Tagasi
esilehele
Hävingult tagasi
võidetud kaardid
Eksponaatide
nimekiri
Kaartide kahjustused ja
konserveerimisprobleemid
Eesti Rahvusraamatukogu
kaardikogust

HÄVINGULT TAGASI VÕIDETUD KAARDID

Friedebert Tuglas kirjeldas 1918. aastal ilmunud reisiraamatu „Teekond Hispaania“ avapeatükis oma muljeid ja mõtteid Pariisi Louvre’i muuseumi maakaartide osakonnast. Sealt pärineb ka järgnev tsitaat: „Kõige ilusamad muuseumid on ikkagi kaartide kogud. Millise igatsusega täidavad need teosed rinna kesk elu argipäevast hallust! Tundide kaupa võib uurida nende joonte ja punktide tihnikuid, salapäraseid kui tähistaevas, unustudes neisse nagu avaruste muusikasse.“

Muidugi ei piirdu vanade kaartide tähtsus ainult Tuglase poolt ilmekalt kirjeldatud emotsionaalse küljega. Maakaardid moodustavad olulise osa kultuuripärandist, nende osa ajaloouurimistes on ülisuur, rääkimata juba praktilisest tähtsusest tänapäeva probleemide lahendamisel. Kahjuks kuuluvad maakaardid nende trükiste hulka, mille säilimist on takistanud mitmed ebasoodsad asjaolud. Seepärast on väheste meie päevadeni säilinud vanade maakaartide konserveerimine ja restaureerimine väga oluline panus meie kultuuripärandi säilitamiseks.

Maakaarte ei ole sageli peetud säilitamist väärivateks. Nagu vanad ajalehed, koolivihikud või reklaamilehekesed, visati nad pärast kasutamist tihti ära, tarvitati makulatuuriks või tulesüütamiseks. Olaus Magnuse kuulus Põhjamaade kaart „Carta Marina“ 1539. aastast, mida kirjeldas ka Tuglas oma mainitud teoses, on säilinud ainult kahes eksemplaris. Üht neist, mis juhuslikult avastati 20. sajandi keskel, oli kasutatud mingi kapi sisemuse tapetseerimiseks, muidugi trükitud külg vastu kapi seina. Esimese maailmasõja ajal Eestis tegutsenud Saksa okupatsioonivõimud trükkisid sõjasaagiks saadud Vene topograafiliste kaartide tagakülgedele sigaretipakkide aktsiisipanderolle. Kui Saksa väed 1918. aastal Eestist lahkuma pidid, siis viisid nad mitu vagunitäit kaarte kaasa. Kui aga Riias leiti, et vaguneid on tarvis vajalikuma kraami Saksamaale vedamiseks, siis põletati kaardid lihtsalt ära.

Eestis on kaartide hävimise põhjuseks olnud ka meie rahutu ajalugu. Liivi sõjas 16. sajandi lõpus ja Põhjasõjas 18. sajandi alguses hävinesid paljud linnad ja mõisad koos nendes paiknenud kultuuriväärtustega. Põhjasõjas põletati ju maha üks meie olulistest kultuurikeskustest, Tartu linn. Põhjasõja ajal viisid rootslased nende käes olnud Eesti kaardid Rootsi ning need saadi hiljem tagasi ainult osaliselt. 20. sajand algas 1905. aasta revolutsiooniga, kui põletati ja rüüstati sadu mõisaid. Järgnesid 1917. aasta revolutsioon ja Vabadussõda, siis Teine maailmasõda, mille käigus hävis umbes 40% Tallinnast, üle 50% Tartust, ligi 100% Narvast ja paljud teised asulad. Seetõttu on Eestis säilinud maakaarte suhteliselt vähem kui rahulikuma ajalooga maades. Nii ei ole leitud ühtki 16. sajandi esimesel poolel teadaolevalt trükitud Eesti kaartidest ning kõige vanem säilinud Eesti (õieti Vana-Liivimaa) 1573. aastast pärit kaart leidub Madalmaades välja antud Orteliuse atlases.

Maakaardid ei ole poliitilistes võimuvõitlustes olnud kunagi neutraalsed, vaid on väljendanud koostajate seisukohti ja ambitsioone. Tsiteerides jälle Friedebert Tuglast: „Kaardid pole erapooletud ja kirgedeta, nagu arvatakse. Neil on omad sihid, nad liialdavad, nad võivad niisama olla erapoolikud nagu kõik inimlik teadmine.“ Samuti, juba antiikajast saadik, on kaartidel olnud oluline osa sõjategevuses. Seetõttu on loomulik, et valitsejad või riigivõimud on suunanud või juhtinud kaartide koostamist, seadnud piiranguid nende levikule ja kasutamisele, hävitanud neile vastuvõtmatuid kaarte ning karistanud reeglitest või keeldudest üleastujaid. Juba Vana-Rooma keisririigi ajast on andmeid, et maakaarte säilitati imperaatori palee salakambris ja neid sai kasutada vaid imperaator ning tema kõige ustavamad sõjapealikud. Imperaator Dominitianuse ajal teisel sajandil olevat Rooma kodanik Melius Pompusianus mõistetud surma ja hukatud, sest oli kaasas kandnud maailmakaarti.

Uuemast ajast leidub rohkem näiteid. Tuntud on Vene keisri Paul I kurikuulus ukaas 18. sajandi lõpust Vene impeeriumi kaartide mittetrükkimise kohta («О ненапечатании и неиздании карт и планов земель Российской Империи»). Sellega kehtestati range maakaartide tsensuur, keelati kaartide trükkimine eratrükikodades ja kohustati kõiki eraisikuid ja tsiviilasutusi kõik täpsemad kaardid ära andma Peterburi Kaartide Depoosse. Sellega sattus tagakiusamise ohvriks ka tuntud Baltimaade kartograaf krahv Ludwig Mellin, Liivimaa atlase autor. Teda ähvardas arreteerimine, ta pidi oma töö katkestama ja kõik materjalid Kaartide Depoosse ära andma. Sellepärast on Liivimaa atlase Tallinna maakonna lehest trükitud kaks varianti, millest on üks ka käesoleval näitusel esitatud. Selle variandi trükiplaat graveeriti Saksamaal 1798. aastal. Krahv Mellin ei saanud tsensuurinõuete tõttu graveerijat ise juhendada ja kaart sisaldab palju vigu. Kui pärast keisri Paul I surma tsensuur nõrgenes ja atlase koostamist oli võimalik jätkata, siis laskis krahv Mellin kaardilehe uuesti graveerida ja uus leht trükiti 1810. aastal.

Venemaal kehtib tsensuur ja piiratakse täpsemate kaartide levikut, kord nõrgemal kujul, siis jälle rangemaks muutudes tänapäevani. Tsaariaegset Venemaa traditsiooni järgides olid ka Eesti Vabariigis enne Teist maailmasõda täpsemad topograafilised kaardid salajased ja laiemale üldsusele kättesaamatud. Seevastu näiteks Inglismaal on ka suuremõõtkavalised topograafilised kaardid olnud alati avalikud ja kõigile kasutatavad.

Totaalseks muutus kaartide salastamine Eestis nõukogude perioodil pärast Teist maailmasõda. Valdav enamik Eesti Vabariigi ajal välja antud kaartidest kõrvaldati raamatukogudest, koolidest ja kauplustest ideoloogilistel põhjustel. Täpsemad suuremõõtkavalised vanad kaardid loeti riigisaladuseks. Enamik neist kaartidest hävitati, väike osa paigutati raamatukogude ja arhiivide erihoiufondidesse. Erihoiule suunati isegi osa 18. sajandil ilmunud kaartidest, kuigi need olid koostatud ilma geodeetilise alusvõrguta ja olid tänapäeva mõistes üsna madala täpsusega. Erihoiule või hävitamisele saadeti ka suur osa esimestel sõjajärgsetel aastatel Nõukogude Liidus välja antud kaartidest, mille trükkimisel ei olnud arvestatud hiljem rangemaks muutunud tsensuurinõudeid. Erihoiul säilitatavatele kaartidele võimaldati juurdepääs ainult eriloa alusel, kui ideoloogiatöö eest vastutavad seltsimehed seda põhjendatuks pidasid. Eesti kaitseväe käes olnud sajad tuhanded kaardilehed võttis Punaarmee üle juba 1940. aastal ja need jäid teadmata kadunuks. Nõukogude ajal välja antud kaartidest pääsesid avalikkuse ette vaid skemaatilised, väikesemõõdulise alusmaterjali põhjal koostatud kaardid. Kõik vähegi täpsemad kaardid olid kas salajased või ainult teenistusalaseks kasutamiseks. Esimeste sõjajärgsete aastate üldises terroriõhkkonnas piisas salajaseks või keelatuks loetud kaardilehe leidmisest, et esitada selle omanikule süüdistus vastavalt paragrahvidele §586 (spionaaþ) või §5810 (nõukogudevastane propaganda ja agitatsioon või sellesisulise kirjanduse hoidmine). See tõi enamasti kaasa pikaks ajaks vangilaagrisse saatmise. Sellises olukorras hävitasid paljud inimesed nende käes olevad kaardid või peitsid kohtadesse, kus need halbade säilitustingimuste tõttu riknesid ja hävinesid. Isegi hilisematel aastakümnetel, kui otsest hädaohtu kaardiomanikele enam polnud, arvasid paljud, et nn. eestiaegne maakaart või veelgi hullem, topograafiline kaart on midagi ohtlikku, millest on parem eemale hoiduda. Ka Friedebert Tuglase teose „Teekond Hispaania“ uues trükis 1956. aastal oli maakaartidest kõnelev sissejuhatav peatükk välja jäetud. Nähtavasti leiti, et see võib nõukogude lugejas tekitada ebatervet huvi vanade maakaartide vastu.

Isegi erihoiule antud kaarte ei jätnud nõukogude võim rahule. Raamatukogusid käisid inspekteerimas NSVL Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsuse Inspektsiooni töötajad, kes kontrollisid erihoiul asuvate materjalide kasutamise korda ja andsid vastuvaidlematuks täitmiseks mõeldud soovitusi. Tartu Ülikooli õppejõu Heino Mardiste andmetel moodustati 1973. aastal nimetatud inspektsiooni korraldusel komisjon, mille otsusega hävitati 1264 ülikoolis erihoiul olevat kaardilehte. Geodeesia ja Kartograafia Peavalitsus oli nõudnud kõigi vanade kaartide hävitamist või üleandmist teistele asutustele. Ülikooli juhtkonna taotluse alusel jäi osa erihoiul asuvaid kaarte siiski alles.

Kõike eelnevat arvestades on arusaadav, et kaartide sadadesse või tuhandetesse küündivatest tiraa˛idest on tänapäevani säilinud vaid vähesed eksemplarid, kui sedagi. Seetõttu väärivad konserveerimist ka üsna halvas seisukorras olevad kaardid. Mitmest Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940 trükitud kaardist ei ole Eesti arhiivides ja raamatukogudes säilinud ühtki eksemplari. Säilinud kaardid on väga sageli äärmiselt halvas olukorras. Trükiste hoiustamiseks on ju vajalik eelkõige sobiv temperatuur ja õhuniiskus. Kaarte on aga sageli hoitud kütmata ruumides, läbi sadavatel pööningutel või niisketes keldrites. Sageli on kaartide hävimisele kaasa aidanud omanike parimate kavatsustega tehtud, kuid asjatundmatud restaureerimiskatsed. Näiteks sõjajärgsetel aastatel kontoriliimina kasutatud silikaatliim (vesiklaasi lahus) rikkus liimitava paberi lühikese aja jooksul. Nõukogude ajal oli müügil ka kleeplint, mille liim tungis liimitavasse paberisse ja muutis selle klaasjalt läbipaistvaks, kahjustades liimitava dokumendi lõplikult.

Erilist tähelepanu nõuab ainueksemplarides eksisteerivate käsikirjaliste kaartide konserveerimine ja restaureerimine. Käesoleval näitusel on nendeks Eesti Vabariigi metsade kaart, mis on valminud Vene kolmeverstalise (M 1:126000) kaardi käsitsi koloreerimise teel 1920. aastatel, ja 18.-19. sajandist pärinevad Kadrioru pargi käsitsi joonistatud plaanid. Nende puhul tähendaks häving lõplikku, mittetaastatavat lünka meie kultuuripärandis.

Käesolev näitus illustreerib Eesti Rahvusraamatukogu säilitus- ja ennistusosakonna tegevust raamatukogu kaardikollektsioonis olevate kahjustunud kaartide konserveerimisel ja restaureerimisel. Loomulikult ei ole võimalik täielikult taastada kaartide esialgset välimust. Samuti ei saa lõplikult peatada paberdokumentide vananemist, eriti tingimustes, kus raamatukogu lugejad kaarte jätkuvalt kasutavad.

Kui tekstipõhiste dokumentide pikaajaliseks säilitamiseks kasutatakse koopiate valmistamisel enamasti mikrofilmimimist, siis suureformaadiliste maakaartide puhul on toiming üsna tülikas. Samuti ei lahenda see mitmevärviliste dokumentide säilitamise probleemi, sest Eestis puudub värvusmikrofilmimise tehnoloogia. Mõne viimase aasta jooksul on infotehnoloogia kiire arengu tõttu tekkinud võimalus dokumentide, sealhulgas maakaartide kvaliteetseks skaneerimiseks ja kasutuskoopiate valmistamiseks.

Digitaalselt valmistatud kasutuskoopiad muudavad maakaardid paljudele arvuti kaudu kättesaadavaks, võimaldades samas kasutusest vabastatud paberkaartidel paremini säilida. Koopiaid võib ka välja trükkida kas paberist, tekstiilist või polümeersest materjalist kandjale (alusmaterjalile). Näitena eksponeeritakse hävingust päästetud Eesti Vabariigi metsade kaarti (käsitsi koloreeritud seinakaart, 300 x 255 cm, ainueksemplar), millest on Rahvusraamatukogu ja firma Joonprojekt koostöö tulemusena digitaalselt valmistatud kasutuskoopia ja tehtud sellest väljatrükk lõuendile.

Ivar Treikelder

Eesti Rahvusraamatukogu 2005