimalik, et Beekman kui luuletaja on juba unustatud, sest mullegi tulid kõigepealt meelde romaanid, nt. „Koridor” ja„Narva kosk” ning mõistagi Astrid Lindgreni loomingu suurepärane tõlkimine. „Tasakaaluhetke”, sisult tagasivaatelise, kokkuvõtliku ja mõtliku luulevalimiku oli jõudnud ta veel ise ühes abikaasa Aimee Beekmaniga koostada. Tervikust õhkub inimlikku lihtsat kurbust möödunud ja kaotatud ajast, kuid sügavamasse nostalgitsemisse ei laskuta. Igatahes puudutasid mind endiselt ammused rahulikud ajapildid „Mälestus vanast Narvast”, „Vana päevapilt”, „Sugupuu”, „Eesti naised” jt. Üks tuttavamaid on kahtlemata liigutavalt soe „Minu koolipidude tüdrukud”, mis kannab ühe põlvkonna sõnumit. Nagu ka „Jälle orkester”, mille viimased värsiread annavad ehk aimu okupatsiooniga kohanenute tundmustest: „Hing ei kannata / järglaste mõna, / ninatarkust ja parastamist. / Jälle orkester / ja ülevad sõnad. / Põlvkonna Kolgatal / kerkib rist”. „Tasakaaluhetk” on valikult tasakaalukas, siit leiab ilusaid ja mitmetähenduslikke kujundeid. Otsige need üles, mõelge nendele ja te pole asjata oma lugemishetki ja -tunde kulutanud. Üldistan luulekogu mõtte ja sisu autori sõnadega: „See pilt on just nagu uks / ühte kaugesse aega, / mis polegi kauge, / see ei vii üksipäini /väljanäituste ja karamellkukkedega / lihtsameelsele väntorelimaale.” Üks meenutus veel: „Me tuleme vaiksetest õuedest, / astume suurele teele ja juba / tallame vähehaaval eelkäijate kandadel, / ise veel pisut  pahased, mis nad tolknevad jalus, / mingu, mingu, / niigi kauaks koperdama jäänud. / Märkame alles silmapilk hiljem, / et meiegi kandadel tallavad taganttulijad / sama tasase nurinaga, / mis puhuti paisub pahandamiseks / keset naljakat ajalinna, / kus kõik käivad natuke eilses, / natuke vaiksemas, tühjemas lapselaupäeva-lõhnases / oma saunakibu ja kasevihaga, / mõistmata taganttulijaid lõpuni, kuhu neil nõnda kiire, / kapsad ju kastetud, õhtuni aega küllalt. / Aga suurtel teedel / on kuulmatult löönud rüsinatund.” („Rüsinatund”) Olgu lisatud, et Vladimir Beekman on kirjutanud ka riimilist luulet, kuigi kõik näited on juhtunud vabavärsilised.

Holger Kaints. Mardika umb ehk minu väike hullumaja. Romaani viimaselt leheküljelt loen, et „Mardika umb” on kirjutatud pigem hulludele ja ainult nemad saavad sellest korralikult aru. Ma oleksin meeleldi hull, poolhulluna kehitan vaid õlgu – oli kah! Sarkasm ei mõjunud. Kolmveerand raamatust jutustab nn. Kõrgema Jõu Järgijate Vabaühenduse sekti tegevust, kes on valinud oma jumaluseks raha. Omal kombel vaimuka idee algataja, noormehe nimega Ruut, sooviks on ärgitada rahvast veelgi jõulisemalt raha idealiseerima. Tema sõbrad läinud rahaülistamismõttest pööraseks. Ruudu meelest poleks seejuures paha, kui mõned nende ühendusele tõsiseltvõetavaid annetusi teeksid, nii muide ka juhtub. Tõepoolest, kui purskkaevudesse ja allikatesse raha loobitakse, miks mitte seda uue usu kuulutajatele jagada... Ruut teab, et raha visatakse sinna-tänna ju lootusest, et soovid täituksid. Tegelikkuses pole asja algatanud noored üldse pettusaldid inimesed, pigem katsetajad. Omamoodi ettevõtluse rajajad, võiks küüniliselt visata..., kuid minu meelest tundub olulisem mõista, et „Mardika umb” on kõigele vaatamata hoiatusromaan. Me vajame aeg-ajalt meeldetuletajat, kes osutaks, kuhu massihüsteeria, ja tihti just noorte meeletu soov maailma muuta, võib viia.
