Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-46

| Kõik Liivametsa lugemised |

LÄHETUSLAUSED

Veel kevadel, siis, kui oli parim aeg mõelda puhkuseaja lugemisrõõmudele, leidsin “Sirbist” (28.05) pikema küsitluse „Millised raamatud on Eestis jäänud teenitud tähelepanuta?”. Väga erinevad arvajad nimetasid veelgi erinevamaid autoreid, kellest oleksin ehk pidanud ka ise rohkem kõnelema. Ent olen teatud mõttes alla andnud, kõike ei jõua, nii jääb alati midagi n-ö. teenimatult kõrvale. Mitmel puhul rõhutati tõlkeluule saatust. Tean, et rahvaraamatukogud ei leia neile kuigivõrd lugejaid, kuid püüame valitsevat olukorda parendada. Kõlab trafaretselt? Kõlagu! Mõned „Sirbis” loetletud „teenimatult kõrvalejäetute” näited muidugi rahvaraamatukogude lugejaskonnale ei sobi, isegi siis, kui need kuldtähtedega kirjanduslukku arvata. Osa belletristikast jääb alati vaid kirjandusinimestele, friikidele ja autorite sõpradele imestamiseks või imetlemiseks. Küsitlusega tutvudes mõistsin, et need nn. kirjanduslikud maitsed ei ühti kunagi, ometigi peaksime igale lugejale katsuma ka midagi harjumuspäratut, ebatraditsioonilist pakkuda, kas või katseks! Mõne raamatu „kannatab” ju ikka ära, teisalt võib lugeja leida endale uue autori. Sellest on tõesti tuliselt kahju, et me Ida-Euroopa kirjandust, nõnda kui läti-leedu kirjanikke pole suutnud või tahtnud põhjalikumalt omaks võtta. Ise aga soovime, et meie omi loetaks. Kui leiaks kuldvõtmekese, mis lisaks lugemiseks aega, küll avaks laekaid ja riiuleid raamatutega.
TEA kirjastuse kuldraamatupäeval vastas Lehte Hainsalu kaunilt jaa, kui temalt küsiti, et kas niisugust Eestit tahtsid. Ta poleks kunagi osanud arvata, et nii palju raamatuid on saadaval.
Nädal enne jaanipäeva käisime Krista Talviga teist korda Kolkjal, mõttes lugemisaasta. Meid võttis autole Riigikantselei infojuht Villu Känd, kes julgustas sealset tõesti sümpaatset rahvast euroga kohanema.. Kutsusime siis kaasa ka Lugemisaasta projektijuhi Krista Ojasaare, kes kõneles tehtud üritustest ja teistest, mis selles valdkonnas veel tulemas.
Lõpetuseks osutan lühidalt ka mõnele välisautorile, keda palavatel juulipäevadel lugesin. Raamatukoguhoidja haridusega norra kirjaniku Per Pettersoni „Kui me hobusevargil käisime” on võimas romaan üsna tavalise mehe saatusest, sellest, mida tuntakse, kui vanadus kätte jõuab. Veelgi enam kirjeldatakse aga teekonda, mis on juba läbitud. Šveitsis elava vene kirjaniku Mihhail Šiškini „Veenuse juus” on ilmunud „Varraku” sarjas „Moodne aeg”. See tõepoolest moderne teos heidab raske psühholoogilise pilgu eelkõige Venemaale, kuid ka Euroopale. Isegi Baltimaid märgistatakse paari tähenduslikku detailiga. Palju suuri tundeid, eelkõige armastust. Kurjus ja absurdsed situatsioonid koos keeruliste märksõnadega eeldavad süvenemisvõimelist lugejat. Soovitan alustada tõlkija Jüri Ojamaa järelsõnast, sest „Veenuse juus” pole lihtne raamat. Juba kolm aastat tagasi ilmunud taanlase Morten Ramslandi romaan „Koerapea” oma veidi kummalise stiili ja sõnaga kujutab ühe perekonna lugu ja traagikat 20. sajandi Norras ja Taanis. Raamatu tagakaanel on kasutatud väljendit “soe suguvõsaromaan”, mina sealt soojust ei leidnud, pigem kummastavaid suhteid, üllatavalt ehmatavat isekust, isegi julmust inimeste vahelistes suhetes. Kõigele vaatamata pakub teos palju mõtlemisainet, näiteks milline on olnud sõja mõju inimhingele. Simon Montefiore „Šašenka” polnud nii jõuline kui eeldasin, kuid seda võib pidada tubliks ajaviiteromaaniks. Põnevalt üles ehitatud sisu kirjeldab rikka juuditüdruku kujunemist hullunult veendunud kommunistiks. Kirjeldatakse, kuidas seesama marutõbine võim tapab halastamatult oma eeskujuliku tütre.
Lisan siia ka noore eesti ajakirjaniku Liis Kängsepa reisiraamatu Lõuna-Ameerikas viibimisest pealkirjaga „Mina, vandersell”, mis tundub mulle igav ja tühi. Palju trafaretsust, eriti kui korratakse kulunud suhtumist Eestisse ja eestlastesse.

LOETUD RAAMATUD

Heljo Mänd. Hetkesekundid.
Pigem kaunis pildiraamat kui tõsine lugemisvara. Ent need hetked, mis kirjas, väärivad lugemist. Need mõttesekundid on pühendatud kõik loodusele, eeskätt taimedele. Ilu väärib alati vaatamist. Lisan ka mõned näited: „Uss roomab vaarikast välja. Imestab: maailm ei olegi roosa!” („Vaarikauss”) ; „Kaalikas, põhjamaa ananass, tõsine toekas mees, ei ühtki unistust, ei uitmõtet.” („Kaalikas”) ; „Takjas nagu müügiagent pakub peale tükkivalt oma kaupa.” („Takjas”) ; „Kas ka putukas palvetab? Tänab Loojat, et ta poegade kõhud said täis, kasvatab tiibu maailmalennuks.” („Putukas”) ; „Lillhernes-lilletaadike kepile toetudes astub taevatrepile.” („Lillhernes”) ; „Mürgimari-marjake, lindude usaldustelefon, minule tumm.” („Mürgimari”) ; „Viimane kulukõrs tuuleväljal kummardub alandlikult. Tänab oma olemasolu eest.” („Kulukõrs”).

Aino Pervik. Matlena teekond.
Väike kauni kujundusega raamat sisaldab sümpaatse loo, ühe perekonnalegendi, mille kaudu autor jutustab oma vaarvanaema julgustükist tulla jala ja lapseootel Tallinnasse, et saada paruni käest tõend oma mehe Nigulase hukkumise kohta Krimmi sõjas. Lihtne matsinaine, nagu ta ise mõtleb, teeb seda põhjusel, et küla oleks rahul ja lapse isa, mõisa toapoiss, kuulutatakse seaduslikuks isaks. Et eluloomake rinna all, nagu Matlena ütleb, ei langeks kunagises ühiskonnas põlu alla. See loetud teekond suunas igatahes mu mõttelennu oma vaarvanemate poole, loodetavasti annab ehk mõtlemisainet teistelegi lugejatele. Esitasin mõttes küsimusi, kuidas neil, minu ammustel esiemadel, kord minna võis - umbes paarsada aastat tagasi? Aino Pervik soovib kirjutatuga minu arvates maksta teatavat tänuvõlga esivanematele. Ta mõistab oma aastate tarkusega, et tänu Matlena järjekindlusele on nad, see suguvõsa siis, püsinud. Kestnud, ja see ongi põhimärksõna ses pärimuses ja tekstis. Autor kinnitab, et tema elu on võrratult kergem, kui oli olnud neil, kelle veri voolab nüüd temas ja tema kaudu järgnevates sugupõlvedes. Armsate mõtete seast valisin viimase, seekord eriomases sõnastusstiilis: „Ega ei ole minul siin rohkem teha kui Matlenal, et mismoodi asjade peale peab vaatama või mis küla meelest õige on või mis vale. Küla käsk on ikka ülem. Mõnda peab välja näitama, mida südames ei tahakski, ja mõnda peab endale pidama, millest sa tead, et võid seeläbi küla naerualuseks saada. Kes see naerualuseks tahab, põlualuseks veel vähem. Aga ikka teed ja ütled, võetakse siis heaks või pannakse pahaks. Palju on valvajaid. Igal pool. Seda ju loodaks, et küla ikka olla laseks. Aga või ta laseb. Külal on kõigega asja. Küla ütleb, mida sa tahtma pead ja mida põlastama. Aga nad ei imesta enam ammu millegi üle. Naeravad niisama või vaatavad mööda. Kõik on sedavõrd teiseks saanud. Ja ei jää see siiagi pidama, ikka läheb muudkui teiseks ja teiseks. Ega kätt ju ette ei pane. Ja ma mõtlen nõnda, et minu koha pealt ei pea kestmine katki jääma. Minuni on see kestmine jõudnud vaeva ja viletsusega. Minul on kestmine ikka palju lihtsam ja kergem kui see oli mu eelmistel emadel. Aga mina tunnen ennast imelikult süüdi, kuigi mingit süüd mul ju ei ole. Mina elan siin ja praegu, ja mingit valikuvõimalust mul ei ole ega tule. Miks ma siis ennast süüdlasena tunnen?”

Helju Pets. Õnneõiteta sirelid.
Siingi kujutatakse küla ja tema inimeste vaateid, elu ning võitlusi. Romaanist võib leida rahvaraamatukogu vanem lugejaskond kõike, mida süda igatseb. Sentiment ajab üle ääre, võib tunnetada isegi õhkõrna nostalgiat kadunud aegade järele. Veidi meenutab ehk Erik Tohvri stiili, aga jääb siiski nõrgemaks. Sentiment on teadagi massikirjanduse üks komponente, ja kui „Õnneõiteta sirelid” oleks ilmunud nt. nõukogude ajal, siis oleks teost nimetatud olmeromaaniks. Kõik tüüpilise naisteka osised leiab üles, naiivsed armastuslood, petmised, raske haiguse, lapse surma, külalitsakad, õrna ja hapra linnanaise võitluse maaeluga, mida iseloomustab vaade: „Värskelt niidetud hein lamas graatsiliselt vaaludes”. Mõni stseen, nt. kuketapmine, on koomiline, aga oma naiivsuses naerma ei aja. Võimalik, et libahundi metafoori sissetoomine tundub mõnele lugejale põnev, isikupärane leid, ent on üleekspluateerituna konkreetses kontekstis vähemõjuv. Peategelane Heete on liiga magusaks kirjutatud, asi pole idealiseerimises, vaid lihtsameelsuses. Huvitavamad laused on seotud Paadinina saare inimeste perekonnanimede seletamisega. Nendele osutamine on koduloolises mõttes väärt tegu. Rohkem ei mõistagi öelda, igal lugejal ju oma kirjandus. Tsitaat suurest armastusloost: „”Uude ja Heete said kokku juhuslikult poe juures. Heete tuli ostusid tegemast, Uudel oli vaja suitsupakki. „Miks sa kivi juures käinud ei ole?” küsis Uude, silmades leek, nagu oleks sinna tikuga tuld visatud. „Kivi juures? Millal ma pidin tulema?” „Mina käin igal õhtul.” „Valetad.” „Mitte just igal õhtul, aga mitu korda küll. Mul on alati tunne, et sina ka tuled.” „Mul on väga kiire olnud.” „Ma tean. Su õde keeras käki kokku, kogu küla lõhverdas mitu nädalat, kõige rohkem Anita.” Heete ohkas. „Jah, ma kartsin isegi poes käia. Siis Raimondi matused. Heini läheb haiglasse.” „Ma tean. Kahju mehest. Loodame, et ta saab terveks, kuigi sõraline on ohtlik.” Uude võttis Heete käest koti ja tiris ta teelt metsa vahele. „Vara veel, see pole minu teeots.” Uude pilk oli metsik. Ta surus Heete vastu okkalist kuuske ja suudles. Kuuseoksad andsid järele ja mõlemad prantsatasid märjale samblale. „Ma ei suuda ilma sinuta, mul on sind iga päev vaja, ma tahan sind! Sa oled minu naine, ainult minu!” „Millal me jälle näeme?” tahtis Uude pärast armastuseorkaani teada. Heete puhastas riideid kuuseokastest. Ta tõesti ei teadnud. „Ma pean meile koopa kaevama. Armastuse koopa. Või hoopis ehitan maa sisse punkri, nagu tegid metsavennad.” Heete naeris, Uude südames helisesid naerukellukesed. Lepiti kokku, et nad kohtuvad paari päeva pärast suure kivi juures. Kodustele valetanud, et ta läheb Sireli juurde, lippas Heete suure ringiga männikusse. Uude ootas juba, selg vastu sammaldunud kivi. Pärast esimesi kirglikke kallistusi pihtis Uude. „Ma olen joonud. Mul olid külalised.” Heete vaikis, kuigi oli tunda pohmaka lõhna. „Sa ei küsigi, kes?” „Milleks?” „Heete, kuidas sa võid nii hea olla? Kas sa ei tunne huvi, kes mul külas käis?” „Pean ma tõesti siis küsima?” „Ei pea ja tegelikult ei peagi sa teadma. Aga ma tahan ise öelda. Kui ma Tihemetsas õppisin, siis elasin koos ühe naisega, tema käiski külas. Me polnud mitu aastat näinud. Usu, meie vahel ei olnud midagi, sest mul oled sina. Ta tahtis küll, aga ma hoidsin end sinu jaoks.” Heete tõmbus jahmunult tagasi. „On ta veel siin?” „Jah on, aga ta läheb täna õhtul ära.” Tükk aega olid mõlemad vait, siis ütles Uude: „Heete, ma armastan sind. See, mis oli enne, ei tähenda midagi. Mul oled ainult sina. Ma ütlesin Jutale, et mul on pruut olemas. Ma ei taha teda. Ma tahan sind, mu kallis.” Uude suudles, kuid Heete tundis, et suudlus polnud endine. See oleks rohkem olnud kohustus kui kirg. Nad olid küll sammaldunud kivivoodis, kuid Hette tajus, et midagi on muutunud või muutumas. Lahkudes ei leppinud nad kohtumise ajas kokku. Nende armastus oli jälle jäänud õhku rippuma.” Ütlen ette, et armastusega ei juhtu midagi, asi muutub hoopis suuremaks ja ebarealistlikumaks. Kuid, mine tea, Eesti külas on kõik võimalik.
„Õnneõiteta sirelid” on Eesti Romaaniühingu 2008. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Carolina Pihelgas. Metsas algavad hääled.
Sümpaatne (loodus)luule, mis pakub rohkesti impressionistlikke meeleolusid (nt. „Soe uduvihm”, „Videvikud”, „Lõunas”, „November”), kuid tuletab ühtlasi karm-kindlalt meelde meie, inimeste kohalolu. Noore autori vaade on globaalse haardega, ta heidab pilgu kodust kaugemale ja mõistab, et kõik on üks ja seesama ja tema kohus on valvata ja jälgida. Peaaegu igast tekstist leiab allusioone looduse valitsejale, inimesele, kes oma sekkumisega pole meie ümbritsevat keskkonda sugugi turvalisemaks muutnud („Me tahtsime sind lihtsalt ära süüa”). Sekka ka mõni tagasivaateline tekst („Bussijaam”, „Uzhgorod”), ent esile tõuseb elukeskkond meie ümber, kuigi nimiluuletuses algavad hääled troopilises džunglis, mis tundub olevat kaugel. Kas aga on? Pihelgase kirjutatu pole lüüriline, vaid nii psühholoogiliselt (nt. „Kaks kalameest”, „India naised”) kui ka sotsiaalselt („Varajane hommik”, „Hõbepaju”, „Meri”, „Valvaja”) seotud loodusega. Mõni kirjeldatud hetk sunnib mõtlema koguni Mehis Heinsaare luulemotiividele (nt. „Unenägu”). Tsüklist „Poeet ja Müra Sammas”  valisin näiteks teise luuletuse „Müra”: „Valgusmüra vallutab Maa / igal pool on nii valge / räägitakse et enam pole Linnuteed / hästi näha / Inimeste ümber kasvab müra / nad toidavad seda oma mõtetega / muusikaga ja raadiouudistega / autoga mis neid hommikul tööle viib / terve õhtu lõugava telekaga / Telekamüra summutab teisi / mürasid: linnumüra, puumüra, meremüra / Poeet müratab häälekalt luuletusi / pühak müriseb samba otsas / Müra on muusika ema / kes ei armasta vaikust / ta on igal pool / hingad teda sisse ja välja / misasi on vaikus / kas vaikne müra?” Teisena pakun ühe meeleolu: „KASTANID on varsti valmis / kohe on september / longin koju / ikka samamoodi / nagu iga õhtu / See mäng / ei meeldi mulle enam / ja kui saadan sind koju / ei kutsu mind tuppa / vaid paned korraks käe õlale / vaikselt nagu sangpommi / Terve tee koju / viskan sind peast / Õhk on raske / telefon taskus vait / Kirjutuslaual / kuivanud / kirevad astrid”.

Toomas Raudam. Väike.
Raudamit pole lihtne lugeda, keeruline on teda ka tutvustada ning rahvaraamatukogudele soovitada. „Väike” on esseistlik tekstiraamat, kus „Anti ja mina” meenutab natuke Tuglase „Väikest Illimari”, s.t. autor jutustab oma lapse- ja noorpõlvest, mida ta on teinud varasemateski raamatutes. (Raudami esikkogu „Anti jutud” ilmus 1983.) Tuglase-huvile või eneseotsingutele Tuglase loomingu kaudu, osutab Raudami teinegi kirjutis „Väike Tuglas”, mis eeldab siiski teatavat semiootilist eruditsiooni ja klassikalise maailmakirjanduse tundmist. Minule oli just Elo ja Friedebert Tuglase kirjavahetuse kujundite (põhiliselt siis mõiste väike) analüüs ja nendest tähenduse leidmine huvitav, kuid kohati kunstlik. Tuglase loomingu vaatlus ühe kujundi kaudu oli mõistetavam. On aeg lisada, et ka Anti tahab olla pidevalt väike, ja idee sõnaga väike mängida on kahtlemata intrigeeriv ning imetlustvääriv. Täpselt sajandal leheküljel antakse väiksele ka etümoloogiline seletus. „Mees, kes kirjutas merd” on ilmselgelt eksperimentaaltekst (nõnda viidatakse ka raamatu tagakaanel), mis lähtub küll selgelt taas Tuglasest, kuid pakub vähestele erihuvi. Sinna lisab Raudam ka mõned tähelepanekud oma kooliõdedest ja -vendadest, mis puudutavad nende varjatumaid külgi, mõndagi, mida ehk tavaliselt mälestuslausetes ei mainita või tehakse veelgi peidetumalt. Eks „Anti ja minaski” kirjeldab autor veidi kummastavaid momente, ent aja- ja vorminihked kuuluvad Raudami loomingu juurde. See pole kunagi lihtsalt konventsionaalne lugemine. Kuid sõnakasutus ja stiil väärivad jälgimist, ”Anti...” loost leiab kentsakaid võrdlusi: „Seeliku all /vanaema oma – M.L./ on soe, oleks hingematvalt palav, kui poleks külma sukahoidjat, mille küljest ripuvad alla jahedast traadist tripid. Anti on siin nagu kiriku võlvide all.” ; „Minu kiindumus balleti vastu on nüüd saanud ka graafilise väljenduse – mõtted hüppavad nagu priimabaleriinid kõrgele õhku ning kukuvad maandudes lausete kindlasse haardesse. Mõtted on siis naised ja laused mehed? Nii see laval ju on.” ; „Antist peab saama keegi. Ja see keegi on kõrgelt haritud professor või teadlane. Selle nimel peab ta nüüd kannatama ja kandma pintsakut. Antile mõjub pintsak nagu seenesoust. Ükskord, kui ema sundis teda seenesousti sööma, tulid Antile meelde libedad külmad konnad, kes rohu seest vastu jalgu hüppasid, kui Anti hommikul vara lehma heinamaale viis. Ta hakkas oksele. Pintsak on nagu seened ja konnad kokku, veel hullem.”
Lõpetuseks 17. variatsioon mehest, kes kirjutas merd: „Maailmas on tohutu hulk keeli. Neid tekib juurde, mõned lakkavad olemast. Kadumine on kurb, kuid kui kurbus ei jää kirjalikult kestma, siis pole teda olemas. Kõik sõltub kirjapanijatest (neil on vihmavarjud) – meestest, kes kirjutavad merd.” Katsuge tutvuda ka Raudami kirjandusilmaga, siin märkate painet ja hirmu, ennekõike aga ebatraditsionaalset elu jälgimist ja kirjeldamist.


 digitaalarhiiv digar