Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-48

| Kõik Liivametsa lugemised |

LÄHETUSLAUSED

 Mehis Heinsaare novellid on alati müstilis-maagilised, „Loomingu” 9. numbris ilmunud tekstist ”Jaht” loen midagi võrratut: „ Ohver, kelle nad seekord välja on valinud, olen mina, Karlova raamatukogu hoidja. See on mu töö olnud juba paarkümmend aastat. Lugeda uusi raamatuid ja soovitada neid siis omakorda teistele lugemiseks. Muud tööd ma ei oska. Raamatud - need on mu salamets ja varjupaik, need on mu igasuvine mahlakas rohi, mille kaudu hoian oma vaistud erksad ja selged, sest rohkem kui surma ja vanadust kardan ma vaimu roidumust. Kui olen süvenenud lugemisse, on mu meeled erksad nagu hirvel, ja nii on see praegugi. Miski ei jää mul tabamata, mis lähiümbruses toimub. Kui raamatukokku siseneb uus inimene, hingan endasse ta higi ja naha hõngu, püüdes lõhna kaudu mõistatada ta loomust, ta salajasi mõtteid ja soove. Libistades pilgu üle ta silmade, lauba ja näo, loen samal ajal ta loomust juba kui raamatut. Raamatukogu on mu pärnapuulehtla, selle varjus ja selle vahelt jälgin vargsi maailma, sõnade mahlad ergastavad mu meeli ja toidavad vaimu... kuid nüüd haistavad mu meeled korraga ohtu!”
Seitsmes kirjandustuur „Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” liikus Eesti teedel ja tänavatel 2.-5. novembrini. Ikka seitse meeskonda, kokku 29 kirjanikku. Seni on mõlemad pooled, nii kirjarahvas kui ka raamatukogud, rahul olnud, küllap ka kuulajad. 5. nov. toimus Tallinna Keskraamatukogus Aleksander Sibulale pühendatud erialapäev, kus kõnelesid põhilised kirjanikud. Hästi korraldatud üritus, aega kasutati täpselt ja mõistlikult. Ühe väljendi võiksime Karl-Martin Sinijärvelt küll raamatukogu terminoloogiasse üle võtta, seda kasutas ta nii erialapäeval kui ka Valgamaal ja Viljandimaal. Nimelt ilmub meil raamatulaadseid tooteid, nõnda kui juustulaadset juustu, ja neid ei pea tingimata komplekteerima ja lugema. Veel tundnud ta raamatukogudes kodust lõhna, mis võivat tulla raamatutest... Kahina tõi saali Kätlin Kaldmaa hüüe: kirjandus on nakkushaigus ja meie nakatajad. Ma päris täpselt ei tea, aga küllap levitavad pisikuid koos kirjanikega raamatukoguhoidjadki. Peeter Helme tegi üllatava ettepaneku: lugejale raamatut soovitades ei tohiks seda elitaarkirjanduseks nimetada, siis võib lugeja ehmatada ja loobuda hea raamatuga tutvumast. Wimberg muidugi õpetas meid, millega tuleks raamatukogudel arvestada kirjanikke külla kutsudes. Jutus oli ivakene sees. Seltskonnal, kus ise kaasa reisisin, läks igal kohtumisel jutt Sofi Oksaneni romaanile. Arvamusi on ehmatavalt erinevaid, ju see kinnitab, et raamat on midagi väärt. Ühinen Berk Vaheri arvamusega „Kirjandus loob kogukondi” (Tartu Postimees 28. okt.) ning jälgin uudishimu ja arusaamatuse seguga järgnevaidki arutelusid, kus tähelepanu punktis „Puhastus”, mis siis ühel sügispäeval arvati belletristika asemel „ajalookäsitluseks”. Eesti raamatu päeval RRis 22. okt. aga kuulsin, et Ene Mihkelsoni „Katkuhaud” ilmub peagi inglise keeles.
Tänan südamest kõiki kolleege maakondades, kes rahu säilitades koos minuga logistiliselt üsna keerulist üritust aitasid korraldada.

 

LOETUD RAAMATUD

Tiit Aleksejev. Leegionärid. Hiljuti kuulsime, et Tiit Aleksejev sai Euroopa kirjanduspreemia, mis tähendab loodetavasti sedagi, et tema loomingut, eesti kirjandust, tõlgitakse ka Euroopa keeltesse. Olen eelmisi romaane „Valge kuningriik” (2006) ja „Palveränd” (2008) tutvustades kinnitanud, et olen ajalookirjanduse suur huviline, seega sobib Aleksejevi looming minu kirjandusliku maitsega igati. Tema väljendusstiil ja keel nagunii. Näidend „Leegionärid” (ärge peljake žanrit, see ei häiri sedapuhku üldse) kõneleb meestest, kelle saatus märgistati 1944. aasta septembrikuu päevil. Kes langes, kes jäi invaliidiks, kes põlu alla. Kellele anti aega... Autor selgitab järelsõnas ajendeid, miks ta on kirjutanud „Leegionärid”. Põhjused, miks lugu mulle topelt korda läheb, on sarnased kirjaniku sõnastatule - keegi on suguvõsas 21. septembril 1944 Porkuni lahingus osalenud.
Tiit Aleksejev edastab belletristika kaudu üht meie ajaloo keerulist sõnumit rahulikult, inimliku mõistmise ja taktitundega. Meie n-ö. ajaloolist mälu avavad põhiliselt neli meest: kolm langenut, üks sõjast puutumatu. Tekst mahub viiekümnele leheküljele, öeldes draamavormis võib-olla rohkem kui mõni tuhandeleheküljeline monograafia. Rahvaraamatukogud, ärge unustage seda lugejatele soovitamast - koolipoisist vanurini! Kuulakem kõigepealt, mida arvab üks vana mees, sõjast puutumatu siis, toimunust näidendi viimases stseenis: „SUUR-EINAR: Andrei kohta öeldi, et noor mees, kogu elu jäi tal elamata... et mida ta kõike oleks võinud korda saata... no ma ei tea... muidugi olen ma temast kauem elanud, aga kas see on mõni asi, millega kiidelda... kilpkonn elab saja aastaseks... ja krokodill saja viiekümneseks... kas neid peab siis kuidagi kadestama või?... Ja kui ma nüüd omaenda elu peale tagasi mõtlen... Mida mina siis nii erilist korda olen saatnud?... Kõik need järved, mida me kaevasime, on kinni kasvanud... neid ei olnudki lõpuks kellelegi vaja... naisega oleme võõraks jäänud... poegadega samuti... neist ei saa  ma üldse aru... ega ma neid väga tihti ei näegi... kaks või kolm korda aastas... Noorem õpib usuteaduskonnas... vanem poiss elab üldse välismaal... pildistab seal ajakirjadele sildu ja sambaid... kõiki neid betoonist jurakaid... ütles mulle: isa, tule Pariisi, näitan sulle Eiffeli torni! (Ägestub.) Kurat, ma võin ise Lasnamäel tornkraana otsa ronida ja sealt alla vaadata, mul pole mingit Eiffeli torni vaja! Ja vaevalt seal Pariisis on midagi sellist, mida ma näinud ei ole! (Rahuneda püüdes.) Ja teinekord tundub mulle, et see, mis mu elus üldse olemas oli... mis seniajani kestab... oligi mu vend... Ja mida vanemaks ma saan... seda lähedasemaks ta mulle muutub... ei lähe päevagi mööda, mil ma tema peale ei mõtleks... Et kuidas ta seal küll oli... ja mida ta tundis... kui ta üldse midagi tundis... Ja teinekord ma mõtlen, et kuidas ma ise tema asemel... (Paus.) Einoh, nemad olid ikka kõvad poisid... mina oleksin kindla peale vedelaks löönud... (Paus.) Ja siis ma mõtlen, et kas sellel Leegioni asjal üldse mingit tähendust oli... ehk veidi oli ka. Võib-olla need mehed võtsid mingit häbi vähemaks... sedasama orjapilku, millest too kagebiit rääkis... kuigi ega me seda kellelegi teisele selgeks ei tee, ainult endale... Aga mõned asjad tulebki enda teada jätta, ei ole mõtet neist laia ilma ette pasundama minna... (Paus.) Ma olen teinekord üritanud poistega sellest kõigest rääkida... vanem poiss ütleb, et teda ajalugu ei huvita... et miks see maa peab kogu aeg ühte jalga pidi minevikus olema nagu kukk sõnnikuhunnikus... (Paus.) Ja noorem poiss on mulle öelnud: ära otsi seda valu. Ära kisu teda üles. Surnud tuleb vabaks lasta, võib-olla nad seda meilt ootavadki. Võib-olla siis sa leiad, mida sa nii väga otsid. (Trotslikult.) Aga kust tema seda teab, mida mina otsin!... Ma ei tea seda isegi! (Paus. Resigneerunult.) Aga võib-olla teab ka, tema on jumalamees, mitte mina... Mina olen maaparandaja. (Seisab mõnda aega.)
Nõnda kui piinab Ene Mihkelsoni romaanide tegelasi mäletamisvalu ja vaimne jõuetus kõike toimunut mõista, jutustavad Aleksejevi tegelasedki kohati talumatult keerulistest valikutest, mida aeg oli nende ette seadnud. Kes olid leegionärid Euroopa ajaloos ning kes meie mineviku seisukohalt ja millise dilemma või vandega nad silmitsi pidid seisma, võiks iga lugeja juba ise avastada. Mida vähem seletussõnu, ümberjutustamist, seda enam pakub tekst ise. Vähemalt „Leegionäridest” kõneldes küll. Teemal “võõras munder eesti mehe seljas” on kirjutatud palju ridu ja küllap kirjutatakse edaspidigi, sest ajalugu liigub ikka veel elavate väsinud ajusoppides. Iga väiksemgi ohe või puudutus äratab meeled ja lööb need pingesse kui terastraadid. Nende meeste hinged ei leia vist kunagi igavest rahu, see ongi üks nende valiku tagajärgi. Kuid toona ei osatud nõnda mõelda ja praegu ei suudeta tõega leppida.

Margus Karu. Nullpunkt. Raamatu tagakaanel väidab OPi saatest tuntust koguv noor kirjamees Jim Ashilevi: „Selline raamat võib päästa elusid.” Kõik on võimalik! Ühtlasi on eesti noorsookirjandus ühe autori võrra rikastunud, kui palju neid täna kokku on, pole teada. Raamatu toimetajana on kirjas Peeter Helme, seega on õigekirjaga kõik korras ja roppe sõnu veidi vähem kui kuu aega varem loetud Chris Kala debüüdis „Ebaõnnestunud”. Kuid „Nullpunkt” leidis kahtlemata tugevama toetuse, positiivsema kriitika. Ometi ei mõjunud Margus Karu raamat mulle nõnda kui nt. film „Klass”. See pole etteheide, kuid tekst on liiga romaani nõudeid arvestav. Situatsioone ja meeleolusid täpselt doseeriv. Samas olen oma arvamuses kõhklev, ma ei pruugi kõike mõista ja peaksin end ehk noorsooteostest eemale hoidma. Igal juhul soovitan kooliraamatukoguhoidjatel „Nullpunkti” kirjandusõpetajatele näidata ja keskkoolinoortel lugeda. See on taas üks karm lugu enesekehtestamiskunstist ja noore inimese eneseotsingutest, mis ebatüüpiliselt lõpeb seekord positiivselt. Lootusrikkalt, ja seda noored kindlasti vajavad. Jutustatud loos kumavad vastu tänaste noorte hirmud ja käitumine, sõpruse tähendus, vanemate käitumine ning otsused, mida tuleb vahel elu nimel teha. Kurbus ja rõõm, kui tullakse toime. Margus Karu kirjeldab kehvast koolist poisi, nimeks Johannes, minekut Tallinna vanalinna eliitkooli ja sinna pääsenuna tema seisu uues keskkonnas. Romaani esimene pool kulub katsumustele, nullpunktist, nagu mõistate, algab karm ja ilus tõus: „Nullpunkt. Seisan aluspesus keset laoruumi ja vaatan ennast Ege tolmusest peeglist. Külm on. Mida ma siis nüüd teen? Ära ma ennast igatahes eile ei tapnud. Mul on see keha. See keskmist kasvu, veidi vormist väljas keha. Klotser on lõiganud näkku sügava lõhe, mille traumapunktitädi kenasti kinni nõelus. Ülakehal on siin-seal sinikad. Valuvaigistite mõju hakkab kaduma ja niidid kisuvad. Koledasti kisuvad. Mul on see hing. See korraliku eesti poisi hing, mis on saanud korralikult igast suunast klobida. Katki olen. Rahu tahan. Koju tahan. Kodu ei olegi minu jaoks enam füüsiline või geograafiline koht. See on hingeseisund, mida ma pole enam ammu tunda saanud. Turvalisust tahan. Olen viimased kolmkümmend tundi olnud kõveras teki all ja lootnud, et suudan end olematuks mõelda. Ei suutnud. Olen endiselt täiesti reaalne ja materiaalne, sellest andis esmalt märku kusehäda, mis selle klobitud hingetombu teki alt välja ajas, nii et tundub, et teki alla ma vist elama jääda ei saa. Mingi hetk peab sööma. Mida ma nüüd siis teen? Lähen homme kooli? Seisan seal. Istun seal. Vaatan. Kuulan. Pilk maas. Rootsi keele tunnikontroll. Bioloogia referaat. Irka küsimused. Kerli kommentaarid. Karmo. TÜRA!!! TÜRA!!! TÜRA!!! Kukun põlvili. Nutan. Nutan kõõksudes. Nuttes tõmbub laup kortsu ja see tirib niite haavas. Õmbluse servadest hakkab uuesti verd jooksma. Mu kõhus keerleb pime, mudane valu. Ma tahaksin seda endast välja oksendada. Nullpunkt.”

Lauri Kitsnik. „Marmelaad”. Mõistan, et ma pole pädev Kitsingu luulet hindama, kuid teen katse äratada lugejate tähelepanu. Kõigepealt pealkirjast: „Valgus ja pimedus on paigal. Sisustan oma õhtu luulega: võtan koha sisse, asetan raamatu lauale, silmad punkti, kus valgus peegeldub pinnalt tagasi ja sealt ta tuleb. Marmelaad! „Marmelaad,” ütleb luuletus. Sel hetkel annab haige keha alla ja sulab oma mõtete käes. Mõelda vaid: marmelaad. Kust seda saaks? Teel Higashi-Kitazawa jaama on küll maiustusepoeke, kuid seal on ainult oamoosi. Aga kumb siis ikkagi on mu päästja: kas sõna või aine? „Marmelaad” või marmelaad?” Olgu see tsitaat juhtkirjaks põhiliselt proosaluule kogule, mis on tihedalt seotud autori jaapani keele ja kultuuri tundmisega. Küllap siin avaldub kirjutaja filosoofia, kuid mõnel juhul ilmselt kipume tekstidest otsima suuremat tähendust, kui tegelikult on. Kitsniku mõtted ja ka uitmõtted on puhtad, viimistletud ja sobivad rohkem luulefriikidele ja neile, kelle mõttemaailmas leidub idamaade süvatunnetust ja ennekõike mõistagi huvi. Sisukorras leiduvad märkmed kirjutamiskoha ja -aja kohta, igati tarvilik info. Minu valik mõjususe mõttes on: „kuni ma metsade vaikusse ei lähe / ei tule ühtegi rida / kuni ma metsade vaikusse ei lähe / ei tule ühtegi rada / minna / mõtetest läbi / näha nad ära et / tühjad /kuni ma pilvesid vaatama ei hakka / ei näe ma ühtegi värvi / kuni ma pilvesid vaatama ei hakka / ei näe ma künkaid ja järvi / üle / ujuda läbi / suvehommiku- / udu / kuni ma maakera lamedaks mõtlen / läheb veel veidike aega / kuni ma maakera lamedaks mõtlen / lepin veel praeguse laega / sinna / joonistan läbi / valude sinise / taeva”. Selle teksti on autor ka jaapani keelde tõlkinud. Lauri Kitsniku luules leidub Kalju Kruusale lähedast sõnamängu, ent märksa vähem. Tõhusaks näiteks sobib „lagulagi”.

Ene Mihkelson. Torn. Luulekogu pälvis 2010. aasta Balti Assamblee kirjandusauhinna. Vikerraadio kultuurisaates (2. okt.) ütles autor, et „Torn” on jätk romaanidele, omamoodi triptühhonile „Nime vaev”, „Ahasveeruse uni” ja „Katkuhaud”. Mihkelson rõhutab ikka ja jälle, et me peame mäletama, inimene ei tohi tarduda. „Tornis” leiab suuri üldistusi, võimsalt kõlavaid üldistusi, teisalt tajub teatavat masendusmeelt, igaviku valusat tunnetamist. Aeg on olnud Mihkelsoni huviobjektiks kõigis tema tekstides, nõnda ka „Tornis”. Aeg ise ja aeg Eestis kuuluvad kõrvelekaldumatult Mihkelsoni kirjanikuloomusesse, need on tema loomingu põhi ja põhjendus. Paar võrdlust viimasest kogust: „Aeg on nagunii kui sulalumine vesi milles talv mulda niriseb” (lk. 93). „Selle maa needus nõuab et käiksime kõrberännakud igas põlves korduvalt ja kulumiseni läbi” (lk. 51). „Tornis” kohtuvad minevik ja olevik kui paratamatus, üks ei saa teiseta. Eestlane vajab, et minevik oleks tules ja olevik annaks endast rohkem, kui on andnud minevik. Tühisemad asjad määravad aga tihti rohkem kui suured. Autor eeldab, et keegi mäletaks neidki, näiliselt märkamatuid, mäletaks möödunud elu. Minevikust kui taagast ei vabane me nii lihtsalt, õieti ei vabane kunagi, sest olevik muutub pidevalt minevikuks. „Nõukogudeaegne lapsepõlv oli õnnelik” mõjub kui sügav üldistus vastuoludest nooruse ja vanaea vahel. Minu kui lugeja sotsiaalseid tundeid puudutab „Kaerahelbepuder nisukliidega”, milles Mihkelson on andnud päris tavalise, ent kõiki puudutava koduse märksõna kaudu hinnangu mitmele põlvkonnale. Luulekogu pealkirjas avanev kujund või metafoor - torn, mis tekitab küllap erinevaid assotsiatsioone, annab selgel sõnal märku esimeses luulepeatükis „Sulgu torni”. Järgnevad luuletsüklid „Üks nagu kõik”, „Keskpäeva uned”, „Aade on vaade” („Aade on vaade millest ei saa enesekaotuseta loobuda”) ja „Caspar Hauser”.
Tutvustavaks näiteks valisin luuletusest ”Lõikuspüha” esimese ja viimase osa: „Teeotsas seisev autopood ootab hajakülade / varemeist ilmuvaid asukaid et müüa / leiba ja viina / Lavka on uuema aja ahi kus pekstakse / hääbunud saatuste rehte Poolpimedas / hiilgavad tuled kui moodsa kiriku kasinalt / valgustet aknad / E-riiki valitsevast arvutisaalist kostval viiuli- / keelel mängitakse ühtainust nooti mida / inimkõrvad ei kuule” /---/ „See aeg saab mööda kuulen / öeldavat Kõik halb ja kurb saab / mööda Nii lohutav on olla / möödumise jalge all / Ei kesta kaua ükski olevik / Siis õitseb jälle rukis ja küpseks / saavad meie pead”.
Ene Mihkelson ei kirjuta sugugi keeruliselt, vähemalt „Tornis”, kuid mäluteema on teadagi ränkraske, seepärast ehk hoidutakse alateadlikult tema loomingust eemale, hoidutakse armide katsumise eest, ja seda kindlasti erinevatel põhjustel.

Arvo Valton. Kirjad kasetohul. Rahvusromantiline ajalooaineline romaan, mis sisaldab endas õigupoolest kaht eri aegadel toimunut lugu. Sobib lugemiseks eelkõige noorsoole. Kirjutatud lihtsalt ja arusaadavalt. Viimase lause võinuks paar sajandit tagasi raamatu kaanele kirjutada.
Rööbiti tänapäeval toimunud kohtumisele Novgorodis, kus eestlasest ajalootudeng Mello ja venestunud karjalane Kristina üritavad koos võimalikku maakeelega seonduvat kasetohtu leida, kirjeldab autor ligi üheksasada aastat ehk kolmkümmend kuus inimpõlve tagasi elanud Ugandist Novgorodi orjaks viidud Maano käekäiku ning tema kohtumist soome-ugri päritolu Päiviga. Maano on andekas noormees, kes õpib kirja ja maalimist ning haub kättemaksu. Lugu algab aastast 6638, sest ajaarvamist peeti Novgorodis maailma loomise alguse järgi. Mõlemad liinid on romantiliselt armsad, ja mis tänapäeva oludesse puutub, siis kohati siiski väheusutavad (nt. kasetohtude väljaviimine muuseumist). Sisu pole mõtet ümber jutustada, ent teadmiseks, et Mello sõidab Tartust Novgorodi, et leida sealt mõni kasetoht, kust võiks leida tšuudide kirjasõna või vähemalt slaavikeelsete ridade vahelt eripäraseid soome-ugri elemente ja mõjutusi. Romaani lõpus paistab, et kasetohul kirjutajaks võinuks olla Maano. Ugandi talumehe andekas poeg maalib kättemaksuks orjuse eest Novgorodi Antoni kiriku laes Jumala näo tapetud isa järgi. Huvitav, kas keegi söandaks Valtonile ette heita, nõnda kui Oksanenile, et ta pole ajalugu ehk tõepärasel kujutanud?
Lugejale meenutatakse käibearvamusi rahvastest, kes on kohtunud ajaloo ristteedel. Teadagi on ka võim üks märksõnu, eriti naljakalt kujutatakse selle jõudu praeguses Novgorodis, aga reaalseid tegelasi ei saagi muinasjuttu tõepäraselt asetada. Lühikatke romaani tutvustuseks: „Maano juhatas Päivi kirikusse. Noorik nägi esimest korda pühakoda seestpoolt ja küllap see võttis tal pea kirjuks. Ka siin oskas ta karta – vahest nende halastamatut Jumalat, kes ei karista jõeröövleid, vaid laseb neil tappa ja röövida. Maano nägi, et tema maalitud kuplimaal on alles sellisena, nagu ta oli selle teinud. Tähendab, kõik need aastad oli maajumal vaadanud etteheitva muigega nende peale, kes teevad vaga nägu, kuid on samal ajal valmis ahnitsema ja petma. Ja võibolla vaatab veel aastaid. Seega on tema kättemaks teinud oma töö. Vähemalt võis Maano oma südames niimoodi arvata. Muidugi polnud kõik mungad ja vaimulikud petised. Paljud neist tahtsid kindlasti oma manitsuste ja eeskujuga saavutada, et inimesed oleksid paremad ja nende elu oleks helgem. Kindlasti oli nende hulgas küllap suuremgi hulk õiglasi, kes jutlustasid oma hoolealustelegi õiglust – egas Maano muidu tulnuks siia lootuses õiglust jalule seada ema saatuse asjus. Sellele, et ta oli maajumala nende pühakoja kupli alla maalinud, võis vaadata nõnda, et ta oli nagu soovinud jumalaid omavahel lepitada. Vahest mõtles ka mõni munkadest nii, et nad ei olnud freskot üle maalinud. Muidugi, kui nad üldse selle peale tulid, et maalitu võis olla keegi ugandlaste jumalatest.”

 


 digitaalarhiiv digar