Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-49

| Kõik Liivametsa lugemised |

LÄHETUSLAUSED

26. nov. „Sirp” selgitab taas kirjanduskriitikute ehk arvustajate võimalusi ja kohustusi. Sära ja sisu, mida teistelt oodatakse, hindajad ise ei ole eriti pakkunud. Küll aga tunnetasin üldistust, et kogu kriitika on kehvapoolne, abitu, süsteemitu, juhuslik, vähene, nõnda kui kirjandus ise. Ekstaole, ütleks tuntud poeedist arvaja. Küsin, mis või kes keelab seda sõnavõtjatel maailmatasemele viimast? Vaevalt, et suurepärase analüüsivõimega Jüri Talvet jõuab kogu hinnangulise töö ära teha, s.t. maailmakirjandust ja meite oma võrdlevalt käsitleda. Asjalikkust ja usaldusväärsust olen märganud näiteks Kärt Hellerma, Sirje Oleski, Jan Kausi, Märt Väljataga ja Johanna Rossi mõtetes. Paavo Matsini iseteadvalt karmid väljaütlemised fs-i ja Asko Künnapi kohta ei muuda nimetet autorite loomingut isiklikult minu jaoks ebahuvitavamaks, küll aga võib mõni juhuslikum eesti kirjanduse lugeja heituda, ja raamatukogude järjekindel teavitamistöö eesti kirjanduse tutvustamisel võib hoobi saada. Tasakaalukust, lugupeetud arvustajad! Lisades kohe, et Matsini ettekanne „Maag ja nupuga nuga” Paabeli konverentsil oli sümboliterikas ja ilmekas.
Kirjandusürituste küllane detsember võttis lausa võhmale, kõike ei suuda parima tahtmisega jälgida. 3. dets. toimunud A. H. Tammsaare Muuseumi 6. sügiskonverents „Paradiisi küsimus. Paradiisi kuvand Eesti kirjanduses” keskendus sümpaatselt kirjandusklassikale, nii oligi kuulajate seas nooremaid kirjandussuunajaid vähe. Seevastu 9.-10. dets. Kirjanike Majas Tallinna Ülikooli eestvedamisel toimunud konverents-arutelu nüüdiskirjandusest „Nurgelised nullindad” nägi vanemaid, kord kirjandusprotsessis osalenuid napilt. Sain kinnituse, et uus põlvkond kirjandusuurijaid on kohal, nende arvamused igati säraval tasemel. 11.dets. Rahvusraamatukogus juteldud Paabeli raamatukogu „Sõbrad, mis on vabadus?” oli ettekandjate poolest intrigeeriv, enamik jutte ka kuulamisväärsed. Raamatukoguhoidjaid, kõik loetletud sündmused võinuks täiendada teiegi teadmisi! Rohkem ei tohi lisada, sest „lugemiste” pikkusega panen teie kannatuse niigi proovile.
Ametlik lugemisaasta 2010 on peagi lõppenud, elagu uus lugemise aasta!
NB! Kuna rahvaraamatukogud on tellinud võõrkeelse luule tõlkeid väga kasinalt, üritan oma „lugemistes” mõnele kogule vähemalt tähelepanu osutada. Seekord portugali kirjanikule Fernando Pessoale.

 

LOETUD RAAMATUD

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus.
Tiit Aleksejev on öelnud Nikolai Baturini „Delfiinide teed” arvustades (Looming, 2009, nr. 8), et kirjanduses on olulised ainult kaks asja: rütm ja vägi.
