Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia

Johanna Andreesen | Emma Asson (Peterson(-sen)) | Alma Ast-Ani | Marie Helene Aul | Linda Marie Eenpalu | Helmi Jansen (Press) | Alma Jeets
Paula Järv | Minni Kurs-Olesk | Anna Leetsmann | Alma Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra) | Elise Priks | Johanna Päts | Marie Reisik | Alice Stein-Anvelt (Leevald)
Julie Steinmann | Anna Tõrvand-Tellmann | Rosalie Verner

Foto: Rahvusarhiiv Ajalooarhiiv EAA, f. 2111, n. 1, s. 8366.

Minni Kurs-Olesk
13.03.1879 Tartu – 20.10.1940 Tartu
Seltskonnategelane ja poliitik

EESTI ASUTAV KOGU (23.04.1919 – 20.12.1920)
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Tartu
Ajutise põhiseaduse komisjon, põhiseaduse komisjon

Aktiivset naisliikumis- ja hoolekandetegelast Minni Kurs-Oleskit peeti üheks tulisemaks sotsiaal- ja naisõiguste eest võitlejaks. Oma vabameelsete vaadete pärast pidi ta kogema jäikade ühiskondlike tõekspidamistega seltskonna tõrjumist, mida tal vaatamata tugevale iseloomule oli raske taluda. Minni Kurs-Olesk oli Alma Ostra-Oinase kõrval teine eesti naine, kes töötas linnanõuniku ametikohal. Mõlemad olid sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmed, ükski parempoolne erakond oma ridadesse kuuluvatele naistele sellist kõrget ametikohta ei võimaldanud.

