Sissejuhatus Maadeavastused ja
ümbermaailmareisid
Teaduslikud
uurimisreisid
Diplomaatilised
reisid
Misjonireisid
Reisid
Põhjamaades
Reisid Eesti-,
Liivi- ja Venemaal
Reisid
Õhtumaades
Reisid
Hommikumaades
Reisid
Uues Maailmas
Esimesed algupärased
eestikeelsed reisikirjad
Esimesed reisikirja
tõlked eesti keelde
Reisialbumid Reisipassid Abiks reisijale

MISJONIREISID

Pärast suuri maadeavastusi 15.–16. sajandil, millega kaasnesid Euroopa riikide koloniaalvallutused, algas laialdane misjon asumaadel, eriti Ladina-Ameerikas ja Okeaanias. Paavst Gregorius XV asutas 1622 katoliku misjoni juhtimiseks Usupropaganda Kongregatsiooni. Protestantlikud kirikud alustasid misjonit 17. sajandi II poolel. See hoogustus 18. sajandil, kui kõik ristiusu kirikud püüdsid rajada oma misjoniorganisatsiooni. Vene õigeusu kirik tegi misjonitööd 14. sajandil komide hulgas, 16. sajandil Volgamail, 18.sajandist–20. sajandi alguseni Siberis, Kaukaasias, Hinas, Jaapanis, Alaskal ja Lähis-Idas.
Esimene misjoniselts asutati Londonis 1795. 19. sajandi keskpaigaks oli maailmas 107 misjoniorganisatsioni, sh. 13 saksa, 28 inglise, 29 põhja-ameerika, 1 hollandi ja 2 prantsuse seltsi.
Eestis algas misjon Leipzigi misjoniseltsi (asut. 1836) kaudu 1856. Eestlastest misjonäre läks Afrikasse, Hiinasse jm. 1919–1940 tegutses Eesti Misjoni Selts.

  

Schröter, J. Fr. Allgemeine Geschichte der Länder und Völker von America. Halle, 1752–1753. 2 osa.
Johann Friedrich Schröter (1710–1788) elas pikka aega misjonärina Kanadas ja rändas Ameerikas. Ameerika maa ja rahva ajaloos annab ta ülevaate Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika avastamisest, vallutamisest ja koloniseerimisest ning toob Põhja-Ameerika, Mehhiko, Lääne-India saarte, Guajaana, Peruu ja Tšiili geograafilise ja etnograafilise kirjelduse.

Labat, J. B. Reisen nach Westindien oder den im amerikanischen Meer liegenden Inseln. Nürnberg, 1782–1788. 7 Bde.
Prantsuse misjonär, dominikaan ja kirjanik Jean Baptiste Labat (1663–1738) rändas1693–1705 Kariibi mere saartel ja rajas sinna misjonikeskusi. Reisikirjas annab ta ülevaate külastatud saartest, peatudes põhjalikumalt Martinique’i ja Guadeloupe’i saarel. Labat kirjeldab tubaka, suhkru ja indigo kasvatamist ning toob pärismaalaste naljakaid lugusid.
Orig.: Nouveau voyage aux Isles de l'Amérique. Paris, 1722. 6 vol.

Korte, J. Reise nach dem weiland Gelobten nun aber seit siebenzehn hundert Jahren unter dem Fluche liegenden Lande : wie auch nach Egypten, dem Berg Libanon, Syrien und Mesopotamien. Halle, 1743. 2 tr.
Altona raamatukaupmehe ja ränduri Jonas Korte (1622–1747) palverännak Palestiinase, Süüriasse ja Liibanoni 1737, et täpselt lokaliseerida Piiblis mainitud linnu. Piiblikriitliste märkuste tõttu keelas tsensuur raamatu, esitrükk ilmus 1741.

Schultz, S. Die Leitungen des Höchsten nach seinem Rath auf den reisen durch Europa, Asia und Afrika. Halle, 1771–1775. 5 The.
Stephanus Schultz (714–1776) oli aktiivne misjönar reisides 20 aastat Euroopas ja Lähis-Idas. Ta tegi laiaulatuslikku valgustustööd juutide hulgas. 1736. aastast oli ta Halle Institutum Judaicum juhataja.

Nikita Bitšurin (1777–1853), mungana Jakinf, vene sinoloog ja tõlkija, viibis alates 1807. aastast 9. vene vaimuliku misjoni juhina Hiinas ja elas Pekingis 13 aastat. 1830–1832 võttis osa teaduslikust ekspeditsioonist Baikali taha Hiina piiri äärde, 1833–1837 reisis Ida-Siberis. Tema arvukad teosed käsitlevad Hiinat, Mandþuuriat, Mongooliat, Tiibetit, Ida-Turkestani ja Kesk-Aasiat, nende maade etnograafiat, kultuuri ja ajalugu. Bitðurin koostas ja avaldas 1835 esimese hiina keele õpiku Venemaal.
1828. aastal valiti ta Vene Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, 1831. aastal Pariisi Aasia Ühingu liikmeks. Bitšurin sai Vene Teaduste Akadeemialt kuus nn. Demidovi preemiat parimate teadustööde eest.

Иакинф (Бичурин). Записки о Монголии. Санктпетербург, 1828. 2 ч.
Isa Jakinfi reisimärkmed ja tähelepanekud teekonnalt Pekingist Kjahtasse (kaubandusasula, 18.–19. saj. Vene–Hiina kaubanduse keskus Baikali taga) sisaldavad statistilisi andmeid Mongooliast, mongoli rahva ajalugu, Mandþu imperaatorite seaduste tõlkeid, mida Qingi dünastia ajal (1644–1912) kasutati mongolite valitsemiseks.

Иакинф (Бичурин). Описание Чжуньгарии и Восточнаго Туркистана в древнем и нынешнем состоянии / Пер. с китайского. Санктпетербург, 1829. 2 ч.
Raamatus kirjeldatakse Dþungaaria (piirkond Loode-Hiinas) ja Ida-Turkestani olukorda pärast nende vägivaldset ühendamist Qingide impeeriumiga 1758. aastal. Teoses on Hiina ajalooliste ja 19. sajandi kohanimede register.

Иакинф (Бичурин). Описание Тибета в нынешнем его состоянии /Пер. с китайскаго. Санктпетербург, 1828.
Isa Jakinfi Tiibeti-kirjeldus sisaldab autori tõlget 1786. aastal Tiibetis käinud Hiina ametnike reisimärkmetest, andmeid Hiina ajalookroonikatest ja Pekingit külastanud tiibetlastelt hangitud teateid, samuti isa Jakinfi enda ulatuslikke kommentaare ja tähelepanekuid Tiibeti kohta. Raamatut hinnati kui Euroopa esimest tõepäraste andmete allikat Tiibeti kohta.