Neid mõisteid pole võimalik päris täpselt defineerida, ent arvan, et rütm ja vägi võivad tähendada ühe lugeja individuaalset sisemist suhet konkreetse raamatuga, mingit üllatavat või ärevat äratundmist, jõudu, mida hoovab teksti lehekülgedelt. Näiteks minu imestus ja imetlus seostub Hargla romaanis keskaegse Tallinna kujutamisega. Omaette teemaga, mis on mind paelunud ka Jaan Krossi ja Gert Helbemäe ajalooainelistes teostes. Ilma Tallinna kujundirohke ja kohati lausa detailse tutvustuseta puuduks romaanil vajalik vägi, nimetagem seda ka müstiliseks taustaks. Lisan ühe üle aegade kostuva lause: „Meie linna ei kaitse ainult kindlad müürid, Lübecki õigus ja ordu. Linnal peab olema mõte, millest kõik selle kodanikud peavad aru saama.” Täpselt doseeritud pingetõusu ja kohatist langust kriminaalses loos saab ju tahtmise korral võrdsustada rütmiga. Viimase peatüki sõnastus näitab tõelist väge, seoste punumise tulevärki.
Tegevus toimub aastal 1409. Verd ja päid jagub, sest nelja päeva jooksul toimub neli mõrva. Vaid nädal kulub mõrtsuka(te) avastamiseks. Apteeker Melchior Wakenstedet tohib ehk võrrelda Hercule Poirot`ga või miss Marple`iga, aga kuna olen elus vaid viis-kuus kriminaalromaani läbi lugenud, võin ka eksida. Jaan Krossi loomingut võrdlusena ma jutu sisse ei tooks, aga tahan siiski tsiteerida Paavo Matsini ootamatut väidet „Sirbis” (22. okt.): „Kross oli küll paljus ületamatu maestro, aga kui kasutada kulunud väljendit, siis rohkem oma aja ja koha laps, kui võib-olla uskuda tahaksime.” Ja kuigi raamatud on suuresti ajastudokumendid, usun tulevaste generatsioonide mõistmisse, et raamatu sünniaeg okupatsiooni ajal ei määra iseenesest tema kestvust.
Lugedes tuleb harjuda võõraste nimedega, loetlen siinjuures mõrvatud tegelased: Gotlandi ordukäsknik Clingenstain, Westfaleni ehitusmeister Gallenreutter, dominikaani ilmikvend Wunbaldus ja dominikaanlaste prior Baltazar Eckell. Kel püsiv huvi keskaegse Tallinna legendide ja keskkonna vastu, leiavad suurepärase lugemise. Kel pelgalt krimivaimustus, saavad samuti väärt elamuse. Seega sobib väga laiale lugejaskonnale. Boonusena rikkalik sõnavara, hea lausestus, mida väga sageli eesti kirjandusest ei leiagi. Nagu romaani pealkiri viitab, tuuakse päevavalguse kätte mitu Tallinna kunagise ajaloo sünget saladust. Melchior, kelle esivanemaid ja teda ennastki on märgistatud n-ö. isikliku saatusliku saladusega, aitab aeglasema mõtlemisega Tallinna rae kohtufoogtil Wenzel Dornil tapmiste asjaolusid välja selgitada. Apteekriisand ületab läbinägelikkuse ja kiire reageerimisega kõiki asjasse pühendatuid, loo lõpus esineb kui kõrge prokurör ja see esitus on tõesti meisterlikult kirja pandud, soovin seda arvamust tingimata korrata. Mõrvadki on ajastule omased, siis ju pommi ei osatud veel panna, aga pea võis naela otsa lüüa küll. Natuke tutvustuseks: „Aga nüüd olid nad jõudnud castrum minus`e peaväravasse, nad astusid alandlikult sellest läbi, kus muidugi sel kellaajal ühtegi vahti ei olnud, ja jõudsid kindluse eeshoovi, nad olid orduvõimu südames. Ja see süda lõhnas kangesti virtsa järele, sest siin seisid ordu laudad, aidad, tallid ja küünid, üle hoovi kakerdasid kanad ja paar seapõrsast ruigas varjualuses. Dorn vahtis uurivalt ringi, et leida mõni sulane, kes komtuurile nende tulekust teada annaks. Selleks polnud aga vajadust – linnusehoovi nurgas kaevu juures seisis komtuur ise ja... Komptuur Ruprecht von Spanheim röögatas. Ta röögatas nii, et kohtuteenrid hädiselt kössi tõmbusid ja raefoogt ehmunult võpatas. Tõsi, sel röögatusel polnud mingit pistmist raesaadikute ilmumisega. Kõrgeauline komtuur oli lasknud just oma ihu üle valada ämbritäie külma veega. Kui ta raesaadikuid nägi, siis ta urahtas, lõi teise pangetäie vett jalaga ümber ja viipas käega kindluse ukse poole. Rae saatkond juhatati seejärel läbi eeshoovi kindluse lõunatiiva juurde, kus asusid komtuuri eluruumid. Seal pidid nad veidi ootama, kuni Spanheim kuivatab ja riideid vahetab. Kohtuteenrid olid alandlikult vait, sündik pures murelikult huuli ja Dorn uudistas huviga laskeavast Toomkoplile ja Tõnismäele avanevat vaadet. Lõpuks tuli komtuur ja käsutas nad oma vastuvõtusaali, ja kui ta teiste peade taga Melchiori nägi, siis ühmatas ta isegi rõõmsalt. „Melchior, sina, vana nõid. Kes sind Toompeale laskis?” Melchior kummardas aupaklikult ja andis komtuurile sõnatult savipudeli. „Püha neitsikese nimel, sinu imerohi!” naeris Spanheim. Ta rabas pudeli, kummutas selle suule ja käskis siis, et kohtuteenrid ja sündik end jalust koristaksid, sest Toompea pole laadaplats. Veidi aega hiljem, jõudnud oma kasina sisustuse ja madala võlviga vastuvõtusaali, komtuur juba õhkas ja kiitis: „Ei, ära aja tagasi ühti, isand Melchior, ma kinnitan, see on imerohi...” „Ruttan väitma, et siiski täiesti tavaline apteegijook, ei enamat,” kostis Melchior tagasihoidlikult. ”Surm ja põrgu, ära vaidle komtuuriga, Melchior,” põrutas Spanheim. Tema tõre tuju paistis olevat üle läinud, nagu see ikka pärast mitmepäevast pummeldamist läks, kui ta Melchiori mahedat jooki oli maitsnud. Nad seisid komtuuri saalis, kus peale söepanni, kirjutuspuldi ja ordu tuhmunud vapikilbi polnud õieti midagi.”

Enn Nõu. Vabariigi pojad ja tütred I.
Stiililt ja teemaarenduselt meenutab romaani „Mõtusekuke viimne kogupauk”(2005). Mõlemas jutustatakse ühe suguvõsa lugu 19. sajandi viimasest veerandist läbi kataklüsmiderikka kahekümnenda, jõudes kohati käesolevasse aega välja. Ainult et esimene keskendub väljarännanud eestlaste käekäigule Venemaal, teine jälgib peamiselt Eestis toimunut. Kuna kaanel on märge esimene osa, siis tuleks arvamuse väljakäimisega võib-olla oodata, aga teisalt, mida varem, seda parem.
„Vabariigi...” lugejat ootab ees palju lehekülgi rahvuslikku innukust ja traagikat, mida kirjeldatakse küll enamasti üksikisiku kaudu. Meie ajaloo taak vaatab vastu peaaegu iga n-ö. tegelase silmadest. See pole pelgalt metafoor, sest autor jagab silmavaate, peahoiakute ja kulmukortsutamiste järgi inimese kohta arvamusi. Enn Nõu jutustab lugusid ammuseid fotosid vaadeldes ning vanu kirju sirvides ja tsiteerides. Ammuste päevapiltnike ülesvõtete kaudu avanevad konkreetsed inimesed ja nende lugu. Nende, siis piltide ja kirjavahetuse põhjal, antakse edasi nii eluvaateid kui ka ajastu olusid. Seega lisab „Vabariigi...” panuse pigem eesti rahva mäletamiste ritta kui belletristikasse. Aga kes soovib, võib raamatut ka romaaniks nimetada.
Raamat keskendub ühe lasterikka Läänemaa suguvõsa keerulisele saatusele, ilmselt pärineb autor ka ise Naiude hulgast. Põhiline tegevuskoht Karuse vald, kuid jõutakse ka nt. Hiiumaale, kus punased tapatalgud korraldavad, ja suurele Venemaale, kuidas teisiti! Nõnda kui väsitas mind „Mõtusekukes...” detailide ülekuhjatus, muudab „Vabariigi...” lugemise piinavaks liigne pisiasjade küllus. Lehekülgede kaupa üsna sarnast materjali, kohati kordamisigi. „Hingamisruumi” ei anta, ja nii võib juhtuda, et monotoonsus sunnib raamatut varem käest panema, kui viisakas oleks. Teadagi koosnevad mälestused väikestest asjadest, aga kui peaaegu kolm lehekülge on pühendatud ainult ühe muidu tubli eesti mehe sissetulekute ja väljaminekute üleslugemiseks, kel majapidamine kopikatäpsusega kirjas, hakkad mõtlema, kas ilma poleks saanud? Trukknööbid ja kuumkoti tarbimise kulu võis ju perele oluline olla, aga minule see ju meelde ei jää - või siiski jääb, kui juba faktile osutan... Ülepea, kas nooremad põlvkonnad enam teavadki, mis imeloom see kuumkott õigupoolest on? Samas on huvitav lugeda Vabadussõja järgses olustikus toimunud maasaamistrallist ning eestlastele omasest kohtukulli ees seismisest, ja taas kommunistide ja sakslaste hävingutööst Eesti pinnal. Natuke ka pagulusse sattunutest, eeskätt Veliksi kaudu. Kõik Enn Nõu tihkes sõnastuses, viimse peensuseni kirjas. Nimetan kolm olulisemat persooni: Naiu Ivand, kes sattus Esimesse ilmasõtta, haigestus seal tiisikusse, kuid jõudis kodumaale tagasi ja nägi veel „ähmast Wabariikigi”. Ajas taga oma õigust maad saada, ehkki oli vaid Vabadussõjas liinil võidelnud. Ivand oli aga kultuurihuviline mees, ta ostis uuemat eesti kirjandust, teiste seas ka August Alle „Lilla elevandi”! Vanaküla (Heina) Mikk, kellest on säilinud foto, kus mees poseerib, Eesti Wabariigi sõduri nokkmüts viltu peas, vasak käsi toetatud puuokstest kokku nikerdatud ateljeeaiale. Mikk täidab ausalt, kuid vaimustuseta Vabadussõja kohustused, jõuab aastate pärast Omakaitses olla, lõpuks jagelda isegi kolhooside loomisega. Mehe saatuseks on võrkude päästmisel koos väimehega uppuda. Selline surm on ilusam ja kohasem kui kõige traagilisemaks kujunenud elulooga Võtli Volli oma. Juhtus, mis juhtus, aga Volli, Vabadussõja velsker, muundub kommunistiks ja küüditajaks. Vanglas olles õigustuseks mõttetu kinnitus: mina täitsin vaid käsku, seega pole ma süüdi. Eks käsku täitsid omakorda needki, kes ta Saksa okupatsiooni ajal maha lasksid. Need omal kombel vaevatud hingede lood, mida Enn Nõu kiretult ja reporterlikult edastab, on meie rahva lood, ega me siin midagi teiseks rääkida ei saa. Autori isiklik arvamus on äärmiselt vaoshoitud, tema eesmärk näib olevat lood rahva kätte anda. Otsustamiseks.
Foto Ivandist 1931 aastast: „Sellel mälestusväärsel pildil on Ivandil otsaesiselt üles üle pea kammitud tihedad tumedad juuksed, seljas triibuline hele särk, kaelas ilus ja uhke viltuste tumedate ja heledate põiktriipudega lips, seljas tume pintsak. Mustvalgelt fotolt õigeid lipsuvärve keegi välja lugeda ei oska. Ivandil on pisikesed ja tumedad vurrud, asjalik ja tark pilk, naiudelikult paksud huuled ning piklik, natuke ovaalne nägu suure terava lõuaga. Nägu kui inimese mask. Võiks arvata, et ta pole seestpoolt veel täielikult ära mädanenud.” Üks pilt paar aasta hiljem: „Matusepilt Kõmsi kiriku välisseina ääres. Ivandi õed-vennad, vanemad Kuke küla inimesed, koolmeister Kelder, kaks sugulast Muhust, paremal Veliks veel põlvpükstes. Kõmsi kiriku kiviseina ääres akende all tehakse see grupifoto. Ivand lebab viimse rahu tumedas kirstus sissevarisenud, kokkukuivanud näo, terava nina, tumedate juuste, vurrude ja habemega, mustas kuues, pea rahus valgel padjal puhkamas, valge lina katab väsinud keha. Lilled ümber kirstu. Kirst lautsil ja kaas selle kõrval maas. Kirstu taga kolmkümmend inimest, nukrat matuselist.” Edasi ülesvõte Heina Mihkli matuselt, kirstus mees, kel olid sisse- ja väljaminekud kopika pealt kirjas: „Mikk maetakse neljandal juunil Kõmsi surnuaiale. Kodus Heina uksekoja ees istub lahtise kirstu peatsi kõrval eit ja leinab oma poega, kellel on püha valge riidelint üle otsaesise ja vasak käsi puhkab rinnal. Preester musta vurrupuhmakaga nina all ja kuldristiga rinnal loeb sõnad peale ja temast kummalgi pool seisavad prillidega Agaape ja kuidagi väga nukker Leia, rätikud õigeusu kombe kohaselt peas. Ümberringi teised kodukandi inimesed. Taga rooga kaetud Heina rehetalu kurvad seinad. Heina naised seisavad pärast veel kolmekesi peatsis ja nutavad vaikselt. Õuele kirstu ümber on kogunenud palju rahvast ja maja ukse ees seisab Artemi Pokk, seesama, kes omal ajal Leiat vägistanud, aga kuna tema käes on võim, siis pole siin midagi ütelda ja minema ajada ei saa. /---/ Artemi on saabunud peietele kärakat võtma ja ta on ammu ära unustanud, millega ta hakkama on saanud. Ega see esimene ega viimane polnud. Mõni kurjaga, mõni niisama. Rohkem igapäevane asi...” Kuid Võtli Volli matusel pole hingelistki ja pilti ei tehta: „Rohukülas paistab ranna poolt vaadates tagaplaanil Ungru lossivaremete torniga hoone, selle ees ja vasakul suured puud, nendest veel eespool lage väljak ja hauakoht. Kaugel võib koiduhämaruses vaadata Haapsallu viivat maanteed, mis vasakult poolviltu keerab Rohuküla sadamast. Seljataga lainetab ümmarguse maakera horisontaalse kerge kumerusega vaba meri. Vasakul kalda ääres seisab neljakandiline vana sadamahoone. Sellest kolmsada meetrit eemal püstitatakse hukatutele aastad hiljem mälestusmärk. Sellest kuuskümmend meetrit poolviltu maa poole vasakule minnes jõuabki hukkamisplatsini. Mälestusmärgist viib natuke kõver tee tagasi neljanurgelise vana sadamahoone juurde ja teine tee läheb kergelt viltu vasakule üles tagasi lossivaremete kaugelt kiriku moodi paistva hoone juurde Haapsalu maantee ääres. Niimoodi paistab kolm aastat hiljem, kui haud lahti kaevatakse ja plaan üles joonistatakse ning mälestusmärk paigale pannakse.” Tütarde ülesvõtetest ehk kunagi hiljem.

Krista Ojasaar. Tumedad linnad.
Juba kolmandat luulekogu järjest kirjutab Krista linnast ning unenägudest, s.t. temaatika pole muutunud. Ja seda kõike teeb autor sordiini all, kohati isegi literatuurselt. „Tumedad linnad” on sügisõhtute lugemine, natuke habras, natuke uinutav, kuid rahulikku olemist kinnitav. Kirjutaja ise on vajunud mõtetesse, tal on oma meeliskujundid ja ta märkab vaid neid. Uusi, rahutumaid märke ta ligi ei luba. Ta näeb pidevalt unenägusid, ja need, tundub, täidavad unele järgnenud päevi. Ojasaare luule on kahtlemata tundeluule, aga väga vaoshoitud, eemalolev ja kiretu. Heitunud. Oluliste metafooridena helgivad vastu veel kulgemine, õhtud, pilved, kuu. „Olen endaga rahu teinud / aga vahel unustan selle ära / tunnen ängi sihitust südames / olen kui virvatuli / plinkiv neoonreklaam / täiesti tühja vilgun / ja õhtul olen ikkagi väsinud / selle asemel et vaadata / päikese peegeldumist pilvedel / või vihma muutumist rohuks / kuulatada muutumist rohuks / kuulatada unenägusid / ja seda mis koputab uksele / kahe unenäo vahel / aina vilgun tühja / õhtust õhtusse väsinud / õhtust õhtusse väsinud”.

Lauri Pilter. Retk Rahemäkke.
Jäädes lootusetult hiljaks Pilteri kevadel ilmunud tekstide tutvustamisega, ei oska ma isegi pärast kuupikkust mõtlemist midagi arukat öelda. Tegelikkuses pole ju mõtet enam komplekteerijatele vihjata, et „Retk Rahemäkke” on raskesti läbitav raamat, olge ettevaatlikud selle tellimise ja soovitamisega. Nimetagem „Retke...” žanriliselt siis romaaniks lühijuttudes, nõnda kui kirjanik ise 2004 „Lohejat pilve” tutvustab. Ma tõesti ei suuda täpselt öelda, millest raamat räägib, ehkki sõnumikandjad-tegelased eksisteerivad. Ent kuna väljaandja on kirjastus „Tuum”, siis peab väärtus ometi kusagil peituma. Hoolega Pilteri lauseid jälgides saan kinnitada, et autor otsib kõikjalt juute, ka Piiblile motiividele antakse sõna: ilusam on öelda, et leidub vastavaid allusioone. Juutluseharrastus (vt. nt. lk. 84) on keskne teema ka tema esikteoses ”Lohejas pilv”, nime Lavran kohtame mõlemas raamatus. Küllap imetlevad eksperimentaaltekstidega tegelevad semiootikud „Retke...” rohkem, sest Pilter on tõesti suurepärane keele ja kujundite akrobaat. Nimelt lugesin raamatu ainult põnevalt kasutatud keele tõttu lõpuni. Sest ükskõik kui võluvad ka mõned Pilteri mõttekäigud on, tavalugeja ei saa nendest mingit naudingut. Põhiliselt mõeldakse, ja üsna kummaliste asjade üle, sest sageli algab uus alapeatükk sõnadega „Lavran mõtles:”, „Ondas mõtles:”, „Agatha mõtles:”. Ühesõnaga „Retkes...” tegeldakse mõtlemisega, mis on ülimalt tähtis tegevus, aga kui ikka hästi aru ei saa, millest mõeldakse, siis kas mõtlemisest palju kasu on? Pilteri mõtete juurest naastes pole enamasti võimalik ise enam edasi mõelda, ent küllap osavamad siiski suudavad enda tarvis mingi korra luua. Pealkirja all „Sinine kana” tutvustab end veidravõitu Egbert Soll, keda piinab hingeline kriis keskea lähenemisest, selles loos meenutatakse noorust. Tähendab, aeg on teemaks ja seda raamatu viimase leheküljeni. Riskides, et  mu „lugemine” kisub jälle pikaks, tsiteerin: „Sinine kana rabistab, tõstab tambeldes-tagudes tiibu, heitleb üles, sinna, kuhu ta sinine kuulub, aga vaob, päratu, seletuseta raskus rusub teda alla, üha madalale, alla, mille allpoolsuse määr tundub lausvõimatu, vajumine, lamastumine, rusustamine, millel sootuks polegi põhja, põhjatu laskumine, tema tiivad löövad, tema ihu ihkab, lendu, kõrgust, püsi ja tõusu, tema püüe pürgib, ta on lind, kodu lind, aga kus – all, üleval, laotuses laotusetuses – on linnu kodu?” Toitude kirjeldustega tuleb Pilter aga filigraanselt toime. Milline särav seletus, lausa filosoofiline tähendus antakse jahusoustile (lk. 91), täiesti võrreldav Valdur Mikita seakartulite mõtestamisega. Pilteri laused on meeletult pikad, nad põimuvad üksteisest läbi kui väädid, ja kui jõuad kaheksa kuni kümme rida meelde jätta, siis terviku mõte libiseb käest kui lutsukala. Tõsi, leidsin ka põnevalt nähtud ja kirjeldatud looduspilte, ebatüüpilisi, ent lummavaid. „Kuskil Eistorbi ja Kodaküla vahel, metsatriibule toetumas, seisis muu taevaga kummalises vastuolus paigal selgekujuline pilv, väike, aga samas suur, ning meenutas Egiptuse püramiidi või laiusesse kasvanud hiidkuuske, mille külgi ebakorrapärase asetusega katavad tohutud aedmaasikad. Kolmnurkne mägi, muutus see kuju väga aeglaselt, ja siis, kui üks sama värvi, aga hõredam pilveräbal nagu tõtlik sümpaatne nõid lennates tema tippu puutus ja sellel suud või vähemalt poolehoidva müksu andis ning edasi hommiku poole kiirustas, kadus püramiidi tipp ning mäe otsa ilmus ülesronijaid tervitav lavamaa. Samal kohal püsides muutis ta veel korra kuju, oli nüüd nagu põhjamaist öötuult nuhutav mutt või tuhkur ning siis, ennast kogudes, kindlameelne nagu ainus rõdult nähtav kirdetaevas veel helendav täht, kumas ta siniselt edasi täpselt endise mäekolmnurgana.”
Tundub, et Pilter jälgib Läänemaa taevast, igatahes sagedasti kasutatavad kohanimed on Airootsi poolsaar, Hooseli väikelinn, Nislepa jne. Pilved, jah, muidugi pilved. Ükskõik kui põhjalikke näpunäiteid ja käske ka arvustajatele jagataks, eesti kirjandus ei allu tihti ühelegi reeglile. Kui „Retk..” jääb silma, eks avage siis leheküljelt 47!

Tuuli Taul. Täiuslik ja turvaline.
„Värske Rõhu” lugejatele ja ETV luulesaate jälgijatele on Tuuli Tauli luule juba teada, ja tema esimene luulekogugi ilmus juba aasta esimeses pooles, ent arvamusi on jagatud pigem sügisepoole. Arvutiajastu poetess on tüüpilise eesti luuletajana nii ühiskonna kui ka -isikukriitiline. Midagi väga uut ei leia, kuid mitmekordsel lugemisel märkab siiski üsna võimuka isiku enesekesksust. Aga feministlikuma kirjutaja puhul on see ju loomulik. Luulekogu pealkirjas leitud märksõnad kõlavad pigem irooniliselt, sest täiuslikku maailma pole ju kusagilt leida ning turvalisusega pole lood sugugi paremad. Tuuli Taul on linnaluuletaja, nõnda kui temaga sarnast luulet loovad Andra Teede, Maarja Kangro ning väikelinna „idülle” kirjeldav Triin Tasuja. Lüürilisust nullindate lõpus ja teise kümnendi esimesel aastal parnassile tõstetud eesti (nais)luuletajatelt juba ei kohta. Jõhkrust ja toorust võib kõigile ette heita, ainult et nad ju luuletavad ajast ja ühiskonnast, mis neile tundub agressiivne ja jäme. Nn. suurlinn ei hellita ega armasta kedagi, ja eks siis tuleb leppida vastastikuse põlguse, halastamatuse ja moraalitusega. Enamik luulekogusid, mida olen viimastel aastatel lugenud, on täis teravaid sõnu, julma hukkamõistu, nii et Tuuli Taulile erilisi etteheiteid teha pole õigustatud. „Sirbis” (26. nov.) mitut puhku esile tõstetud Mihkel Kunnuse arvustus Tuuli Taulist on liiga epateeriv ja kiuslik, et seda puhta hinnanguna võtta. Luulenäiteks valisin „tammide purunemine”, mis on ilmselgelt puudutanud mõndagi lugejate seas: „kui üksainus jorss / peaks eales mu luuletusi lugema / siis ma peksan ta näo / pliiatsiotstega sisse raisk / ma kirjutan roppusi / ta sulejopest haudund seljale / raban kahe käega silmile ta / võidund mütsinoka / peksan raisk rammin raamatuga / põlveõndlasse ja hargivahesse / säh maitse siis veel mu hõllandust / kolgin kirjanduse kingakontsaga / valusalt varbaisse / nilpsaku su verepiisad / õhkõrna poeesikorda / taon sulle pähe oma stroofi / raisk ma tulen su / bemmiöödesse / su mõranenud automakki / ja deklameerin deklameerin / nutad ja kuulad raisk / tule kui julged / tule ja nuusi mu luulet / jõmmnärakas / fuu raisk fuu.” Ent kõigele vaatamata leiab valusalt järske tekste, mida soovitan lugeda: nt. „hoia kinni karusselli piirdest”, „(võib-olla on see fs-ile)”, kunsti polegi vaja”.

Fernando Pessoa. Sõnum.
(Tlk. Ain Kaalep, Maarja Kaplinski, Jüri Talvet, Anneli Tuulik).

Jüri Talveti kirjutatud eesõna pealkirja all „Heterofilosoofiline luuletaja” annab põhjaliku, s.t. hariva ülevaate „Maailmakirjanduse tõlkevaramu” sarjas ilmunud luulekogule. Esimene Pessoa luule eestindaja on olnud aga Ain Kaalep 1970ndate esimeses pooles. Talvet on võrrelnud portugali kirjanduse klassikut Fernando Pessoad (1888-1935) Juhan Liiviga: „Mõlema loomingut läbis olemasolulise rahutuse pinge. Liiv ei avaldanud oma eluajal ise ühtegi raamatut, Pessoal ilmus raamatuna üksainus teos. Mõlema loomingu suurus avastati peaasjalikult pärast nende surma.” Väite juures tuleb aga arvestada, et olemasolulise kirjeldamine toimub siiski teistsuguses luulekeeles, teises kultuuris ja Liivi loomingu lugejad ei pruugi alati Pessoaga ühendavat münti üles leida. Natuke enne „Sõnumit” ilmus teinegi Pessoa luulevalik „Tubakapood: Alvaro de Campose viimsed luuletused” (2009) Tõnu Õnnepalu tõlkes. Huvitava faktina tasub teada, et Pessoa kasutas mitut heteronüümi. Näite valikul püüdsin kahe poeedi ühisosa leida, kas õnnestus, ei tea: „Kodusel leel / on muud oma armastuses ja rahus. / Üksindust musta ja külma mu meel / tunneb neist lahus. / Muudel on tihti / mõni põhjus, millest neil süttib ind / teha tegusid - mul ei mingit sihti, / mis süütaks mind. / „Millest sa lähtud? /Olen uskmatu, Jumal ise pandiks. / Eal pole mu lävel kerjustki nähtud, kes andi sandiks. / „Su elu alus?” / See valust ei pääse, kes seda teab. / Kuis mõni ka hoopleks, ta samas valus / vaevlema peab. / „Ja kui kõik lakkab?” / Ehk pole ka see nii hull, / sest silm juba harjuma hakkab / pimedas mul.”

 


 digitaalarhiiv digar