Sissejuhatus Maadeavastused ja
ümbermaailmareisid
Teaduslikud
uurimisreisid
Diplomaatilised
reisid
Misjonireisid
Reisid
Põhjamaades
Reisid Eesti-,
Liivi- ja Venemaal
Reisid
Õhtumaades
Reisid
Hommikumaades
Reisid
Uues Maailmas
Esimesed algupärased
eestikeelsed reisikirjad
Esimesed reisikirja
tõlked eesti keelde
Reisialbumid Reisipassid Abiks reisijale

SISSEJUHATUS

Alates 16. sajandist oli tõld levinuim liiklusvahend. Selle ehituse, kujunduse, varustatuse, hoburakendite ja kutsarite kaudu paistis selgelt ja kaugele reisija sotsiaalne päritolu ning sellest sõltus ka reisi kiirus, mugavus ja ohutus. Nii tohtisid Prantsusmaa hertsogid oma paraadtõldade katusele punaseid rätte laotada, nende kinninaelutamine oli aga printside eelisõigus. Saksamaal oli aadlikele ette nähtud nelja, vürstidele ja riigikrahvidele kuue ning vaid valitsevatele vürstidele kaheksa hobusega rakendid. Korrapärase postiühenduse rajamisele Euroopas 1495. aastast järgnes peatselt postitõldade kasutuselevõtt.

Reisimine nõudis noil kaugetel aegadel pealehakkamist, ettevalmistust ja pingutusi. 16.–18. sajandi Euroopas leidus vaevalt mõni rahulik aastakümme. Sõjad, tulekahjud, näljahädad, haigused, hulkurid ja teeröövlid olid need, mille või kellega tuli reisile minnes arvestada. Käsiraamatud soovitasid enne pikemale reisile asumist isegi testamentaarsed korraldused teha. Hamburgi linnaväravas asuvalt võõrastemajalt võis lugeda: Hea on reisida homme, veel parem ülehomme; kõige parem, jääge koju, ka mina jään!

Ohtudele ja viletsatele teeoludele vaatamata reisis aga suhteliselt palju inimesi: kaupmehed ja ettevõtjad tooraine ja turgude otsingul, riigipead ja diplomaadid esindus- ja poliitilis-ärilisel missioonil, maadeuurijad uute avastuste jahil, õpetlased, tudengid, kunstnikud ning noored aadlikud teadmistejanus ja seiklushimus. Teel olid pagulased, misjonärid ja sõdurid. Häda ajas liikvele ka neid, kes ühiskonnas endale kindlat kohta ei suutnud leida. Jalgsi rändasid siiski vaid viimased. Alles romantism innustas ette võtma kergeid, muretuid ja looduslähedasi jalgsirännakuid, esitledes neid kui elustiili.

Reisimine oli keeruline teadus, mille tarkuste omandamiseks anti juba 16. sajandist alates välja hulk kirjandust. Reisi eesmärgi ja teekonna võimalikult täpne paikapanek reisikirjelduste, käsiraamatute, topograafia ja kaartide abil oli hädavajalik ja aeganõudev ning osutus tihti ebatäpseks ja eksitavaks.

Nähtu ja kuuldu üksikasjalik ülestähendamine e. reisipäeviku pidamine oli levinud ja võimaldas muljeid alati värskena hoida. Hiljem andis see tihti põhjust “need uued ja tähtsad tähelepanekud, mis kogu maailmale kasuks on ja mille kaudu teadused ja kunstid ainult võidavad, trüki kaudu kõigile kättesaadavaks teha.” Tänu rännumeeste suurele ja kirjule seltskonnale leidub 17.–19. sajandi algusest suur hulk eripalgelisi ülestähendusi. Kujunes välja reisikirja vorm ja stiil. Oma koht on siin nii reisipäevikutel kui ka kirjadena sõpradele, kodustele või armsamale vormistatud reisiraamatutel. Ka kirjandusvool Tundeline teekond on reisikirjast nime saanud. 16. sajandi reisipaunast võis leida ka albumeid, kuhu reisi kestel pühendusi ja joonistusi koguti.

Eelistatuim reisimaa oli juba keskajast peale Itaalia, mis tõmbas ligi palverändureid ning rooma kunsti ja kultuuri austajaid. Renessansiaja Euroopa moodsaimad ülikoolid Hollandis ja Saksamaal meelitasid tudengeid ja õpetlasi. Nõutud reisisihiks oli ka Prantsusmaa, mis õukonna hiilguse ja vastvalminud Versailles’ga ahvatles just aadlikke. Inglismaa üllatas reisijaid eesrindlike tööstussaavutustega. Külma, mägise ja vaese maana tuntud Šveits muutus peagi arkaadialikuks lamburimaaks.

Eksootilistesse ja müstilistesse hommikumaadesse oli põhjust pikk ja ohtlik teekond ette võtta eelkõige diplomaatidel, kaupmeestel ja misjonäridel.

Eesti- ja Liivimaa asukoht tähtsal kauba- ja liiklusteel, mis ühendas Lääne-Euroopat Venemaaga, tõi siia läänest ja idast rännumehi, kel jätkus huvi ja oskust nähtu kirja panna.

Rohked puu- ja vaselõikepildid ning kaardid reisikirjades andsid tööd oma aja tuntud kunstnikele, joonistajatele, graveerijatele ja kartograafidele ning soodustasid suurte keskuste väljakujunemist Hollandis ja Saksamaal.