Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-50

LÄHETUSLAUSED

Lugemisaastat on hinnatud mitmeti. Käredamad leiavad, et asja ei aetud nagu peab, ülevalt alla, mõni kehitab õlgu, kolmas-neljas noogutab rahulolevalt. Päris rahule ei jää eesti rahvas ju mitte kunagi. Igal oma õigus! Iseendas kokkuvõtet tehes ja olukorda analüüsides tekkis tunne, et põnevaid ja sügavamaid arutelusid nappis, sest isegi raamatukogurahvas loeb erinevaid väljaandeid. Tähendab, mina olen saanud oma mõtteid „lugemistes” ja loengute kaudu avaldada, aga igatsen, et saaksin neid teistega vahetada. Tihtipeale loeme ja jälgime erinevaid meedialiike, seega tuleks jõulisemalt panustada ühistunde otsimisele. Ja lugemine peaks oleme meie ühistunde loojaid. Paraku on kogu rahvas pillavalt kontrastse ajakirjanduse lummuses, mis omakorda põhjustab  arusaamatuid väärtushinnanguid, ent see pole täna minu teema. Ülim soov oleks, et meie kogukond hoiaks kokku, sest öeldagu, mida tahes, raamatukogude sõnum kostus lugemisaasta tuules kaugele. Raamatuaastal rääkis Hando Runnel „pühast raamatu asjast”, seda parafraseerides lisan, et püha lugemise asi jäi põhiliselt raamatukogude ja koolide kanda. Ja meie töö pole lõppenud.
Paar sõna väliskirjanduse kohta. Ikka leidub hingi, kes loevad meeleldi n-ö. kunstiliselt lihtsamana näiva keelekõlaga raamatuid. Niisuguseks, heas mõttes aegumatuks, pean soome kirjaniku Antti Hyry romaani “Ait”, kus autor kirjeldab tavalise Põhjamaa mehe töid ja tegemisi kevadest sügiseni, vahendades ühtlasi oma mõtteid mälu ja aja kohta. 2009 pälvis Antti Hyry viimane romaan „Ahi” Finlandia auhinna. Piisavalt kiidetud Andrei Ivanovi „Minu Taani onuke. Tuhk” mõjus vastuoluliselt. Kindlasti täidavad need kaks jutustust nn. eestivene kirjanduse tühemikku ja annavad aimu nõukogude inimese lõhestatusest, aga see iroonia ja sarkasm ei mõjunud kõigele vaatamata ehedalt. Tõlkeluulest osutan allpool Pär Hanssoni valikkogule „Valguseraasud”.

LOETUD RAAMATUD

Jaak Jõerüüt. Muutlik.
Lugesin seda raamatut kui autori kirju iseendale, mida kirjutaja näib ka lubavat (lk. 186), märkides seejuures, et päevik see ei ole. Ent pisut varem, 24. leheküljel, kinnitab Jõerüüt, et ta pole kunagi päevaraamatut pidanud, aga nüüd, 1. jaanuaril 2009, teeb katse. Siit-sealt kuulen aga räägitavat hoopis romaanist. Kui raske on nüüdiskirjanduses žanrit määrata?!