Elulugu

Minni (Vilhelmine-Marie-Karoline) Kurs (alates 1905 Kurs-Olesk) sündis Tartus käsitööliste perekonnas. Kuna vanem õde suri väiksena enne Minni sündi, kasvas ta üles ainukese lapsena. Tütre kasvatamine jäi õmblustöökoda pidava ema õlgadele, sest isa läks varsti pärast Minni sündi Venemaale.
1895 lõpetas Minni A. Grassi tütarlastekooli, siis astus saksa naisõpetajate seminari ja lõpetas selle 1898 õpetaja kutsega. Koduseks keeleks oli tal saksa keel, kuid vanaema rääkis tütretütrele eestikeelseid muinasjutte ning suvevaheaegadel oli ta maal sugulaste juures, kus räägiti ainult eesti keelt. Juba 1900. aasta paiku mängis ta heategeval peol eesti näitemängus.
1899 läks ta Kišinjovi (nüüd Chişinău) sealsesse saksa kirikukooli saksa keele õpetajaks. Pärast lühiajalist kodumaal viibimist sõitis ta 1901. aastal Soome, Turu lähedale pastor Vartiaineni perekonda saksa keele õpetajaks. Soomes olles tutvus ta sealse naisliikumise ja selle juhtidega. 1902 sõitis Minni Kurs-Olesk Inglismaale ning õppis kaks aastat vabakuulajana Londoni Ülikooli poliitiliste teaduste osakonnas. Inglismaal õppimiseks sai ta toetust Bergmanni Abiraha Kapitalist. Inglismaal liitus Minni Kurs-Olesk sufražettide ringkondadega, temast sai nende juhi Emmeline Pankhursti sõber. Kasvas ka ta huvi sotsialistliku liikumise vastu, mis oli tekkinud juba Moldovas ja Soomes viibides ning ta astus Social Democratic Federationi liikmeks. Inglismaalt tagasi tulles käis ta Amsterdamis II sotsialistliku internatsionaali kongressil ja viibis pärast mõne kuu Pariisis.
1904 asus Minni Kurs-Olesk jälle Tartusse elama. 1905 abiellus ta advokaat Lui Oleskiga, hilisema Eesti Vabariigi peaprokuröri ja kohtuministri ning töö-, hoolekande- ja siseministriga. Kuna kumbki abiellujatest ei tunnistanud kiriklikku laulatust ning ilmalik abielu sõlmimise võimalus sel ajal puudus, elasid nad alguses vabaabielu. Nii sündisid ka Oleskite neli tütart (Olli (Olga Desideria) 1906, Juta Pia 1907, Maja Helmi 1909 ning Minni Dagmar 1911) vormiliselt väljaspool abielu. Alles Eesti iseseisvuse ajal vormistasid nad oma abielu. Tolleaegne seltskond suhtus sellisesse vabameelsusesse muidugi tõrjuvalt. Aastad 1908–1910 olid Minni Kurs-Oleskile eriti rasked, kuna Lui Olesk viibis siis Vene võimude poolt väljasaadetuna Vologdas. 1918. aasta aprillist novembrini hoidsid abikaasasid vangis Saksa okupatsioonivõimud. Pärast vanglast vabanemist valiti mõlemad Asutava Kogu liikmeks, aga eri erakondade nimekirjas. Nende kaasaegsed kirjutasid, et kuigi nad vaadete pärast tuliselt vaidlesid, lahkusid nad Asutava Kogu istungitelt ikka käsikäes ning neid peeti üheks õnnelikumaks abielupaariks. Minni Kurs-Olesk ei piirdunud Asutavas Kogus naiste ja laste temaatikaga, kuid kaitses energiliselt ka nende huvisid. Mitmed tema toetatud muudatusettepanekud võeti vastu. Üldkoosolekutel tegi ta ettepanekuid ja võttis sõna kodanike põhiõiguste, haridusküsimuste, sotsiaalküsimuste jt. teemadel.
Minni Kurs-Olesk osales aktiivselt ühiskondlikus elus, ta oli mitme seltsi asutajate hulgas, nagu Tartu Naisselts ja Tartu Majateenijate Selts. Ta oli koos Marie Reisikuga nende hulgas, kes Tartu Naisseltsist lahkusid, ning kui 1918 asutati Tartu Naisühing, oli ta selle vaimseks juhiks ja ideoloogiks, 1934 valiti ta seltsi auliikmeks. Ta organiseeris ametiühinguid, näiteks oli ta 1917–1923 Tartu Rätsepatööliste Ametiühisuse liige. Ta valiti kohe pärast vangist vabanemist Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei esindajana Tartu Ametiühisuste Kesknõukogu volinikuks, kuhu jäi 1923. aastani, mil lahkus Tööliste Ühise Väerinna esindajate tegevuse tõttu. 1917 valiti ta Tartu Rahvaülikoolide Seltsi ajutisse juhatusse, seltsi tegevus vahepeal katkes, kuid 1920 valiti ta jälle juhatusse, ka edaspidi oli ta seltsis tegev.
Minni Kurs-Olesk oli Tartu tarvitajateühingu “Tulu” asutajaliige (1923), ühing asutas oma kaupluse. Tarvitajateühingu juurde asutati naistes ühistegevuse vastu huvi äratamiseks naisring, selle asutajaliikmeks oli Minni Kurs-Olesk. Ta võttis osa ka Kaagvere rinnalaste kodu, õdede kooli ja Naisühingu kutsekooli juhtimisest. Ta toetas igati tärkavat naistudengkonda, 1939. aastal valis Akadeemiliste Naiste Ühing Minni Kurs-Oleski oma auliikmeks.
Ta valiti esimesse Eesti Naisorganisatsioonide Liidu juhatusse abijuhatajaks (1920–1923), alates 1925. aastast kuulus ta Eesti Naisliidu üldjuhatusse Tartu kohaliku organisatsiooni esindajana. Tema töö Naisliidus jätkus 1933. aastani. Kogu iseseisvuse aja kuulus ta Eesti Punase Risti Tartu Komiteesse, 1935. aastast oli ta komitee juhatuse liige. Punase Risti tegevuse raames aitas ta näiteks tuberkuloosi vastu võidelda. Minni Kurs-Olesk oli ka Tartu Lastekaitse Ühingu liige ning 1925 asutatud Tartu kutsevalikunõuande büroo üks asutajaid ja selle kuratooriumi liige. Ta valiti 1938. aastal asutatud Emadekaitse Ühingu juhatajaks. 1930ndatel oli ta Tartu Linna Tööstus- ja Majandusõpilastekooli hoolekogus Tartu Linnavolikogu esindajana. 1934 astus ta Tartu Soroptimistide Klubi liikmeks, 1936 oli klubi juhataja, järgmisel aastal abijuhataja, edasi juhatuse liige. Muu hulgas kuulus ta ka Eesti Eugeenika Seltsi.
Minni Kurs-Olesk tegi kaastööd paljudele ajakirjandusväljaannetele, näiteks ajalehtedele “Postimees”, “Vaba Maa”, “Rahva Sõna” ning “Töö Lipp”. Aastail 1915–1917 oli Minni Kurs-Olesk “Noor-Eesti” poliitilise ajakirja “Vaba Sõna” kaastööline, lühemat aega ka selle vastutav väljaandja. 1925. aastal tegi ta kaastööd Lui Oleski toimetatavale ajakirjale “Vaba Sõna”. Tema artikleid ilmus “Naiste Hääles” (1926–1932), ta kuulus ka ajakirja “Tänapäev” kaastööliste hulka. Ta tõlkis ajalehtedele mitu näitemängu jm ilukirjandust.
Sõjapäevil Tartus võttis ta osa “Ühistöö” tegevusest, olles haavatute eest hoolitsemise osakonna liige. Sõja lõppedes tegutses ta hoolekande alal, tema algatusel korraldati vabariigi algaastail kõigis Tartu vaestemajades jõulupidusid. 1922 asutas ta Tartus “Pimedate Abi” seltsi, ta oli 11 aastat selle abijuhataja ning pidas Töö- ja Hoolekandeministeeriumiga pimedatele koolide asutamise asjus läbirääkimisi. Selle tulemusel avas ministeerium 1922. aastal Tartus Eesti esimese pimedate üldharidusliku kooli, õppetöökoja ja 1926 internaat-algkooli. Ta võttis osa Rahvaülikooli tööst ja ametiühingute tegevusest. 1919–1933 oli ta Tartu Linnavolikogu liige, kus ta 1921–1927 kuulus linna eelarvekomisjoni, 1922–1927 haridusnõukokku, 1927–1933 linnade liitu, 1920–1924 ja 1924–1934 kutsevalikunõuande büroo, lastekodu “Lastela”, linna III algkooli ja eelkooliealiste laste hoolekokku. 1919–1927 oli ta ESTP linnavolikogu rühma juht.
Tema tegususest annab ettekujutuse fakt, et 1927. aasta linna hoolekandekava koostamisel võeti ta ettepanekud ühel häälel vastu. Need olid näiteks:
1) avada emade nõuandepunkti juurde piimamüügi koht;
2) hoolitseda rasedate emade eest sel korral, kui see ema haiguse ajal sünnitamise puhul on tarvilik;
3) asutada sõimi, kuhu emad võiksid töö ajaks oma lapsi panna, kusjuures sõimed ja lasteaiad avatagu kell 6 hommikul;
4) raukadele, kellel toetajaid ei ole, anda peale 1200-margase toetuse veel küttepuid jne.
Minni Kurs-Olesk tegeles aktiivselt ka töötute naiste abistamisega.
1923 võttis Minni Kurs-Olesk osa omavalitsustegelaste ekskursioonist Saksamaale ja teistesse Lääne-Euroopa riikidesse, kus ta tutvus kohalike omavalitsuste tööga. 1929. aasta augustis sõitis Minni Kurs-Olesk Rahvasteliidu stipendiaadina Genfi, kus ta Rahvasteliidu istungjärgu tööst intensiivselt osa võttis. Seejärel elas ta viis kuud Pariisis. Pärast kodumaale tagasijõudmist valiti ta 1930. aastal Tartu linna nõunikuks algul hoolekande osakonna, 1933–1934 korteri ja kinnisvara osakonna juhatajana. See oli majanduskriisi tõttu väga raske periood, linna tulud kahanesid, samas abivajajate hulk kasvas. Parteikaaslane J. Sütt kirjutas tema linnanõuniku-perioodi kohta: “M. Kurs-Olesk omas väga selget kujutlust hoolekande õilsatest ülesannetest ja nende teostamisviisidest. Varustatuna suure teadusliku pagasiga sellel alal, ta osutus n.-ö. hoolekande ideoloogiks, põhjalikuks teoreetikuks. Olles aga tegelikus töös kätest ja jalgadest seotud erakorraliste takistustega, pidi see innukas tööline tunda saama suurt vastuolu teooria ja tegelikkuse vahel. Võib õigusega mainida, et aastad 1930–1934 osutusid M. Kurs-Oleskile elus raskeimaiks. Ainult temasarnane tugev iseloom võis sellest välja tulla pead norgu laskmata.”
Mehe surm 1932. aasta veebruaris ja pingeline töö nõrgestasid Minni Kurs-Oleski tervist ning ta haigestus raskekujulisse südamehaigusse. 1935. aastast alates oli ta Tartu linnaraamatukogu teenistuses, näiteks kirjutas ta ajakirjanduses uudiskirjanduse tutvustusi. Eduard Laamani poolt “schillerlikuks naiseks” ristitud Minni Kurs-Olesk oli vaimne, haritud ning oskas mitut keelt. Ajakirjas “Tänapäev” kasutati tema kohta väljendit femme savant, dr. A. Rostfeld tunnustas teda kui inimest, kes mõistab enda üle valitseda.

Teenetemärgid

Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk;
Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk.

