Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia

Väljaande esileht
Johanna Andreesen | Emma Asson (Peterson(-sen)) | Alma Ast-Ani | Marie Helene Aul | Linda Marie Eenpalu | Helmi Jansen (Press) | Alma Jeets
Paula Järv | Minni Kurs-Olesk | Anna Leetsmann | Alma Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra) | Elise Priks | Johanna Päts | Marie Reisik | Alice Stein-Anvelt (Leevald)
Julie Steinmann | Anna Tõrvand-Tellmann | Rosalie Verner

 

EESTIMAA KUBERMANGU AJUTINE MAANÕUKOGU (1.) 14.07.1917 – 23.04.1919
Anvelt-Ostra (Oinas), Alma, asendusliige alates 20.11.1918
Leetsmann, Anna, heideti välja 05.02.1919

EESTI ASUTAV KOGU 23.04.1919 – 20.12.1920
Anvelt-Ostra (Oinas), Alma
Asson (Peterson(-sen)), Emma
Ast-Anni (Ani), Alma, asendusliige alates 28.05.1920
Aul, Marie Helene, astus tagasi 12.05.1919
Kurs-Olesk, Minni
Press-Jansen, Helmi
Päts, Johanna
Reisik, Marie
Tellman(n) (Tõrvand), Anna, asendusliige alates 07.10.1919

I RIIGIKOGU 20.12.1920 – 30.05.1923
Asson (Peterson(-sen)), Emma
Järv, Paula, asendusliige 10.03.–25.04.1922
Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra), Alma

II RIIGIKOGU 31.05.1923 – 14.06.1926
Andreesen (Andresen), Johanna, asendusliige 17.05.–04.06.1924
Leevald, (Stein-Anvelt), Alice, asendusliige 18.02.–22.03.1924
Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra), Alma, asendusliige alates 03.10.1925
Priks, Elise, asendusliige 26.06.–22.11.1924

III RIIGIKOGU 15.06.1926 – 14.06.1929
Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra), Alma, astus tagasi 01.07.1926
Verner, Rosalie, astus tagasi 21.06.1926

IV RIIGIKOGU 15.06.1929 – 14.06.1932
Reisik, Marie

V RIIGIKOGU 15.06.1932 – 02.10.1934
Reisik, Marie
Steinmann, Julie

RAHVUSKOGU Teine koda 18.02.–17.08.1937
Eenpalu, Linda Marie
Jeets, Alma

VI RIIGIKOGU Riiginõukogu 07.04.1938 – 05.07.1940
Eenpalu, Linda Marie

XX sajandi esimesed aastakümned oli aeg, millal Eestis sai tihti kasutada sõnu “esimest korda...”. Esimest korda ajaloos sai Eestist iseseisev riik, esimest korda said naised töötada ja seltsitegevuses kaasa lüüa meestega peaaegu võrdsetel alustel. See ei tulnud aga kergelt, esimesed naised parlamendis pidid end pidevalt tõestama ning taluma üleolevat suhtumist. Poliitilised õigused anti koos oma riigi loomisega, kuid kehtiv Balti eraseadus jättis naise mehe eestkoste alla. Naiste kohalolek riigiasjade ajamisel ei olnud sel ajal sugugi endastmõistetav, nagu võib välja lugeda ka Mari Raamoti meenutustest: Konstantin Päts olevat 1917. aastal toimunud autonoomia seaduse kava arutamise koosolekul küsinud, miks naised koosolekul viibivad. 1928. aastal kirjutas Konstantin Päts aga ajakirjas Naiste Hääl (nr. 2, 1928, lk. 26): “Kui Eesti Vabariigis Eesti naine nõuab ja tahab Eesti mehega üheõigusline olla, siis on ta seda igapidi ära teeninud.”
Asutava Kogu liige Jaan Lattik hindas seal töötanud naisi kõrgelt:

Kõik nood daamid omasid head haridust ja neid võis hilisemalgi ajal näha ja kuulda töötamas mitmetes organisatsioonides ja mitmesugustel kultuurialadel meie kodumaa hea käekäigu edasiviimisel. ... Nende kohta ei tohiks ühelgi eestlasel olla kivi taskus viskamiseks, küll aga hoidku käsi kübarat peos, kui need naised mälestustes silme eest mööda sammuvad. Mina isiklikult ei taha, et naised poliitikat teevad, aga ega ma siis sellepärast mütsi pähe ei unusta.
Allikas: Jaan Lattik. Teekond läbi öö, 1. osa. [Vadstena] : Orto, 1950, lk. 206.

Naistele heideti ette vähest aktiivsust. Eduard Laaman on kirjutanud:

Oleme ükskord otsekohesed ja tunnistame üles, et see on eeskätt naiste süü, kui meie noorel rahval alles puudub seltskond selle sõna täpsemas mõttes. Sest igal seltskonnal peab olema „hing”, aga kuidas saab mees olla seltskonna hing? Ta on seks liig proosaline.
Allikas: Minni Kurs-Olesk. Tallinn : Eesti Akadeemiliste Naiste Ühing, 1939, lk. 18.

Aastatel 19171940 kuulus Eesti seadusandlike kogude koosseisu kokku 18 naist (kasutatud on tuntumat nimekuju):

Johanna Andreesen, Emma Asson (Peterson(-sen)), Alma Ast-Ani, Marie Helene Aul, Linda Marie Eenpalu, Helmi Jansen (Press), Alma Jeets, Paula Järv, Minni Kurs-Olesk, Anna Leetsmann, Alma Ostra-Oinas (Anvelt-Ostra), Elise Priks, Johanna Päts, Marie Reisik, Alice Stein-Anvelt (Leevald), Julie Steinmann, Anna Tõrvand-Tellmann, Rosalie Verner.

Neli naist valiti rohkem kui ühe parlamendikoosseisu liikmeks: viide koosseisu sai Alma Ostra-Oinas, kolme Marie Reisik, kahte Emma Asson ja Linda Eenpalu.
Kaheksal korral said naised parlamenti asendusliikmena, kuuel korral astusid ise tagasi, kaks naist tagandati või heideti välja.
Naiste tegevus parlamendis oli tihedalt seotud nende üldise seisundi ning ühiskondliku tegevusega. Eestlaste vaadete ja maailmapildi kujundajana oli XX sajandi alguses oluline roll Peterburil. Mitte ilmaasjata nimetati Peterburit naljaga pooleks kõige suuremaks eesti linnaks. Peterburis elasid, töötasid ja/või õppisid lühemat või pikemat aega ka Emma Asson, Alma Ast-Ani, Helmi Jansen, Anna Leetsmann, Alma Ostra-Oinas, Elise Priks, Johanna Päts, Alice Stein-Anvelt (Leevald), Julie Steinmann ning Anna Tõrvand-Tellmann. Oma mälestustes on sajandialguse revolutsioonilisi aegu meenutanud näiteks Alma Ostra-Oinas ja Alma Ast-Ani, ka mitme teise kohta võiks kasutada määratlust “revolutsiooni lapsed”. Kirjandusteadlane Loone Ots on märkinud, et just aastad 1905–1915 oli aeg, millal kujunes eesti naine sellisel kujul, nagu me teda tunneme ja tunnustame sada aastat hiljem.
Esimene naiste seisukohtade väljendamiseks loodud selts oli 1907. aastal Tartus asutatud Naisselts, mis rääkis juba avalikult naiste õigustest, näiteks võrdsest tasust ühesuguse töö eest. 1911. aastal asutasid mitmesugustel kursustel kõrgharidust omandavad naisüliõpilased Eesti Naisüliõpilaste Seltsi. 1917. aastal toimunud esimesel naiskongressil esinesid kõnega teiste hulgas Marie Reisik, Johanna Päts ja Helmi Jansen. Nõuti emade ja lastekaitse seadust, öötöö keeldu naistele, naistööliste olukorra parandamist jms. Peterburist saabunud Helmi Jansen tegi ettepaneku asutada naiste keskorganisatsioon. 1918. aastal loodud Eesti Vabariigis seadustati ka meeste ja naiste võrdsed võimalused. 1920. aastal kutsuti Asutava Kogu naissaadikute algatusel kokku II naiskongress ja asutati Eesti Naisorganisatsioonide Liit (1930. aastast Eesti Naisliit), mille eesmärk oli parandada naiste õiguslikku, majanduslikku, vaimset ja tervislikku seisundit. Naisliidu eestvedajate hulgas olid aastate jooksul paljud parlamenditöös osalenud naised (Marie Reisik, Minni Kurs-Olesk, Alma Ostra-Oinas, Johanna Päts, Linda Eenpalu, Helmi Jansen, Emma Asson, Julie Steinmann). Liit püüdis täiendada hoolekande alast seadusandlust ning muuta perekonnaseadust. Moodustati komisjon, mis asus ette valmistama uusi seaduseelnõusid, organiseerima kursusi ja loenguid üldtervishoiu ning emade heaolu ja lastehoiu küsimustes. Liidu täiendused ja parandused hoolekandeseadusele esitati Riigikogule 1924, neist olulisimana võeti vastu parandus, et vallasema peab saama lapse isalt ülalpidamise kuue kuu jooksul pärast sünnitust (seadus võeti vastu 1925). Mitu parandust lükati tagasi, näiteks tasuta juriidiline abi vallasemale. I Riigikogu kaks naisliiget, Alma Ostra-Oinas ja Emma Asson, esitasid Riigikogule abieluseaduse eelnõu, kuid sellest võeti 1922. aastal vastu vaid üks abielulahutust puudutav paragrahv (vt. Erdmann, E. Abielu-seaduse § 23 // Õigus 1925, nr. 5, lk. 133-136). Kehtima jäi Vene tsaariajast pärit Balti eraseadus, mille kohaselt mees oli naise eestkostja. 1930. aastal kogus Naisliit allkirju Riigikogus menetletava perekonnaseaduse eelnõu vastu, mis kohtles naisi ikka vanal ahistaval kujul. 2. juunil 1931 andsid naiste esindajad riigivanemale üle naiskoondiste märgukirja, mis oli saanud üle 30 000 allkirja, nõudega perekonnaõigus uuesti läbi töötada abielupoolte üheõigusluse alusel. Perekonnaseadus jäi vastu võtmata.
Maanaiste seltside koondamiseks asutatud Eesti Maanaiste Keskselts, mida juhtis Linda Eenpalu, ületas liikmete arvu poolest varsti Naisorganisatsioonide Liitu. Mõlema eesmärk oli naise olukorra parandamine, kuid Maanaiste Keskselts tahtis seda teha kodukultuuri tõstmise kaudu ja rõhutas rahvusliku vaimu kasvatamist. Naiste seisukohtade väljendajaina olid olulised ka Naiskodukaitse, mille juhid olid Anna Tõrvand-Tellmann ja Alma Jeets, Akadeemiliste Naiste Ühendus ning mitu teist organisatsiooni. Kogu maailmas erakordne oli 1936. aastal loodud Kodumajanduskoda, mis muu tegevuse kõrval vaatas läbi kodumajandusega seotud seaduseelnõusid ja projekte. Koja moodustamisega tunnustati naiste tööd kodus, kuid teiselt poolt kaotas naisliikumine iseseisvuse ning suruti kitsastesse raamidesse. Samas suurenes tunduvalt riiklik abi naistööle.

