Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia

Johanna Andreesen | Emma Asson (Peterson(-sen)) | Alma Ast-Ani | Marie Helene Aul | Linda Marie Eenpalu | Helmi Jansen (Press) | Alma Jeets
Paula Järv | Minni Kurs-Olesk | Anna Leetsmann | Alma Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra) | Elise Priks | Johanna Päts | Marie Reisik | Alice Stein-Anvelt (Leevald)
Julie Steinmann | Anna Tõrvand-Tellmann | Rosalie Verner

Foto: Rahvusarhiiv Riigiarhiiv ERAF, f. 2, n. 1, s. 503.

Anna Leetsmann
12.10.1888 Kalvi v., Virumaa – 1942 NSVL (vangistuses)
Õpetaja

EESTI AJUTINE MAANÕUKOGU (MAAPÄEV (1.) 14.07.1917 – 23.04.1919)
Virumaa maanõunik
Koolide ja töö- ning hoolekande osakond (komisjon), Kurista sündmuste uurimise komisjon (alates 5. augustist 1917)
Heideti välja 5. veebruaril 1919

“Punane Anna” oli Eesti esimene seadusandlikku kogusse valitud ning ainus enamlaste hulgast valitud naine, kes Eesti seadusandliku kogu töös midagi reaalselt on ära teinud. Aserlaste mälestustesse jäi ta väga range õpetajana, teda mäletati ka tegutsemas, relv õlal, tööliste ja soldatite ridades. Vastasseisu tõttu teiste Eesti kommunistidega sattus ta Venemaal elades ebasoosingusse ning nagu paljud teised Eestist pärit kommunistid, kaotas repressioonide tõttu elu.

Elulugu

Anna Henriette Leetsmann sündis Virumaal külakoolmeistri paljulapselises perekonnas, koduseks keeleks oli saksa keel. Alghariduse omandas ta isalt Rannu külakoolis. 1904 lõpetas ta Rakveres Zeeh' tütarlastekooli, järgmise aasta kevadel sooritas Rakvere linnakooli juures algkooliõpetaja kutseeksamid ja asus sügisel tööle õpetajana Aseri tsemenditehase koolis. 1909 täiendas ta end Tallinnas kursustel, 1911. aasta suvel õppis Peterburi Ülikoolis naiskursustel ning sooritas eksamid keskhariduse omandamiseks. 1914 oli Anna Leetsmann Rootsis mõnekuulistel tütarlaste kehalise kasvatuse ja käsitööõpetajate kursustel.
1917 astus Anna Leetsmann Venemaa Sotsiaaldemokraatliku (bolševistliku) Töölispartei Aseri organisatsiooni liikmeks, peagi valiti ta kohapealse parteiorganisatsiooni sekretäriks. Ta sai Virumaa (Rakvere) nõukogu liikmeks. 1917. aasta suvel valisid Virumaa töölised ta Maanõukogu liikmeks. Maanõukogus liitus ta algul sotsialistide rühmaga, sest teisi enamlasi sel ajal Maanõukogus ei olnud, kuid lisas omapoolse õienduse, et ta pole blokis, vaid toetab teatavates küsimustes sotsialistide rühma. Ta nõudis Kuristal toimunud rentniku tapmise uurimist ja valiti ka vastavasse uurimiskomisjoni; esitas arupärimise haridusosakonna juhatajale Võtikvere ministeeriumikooli õpetaja poliitiliste vaadete tõttu lahtilaskmise kohta. Ta valiti ka komisjoni, mis töötas välja üleskutse Eestimaa rahvale kontrrevolutsiooni asjus (üleskutse mitte võõrsile põgeneda, kuigi vaenlane, s.t. Saksa väed, lähenes).
Pärast Venemaal toimunud revolutsiooni võttis ta osa Maapäeva laialiajamisest, seejärel pöördus tagasi Aserisse, kus tema osavõtul asutati kohalik sõja-revolutsioonikomitee, valiti miilits ja toitluskomitee. Anna Leetsmann oli üks Punakaardi salga organiseerijaid Aseri tsemendivabrikus, ta osales ka maavalitsuselt võimu ülevõtmisel. 1917. aasta detsembris valiti ta Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu sekretäriks ning nimetati Viru maakonna revolutsiooniliseks komissariks.
Saksa okupatsioonivägede survel lahkusid enamlased 1918. aasta veebruaris Rakverest. Järgnevatel aastatel elas Anna Leetsmann mitmel pool Nõukogude Liidus, tegeles õpetamise ja parteitööga, näiteks 1923 suunati ta Lääne Vähemusrahvuste Kommunistliku Ülikooli Peterburi osakonna eesti sektori juhatajaks ning õppejõuks partei ajaloo alal. Tema kuulumine Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee vastasesse opositsiooni ning vastasseis eesti kommunistide vahel viis aga tema vallandamiseni. 1930–1932 õppis ta Peterburi Partei Ajaloo-Uurimise Instituudis, seejärel õpetas ühe aasta M. N. Pokrovski nimelises Pedagoogilises Instituudis parteiajalugu ning oli samas direktori asetäitja. 1934 töötas ta Peterburi linna haridusosakonnas metoodikuna. Pärast Sergei Kirovi mõrva saadeti paljude teiste hulgas ka Anna Leetsmann Peterburist välja. 1935 määrati ta Omski kubermangu Tobolski ringkonna Dubrovnoje rajooni haridusosakonna juhatajaks. 1936. aastal süüdistati teda trotskistlikku opositsiooni kuulumises, ta heideti parteist välja, vallandati töölt ning arreteeriti, kuigi ta selleks ajaks oli oma seisukohtadest taganenud. Vahepeal ta vabastati, kuid arreteeriti uuesti ning suri vangistuses, R. Orase väitel (ajakirjas Kodumaa 11. okt. 1978) 5. märtsil 1942.