„Muutlik” on minu mõistmist pidi ühe intellektuaali camino, teekond, rännak, mille jooksul on kirjutajal olnud võimalus jälgida iseenda ja ühiskonna muutumist. Heita tagasipilk loetule, kohatud inimestele ning rutiinile, mida võib isegi nii motiveeriv töö kui saadikuamet inimeses mõnikord tekitada. Minu kõige üllatavam järeldus on, et diplomaatia polegi kunst, vaid pigem kohustus ja veel kord kohustus. Raamat on kirjutatud ajal, mil Jaak Jõerüüt esindas Eesti riiki Riias, tema abikaasa Viivi Luige meenutuslikku teekonda, „Varjuteatrit” on inspireerinud aga Rooma, kus Jõerüüt varem Eestit teenis. Need kaks raamatut vääriksid põhjalikumat analüüsi ja süvakõrvutamist, mõttehaaret silmas pidades, sest kuigi sõnajõult on kirjanikud erinevad, leidub tekstis palju tunnetuslikult sarnast, n-ö. ühist münti. Jõerüüdi eelmisel aastal ilmunud luulekogu „Armastuse laiad, kõrged hooned” võib ehmatada süngevõitu nukrusega, poeedi spliiniga, mida mina ei nimetaks siiski tundelisuseks. „Muutlikus” võitleb eksistentsiaalne kurvameelsus pragmaatiliste tegemistega veelgi süvenenumalt, ja lugejana ma kindlat põhjust ei oska oletada. Seda väikest põiklemist vastuse eest süvendab minus Jõerüüdi asjalikult karge intervjuu „Maalehes” (30. dets. 2010), kust leidsin read: „Muutumine saab alata ainult inimese seest, kõik välised muutumised on vaht.” Me kõik nagu teaksime, et nii tõepoolest asjad ideaalis käivadki, aga kogu me ühiskond rõhutab hoopis välise muutumise ideoloogiat. Seega on kirjaniku hoiatus äärmiselt lihtne ega vaja jumalikku, geniaalset sädet. Tähelepaneliku jalutajana ja kogenud jälgijana on ta küllap märganud, et sisemine muutumatus on meie ühiskonna hingeelu lõhestanud sageli äärmuseni kurjaks. Aeg ja aastaajad on Jõerüüdi päevaraamatu vormis romaanis äärmiselt olulised tähised. Esimest mõistan kui põlvkondlikku märki, teist aga põlise linlase igatsusena millegi järele, mis tegelikult pole kasvanud päriselt tema olemusse. Kohvikukultuuri, mida Jõerüüt enda sõnutsi on kaua harrastanud, tundub ta aduvat hoopis detailsemalt, ilmekamalt kui näiteks õueaiaäärt, mis muidugi on ka tore asi... Seda kinnitab nt. sugestiivne mälestus kunagisest „Pegasuse” kohvikust, ajast, kui ta oli veel noor mees ja aeg kõik ees. Seda toetab samuti aval eneseiroonia „Porgandi veski” versus „porgandi veski”. Üllatavaid seiku leidsin teisigi: diplomaat Jaak Jõerüüt loeb esoteerikat. Tegusõna lugema ei pruugi muidugi olla sünonüümiks verbile huvituma. Eks diplomaatia ongi ju vahel salapärased suhted, kardinad tõmbetuules ning ootamatud koputused ustele. Samas, nii Viivi Luige kui ka Jaak Jõerüüdi osutused Jungile tunduvad kattuvat. Kuid jungilik kivitorn ja indiviidi üksindusse tõmbumine pole ka sobilik lahendus, ükskõik kui ligane ja küüniline ka maailm ümberringi on. Paistab, et seda küünilisust tark diplomaat pelgab. Ent lugege ja otsustage ise!
„Muutlikus” leidub palju filosoofilise alatooniga mõtteid, aga ma ei kisu neid seekord kontekstist välja, vaid vahendan ühe vaimustava kirjelduse: „Riia vanalinna kivises majadevahelises sisehoovis avaneb kerge, aga kägisev kahe poolega vana välisuks, kulunudroheline, nii kulunud värviga, et näib juba peaaegu pruun või samblahall, laseb su sisse nurinal, kuid siiski, ja kui tema uksepoolte vahelt läbi libiseda, siis viib trepp teisele korrusele. See oleks nagu vana paljunäinud elumaja trepp, mis võiks juhatada sind targutava vanaisaga kohtuma või boheemlasest sõbranna ärklituppa, aga ei, see viib otsejoones teatrisse, mis asub teisel korrusel.  /---/ Tagaseinas on krohvimata jäetud telliskivimüüris üks uks. Gooti sugemetega ukseavas see asub ja viib kõrvalolevasse kirikusse. Teatri üks sein on kirikusein. Ukse kõrvale nurka on surutud pult, millest juhitakse valgust, heli ja pilti. DVD-lt tulevat pilti, mis projitseeritakse laest lavaeesriide ette laskuvale ekraanile. Kui vaja. Seekord läks vaja. Neli meetrit teisel pool ust on avali päratu kaminasuu. Väikeses saalis, mille põhivärvid on sametpunane ja pigimust, ei ole tooliridu. Ümmargused mustad lauad on paigutatud ruumi vaba käega ja laudadele on kinnitatud väikese koonusekujulise sirmiga lambid. Iga laua ümber asetseb poolkaartes viis-kuus viini tooli. Ühele seinale on tipitud kammerorkestri jagu maske. Ei tea, kas need on otse Veneetsiast toodud või on need mõne näidendi tegelaste kipsist näojäljendite või selle miniteatri minevikukuulsuste surimaskid. Mine sa võta kinni! Õnneks on nad kõik kuldseks värvitud, pole mitte kõhedaks tegevad, vaid lõbusad. Kuldne lõbu, mis katab seina.” Lisan, et niisuguses külluslikus keskkonnas toimus Jaak Jõerüüdi lätikeelse tõlkeraamatu esitlus. Muidugi eksisteerib ka teistsugune Riia, juugendtänavad ja nukumajad, kusagil kodutud.

Viivi Luik. Varjuteater.
Viivi Luige camino linnade linna Rooma poole algas juba lapseeas. Ta kirjeldab seda salapärast ja maailmavalust, tahtest ja andest immutatud teed erakordse sugestiivsusega. Raamatu lõpus ootavad lugejat tähtsad laused: „Roomas saad sa teada, et elad nagu igaüks ja et igaüks kannab oma elu koormat ja et mis see muld ja need porised labidad sulle ikka teevad. Roomas saad sa teada, et sa ei tea, mis see kõik on, ja et sul polegi seda tarvis teada. Ela.” Selle arvamusega võikski kogu „Varjuteatri” sõnumi kokku võtta, ometigi tahad midagi lisada. Edastada tajutud emotsionaalset pinget. Lugejat ju huvitab, mida ikkagi autor seal Roomas, kodust kaugel, suure maailma varjus olles tundis, ja kas pori ning igavene põhjamaine sünge süli, mis meid ümbritseb, on maailmalinnas teistsugune või ainult natukene teistsugune. Sest pastor Atspol kinnitab jälle - „mis see vanakurat muud on kui argipäevaelu.” Mõtlemise järele võtan omaks mõlemad tõdemused, kuid enamasti on elu tõesti vaid elu.
Siit-sealt loen ja kuulen, et „Varjuteatrit” nimetatakse romaaniks. Ei ta ikka ole, pigem pikk essee Euroopas viibitud aastatest. Kohati pidulik, kohati igapäevasem.
Inimesedki ses „Varjuteatris” on kohati konkreetsed, mõnda tunneb meist igaüks, teist ja kolmandat väiksem hulk. Itaaliat, s.t. Roomat vaid põgusalt vaadelnud inimesena kütkestas mind järgmine lõik: „Väikese platsi nurgal asus massiivne ja sünge maja. Selle maja seina ääres õitses helepunane lilleke, hiline roos. Platsikesel maja ees lebas allaaetud tuvi, jalad püsti ja suled sassis, natuke verd. Kui signor Necci autost välja astudes surnud tuvi nägi, muutus ta süngeks, sest ta oli itaallane ja itaallased kardavad alati halbu endeid. Nad kardavad vihmavarju toas avada, nad kardavad öösel surnuaiast mööda minna, nad kardavad halbu endeid isegi siis, kui nad on kõrgelt haritud dottored,  advokaadid ja arstid. Surnud tuvi oli halb enne, see head ei võinud tähendada, ja signor Necci vaatas mujale. Me kõik vaatasime mujale. Kui signor Necci mõistis, et me taipasime, hindas ta meid ümber, muutus murelikumaks. Trepikoda ja trepp olid marmorist nagu Rooma parimate aadressidega majades ikka. Mitte valgest, hallikast ega kollakast marmorist, mitte ka travertinost, vaid süngest vanast lihakarva marmorist. Korteri sügavustest ilmus omanik, kõhn ja kollane daam mustas kostüümis, mustade kõrvarõngaste, musta kaelakee ja mustade sukkadega nagu elluärganud leskproua Meddolaghi, kes teatavasti nägi välja nagu surnuvanker. See leskproua pidas oma üürnike asjus regulaarselt sidet Duce-aegse salateenistusega ja Alberto Moravia kirjeldab teda suure sisseelamisega oma romaanis „Roomlanna”. Signora kollaste sõrmede vahel läigatas pikk pärlmutrist kahekümnendate aastate suitsupits nagu oopiumipiip. Iga paari sõna järel tõmbas ta aeglaselt mahvi suitsu. Tema mustad silmad särasid, kuid käsi liigutas ta loiult ja rammetult, paistis, et teda nii madalad asjad nagu korteri väljaüürimine ei huvita. Rohkem huvitas teda raha, kuid oli näha, et ta tahaks seda raha võimalikult palju ja võimalikult kohe, ilma igavate seletuste, sekelduste ja, hoidku selle eest, ilma ametlike protseduurideta.” (Niisugust signorat tahaks isegi kohata.)
Korteri kirjeldamine jätkub ja kulgeb gradatsioonis Vrd. ruuminägemist ka Jõerüüdi tsitaadiga!
Ma ei usu, et Eestis kohtab aasta pärast lugejat, kes väidaks, et pole „Varjuteatriga” tuttav. Tiraaž on otsas, raamatukogudes järjekorrad..., vaat nõnda! Viive Luige puhul tajud kõigepealt sõnastuse täpsust ja mõtete lihtsat ajatut ilu, sest eks Itaalia või Rooma motiiv on viimastel aastatel paljudesse eesti kirjanike raamatutesse tee leidnud.

Krister Kivi. Üksteist.
Tiitellehel on kirjas „11”. Järgnevas pisikatkes avaldub suuresti romaani mõte: „Sa näed seda kõike üleloomulikult selgelt ja mõistad, kui võõras sa endale oled – võõram, kui kunagi enne –, ning ühtäkki mõjub see kummaliselt vabastavalt, sest sa ei hooli enam sugugi sellest tundmatust mehest, kes sulle peeglist vastu vaatab. Tund aega hiljem marsib too keha välja ja kõnnib miilide kaupa piki jõeäärset promenaadi, olles otsustanud endast välja higistada selle kõik – pohmelli, alanduse, kogu lõppenud suve, võib-olla ka elu enda – ning taas näed sa seda kõike otsekui kusagilt eemalt: üht kõhna, rapsivat kogu, mis lükkab end jõuga läbi tuulest ja heledast oktoobripäikesest, edasi, edasi, edasi, kuni äkki ühe silla all kokku vajub ja kõõksudes oksendab, siis liikumatuks jäädes. Sest korraga on teda tabanud hirm, hirm selle ees, et ka armastust pole olnud; et kõik, mis on olnud, on olnud üksnes paaniline kartus saada keskealiseks ja vanaks, et siis, ühel keskpärasel hetkel, saada surnuks, olles jätkuvalt üksi. Hirm selle ees, et ta on klammerdunud esimese objekti külge, mille pimedas, külmas meres ärgates leidis; mõtte ees, et nüüd tuleb tal lahti lasta ja üksi ujumist jätkata, teadmata kuhu. Hirm selle ees, et ta ei pruugi enam kunagi ärgata kellegi teise kõrval; raev teadmisest, kuidas aeg läheb ja jookseb olematuseks nagu katkisest liivakellast. See õudus tuleb ja peatub ta silmaakende taga, surub oma näo klaasidele lähemale, avab hambutu suu ning hingab. Kuid siis on viirastus läinud; ja sa ajad end huuli pühkides püsti, põlved kruusatolmused, südame pekstes.”
„11” mõjub kui sisemise ahastuse ülemlaul, põlvkonnakroonika ehk -romaan. Kõik näib olevat olemas, igapäevasest elust ent ei piisa, tuleb minna kaugemale, otsida elamise tarvis uusi tähendusi ning tõlgendusi. Maailmakodaniku tunne pole sugugi kerge, elu hotellist hotelli või üüritoast puu alla, rannale, lennukist teise, mingi nimetu igatsus turjal. Seisan silmitsi omamoodi ajastudraamaga, inimes(t)ega, kes suhtlevad SMSi kaudu, otsivad armastust messengerist, kellel on ühised suhtlusteemad, nt. ingliskeelne laul, mõned tsitaadid ühest ja teisest suust või väljaandest. Niisugune see moodsa aja sisu juba on, räägitakse kõigest ja mitte millestki, pealiskaudsus pea kohal kõrgumas. Naised võivad juua rummi ja mehed kanda punaseid kontsaga kingi. Kogu elu on valatud pisikesse mobiilikastikesse. SMSist näed ise oma pisaraid, teised mitte. Tunded, eeskätt armastus, on markeeritud vaid suure tähega, kes tegelikult N või D taga peitub, jääb selgusetuks. Ei kuuluta kuhugi, kõik on tegelikult võõras, ja ka ise oled kõigile ning lõpuks isegi endale tundmatu. Ma natuke pelgan tegelasi, kes kõnelevad endast ainsuse teises pöördes, s.t. sa-vormis. Paistab, et eesti nüüdisromaan tegeleb üha süvenenumalt eksistentsi otsimisega ja enda õigustamisega suures üleilmastunud ruumis. Võõrandumine, millegi otsimine, mingi arusaamatu väsimus, vastukaaluks ja tasuks üksindus. Närvilisus, mis võib vihaks puhkeda, pulbitseb naha all, sest keegi ei hooli sinust. Kummaline, et romaani vaade on tulevikus, aastas 2011 (ilmunud 2010), siit vahest pealkirigi. Ma pole kindel, kas sain sõnumist ikka õigesti aru. Kui ma ütleksin, et ma ei mõista selles romaanis kõike, siis see ei tähendaks midagi, sest „Üksteist” polegi minu jaoks kirjutatud.

Peter Morgen. Sõnum.
„Varraku” väljaantud romaan ilmus 2008, juba mitu aastat tagasi! Meenub, et esimesel hetkel heidutas mind romaani välisilme. Võimalik, et teisigi kirjandushuvilisi on eksitanud taeva poole sirutatud kätega pikajuukseline mees, pilk suunatud Euroopa Nõukogu saali, uue ajastu pühakoja suunas. Sest võõrapärane kirjanikunimi pole eesti kirjanduses enam haruldus. Vahepeal lugesin läbi Lauri Vahtre „Tormi”, ja kuigi ma olin pseudonüümi avanud juba tükk aega tagasi, suunas mind „Sõnumit” kätte võtma juhuslik pöördumine ning mõistagi uudishimu, mida on arvatud aegade jooksul suureks patuks.
Niisiis autoriks on tuntud ajaloolane ja poliitik. Ja seda mõistab lugeja õige ruttu.
„Sõnumis” jooksevad rööbiti kaks lugu, üks ajalooline, mis kirjeldab Jeesus Kristuse elu, aluseks teadagi Piibel ise, ja teine, poliitiline, mis annab aimu tänapäevastest koomilisevõitu mängudest Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees Strasbourg`is. Mõlemad kuulutavad ju sõnumit, sobiv evangeelium lähtealuseks. Usuvad nemadki, valitud valitute seast ENPAs, et on PÄÄSTJAD! Tõsiusklikud peaksid ehk hoiduma raamatust, sest Jeesus on kujutatud üsna tujuka, isegi kalgi mehena, kes kohati sama tõrges kui reetja Juudas. Nõnda kui Vahtre interpreteeritud Jeesus surub oma tõekspidamisi, oma sõnumit peale, ümbritsevaid arvestamata, toimivad ka mõned persoonid Euroopat suunavatel poliitlavadel. Kõik Jeesuse imeteod selgitatakse üle: kuidas ta veini tegi, kuidas leivakakud lõppematuteks muutis, kuidas ainsa käeliigutusega pimedatest nägijad said, kuidas ta vee peal kõndis. Ka Pühakirjast üldtuntud tarkuseteri jagub piisavalt: nt. visaku kivi see, kes on patuta, mida sobib võrrelda võimaliku ähvardusega „aga kui uuriksime õige läbi teie isikliku tuludeklaratsiooni”. See viimane lauseosa sobitub imehästi Vahtre kujutatud Euroopa konteksti. Nõnda kui jüngrite ovatsioonid kinnitasid Jeesusele ta sõnumi heakskiitvat vastuvõttu, rõõmustab plaksutav auditoorium sõnakaid poliitikuid. „Kas sa nii petadki neid, kes sinusse usuvad?”, küsis Juudas saadik Jeesuselt. Tundub arukas pärimine! Tegelikult vaatab romaanist „Sõnum” vastu rohkesti ideoloogiat, poliitikaloojate „puhast kunsti”. Paljude Euroopa Nõukogusse kuuluvate tegelaste üle lausa irvitatakse, pilge on tunduvalt pehmem omadussõna. Seega on allegoorial oma koht olemas, ja mitte eriti keeruline. Lugeja leiab sealt just temale sobiva iva. Kehvemini käib muidugi vasakpoolsete käsi, sest neile autor ei halasta, nagu ka feministidele. Kuid oma risti kandmisega tuleb leppida. Autori irooniapiits sähvab paljude Euroopa riikide suunas, päris lõbus on korrata „mõttearendust”, et islamiusulisi võivad Euroopa ristteed solvata, parem oleks need poolringteedeks ümber ehitada. Sic! Süvenenum poliitikatundja võib isegi prototüüpe leida või üritada ette kujutada, kes on van der Birke või kuidas Krivoi Rogis raudteetehnikumi lõpetaja kaubavedude erialal etiketti täidab... Inimõiguste idee klobitakse romaanis minu meelest ikka tõsiselt läbi, ja luksus, millega