Kõige üldisemalt võiks aastatel 1917–1940 seadusandlikku kogusse valitud naised tinglikult jagada kahte leeri: nendeks, kelle eesmärk oli iseseisva Eesti riigi ülesehitamine ning nendeks, kes soovisid näha Eestit suure Venemaa töölisriigi osana. Johanna Andreesen, Paula Järv, Anna Leetsmann, Elise Priks, Alice Stein-Anvelt (Leevald) ja Rosalie Verner olid vaadetelt kommunistid-enamlased, neist ainult Anna Leetsmann tegutses ajal, mil enamlus oli veel legaalne. Edaspidi maskeeriti kommunistlikku tegevust töölisparteide taha. Eesti riigikorra kukutamist organiseeriti Venemaalt, juba 1919 peeti Eestis kinni kaks isikut, kes olid Venemaal õppinud agitatsioonikursustel. Vabariigi algusest tegutses põraandaalune kommunistlik organisatsioon, mille liikmed imbusid ametiühingutesse ja hakkasid nende kaudu tegutsema. Isegi arupärimiste tekstid kirjutasid partei juhtfiguurid Riigikogu liikmetele ette.

Prokuröri kõnest:

Süütegu seisnes selles, et 1922. ja 1923. aastal astusid kaebealused ühingusse, mille eesmärk oli vabariiki kukutada ja kehtestada proletariaadi diktatuur. 1921. aastal otsustati läbi viia proletaarne revolutsioon kogu maailmas. Otsustati asutada illegaalsete organisatsioonide kõrvale legaalsed parteid. Selle otsuse elluviimiseks loodi Eestis Eestimaa töörahva partei. Võeti üle Eesti iseseisvate sotsialistide tööliste partei. Riigikogu valimiste eel loodi “ühine väerind”, kus tähtsamat rolli mängis Eestimaa töörahva partei, sest sinna kuulus ka põrandaalune Eestimaa kommunistlik partei.
Allikas: Päevaleht, 23. november 1924, lk. 3.

