Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia

Johanna Andreesen | Emma Asson (Peterson(-sen)) | Alma Ast-Ani | Marie Helene Aul | Linda Marie Eenpalu | Helmi Jansen (Press) | Alma Jeets
Paula Järv | Minni Kurs-Olesk | Anna Leetsmann | Alma Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra) | Elise Priks | Johanna Päts | Marie Reisik | Alice Stein-Anvelt (Leevald)
Julie Steinmann | Anna Tõrvand-Tellmann | Rosalie Verner

Foto: Mäelo, Helmi. Eesti naine läbi aegade. [Tallinn] :
Varrak, 1999, lk. 110.

Alma Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra)
16.09.1886 Vastse-Kuuste v., Tartumaa – 02.11.1960 Inta, Arhangelski obl.
Ajakirjanik, kirjanik, poliitik

EESTI AJUTINE MAANÕUKOGU (MAAPÄEV (1.) 14.07.1917 – 23.04.1919)
Asendusliige (alates 20. novembrist 1918)

EESTI ASUTAV KOGU (23.04.1919 – 20.12.1920)
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Tallinn
Maaseaduse komisjon, riigi 1920. a. eelarve komisjon (22. juuni 1920 – 21. oktoober 1920)

I RIIGIKOGU (20.12.1920 – 30.05.1923)
Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Tartumaa valimisringkond
Maaseaduse komisjon (alates 25. oktoobrist 1921); riigi 1921. a. eelarve komisjon (täiendatud rahaasjanduse komisjon, alates 13. maist 1921); riigi 1922. a. eelarve komisjon; Vabadussõjast osavõtnud kõrgematele sõjaväelastele autasu andmise seaduse läbivaatamise komisjon (alates 12. oktoobrist 1922); riigi 1923. a. eelarve komisjon.
Riigi majandusnõukogu alates 25. oktoobrist 1921

II RIIGIKOGU (31.05.1923 – 14.06.1926)
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, Pärnumaa valimisringkond
Asendusliige (alates 3. oktoobrist 1925)

III RIIGIKOGU (15.06.1926 – 14.06.1929)
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei, Pärnumaa ringkond
Astus tagasi 1. juulil 1926

Alma Ostra-Oinas, keda Marta Lepp nimetas Eesti Jeanne d’Arc’iks, oli esimene eesti naine, kes töötas linnanõunikuna. Ta osales aktiivselt naisliikumises, valiti mitme parlamendikoosseisu liikmeks ning kirjutas oma nime ka kirjanduslukku. Kuigi ta töö seisnes suuresti abivajajate, sh tööliste aitamises, küüditati ta pärast Eesti annekteerimist Siberisse.