Minni Kurs-Olesk usuõpetusest koolides (avalikkude algkoolide seaduse II lugemisel):

Ühed on usuõpetuse poolt, teised usuõpetuse vastu, ja mina kui sotsiaaldemokraatliku rühma liige olen usuõpetuse vastu rahvakoolides. Üks asi aga ühendab meid kõiki, neid, kes usuõpetuse vastu ja neid, kes usuõpetuse poolt on, ja see on nimelt palav armastus noorsoo vastu. Meil kõikidel on ühine soov, – kasvatada noorsugu kõlblisteks inimesteks, ainult meie vaatame igaüks oma moodi nende abinõude peale, kuidas seda kätte saada. Usuõpetust on meil seni alati antud koolides ja mis näeme meie seal? Meie näeme seltskonnas asju, mis näitavad, et kõlbliselt meie seltskond mitte väga kõrgel ei seisa, ja sellepärast otsustasin mina, et usuõpetus koolides ei jõua lapse peale nii mõjuda, et tema elutormidele ja nendele kiusatustele suudaks vastu panna. Nüüd panevad teised ette ilma usuõpetuseta läbi saada. Meie elame praegu käärimise ajal ja sellepärast ei ole see mitte üksikute ettepanek usuõpetust kõrvale jätta, sellepärast et teda halvaks pannakse, vaid see on vägitegu, see on viimati aastakümnete võitlemise tagajärg. Kümmekond aastat ja palju rohkem on selleks ette valmistatud, et niisugust seisukohta võtta ja ma leian, et aeg on tulnud, kus ainult põhjendada Jumalaga enam ei saa, nüüd, kus looduslugu inimesele sootu teisi seisukohti koolis kätte näitab, kus vastolu olemas on looduslool ja usuõpetusel. Samuti ka imelugude ja muinaslugude vahel, mida last uskuma sunnitakse. Nüüd ei saa meie vana usuõpetusega enam läbi, see ei valmista meid enam elule ette. Meie ju kõik teame, vähemalt need, kellel lapsi on, teame, kuidas lapsed meile küsimusi ette panevad ja tihtilugu niisuguseid küsimusi, mille peale meie vastata ei suuda. Kui meie oma ümbritsevat elu vaatame, siis näeme, et kõik sünnib kõlbliste seaduste järele, millel usuõpetusega kõige vähematki tegemist ei ole. Kas linnavalitsus ja ka riik põhjendab kuidagiviisi oma korraldusi usuõpetusega, ei, ta ajab ilma usuõpetuseta läbi. Kas meie õpime usuõpetuse tunnis, et meie sõrme liigutada ei pruugi ja et Issand Jumal ise näitab vetevoogudele teed ja näitab loodusele oma rada. Ma ei oska seda keelt, ja ometi ei lepi riik sellega, vaid võetakse appi teised abinõud, et veevoogudele teid rajada jne. ja epideemiate või taudide vastu ei võitle meie ka mitte palvetega, vaid meie võtame tarvitusele igasugused teised abinõud ja nii on igal alal. Meie elame oma elu päris ilmalikult ja ei saa keegi öelda, et see korralikkuse vastu oleks. …
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr. 119 (26. märts 1920), veerg 896-899.
(Võetigi vastu § 2 esimeses variandis: “algkool on emakeelne, ilma usuõpetuseta ja maksuta.”)

Minni Kurs-Oleski parandusettepanek sõna “meesterahvas” asendamiseks “kodanikuga” (seaduse piirituse ja viina müügi kohta eelnõu II lugemisel):

Kui meile ka poliitilised õigused on antud, siis on meil õigus otsustada, mida meie tahame ja mida meie mitte ei taha. Meie, kellel ülesandeks on Eesti Vabariigi poegi ja tütreid kasvatada, meid peab sedavõrd usaldatama, et meie ise selle üle otsustada võime, kas meie joome või ei joo. Kes annab teile, meestele, sarnase eesõiguse viina juua, kuna meie naistena peame võib olla, selle joomise all kannatama. Joomine on üks õnnetus, kuid ma isiklikult olen seda seadust toetanud, siis võtame selle seaduse juba kõikidele. Meie, naised, saame juba selle eest hoolitsema, et meie, naised, mitte üle piiri ei lähe. Meie saame selle eest hoolitsema sõna ja teoga, et need naisterahvad, kes lapsi kannavad või imetavad, mitte üht tilka viina suhu ei võta. Meie saame kõige ägedamalt propagandat tegema, et laste nähes mitte ei joodaks. Siis tahtsin paar sõna selle kohta öelda, kes siin enesele lubas Tartu naisühingu kohta öelda, et seal juuakse. Mina olen tema asutamisest saadik 1905. a. seal töötanud ja võin tõendada, et põhikirjas on öeldud, et seltsis mitte avalikku joomist olla ei tohi. (H. Nurk, sd,:. Aga salaja?) Ma ei ole seda mitte näinud, nii et asjata on seltsi haavata asjaga, millest mitte midagi ei teata. Ma tõrjun selle etteheite igatahes tagasi. Teen käesoleva paragrahvi kohta samasuguse paranduse, kui härra Nurk tegi, et “iga meesterahva” asemele sisse võetaks “iga kodaniku”.
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr. 124 (23. aprill 1920), veerg 216-217.
(Seaduseelnõus määrati ära, et piiritust müüakse: isiklikuks tarvitamiseks järgmistel tingimustel: iga meesterahvas, kes üle 20 a. vana, võib nimelise loa peale ½ toopi puhastatud 95° piiritust ehk 1 toobi 40° viina kuus saada; III lugemisel lükati parandusettepanek asendada “iga meesterahvas” sõnadega “iga kodanik” häältega 36-33 tagasi.)

Minni Kurs-Olesk etteheidetest, nagu poleks naised Asutavas Kogus midagi ära teinud (seaduse piirituse ja viina müügi kohta eelnõu II lugemisel):

… Teie teete meile veel etteheiteid, et meie, Asutavasse Kogusse valitud naised, naiste kasuks üldse seni veel midagi ära teinud ei ole. Seda on ka “Kaja” senini üsna tihti teinud ja imestama paneb mind, et Teie ka sarnase etteheitega tulete. See etteheide on täiesti loomuvastane, sest meid ei ole mitte siia valitud kui naisi, vaid kui rahvasaadikuid. Mis puutub sellesse, nagu poleks meie siin tööd teinud, siis tahaksin Teile meelde tuletada, et meie mitmes komisjonis kaasa töötame, võib olla kohusetruumalt, tublimalt, kui mõned “Kaja” mehed. Näiteks olen ma põhiseaduse komisjoni liige ja käin seal järjekindlamalt kui härra Uluots, nii et see etteheide täiesti põhjendamatu on. Mis puutub laste ja naiste töökaitse seadusesse, siis leian ma, et ette tükkida ja rutata uute seadustega on kohatu, kui käesolevad alles arutamisel ja vastuvõtmata. Meie, naised, ootame pikisilmi emade kinnituse ja töökaitse seadust, mis aga ikkagi ei tule ega tule. Kui juba komisjoni poolt Asutavasse Kogusse esitatud seadus sellepärast tagasi lükatakse, et ta liig sotsiaalne olla, mis tehakse siis selle seadusega, mida kaks või kolm naist loonud.
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr. 124 (23. aprill 1920), veerg 219-220.

Minni Kurs-Olesk koduõpetusest (avalikkude algkoolide seaduse eelnõu III lugemisel):

Minu parteiseltsiline härra Martna on suuremalt jaolt selle ära öelnud, mis ma öelda tahtsin, kuid mul on väga kahju, et ma proua Reisik'ule, kellega ma tihti ühel arvamisel olen, siin täiesti vastu pean astuma. Teie rõhutasite, teiste asjade peale on härra Martna juba vastanud, ja muuseas imestasite selle üle, et just meie rühm kuidagi viisi poliitilistel põhjustel välja jätta tahab võimalust kodus õppida. Minu isiklik arvamine, ja suurema hulga minu rühma arvamine on see, et poliitika peab koolist eemale jääma. Meie siht algkoolis on – kätte saada seda, et last elu vastu valmistada. Ma võin siin täiesti oma äranägemise järele rääkida. Mind on see ammugi, enne kui algkooliseaduse peale mõtlesin, on elu mind otsekohe ülesande ette seadnud, et kas oma lapsi kodus või koolis õpetada. Hulk aastaid õpetasin neid kodus ja siis vast oli võimalus neid kooli saata ja mul on võimalik võrrelda neid tagajärgi. Kodus olid lapsed tingimata vanematele lähemal ja nendega otsekoheses ühenduses, ja juttugi ei saanud olla sellest, et oleks võinud poliitiliselt mõjuda lastesse, et neid eestkätt kuidagi poliitika vastu ette valmistada. Kui meie seda ei taha, et laps varakult poliitikat ajab, siis on kahtlemata parem, et ta kokku puutuks mitmesuguste inimestega. Kodus on tema nagu puuris kinni. … Ma rõhutan siin just nimelt seda, et koolis mitu õpetajat on ja ma ei rõhuta siin just mitte algkooli maal, sellepärast, et parem tiib kaitseb seda koduõpetust kahtlemata sellepärast, et nad tahavad isoleerida oma lapsi sellest halvast ümbrusest, mis seal on. Kui meie lapsi sunnime algkoolis käima, siis ei tee meie sellega kahju, vaid arendame nende iseloomu ja aitame ühtlasi neid, nagu meil endil võimalik oli meie demokraatlikus riigis, et kui üks klass tahab oma sümboolidega välja minna – teine klass karjub “karauul” ja tuleb kuulipildujatega välja ehk selles hirmus, et midagi juhtuda võib. Niisugused asjad ei ole siis võimalikud, kui väike laps juba koolipingil tuttavaks saab oma vastasega, siis ei ole niisugused äravõõrdumised mitte võimalikud.
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr. 127 (4. mai 1920), veerg 342-344.
(Vastu võeti parandusettepanek lubada lapsi õpetada “kodus” “või muul teel”.)

Minni Kurs-Olesk kodanike põhiõigustest (Eesti Vabariigi põhiseaduse I lugemisel):

Minu parteiseltsimehed on juba minu partei seisukohta esitanud ja ma ühinen nendega täiesti. Ma tahtsin siiski naisterahvana selle poolt rääkida, et see tähtis eelnõu saaks I lugemisel vastu võetud. Vene revolutsioon tõi meile suure kingituse: esimest korda valimistele minna. Pean ütlema, et põhiseaduse kokkuseadmisel ühtki häält kuuldavale ei tulnud, kes oleks julgenud meilt neid õigusi võtta. Meie sotsialistide partei esitajad on kõnelenud tööliste rõhutud klassist üldse. Mina tahaksin sellest rõhutud klassist veel ühe kõige rõhutuma osa välja võtta, see on nimelt naistööline ja -haritlane, kes ise oma jõuga ülespidamist teenib. Tema võib selle õiguse abil avalikust elust osa võttes kaasa mõjuda, et niisugune kord võimaluse annab häid seadusi luua ja oma elu parandamist lahendada. … Ei või olla avalikke eesõigusi ja paheõigusi, mis olenevad soost.
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr. 134 (28. mai 1920), veerg 618-619.

Minni Kurs-Olesk kodanike põhiõigustest (Eesti Vabariigi põhiseaduse II lugemisel):

§ 6. esimese lausega on kõik ära öeldud, mis meie kätte saada tahame: kõik Eesti kodanikud on seaduse ees üheväärilised. Terve see peatükk näib Eesti kodanikkude kohta olema, kuid ei ole mitte üleliigne, kui meie siin ära ütleme kindla sõnaga, et avalikud õigused, eesõigused ja paheõigused mitte millegist ära ei olene. Kõik Eesti kodanikud on seaduse ees ühetaolised, olgu nad mis usku tahes või mis seisusest tahes. Siin ei tehta mingisugust vahet ka sugu vahel. Pean imestama, et minu parteiseltsimees Jans on selle vastu, et siin kord nimetatakse sõna, et sugust mitte mingisugust vahetegemist ära ei olene, et avalikud õigused ei olene mitte soost ja toob ette sõjaväeteenistust. Kui teie leiate, et meie töö, mis meie Eesti riigi heaks teeme, samavääriline ei ole, kui nende, kes riigi piire hoiavad, et meie kodukohused, sünnitamine ja kasvatamine vähem kasulik töö on, kui püssi õlal pidada, et teie kõrval võidelda, siis olge sellel arvamisel, kuid näidata teie seda ometi ei saa. Peale selle ei ole see veel teisel põhjusel õige. Naised on suuremalt osalt, kui mitte otsekohe tööl olnud, siis ometi mobiliseeritud olnud, ja ei oleks küll seda läbi võidud viia ega saada ka vist tulevikus, mida ma muidugi ei soovi, kui meie naised teid mitte ei toeta, – nii et kaudselt kanname meie seda sõjaväekohustust. Kui teie aga leiate sellest olenevat meie õigused, siis pange ka sõjaväekohustus meie kohta maksma. Mina leian isiklikult – võib olla ei ole see sünnis nii rääkida – kui meid on vabastatud sõjaväekohustustest, siis seda sel põhjusel, et meid on vabastatud kui spetsialiste, kelle aset keegi teine täita ei saa.
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr. 136 (3. juuni 1920), veerg 707.
(August Rei parandusettepanek välja jätta § 6 sõnad “usust, soost, ja rahvusest” lükati II lugemisel nähtava enamusega tagasi.)

Minni Kurs-Oleski esimene ajaleheartikkel:

Eesti õdedele kodumaal

Päev päevalt kasvab liikumine kõigis seltskonna kihtides. Hulk küsimusi, mis ikka laiemaid ringkondi huvitavad, tõuseb päevakorrale. Kõige tähtsam on ühiselu-küsimus. Tema osaks, mis meid, s. o. naesterahvaid, iseäranis puutub, on nais-küsimus. Eesti rahva ärksamaid liikmeid ühendab lootus, et tulevik meie väikesele rahvale kõlblist ja majanduslist edenemist saab tooma. Kas Eesti naesterahval aga õigus on ainult päältvaataja olla, ennast hiilgavate ettekujutamistega vaigistada, kõik tööd meeste õlgade pääle veeretada? Kas meiegi kohus ei ole oma jõudu mööda kasu tuua. Mina usun, et meie rahval käsi pool paremini käiks, kui meie naesterahvad kõigiti oma ülesande kõrgusel saaksivad olla. Kui elu oma nõudmistega tuleb, siis alles saame aru, kui vähe ettevalmistatud meie oleme. Meie ei julge elada, vaid otsime tuge. Paremad aastad oleme tühjalt mööda saatnud – kui vaja tööle hakata, ei ole meil tööriistu. Millal jõuab aeg kätte, kus meil tungiv soov tõuseb suuremat haridust omandada. Kas peame ootama, kuni kuskilt kõrvalt abi tuleks? Isetegevus on, mis edule viib. Meie eneste pääle langeb süü, kui ka olud meie leigust vabandavad. Meil pole veel võimalust kõrgemates õppeasutustes silmaringi laiendada – aga kes tohiks meid keelda teaduslikke raamatuid lugemast ja niiviisi omandatud varandust tegelikus elus tarvitamast? Kas õppimine sellega lõpeb, kui õnnelikult “guvernante” auunimi käes? Minul on korda läinud väljamaale sattuda. Nüüd näen oma silmaga, mis üks naesterahvas, olgu ta perekonnaema, või üksi, ära teeb, kui temale “õrnade lillede” kasvatamine, mis meil valitseb, võõrastav on. Täna tahan Teile vähe ühest tööharust kõrgema haridusega naesterahvale, nimelt Londoni tervishoiu põllult, jutustada.
50 aastat tagasi ei tuntud kõige lihtsamaid tervishoiu seadusi – nüüd on need pea igale rahvakooli kasvandikule tuttavad. Arstiteaduse edenemine on muudatust toonud. Kas inimesel tervisele kasulik või kahjulik ümbruskond on, ei puutu nüüd temasse üksi, vaid tervesse seltskonnasse. Majanduslised olud sunnivad töölisi kitsalt koos elamisele ja sünnitavad olusid, kus mustus ja häda tihti surmavad on. Laste suremine on Londonis väga suur. Riigi poolt anti käsk, neid asutusi, kus hädaoht kõige rohkem silmapaistev olla, iseäraliku ülevaatuse alla võtta. Asjatundjaid mehi pandi ametisse, nõnda nimetatud tervishoiu-inspektorid. Priitahtlikult oli mõnigi naesterahvas oma tööga neile abiks olnud, kuni aastal 1893 Kensington'is (see on linnajagu Londonis) valitsus seaduse läbi viis, edaspidi alalisi naisinspektorisid valida. See oli tähtis samm. Pääle selle, et naesterahvastele uus tööpõld – ja kui rikas veel – avati, on see kõikepidi tulus ettevõte. Määratu suur naisvägi töötab vabrikutes. Mitmed kannatavad ennemini kõige suuremat häda, kui, et nemad seda meestele avaldaks. Uus aeg algas, kus naisinspektoril korda läks oma vastu usaldust äratada. Tema ei käi mitte üksi avalikka tööpaikasid, vaid ka tööliste kodu vaatamas. Sääl nägi tema, kui palju kergitust juba hää nõuandmisega tuua võis. Õpetust andes ja ise kätt külge pannes läks ta majast majasse. Praegu on neid 19 agarasti töös. Enne 25 eluaastat ei tohi neid valida. Sellekohase eksami võib hoolsa õppimise järele juba poole aasta pärast ära teha, järgmistes asutustes : National Health Society, Kings College, Bedford College ja Sanitary Institute. Õpiained on viisika, keemia, tervishoiu õpetus, arvustik ehk statistika, ja ehitamisekunst. Suurt rõhku pandakse vee, maa, ja õhu (õhuvahetus ehk ventilatsioon) põhjaliku tundmise pääle. Palk on võrdlemisi hää, 80-150 naela aastas.
Kui palju vastutamist on aga ka selle juures! Aina pead inimesele näitama, kuidas väiksemasgi pesas, kõige suurema vaesuse ja mure sees, võimalik on inimlikku elu elada. Sina pead haiguse ajal aitama, õpetama puhtust pidama, üleüldist majapidamist, millest tihti aimugi ei ole, kõnelema. Raske on rahvale selgeks teha, kui suur väärtus külgehakkavate haiguste korral eraldamisel või iseäraldi olemisel on. Nende meelest ei ole see muud, kui halastamata süda, haiget omakstest lahutada. Iga päev peavad ametnikud arstidele teada andma, kas iseäraliku haiguse põhjusi nähtavale on tulnud, või mitte.
Armsad õed, kas teil süda rõõmu pärast ei tuksu, kui selle pääle mõtlete, et teilgi võimalus on sarnasel põllul, kus tundmus ja mõistus käsikäes peavad käima, töötada. Kuidas nii? Kas kodumaal hurtsikuist puudus, kus niisamasugused olud valitsemas on. Viige teaduse-valgust nendele, kes midagi sellest ei tea, et igaüks pimedust kaotada jõuab, kui aga tahab. Ei saa ühekorraga lossisid ehitada – aga aeg ja kannatus toovad parandust.
Õnnelikku uut aastat soovib
Londonis, jõulukuul 1902.
Üks Eesti naesterahvastest
Allikas: Üks Eesti naesterahvastest. Eesti õdedele kodumaal // Postimees, 28. dets. 1902, lk. 1.

Minni Kurs-Olesk 1937. aastal:

Täna rohkem kui kunagi varem olen veendunud, et iseseisva Eesti püsimiseks on vajalik organiseeritud tööliskonna toetus.
Allikas: Kurs-Olesk, Minni. [Tervitus] // Tartu Rätsepatööliste Ametiühisus 1907–1937. Tartu : Tartu Rätsepatööliste Ametiühisus, 1937, lk. 211.

Minni Kurs-Oleski meenutusi 1938. aastal:

Kas tõesti juba Eesti Vabariigi kahekümnes sünnipäev? On elatud kiirelt, on teotsetud intensiivselt, ei olnud aega aastaid lugeda – edasi, edasi.
Vaatan linnulennult minevikku. Kaotasin imikuna oma isa. Lapsepõlvest igaveseks unustamatu pilt: rõõmsavärvilisi kalleid kangaid täis kõik kohad, ema õmmeldes ööd kui päevad. Muretu kooliaeg saksa koolis, stipendiaadina kutse omandamine mõisnikkude poolt ülalpeetud õpetajateseminaris. Kuid alateadvusse oli jäänud painajalik küsimus : miks peavad mõned töötama nii raskelt, miks teised mitte? Venestusajal ilmus kooli noor naisõpetaja ajalugu õpetama. Ta õpetas meid nägema ülekohtust ühiskondlikku korda, muretses meile raamatuid, kust leidsime vastust küsimustele. Ta kadus peagi meie hulgast, kuid tema külvatud seeme oli idanema hakanud.
Abiellusin Lui Oleskiga. Meie perekond moodustas keskkoha tolle aja radikaalse maailmavaatega inimestele. … Mõtlen tänutundega ja uhkusega tagasi läinud aegadele, et tohtisin vaba naisena töötada ise oma veendumuste kohaselt mehe kõrval, kes oskas lugu pidada teiste veendumustest, kes tunnustas naiste üheõiguslust, kes oli vankumata sirgjooneline.
Mina olin perenaisi, eriti saksa perenaisi, vihale ärritanud enne seda peetud koosolekul. Kutsusin perenaisi koosolekule, et läbi arutada teenijate kutseühingu asutamist. Seda tormi, mis tõusis! Näen praegu veel seda naist, kes vihmavarjuga mulle kallale tungis. Seda ei antud mulle andeks ja hauti kättemaksu. Ülekuulamistel rõhutati korduvalt: mis oli teil, kui haritud inimesel teenijatega tegemist? [1918 aprillis saksa okupatsiooni ajal vangistuses.]
Üks vana sõdur Türingenist tõi mulle iga laupäev oma suhkruportsjoni: “võib-olla on keegi kaugel kena ka minu naise vastu.”
Allikas: Kurs-Olesk, Minni. Killuke iseseisvuse-eelseilt päevilt // Tänapäev, 1938, nr. 2, lk. 61-63.