Mis imetlusväärne, „Mardika umbis” suudetakse kirge üles küttes endaga liita isegi Euroopa rahvast. Lõpuks põrutab Ruut koos armsamaga muidugi USA-sse (sinna ju kõik üritavad minna), kus peaks ootama eriti vastuvõtlik taimelava. Enne seda on aga grupp lõhenenud. N-ö. Ruudu reetjate pool kirjutab osa annetusrahast enda nimele ja napsab võimuturu Euroopas. Tubli veerand raamatust tutvustab aga Mardika umbtänavas asuva maja olmeseiku. Seal elab peategelane Matt (Mati), kes üsna viimasel hetkel tundub eemalduvat kogu jamast. Eesti belletristikas on olmekirjandus omaette nähtus või žanr, ja lugejad teavad, mida see mõiste toodab. Tähelepanuväärne on vahest seik, et Kaintsi raamatus lööb naine oma joomahullu vägivaldse mehe maha. Tähendab, mõrv romaanis, kuid see mõjub natuke koomiliselt. Umbi majas tavamõistes normaalseid perekondi ei kohtagi, kuid üldistades võib arvata, et tegelikkuses elavad üsna sarnased karakterid ehk tüübid paljudes kortermajades. Kiiksuga on viimane kui üks Mardika tänaval elav tegelane. Tore oleks, kui nende kiiksud haaranuks kaasa, säranud ja põlenud. Aidanud jaburuste sünni põhjusi avada ja seletada. Füüsikaõpetaja ajadimensioonide tõlgendamine oli üks vahvamaid kiikse. Leheküljelt 108 loetud rahakummardajate selgitused ei mõjunud veenvalt ega hävitavalt. Igapäevane igav jutt, mida ennegi kuuldud. Kui autor tahtnuks tänapäeva väärtushinnangutele hävitavat lööki anda, tulnuks teema ehk absurdsuseni paljaks kiskuda, praegune tulemus jääb tagasihoidlikuks. Ühte muidugi aitab „Mardika umb” mõista: fanatismijõud ja selle tagajärjed on äraarvamatud. Arvatavasti pakuvad tänased meelelahutusorgiad „suuremaid elamusi” kui mõne alasti tüdruku pühitsemistseremoonia peegli ees. Murelikule emale, kes kannatab oma poja kasiinosõltuvuse pärast, vastas Matt nii: “Ütlesin naisele, et meile annavad raha ainult need, kes seda ise tahavad ja kes tunnevad, et neil on seda võimalik teha. Me ei seo oma üritustel osalemist ja rahaasjades vedamist, sest see oleks valetamine. Aga me teame ka, et mõned seda siiski usuvad ja kui nii, siis selleks on neil sisemine vabadus. Samuti ei ole me kunagi väitnud enestel mingeid üleloomulikke võimeid olevat, nii ei saa me ka seda ütelda, et me võimuses oleks kellegi mängusõltuvust süvendada või pärssida. Me pakume ainult tingimusi, et inimene saaks oma mõtteid, mis on seotud rahaga, korrastada. Ja siis ta võib ehk leida ise mõne probleemile lahenduse. „Oh, kui hea, et te seda ütlete,” kostis naine. „Ma võin vähemalt natuke rahulikum olla. Peaasi, et te talle asjatuid lootusi ei anna. Las ta käib, kui tahab, palvustel, hullemaks see asja ehk ei tee.” Mööda pimedat ja inimtühja, ainult minu sammude kajas elavat Mardika tänavat kodu poole kõmpides mõtlesin vastutusele, mis me tegelikult olime enda peale võtnud. Olime ühe kiiksuga üritusega lagedale tulnud. Ruut, kui tema viimase aja tõsist indu vaadata, on asja selle külje ehk isegi unustanud. Aga mina mitte. Mäletan, et Ruut ütles mulle, kui me polnud ettevalmistusigi alustanud, et ka usk on tänapäeval meelelahutus, ja miks mitte proovida pakkuda rahvale natuke teistmoodi meelelahutust. Aga juba mõnda aega me näeme, et on neidki, kes võtavad asja surmtõsiselt. Me ei saa enam mängust välja astuda ja öelda, et vabandage, see kõik on jama, me tegime seda pulli pärast. Isegi, kui me ütleme, ei usuks nad meid, sest neile on just sellist maskeraadi vaja.”

Avo Kull. Haigla. Järjekordne ENSV-d kujutav teos. Kirjeldus 1970ndate teisest poolest. Jutustus Lõuna-Eesti väikelinnas valitsenud stagnatsioonist, mis üldistab toonast „elutäiust” nii Eestis kui ka terves nõukogulikus süsteemis. Taolisi raamatuid ilmub ju ikka. „Haigla” kompositsiooniga on asjad kombes – lugeja leiab romaanist neli massikirjanduse põhielementi: sentimenti, vägivalda, huumorit ja seksi. Kuna ma olin sunnitud elama nõukogude ajas, siis mind sedasorti tekstid enam väga ei huvita, omal ajal sai olmekirjandust väsimuseni loetud. Pealegi, partorgide käitumises ja sõnalises lolluses midagi uut ei märganud. Siiski, siiski, kuulaksin meeleldi nende toonaste kõrgametnike praegusest mõttemaailmast, aga see tundub olevat tabuteema?
Eks ma kergelt ikka muigasin, sest autor on suutnud kommunistide kõik laused päris täpselt meelde jätta ja kirja panna. Teades seejuures, et nende aastate ajalehed on ju kohustuslikku teksti ääreni täis. Kirjuta maha ja ongi lugu valmis. Põlvkonnad, kes oskavad täna petta, valetada ja hämada, said 1970ndatel hea kooli. Minu seisukoht on, et oskused omandati just toona. „Haiglale” tehti tublisti reklaami, Avo Kulli võrreldi juba Erik Tohvriga. Varavõitu, kuid haiguse sissetoomine romaani on küll tohvrilik võte. Banaalsust ja naiivsust on tekstis palju, aga autorit ei tohi selles süüdistada, sest Kulli eesmärk on ju tollele ühiskonnale hinnang anda. Võib-olla isegi hoiatada, vaadake, milleni võib viia mõtete ja ideede tsementeerumine! „Haigla” on paraku liiga pikaks venitatud, kuid romaani algusleheküljed on tõesti mõjusad. Ma pole küll kompetentne hindama, ent näib, et riikliku julgeoleku agenti Armin Raja kujutatakse liialt primitiivse ja napakana, kuigi küllap oli temataolisigi. Arvestades, kuidas inimeste hingi hävitati, ei töötanud selles süsteemis pururumalad.
Tuletagem siis meelde: „„Kuhu lauad katame?” küsis Arne. „Ministri käsk oli operatsioonisaali, sünnitustuppa, peaarsti kabinetti ja konverentsiruumi. Nii et igale korrusele üks peopaik. Lugupeetud komisjoni liikmed ei pea viina pärast teps mitte palju pingutama.” Uhkuse- ja väärikusekoorma all vaevalt jalul püsides sisenesid sirgeseljalised komisjoniliikmed. Ukse juures nad seisatasid hetkeks ja vaatasid ümberringi, veendumaks, et nende ainulaadse ja kordumatu isiku saabumine on seisusekohast mõju avaldanud. Kohalolijad tõttasid neid tervitama ja kerge kummarduse saatel kätt suruma. Tähtsate ülemuste edevus ja eneseimetlus sai lisa aukraadilt alamate ametnike truualamlikust koogutamisest. Komisjoni avadefilee võimsaks finaaliks kujunes partei rajoonikomitee esimese sekretäri Vaike Marani ja minister Mati Parkeri saabumine. Jutuvada liftihallis vakatas kui lõigatult. Esimene sekretär noogutas kõigile tervituseks. Tema karusnahaga ääristatud tumehall talvemantel äratas tähelepanu isegi niisuguses paljunäinud seltskonnas. Raha ja kallist karusnahka poldud selle loomisel kokku hoitud. Riietus oli efektne ja rikkalik, sellest vaatas vastu toredus ja eksklusiivsus. Minister kandis samuti karusnahaga ääristatud pruuni seemisnahkset kasukat, mida venepäraselt dubljonkaks kutsuti. Niisugust luksust ei kandnud siin keegi teine./---/”Seltsimehed, täna näitame teile uut haigemaja, mis on eeskujulikult ehitatud ja tänapäeva moodsa meditsiinitehnikaga sisustatud. See avab meie töötavale rahvale uued, enneolematud ravivõimalused. Palun tutvuge majaga ja andke oma hinnang ehituse kvaliteedile. Kui leiate mingeid puudujääke, andke neist kohe teada ja meie tublid ehitajad likvideerivad need välgukiirul.”
Neile, kes ei suuda paksu romaani (428 lk.) läbi lugeda, teatan itsitades, et poolteist maapinnast allapoole jäävat korrust olid veel ehitamata, ja vahepeal see naljaga pooleks ehitatud hoone lausa varises, ent sest polnud midagi. Viina juuakse selles raamatus roppu moodi. Viinaga maksti kõige eest, see oli tasu elusolemise eest, viin päästis ja kaitses, viin tekitas usaldust, andis jõudu, mõtestas ühiskonna kulgemist. Kaine peaga poleks suutnud, vähemalt „Haiglas”, küll keegi toimetada. Huumor, kas pole! Armini osaks on jälle vägivalla demonstreerimine. Verdtarretavalt kõlavad püstolipaugud, süütu inimese surm. Laskja enesetapp. Sentiment ja seks käivad tavaliselt käsikäes, haiglat ehitav töödejuhataja Kalvi ja naistearst Tiina täidavad oma kohustused korrektselt, ja romaan ongi valmis.

Mart Mäger. Taevasalla. Mart Mäger ei saanud kunagi poeedikuulsust nautida, paljud lugejad on tema nimegi ehk unustanud, seetõttu oli väga üllatav tema loomelugu ülevaatava ja -hindava raamatu ilmumine. Raamatu koostaja, kirjandusteadlane ja Mägra kunagine kolleeg Toomas Haug, on kirjutanud põhjaliku järelsõna erakordselt soojas ja heas sõnastuses. Kuigi olen ka ise mitut puhku Mart Mägraga kohtunud, jõudsin tema sisulise mõistmiseni alles nüüd, pärast Haugi kirjutise lugemist. Sic!
„Metssiga mäger / mäkra mängib, / kulgeb omapäi - / kott, õnged, tuleraud / ning saba selga, / läinud ongi. / Tee valla / taevasalla. / oh Jumal küll, / kui jumalik on / ilm!” („Taevasalla”)
See pealkirjaks valitud soome sõna tähendab eesti keeli lahtise taeva all, väljas, ja pole vaja imestada, et Mäger seda kasutab. Ta oli töötanud mõned aastad Soomemaal Oulus eesti keele lektorina, tema loomingus leidub teisigi fennisme. Mart Mägra luules valitseb loodus, mis on ennekõike ühendet saartega. Toomas Haug kirjutab: „See on ridalalik sõna, see on mereäärne meelsus, mida Mäger sõnastab ka oma luules. Saarte arhailised maastikud luuleainena, kiindumus emakeele põlisusse ja esivanemate pärandi hoidmise missioon – kõik see tegi Mart Mägrast ka Ridala jälgedes astuja.” Nii, oluline ongi öeldud. Lisada tuleb, et luuletajana esines Mart Mäger Vesipapi nime all ja tema üks tuntumaid uurimusi kannab pealkirja „Linnud rahva keeles ja meeles” (1969). Esimene luulekogu „Aastaringist” ilmus alles 1975. Mägra luule märksõnad on veel reisimine, suvekodu laiul – Ussivee, kuid kõigest saab huviline ise lugeda. „Taevasalla” sisaldab mõistagi valikut loomingust, kus mõned näited on ehk oma sõnastuses liiga raskepärased. Mägra üks lemmikžanre oli haiku, ent kokkuvõttes jääb prevaleerima looduse ja inimese kooseksisteerimise igavene soov ja vajadus. Alapealkirja all „Koldelaulud” avaldatu sobis mulle veebruarikülmas kõige enam, sealt ka näide „Tulevalvaja”: „”Kõdupuu tule pidaja, / vanaema laste vari. / Ise lapseks tulnud tagasi, / päid paitades heietab endamisi / elatud elu sündinud asju, / lapsepõliseid nägemisi. / Jutt ammumöödunu muinasjutt: / taresuitsude kibedad silmaveed / läinute silmad mis valanud, / manab peeruvalge varjud elusse - / mullaks saanud vanavanaema / muldvana kui elavana / tallanuks vokki ja / tulekäpas peerusütt murraks / paitatudpäine tulevalvaja.”  Ja haiku: „Kiviaed metsas. / Sirelid keset põldu. / Keegi. Kunagi. Kord.” Rahvaraamatukogudes liigub veel palju lugejaid, kellele Mart Mägra luule peaks südamele lähedale pugema.

Virve Osila. Hajameelsus. Kuna eelmine luulekogu „Läbi enese” jättis sümpaatse mulje, võtsin ette järgmise. Ent see polnud see, mida ootasin. Kuna ”Hajameelsus” on pühendatud Eesti kroonile, võis eeldada, et luuletatakse rahast, kuid värsid on kujunenud pigem halisemiseks vaesuse ja rahapuuduse üle. Autor kordab pidevalt, et peab oluliseks lihtsust, aga välja paistab hoopis nurin, et midagi pole elus piisavalt jätkunud. Ülejäänud märksõnad on teadagi aeg, igatsus millegi saamatajäänu järele, sõbrad, meenutused. Kõige mõnusamad on loodusvärsid (nt. „Pilv oli turris ja tusane”), need tunduvad olevat Virve Osila pärisosa. Tutvustuseks valisin luuletuse „Mu koduks on Virumaa”: „eesliitega ida-, / ma elada kusagil mujal ei saaks; / see on ainuke paik siin maailmas, mida / võin pidada kõige omamaks maaks. / Mu kodu, võiks arvata, on kogu Eesti... / Jah, muidugi, vastu ei vaidle ma sel`... / Kuid mu juured on Virumaal, igavesti / selle sõna kõla mu kõrvus on hell. / Pean Virumaad omaks... Kuid ei häbene öelda, / see armastus haiget on teinud... ja teeb... / Aga seni, kui jaksan veel olla ja mõelda, / mure rõõmude vahele mureneb. / Elan Virumaal, selle eesliitega ida-, / elab Virumaa minus, mu sõõrmeis ta hõng... / Ja iga mu mõte... ja iga mu rida / kõneleb kodust... See ongi mu hing! / Metsade kohin ja lainete müha / kaunilt kõlavad kokku... / Heli valjeneb üha... / See on Virumaa muusika! - / Meeliülendav, püha...”.

Aare Pilv. Ramadaan. Ootasin, kuni parimad kirjanduse arvamusliidritest on raamatut kiitnud, et siis ka mõni sõna poetada. Oo, Mazzano, kui paljusid eesti kirjanikke oled juba inspireerinud, ja teadmata on nende hulk, kes kõik veel ootavad, et sinule ja Itaalia vaimule oma ood pühendada. „Ramadaani” rohelised kaaned viitavad mõistagi koraanile, ent mõtlen, miks valis Viivi Luik rohelised sametkaaned „Varjuteatrile”? Küllap roheliste seintega hambaarstisalongi tõttu Roomas, kus sametkardinate „tumerohelised triibud vaheldusid heledamate, koraaniroheliste triipudega”.
„Ramadaani” autor on teinud tõsist eeltööd, küllap ka järeluurimist, sest reisikiri on teabetihe, sõnastus tihke ja täpne. Pilv on hea kirjeldaja (nt. silmi, värve, küpsisemaitset, Pauluse hauda, Napoli hostelit), mis tähendab, et ta on ka tähelepanelik vaatleja. Eriti rõõmustab minusugust lugejat tuttavlik Firenze-sõnum, sest olen ise seal kaks korda käinud ja tahaksin piki Arno kallast veel ühel sügisel kõndida.
„Ramadaan” eeldab siiski pigem intellektuaalsemat lugejat, sest igapäevast, tavalist turistilikku juttu on napilt. Õige ka, sest peaaegu iga eestlane on juba Itaalias käinud. Kuna olin töö tõttu jaanuaris uuesti Tuglase reisikirju lugenud, siis lootsin, et saan kaht raamatut võrrelda, aga võtta näpust, Aare Pilv osutab õige ruttu Tuglase näguripäevadele Napolis. Lisaks tsiteerib Bornhöhe meenutusi ja teeb üks-kaks imepeent vihjet Ristikivile. Ühe Aare Pilve väljendi tahan kohe kindlasti kirja panna - „teokarp-sõna” (lk. 263), selle võiks kasutusele võtta!
„Ramadaani” kaudu avanevad kirjaniku maailmavaade ja maitse kergemini kui näiteks luulet lugedes. Saan teada, et Pilvele Marie Underi luule ei meeldi, lisaks tuletab ta meelde, et Tõnu Õnnepalu on Underit kusagil koguni „naeruväärseks eputiseks” nimetanud. Üks mõttearendus siiski häiris. Kas oli tingimata vaja mitu lehekülge pühendada Vabadussõja võidusamba alandamisele? Seda teemat on juba piinlikult, arusaamatult, mõttetult palju ühes ja samas stiilis käsitletud. Oleksin oodanud nii erudeeritud autorilt pigem mõnd pikemat säravat arvamust (tänase) Itaalia kultuuri-kultuurituse kohta.
Aga viited kassidele, sitketele ja igavesti kestvatele kujunditele Itaalia reisikirjades, on võluvad. Üks nende kaugetest eelkäijatest puges kunagi ammu, eelmise sajandi algukümnendil Napoli kirikus Tuglase sülle. Tuglas kirjutas toona, et Napoli on Itaalia ilusaim linn, suurem kui Rooma. Sügispilt 2008 Aare Pilvelt: „Niisiis, see ääris või balustraad oli täis noori, kes olid sinna õhtut veetma tulnud, hängisid seal linna kohal, kambati ja paariti, paarid miilustasid, ja meie seal tõmmude liibuvate kehade keskel, põhjamaalased, köhisime ja luristasime nina. Meil oli veel Eesti jahe august ninas ja kurgus, ja Napoli lõunamaine september pigistas seda meist hoolega välja, ei lubanud sel kehasügavustesse vinduma jääda, vaid tõmbas ja vedas seda meist välja nagu mõni nõid, kes inimesest kätega haigust välja võtab ja siis oma kätelt selle maha raputab. See ta oligi, see Napoli – nõidlinn. Balustraadist allpool oli pikk-pikk sinka-vonka tee mäest alla. Andrea oli selle meile juba esimesel päeval kaardile joonistanud, aga me poleks muidugi arvanud, et see nii pikalt võtab. See oli pooleldi trepp, ainult et astmed olid mitmemeetrised. Tee läks kiira-käära muudkui allapoole, selle ääres oli elumaju õhtuselt valgustatud akendega, mille taga napollased jutukalt oma õhtut veetsid, aeg-ajalt  tuli vastu mõni kass; aeg-ajalt kadus tee äärest valgustus ära, siis pidi pimesi kobama, jälgides tee heledat tsementpinda ja vältides tumedaid laike selles, sest need võinuks olla koerasitt. Tee ülemised käänud aga olid täis klaasikilde, oli näha, et siin on pudelitega kaugust visatud, seda on tehtud pidevalt ja süsteemselt. Ühe pimeda käänaku peal oli raudväravaga piiratud ja väikeste lambikestega ehitud majake, määrdunud klaasi taga palvetas sinises hõlstis Maarja, pea viltu. Ümberringi pimedus, isegi mitte valgeid aknaid, ja allpool paistmas kogu Napoli. Seal läheduses paistis seina küljes olevat mingi kiviplaat. Tegin sellest välguga pilti, et pärast vaadata, mis sinna kirjutatud on. Selgus, et plaadile polnud midagi sisse raiutud, valge kulunud pind, mille peale oli keegi graffitimees sikerdanud oma arabeskliku signatuuri ning selle alla oli musta markeriga sirgeldatud: Eros!”

Ikkyū Sōjun. Hullunud pilv. Klassikalisest hiina keelest tõlkinud ja kommenteerinud Rein Raud.
Jaapani luuletaja Ikkyū Sōjun (1394-1481) on kirjutanud põhiliselt hiina keeles ja Hullunud Pilv on üks tema hüüd- ja varjunimi. Luuleraamatu pikk eessõna annab ammendava ülevaate autori elukäigust, mis parajalt põnev (isaks ilmselt keiser ise, emaks õuedaam) ja intrigeeriv (olnud elunautleja). Rändajaloomuga poeedi vanaea suur armastus olevat seotud pimeda lauljatari Moriga. Näide: „2. Bummei aastal käisin 11. kuu 14. päeval Yakushi templis ja kuulsin pimeda naise kaunist laulu. Sellest kirjutasin luuletuse. Yakushi tempel õnnes ja rahus / meelt mitte miski ei rõhu / ainult mürgivaim tahab ajada / paiste mu vana kõhu / kohmetu nagu poisike endal / lumi ja härmatis juustes / sügises laul kajab kaua – ta kannul / näpistav külm läbi õhu”. Näite valisin lootuses, et lugejat huvitab just lembeluule.

Ikkyū Sōjun polnud ehk kõige sügavam zen-budistlik mõtleja, ta koguni kritiseeris budismi, ent tema tuntus ulatuvat meie aega. Ma ei hakka siin eessõna ümber jutustama, see tuleb luule mõistmiseks igal lugejal nagunii üle vaadata. See väike tõlgitud valik eeldab mõistagi kommentaare, nendeta ei saaks paljust aru või siis mõistaks valesti. Nii ongi peaaegu iga luuleteksti järel selgitav tutvustus, millega võiks lugemist alustada. Kuulake veel: „Haiguse ajal: kaheksakümmend riivatud aastat / raskelt painavad turja / kahjuks mu zen peab üheks põhjust ja / tulemust head ja kurja / praegu et põen on eelmise elu / halbade tegude süü / kuis küll õnnestuks terve igavik / karmat ajada nurja”. Ma ei suutnud „Hullunud pilve” küll kõrgtasemel soovitada, aga võtke raamat kätte ja uurige edasi!

 

 


 digitaalarhiiv digar