Elulugu

Alma Rosalie Ostra (1909–1918 Anvelt-Ostra, edasi Ostra-Oinas) sündis Tartumaal taluniku tütrena. Pärast alghariduse omandamist 1893–1898 Schwarzi elementaarkoolis Tartus asus ta õppima piimandust G. Faure meiereis. 1901–1905 õppis ta Tartu A. S. Puškini Tütarlastegümnaasiumis, tegutses sel ajal salajases radikaal-rahvuslikus ringis ja toimetas käsikirjalist väljaannet “Koit”. 1903–1905 tegutses ta Vene sotsiaaldemokraatliku partei aktivistina Tartus, Riias ja Tallinnas. 1904 võttis Alma osa koolidevahelisest õpilaste keskorganisatsiooni tegevusest. Ta käis ka Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei Tartu osakonna kõneõhtutel. Tütarlastegümnaasiumi õpilaste läbikäimine vene sotsialistidega tekitas “Postimehe” ajakirjanikes kahtlusi nende moraali suhtes. Jaan Tõnisson avaldas artiklite seeria “Vaba armastus”, millele sotsialistlik leht “Uudised” vastas tüdrukute kaitse alla võtmisega. Skandaal sai tuntuks nn “pruunseelikute afäärina”.
1905. aastal visati Alma Ostra-Oinas koosoleku organiseerimise ja kõnepidamise eest koolist välja. Alles 1909. aastal sai ta poolelijäänud õpingud lõpetada. Pärast koolist väljaheitmist töötas Alma Ostra-Oinas Riia lähedal, kuhu sotsiaaldemokraadid 1905. aastal asutasid lendlehtede trükkimiseks trükikoja. Tema arreteerimiseks anti välja order, esialgu õnnestus tal põgeneda, hiljem ta siiski vangistati poliitilise tegevuse eest ja saadeti 1906. aasta mais asumisele Siberisse Tobolski kubermangu, kust põgenes sama aasta sügisel. Tema mõjust räägib fakt, et 1907. aastal nimetati vähemlaste poolehoidjaid tema järgi “Alma (Ostra) meesteks”. See oli küll juba revolutsioonilise liikumise langusperiood.
1907 võttis ta delegaadina osa vene sotsiaaldemokraatide parteikongressist Londonis, edasi jätkas parteitööd Peterburis. Peagi loobus ta poliitilisest tegevusest, sest see oli muutunud enamliseks. 1909 abiellus Alma fiktiivselt Jaan Anveltiga, et teise nime all edasi tegutseda (seda nime kasutas ta isegi pärast Aleksander Oinasega abiellumist). 1910–1915 õppis ta O. Bestuževi kõrgematel naiskursustel Peterburis matemaatikat ja filosoofiat. 1914 abiellus ta poliitikategelase Aleksander Oinasega, tulevase Eesti Vabariigi riigikontrolöriga (oli ka siseminister, raha-, kaubandus-tööstusminister ning teedeminister). Neil oli 3 tütart. 1915 arreteeriti Alma Ostra-Oinas uuesti sõjavastase kõne pärast ja saadeti asumisele Narva, hiljem muudeti otsus ära ja ta pääses Tartumaale vanemate tallu. 1917 sai ta loa asuda elama Võnnu linna. Samal aastal valiti ta tööliste ja sõdurite nõukogu liikmeks. 1916–1917 töötas ta Lätimaal Võnnus organisatsiooni “Severopomoštš” asjaajaja ja juhatajana, 1917–1918 toimetas Tallinnas ajalehte “Sotsialdemokraat” ja töötas Eestimaa kubermangu toitluskomitees, 1918–1919 toitlusministeeriumis. 1920 asus ta Tartu Ülikoolis õppima arstiteadust, 1921–1929 jätkas õpinguid õigusteaduskonnas ning lõpetas selle. 1923–1927 oli ta “Ametiühisuslise Kuukirja” toimetaja, 1924. aastast Tallinna linnanõunik ja hoolekandeosakonna juhataja kuni 1934.
1926. aastal tundis Eesti Välisministeerium huvi tema intervjuu vastu, mille ta andis Rootsi ajalehele “Dalarnes Arbetarblad”, kus väidetavalt kurtis tööliste olukorra üle.
Alma Ostra-Oinas oli esimene eesti naine, kes omas poliitilisel areenil nii kõrget positsiooni. Sel ajal, kui ta juhtis hoolekandeosakonda, asutati mitu uut lastekaitse ja hoolekande organisatsiooni, kus ta töötas ise kaasa, püüdes luua kontakti ametliku ja vabatahtliku hoolekandetegevuse vahel. Kuna enamasti on häda ja puudus abivõimalustest suuremad, kaotavad abiandjad tihti mõne aja pärast oma hoolealuste silmis populaarsuse, nii juhtus ka Alma Ostra-Oinasega. See väljendus järgnevatel valimistel saadud häälte vähesuses.
Alates 1934. aastast töötas Alma Ostra-Oinas vannutatud advokaadi August Rei abina, 1940–1941 Tapal advokaadina, sõja-aastail Eesti raudteevalitsuse tõlgina.
Alma Ostra-Oinas oli Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. 1925–1927 oli ta Üleriikliku Lastehoolekande Keskkorralduse juhatuse liige, aastast 1927 selle juhataja, 1927–1934 Eestimaa Töölisühingute Keskliidu juhatuse liige. Alma Ostra-Oinas osales aktiivselt naisliikumises, ta kuulus mitmel korral Eesti Naisorganisatsioonide Liidu juhatusse (1920–1928), esinedes selle organisatsiooni peakoosolekutel ja kongressidel referaatidega naiste õigustest ning hoolekande ja lastekaitse küsimustest. Ta tegutses ka Eesti lastekaitses ja Eesti Akadeemilises Naiste Ühingus, ta oli Eesti Lastesõprade Ühingu juhatuse ja Lastekaitse Ühingu juhatuse liige. 1932. aastal valiti ta Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei keskkomitee liikmeks.
Alma Ostra-Oinas oli üks väheseid naisi, kes valiti mitmesse esinduskogusse: ta oli Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ning I-III Riigikogu liige. Asutavas Kogus tegeles ta maaseaduse väljatöötamisega. Asutava Kogu perioodi jäi ka nn oinaadi skandaal, mis maksis Aleksander Oinasele ministrikoha. Nimelt süüdistati Asutava Kogu liikmeid Aleksander Oinast ja tema naist salajaste läbirääkimiste pidamises Viktor Kingissepaga ning tema varjamises. I Riigikogus esitas Alma Ostra-Oinas koos Emma Assoniga perekonnaseaduse eelnõu, mis küll seaduseks ei saanud, kuid üks paragrahv liideti Vabariigi Valitsuse eelnõuga (lähemalt: Erdmann, E. Abielu-seaduse § 23 // Õigus, 1925, nr. 5, lk. 133-136.) II Riigikogus tundis ta huvi näiteks naistööliste lahtilaskmise kohta a/s Lutheri vabrikust (23. märtsist 1926). III Riigikogus astus ta kohe alguses tagasi, sest sotsiaaldemokraadid otsustasid, et ükski nende rühma liikmetest ei tohi korraga olla kahel palgalisel ametikohal. Ta valiti ka Tallinna Linnavolikogusse.
Alma Ostra-Oinase abikaasa Aleksander Oinas hukkus Venemaale küüditatuna 1942. aastal. Alma Ostra-Oinas arreteeriti Saksa okupatsiooni ajal 1944. a. kevadel ja nõukogude võimu poolt sügisel, mõisteti poliitilise süüdistusega 5 aastaks vangi ning jäi pärast karistuse kandmist Intasse Komi ANSV-s, kuhu ta on ka maetud. Siberisse küüditati ka vanim tütar Hella Tiiu.
Alma Ostra-Oinas on avaldanud rohkesti publitsistikat perioodikas, memuaare, kaks romaani “Aino” (1923) ja “Lendva” I-II (Tartu 1936). “Aino” väljendab Peterburi naisüliõpilase meeleolusid, “Lendva” kujutab realistlikult XIX sajandi II veerandi Lõuna-Eesti külaelu.

Teenetemärk

Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk.

Alma Ostra-Oinase sõnavõtt Maanõukogus töötajate elutingimuste parandamisest:

Kõige tähtsam asi on unustatud, kas on meeleolu loodud meie kaitseks? Maapäev lükkab kõik tarvilised rahva nõuete eest hooltkandvad seaduse eelnõud edasi. Kui meie maad kaitsta tahame, siis peame kõige päält maal looma tahtmise ennast ja meid kaitsta, ühes maakaitse küsimusega peaks arutusele võtma terve rea küsimusi, mis parandaks maatameeste ja tööliste olud.
Allikas: Maanõukogu protokoll nr. 62-a (23. november 1918), lk. 305.

Alma Ostra-Oinase sõnavõtt Maanõukogus rahva nõudmiste täitmisest:

Siis võime Saksa kaitse vastu võtta, kui meie rahvas selle kaitse sisse usub. Rahvale on palju lubadusi antud, aga kunagi ei ole neid peetud. Peab sellepärast enne rahvale võimalust andma elada, siis võime tema käest nõuda, et ta riiki kaitseks. Kui meie rahva nõudeid täidame, siis võib loota, et ta ka kaitset tahab. Pahem pool on minimaalsed nõudmised üles seadnud, ilma millede täitmiseta ta valitsuse kokkuseadmisest osa võtta ei saa.
Allikas: Maanõukogu protokoll nr. 62-a (23. november 1918), lk. 306.

Alma Ostra-Oinas Eesti Rahvaerakonna parandusettepanekutest Asutavas Kogus (maaseaduse eelnõu II lugemisel):

Ma oleksin tahtnud mõne sõna öelda rahvaerakonna poolt tehtud paranduste kohta. Peab ütlema, see erakond on kõige rohkem toonitanud, et iga ettetoodud seaduseelnõu sellelt seisukohalt hindama peaks, kuivõrd tema riigimajanduslikult tähtis ja kasulik on, samuti ka, kuivõrd tema meie riigi ja üldsuse huvidele vastab. Seda eelnõu arutades ei taha põhimõttelikka seisukohti puudutada. Ma tahtsin ainult meelde tuletada, et meie põhimõtteks on selle seaduseelnõuga hävitada feodaalkorda, hävitada ka selle korra kantsisid ja pesasid. Siin ei peaks meie mitte mingisuguse kompromissi peale minema, tükikest võttes ja teist jättes.
Vaatame praktilise läbiviidavuse seisukohalt rahvaerakonna parandusi. Ette on pandud rahvaerakonna poolt, et need mõisad ja maatükid, mis alla 300 tiinu, võõrandamata jäetaks. Siia hulka kuuluksid ka rüütlimõisate südamed, millelt ainult ääremaad ära lõigataks. Öeldakse küll, et kui ühel perekonnal mitukümmend mõisat on, siis teised täielt võõrandatakse, ja 300 tiinu ainult ühes mõisas järele jäetakse. Kuid iga perekond seisab mitmest liikmest koos ja kes vastutab selle eest, et iga perekonnaliige omale üht sarnast mõisasüdant ei saa ja sellega on ju kindel, et meil enamjagu mõisasüdameid alale jääb. Sellega ei viiks meie mitte läbi suurmaapidamise täielikku likvideerimist, vaid lõikame mõisamaadel ainult ääred ära. Võõrandamata jääb ka kõik inventaar, sest et see alaljäänud 300 tiinu suurustele mõisatele tarvis läheb, seda enam veel, et nagu meie kõik teame, mõisate inventaar väga viletsas seisukorras on. Juttugi ei või aga olla sellest, et meie ilma mingisuguse inventaarita ääremaadel mingisugust majapidamist sisse seada võiksime. Nii et igatahes see rahvaerakonna ettepanek ainult meie maauuendust raskendab. Terve see ettepanek on selle poole sihitud, et nendele ringkondadele, kes feodaalkorra kantsidena esinevad, päästa tarvilikku arvu maad, õieti nendele lepituseks kätt ulatada. Ja loota on, et mainitud ringkonnad sellele ettepanekule muiates vastu tulevad. Tasuküsimuse kohta oli küll hääli kuulda, et mõisnikud seda ei taha vastu võtta. Kas nad nüüd pakutud 300 tiinu tahavad vastu võtta, meie ei tea. Võib olla, on rahvaerakond seda järel küsimas käinud. Riiklikult seisukohalt on aga sarnane tegu täiesti lubamatu, kui meie oma feodaalkorra esitajatele kingituseks veel 300 tiinu maad pakuksime. Nii järeldan ma, et see rahvaerakonna ettepanek poliitiliselt kui ka majanduslikult täiesti lubamatu on ja vastuvõtmata peab jääma.
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr. 48 (21. august 1919), veerg 879-880.
(Eesti Rahvaerakonna ettepanek jätta võõrandamata mõisad ja nende südamed, mille suurus oli alla 300 tiinu, lükati maaseaduse eelnõu II lugemisel nähtava enamusega tagasi.)

Asutavas Kogus Kruus'i, J. Kärner'i, A. Oinas'e ja A. Ostra süüdistuse asja läbivaatamise komisjoni aruandja E. Kübarsepa poolt Viktor Kingissepa varjamise küsimuses antud ülevaade:

Kohtu-uurija poolt kuulati Alma Ostra-Oinas üle, kes järgmist seletas: Ma olen sotsiaaldemokraatliku partei kesknõukogu liige. Ühel õhtul ilmus meie poole koju, kui meid kodus polnud, Kingissepp.
Õde, kes teda ei tundnud, oli ta sisse lasknud, arvates, et ta mõni meie tuttav on. Kingissepp viibis seal, kuni akl. Aleksander Oinas koju tuli. Kingissepp pidas siis temaga läbirääkimisi rahu asjus. Kui läbirääkimised edasi kestsid, läks tema magama, ja kui hommikul ärkas, oli Kingissepp juba ära. Teisel korral, kui Kingissepp ilmunud, olla talle öeldud, et temale ei ole lubatud sarnaseid omavolilisi ilmumisi Oinas'e korterisse. Kas tema praegusel ajal, lähemas ühenduses oli Venemaaga, ei tea ülekuulatu, samuti ei teadnud ka, et Kingisseppa taga otsiti. Nõnda on lühidalt kokku võetult Alma Anvelt-Ostra-Oinas'e tunnistus. Veel lisas tunnistaja juurde, et ta küll teadis, et Kingissepp enamlane oli, kuid teadis ühtlasi ka, et ta mõõdukam enamlane oli.
Ettetoodud materjali põhjal pööras Riigikohtu prokuröör Asutava Kogu poole akl-te Alma Anvelt-Ostra-Oinas'e ja Aleksander Oinas'e kohtuvõimude kätte väljaandmise nõudega. Süüdistuse kaaluvaiks osaks oli, et akl-ed Alma Anvelt-Ostra-Oinas ja Aleksander Oinas oma korteris on varjanud enamlaste juhti Kingissepp'a, kes Eestis viibis valitsuse korra kukutamise sihiga, ja palub Riigikohtu prokuröör Asutava Kogu nõusolekut ülemalnimetatud akl-te väljaandmise kohta kohtuvõimudele. Uue nuhtlusseaduse § 168. p. 3. näeb ette, et kui keegi varjab oma korteris isikut, keda raskesti karistatavas kuriteos süüdlaseks peetakse, sihiga teda kohtuvõimude ja nuhtluse eest varjata, siis see karistatav on.
Riigikaitse komisjon leidis, et sarnast momenti ettetoodud asjaoludes mitte ei leidu, ja sellepärast tegi komisjon järgmise resolutsiooni: Kohtuvõimude nõudmine, välja anda akl-eid Aleksander Oinas't ja Alma Anvelt-Ostra't vastutusele võtmiseks uue nuhtlusseaduse § 168. p. 3. põhjal, tagasi lükata, sest kuigi Viktor Kingissepp akl-te Oinas'e ja Anvelt-Ostra korteris viibinud on, ei ole siiski põhjust oletada, et nemad Kingissepp'a kohtuvõimude eest oleksid varjata tahtnud ja temale selleks ulualust andnud. Sellepärast ei sisalda nende tegevus eneses uue nuhtlusseaduse § 168. p. 3 põhjal karistatava süüteo tundemärke.
Allikas: Asutava Kogu protokoll nr.160 (21. oktoober 1920), veerg 312-314.

Marta Lepp Siberisse saatmisest:

Eestlasi esitasid tol sõidul ainult kolm tütarlast – Alma Ostra, Amalie Unt ja mina. Võis oletada, et Eestis tegid revolutsiooni ainult naised – noored tütarlapsed.
Allikas: Lepp, Marta. 1905. aasta romantika. Tartu : Noor-Eesti, 1922, lk. 108.

Marta Lepp naisrevolutsionääridest 1905. aasta Eestis:

Tööliste endi seas ei märganud ma iialgi umbusaldust minu kui naise vastu. Neil ei tekkinud küsimustki: kas naine või mees. Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma. Ikka see Jeanne d'Arci võluv mõju. Säärane mõju oli Ida Põdderil Kroonlinnas, Alma Ostral, Amalie Until. Kõige kiiremini suutis noor naine sütitada, vaimustada, hingi võita ja massi oma järele veedelda. Igatahes tol riskeerival põrandaalusel ajal. Noor tütarlaps oli valmis kannatama, – oma vabaduse ja elu jätma võideldes selle koredate- ja villiskätelise hulga lunastuseks, et neid viletsusest ja vaevast aidata välja parema ja kergema elu järjele. Kui tütarlaps seda juba julgeb, siis peaks neil tugevail mehil olema häbi veel kõhelda ja viivitada. – Nõnda sisendatult, võlutud, läksid nad sinna, kuhu käskis see “jumalast läkitatud neitsi.”
Allikas: Lepp, Marta. 1905. aasta järellained. Tallinn : Varrak, 1923, lk. 72.

Marta Lepp elust Peterburis:

Ühel külmniiskel hilissügise päeval ilmus äkisti Alma Ostra minu tuppa. Ta oli Londoni kongressilt tagasi jõudnud. Ei olnud tal ka isu jääda väljamaa emigrantide sekka “logelema.” Peterburis võis ikkagi midagi ära teha, vähemalt ise õppida ja ka midagi teenida oma ülespidamiseks, mis juba väljamaal oli peaaegu võimatu. Eriti meie revolutsionäärele, kel peale revolutsiooni polnud seni teist kutset valitud. Venemaal – vähem kultuurilisel maal olid nõudmised väiksemad ja võis mõne võõra keelega ikkagi midagi leida.
Ta asus minu pisikesse üliõpilastuppa ja me jagasime kõik teineteisega, mis meil oli, koguni riideid. Olime ses suhtes vähemalt veel idealistid.
Meil tuli õige napilt elada; sest mul oli kindel kuuraha kodunt saadetud – 15 rubla kuus, aga sellest tuli 12 rubla korteriks kulutada; A. Ostral polnud mingit kindlat sissetulekut. Aga see tegi meile kõige vähem muret, olime harjunud loobuma kõigest, mis mujal seltskonnas mängis suurt osa, oli suurte murede põhjuseks. Me leppisime väga hästi kahe peale kokku ühe portsjoni lõunaga üliõpilaste söögimajas; ei olnud näljased ega kurvad sel puhul, ja soolaga riputatud kuiv leib tee kõrval õhtul maitses üsna hea. Kui ainult niipalju raha jätkus, et oli võimalik leiba osta.
Meie huvid ja kõneained siiski selle leiva ümber ei keerelnud. Meid huvitasid kõik teised – “vaimlised ja psüholoogilised küsimused” ja ained, mida õppisime. A. Ostra hakkas end küpsuse eksami vastu valmistama, aga selle kõrval tuli meil teenistust otsida. Saadi mõned tunnid ja vahel ka juhuslikku tööd, ning meil oli võimalik koguni lõpuks oma pisikese toa suurema vastu vahetada.
Allikas: Lepp, Marta. 1905. aasta järellained. Tallinn : Varrak, 1923, lk. 123-124.

Alma Ostra-Oinas oma noorusest, Riias salatrükikojas töötamise ajast:

Tulin trepist alla, keldri trepi otsale ilmus sel silmapilgul kojanaine kisaga: “Peeter, tule ruttu, preili põgeneb.” Jooksin kojanaise juure ja tõukasin ta alt uksest ilmuvale mehele vastu, ise jooksin tänavale. Vaatasin ringi, paremat kätt tänava otsas seisid kordnik, jooksin pahemat kätt üle tee põiktänavasse raudtee suunas. Raudee ülesõidu kohal näen jälle valvurit. Jooksu peal kisun saapanööpe lahti, kavatsusega, kui keegi peaks tahtma mind kinni pidada, siis löön talle saapaga näkku. Teel libisevad silmad üle majade. Järsku mälestub, et selles tänavas pidi olema läbikäiguhoov. Jooksen hea õnne peale ühest suurest väravast sisse ja jõuan otse raudtee juure välja. Raudteel manööverdab vedur. Vedurijuht peatab ja küsib, “kas Teid taga aetakse?” “Jah,” ja olingi veduris süte otsas. Siis tundsin endas kõik jõu ja vastupanu kadunud olevat. Kuhu mind vedurijuht viis, missuguses kuuris õhtuni olin, ei mäleta. Lonkisin hilja õhtul mööda linna ja mõtlesin peavarjule. Olin kindel, et oli olnud suurem puistamine ja sellepärast tuletasin meele kõige kindlamaid kortereid. Läksin vennaste börsemaaklerite juure. Mind võeti seal õnnesoovidega vastu. Paistis, et tõesti puistamisi oli olnud mitmel pool. Ööbijaid oli sohvadel, toolidel ja isegi põrandal. Pärast kuulsin, et K. Ast, K. Türna ja Toomas olid enne mind arreteeritud. Toomas oli samuti kui mina väravast välja jooksnud, oli aga paremat kätt pöördunud ja otse kordniku otsa. Mul ei olnud enam võimalik kauemaks Riiga jääda, sõitsin ära Tallinnasse. Lendlehe trükkimisest ei tulnud midagi välja, kuna “õ” tähed seltsimees Türnaga sisse kukkusid.
Et ma aga Alma Ani nime all majas registreeritud olin, arreteeriti praegune proua Ast minu pähe, hoolimata sest, et tal kerge tõendada oli, et Riias olnud ei ole ja midagi ühist otsitava isikuga olla ei võinud.
Allikas: Antje trükikoja eksproprieerimine // 1905. a. revolutsiooni päevilt : mälestiste kogu. Tallinn : Rahva Sõna, 1931, lk. 118.

Alma Ostra-Oinas poliitilise tegevuse algusest:

1902./03. a. käisin Tartus Puškini-nimelise tütarlastegümnaasiumi 5-ndas klassis.
Meie õpilased asutasime mingi rahvusliku õpilasringi. Andsime välja eestikeelset käsikirjalist ajakirja “Koit”, toimetajaks olin mina; kaugemal ajakirja väljaandjaist ei teatud. Mõtteosalisteks olid Amalie Unt, Alma Ani, Veera Välbe ja tema õde Marie. Ajakirja sisu moodustasid arvustavad kirjutised kooli kohta ja mõnesugused teravamad esinemised “Postimehe” suhtes.
1903. a. lõpul sai liikumine õpilaste hulgas politilise iseloomu. Tekkis põrandaaluseid sotsiaaldemokraatlikke salaringe – tütarlastegümnaasiumis ja reaalkoolis; viimasest olid näiteks N. Köstner ja Aleks. Oinas. Need ringid olid koondatud õpilaste keskkorraldisteks. Selle liikmetena figureerisid tol ajal kestvamalt A. Ani, A. Unt, K. Ast, mina ja mõned vene õpilased, nagu Leonid Poljakov ja Sergei Širokogorov (Treffneri eragümnaasiumist). Teotsesime suure saladuse katte all, kõigil tegelastel olid varjunimed; seepärast ei teatud teiste ühikute tegevusest ega liikmetest ligemalt. Parteiga seisime ühenduses, sealt saadeti kirjandust, näiteks “Iskrat”. Meil oli oma raamatukogu, raamatud olid köidetud trükitööliste ringi poolt. Mäletan, et kord maal kodus uurisin sellest kogust saadud Bebel'i tööd “Naine ja sotsialism”.
Peale trükitööliste-ringi oli olemas näiteks veel ehitustööliste ring. Tihedamas kontaktis oldi Mohri vabriku töölistega, kuna Bandelier' töölistega ei õnnestunud astuda ühendusse.
Vene üliõpilastega puutusime kokku Peterburi tän. asuvas ühingus “Societas”. Seal peeti kõnesid revolutsioonilistel teemadel.
Allikas: Jooni revolutsioonilisest tegevusest // Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk. 60.