Karl August Hindrey Minni Kurs-Oleskist:

Ajud on niisama nagu musklid : nad nõuavad gümnastikat. Kas või kaklemise kaudu.
Ja siin on Minni Kurs-Olesk suur klass, päris kõrge klass. On lausa nauding mõtteid vahetama hakata juba ette teada erinevate seisukohtade üle. Julgus ja vaprus, vankumata sile loogika – kuigi minu arust üles ehitatud alati ekslikkudel alustel – rapiidne mõttetegevus, see kõik teeb need kaklused eriliselt nauditavaks ajukosutuseks.
Kahe inimesega olen ma oma eluajal mõnuga saanud kakelda: Jaan Tõnissoniga ja Minni Kurs-Oleskiga. Kõik teised ei tule lähedalegi, ei tule üldse arvesse.
Jaan Tõnisson oli siiski hoopis põnevam : ta tuli kogu oma temperamendiga, jõuga ja ka oma avaliku positsiooniga, nii et sa peaksid pihuks ja põrmuks pudenema. Minni Kurs-Olesk tuleb ainult oma intelligentsiga ja temperamendiga, muid vahendeid tal ei ole. Kuid ka siin antakse jumalale, mis jumala päralt, see on ajule, ja see on nõnda palju kõrgemal kõigest tavalisest, et on pagana hea olla, tagantjärele veel, kaunis kergespordi soojus jääb järele. Tõnissoniga oli alati raskekaalu matš.
Allikas: Minni Kurs-Olesk. Tallinn : Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, 1939, lk. 24.

Johan Jans Minni Kurs-Oleskist:

Proua Olesk oli oma mehe vääriline, sõbralik, elav, teravmeelne. Oli korraliku saksa kasvatuse saanud, kuid välismaal ümber liikudes palju radikaalseid tutvusi teinud, mis nähtavasti tingisid tema poliitilise orientatsiooni. Oskas keeli ja luges palju. Tema esindas sotsiaalküsimuste alal inglise orientatsiooni; oli suffragette (inglise naisõiguslane) ja inglise ametiühingulise liikumise (tradeunionism) pooldaja, niipalju kui see meie oludes ennast rakendada andis. Oli huvitatud ametühingulisest liikumisest ja hoolekandest. Saksapärase teooria raamidesse tema sotsialism ei mahtunud. Oli huvitav kõrvalt vaadata, kuidas ta oma vabamõttelisusega ja ülesastumisega à la suffragette kohalikele baltisaksa raskepärase arusaamisega varustatud mammidele hirmu peale ajas. Seejuures oli ta nendest kasvatuslikult kaugelt üle ja keegi ei võinud temale labasust ette heita.
Allikas: Jans, Johan. Mälestusi ja vaatlusi. Tartu : Ilmamaa, 2008, lk. 212-213.

Mari Raamot Eesti poliitikute koosolekust autonoomia seaduse kava arutamiseks märtsis 1917:

Olime sellel koosolekul proua Oleskiga kaks ainukest naisosavõtjat. Meie kohalviibimine, nagu märkasin, häiris mehi. Koosoleku vaheajal oli K. Päts pöördunud hr. Oleski poole küsimusega, miks need naised siin koosolekul viibivad. Hr. Olesk oli vastanud, et ega siia ei ole tuldud looma mõnda meeste riiki. Need naised ei keela praegu ega tulevikus oma abi uue Eesti loomisel. Olimegi siis sellel koosolekul lõpuni. Lahkhelidest hoolimata andis koosolek häid tulemusi. Seal valmis ja võeti vastu autonoomia seaduse eelnõu ja saadeti Vene Ajutisele Valitsusele kinnitamiseks.
Allikas: Raamot, Mari. Minu mälestused : faksiimile. Tartu : K. Henno, 2009, lk. 156-157.

Artiklid

Üks Eesti naesterahvastest. Eesti õdedele kodumaal : [Londoni tervishoiukorraldusest] // Postimees, 28. dets. 1902, lk. 1.
Naesterahvas ja kutseharidus // Sakala, 1. märts 1913, lk. 1.
Inimsuse tähe all võidab naine üheõigusluse : üks naisliikumise ülesannetest // Vaba Maa, 24. veebr. 1924, lk. 2.
Miks puuduvad Riigikogus naissaadikud? Erinimekirja küsimus Naisliidus // Vaba Maa, 31. juuli 1924, lk. 2.
Kuidas oma rahva elu parandamist edasi viia? Poissmehe maks peaks kõne alla tulema // Vaba Maa, 12. okt. 1924, lk. 2.
Kuidas korraldada hoolekannet : kas on praegu Riigikogus olev kava vastuvõetav? // Vaba Maa, 18. nov. 1924, lk. 2.
Kodude ja sanatooriumide asutamine : on see üleliigne uhkusasi?// Vaba Maa, 18. märts 1925, lk. 2.
Rahvas ja riigi eelarve : kodanikku peab kasvatama, talle riigiasjadest ülevaate andma // Vaba Maa, 16. apr. 1925, lk. 2.
Praeguse aja naiste päevamured : rahvusvahelise naisliidu täiskogu koosolek Washingtonis : rahu ja arenemine olgu sihiks // Vaba Maa, 17. mai 1925, lk. 2.
Hoolekandeseadus eluvõõras? Parempoolsete kurtmised ja hoolekande praktika // Vaba Maa, 18. juuli 1925, lk. 2.
Naiste ettevalmistus sotsiaalelukutsele : õpetajate 7. kongressi algatus // Vaba Maa, 1. aug. 1925, lk. 2.
Meie lootus : raskused meie noorsooga. Elutüdimuse ja ükskõiksuse tunne nende keskel. Milles peituvad selle põhjused? // Vaba Maa, 23. aug. 1925, lk. 6.
Tööliste majapidamise büdshet : hoolekande näituse jaoks korraldatud eriuurimuse puhul // Vaba Maa, 2. okt. 1925, lk. 2.
Üks valus sotsiaalne küsimus : naine, elamise tingimused, perekond ja lapsed // Vaba Maa, 21. okt. 1925, lk. 2.
Naine omavalitsuses : [üleskutse osaleda omavalitsuste valimisel] // Naiste Hääl, 1926, nr. 1, lk. 4-7.
Kehakultuuri arendamiseks : võimlemine koolis ja tööl // Vaba Maa, 15. jaan. 1926, lk. 2.
Pimedad Eestis : pimedate eest hoolitsemine välismaadel. Tartu ja Tallinna korraldused. Riik ja seltskond käsikäes // Vaba Maa, 10. veebr. 1926, lk. 2.
Luik, Karl; Olesk, Minni. Kuidas austada langenute mälestust. Kas mälestussammas või kultuurhoone : [vahendatud artikkel] // Postimees, 1. okt. 1926, lk. 5. Linnavolinik M. Oleski kahtlusest, kas ei oleks Tartule kohasem samba asemel mälestada vabadussõja kangelasi raamatukogu, kultuurihoone, stipendiumi vms. asutamise teel.
Naistel on õigus elada : imelik uudis: naised tahetakse kasvatustööst eemale tõrjuda. Sarnane tagasikiskumine ei lase ennast kaitsta // Vaba Maa, 15. veebr. 1927, lk. 2.
Lapsed ja emad : kas peab riik külm pealtvaataja olema sünnitusabis? // Vaba Maa, 26. veebr. 1927, lk. 2.
Rahvasteliit ja selle ülesanded // Naiste Hääl, 1927, nr. 3, lk. 55-61.
Meie lapsed : puudus, ajaraskused, perekonnaelu varjuküljed. Tarvis on õhku ja puhkust // Vaba Maa, 13. märts 1927, lk. 4.
Rahvasteliidu poliitiline tegevus // Naiste Hääl, 1927, nr. 6, lk. 128-131.
Mõnda võitlusest prostitutsiooni vastu // Naiste Hääl, 1927, nr. 7, lk. 152-155.
Kuidas tutvustada noorsugu Rahvasteliiduga // Naiste Hääl, 1927, nr. 8, lk. 175-177.
Mõned märkused Hella Matto artikli puhul : [naisüliõpilaste kaitseks] // Naiste Hääl, 1927, nr. 10, lk. 229-234.
Noorte eest hoolekanne, noortele nõuanne : M. Olesk’i referaadi sisu kokkuvõetult // I lastehoolekande päev : [4. detsembril 1927. a. Tallinnas]. Tallinn : Üleriikline Lastehoolekande Keskkorraldus, 1928, lk. 57.
Naiste kaastööst tänapäeva ühiskonnas // Naiste Hääl, 1928, nr. 5, lk. 97-99.
Euroopa juhtivad naised // Naiste Hääl, 1928, nr. 7/8, lk. 154-161. Raamatust “Führende Frauen Europas”, München, 1928.
Rahvusvahelisest tööbüroost // Naiste Hääl, 1928, nr. 11, lk. 232-235.
Mõned mõttemõlgutused omavalitsustegelaste kongressi puhul // Naiste Hääl, 1928, nr. 12, lk. 254-256.
Mõnda Poola naisliikumisest // Naiste Hääl, 1929, nr. 4, lk. 78-82.
Kas vajab naine töökaitset? // Naiste Hääl, 1929, nr. 6, lk. 122-125.
Naiskongressid Berliinis // Naiste Hääl, 1929, nr. 7/8, lk. 145-147.
Genfi vaim : koht, kus asub maailmarahvaste parlament. Genf kuulutab inimese väärtust ja vabadust // Vaba Maa, 7. sept. 1929, lk. 8.
Tuntud naistegelased Genfis // Naiste Hääl, 1929, nr. 10, lk. 207-209.
Rahuaate teenistuses : rahvasteliidu tänavuse täiskogu töö ilme. Inimsool on üks vaenlane – sõda // Vaba Maa, 5. okt. 1929, lk. 4.
Mees, kellel on ainult sõna : William Martini kirjutas riigimeestest sõja ajal. Briand, tema kuju ja tema tööviis // Vaba Maa, 15. okt. 1929, lk. 8.
Rahvusvaheline õdede liit : Eesti kavad sel alal ja rahvusvahelised kogemused teenäitajana // Vaba Maa, 24. okt. 1929, lk. 4.
Rahvusvaheliste naisorganisatsioonide koostöö // Naiste Hääl, 1929, nr. 11, lk. 233-238.
Prantsuse süda : suurpäevad Seine kallastel // Vaba Maa, 20. nov. 1929, lk. 4.
Pariisi üliõpilaslinn : la Cité Universitaire // Vaba Maa, 27. nov. 1929, lk. 4.
Mõnda Schveitsi Naisliidust // Naiste Hääl, 1929, nr. 12, lk. 255-260.
Euroopa tolliliit : paneuroopa mõte liigub // Vaba Maa, 12. dets. 1929, lk. 4.
Pariis – kirjanduse linn : bulvaari tüüp, kes sugugi “bulvardjee” pole. “Revue des deux Mondes” juubel // Vaba Maa, 28. dets. 1929, lk. 6.
Pariisi kiri : [Prantsusmaa naisliikumisest] // Naiste Hääl, 1930, nr. 1, lk. 5-10.
Uueaasta vastuvõtmine Eesti saatkonnas Pariisis : prantslane tunneb ennast eestlasena // Vaba Maa, 9. jaan. 1930, lk. 7.
Sotsiaalkindlustus hakkab Prantsusmaal maksma : Elsassi eeskuju // Vaba Maa, 23. jaan. 1930, lk. 4.
Vene pagulased Pariisis : Moskva ülikooli juubel Seine kallastel // Vaba Maa, 4. veebr. 1930, lk. 4.
Naised Londoni merikonverentsil // Naiste Hääl, 1930, nr. 4, lk. 60-62.
Võitlusest prostitutsiooni vastu // Naiste Hääl, 1930, nr. 5, lk. 73-77.
Et me muinsusrahvaks ei muutuks : rahvaarvu tõstmise probleemid Prantsusmaal ja meil // Vaba Maa, 11. mai 1930, lk. 4.
Naised ütlevad naistele: Hääletage 14., 15. ja 16. okt. rahvahääletusele tuleva [Vabadussõjalaste] põhiseaduse eelnõu vastu : [üleskutse] // Postimees, 12. okt. 1933, lk. 5. Alla kirjutanud ka M. Kurs-Olesk.
Naiste töö 1933 a. // Vaba Maa, 26. sept. 1934, lk. 2.
Rahvasteliit a. 1934 : “Nii mõnigi hävitav jõud” // Vaba Maa, 4. jaan. 1935, lk. 5.
Emadepäevaks : emad, kes üksi võitlust pidanud ja võitnud // Vaba Maa, 11. mai 1935, lk. 2.
Puhtust, valgust, soojust raamatukogudesse // Vaba Maa, 7. sept. 1935, lk. 10.
Raamat ja tööline : [lugemiseelistustest ja lugemise vajalikkusest üldse] // Postimees, 6. okt. 1935, lk. 5.
M. K.-O. Pilk Saksa idapoliitikasse. “Germaanlaste verega niisutatud maa” : [retsensioon] // Postimees, 29. okt. 1935, lk. 2. Rets. dr. Claus Grimmi baltisakslaste olukorda käsitlevat brošüüri “Das Baltikum”.
Kodumajanduskoja valimised // Vaba Maa, 16. jaan. 1936, lk. 2.
Rahvahääletus ja naised // Vaba Maa, 20. veebr. 1936, lk. 2.
[Tervitus] // Tartu Rätsepatööliste Ametiühisus 1907–1937 / [koost. M. Adamson]. Tartu : Tartu Rätsepatööliste Ametiühisus, 1937, lk. 211 : portr.
M. K.-O. Üheköiteline entsüklopeedia. Käsiraamat laiematele hulkadele : [“The Columbia Encyclopedia” : retsensioon] // Postimees, 6. jaan. 1937, lk. 7.
M. K.-O. Inglise naine ja tema töö // Postimees, 16. veebr. 1937, lk. 6. Ajakirja “The Flambean“ kirjutise põhjal.
M. K.-O. Rup-Rassemblement Universel pour la paix – Ülemaailmaline rahuorganisatsioon // Tänapäev, 1937, nr. 8, lk. 226-228.
M. K.-O. II Rahvusvaheliselt antifašistlikkude kirjanikkude kongressilt // Tänapäev, 1937, nr. 11, lk. 349-350.
Killuke iseseisvuse-eelseilt päevilt // Tänapäev, 1938, nr. 2, lk. 61-63.
Punase Risti tegevus Tartus // Künnipäev : Noor-Eesti mai-album, 1938, lk. 30.
M. K.-O. Õppigem ujuma // Jaanipäev: Noor-Eesti suvealbum, 1938, lk. 17.
Kuressaare märkmikust // 7me magaja päev: Noor-Eesti suvealbum, 1938, lk. 26.
Masside vaatlus // Tänapäev, 1939, nr. 1, lk. 13-14. Inglismaal loodud organisatsioonist Mass-Observation, mis uuris tavaliste inimeste igapäevaelu.
M. K.-O. Kõik lapsed maale // Tänapäev, 1939, nr. 2, lk. 49.
Avalikud raamatukogud Taanis // Tänapäev, 1939, nr. 3, lk. 90.

Tõlkija

Stavenhagen, Fritz. Loots : ühejärguline näitemäng. [Tartu : Vanemuise näitelava, 191-?]. 38 lk.
Shaw, Bernard. Mõistmata abielu : [romaan]. Tartu : Postimees, 1912. [2], 362 lk. Algselt ilmunud ajalehe kaasandena.
Skowronnek, Richard. Hallid müürid : lustmäng neljas vaatuses. Tartu : Vanemuise näitelava, 1913. 150 lk.
Wilde, Oscar. Õnnelik kuningapoeg : [muinasjutud]. Tartu : K. Sööt, 1913. 69, [2] lk. : ill.
Galsworthy, John. Wõitlus : Näitemäng 3 vaatuses. [Tartu] : Vanemuise näitelava, 1917. 89 lk.

Tema kohta

Tormiline õpilaskoosolek Tartus : [sõnum] // Vaba Maa, 10. veebr. 1925, lk. 6. H. Treffneri gümnaasiumi õpilaskoosolekul arutati M. Kurs-Oleski ja õpetaja Sapotski süüasja, kes olevat eelmisel koosolekul kaitseliitu solvanud.
Minni Kurs-Olesk // Hoia Ronk [Hindrey, K. A.]. Kaasaegsed : [följetonid]. Tartu : Loodus, 1926, lk. 139-140.
Jansen, Helmi. Proua Minni Kurs-Olesk. 50-dama sünnipäeva puhul // Naiste Hääl, 1929, nr. 3, lk. 58-59 : portr.
A. T-nn. [Tammann, A.] Minni Kurs-Olesk : 1879–1929 : hoogsama naistegelase 50 a. sünnipäev // Vaba Maa, 13. märts 1929, lk. 7 : portr.
Minni Kurs-Olesk. Tallinn : Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, 1939. 82, [2] lk., 3 l. fotod, portr. Sisaldab mh: Jansen, Helmi. Rõõm inimesest, lk. 13-16; Ostra-Oinas, Alma. Murdeaeg 1904–1905, lk. 26-28.
Piip, A. Minni Olesk // Tänapäev, 1939, nr. 2, lk. 48.
T. Inimene protestiga // Tänapäev, 1939, nr. 2, lk. 48.
Väsimatult ühiskonda teenimas : Minni Kurs-Olesk 60-aastane // Uus Eesti, 12. märts 1939, lk. 8 : portr.
Minni Kurs-Oleski tähtpäev // Rahvaleht, 13. märts 1939, lk. 12.
Pr. M. Kurs-Oleski austamine Tartus : [sõnum] // Rahvaleht, 14. märts 1939, lk. 3.
Pr. M. Kurs-Oleski austamisaktus Tartus : [sõnum] // Uus Eesti, 14. märts 1939, lk. 5.
Tuisk, Jüri. Naised Eesti esimeses parlamendis : [viina ja piirituse müügi seaduse menetlemisest Asutavas Kogus] // Eesti Naine, 1990, nr. 3, lk. 14 : foto.
Olesk, Sirje. “Schillerlik naine” Minni Kurs-Olesk // Eesti Naisüliõpilaste Selts 1911–1996. Tartu, 1996, lk. 54-56.
Mäelo, Helmi. Eesti naine läbi aegade. [Tallinn] : Varrak, 1999, lk. 138-141. (Esmatrükk: Lund : Eesti Kirjanike Kooperatiiv, [1957]).
Tarvel, Peeter. Minni Kurs-Olesk 50-aastane // Demokraatia tulevik. Tartu, Ilmamaa, 2002, lk. 69-73. Esmakordselt ilmunud: Rahva Sõna, 4. märts 1929, lk. 5.
Kirss, Tiina. Ruthi õed: sajandipöörde naiste reaalsus ja fantaasia. // Ariadne Lõng, 2004, nr. 1/2, lk. 13-28. Sama ka: J. Randvere “Ruth” 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris. Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus. 2006, lk. 71-98.
Olesk, Peeter. Sajandialguse naine ja tema avastaja // Ruti raamat : artikleid, lugusid ja mälestusi : pühendusteos Rutt Hinrikusele. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum, 2006, lk. 283-291.


M. Kurs-Olesk Inglismaal 1904. a. Foto: Minni Kurs-Olesk. Tallinn, 1939, lk. 17.


Allikas: Minni Kurs-Olesk. Tallinn, 1939, lk. 18-19 vaheleht.


Allikas: Minni Kurs-Olesk. Tallinn, 1939, lk. 32-33 vaheleht.

 

Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia