Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-47

| Kõik Liivametsa lugemised |

LÄHETUSLAUSED

Tundub, et eesti kirjandusega käib tõesti kaasas häda ja viletsus, ja seda tuleb aeg-ajalt üle korrata, muidu ju unustame ära... Ühele ei meeldi üks ja teisele teine autor. Kolmas ise ei loe, aga teab täpselt, et kõik on jama... Olen soovitamisega mõnikord jännis, sest ega minu kirjandustõekspidamised pruugi ühtida kõigi rahvaraamatukoguhoidjate arvamusega, veel vähem rahvaraamatukogude lugejate soovidega, kuid meid ühendab tahe leida tingimata üles see väike protsent, mis jääb igavesest ajast igavesti kirjandusajalukku ja raamatukogude riiulitele. Pole viga, eesti kirjanduse austajad on üle elanud kellegi Lii Tanneri kuulsuse ja Milvi Lembe võltslood, elavad ka sootuks tähelepanuväärsema Chris Kala! Kohtudes komplekteerijatega sain taas kuulda, et „Mees, kes teadis ussisõnu” on küll kuulus ja kiidetud, kuid raamatu lugemine jäetakse pahatihti pooleli. Ma mõistan seda väidet.
Ühel päeval me küllap mõistame Madis Kõivu panust eesti kultuuri, loeme lõpuni Mats Traadi suurteose „Minge üles mägedele” ja määrame järglase Marie Underile, kelle marmorist monument seisab Rahvusraamatukogu ees. Kas meeldib?
Kõigile luulehuvilistele meenutan, et valgest marmorist poetessi vaatama tulles astuge sisse ka raamatukogusse, kus on avatud näitus „Eesti luuleilm 19. ja 20. sajandi vahetusel” – suurepärane väljapanek!

NB! Uued „Liivametsa lugemised” jätkavad endiselt ilmumist uuel RRi kodulehel, kuid varasemad asuvad uue aastani muudatuste tõttu vanal aadressil. Selleks ajaks jõuab loodetavasti valmis „lugemiste” arhiiv.

LOETUD RAAMATUD

Chris Kala. Ebaõnnestunud!
Loomulikult ehmatab viisakas ja kombekas inimlaps seda raamatut lugedes end kaameks või sõnatuks. Vanematel kerkib vererõhk, võib tekkida lämbumistunne. Arvatavasti ei loe siivas inimene seda lõpunigi, kuid mina ei kavatse karmi kohtumõistja positsiooni võtta. Kuna kuulun ealt autori vanaemade põlvkonda, püüan eelkõige mõista, miks Chris oma noore elu müügile pani. Kas suunasid tema ambitsioone tuntud nimede elulood ja -laulud, mida on kõik kohad täis, või ta soovis oma eakaaslaste (elu)rutiini kirjeldada? „Linnalaps nagu ma olen ja kodus üldse ei püsi, siis ei jäägi ju mitte midagi muud üle, kui väljas oma aega veeta. Täitsime rahulikult koos olles neid tühje lünki, mida vaba aeg meile siin ilmas pakub. See on kõige absurdsemalt, kõige tüütum tegevus üldse, kuid ka see käib selle debiilse rutiini alla. Nii siis me tolknesimegi linnas ringiratast, kord Vanalinnas, siis jälle kesklinnas. Kesklinna kaubanduskeskused, poed, riided, raha, söök, jook – see kõik on kuidagi nii ajudele käiv.”; „Kohtusin oma parima sõbraga jälle linnas. See linnas olemine ja üleüldine selle sõna mõiste ja tähendus, viskab vaikselt juba üle. Ma olen seda ilmselt korrutanud Teile siiani nende lehtede jooksul sitaks palju. Kui ma oleksin lugeja, nagu Sina, ilmselt oleks ma selle käesoleva raamatu ammu põlema pannud juba. Kõik asjad seostuvad linnaga, see on absurdselt pinda ja närvesööv. Igakord, kui midagi teha tarvis, on alati linn see pisike ning peamine objekt.”
Meie ees seisab ühe koolipoisi päris karmi lõpuga lugu (seaduse ees kurjategijaks muutumine), variatsioon teemal „musta pori näkku”, ainult et toimetamata ja valusalt tobedate, andestamatute kirjavigadega. Sõnavaraga, mida ei peeta viisakaks, kuid mida kõik vähemal või suuremal määral kasutavad. Erilist ilgust, mida olen märganud tunnustatud kirjutajatel, ma ei avastanud. Kui mõni abivalmis emakeeleõpetaja olekski aidanud Chrisi laused ja mõtted põhikooli keelereeglitesse sättida, poleks see enam nooruki mõttemaailma valitsev lohmakas ja lohakas tekst ning kogu roppus-räigus oleks arvatavasti võikamalt mõjunud. Võimalik, et Chrisi inspireeris ka Sass Henno populaarseks osutunud „Mina olin siin”.
Minu arvates oskab Chrisi-nimeline noormees üsna hästi ümbritsevat keskkonda silmitseda: „Valed uskumused, kombed, tavad – see ongi see tänapäeva maailm.” Ta on vaatamata keelelisele harimatusele suutnud oma põlvkonna, nende nn. Viru Keskuses hängijate vaateid kirjeldada, mis avalduvad  tülpimustundes ja mõttetus siia-sinna sebimises, mis omakorda sunnib aina uusi elamusi taga ajama. Avaldub arusaamatus kires kampadesse koguneda, juua ja oksendada. Küllap on nende hinges muudki, suuremat ja sügavamat, sest teismelistest kasvavad ühel päeval enamasti ju korralikud issid ja emmed – kodanikud! Nõnda kui eluloonäites ”Musta pori näkku”. Enne tuleb aga läbida noorus, ülimalt keeruline periood inimese elus. Kohaneda suuremate kaotuste ja väikeste võitudega, teha läbi täiskasvanute salapärasesse maailma jõudmise kadalipp. Nad pole tegelikult hullemad kui minu põlvkonna lõngused või hilisemad punkarid ja muud tegelased. Enamasti pigem rumalad lapsed. Chrisi teeb minu jaoks sümpaatseks enesevaatlus: ta pole mingi eneseimetleja, kuid ta ei oska ega suuda veel oma käitumist muuta. Kõige kardetavam tunne tundub olevat viha, aga teismeliste vihapursete olemust oskavad vaid vähesed piisavalt seletada. Chris pole klassikaline narkar või joodik, isegi mitte suitsetaja. Poisi 17. sünnipäeval ei pruugita tilkagi alkoholi (lk. 243), see on täiesti ootamatu otsus, kui tead, kuidas põhikoolilõpetajad kevadeti purjuspäi ringi kakerdavad. Vastupidi, ta teeb sporti ja teab, et tuleks korralikult toituda. Kuigi Chris lahkub Lasnamäe koolist (kas põhjuseks oli ikka ainult kirjutamissoov?), ei kahtle ta põhimõtteliselt õppimise vajalikkuses. Tüdruku tähelepanu nimel muutus vahepeal koguni innukamaks õppuriks, ent mingil hetkel saabus murdepunkt. Pole ju midagi komblusvastast, kui üks poiss koos sõprade ja sõbrannadega pidusid peab, vahel ka libastub oma tegemistes ja ettevõtmistes. Siiski oodanuks Chrisilt selgitust, miks ta käib nendel lollidel pidudel, millest ta õieti ei hooli? Äkki ei julge ta heaoluühiskonna võrsena eirata subkultuuri käitumist, kuigi kirjutab: „Minu ajastu noored võiksid vähem tähelepanu pöörata oma soengutele, keha vormimisele, pidudele, joogile, seksile. Ja lisaks sellele haigele tupsule, mida noored meeletult armastavad oma igemete alla toppida. Padjakest all hoides näevad nad välja nagu jänkujutad, kes igapäevaselt suhu saavad, ning hiljem oma veritsevate igemete üle rõõmu tunnevad.”
Jah, noor inimene tahab olla eriline, paista millegagi silma. Kolab öösiti väljas, ent piiripidamine on selles eas keeruline, pealegi kirjutab ta oma vanemate põhimõtetest ja temasse suhtumisest napilt. Suudab küll kambas olles alkoholist loobuda, joob aga mõõdutundetult Coca-Colat, teades, et see on mürk. Siin võiks teist korda rumalalt küsida, miks ta end kulutab? Kuigi Chrisile ei meeldi tühi loba, lööb ta ometi kallist aega nõmedates burgerite söögikohtades laiaks. Samas annab mõista, et vahel loeb ka raamatuid ning vaatab normaalseid filme. Muusika ja MP3-d kuuluvad aga temaealiste staatuse juurde. Moraalilugemine kogu põlvkonnale ei aitaks. Kodu on parim koht, rõhutab ta mitmel korral pärast pidutsemist (lk. 118, 307). Chrisi „ebaõnnestumiste” põhjused tunduvad olevat esmapilgul lihtsad, imetletud tüdruk(ud) ei hooli temast vajalikul määral. Lihtsad on need tagantjärele, sel hetkel aga võivad kujundada nooruki edasist elu. “Haigetsaamine” ongi üks märksõnu, millele ta pidevalt osutab. Kas Chrisi ja tema kaaslaste arusaamad, kombed, kurnavad peod, jõhkravõitu käitumine on põhimõttelised hullemad kui varasemate noorte omad? Ma ei tea, kuid neid endasse imev maailm, sealhulgas räpparid ja nende sõnum, on loomulikult teistsugune. Kas mitte meie, täiskasvanud, pole Viru Keskust „teiseks koduks” valinud noori sinna näilisesse külluse maailma tirinud? Meid võiks vähemalt heidutada, et nõnda noorena mõeldakse enesetapule, tuntakse kõigest väsimust: „See hommik oli üsna mõttetu, kuna sel hetkel kui me lahkusime bussiga, kõik ikka veel magasid ja kell oli päris palju juba tegelikult. Jaanipäev möödus Jägala Joal, ning see ei olnudki nii hull, kui arvasin, et see tuleb. Mäletamistväärt osaliselt küll. Bussiga Tallinna poole kihutades, ma ei teinud jälle muudkui, mõtlesin ja mõtlesin. Ma mõtlen üleüldse liiga tihti, minu suured mõtted viivad mind niimoodi hullumajja viimaks. Ma lõpetaksingi ehk seal, kus mulle kohane. Vaatan bussi istmete vahelt esiaknast välja ning ma tunnen, ma OLEN VÄSINUD. OLEN VÄSINUD SELLEST KÕIGEST!”

Maarja Kangro. Ahvid ja solidaarsus.
Raamat ilmus küll kevadel, aga mina jõudsin lugemiseni sügisel. Sisaldab kümme proosateksti ehk novelli, millede ilmekad puändid väärivad rõhutamist. Mõistmata lõpuni Maarja Kangro intellektuaalselt irvitavat ja mänglevat luulet, püüan kõigest väest kohaneda tema groteskse feminismi, kosmopoliitsuse ja rõhutatult vabameelse proosaga. Kangro jaoks piinlikkust tekitavaid teemasid pole, mina olen aga kasvanud ja arenenud õhustikus, kus kehalise suhtlemise ehk seksuaalsuse avalikku tutvustamist peeti isiklikuks asjaks – jah, seda nimetatakse põlvkondade vaheks! Ma pole moralist ega puritaan, ent üllatun siiski nt. ”48 tundi” (ilmunud varem „Loomingus”), „Impotent ja surm” lugemisel, mis sest, et lõpetades muigan iseenda ja teksti üle. Kuid esimesena nimetatud novelli teema, naine otsib lapse eostamiseks normaalset tervete ja kaunite geenidega meest, pole uus, samast murest kõneles 1970ndatel ju ka Aimee Beekmani „Valikuvõimalus”. Kangro kompab ja ületab paljude jaoks kõlbelisi piire ja on ses mõttes minu jaoks isegi huvitav, sest teeb seda haritud naise veendumusega. Ma ju ei tea, kas belletristilises kogumikus „Ahvid ja solidaarsus” on sees ka tema isiklik elu, aga teatav eneseimetlus, mis kõiki rõhutatult isemeelseid feministe meie kultuuriruumis saadab, paistab igatahes välja. Teisalt - avades oma vaateid, suudab autor ka iseenda üle ironiseerida, tunnistab sotsiaalset stressi, vajadust täita looduse ja ühiskonna nõudmisi. Soojust ja turvalisust soovivad tegelikult kõik. Seega küsin, kas vabameelsuse apologeedid on ikka alati ausad? Kangro omapärane naljasoon või satiir ei sobi kindlasti kõigile lugejatele, seega rahvaraamatukoguhoidja peab proosakogumiku soovitamisel ettevaatlik olema. Tegema eeltööd, suutma suunata näiteks vanema põlvkonna esindajat. Raamat peab jõudma ikka õige lugeja lauale. Ent missugune on siis õige lugeja – ei oska vastata. Järgmisena tutvustatav Indrek Koff hindab Kangro raamatut igatahes kõrgelt.
Niminovellis kujutatud temaatikaga ei tunne ma solidaarsust, ent minategelase arutelu sõber Darioga näitab, et ahvid kui ülekantud tähendusega tüübid võivad inimese taluvuspiire ületada küll. Sobiva katke leidmisega nägin tõelist vaeva, õieti jäigi see leidmata: „Kustutasin tule. Läbi klaasist ukse paistis diivan nukkude, Anna ja Roccoga. Nihutasin pead kummimadratsil, et neid näha poleks. Kuulsin aeg-ajalt ulmefilmi helisid. Aga kui ma silmad kinni panin, tajusin, et ka minu tuba oli helisid täis. Kellad. Palju kelli. Kõik nad tegid häält; ma olin kellade metsas, tiksumist ja krõginat kostis riiulitelt, seinalt, kirjutuslaualt. Kõige valjemini praksus üks plastikhäälega kell: rkk-rkk, rrrkk-rkkkk. Mulle näis, et ta lonkas rütmi. Voodilinad lehkasid. Inimese järgi: kes võis teada, millise. Kartsin mõelda, millise keha oli lillelistele linadele oma rasu eritanud. Lükkan linad eest, paljas kummimadrats haises nagu lapsepõlve laagrid. Rk-rkk, rrk-rkkkk. Kõik on kehadest nakatatud! Tahtsin madratsilt püsti karata, aga kartsin, et Anna ja Rocco oleksid mind näinud. Kurat. Mis see siis ära ei ole. Üks öö. Häbi peaks olema. Jää magama kurat. Rkk-rkkk. Elas kord printsess Hernetera. Ta oli fašist: Latentne ja orgaaniline. Ta ei saanud magada, kui temaga samas korteris olid kehad, mis tema jaoks olid liiga koledad. Koledus lämmatas, tekitas allergilise reaktsiooni, süda hakkas peksma. See võis nakatada ja hävitada, endasse sulatada. Kes inetust vaatab ja haistab, võib oma iseduse kaotada. Tolerantsus. See pole mitte sallivus, vaid taluvus. Võib-olla pidi printsess Hernetera nagu iga teinegi organism lihtsalt iseenese ellujäämise nimel võitlema. Tema taluvus oli nii väike, ta oli esteetiliselt nõrguke, kitsa skaalaga. Mõni ei talu teatud toiduaineid, kemikaale, müra, tema organismi viisid seevastu häireseisu teatavad inimkehad. Sellest ei saanud veel järeldada, et need kehad oleksid olnud seepärast inetud või mõjunud teistele samamoodi: allergiad pole universaalid. See oli lihtsalt individuaalne talumatus. Juhuslik, tähenduseta.”
Keha ongi üks olulisemaid märksõnu Kangro tekstides.

Indrek Koff. Eestluse elujõust.
Mõnele võib pealkirja lugedes ehk assotsieeruda folklorist Oskar Looritsa rahvusküsimust ja eestlase olemust käsitlev koguteos „Eestluse elujõud”. Kofi kogutud eesti rahvast iseloomustav trafarettlausete ehk käibeväljendite kogumikukene tundub esmapilgul naljaks raamat, aga kokkuvõttes avab meie rahvanatukest täiesti mõnusalt. Et autorile anti selle eest Siugja Sulepea auhind, kingiti sulepea ning korralik kõhutäis lisaks, pööran minagi auväärt lugejate tähelepanu nimet üllitisele. Idee on ju vaimustav, idee ise maksab! Autor on usinalt talletanud siit ja sealt kuuldud lausejuppe, mõttejätke ja meie meeltesse kinnistunud tavaväljendeid, mida on meist igaüks suulises kõnes kasutanud. Mõned tüüpilisemad roppsõnad sekka. Raisk ja nii edasi... Selgituseks on pealkirja all žanrimääratlus „hüsteeriline traktaat”, kui aga keegi peaks teose viisistama, „siis nimetatagu seda kantaadiks”. Muhedad ettepanekud mõlemad. Ega mul rohkem polegi lisada, sest mida sa hing ikka arvustad lauseid „Eesti mees peab õppima nagu hull”, „eestlane on raamaturahvas”, „vana viha”, „eestlase jonn”, „eestlase ausõna”, „ilma kartulisalatita pole mingi õige sünnipäev”, „närvid jumala läbi”, „ole vaene aga aus”, ”nii väike rahvas see on üldse ime et me veel alles oleme”, „kus te jaanipäeval olete”, „teed või kohvi”, „kohvi või teed”, „söö ka midagi ometi”, „et keegi aitähki ütleks”, „tasa kuulame ilmateate ära”, „selline juba risti ette ei löö”, „paks laps on ilus laps”, „täitsa nitševoo”, „alles see oli kui”, „no ütle mis sa ütled”, „a kesse väikse rahva käest küsib”, „ah ära küsi”, „sitasti”, normaalselt”, „muud juttu pole enam kui raha ja raha”. Aga uurige ise edasi, saate teada, millistest lausetest me, eestlased, koosneme!
Mõtte sündi selgitab autor nii: „Seljataga ajavad teised ootajad juttu. Rahulikult, vaikselt. Räägivad igapäevastest asjadest, mis on nii tavalised ja ajalikud. Aga et neid sõnu ja lauseid kuuleb ikka ja jälle, iga jumala päev ja igaühe suust, siis tõusevad nad justkui igaviku tasandile ja vahel tekib tunne, et neil on ka kõiksuse seisukohast vaadatuna oma tähendus.”
Siugja Sulepea auhinnale konkureerisid veel Aino Perviku „Matlena teekond”, mida olen ka „lugemistes” tutvustanud, ja rohket tähelepanu pälvinud Aare Pilve reisiraamat „Ramadaan”.
Lisan infoks, et hiljuti ilmus Tiit Kuninga klassikaliste ja rahvapäraste mõtete ning lausete varamu „Võta näpust”, milles tutvustatakse põhjalikult lendlausete saamislugu, päritolu ja muid põnevaid seiku. Seal on nt. peatükk „Õnnesärgis sündima”!

Jana Lepik. Tagasi olevikku.
Olen püüdnud hoida tema luulel silma peal, et äkki ühel päeval midagi muutub - igavikulised kujundid avanevad teisest rakursist, kaob üksluisus, ent ei. Jana luuletab endiselt suurtest sümbolitest: surmast, üksindusest, ängist, valust, pisaratest, murest, ahastusest, lähedase puudumisest, aga nende mõjujõud on ajaga noore poetessi loomingus kahanenud. Kõike võib, kõik on justkui õigegi, aga natuke koormav. Viimases kogus tunnetan teatavat kunstlikkust, esialgne valulev siirus sundis küsima, miks nii valulev? Nüüd paned aga hästi kujundatud raamatukese kinni ja mõistad, et kirjutajal pole mulle suuremat varem öeldule lisada. ”Sim-sala-bim” kõlab nii: „Buss peatub homme seal, kus tahan maha astuda täna, / viib mind sõna lausumata väga kaugele ära / juht, kes vajutab nuppe. / Bussiaknast näen kullerkuppe. / Miks ei saa neid veel noppida ma, / nende lõhna nuusutada? /Millal pääsen vabasse õhku ma / läbi klaasi, mis tuleks lõhkuda? / Buss peatub homme seal, kus tahan maha astuda täna, / viib mind sõna lausumata väga kaugele ära... / kes on juht, kes hoiab rooli, / annab elust mööda sõites surmakooli? / Ja mina jään ootama peatust, / mis on teeveerele seatud... / Me minek, me tee on eatu. / Võlusõna teadmata teatud.”
1986. aastal ilmus Betti Alveri luulekogus „Korallid Emajões” salapärane „Sim-sala-bim”, millest meenutuseks algusvärsid: „Must Vari / kõplab kinni / kõik heledad/ pilvepraod, / maas / üleni upuvad uttu / kodused / kartulivaod, / vihm ulub / nagu ei unuks / tal vana vettinud / vimm - / kuid äkki / ärevad hääled / läbi lahtise uneukse / kuskil hüüavad: „Sim-sala-bim!”.

Ott Raun. Iseenese väljanäitus.
Kuigi Raunil on ilmunud viis luulekogu, kõneldakse temast kui luuletajast harva. Rohkem on jäänud silma ehk proosa, kuid sellegi lugejaskond pole suur. Viimane kogu on koostatud varasemate „Hobusel on täna sünnipäev” (1973), „Kummelilõhn kirikus” (1991), „Silmlill” (1996), „Kaheks saa” (2002) ja „Alraun” (2005) põhjal. Kui üldistada, siis „Iseenese väljanäituses”, mis sisaldab luulet aastatest 1965-2005, prevaleerib intellektuaalne luule, mis eeldab mõnevõrra humanitaaralade tundmist, nõnda kui parafraasid ja viited eesti kirjanduselegi. Ent ridadesse on sätitud ka suhtumist poliitikasse, ühiskonna protsessidesse. Ja nõnda kui iga aastaid turjale kogunud kirjanik, mõtiskleb Ott Raungi elu ja surma, armastuse ja aja üle. Hea, et tundeluule näited ei piina lugejat trafaretsuse ega sentimendiga. Kas just kõik, aga paljud Rauni tekstid sobivad mulle, neis on kohati peent sarkasmi (nt. „kaelkirjaku moodi pea”), vaikset nukrust, irooniat autori endagi arvel, sõnamängu, kummalisi detaile. Tõsi, märkasin ka ülesõnastamist, liiga paljude mõtete ühtekuhjamist, teisalt ridu, mis sobivad kõigile mõistetavateks mõtteteradeks: „Aednik laotab aias sõnnikut ja keiser naudib orhideed, / ja lossiplatsil sülelemas vennalikult Caesar Brutust.” („Hamletit mängides”). Kuigi ma pole kõiki Rauni varasemaid kogusid korralikult lugenud, mäletan ammuloetud esikkogu nimiluuletust „Hobusel on täna sünnipäev” praegugi, mis nüüd, aastate järel, mõjus hoopis tõsisemalt. Kõik, kellel aastaid juba rohkem kui nelikümmend, võiksid vähemalt selle luuletuse läbi lugeda, ehkki kirjutanud on Raun selle noorena. Loetlen mõned luuletekstid, mida teadagi subjektiivse arusaamisega esile tõstan: „Vana ajalooõpiku asemel”, ”Kasiinos”, „Iga õis puhkab oma vaasis”, „Vananeda on lõbus oi lõbus”, ”Kuidas mõista luuletaja sõnu”, armastusluule näitena „Kuidas ma armastasin Anne-plikat”. Tsiteerimiseks: „keegi pole / mu luuletusi lugenud / kas ma ise olen / võileib suus / näpud arvutiklahvidel / pilk Andres Langemetsa näol / sellesama Langemetsa / kes kunagi ütles / et Guillevic ütles / midagi tuhandeaastasest luulest / aga mida / kes see enam mäletab / kõrva ääres on telefon / ja põlved nügivad prügikasti / kes teab / kas minagi olen lugenud / oma luuletusi” ; „kas kuuled kellahelinat / sääl iidses orus / kus aega vaadatakse /allikavulina järgi / kus varasügisene madu / rändab läbi heinamaa / mida keegi / pole kunagi niitnud / kus lilled nõrguvad pisaraist / mida keegi pole valanud / kus pole ühtegi hingelist / mõistmas / et hing kisendab / sealt tulebki tagasi luule / mis oli peitnud end / lööksõnadesse / roppustesse / kuule / ära räägi”.
On viimane aeg avastada Ott Rauni luule ja teistelegi soovitada.

Lauri Vahtre. Torm.
Uskumatu, Vahtrelt põnevusromaan! Kui näiteks Tiit Aleksejevi spiooniloo „Valge kuningriik” tegevus toimub Euroopas, siis „Tormis” viiakse lugeja Kuubasse ja USAsse, raamatu lõpus ka eri kohtadesse Euroopa aladel. Stiililt ja teemaarenduselt kaldub vaekauss pigem Aleksejevi kasuks, ent haaravad lugemised mõlemad. Nõnda kui Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist” ja „Ruutuemanda sündroom”. Kui mõelda viimastel aastatel märatsenud loodusjõududele, mõjub „Torm” kuidagi kurjakuulutavalt, isegi ettenägelikult...
Et Eesti riigiametnik, kes elab arusaamatul kombel Lasnamäel?!, nimeks Adam Saks, läheb „Tormis” maailma katastroofi küüsist päästma, võib romaani žanrilt nimetada ka ulmekirjanduseks. Kas „Tormi” torm ehk orkaan (viienda või kuuenda kategooria oma) on päris või inimtarkuse korraldatud sündmus? 21. sajand suudab küllap viimastki? Loen: „Taolist rünnakut ei olnud ameeriklased mitte kunagi näinud ega kogenud. Isegi Pearl Harbor tundus nüüd koomilise kõrtsikaklusena. Miljonid inimesed olid otseselt hukkunud, miljonid võib-olla hukkumas, miljonid kodud hävinud, kommunikatsioonid purustatud, tuhanded ruutmiilid üle ujutatud, tuhanded barrelid naftat merre voolanud ja põhjavette imbunud. Kahjusid tuli lugeda mitte miljonite ja ka mitte miljardite, vaid triljonite dollaritega.”
Igatahes sõidab abielukriisis vaevlev Adam eriülesannetega Kuubasse. Havanna ehk Fidel Castro režiim on üldteada, ses mõttes autor midagi juurde ei fantaseeri, ent lugeja liigub hooga koos Adama, Marki (spioon ehk segaduse innustaja temagi) ja Manuelaga peagi edasi Ühendriikidesse. Seal on seis juba keerulisem, uskumatult segane, aga Stirlitzi-tüüpi Adam ja Mark pääsevad sealsestki põrgust esialgu terve nahaga. Vahtre analüütikuvõimed muudavad kirjutatu päris ilmekaks. Mõned sündmused toimuvad kui imeväel. Lõpuks sõidab kangelane, ta pole ju päris lihtne tegelane, kasutütreks „muundatud” Manuelaga koju tagasi, samal ajal pauguvad ümberringi püssid, inimesi langeb siit- ja sealtpoolt. Kõige hirmuäratavamalt mõjub aga mingil põhjusel nende seiklusrikas teekond Euroopa teedel. Mingil hetkel võib ju ununeda, et küllaltki turvalises Euroopas kaob kord – kohtuvad kaos ja anarhia. Aga tormist tõusnud kaose on autor pigem seikluslikuks kirjutanud. Kas tõesti suudab loodus tsivilisatsioonile lõpu peale teha? Kuuba muidugi vajaks oma raputavat „tormi”, aga on meil, eestlastel, vaja sinna jälle oma nina toppida? Viimane lauseosa on pigem metafoor, ei rohkemat. Muidugi tegutseb Adam koos teiste karmide meeste, ent julgete naistegagi, nende vastas on sedapuhku aga natuke nõrgemad, teisel juhul poleks ta Eestisse tagasi jõudnud. Siin ootab teda ees samuti korralagedus. Rohkem siiski isiklikumal tasandil, abikaasa ja lapsed. Nende keerdkäigud.
Lauri Vahtre romaan sobib igas eas ja erineva haridustasemega lugejaile. Kuigi globaalse hävingu teemal on varemgi kirjutatud ja filme tehtud, pitsitab omamaine vaade natuke rohkem närvirakke. Võimalik, et meid iga päev ärritav terrorism suudab kord romaanis kujutatud orkaanist sündinud kaose matkida. Terves ilmas korraga, sest sinnapoole ta vist teel on. Nii et „Torm” on ühtlasi ka ohuromaan. Üks koomilisevõitu stseen teel üleüldisest kaosest puudutatud kodumaale: „Kuule, vana,” ütles Riina. „Las mina korraldan selle asja.” Vastust ootamata tõmbas ta taskust nutsaku, mis osutus kokkukäkerdatud kilekotiks, rebis pesunöörilt paar ettejuhtuvat pusa, toppis need kilekotti ja pidas hetkeks aru. Kuid juba selgines ta pilk, tüdruk tuustis veidi oma seljakotis, tiris sealt välja mobiiltelefoni akulaadija ja toppis kilekotti. Siis leidis ta seljakotist teibirulli, kohendas pusasid ja akulaadijat, nii et juhe kilekotist natuke välja paistma jäi ja teipis kotisuu hoolikalt kinni. „Kuidas on?” küsis ta. „Näeb välja nagu kinniteibitud kotitäis pesu,” kehitas Adam õlgu. „Aga mis sina arvad?” pöördus Riina Manuela poole. „Nagu pomm,” arvas Manuela. „Pomm?” päris Adam üllatuslikult. „Miks ta sulle pommi meenutab?” „Telekas näidati. Seal hotellis, kus me olime. Ameerikas. Mitu korda.” „Näedsa, sina saad asjadest aru,” lausus Riina rahulolevalt. „Nüüd ootate siin ja ei liigu, kuni ma ütlen.” Ta otsis seljakotist musta rätiku, sidus selle näo ette, lisas rätile päikeseprillid, võttis kinniteibitud kilekoti kaenlasse ja kadus. Natukese aja pärast nägid Adam ja Manuela, kuidas ta autode vahelt läbi jooksis, väga pahaendelisel viisil vasakule-paremale vaatas, piiripunkti ukseni jõudis, pambu ukse kõrvale maha jättis ja siis tulistvalu kadus. Loomulikult märgati teda autodest. Hetk kõhklust, siis paiskusid autouksed lahti ja inimesed tõttasid läbisegi välja. See omakorda ei jäänud märkamata piirivalvureile hoone sees. Taas hetk kõhklust, siis andsid niigi narmendavad närvid järele ja piirivalvuridki lahkusid joostes kõrvaluste kaudu. „Nüüd! Otse läbi heki!” kuulsid Adam ja Manuela kiirest jooksust hingeldavat häält. Nad kargasid püsti ja sööstsid raginal läbi sirelite pääsla poole, Riina kannul. Kuskilt kostis kisa ja hüüdeid. Kõlas pauk ja kuul vingatas Adami eest majaseina sisse. Kuid juba olid nad hoones varjul ja jäi vaid sellest läbi joosta, et olla üle piiri. See on halb unenägu, sähvatas Adamilc läbi pea. Kohe jäävad mu jalad nagu vatti kinni ja ma ärkan oiates üles. Või astub meie ette viimasel hetkel mingi sajakilone kapp ja püüab meid paljaste kätega kinni. Ei. Mitte midagi sellist. Nad tormasid takistamatult vastasuksest välja, Adam sasis Manuela sülle ja nad kadusid majade vahele. Nad olid Eestis, kuid sellele ei olnud aega mõelda. „Kes oleks osanud arvata, et maailmalõpp nii totter välja näeb,” pomises Adam, kui nad mingi ilmetu kiviaia taga hinge tõmbasid.” Olgu lisatud, et nutikas Riina on juhuslik tegelane, kellega lõikus Adami tee vaid korraks.
Kuid surma, pealtkuulamist, reetureid ja oma tões veendunud fanaatikuid kohtate parajalt paksus (356 lk.) „Tormis” küllaga.

 


 digitaalarhiiv digar