Sissejuhatus Maadeavastused ja
ümbermaailmareisid
Teaduslikud
uurimisreisid
Diplomaatilised
reisid
Misjonireisid
Reisid
Põhjamaades
Reisid Eesti-,
Liivi- ja Venemaal
Reisid
Õhtumaades
Reisid
Hommikumaades
Reisid
Uues Maailmas
Esimesed algupärased
eestikeelsed reisikirjad
Esimesed reisikirja
tõlked eesti keelde
Reisialbumid Reisipassid Abiks reisijale

TEADUSLIKUD UURIMISREISID

Teaduslikud uurimisreisid said alguse 17. sajandi keskpaigas. Need tähendasid ekspeditsioone kindlatesse piirkondadesse ja nende geograafilist avastamist-uurimist, taevanähtuste (päikesevarjutused, Veenuse üleminek päikese kettast jms.) jälgimist ja kirjeldamist. Suuremad maauurimise ekspeditsioonid võeti Venemaa Teaduste Akadeemia juhtimisel ette 1760–1770, millesse kaasati oma aja tunnustatud saksa loodusteadlasi S. G. Gmelin, P. S. Pallas, J. G. Georgi jt. Uurimisreise tol ajal müstilisele Venemaale võtsid ette ka rootsi loodusteadlased J. P. Falk, prantsuse astronoom J. Chappe D’Auteroche jt. Uurimas käidi nii Idamaid, Aafrikat kui ka Ameerikat.

  

Gmelin, J. G. Voyage en Siberie : contenant la description des moeurs & usages des peuples de ce pays, le cours des rivieres considérables, la situation de chaines de montagnes, des grandes forêts, des mines, avec tous les faits d'histoire naturelle qui sont particuliers à cette contrée. Paris, 1767. 2 t.
Saksa loodusteadlaste perekonnast pärit botaanik, maadeuurija ja geograaf Johann Georg Gmelin (1709–1755) elas 1727–1747 Venemaal. Oli 1731–1748 Peterburi Teaduste Akadeemia professor. Korraldas 1733–1743 tulemusrikka Siberi-retke (Reise durch Sibirien, 1751–1752, 4 kd.) ja koostas Siberi taimestiku esimese ülevaate (Flora Sibirica, 1747–1769, 4 kd.). Ligi 10 aastat kestnud uurimisreis Lääne- ja Ida-Siberisse Suure Põhja Ekspeditsiooni raames (teine Kamtšatka ekspeditsioon) toimus tsaarinna Anna Ivanovna korraldusel ja seda juhtis Vitus J. Bering. Gmelin reisis Lääne-Siberis (Jekanteburg-Tobolsk-Tomsk), Sajaanides, Transbaikali aladel ja Jakuutias, Kesk-Siberi mäestikus üle Angara, Tunguska ja Jenissei jõe, Lõuna-Siberi steppides ja Lõuna-Uraalis. Tema silmapaistev uurimistöö puudutas geomorfoloogiat, botaanikat, zooloogiat, topograafiat ja kultuurigeograafiat. Esimese teadlasena tuvastas Gmelin, et Kaspia mere veetase on allpool Vahemere taset. Jenisseijskis registreeris ta seni madalaima temperatuuri. 1749. aastast oli ta professor Tübingenis.

Gmelin, S. G. Reise durch Russland zur Untersuchung der drey Natur-Reiche. St. Petersburg, 1774–1784. 4 The.
Saksa loodusteadlaste perekonnast pärit botaanik ja maadeuurija Samuel Gottlieb Gmelin (1744–1774) elas 1767. aastast Venemaal ja oli Peterburi Teaduste Akadeemia professor. 1768–1773 reisis koos Pallase, Güldenstedti ja Lapuhhiniga mööda Volgat Astrahani ja Pärsiasse, uuris Kaspia mere rannikut, kirjeldas tarpanit e. metshobust. Tagasiteel Pärsiast võeti Gmelin kohaliku khaani poolt lunaraha nõudes vangi ning ta suri Achmetkenti vanglas 1774. aastal.
Tema 4-osalise reisikirja andis välja Peterburi Teaduste Akadeemia, kusjuures 4. osa redigeeris Peeter Simon Pallas.

Pallas, P. S. Reise durch die verschiedene Provinzen des Russischen Reichs. St. Petersburg, 1771–1776. 3 Bde.
Saksa päritolu vene loodusteadlane ja maadeuurija Peter Simon Pallas (1741–1811) juhatas Peterburi TA uurimisreise Volgamaale, Uuralisse ja Siberisse 1768–1774, Lõuna-Venemaale ja Krimmi 1793–1794, kust saadi rikkalikku loodusteaduslikku ja etnograafilist materjali. Kirjeldas kalmõkkide, tatarlaste ja Volga-äärsete soome-ugri rahvaste elu, avastas rohkesti looma- ja taimeliike, alustas esimese Venemaa floora Flora Rossica (1 kd., 1784–1788) väljaandmist ja avaldas esimese maailma keelte võrdleva sõnastiku Linguarum totius orbis vocabularia comparativa (2 kd., 1787–1789), mis sisaldab näiteid ka soome-ugri keelte kohta.

Falk, J. P. Beyträge zur topographischen Kenntniss des Russischen Reichs. St. Petersburg, 1785-1786. 3 Bde.
Rootsi loodusteadlane ja maadeuurija Johann Peter Falk (1727–1774) võttis 1768–1773 osa Peterburi Teaduste Akadeemia füüsikalis-topograafilisest uurimisreisist Venemaa aladel, juhtides nn. Orenburgi ekspeditsiooni. Reis kulges Peterburist mööda Volgat Astrahani, läbi Altai eelaheliku kagusteppide Tomskisse, tagasi läbi Tobolski ja Uuralite Kaasanisse. Mitmed Falki reisikaaslased võeti vangi või hukkusid raskel ja ohtuderikkal ekspeditsioonil, meeleheitel ja kurnatud Falk sooritas Kaasanis enesetapu.

Güldenstädt, J. A. Reisen durch Rußland und im Caucasischen Gebürge. St. Petersburg, 1787–1792. 2 The.
1769. a. kutsus Peterburi Teaduste Akadeemia baltisaksa päritolu arsti, Frankfurdi ülikooli meditsiiniprofessori Johann Anton Güldenstädti (1745–1780) osalema uurimisreisis Kaukaasiasse. Temast sai esimene põhjalik Kaukaasia ja Taga-Kaukaasia uurija. Oli Gruusia valitseja ihuarst.

Parrot, J. J. Fr. W. Reise zum Ararat. Berlin, 1834. 2 The in 1 Bd.
Tartu Ülikooli teadlaste ekspeditsioon eesotsas arsti ja füüsikaprofessori Johann Jacob Friedrich Wilhelm Parrotiga (1791–1841) kogus Kaukasuses ja Ararati mägismaal 1829–1830 geodeetilisi, orograafilisi, geoloogilisi ja mineraloogilisi andmeid. Parrot juhtis ekspeditsiooni ning tal õnnestus esimesena Ararati tippu jõuda. Ta uuris magnetismi Nordkapi ümbruses ning osales ka Krimmi (1811), Alpide (1816) ja Püreneede (1817) uurimisreisis.

Georgi, J. G. Bemerkungen einer Reise im Russischen Reich im Jahre 1772. St. Petersburg, 1775. 2 Bde.
Saksa päritolu Vene uurimisreisija, loodusteadlane ja etnograaf Johann Gottlieb Georgi (1729–1802) tegi 1768–1774 Peterburi Teaduste Akadeemia teenistuses pikki uurimisreise Venemaal. 1772 rändas koos Peter Simon Pallasega Lääne-Siberis, kus uuriti Baikali ja selle ääres elavaid rahvaid - burjaate, tunguuse jt.

Георги, И. И. Описание всех в Российском государстве обитающих народов. Санктпетербург, 1799. 4 ч.
Peterburi Teaduste Akadeemia korraldatud uurimisreiside põhjal avaldas Johann Gottlieb Georgi koguteose Kõigi Venemaa rahvaste kirjeldus, milles leidub ka ülevaade eestlastest.
Orig.: Beschreibung aller Nationen des Russischen Reichs. St. Petersburg, 1776–1780. 4 The in 2 Bd.

Chappe d’Auteroche; J. Voyage en Sibérie, fait par ordre du roi en 1761. Amsterdam, 1768. 3 vol.
Prantsuse astronoom Jean Chappe d’Auteroche (1722–1769) reisis 1761–1762 Lääne-Siberisse, et jälgida Veenuse üleminekut päikesekettast. Reistähelepanekutest vormistas ta põhjaliku Siberi kirjelduse, mis hõlmab geograafiat, rahvastikku, riigikorraldust, statistikat ja sõjaasjandust. Venema sotsiaalolude kritiseerimisele vastas Katariina II 1771. aastal omapoolse vastukirjaga Antidote.

Löfling, P. Reise nach den spanischen Ländern in Europa und America in den Jahren 1751 bis 1756. Berlin und Stralsund, 1766.
Rootsi taimeteadlane, Karl von Linné lemmikõpilane ja ta poegade kasvataja Per Löfling (1729–1756) reisis 1751 Hispaanias ja Portugali rannikul ning uuris Pürenee poolsaare taimestikku. 1754 käis teadlaste ekspeditsiooniga Venetsueelas, kus ta 1756 kliimapalavikku suri. Reisikirja ja taimekirjeldused andis välja Karl von Linné.
Orig.: Iter Hispanicum eller resa til Spanska länderna uti Europa och America. Stockholm, 1758.

Kalm, P. Beshreibung der Reise die er nach dem nördlichen Amerika … untrnommen hat. Göttingen, 1754–1764. 3 Bde.
Rootsi loodusteadlane Pehr Kalm (1716–1779) osales 1748–1751 Rootsi Teaduste Akadeemia uurimisreisis läbi Norra ja Inglismaa Põhja-Ameerikasse ja Kanadasse eesmärgiga uurida põhjalaiuse taimkatet ja maaviljeluse võimalusi. Tema taimeleide kasutas K. v. Linné oma uurimustes.
Orig.: En Resa til Norra Amerika. Stockholm, 1753–1761.

Humboldt, A. v.; Bonplandt, A. Reise in die Aequinoctial-Gegenden des neuen Continents in den Jahren 1799, 1800, 1801, 1802, 1803 und 1804. Stuttgart, 1815–1832. 6 Bde. Saksakeelne esitrükk.
Saksa loodusteadlane ja geograaf Alexander von Humboldt (1769–1859) ja prantsuse loodusteadlane Aimé Bonplandt (1773–1858) uurisid 1799–1804 nüüdse Venetsueela, Kolumbia, Ekuadori, Peruu, Kuuba ja Mehhiko ala, kogudes kõigilt loodusteaduse aladelt laialdase ainestiku, mille Humboldt töötles pärast Pariisis 30-köiteliseks suurteoseks (Voyage aux régions équinoxiales du nouveau continent, fait en 1799–1804. Paris, 1811–1829). Humboldt on vulkanoloogia, hüdrograafia ning nüüdisaegse maastikuteaduse ja ökoloogia rajajaid. Ta tegi kindlaks kliimast tuleneva taimkatte vööndilisuse.

Bruce, J. Atlas du voyage aux sources du Nil. Paris, 1799.
Lühendatud väljaanne šoti Aafrika-uurija James Bruce’i (1730–1794) reisikirjast, mille aluseks on ekspeditsioon Nuubias, Egiptuses ja Abessiinias 1768–1773. Ta avastas Tana järvest Sinise Niiluse lätted. Bruce’i kaasaegsed suhtusid suure umbusuga ekspeditsiooni tulemustesse, mis aga hiljem teiste uurijate poolt kinnitust leidsid.
Orig.: Travels to Discover the Source of the Nile. Edinburg; London, 1790. 5 vol.

Norden, F. L. Beschreibung seiner Reise durch Egypten und Nubien. Breslau und Leipzig, 1779. 2 The in 1 Bd.
Taani-Holsteini laevakapteni ja uurimisreisija Frederik Ludwig Nordeni (1708 –1742) reisikiri 1737–1738 sõidust Egiptusesse. Taani kuninga Christian VI ülesandel uuriti võimalusi kaubandussuhete loomiseks Etioopiaga. Nordeni teene oli Niiluse ja Kairo ümbruse täpne kaardistamine ningEgiptuse linnade ja muististe detailne kirjeldamine. Pärast tema surma sattus käsikiri Kopenhaagenisse, kus Taani Teaduste Akadeemia selle luksusväljaandena 1755. aastal üllitas. Nordeni teaduslikult täpsed kartograafilised saavutused olid aluseks Taani suurele Idamaade ekspeditsioonile 1761–1767.
Orig.: Voyage d’Egypte et de Nubie. Copenhague, 1755. 2 t.

Pococke, R. Beschreibung des Morgenlandes und einiger andern Ländern. Erlangen, 1771–1773. 3 Bde. 2 tr.
Inglise õpetlase Richard Pococki (1704–1765) põhjalik reisikiri uurimisreisidest Idamaadesse1737–1742. Pocock kirjeldab Egiptust ja Etioopiat (1. kd.), Palestiinat, Süüriat, Mesopotaamiat ja Küprost (2. kd.), Kreekat, Egeuse saari, Väike-Aasiat, mõningaid Itaalia piirkondi, Saksamaad, Böömimaad, Ungarit ja Austriat (3.kd.).
Orig.: A Description of the East, and Some Other Countries. London, 1743–1745. 2 vol.

Bory de Saint-Vincent, J. B. G. M. Voyage dans les quatre principales iles des mers d’Afrique. Paris, 1804. 3 vol.
Prantsuse loodusteadlase Jean Baptiste Geneviève Marcellin Bory de Saint-Vincenti (1778–1846) uurimisreis Aafrika rannikule. Kirjeldas Kanaari saari, Mauritsiuse ja St. Helena saart.

Le Vaillant, F. Reise in das innere von Afrika. Frankfurt am Main, 1797. 5 Bde.
Prantsuse loodusteadlane ja reisimees François Le Vaillant (1753–1824) uuris 1780–1785 Lõuna-Aafrikat, kirjeldas prantslastele esimesena kaelkirjakut.
Orig.: Second voyage dans l'intérieur de l'Afrique. Paris, 1795.

Sparrman, A. E. Reise nach dem Vorgebirge der Guten Hoffnung, den südlichen Polarländern und um die Welt … in den Jahren 1772 bis 1776. Berlin, 1784.
Rootsi loodusteadlane Anders Erikson Sparrman (1748–1820) võttis 1772. aastal osa Cook’i teisest ümbermaailmareisist. Ta lahkus laevalt Hea Lootuse neemel ja reisis 1772–1776 hottentottide ja kahvride alal, kirjeldades Lõuna-Aafrika sisemaad eelkõige loodusteaduslikust ja etnograafilisest aspektist.
Orig.: Resa till Goda-Hopps-udden, södra pol-kretsen och omkring jordklotet, samt till Hottentott- och Cafferlanden. Stockholm, 1783.

Coxe, W. Die neuen Entdeckungen der Russen zwischen Asien und America nebst der Geschichte der Eroberung Siberiens und des Handels der Russen und Chineser. Frankfurt und Leipzig, 1783
Inglise reisikirjaniku ja ajaloolase William Coxe’i (1747–1828) koostatud ülevaade Venemaa avastusreisidest Aasia ja Ameerika vahel 1745–1770, samuti Siberi uurimisest ning Hiina ja Venemaa vahelisest kaubandusest.
Orig.: Account of the Russian Discoveries Between Asia and America. London, 1780.