uue ajastu sõnumite levitajad ümbritsetakse, saab oma obadused. Siiski nendin kurvalt, et naispoliitikutele antud vitsad võinuks soolvette panemata jätta! Siit loen välja autori karmivõitu konservatiivsust. Heroodese kui valitseja rolli ja käitumise üle võiksid asjatundlikumad Lauri Vahtrega dispuuti pidada, mina seda teemat nii hästi ei valda. Mitu tekstiosa tunduvad nii ahvatlevad tsiteerimiseks, ent kontekstist väljaotsituna võivad mõjuda provotseerivatena. Kuulakem rahulikult: „Korraks kadus Jeesusel mõttelõng käest ja jutt tegi ootamatu haagi. „Meie esiisadele õpetati ka, et ärgu nad Issandale midagi vandugu, sest sellist vannet tuleb tingimata pidada. Aga mina ütlen: ärge ülepea vandeid loopige, ärge vanduge ka taeva ega maa ega Jeruusalemma linna nimel, sest Jumal on kõikjal ja iga vanne on tegelikult temale vannutud. Isegi omaenda pea nimel ärge vanduge, sest meie ei saa oma peas isegi juuksekarva kõverdada ise, omatahtsi, ilma Isa teadmata või tahtmata. Seepärast õppige kõnelema ilma keerutamata, käsi laiutamata ja särki rebimata – kui on vaja öelda „jah”, siis öelge „jah”, kui on vaja „ei” öelda, siis öelgegi „ei”, ja rohkem pole vaja.”
„Sõnum” ei aita muidugi muuta ilmaelu teistsuguseks, kui ta parajasti on, ent võib aidata mõista, kuidas asjad võivad olla. Head lugemist!

Rein Põder. Unustatud.
Tõeline, sõna otseses mõttes klassikaline romaan, mis täidab soliidsel tasemel oma žanri nõudeid. Neid ei ilmu kuigi sageli, igatahes rahvaraamatukogud võivad rahuliku meelega seda kõigile soovitada. Mõnele varasemale romaanile mõeldes tuleb meelde, et kirjanik Rein Põder on keeranud tundeelu kirjeldades vindi veidi üle (mis inetu väljend minult), aga seekord on kõik kaunis tasakaalus. Nooremaid põlvkondi huvitab meie ajalugu ehk vähem, aga kolm teekonda on täpselt doseeritult ja ühtlasi põnevalt kujutatud. Niisiis teekonnaromaan, nagu autor on ka tiitellehele lisanud. Täpsemalt põgenemisteekonnad, kuhu Teise maailmasõja käigus on sunnitud asuma fotograaf Richard Klinkmann, üks eesti naine Ellen koos tütardega ja grenader Kalju Illa. Nad liiguvad Saksamaa suunas erinevaid teid pidi, kuid suurt kaotust aimaval maal kohtutakse üsna intrigeerival kombel. Kus need kolm teekonda kord siis lõpevad? Lisan vaid ühe täpsema teate - Kalju käsutatakse tagasiteele, põgenemiskatse rongist küll õnnestub, aga kodulinnas leidub äraandja. Järgmine tee viib traataia taha, Komimaa metsadesse tööle, kuid ühel päeval jõuab mees Tartusse tagasi. Siis on aga reetur juba ise oma elule lõpu teinud. Ülejäänud teeliste kohta on kasutatud aastakümneid väljendit pagulased. Romaanist leiab ka viite pagulaskirjanikule Gert Helbemäele, kelle saatuslik pääsemine uputatud laevalt nimega Moero võis anda inspiratsiooni kirjanik Rein Põdrale sama laeva kasutamiseks oma romaanis. Ellen pääseb Moeroga üle, tema mees võis aga just sellega uppuda. Iga lugeja võib romaani pealkirja omal kombel lahti mõtestada, ise jagan muret, et uued elunõuded sunnivad meid mineviku unustama. Kuid seda me ei tohiks endale lubada.
Seistes silmitsi vene sõduri Sašaga, lihtsa tšehhi talunaise vägistajaga, mõtleb Kalju: „Kuid samas manitses sisehääl, mida ta oli õppinud endas kuulama, seda teps mitte tegema. Mäletad, sa oled seda viha juba kord läbi elanud? Aga sa ei saavuta sellega mingit kättemaksu ega õiglust. Sõda ongi selline õudus, mis hakkab oma esimesest ohvrist peale looma uut julmust. Ja nii võib see kesta lõputult. Ometi, inimene peab suutma ükskord sellest ringist välja murda. Jah, kui sa nüüd lööd selle poisikeseohtu vägistaja ja pealegi poolpurjus mehe uimaseks ning tirid ta alla jõekese äärde ning lükkad seal vette, lastes jõel viia tasumine lõpuni, ei sünni sellest kokkuvõttes midagi muud kui vaid raskust su enda hingele. Nad tulevad tagasi, nad tulevad hulgakesi ja leiavad lõpuks oma uppunud kaaslase üles. Ja nad teavad, keda kahtlustada. Nad lähevad ja tapavad seal talus kõik maha. Kas sa seda tahadki!? Ja pealegi ei ole see enam tükk aega sinu sõda! kuulis ta toda kainusehäält jätkamas. Nii nagu sinu jaoks, on sõda ka selle poolpoisikese jaoks läbi. Kas sa ei aima, milline kergendus tema sisemuses valitseb. Et ta on ellu jäänud, erinevalt kümnetest oma kamraadidest.”

Pär Hansson. Valguseraasud.
Tõlkijad Tõnis Arnover ja Andres Ehin. Viimane nimi osutab omakorda Hanssoni luule vormilaadile. Sürrealismile siis, kuid see erineb teistest kuulsatest Euroopa sürrealistidest ja ka Ehini väljendusstiilist. Rootsi luuletaja Pär Hansson (1970) on avaldanud neli luulekogu: „Majaköks”, „Perekirst”, „Laviinilipud” ja „Mootorsaemälu”. Tõlkevalik on tehtud nende põhjal. Pär Hanssoni loomingu mõistmiseks tsiteerin järelsõna kirjutanud Ehinit: „Me ei usugi, et nüüdisaegne luuletaja või kunstnik suudaks loodust kujutada niisama ehedalt ja tundlikult kui mõni klassik 19. sajandist. Hansson siiski aitab säärast usku taastekitada. Aga igatahes pole Hanssoni looduslähedus sarnane Saksa, Vene ega Rootsi klassikute omaga, sest see on küllaltki sürrealistlik, unenäoline. Ja mitte lihtsalt unenäoline, vaid lapsepõlveunenäoline.”
Mindki huvitab ennekõike, milline on luuletaja loodustaju, kes elab nii korralikus ja passiivses ühiskonnas kui Rootsi. Hansson tunnetab tõesti Põhjala loodust, kuigi mõned kujundid võivad võõristust tekitada. Elu, surm ja armastus liiguvad samuti tema tekstides, aitavad mõista, nagu ikka, igavesi ja pühadeks peetavaid väärtusi. „Valguseraasude” hulgas leiab ka proosaluulet või miniatuure, nt. „Muudatus”, mille märksõnaks surm, või „Vanus”, mis on sugestiivne ja kujunditelt võrratu, ent valdav osa on värsside kujul. Võimalik, et Hanssoni luule vajab veidi harjumist, aga lõpuks mõistate, et tasus lugemist. Paar näidet: „Tahan näha taevast / omaenda helendust üles kerida / rännata tagurpidi näha pilve/ pöörelda üle katuse vanaisa vanaisa / sa lamad vaikselt ja sirgelt ning vaatad mind / su silmad on hägused nagu kevadine vesi / ja vanaema seisab ukse peal / mureliku näoga aga rahulik ja rõõmus siiski / et sinu rõõm kestab minus edasi” ; „Jälle kord üleval kõrges selg / vastu korstnajalga / Selg külmetab, korsten on / valgeks lubjatud hele ja pääsukesed õmblevad / mu küünarnukid põlvede külge / Nende kehad löövad leegitsema / röntgenikiirtes seinalaudade, kotiriide ja plaaditükkide vahel / pääsukesed vaevalt et halba tahtsid aga torkekohad / meenutavad mulle kõike / mis on ilus ja teeb haiget”.

 


 digitaalarhiiv digar