K i r j a n d u s f o o r u m   L O O D  L U G E M I S E G A 

K
I
R
J
A
N
D
U
S
F
O
O
R
U
M

2
0
0
7

- FOORUMIST
- KAVA : REEDE, 14.12 - LAUPÄEV, 15.12
- KONTAKTID
- REGISTREERIMINE
- PAABELI RAAMATUKOGU: 2006, 2005

14. - 15. DETSEMBRIL Eesti Rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis.
Kirjanikele, ajakirjanikele, raamatukogutöötajatele, kirjastajatele, kirjanduskriitikutele,
kirjandusteadlastele, tõlkijatele, eesti keele ja kirjanduse õpetajatele, õpilastele, tudengitele.
Kõigile kirjandushuvilistele.
Osavõtt on tasuta.


Kirjandust käsitletakse ja kirjandusest räägitakse reeglina rõhuga kirjutamisel, kirjutatul. Ometi ei taga kirjanduse aktuaalsust mitte ainult või eelkõige kirjutamine, vaid ikkagi kirjutatu kasutamine, mida tähistabki sõna “lugemine”. Alles kirjasoleva lugemine puhub kirjutatusse elujõu ja mida rohkem kirjutatut loetakse, seda suurem on selle elujõud. Nii nagu poleks kirjandust kirjaniketa, poleks seda ka lugejateta.
Pealegi, viimasel ajal on korduvalt räägitud, kuidas kirjutatakse rohkem kui loetakse. Juba kas või seetõttu, et kõigest kirjutatust ei jõua enam murdosagi läbi lugeda, võib praegusel ajal pidada lugemist kirjutamisest võtmelisemakski. Ometi ei peaks lugemises enam ammugi nägema passiivset kirjutatu vastuvõtmist, vaid iseseisvat, aktiivset tegevust, kus iga lugemine tähendab ühtlasi ka seisukohavõttu ja seeläbi kirjasoleva muutmist.
2007. aasta Paabeli Raamatukogu esimesel päeval arutletakse lugemise sotsiaalsete ja pedagoogiliste aspektide üle; räägitakse kirjanduse õpetamise mõttest, eesmärkidest, probleemidest, erinevatest lugemist mõjutavatest teguritest – alates kirjaniku isiksusest raamatu imagoni; kirjaniku enesekuvandist ja kirjutamise ajenditest; riikliku kultuuripoliitika rollist lugemise soosimisel jne.
Foorumi teisel päeval viiakse läbi vestlusring, kus püütakse vaadelda lugemist mitte meelelahutusena, vaid moodusena jõuda lähemale nii ajatutele kui ka ajastuüleselt ajalikele teemadele – või lausa selliste teemade sisse. Räägitakse lugemisest tegevusena, mis tuletab meelde tarbimise ja kulutamise kiirenevas ringkäigus üha kaugemale nihkuvaid maailmu.
Loodetavasti moodustavad need ja teisedki teemad foorumil ühe mõttelise platoo. Tõsi, sellelgi platool võib lugemine mõnikord mõne nurga alt paista küllalt ohustatud liigina. Ometi, tänu tõsiasjale, et inimesed tahavad alati teada saada, mida ja kuidas teised inimesed mõtlevad, jääb asi väljasuremisest alati(seks) kaugele. Lugemine on siiani üks efektiivsemaid mooduseid kuulata teisi inimesi, näha teisi maailmu – ammu unustatuid, praegu eksisteerivaid ja veel tulevaid.

Kohtumiseni Paabeli raamatukogus!
Jan Kaus
Eesti Kirjanike Liit

Ta otsis ema rikkalikust külmkapist midagi, mis just eriti vastu ei hakanud, ning jahutas oma kõrbevat suulage piima või külma teega. Seejärel kõndis toas sihitult edasi-tagasi või luges. Ajaviiteks. Ta imestas ema uue kire üle: kaks kitsast laeni ulatuvat riiulit olid tihedalt raamatuid täis. Tundmatuid, läbilugemata raamatuid vaatas Timukas täis umbusku, aga kord lehitses ta ühte neist siiski ja unustas ennast lugema. See oli Kobo Abe “Luitenaine”. Ema kojutulekuks oli raamat kaanest kaaneni läbi loetud ja tuhatoos konisid täis. Värvikad armustseenid täitsid Timuka keha imeliku värinaga. See oli tema jaoks midagi uut. Armastus oli korraga loomulik, lõhnav ja kombatav. Naise keha, Timuka meelest ikka võetav ja alistatav, oli korraga tuhandest tundekeelest põimitud kutse unustusse, meeleheite kõrbet viljastav vesi, ennast läitev ja kustutav janu. Timukas kõndis, tulvil harjumatuid mõtteid, raamat peos, ühest toast teise, kuni ema tulek sundis teda oma tuppa tõmbuma ning pööras mõtted teistele radadele.

Peeter Urm. Päike tules. 1982.

19. november, 1900
Maurice on lugenud mulle Balzaci, kuigi ta väidab, et ta ei saa sellest aru. Pakun talle konjakit soodaveega ning temas ärkab kummaline huvi. Nüüd, kui minu enda elu on minust täiesti eemal, igatsen ma astuda Balzaci kujutlusvõime kärarikastele tänavatele ja lagunenud hoovidesse.
Mineviku üksikasjad pöörduvad tagasi ja ümbritsevad mind ning ma leian rahu. Maurice ütleb, et ta ei hooli “vanadest raamatutest”, aga ma seletasin talle, et Balzac on ainus läbinisti moodne prantsuse romaanikirjanik; ta vaatas mulle nii armsasti otsa, et ma mõistsin kohe, et ta mind ei uskunud. Ma seletasin talle, et progressi idee on totter: ühtegi ajastut ei saa teisele eelistada ja näe, isegi mina olen taas lapseks saanud. “Ma ütlen sulle ühe saladuse,” laususin ma talle. “Olen sulle rääkinud, et meie ajastu on primitiivne ja jõle. Noh, järgmine ajastu on ka primitiivne ja kõik, mis selle järel tulevad, niisamuti.

Peter Ackroyd. Oscar Wilde`i viimane testament. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer.

Õnnetu poeet läks koju tapetud hingega; ta istus oma toas kamina juurde ja hakkas lugema d´Arthezi raamatut, mis kuulus kaunimate teoste hulka kaasaegses kirjanduses. Igale lehe küljele jättis ta oma pisaraid, kõhkles kaua, ent lõppude lõpuks kirjutas siiski mõnitava artikli, nagu ta neid nii hästi oskas kirjutada: ta võttis selle raamatu kätte nii, nagu võtavad lapsed kauni linnu, et talt suled ära kitkuda ja ta surnuks piinata. Tema mürgised naljad olid suutelised kahjustama d´Arthezi teost. Ent seda suurepärast teost veelkordselt lugedes ärkasid Lucienis uuesti kõik õilsad tunded: südaööl kõndis ta jalgsi läbi Pariisi, jõudis d´Arthezi maja juurde, nägi läbi akna värelemas selget tagasihoidlikku valgust, mida ta varem nii sageli oli silmitsenud imetlusega, mida vääris selle tõeliselt suure inimese üllas visadus. Lucienil polnud mehisust trepist üles minna, ta istus mõne hetke tänavatulbal. Lõpuks, saanud uut hoogu oma healt inglilt, ta koputas ja leidis d´Arthezi lõkketa kamina ees lugemas.

Honoré de Balzac. Kaotatud illusioonid. Prantsuse keelest tõlkinud Immanuel Pau.

Lugu on siis nii, et see ülalnimetatud hidalgo pühendas end oma jõudeajal (ja seda oli tal peaaegu aasta läbi) rüütliromaanide lugemisele niisuguse õhina ja heameelega, et peaaegu hoopis unustas jahilkäimise ja isegi oma majapidamise juhtimise. Ta huvi ja talitsematu lugemisiha läksid nii kaugele, et ta palju haneegasid põllumaad maha müüs selleks, et võida endale rüütliromaane osta, ja nõnda kogus ta neist oma majja kõik, mis ta vähegi kätte sai. Kõige enam meeldisid talle need, mis oli kirjutanud kuulus Feliciano de Silva, sest tema proosa selgus ja tema keerulised mõttekäigud näisid talle otse pärlitena, iseäranis kui ta juhtus lugema neid armuavaldusi ja kahevõitlusekutseid, kus nii mitmeski kohas oli kirjutatud: “Minu mõistusele sündiva ülekohtu põhjus nõrgestab nii mu mõistust, et see põhjendab põhjust kaevata teie ilu üle.” Ja teisal jälle: “Kõrge taevas, mis jumalikult kinnitab tähtedega teie jumalikkust, teeb teid selle väärikuse vääriliseks, mida väärib teie kõrgus.”
Niisuguseid keerulisi lauseid lugedes kaotas vaene rüütel aru.

Miguel de Cervantes Saavedra. Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast. Hispaania keelest tõlkinud Aita Kurfeldt.