Anna Leetsmanni tegevusest Maanõukogus Kurista sündmuse uurimisel:

Neiu Leetsmann toob päevakorrale Kuristal sündinud tapmise loo ja nõuab, et Maanõukogu järeluurimise toime paneks. K. Baars seletab, et sarnane järeluurimine kuidagi võimalik ei ole, sest see oleks täiesti kohtuvõimude tegevuse sekka segamine. A. Vallner toetab neiu Leetsmann'i ja toonitab paralleeli praeguse sündmuse ja Luhti vangistamise vahel. J. Tõnisson vaidleb sarnase paralleeli tõmbamise vastu, sedasama mõtet toetab ka J. Temant. V. Masik leiab, et see juhtumine mitte harilik nähtus ei ole, vaid et see laialisema tähtsusega seltskondline küsimus on ja teeb ettepaneku, et telegrammi teel järele päritaks, kuidas sündinud lugu oli, ehk komisjon asutataks, kes asja järele uuriks. A. Vallner nõuab, et asi saaks võimalikult mitmekülgselt järele uuritud ja et saaks miilitsa tegevuse vastu protesteeritud. K. Ast leiab, et see juhtumine heidab miilitsionääride tegevuse peale varju ja sellepärast on Maanõukogu kohus seda asja valgustada, ja teeb ettepaneku, et saaks 3-liikmeline komisjon valitud, kes seda asja järele uuriks. J. Kärner nõuab protesti avaldamist. J. Vilms teeb ettepaneku, et Viljandi maakonnanõukogu kohuseks tehtaks asja kõigekülgselt uurida ja sellest Maanõukogule teada anda. K. Baars seletab, et selle asja juhtimise juures palju süüdi on organisatsioonid, kes määrusi välja annavad, mis seaduslikul alusel ei seisa ja sellepärast elanikkude keskel eksiarvamisi tekitavad. J. Tõnisson seletab, et praegusel silmapilgul mitte tarvidust ei ole parlamentaarset uurimist toime panna, ei ole aga mitte selle vastu, kui Maanõukogu ennast orienteerib ja selle juhtumise vastu protesteerib, kui selleks küllalt põhjust on. Soovitab, et Viljandi maakonnanõukogule ülesandeks tehtaks, et uurimine rutuliselt saaks lõpetatud ja Maanõukogule ette pandud.
J. Temant nõuab, et uurimine saaks selles mõttes ette võetud, et selgusele jõuda, kas olid kellegi poolt dokumendid antud, mis otsekohe kohtu otsusele vastased olid. A. Birk leiab, et see järelpärimine peaks seda teed käima, nagu kõik teised ettepanekud, s. o. ta peaks komisjonist läbi käima, ja teeb ettepaneku, et see küsimus saaks õigusteaduse komisjoni kätte antud, ja komisjoni resolutsiooniga homse koosoleku päevakorda võetud.
Allikas: Maanõukogu protokoll nr. 17 (1. august 1917), lk. 56-57.

Kurista sündmuste käiku kirjeldab komisjoni liige mn. Podrätshik tähendades, et siin mitte hariliku juhtumisega tegemist ei ole, vaid klassivõitlusega. Kass olla üks ärksamatest meestest ümbruskonnas olnud ja astunud sellepärast teoorjuse vastu üles. Selle tema tegevuse vastu alustatud sõda ja tema vaenlased jäänud muidugi võitjaks. … Mn. Leetsmann palub resolutsiooni täiendada, ses mõttes, et süüdlased sunnitud oleks õnnetu Kassi perekonna eest aineliselt muretsema.
Mn. Masik küsib, kas komisjon selle peale tähelepanemist on pööranud, miks sel juhtumisel kohtu võimud asjale nii kiire käigu on annud, mis ometi harilik nähtus ei olla, ja kas miilitsaülemal Karmil juriidiline õigus oli väljatõstmiseks.
Aruandja Podrätshik tähendab, et selle kohta selgust saada raske oli. Sest kohtuvõimud olevat ennast sellekohaste küsimuste peale puiklevalt üleval pidanud.
Mn. Põld teatab, et tal raske kaasa on hääletada, sest kindlad faktid puuduvad.
Mn. Jaakson avaldab kahetsust, et kohtuakt mitte läbi ei ole vaadatud, kust näha oleks olnud, kas kohtunikkudel õigus oli sarnasele teguviisile. Kui kindel oleks, et Kassi vastu vägivalda on tarvitatud, siis peaks Maanõukogu küll sammusid astuma niisuguste teguviiside vastu.
Mn. Strandmann arvab, et nähtavasti ses asjas põhjusmõttelikult kõik Maanõukogu liikmed ühel arvamisel on, kuid resolutsiooni vastu võtta olla võimata, sest tema kuulduda, kui teatud klassi dogma.
Mn. Päts on mn. Strandmanniga ühel arvamisel ja tähendab, et Maapäev palju laialisemalt asja peale vaatama peab ja niisugust resolutsiooni, mis kohane oleks kohtuasutustele, vastu võtta ei saa. Resolutsioonis peaks, näituseks, tähendatud olema, et kohus, mis sarnaste asjadega valmis saab, mitte kõlbuline ei ole ja, kõigi meie nõudmiste peale vaatamata, veel muudetud ei ole. Teiseks peaks ära tähendatud olema see vildak majandusline seisukord, mis ennast siis veel avaldab, kui juba uued mõtted juuri hakkavad ajama.
Mn. Reiman vaidleb mn. Strandmannile ja Pätsile vastu, nagu ei oleks resolutsioon mitte küllalt laial alusel ja arvab, et seda resolutsiooni põhjusmõttelikult tagasi lükata küll ei või.
Mn. Päts näitab, et resolutsioonis asju ette on toodud, mis maapäeva kohta täiesti tähtsuseta on, ja sellepärast ei võivat teda toetada. See olla tagant järele faktide konstateerimine, mis võib ollagi, veel õiged ei tarvitse olla. Ta teeb ettepaneku resolutsiooni komisjoni kätte anda, kes teda lähemalt ja kokkuvõtlikumalt ümber töötaks. Mn. Strandmann paneb ette uurimise komisjonile 2 liiget juure valida, kes siis resolutsiooni järgmiseks koosolekuks ümber töötaks, ettetoodud mõtete põhjal. Aruandja Podrätshik ühineb mn. Strandmanni ettepanekuga, palub ainult 2 liikme asemel 3 liiget juure valida, sest et komisjoni liigetest praegu ainult 2 Tallinnas viibivad. Mn. Strandmanni ettepanek võetakse vastu ja valitakse juurde mn. Strandmann ja Jaakson.
Allikas: Maanõukogu protokoll nr. 57 (13. oktoober 1917), lk. 252.

Komisjoni nimel teeb mn. Podrätshik ettepaneku järgmist resolutsiooni vastu võtta: “Komisjoni aruannet ära kuuldes ja tähele pannes 1) et samal ajal, kus Sise-Venemaal agraarrahutused käimas, meie suurmaaomanikud nagu meelega maal, mis agraarrahutustest puutumata, kokkupõrget töörahvaga väljakutsuvad, mitte ühestki abinõust tagasi ei põrka oma huvisid kaitstes ja vana feodaal korda alal hoides, kus-juures nad esimesele kohale seavad oma kitsad klassi huvid, aga mitte terve maa huvid, 2) et meie senised kohtud rahvale päris võõrad on, kohalisi olusid ei tunne ja tihtipeale valitsevate klasside huvide kaitsmise oma peaülesandeks peavad ja koguni ajanõuetest avaliku rahu alalhoidmise mõttes aru ei jaksa saada ja 3) et senine miilits, nagu olud näitavad, mis mitte ajanõuete kõrgusel ei seisa, vaid ennast kergesti ühe klassi mõju alla paenutab, leiab maanõukogu: a) et suurmaaomanikkude teguviis maatainimeste vastu täiesti ja kindlasti hukka tuleb mõista, b) et meil rahva poolt valitud kohtud viibimata tulevad sisseseada, c) et meie miilitsa korraldus ja miilitsameeste valik demokraatlisem ja rahva kasudele vastavam peaks olema.”
Mn. Leetsmann paneb ette s.-d. enamlaste fraktsiooni nimel järgmise resolutsiooni: “Kurista veretöö uurimise komisjoni aruannet ärakuulates, leiab Maanõukogu, et teoorjuseaegne maaomanikkude ja rentnikkude vahekord põhjuseks on, mille alal tsaariaegse kohtuotsuse järele uuendatud politsei – nüüdne miilits – veretöö toime pani. Seda silmas pidades nõuab Maanõukogu: 1. Ükski rendi- ega töökontraht ei tohi täitmiseks allakirjutatud saada ilma kohaliku omavalitsuse nõusolemiseta; 2. Tsaariaegsed seadused ja kohtud ärakaotada ning nende asemele ajutised revolutsioonilised kohtud sisse seada; 3. Miilits demokraatlisel alusel ümber valida.”
Sellele resolutsioonile lisab mn. Leetsmann s.-d. enamlaste fraktsiooni nimel veel järgmise, õnnetu Kassi perekonna kohta käiva, ettepaneku juure: “Silmas pidades, et Kassi perekond toitjad (isa ja poeg) kaotanud, kohustab Maanõukogu Viljandi maakonna nõukogu selleks sammusid astuma, et õnnetu perekonna majanduslist seisukorda süüdlaste kulul kindlustada.”
Mn. Vilms tähendab, et mn. Leetsmani teine ettepanek, mis Kassi perekonna kohta käib, läbi viimata on.
Mn. Leetsmani 1 resolutsioon saab ainult 2 häält poolt, kuna komisjoni resolutsioon 2 hääle vastuseismisel vastu võetakse. Mn. Leetsmanni Kassi perekonna kohta käiv ettepanek saab 7 häält poolt ja 10 vastu – seega tagasi lükatud.
Mn. Martna teeb uue ettepaneku Kassi perekonna ainelise kindlustamise kohta, mn. Leetsmanni ettepanekust sõnu “süüdlaste kulul” välja jättes, missugune ettepanek vastu võetakse.
Allikas: Maanõukogu protokoll nr. 58 (14. oktoober 1917), lk. 261.

Mari Raamot Anna Leetsmanni tegevusest:

Põranda alla pugenud Maavalitsuse ametkond, kes oli Maavalitsusele truuks jäänud, sai enamlaste võimu ja hilisema Saksa okupatsiooni kestusel väikest tasu edasi. See ametkond ise oli ka raha hankimisel abiks. Nad korraldasid enamlaste ajal Vismari tänaval, hilisemas Riigikohtu hoones peoõhtu. Pääsmed olid kõik käest kätte müüdud. Pidu peeti mõni päev enne saksa vägede sissetulekut, kui enamlased olid veel võimul.
Olime koos tolleaegse polkovniku, hilisema ülemjuhataja Laidoneriga peol. Kõigile ootamatult tulid eesti punased peolisi laiali ajama. Naiskommunistid Anna Leetsmanniga eesotsas olid meeste sineleis ja mütsides, püssid käes, millega nad enese ümber keerutasid ja hüüdsid: “Välja, välja, laskeriistad ära anda!”
Välisuksest väljaminekul kobasid mind kaks naiskommunisti läbi ja otsisid revolvrit. Laidoner seisis otse minu selja taga. Pöörduti ka tema poole, et kui tal on revolver, siis andku ära vabatahtlikult. Laidoner vastas väga üleolevalt ja lühidalt: “Mul on revolver, kuid ära anda seda ei kavatse!” Ja väljuski uksest. Tema läbiotsimine jäi teostamata.
Allikas: Raamot, Mari. Minu mälestused : faksiimile. Tartu : K. Henno, 2009, lk. 162.

Kindralstaabi Valitsuse sõjaväe teadete kogumise osakonna ülema abi H. Veem Anna Leetsmanni tegevusest:

Esimest korda puutusin ametiasjus kokku Eesti kommunistidega 19. veebruaril 1918. Rakveres. Mind komandeeris 1. Eesti polgu komandör, praegune kindral Põdder, kes oli saanud teada, et Saksa väed hakkavad Eestit okupeerima, Rakveresse, kus Vene riigipanga osakonnast polgu raha 270.000 rubla pidin välja võtma ja Haapsalusse toimetama.
Rakveres selgus, et rentei ei tohi ühtki summat välja maksta ilma Rakvere T[öörahva]. ja S[õjaväelaste]. Täides[aatva]. Komitee loata. Läksin Täid. Komiteesse nõutama väljamaksmise korraldust. Komitee esimees Kippar ja sekretär Anna Leetsmann keeldusid kategooriliselt. Nähes, et väljavaateid raha saamiseks pole, nõudsin Kipparilt ja Leetsmannilt korra juhatamist, mille järele raha kättesaamine ülepea oleks võimaldatud, juurde lisades, et muidu sõduritel polgus kergesti arusaamine võib tekkida, et Rakvere Täid. Komitee polgu raha tahab omandada. Kippar ütles: jah, see võib tekitada mässu – ja soovitas minule kohe Tallinna Eesti Sotsialistlise Sõjaväe Nõukogu poole pöörata. Leetsmann aga ütles: minge sm. Kingissepp'a juurde. Nähes, et võimumehed taganevad ja teades, et Tallinnast head pole oodata, hakkasin seletama, et mina Tallinnast, Nõukogust, tulengi, kus öeldi, et takistusi rahasaamiseks pole, ja et Rakvere “Komitee” peab kohe luba andma. Minu seletus ei aidanud. Kästi Tallinnast paber tuua; siis saan raha. Ütlesin selle peale, et narr ka ei taha olla ja nõudsin omakorda paberit, mis pidi garanteerima, et Tallinnas mind mitte pika ninaga Rakveresse ei saadetaks. Paberil leidsime ühise keele, mille Leetsmann kõrvaltoas kohe valmis kirjutas ja ümbrikus, mis adresseeritud sm. Kingisseppale, minu kätte andis. Paberiga seltsimeeste juurest välja tulles, olin kindlas arvamises, et Tallinna sõit on asjata, seepärast otsustasin üles otsida lähema nurgataguse, kus ümbriku kohe avasin. Veerandpoognalisel paberil, Rakvere “Täid. Komitee” nurgastambiga nr. 628, 19. (6.) veebr. 1918 ja Kippar'i-Leetsmanni allkirjadega teatati: “Seda silmas pidades, et Eesti Sotsialistline Sõjaväel. Nõukogu ainukeseks sõjaväeliseks võimuks on Eesti Töörahva ja Sõjaväel. Nõukogu poolt kuulutatud, ei saa Virumaa T. ja S. N. Täid. Komitee 1. Eesti polgu komandöri allkirjaga tsheki järele Rakv. renteist raha väljaandmist mitte lubada”. Nii oli minu esimene kokkupuutumine kommunistidega lõppenud täielise nurjaminekuga.
Ehk küll raha saamiseks väljavaateid polnud, otsustasin veel kord katset teha. Et mõjuvat põhjust esinemiseks leida ei osanud, siis luusisin piki Rakvere linna, ühel päeval loen jaama seinal trükitud plakatit “1. Eesti polk on äraandlikult oma polgu komissari Jaanuse areteerinud ja Haapsalusse sissetunginud sakslaste poole üle läinud.” See teade oli minu kavatsusele kapatäis külma vett. Ei mäleta, kas samal korral, või päev hiljem nägin jaamas 1. E. polgu kontrollkomitee esimeest ja polgu komitee sekretäri, ütlesin meestele, et panin putku valgete eest ja tahan minna Piiterisse. Mehed ütlesid, et nemad tahavad ka Piiterisse sõita. Küsisin, kas nemad ka komiteede tähtsamad paberid ja pitsatid päästa suutsid, mille peale mõlemad taskust pitsatid välja võtsid. Nüüd arvasin, et olen kokku sattunud parajate meestega ja hakkasin rääkima rahasaamise võimalusest. Rääkisin, et mina enne Haapsalust äratulekut lõin polgu komandöri allkirjaga tsheki üle, millega enne Venemaale minekut Rakvere renteist raha välja võtta tahtsin. Et Täid. Komitee aga oma keeluga minu kavatsusest kriipsu läbi tõmbas, siis panin meestele ette ühisel jõul uuesti raha nõudma minna ja ühetasaselt oma vahel ära jaotada. Sealjuures näitasin meestele Täid. Komitee kirja. Raha pani rattad käima. Läksime kolmekesi, kusjuures maha tegime, et mina räägin, kuna nemad komitee nimel pidid kinnitama. Täid. Komitees tundis Kippar mu kohe ära ja küsis, kas tõin Tallinnast korralduse. Vastasin, et Tallinna jaamas minule polgu komitee sekretär ja kontrollkomitee esimees vastu tulid, kes raha nõudes juba minu järele sõitnud. Mehed esitasid oma mandaadid. Kippar oli juba heatahtlik. Seal tuli tuppa Leetsmann, kel oli kaenlas pakk lehti, kus oli sama tekst, mida jaamas 1. polgu kohta olin lugenud. Kippar hakkas temale seletama, et tulime raha järele. See teade ajas naise marru. Ta võttis kaenla alt plakatid, toppis igale mehele nina alla, sealjuures mitmekordselt karjudes “äraandjad”! Ootasin, kuni ta rahustus ja vaatasin kahetsusega Kippari peale, kes kui märg puudel seina ääres seisis. Kui Leetsmann vaikis, ütlesin rahulikult: “Lubage, siin on polgu komitee sekretär ja kontrollkomitee esimees”. Samal minutil pistsid mehed mandaadid Leetsmannile pihku. Nüüd oli Leetsmann omakorda jahmatanud, kuna Kippar juba üleolevana end laskis paista. Leetsmann, kes ennast ruttu tasakaalustas, hakkas seletama, et 1. polku pole olemaski, ta olevat sakslaste käes. Mina vaidlesin vastu, öeldes, et teade pole õige, kinnitasin, et polk lööb praegu lahinguid sakslastega Risti jaama all. Lisasin juurde, et esindajad just eriti selleks välja sõitsid, sest rahapuudus toiduostmiseks on polgus suur, ja palusin mehi kaasatoodud pitsateid ette näidata. Pitsatid murdsid ka Leetsmanni, kes korralduse tegi, et renteist järele küsitaks, palju seal raha on. Vastati, et raha ja väärtpabereid on natuke üle 20.000 rubla. Leppisime kokku, et mina pidin saama poole rahast. Tshekile kirjutasid ka minu kaaslased alla, muidugi ka oma pitsateid juurde vajutades, millele järgnes raha väljamaksmise korraldus.
Allikas: Veem, H. Võitlus põrandaalustega : esimene kokkupuutumine Eesti kommunistidega // Mälestused iseseisvuse võitluspäevilt. II köide, Vabadussõda 1918–1920. Tallinn : Rahvaülikool, 1930, lk. 282-283.

Artikkel

Variserline ilmsüütus : [Võtikvere kooliõpetaja vallandamisest] // Tööline, 7. (29.) sept. 1917, lk. 3.

Tema kohta

Selli, Eerik. Anna Leetsmanni elust ja tegevusest : [üliõpilastöö] / Tartu Riiklik Ülikool, NSV Liidu ajaloo kateeder / juh. H. Moosberg // Tartu, 1966. 86 lk., [4] l. ill., portr.
Oras, R. 90 aastat Anna Leetsmanni sünnist // Kodumaa, 11. okt. 1978, lk. 4: portr.

Rahvusarhiiv

Riigiarhiiv ERAF, f. 2, n. 1, s. 503.

 

 

Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia