|
Andmed seisuga: |
KOKKUVÕTTED - KOMMENTAARID
Infotehnoloogia versus informatsiooni sisutööstus?
| Aira Lepik | Toomas Schvak |
Peeter Marvet |
Aira Lepik
Tallinna Pedagoogikaülikooli infoteaduste osakonna erakorraline professor
Eesti Rahvusraamatukogus 27. veebruaril 2003 toimunud infopoliitika foorum oli initsieeritud eesmärkidest:
Foorumi formaadi valisid korraldajad – Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Pedagoogikaülikool, Eesti Vabariigi Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Avatud Eesti Fond ja AVISION – pakkudes osalejate ja esinejatele võimalust oma seisukohtade avaldamiseks ning tulemusliku mõttevahetuse kujunemiseks infotehnoloogia ja informatsiooni sisutööstuse erivaldkondades.
Infopoliitika foorumi temaatikast tulenes ka foorumi päevakava, mis kokkuleppeliselt jaotus kolme ossa:
Pidades läbirääkimisi esinejatega, jõudsid korraldajad (allakirjutanu esindas korraldajate meeskonnas TPÜd) alljärgnevate mõistetõlgendusteni: infotoodetena käsitletakse digitaalset arvutivõrkude kaudu edastatavat toodet, mis koosneb informatsioonist; organisatsioonide või nende osad, mis toodavad, müüvad või vahendavad ainult infotooteid moodustavad infotööstuse (information industry); sisutööstus (content industry) on seega spetsiifilisi infotooteid pakkuvad ettevõtted, kus osalevad sisutootjad, vahendajad, võrguteenuste pakkujad, infootsiteenuste pakkujad ja tarbijad; infoühiskond on ühiskond, kus informatsioon ja teadmised on muutunud olulisimaks strateegiliseks ressursiks ning kujunenud majandus- ja sotsiaalelu võtmeteguriks.
Infopoliitika foorumil kõlasid mitmete osapoolte seisukohad – alljärgnev on valik esinejate ettepanekutest ja kokkuvõtetest.
Ivar Tallo (E-riigi Akadeemia) väitel on erinevate institutsioonide koostööl edukalt toimunud:
Mall Hellami (Avatud Eesti Fond) ettepanekud tulenesid eelkõige Avatud Eesti Fondi kogemusest sisuteenuste edendamisel:
Analüüsides veebipõhise õppe võimalusi sisutööstuse seostes, rõhutas Mati Heidmets (Tallinna Pedagoogikaülikool) ülikool kui sisutootjat, teenuseomanikku ja tarbijat, ta hindas ülikooli võimalused on suuremaks kui tahet neid kasutada ja käsitles selle ületamiseks motivatsiooni-, keele- ja identiteedipoliitikat.
Sisutööstuses tulemuslikult toimivate raamatukogude, muuseumide ja arhiivide tegevuses on nii ühisosa nö memoreerivate ehk mäluinstitutsioonidena, aga ka eripära haridus-, teadus- ja kultuurialase digitaalse informatsiooni kui rahvusliku kultuurivara pikaaegsel säilitamisel ja kättesaadavaks tegemisel. Raamatukogu vastutus sisutööstuses on Ene Loddese (Eesti Rahvusraamatukogu) väitel
Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat analüüsis Ants Sild (Eesti Infotehnoloogia Selts) eelkõige vahendina, mis muutub kulust tuluks, kui võimaldab luua pikaealise strateegilise konkurentsieelise – see avaldub tootes (teenuses), hinnas, kvaliteedis või kliendikesksuses.
Infopoliitika foorumil on oli võimalik saada ülevaade ka infoühiskonna väljakutsetest Soomes (Annu Jylhä-Pyykönen, Soome Haridusministeerium), jälgida mõttearendusi sisutootja motiividest (Allan Sombri, AS DELFI) ja keskenduda info säilitamise vajadustele ja võimalustele veebipõhises infokeskkonnas (Aavo Kokk, Eesti Päevaleht). Eriline roll on infoühiskonnas täita infoprofessionaalidel, kelle vastutust analüüsis Elviine Uverskaja (Tallinna Pedagoogikaülikool):
Infopoliitika foorumil osalenud said allakirjutanu arvates paljukülgse pildi infotööstuse ja selle sisu erinevatest aspektidest. Arutlusi jätkates on võimalik välja töötada tulemuslikumaid inforessursside rakendusi nii traditsioonilises kui võrgukeskkonnas.
Kokkuleppel autoritega on kavandatud ettekannetel põhinevate artiklite avaldamine erialaajakirja „Raamatukogu“ rubriigis “Rahvuslik infopoliitika”.
Toomas Schvak
Eesti Rahvusraamatukogu, RR-i parlamendiinfo keskus
INFOPOLIITIKA FOORUMIST
27. veebruaril 2003, mil Eesti Rahvusraamatukogu tähistas uue maja lugejatele avamise 10. aastapäeva, toimus samas hoones ka üks tulevikku suunatud üritus. Rohkete külaliste ja esinejate osavõtul, kes olid kohale tulnud nii Eesti eri piirkondadest kui ka välismaalt, leidis aset Eesti esimene infopoliitika foorum.
Üritus sai teoks Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Pedagoogikaülikooli, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Avatud Eesti Fondi koostöös. Tehnilise poole pealt aitas nõu ja jõuga firma Avision.
Infopoliitika foorum kandis alapealkirjana intrigeerivat küsimust – “Infotehnoloogia versus informatsiooni sisutööstus?” Enam kui viie tunni keskel arutasid eri valdkondade esindajad, kas niisugune küsimus on õigustatud ning tutvustasid oma eriala ja institutsioonide kaudu infopoliitikaga seonduvat. Palju kasutati mõisteid infoühiskond, infopoliitika, informatsioon, infotööstus, sisutööstus ja infotehnoloogia.
Ettekanded olid jagatud kolme plokki. Foorumi esimene osa käsitles infoühiskonna arendamist ja koordineerimist avaliku, era- ja kolmanda sektori tegevuse kaudu ja kõikide osapoolte koostöös. Majandus- ja kommunikatsiooniminister Liina Tõnisson, Sihtasutuse E-Riigi Akadeemia esindaja Ivar Tallo ja Annu Jylhä-Pyykönen Soome Haridusministeeriumist keskendusid riigi infopoliitika küsimustele. Anti hinnang tehtud tööle ja vaadeldi saavutusi nii infotehnoloogia kui sisutööstuse valdkonnas. Ivar Tallo kui inimene, kes osales vahetult Eesti infopoliitika põhialuste väljatöötamisel, kõneles Eesti infopoliitikast Euroopa Liidu kontekstis ja infotehnoloogia alastest edusammudest senise infopoliitika raames. Ivar Tallo ettekandest jäi kõlama vajadus pöörata käesoleval ajal väljatöötamisel olevate uute infopoliitika põhialuste juures rohkem tähelepanu sisule ning harmoniseerida Eesti ja Euroopa Liidu seisukohad infopoliitika kujundamisel.
Foorumi teises blokis said sõna Mall Hellam Avatud Eesti Fondist ning meediaväljaannete esindajad Aavo Kokk ja Allan Sombri. Üldteemaks oli infoühiskonna sisutööstuse tugevus, probleemid ja väljakutsed. Mall Hellam rääkis Avatud Eesti Fondi rollist Eesti infoühiskonna kujundamisel. Kõlama jäid tema soovitused edasiseks tegutsemiseks: rohkem innovatiivsust infopoliitikasse, enam tähelepanu marginaalsetele ühiskonnagruppidele ning rohkem avalikku diskussiooni infoühiskonna ja osalusdemokraatia seostest. Vahest kõige enam kahinat kutsus traditsiooniliste sisutootjate ridades esile Delfi.ee esindaja Allan Sombri sõnavõtt, kes rõhutas veebiportaalide rolli kaasaegse sisutootjana ning esitas tulevikuvisiooni ühiskonnast, kus raamatukogu võiks hakata asendama arvutisaal.
Foorumi kolmandas ja kõige mahukamas teemablokis “Infotehnoloogia versus informatsiooni sisutööstus – avaliku sektori pakutavad inforessursid ja -teenused digitaalkeskkonnas” said peamiselt sõna rahvuslike mäluinstitutsioonide esindajad, kes tutvustasid oma asutuste rolli infoühiskonnas ning ootusi infopoliitika suhtes. Ülikoole esindas Mati Heidmets Tallinna Pedagoogikaülikoolist, muuseume Anu Järs Eesti Rahva Muuseumist, arhiive Priit Pirsko Rahvusarhiivist. Raamatukogude tähtsusest sisutootjana kõneles Eesti Rahvusraamatukogu teenindusdirektor Ene Loddes, kes tõi esile need valdkonnad, millega teadusraamatukogud tegelevad: maailma teadusinfo vahendamine, võrgusisu tootmine, elektroonilise info säilitamine, infoteenuste välja arendamine. Ene Loddes esitas ka ettepanekud, mida tuleks infopoliitika kujundamisel täiendavalt arvestada. Sisutootjatega paralleelselt rääkisid oma seisukohtadest infotehnoloogia valdkonna esindajatena EENeti juht Mihkel Kraav ja Ants Sild Baltic Computer Systemsist. Teiste seast eristus Ants Sildi seisukoht infost ja infotehnoloogiast kui vahenditest konkurentsivõime kui eesmärgi saavutamisel ja suurendamisel. Foorumi lõpetas infoteaduste õppejõu Elviine Uverskaja ettekanne infoprofessionaalist kui asendamatust ressursist infoühiskonnas, keda Eestis ei osata veel hinnata.
Infopoliitika foorumi eesmärgiks oli korraldajate sõnul avalikustada ja selgitada infoühiskonna arendamise riiklikku strateegiat ning käsitleda mitmel tasandil sisutööstuse strateegia probleeme. Selle eesmärgi foorum kahtlemata täitis, kuigi oodatud laiaulatuslikku diskussiooni eri huvigruppide vahel ei tekkinud. Arvestades, et tegu oli esimese omataolise üritusega Eestis ja eesmärgiks oli pigem tutvustamine kui seisukoha kujundamine, ei olegi võimalik väga selgeid ja ühiseid lõppjäreldusi teha. Pigem tahaks liituda Tartu Ülikooli Raamatukogu direktori Toomas Liivamägi poolt välja öeldud ideega, et esimesele foorumile peaks järgnema ka teine. Teemasid arutamiseks jagub ja vajadus ühiste seisukohtade kujundamiseks ühiskonnas on olemas. Nii võikski infopoliitika foorumist kujuneda uus traditsioon, mille eesmärgiks oleks üheaegselt nii seisukohti teadvustada kui ka neid kujundada.
Toomas Schvak, RR-i parlamendiinfo keskus
Peeter Marvet
KOMMENTAARIKS INFOPOLIITIKA FOORUMILE
Olen viimasel ajal sattunud osalema mitmel foorumil-ümarlaual-seminaril, mis justkui üritaksid lahendada ühe kiiremini areneva tehnoloogiaga kaasas käivaid probleeme… ainult et ikka ja jälle unustatakse ennast enne üritust kurssi viia reaalsusega. Ajalehtede Liidu korraldatud ümarlaud jagab interneti “ajalehtede veebiversioonideks”, “portaalideks” ja “lugejakirjadeks” ning arutab sügavas tõsimeeles kõige selle toimetamise küsimusi. Paljuski raamatukogulise taustaga infopoliitika foorumil aga kuulen, et meil on netis “monograafiaid 515, ajalehti 189, ajakirju 135, jätkväljaandeid 41”. Julgen siit edasi arendada teooriat, et kui põllumehed teeksid e-seminari, jagataks internetilehed tõenäoliselt tali- ja suvilehtedeks. Või tera-, juur- ja puulehtedeks.
Probleemiks on kõigil puhkudel soov võrrelda internetti millegi meile juba tuttavaga ja üritada sellest lähtuvalt oma käitumist-arvamist-tulevikuplaane kujundada. Paraku on sellisel teel endale loodav kindlustunne petlik: justnagu seletaks neegrile, et lumi… noh see on nagu suhkur või manna või vahtu löödud munavalge.
Paraku käib internetiga kaasas üks oluline muutus, mida vana meedia ei taha tunnistada: ühelt-mitmele (ehk broadcast) suunatud infovoost on saanud mitu-mitmele suhtlus. Interneti kui võrgu seisukohast pole mingit vahet aadressidel 213.180.10.92 (www.tehnokratt.net ja veel tuhatkond veebisaiti) ja 199.239.137.245 (www.nytimes.com). Informatsiooni on võimalik nii avaldada kui ka tarbida mistahes võrgu punktist ja selleks ei ole vaja ennast organiseerida ajaleheks, kirjastuseks või… milleks iganes.
Laiatarbesisuhaldustarkvara on muutnud “tavakodanike” käitumisharjumusi ja viimase aastaga on plahvatuslikult kasvanud ajaveebindus: kuna sisu on lihtne ja mugav muuta, siis tehakse seda mitmeid kordi päevas. Osadel puhkudel võib tegu olla uue, originaalse sisu loomisega, sageli on aga lisaväärtuseks lihtsalt mujal loodud infomassi sortimine ja mõtestamine: “näe, seal on huvitav artikkel, samal teemal pakub aga alternatiivset seisukohta see teine artikkel”. Kõige selle käigus luuakse olulisel hulgal hüperlinke, mida nutikad otsimootorid on õppinud omaks kasuks pöörama. Jälgides seda, kuidas kasutajate massid netisisu läbi hekseldavad, on võimalik õpetada arvutid olulist ebaolulisest eristama, taipama erinevate infobittide omavahelisi seoseid jne.
“Nutikate otsimootorite” all ei mõtle ma sugugi ainult google.com’i – ajaveebnike jaoks on oluliseks indikaatoriks näiteks www.daypop.com, blogdex.media.mit.edu, www.technorati.com... Kõik need teenused jälgivad meemide teket ja liikumist, aga lisaks kaardistavad ka erinevate ajaveebnike omavahelisi suhted, avastavad tärkavaid staare jne. See suund areneb pidevalt edasi, kuuldavasti on püstitamata eesmärgiks semantic web (www.w3.org/2001/sw).
Kõigest sellest tingituna on olulisem kui kunagi varem, et interneti pidevalt muutuva sisu säilimist mingil moel korraldataks. Ja keegi peaks kasutajaid õpetama ühe kasvava infohulgaga toime tulema: ühel varasemal Rahvusraamatukogu saalis toimunud foorumil mainis Ainar Ruussaar, et tema postkasti saabub iga päev 800 e-kirja (vabandust, kui paarisajaga eksin). Ma usun, et mõlema tööga peaksid tegelema raamatukogulased…
Aga mitte nii nagu praegu: mul tõusevad kõik ihukarvad püsti, kui keegi kas või mainib ideed rakendada netile sundeksemplariseadust. Ja ma vaatasin seda nlib.ee veebis olevat Eesti võrguväljaannete kataloogi… tule taevas appi: see ei ole ei märkimisväärselt netisisu hõlmav (neti.ee ca 23 tuh. kataloogi-puu kirjega võrreldes ca 900 viidet; 526 “monograafiast” 252 ehk ca 50% asub 6 serveris, peamiselt tegu paari kirjastusega, sirvi.ee, parnu.ee/raulpage ja haldjas.folklore.ee; hot.ee serveris olevates lehtedest on väärinud monograafiate all mainimist 21!) ega kvaliteetne (“teose tundemärkidega ajakiri” on www.hot.ee/everybodysmagazine, mingite tudengite katsetus; samas puudu näiteks minut.ee, www.hot.ee/kloaak).
Minu konstruktiivsed soovitused oleksid siinkohal järgmised:
- Interneti arhiveerimise osas leida võimalus koostööks neti.ee või archive.org rahvaga – neil on olemas tehnoloogia ja know-how interneti sisu kokkukogumiseks, neti.ee seejuures lokaalsem ja arhcive.org mõeldud spetsiaalselt arhiveerimisrakenduseks.
- Võrguväljaannete kataloogimise osas peaks koostööpartneriks olema kindlasti neti.ee – kindlasti oleks raamatukogulastel võimalus anda olulist lisaväärtust nende praegusele kataloogipuule: kui oleks võimalik lisada nende andmebaasile teie hinnang lehe sisu adekvaatsusele, siis oleks nlib.ee filter super-teenus. Nende kataloog parim kirjeldus hetke-olukorrast ning neti.ee avastab (või sinna lisatakse) väga nobedalt ka uued Eesti veebilehed. Seda dubleerima hakata on totaalne mõttetus, aja- ning raharaisk.
- Raamatukogujate kiirkorras koolitamine reaalsuse teemadel (mis on internet, kuidas sünnib informatsioon, kuidas tekkivad seoses, mis on majanduslikult võimalik viis endale seotud ülesannete täitmiseks), soovitan alustada www.theshiftedlibrarian.com kohustuslikuks hommikulugemiseks kuulutamisega.
- Edasi agregaatorite kasutamine, ergutada ajaveebindusega tegelemist… Pakuksin välja ka pikka aega mõttes olnud “kolhoosikongressi” – sisuhalduse-teemalise konverentsi, kus käsitleks ühelt poolt kodumaist sisuhaldust ja samas kutsuks esinema… näiteks Jenny “theshiftedlbradian” Levine, Dan “journalism 3.0” Gillmor, Dave “scriptingnews” Winer… jpt.
- Raamatukogud võiksid taibata, mis on public domain’i väärtus infoajastul ja asuda ühisel www.creativecommons.org idee eestindamise ja kohaliku propageerimise taha.
Kokkuvõttes: ma hakkan ennast kordama, öeldes Get a life!. Mul on endal kah selle pärast kahju, aga mis parata. Ja vaatamata ülaltoodud kriitikale usun ma siiralt, et raamatukogulased on äärmiselt vajalikud infokeskses elukorralduses korra loojatena ja ma ei pea enam eladeski kuulama sellist jahu, nagu infopoliitika foorumil – aga enne kui ma olen nõus laiendama üleskutset Why You Should Fall to Your Knees and Worship a Librarian kujule [ … ] an Estonian Librarian“ (vt. www.librarianavengers.com/library.html) ja isiklikult hardalt põlvitama, peavad raamatukogulased vähemalt suure varbaga maad puudutama.
Peeter Marvet