Eestis mõisteti vangi neli Riigikogu naisliiget (149 protsessil Johanna Andreesen 12 ja Elise Priks 15 aastaks, 115 protsessil Paula Järv 3 aastaks ning Abramsotside protsessil Rosalie Verner 8 aastaks), kuid kõik vabastati ennetähtaegselt. Teadaolevalt emigreerus parlamendi kommunistlike vaadetega naisliikmetest viis Venemaale, kus nende saatus ilmselt ei vastanud nende ootustele: neist kolm represseeriti.

Kõige arvukamalt olid parlamendis esindatud sotsialistliku ilmavaatega naised – olid ju paljud sel ajal ühiskonnaelust aktiivselt osa võtnud inimesed ühel või teisel kombel osalenud juba 1905. aasta sündmustes. Sotsiaaldemokraadid Alma Ostra-Oinas ja Minni Kurs-Olesk olid ainsad naised, kes hiljem töötasid linnanõunikuna.

Erakonnad, mille nimekirjas Riigikogu naisliikmed parlamenti valiti:

Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei
Paula Järv

Eesti Rahvaerakond
Marie Reisik

Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei
Emma Asson
Alma Ast-Ani
Marie Helene Aul
Helmi Jansen (Press)
Minni Kurs-Olesk
Alma Ostra-Oinas (Anvelt)

Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei (loodi 1925, kui Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ühines Eesti Iseseisva Sotsialistliku Töölisparteiga)
Alma Ostra-Oinas (Anvelt)

Eesti Tööerakond
Johanna Päts
Anna Tõrvand-Tellmann

Eesti Tööliste Partei
Rosalie Verner

Rahvuslik Keskerakond (loodi 1932, kui Eesti Rahvaerakond ühines teiste keskerakondadega)
Marie Reisik
Julie Steinmann

Töörahva Ühine Väerind
Johanna Andreesen
Elise Priks
Alice Stein-Anvelt (Leevald)

Maapäeva liikmeteks olid maakondades ja linnades valitud nõunikud, Alma Jeets esindas Rahvuskogus Naiskodukaitset ning Linda Eenpalu Rahvuskogus ja VI Riigikogus Kodumajanduskoda.

Kõige rohkem oli naisi Asutavas Kogus, nimekirjas kokku üheksa. Neist Marie Helene Aul astus aga kohe tagasi ning tegelikku parlamenditööd ei teinudki, Alma Ast-Ani ja Anna Tõrvand-Tellmann said asendusliikmena parlamenti hiljem. Eesti iseseisvusdeklaratsioonile kirjutas alla kuus naist – kõik, kes sel hetkel Asutavas Kogus olid (vt. Asutava Kogu protokoll nr. 13 (19. mai 1919)) ning andsid seega oma panuse Eesti iseseisvumisele. Suurem naiste arv võimaldas neil riigiasjades rohkem oma vaatenurka esile tuua, ka sõnavõttudes omavahel diskuteerida, näiteks haridusküsimustes koduõpetuse lubamise või keelamise üle. Siiski ei keskendunud naised Asutavas Kogus naiste probleemidele, vaid tegelesid üldisemate küsimustega nagu maaseaduse ja põhiseaduse väljatöötamisega ning rõhutasid enda kui rahvaesindaja rolli. Asutava Kogu kaks peamist ülesannet olidki põhiseaduse ja maaseaduse väljatöötamine. 1919 võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse (vt. Asutava Kogu protokoll nr. 71 (10. oktoober 1919)), mis oli tolle aja Euroopas üks radikaalsemaid: mõisamaad riigistati, tükeldati ja anti väikepõllupidajatele. Põhiseadus võeti vastu 15. juunil 1920.

Asutava Kogu komisjonides oli naiste osakaal väike, kuid kaasa löödi mitmes valdkonnas:

mandaatkomisjon – valiti 24. aprillil 1919 – 7 liiget (kõik mehed);
kodukorra komisjon – valiti 24. aprillil 1919 – 9 liiget (kõik mehed);
ajutise põhiseaduse komisjon – valiti 24. aprillil 1919 – 17 liiget (nende seas 2 naist – Emma Asson ja Minni Kurs-Olesk);
iseseisvuse akti komisjon – valiti 25. aprillil 1919 – 13 liiget (nende seas 1 naine – Emma Asson);
amnestia komisjon – valiti 26. aprillil 1919 – 14 liiget (kõik mehed);
maaseaduse komisjon – valiti 26. aprillil 1919 – 39 liiget (nende seas 1 naine – Alma Anvelt-Ostra);
rahaasjanduse komisjon (hilisema nimega riigi 1920. a. eelarve komisjon) – valiti 2. mail 1919 (laiendatud koosseisu ja uue nimega 22. juunil 1920) – 68 liiget (nende seas 2 naist – Johanna Päts alates 16. nov. 1920 ja Alma Anvelt-Ostra 22. juuni – 21. okt. 1920);
redaktsiooni komisjon – valiti 3. mail 1919 – 9 liiget (nende seas 1 naine – Helmi Press-Jansen alates 1. juulist 1919);
töökaitse komisjon – valiti 6. mail 1919 – 37 liiget (nende seas 1 naine – Marie Reisik);
seadusandlik komisjon – valiti 12. mail 1919 – 28 liiget (kõik mehed);
riigikaitse komisjon – valiti 21. mail 1919 – 16 liiget (kõik mehed);
hariduskomisjon – valiti 21. mail 1919 – 21 liiget (nende seas 3 naist – Emma Asson, Anna Tellmann alates 9. okt. 1919 ja Marie Reisik 9. okt. 1919 – 11. juuni 1920, alates 10. sept. 1920);
AKL E. Jonas'e asja uurimise komisjon − valitud 31. mail 1919 − 14 liiget (kõik mehed);
põhiseaduse komisjon − valitud 4. juunil 1919 − 33 liiget (nende seas 2 naist − Minni Kurs-Olesk ja Emma Asson 4. juuni 1919 − 1. aug. 1919);
erikomisjon arupärimise läbivaatamiseks väljakohtute tegevuse kohta Saaremaal − valitud 5. juunil 1919 − 5 liiget (kõik mehed);
sõjavangide seisukorraga tutvustamise komisjon − valitud 1. juulil 1919 − 8 liiget (kõik mehed);
keeluseaduse komisjon − valitud 8. juulil 1919 − 15 liiget (nende seas 1 naine − Johanna Päts alates 25. juulist 1919);
Tartu sündmuste uurimise komisjon − valitud 15. juulil 1919 − 10 liiget (kõik mehed);
omavalitsuse komisjon − valitud 15. juulil 1919 − 21 liiget (kõik mehed);
AKL E. Jonas'e süüdistusmaterjaliga tutvustamise komisjon − valitud 12. septembril 1919 − 5 liiget (kõik mehed);
välisasjade komisjon − valitud 25. septembril 1919 − 17 liiget (kõik mehed);
vabriku ja käsitööstust puutuvate seaduste ja määruste läbivaatamise komisjon − valitud 30. septembril 1919 − 11 liiget (kõik mehed);
tervishoiu komisjon − valitud 4. novembril 1919 − 5 liiget (nende seas 1 naine − Johanna Päts);
Asutava Kogu nimele antavate palvuste läbivaatamise komisjon − valitud 10. detsembril 1919 − 12 liiget (kõik mehed);
AKL N. Talts'i asja läbivaatamise komisjon − valitud 20. jaanuaril 1920 − 6 liiget (kõik mehed);
amnestia komisjon − valitud 17. veebruaril 1920 − 11 liiget (kõik mehed);
Asutava Kogu liikmete H. Kruus'i, J. Kärner'i, A. Oinas'e ja A. Anvelt-Ostra kohtuvõimudele väljaandmise asja komisjon − valitud 29. juulil 1920 − 10 liiget (kõik mehed).

Allikas: Rahvusarhiiv Riigiarhiiv ERA, f. 15, n. 2, s. 394.

I Riigikogus tegid tegelikku parlamenditööd kaks naist, Emma Asson ja Alma Ostra-Oinas. II ja III Riigikogus jäi naiste panus väheseks: II Riigikogus sai Alma Ostra-Oinas parlamenti asendusliikmena, III Riigikogus astus ta kohe tagasi, sest sotsiaaldemokraadid otsustasid, et ükski nende rühma liige ei tohi korraga olla kahel palgalisel ametikohal. IV ja V Riigikogus esindas naisi mõjukas Marie Reisik, V ka Julie Steinmann. Pärast seda said parlamenti ainult sinna määratud, mitte rahva valitud naised. 1932–1933 toimus 3 rahvahääletust senise põhiseaduse muutmiseks, mille tulemusel Vabadussõjalaste Liidu esitatud eelnõu sai rahva toetuse. Konstantin Päts peatas selle elluviimise ning 1936. aasta jaanuaris esitas ta rahvahääletusele otsuse riigivanemale kahekojalise Rahvuskogu kokkukutsumiseks volituste andmiseks, mille ülesandeks oli uue põhiseaduse väljatöötamine. Rahvuskogu esimesse kotta valis rahvas isikuvalimiste põhimõttel 80 liiget ja teise kotta määrati kohtute, omavalitsuste ja teiste organisatsioonide poolt 30 ning riigivanema poolt 10 liiget. Rahvuskogu esimese koja valimistel kandideerisid seltskondlike komiteede esitatud kandidaadid, aga oli ka vastaskandidaate. 80 ringkonnast 50-s kandideeris vaid üks kandidaat, neis ringkondades valimisi ei toimunud. Vastaskandidaatide hulgas oli ka üks naine, kuid ta ei osutunud valituks. Kaks naist Rahvuskogu teises kojas siiski oli – Kodumajanduskoja esindaja Linda Eenpalu ja Naiskodukaitse esindaja Alma Jeets. Linda Eenpalu jätkas ka VI Riigikogu liikmena. 1930ndatel omandas suurema tähtsuse rahvustunde kasvatamine, mille propageerimisel oli esirinnas Linda Eenpalu. Jätkuvalt pöörati tähelepanu ka lastekasvatuse ja tervishoiu küsimustele ning haridusele. Protestimeelsem Eesti Vabariigi algusaeg asendus vaikiva ajastuga, au sees olid kodu ja perenaine.
1940. aasta katkestas iseseisva riigi arengu, järgnevatel aastatel saadeti okupatsioonivõimude poolt Siberisse asumisele Alma Ostra-Oinas, Linda Eenpalu, Alma Jeets ning Anna Tõrvand-Tellmann. Emigreerusid Johanna Päts ja Julie Steinmann.

Pilk minevikku pakub ootamatut äratundmisrõõmu: kuigi elu on muutunud, korduvad üllatavalt paljud probleemid veidi teises kuues. 1999 valis Eesti rahvas XX sajandi sada suurkuju. Ainuke XX sajandi parlamendi naisesindaja nende hulgas oli Erika Salumäe, valitute hulgas polnud ühtki 1917–1940 seadusandlikku kogusse valitud naist. Näib, et naised, kes meie riigi algusaegadel tegid ära suure töö naiste ühiskonnas osalemise võimaluste laiendamisel, on teenimatult unustusse langenud.

Elulooandmete allikaiks on üldised ja erialased biograafialeksikonid, Helmi Mäelo raamat “Eesti naine läbi aegade” ([Tallinn] : Varrak, 1999), Jaan Toomla “Valitud ja valitsenud : Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917–1999” (Tallinn : Eesti Rahvusraamatukogu, 1999), III, IV ja V Riigikogu valimisi kajastavad statistikaväljaanded, ajakirjanduses ilmunud artiklid ning Rahvusarhiivi materjalid. Lisatud bibliograafia pole täielik, vaid pigem täiendab elulugu. Paljud artiklid on kättesaadavad Eesti Rahvusraamatukogus, Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus ja Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus koostatava andmebaasi DEA : digiteeritud eesti ajalehed ning Eesti Rahvusraamatukogus koostatava digitaalarhiivi DIGAR vahendusel. Kasutatud on ka Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonnas koostatavat Eesti ajakirjanduse analüütilist bibliograafiat BIBIS ja biograafilist andmebaasi ISIK.


Foto: Naiste Hääl, 1931, nr. 7/8, tiitellehel.



Allikas: Naiste Hääl, 1931, nr. 7/8, lk. 99-100.


Foto: Eesti Vabariigi loomispäevilt 1917–1925 : sündmuste ülevaade piltes ja kirjeldusis. Tallinn : A. Vannas, 1925, lk. 139.

Eesti Rahvusraamatukogu - National Library of Estonia