Tagasi
esilehele
Hävingult tagasi
võidetud kaardid
Eksponaatide
nimekiri
Kaartide kahjustused ja
konserveerimisprobleemid
Eesti Rahvusraamatukogu
kaardikogust

KAARTIDE KAHJUSTUSED JA KONSERVEERIMISPROBLEEMID

Kaartide kahjustused ja konserveerimisprobleemid on mitmekesised. Konserveerimistööde maht ja keerukus tulenevad kaartide seisundist, kahjustuste olemusest ja ulatusest ning sellest, millised eesmärgid püstitame.

Kuna suurem osa maakaartidest on paberil, on enamik kahjustusi põhjustatud paberi kahjustumisest. Suureformaadilistele maakaartidele on iseloomulikud spetsiifilised kahjustused, mis on seotud nende dubleerimisel, pealispinna kaitsmisel ja tükkide kokkupanemisel kasutatud materjalidega (liimid, lakid, kangad, papid jne.), samuti kaartide ülesriputamis- või toestamisviisidega. Suuremõõtmeliste maakaartide konserveerimine on reeglina keeruline ja kallis.

Järgnevalt valik probleeme, millega konservaator silmitsi seisab.

Materjalide vananemine on loomulik looduslik protsess, mida säilitajad saavad mitme abinõuga küll aeglustada, aga mitte peatada. Olulisemateks abinõudeks on vananemist aeglustava keskkonna loomine hoidlates ja konserveerimismaterjalide valik, mis tagaksid võimalikult pika säilivusaja.

Vananemisest tingituna halvenevad materjalide mehaanilised omadused ja muutub nende välisilme. Kahjustusliigid võivad olla väga erinevad. Paber kolletub, hapendub, muutub rabedaks, tekstid tuhmuvad, liimid kuivavad, tumenevad ja kaotavad liimivad omadused.

Materjalide vananemisest tingitud kahjustustega tegelemine on konservaatorite olulisim töövaldkond.

Füüsilised kahjustused - tugev määrdumus, rebendid ja puuduvad osad - on tüüpilisim põhjus, miks kaart konservaatori töölauale jõuab. Väga tihti on sellised kahjustused tingitud suurest formaadist, mis raskendab nii hoiustamist kui ka käsitsemist.

Dubleerimisel kasutatud materjalid. Paljud tekstiilile liimitud kaardid on aja jooksul tumenenud ja vananemisest tingituna muutunud hapraks. See näitab kasutatud materjalide sobimatust kaartide säilitamiseks, ennekõike liimi halba kvaliteeti. Paljudel juhtudel on värvuse muutus tingitud kaardi pinnale kantud kaitsekihist. Väljaveninud/kokkutõmbunud (nn. lokkivate pindadega) maakaartide puhul on tegemist paberi, taustmaterjalide, liimide ja lakkide erinevate füüsikaliste omadustega.

Määrdumus ja plekid on väga laialt levinud, erineva iseloomu ja päritoluga. Määrdumus võib olla põhjustatud veest (nn. veevoolujooned), tahmast, kätemustusest kui ka kõikvõimalikest rasva-, õli-, vere-, rooste-, tindi-, toidu- jm. plekkidest. Plekkidest põhjustatud kahjustused ulatuvad tihti läbi kogu paberi paksuse ja seetõttu on vanu, sügavale materjali imbunud plekke raske, sageli võimatu eemaldada.

Biokahjustused – hallitus, putukad ja närilised. Biokahjustus on igasugune ebasoovitav muutus materjalide omadustes, mille on esile kutsunud elusorganismide elutegevus.

Putukakahjustusi põhjustavad putukad, kes kas kasutavad toiduks teavikute materjale (paberit, tekstiili, liimaineid) või tekitavad tingituna ainevahetusest teavikute määrdumust. Kahjustustele on iseloomulikud ebakorrapärase kujuga augud ja käigud läbi teavikute ning materjali pinna määrdumus. Elusate putukate esinemine kogudes on säilitajatele tõsiseks hoiatuseks säilivusriski äraarvamatust suurenemisest.

Hallituskahjustusi põhjustavad mikroorganismid - hallitusseened ja bakterid. Nende elutegevust soodustavad saastunud keskkond, soe ja niiske kliima. Kuna hallitusseente eosed levivad õhu kaudu, tuleb hallituskahjustusega materjalid teistest eraldada, kuivatada, puhastada ja desinfitseerida. Mikroorganismide elutegevus muudab materjalid rabedaks ja määrib tugevalt teavikut. Jäljed kaugele arenenud hallitusest jäävad nähtavaks ka konserveeritud objektil.

Eesti Rahvusraamatukogu 2005