Kirjandusfoorum  2006   K I R J A S Õ N A   V A B A D U S

K
I
R
J
A
N
D
U
S
F
O
O
R
U
M

2
0
0
6

- FOORUMIST
- KAVA : REEDE, 15.12 - LAUPÄEV, 16.12
- ÜRITUSE FOTOD
- KONTAKTID
- REGISTREERIMINE
- PAABELI RAAMATUKOGU: 2005


KAVA
REEDE, 15. DETSEMBER

Suures konverentsisaalis
Päeva juhib Jan Kaus

11.00–13.00
Foorumi avasõnad Jan Kausilt

Kaarel Tarand, nädalalehe Sirp toimetaja
Müra ja kirjasõna valgustatud valitsemine
Üks keskkonnareostuse põhiliike on müra, mille eest kokkuleppeid ja ühiselu reegleid austavad ühiskonnad end seadustega kaitsevad. Paljunev ja paljundatav kirjasõna võib reeglite puudumisel osutuda täpselt sama tervistkahjustavaks müraks nagu masinate hääled meie akna taga. Kui seadused kirjaliku müra eest ei kaitse, siis kas võib peituda pääsetee kirjasõna valgustatud valitsemises?
Sündisin raamaturiiulite vahele 40 aastat tagasi. Oma elu esimesel kolmveerandil põhiliselt lugesin, viimasel ajal olen pidanud rohkem kirjutama. Kui päevalehte, siis iga päev, kui nädalalehte, siis iga nädal, kui valitsusele, siis vastavalt valitsuse tahtele. Ma ei tea, kui suur osa sellest on müra. Kui keegi ütleks, oleks elu lihtsam.

Marek Tamm, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteaduste lektor, toimetaja ajakirjas Vikerkaar ja kirjastuses Varrak
Kirjasõna Vabariik ja kirjasõna vabadus: kirjaniku autonoomsuse ajaloolised lätted
Kõneldes tänapäeval kirjaniku autonoomsusest ja kirjasõna vabadusest, oleks mõistlik heita pilk ajajärku, mil käsitus kirjaniku õigusest oma loomingule sündis – 18. sajandi Prantsusmaale. Ette-kandes esitataksegi ülevaade Kirjasõna Vabariigi idee kujunemisest varauusaegses Euroopas ja kirjaniku „sünnist” selle rüpes, lootu-ses aidata kaasa tänaste vaidluste rikastamisele.

Mart Ummelas, ajakirjanik, Eesti Raadio (Vikerraadio) vastutav toimetaja
Sõnavabadus kui poliitiliselt korrektne vale
Sõnavabadus on tänases Eestis defineeritud väga ebamääraselt ja kahjuks ka suvaliselt. A priori usuvad paljud eesti ajakirjanikud, et nn kodanlikus demokraatias mõistavad kõik osapooled ilma lisa-selgituseta, mida sõnavabadus tähendab. Tegelikkus osutab pigem sellele, et sõnavabaduse asemel mõeldakse vabadust esitada oma eelarvamusi, väljamõeldisi, vääritimõistmisi, lihtsalt arusaamatusi, või parimal juhul – lojaalsustunnistusi.

14.00–15.45
Urve Eslas, päevalehe Postimees kultuuritoimetaja
Sõnavabaduse piirid ajakirjanduses
Kui tahame rääkida sõnavabadusest, tuleks alustada sõnaorjusest vabanemisega: vabadus ei pruugi tähendada piirangute puudumist, tsensuur ei pruugi olla sõnavabaduse vastand.
Ajakirjandustekstid on ajutised ja interaktiivsed, seetõttu asub ajakirjandus kirjaliku ja suulise teksti piiril. Kes tsenseerib sellist piiripealset teksti, mida seal tsenseeritakse, ja miks? Mille poolest erineb ajakirjanduse sõnavabadus kirjanduse sõnavabadusest ning mis on sellel kõigel pistmist tõe ja vastutusega?

Juku-Kalle Raid, luuletaja, ajalehe KesKus peatoimetaja
Bengali tuli ja korralagedus: mõnda tänasest vene ajakirjandusest Eestis ja mujal
Tänane vene ajakirjandus on nagu nõukaaegne mänguasi kaleidos-koop: ühest otsast sisse vaadates ei aima iialgi, millise mustri ja kuju võtavad selle erinevad komponendid. Ettekanne analüüsib mosaiigitükikesi ning üritab mõista, millist pilti näeb venekeelses infotulvas tänane vene keelt kõnelev riigialam. Kas lisaks üld-nimetajatele – valdav liigemotsionaalsus, kontrollimatus, hirm ning kalduvus kohvipaksu pealt ennustada – on seda üldse võimalik kaardistada?

Paavo Matsin, teoloog, rühmitus 14NÜ liige
Blasfeemiast ja kirjandusest
Kas Püha ambivalentsusest tekkiv sisemine dünaamika võib viia blasfeemiani ka eesti kirjanduses? Mõningaid arutlusi ja näiteid piiriületuste võimalikkusest.

16.00–17.45

Jan Kaus, kirjanik, kriitik ja luuletaja, Eesti Kirjanike Liidu esimees
T--a, r---k! ehk kuidas sekundaarsed teemad nihkuvad primaarseks
Kaasaegse eesti kirjanduse kohta on palju arvamusi ja eelarvamusi. Mõnikord on need tõesed, mõnikord osaliselt tõesed, kuid nad kõik toidavad kirjandushuviliste mugavust. See mugavus on mõneti paratamatu – kirjandust, nagu igasugust muudki infot, tuleb tänapäeval pigem tõrjuda kui otsida. Kirjandust ilmub lihtsalt niivõrd palju ning raamatute headuse ja nende hulga suhe muutub aina hägusamaks. Üks tõrjumismehhanismidest tundub toituvat sellest, et ilukirjanduses leidub ropendamist. Kui autor kasutab roppe väljendeid, on see lugejale tihtipeale ilukirjanduse tõrjumise ajendiks. Kuid kas selline ajend on ikkagi piisav? Ettekande eesmärgiks on kõigepealt näidata, et kirjanik ropendab oma raamatus haruharva nimme; et roppudest väljenditest hoidumine ei tähenda veel roppude teemade vältimist (näiteks Kalevipoeg, markii de Sade) ning et roppuste kasu-tamist tuleks eraldi teemana käsitleda vahest vaid siis, kui sellest on ilukirjanduslikus tekstis saanud omaette eesmärk.

Mikko Lehtonen (Soome), Tampere Ülikooli meediakultuuri professor
Laager "Vabadus"
Kas posttraditsiooniliste ühiskondade avalik sfäär on muutumas mitmekesisemaks ja sallivamaks kui varem? Või diferentseerub see varasemate aastakümnetega võrreldes ning polariseerub, hierar-hiseerub, muutub vaieldavaks?
Läänemaailmas kuuleme tihti väiteid, et meedia üha populariseerub, personaliseerub, dramatiseerub ning järjest enam domineerib seal meelelahutus. Aga kas tänapäeva avalik sfäär on ikka tõepoolest normidest vaba? Vanaaegne ettekujutus kodanikuõigustest, kasinusest ja kohustustusest on ehk andmas teed uuele nägemusele tarbimisest, küllusest ja lõbutsemisest, aga kas tähendab see, et avalikus sfääris domineerib kaasajal tõepoolest vaid vaadete ja eluhoiakute paljusus?
Väljaspool meid on võimu ehk järjest vähem, aga võimalik, et samal ajal poeb ta järjest rohkem meile naha alla. Need on vaid mõned küsimused, millele mõelda, kui püüame mõista viise, kuidas meid valitsetakse ja kuidas me vabatahtlikult sunniviisil peame vastu võtma hoiakuid, mida erinevad võimukeskused meile pakuvad. Kas elame koonduslaagris, mille värava kohale on kirjutatud “Vabadus”?

Anne Oterholm (Norra), kirjanik, Norra Kirjanike Liidu juhataja
Mis on olulisem: sõnavabadus ja selle piirangud või rääkimise kohustus?
Mõlemad on tähtsad, kuid millegipärast puudutab meid just esimene ning mitte teine küsimus. Norras kuuleme sageli inimesi ütlevat, et me peame oma sõnavabadust kasutama vastutustundega ning mitte riivama inimeste tundeid. Enam vähem sedasama ütleb ka Norra põhiseadus. Kuid mina küsin: millised on selle hoiaku tagajärjed, kas see ongi see, mida meil on vaja või peaks midagi muutma?


KAVA
LAUPÄEV, 16. DETSEMBER

Suures konverentsisaalis
Päeva juhib Marek Tamm

12.00–14.00
Päeva avasõnad Marek Tammelt

Toomas Paul, dr. theol. (Tartu), Doctor of Divinity h.c. (Durham, UK), Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige, freelancer
Vabadus Kreekas
Vabadus on klassikalise Kreeka looming. Esimest korda maailma ajaloos teadvustati vabadust kui eksistentsi määravat jõudu ja samas ka kui probleemi. Kreeka elutunnetust, kunsti ja filosoofiat on määratlenud vabaduse ja mõõdu polaarsus. Mõõt piirab vabadust, ent just piir eraldab ala, milles inimene on vaba. Kreeklase jaoks ei olnud küsimust, kas vabadus on olemas, vaid: kui kaugele ulatub enesemääramine.

Berk Vaher, kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees
Millest saab rääkida, sellest tuleb vaikida
Kirjutaja pole oma sõnades kunagi piiranguteta vaba, kui ta tahab öelda midagi, millel oleks kultuuris kaalu. Pigem vastupidi – just siis muutub sõnade valik eriti hoolikaks ning seda võib käsitada ka enesetsensuurina. Millised on need piirangud publitsisti, poliitilise ghostwriteri, biograafi jaoks? Millised on need piirangud taolises kirjutamises, mis ei võimalda kellegi ega millegi taha varjuda?

Andrei Hvostov, vabakutseline (aja)kirjanik
Uus enesetsensuur üleilmastuvas maailmas
Vägivald sünnitab vägivalda, ent kas sallivus sünnitab tingimata sallivust? Üleilmastumisega kerkivad avalikkuse huviorbiiti uued teemad ning tsensuuri surve tugevneb.

14.30–16.15

Maire Liivamets, kirjandusloolane ja -kriitik, Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent
Kriitiku vabadusest
Paistku arvamus kui tahes irriteeriv, aga kriitikas, vähemalt kirjanduskriitikas, on kujunenud kõige tähtsamaks tegelaseks kriitik ise. Seejuures pole eriti oluline, kas ta üldse raamatust räägib. Või mida ta räägib. Vabadus on nõnda suureks läinud, et kriitikul pole enam tõsist eesmärki, iga literaat meie tohutust literaatidesülemist tahab särada ning raamat pole talle kuigi tähtis komponent oma arvustaja-imago loomisel.

Ene Sööt, Jõgeva Linnaraamatukogu raamatukoguhoidja
Raamatukoguhoidja vabadus luua oma raamatumaailm: Raamatukoguhoidja laskumine taeva vaikusest Paabeli segadusse (parafraseerides A. Vanapat)
Raamatukoguhoidja vabadust piiravad erinevad välised mõjutajad, mis panevad ta küsimuse ette, kuidas kujundada oma kogust väärtuslik raamatuvaramu. Kas on õigus nõuda raamatukoguhoidjalt vastutust oma kogu kvaliteedi eest? Kas me julgeme vastutada ja valikuid teha? Kas me tellime raamatuid tänaseks päevaks või tulevikku silmas pidades?

Indrek Mesikepp, kirjanduskriitik ja luuletaja (kirjanikunimega fs), ajakirja Looming kirjanduskriitika toimetaja
Kirjandusest kirjutamisest
Kirjanduskriitika seisust toimetaja pilgu läbi. Ilukirjanduse arvustamisest kultuuriväljaannetes ja laiemale lugejateringile adresseeritud väljaandeis.

16.30–18.15

Katrin Kalamees, kirjastuse Avita eesti keele ja kirjanduse toimetaja
Kirjandus ja õppekirjandus
Milliseid põhimõtteid järgitakse tekstide valimisel õppekirjanduse tarbeks? Õppetekstina kasutatav ilukirjanduslik tekst teenib ju teatavasti veel teisigi eesmärke lisaks sellele, et pakub kunsti-elamust. Eelkõige tähendab see tihedamat sõela tekstide valikul, teksti sobitamist õpiku autori kontseptsiooni ning õpetuslike eesmärkidega.

Ilona Martson, lasteajakirja Täheke peatoimetaja
Kui lugeja haarab kivi ehk lubatu ja lubamatu lastekirjanduses
Piirid tänases kirjanduses on enamasti üsna lõdvad. Kui autoril läheb korda publikut veenda, et tegemist on kirjandusega, on talle lubatud päris palju. Seetõttu õnnestub tänapäeva kirjandusel lugejaid harva millegagi šokeerida. Hoopis teisiti on lood aga lastekirjanduses, mille kohta kõnelejal on lasteajakirja Täheke toimetamise ajal kogunenud hulganisti näiteid n-ö elust enesest. Need näited võivad tunduda küll koomilised, kuid neis võib sisalduda tõsine hoiatus. Ärgem unustagem, et ka Taani ajalehes ilmunud kõmulised Muhamedi-karikatuurid olid algselt mõeldud lasteraamatu illustratsioonideks.

Märt Väljataga, ajakirja Vikerkaar toimetaja, Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali esimees
Mis kasu on kultuurkapitalist?
Ülevaade Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali tegevusest, taot-lustest, nende rahuldamise põhimõtetest ja kultuurkapitali mõjust eesti kirjandusele.