Alma Ostra-Oinas 1906. a Tobolskis asumisel olemisest ja põgenemisest:

Siin oli elu rahuldav. Seadsime endid hästi sisse ühte majja, elades omaette seltskonnana. Valve ei olnud valju. Määrused nägid ette iga viie vangi kohta üht valvurit, kuberner aga saatis inimesi maale üheksakaupa, kelle hulgas oli vaid üks valvur. Toidu saamine oli hõlpus, hinnad muinasjutuliselt madalad. Aega veetsime lugemisega.
Sügiseks olime kõik põgenenud. Seda soodustas asjaolu, et võisime laevadel sõita tasuta ja käia linnas tingimusega, et seal registreerume (omavahel leppisime kokku, et põgenejad ei registreeru).
Riietatult toreda daamina pääsesin kergesti läbi laevaliini kontrollpunkti, mis asus Tobolskis, laevasadamas; ei küsitud isegi passi. Raudteel jõudsin Peterburi.
Siin tuli elada valepassidega, neid võis mul olla kuni 18. Kuna võimud kahtluse korral passi päritolu kohalt päritlesid selle tõelikkust, tuli neid alaliselt vahetada.
1906. a. talvel elasin paar kuud Narvas. Tegevus siin oli väga piiratud ning hädaohtlik. Siin oli tegelaste hulgas keegi väga kahtlane mees, keda kahtlustati sidemete pidamises politseiga.
Narvast asusin Tallinna. Tuli elada põranda all. Juba siia tulles kohtasin vanglavalvurit, vana naisterahvast, kes tundis mind endisest vangisoleku ajast; ta nõudis, et tuleksin temaga kaasa politseisse; mul õnnestus tema käest pääseda. Kas selle naisterahva kaudu või teisel teel oli minu siinolek politseil teada. Avalikult väljas liikuda ma ei julgenud.
Allikas: Jooni revolutsioonilisest tegevusest // Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk. 65.

Alma Ostra-Oinas pöördest poliitilises tegevuses:

Pea loobusin politilisest tegevusest. Liikumine oli muutunud enamliseks ja mul kadus huvi selle vastu.
Et saada usaldusväärset nime, õiget passi ja ustavustunnistust, otsustasin abielluda – fiktiivselt. Tegin ettepaneku J. Anvelt'ile, kes oli nõus. 1909. a. abiellusime Peterburis saksa teatris kindral Obodovski (sotsiaalrevolutsionäär) ja V. Maasiku tunnistajaiks olles. Pärast fiktiivset laulatust jõime pulmateed K. R. Pusta korteris. Nii sain passi. Üks aasta olime registreeritud Oudova linnas ja nii sain ustavustunnistuse. Nüüd võisin lõpetada revolutsiooni tagajärjel poolelijäänud õppimise.
Allikas: Jooni revolutsioonilisest tegevusest // Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk. 67.

Raamatud

Aino : [romaan]. Tallinn : Varrak, 1923. 183 lk.
Laisk laps. Tallinn : Eesti Lastesõprade Ühing, 1932. 24 lk. (Eesti Lastesõprade Ühingu väljaanne ; nr. 2).
Lendva : romaan. 2 kd. Tartu : Noor-Eesti, 1936. 120; 135 lk. : ill.

Artiklid

Eesti Naisorganisatsioonid arvudes : (E. N. L. Juhatuse poolt korraldatud ankeedi kokkuvõte 1920. a. ning 1921. a. kohta) ; Abieluseadus ; Emakaitse naisiseseisvuse eeltingimusena // Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat : ülevaade E.N. Liidu esimesest tegevusjärgust november 1921 – märts 1923. Tallinn : Eesti Naisorganisatsioonide Liit, 1924, lk. 74-80 ; 93-104 ; 104-107.
Hoolekande seadus // Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat II : ülevaade Eesti naisliikumisest ja E.N. Liidu teisest tegevusjärgust 1923-1925. Tallinn : Eesti Naisorganisatsioonide Liit, 1926, lk. 85-87.
Meie hoolekanne // I Eesti üleriikline hoolekande-tervishoiu näitus : Tallinnas 21./III. – 12./IV. 1926 a. : kataloog-juht. [Tallinn : s.n., 1926], lk. 2-4.
“Popsid” : [kiri] // Postimees, 30. sept. 1926, lk. 5. Vastuseks “Postimehes” nr. 289 ilmunud artiklile “Tallinna linna volikogu ei ole popsiseadusega rahul”.
Mis sünnib hoolekandeosakonnas // Vaba Maa 10. okt. 1926, lk. 8.
Hoolekandetöö ja naine // Naiste Hääl, 1927, nr. 2, lk. 39-40 : portr.
Laste eest hoolekanne // I lastehoolekande päev : [4. detsembril 1927. a. Tallinnas : ettekanded, referaadid]. Tallinn : Üleriikline Lastehoolekande Keskkorraldus, 1928, lk. 6-8.
Tööbörsid ; Hoolekanne // Töölise kalender-käsiraamat 1929. Tallinn : Rahva Sõna, 1928, lk. 52-53 ; 55-56.
Tööpuuduse vastu võitlemise küsimus // Linnad ja alevid, 1928, nr. 5, lk. 72-77.
Kas võib moodne naine ise kosida enesele meest? : [küsitlus] // Rahvaleht, 26. nov. 1929, lk. 4.
Ülevaade Pariisi sotsiaaltöö kongressilt 8.-13. juulini 1928. a. // Linnad ja alevid, 1930, nr. 5, lk. 68-74.
Olete kunagi olnud surmasuus? : [küsitlus] // Rahvaleht 9. jaan. 1930, lk. 4.
Antje trükikoja eksproprieerimine // 1905. a. revolutsiooni päevilt : mälestiste kogu. Tallinn : Rahva Sõna, 1931, lk. 117-121.
Nõuk.-Vene abieluseadus. “Registreeritud” naine ja “faktiline” naine // Vaba Maa, 12. juuni, 1931, lk. 7.
Ostra-Oinas, A. ; Jürgens, K. Tööbörsi olud : [kiri toimetusele] // Rahvaleht, 19. nov. 1931, lk. 3.
Jooni revolutsioonilisest tegevusest // Punased aastad : mälestisi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis. I. Tartu : Eesti Kirjanduse Selts, 1932, lk. 60-68 : portr.
Noorte töötute tööleidmise võimalused Tallinna töötute üleskirjutuse andmetel (8. IV 1926. a.) ; Vabaõhu koolid ja teised vabaõhu asutised lastele ; Raskelt kasvatatav laps : [ettekanded] // Teine ja kolmas lastekaitse päev. Tallinn : Üleriiklik Lastehoolekande Keskkorraldus, 1932, lk. 20-22 ; 31-32 ; 77-80.
Ülevaade Rahvusvahelise Lastekaitse Liidu (Union Internationale de Secours aux Enfants) tegevusest // Neljas lastekaitse päev : [29. märtsil 1932]. Tallinn : Üleriiklik Lastehoolekande Keskkorraldus, 1932, lk. 15-17.
Olukord polegi nii traagiline // Esmaspäev, 1. veebr. 1932, lk. 3.
Ülevaade lastekaitse alal tegutsevate asutiste ja organisatsioonide koostööst // Viies lastekaitse päev : [ettekannete kokkuvõtted]. Tallinn : Üleriiklik Lastehoolekande Keskkorraldus, 1933, lk. 6.
Miina Hermann ja abielu probleem // Koguteos : Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm : 70 a. sünnipäevaks. [Tallinn] : Koguteose Komitee, 1934, lk. 220-221.
Pealinn heitluses viletsusega. Raskeid pilte hoolealuste perest // Rahvaleht, 22. juuni, 1934, lk. 4 : portr.
Kiri toimetusele // Rahvaleht, 17. mai 1935, lk 3. Eesti Tööliste Keskliidu juhatusse kandideerimata jätmisest.
Uus perekonnaseadus naiste seisukohast : “Naine jääb ikka teise järgu kodanikuks” : [Tallinna Naishariduse Seltsis peetud kõne refereering] // Vaba Maa, 20. veebr. 1936, lk. 9.
Lastekaitsest ja lastekasvatusest // Vaba Maa, 15. dets. 1936, lk. 10.
Murdeaeg 1904–1905 // Minni Kurs-Olesk. Tallinn : Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, 1939, lk. 26-28.
Noored saavad oma kohtud. Pr. A. Ostra-Oinas jutustab oma muljeid Saksa noortekohtutest // Esmaspäev, 2. sept. 1939, lk. 4 : portr.
E. T.-ra. Vestlus kirjanikuga läbi eesriide. Salapärane “Mardikas” avaldab end : [intervjuu kirjanik Mardikaga (Voldemar Õun) tema voliniku advokaat Alma Ostra-Oinase vahendusel] // Rahvaleht, 4. okt. 1939, lk. 8.
Jansen, Helmi ; Ostra-Oinas, Alma ; Jeets, Alma ; Raamot, Mari. Neli naist – kolm leeri : linnavolikogu naisliikmed jutustavad : [intervjuu] // Rahvaleht, 23. okt. 1939, lk. 10 : portr.

Toimetaja

Sotsialdemokrat : Eestimaa Sotsialdemokratlise Ühenduse häälekandja. Tallinn, 1917–1921. A. Anvelt-Ostra toim. 1917 nr. 53 – 1918 nr. 30.
Ametiühisusline kuukiri / väljaandja A. Puusep; vast. toim. A. Ostra-Oinas. Tallinn, 1923–1927 (1925.–1926. a. ilmus ajakirja Ühendus (1923–1927) lisana).
Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat : ülevaade Eesti naisliikumisest ja EN Liidu ... tegevusjärgust / toim. Emma Peterson ... [jt.]. Tallinn : Eesti Naisorganisatsioonide Liit, 1924–1926. Eesti Naisorganisatsioonide Liidu aastaraamat I : ülevaade E.N. Liidu esimesest tegevusjärgust november 1921 – märts 1923/ toim. Helmi Jansen, Alma Ostra-Oinas, Marie Reisik. Tallinn : Eesti Naisorganisatsioonide Liit, 1924. 151 [5] lk.

Tõlkija

Adler, Alfred. Raskelt kasvatatavad lapsed. Tallinn : Eesti Lastesõprade Ühing, 1932. 25 lk. (Eesti Lastesõprade Ühingu väljaanne ; nr. 1.)

Tema kohta

Asutava Kogu liikmete vastutusele võtmine : [sõnum] // Kaja, 28. juuli 1920, lk. 1.
Eesti ajakirjanikud. Lühikesed eluloolised andmed : Ostra, Alma // Õitsituled: Eesti ajakirjanikkude album I. 1922, lk. 51.
Alma Ostra-Oinas Riia lehes : [ajalehes “Segodnja” ilmunud Eesti parlamendi ainukese naisliikme tutvustusest : sõnum] // Vaba Maa, 26. jaan. 1926, lk. 3.
Ainuke naissaadik lahkub riigikogust : [sõnum] // Postimees, 2. juuli 1926, lk. 2.
Alma Oinas-Ostra ja Irboska veretöö. August Tannebaum laimamise pärast kaheks kuuks kinni // Vaba Maa, 28. mai 1929, lk. 6.
Olete kunagi olnud surmasuus? : [küsitlus] // Rahvaleht 9. jaan. 1930, lk. 4.
Pr. Alma Ostra-Oinas auhaavamise pärast karistatud : [sõnum] // Vaba Maa, 23. märts 1930, lk. 8.
[Karikatuur] // Esmaspäev, 30. juuni 1930, lk. 8.
Valitsuse-sotsialistide võit. Üleriiklik kongress kiitis heaks valitsusest osavõtu : [sõnum] // Postimees, 30. dets. 1932, lk. 1.
Sotsialistid tules : [Kopli rahvamajas peetud rahvakoosoleku sõnavõttudest : sõnum] // Postimees, 26. apr. 1932, lk. 5.
“Võitluse” end. toimetaja 5 kuuks vangi Alma Ostra-Oina laimamise pärast : [sõnum] // Postimees, 21. okt. 1934, lk. 4.
Pr. Alma Ostra-Oinas : [romaanist “Lendva” : sõnum] // Rahvaleht, 9. dets. 1935, lk. 8.
Alma Ostra-Oinas viiekümne aastane // Uus Eesti, 14. sept. 1936, lk. 6 : portr.
L. [Laaman, E.] Alma Ostra-Oinas 50-aastane // Vaba Maa, 15. sept. 1936, lk. 4 : portr.
Võitlusnaise juubel. Alma Ostra-Oina 50 aasta sünnipäeva aktus “Estonias” // Vaba Maa, 17. sept. 1936, lk. 5.
Mäelo, Helmi. Eesti naine läbi aegade. [Tallinn] : Varrak, 1999, lk. 110-112 : portr. Esmatrükk: Lund : Eesti Kirjanike Kooperatiiv, [1957].
Kruus, Oskar. Ostra, Alma // Eesti kirjanike leksikon. Tallinn : Eesti Raamat, 2000, lk. 390.
Haug, Toomas. Salakorterist linnavalitsusse : 1905. aasta naisromantikat : [Alma Ostra-Oinas] // Haug, Toomas. Troojamäe tõotus. Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 2004, lk. 222-233. Varem ilmunud: Vikerkaar, 1987, nr. 11, lk. 66-69.
Vahtre, Lauri. Millega on läinud ajalukku… Alma Ostra-Oinas? // Eesti mees küsimustes ja vastustes ; Eesti naine küsimustes ja vastustes. Tallinn : Koolibri, 2009, lk. 72-73.
Hallik, Terje. Eesti lugu: Alma Ostra-Oinas : [raadiosaade]. Vikerraadio, 10. mai 2008.

Raamatuarvustused

H. R. [Raudsepp, Hugo]. Aino. Alma Ostra romaani ilmumise puhul // Vaba Maa, 17. apr. 1923, lk. 5-6.
H. P. Aino. Romaan. Alma Ostra (“Varraku” kirjastus Tallinnas) // Agu, 1923, nr. 9, lk. 286-288.
Raudsepp, Hugo. Eesti algupärane ilukirjandus 1923 : [kõne Eesti Kirjanduse Seltsi aastakoosolekul 16.III.1924] // Eesti Kirjandus, 1924, nr. 4, lk. 142-143.
Paukson, H. Alma Ostra: Lendva. Romaan. “Noor-Eesti” kirjastus, 1936 // Looming, 1936, nr. 7, lk. 836-838.
Ed. H. [Hubel, Eduard] Romaan teo-orjuse lõpu aastailt. Lendva. I ja II romaan. Noor-Eesti kirjastus // Uus Eesti, 8. okt. 1936, lk. 9.
Sillaots, M. Alma Ostra – Lendva // Eesti Kirjandus, 1936, nr. 11, lk. 528-529.
Alma Ostra: “Lendva” // Vaba Maa, 21. dets. 1936, lk. 8.

Rahvusarhiiv

Riigiarhiiv ERA, f. 31, n. 4, s. 372.
Riigiarhiiv ERA, f. 80, n. 1, s. 182.
Riigiarhiiv ERA, f. 80, n. 2, s. 2615.
Riigiarhiiv ERA, f. 1357, n. 4, s. 1320.


Allikas: Esmaspäev, 30. juuni 1930, lk. 8.

Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia