Sissejuhatus Maadeavastused ja
ümbermaailmareisid
Teaduslikud
uurimisreisid
Diplomaatilised
reisid
Misjonireisid
Reisid
Põhjamaades
Reisid Eesti-,
Liivi- ja Venemaal
Reisid
Õhtumaades
Reisid
Hommikumaades
Reisid
Uues Maailmas
Esimesed algupärased
eestikeelsed reisikirjad
Esimesed reisikirja
tõlked eesti keelde
Reisialbumid Reisipassid Abiks reisijale

MAADEAVASTUSED JA ÜMBERMAAILMAREISID

Maadeavastused ja ümbermaailmareisid jätkusid peale 15. sajandi suuri geograafilisi avastusi. Kolumbuse Ameerika avastamine, A. Vespucci, Vasco de Gama ümber Aafrika Indiasse kulgeva meretee avastamine, F. de Magalhãesi esimene ümbermaailmareis täiendasid ja korrastasid oluliselt maailmakaarti. 16. sajandil otsima asutud Loode- ja Kirdeväila leidmine kestis sajandeid - Kirdeväila läbis A. E. Nordenskiöld 1878–1879 ja Loodeväila R. Amundsen 1903–1906.
17. ja 18. sajandil alustasid inglased ja prantslased Põhja-Ameerika siseosade avastamist ja asustamist. 18. sajandil hakati korraldama hästi varustatud ekspeditsioone, millest võtsid osa mitme eriala teadlased.18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses korraldati rohkesti ümbermaailmasõite J. Cook, J. F. de La Pérouse, A. J. von Krusenstern, O. von Kotzebue aitasid mandrite ja ookeanide piirjooni lõplikult selgitada. Olgugi, et suured geograafilised avastusretked algasid juba 15. sajandi lõpul ning jätkusid järgnevatel sajanditel, polnud veel 19. sajandikski maailm täiesti avastatud ning uurimisretked jätkusid.

  

Rogers, W. A Cruising Voyage Round the World, First to the South Sea, Thence to the East-Indies, and Homewards by the Cape of Good Hope. London, 1718. 2. tr.
Inglise kapten Sir Woodes Rogers (u. 1670–1732) sõitis laevadel Duke ja Dutchess koos kapten Stephan Courtney ja esimese tüürimehe William Dampieriga 1708–1711 ümber maailma: Lõunamere kaudu Ida-Indiasse ning Hea Lootuse neeme kaudu tagasi Inglismaale. 1718 aastal sai temast Bahama saarte esimene kuberner, kelle teeneks on piraatluse ohjamine Kariibi mere saartel.

Ellis, H. Voyage à la Baye de Hudson, fait en 1746 [et] 1747 par les Navires le Dobbs-Galley & la California, pour la découverte d'un passage au nord-ouëst. Leiden, 1750.
Inglise meresõitja Henry Ellis (1721–1806) võttis hüdrograaafi, mineraloogi ja kroonikakirjutajana osa inglaste ekspeditsioonist Hudsoni lahele laevadel Dobbs-Galley ja California W. Moore’ i juhtimisel 1746–174. Eesmärk oli kaardistada uurimata alasid Labradori poolsaarel, eelkõige aga Loodeväila otsimine.
Orig.: A Voyage to Hudson's-Bay, by the Dobbs Galley and California, in the Years 1746 and 1747, for Discovering a North-West Passage. London, 1748.

Inglise meresõitja James Cook (1728–1779) juhtis kolme ümbermaailmareisi. Parklaeval Endeavour 1768–1771 sooritatud ekspeditsioonil saadi teada, et Uus-Meremaa ei ole manner, ning avastati Suur Vallrahu ja Austraalia idarannik. 1772–1775 purjetasid Cook’i laevad Resolution ja Adventure Lõunamandri otsinguil esimestena ümber maailma läänest itta, avastati Uus-Kaledoonia, Lõuna-Georgia ja Lõuna-Sandwichi saared ning jõuti 7010’ lõunalaiuseni; lõunas suuremat maismaad ei leitud. 1776–1779 püüdis Cook laevadel Resolution ja Discovery Vaikse ookeani põhjaosast lähtudes avastada Loodeväila, tagasisõidul 1779. aastal langes ta Havai saartel kokkupõrkes põliselanikega. Kapten Charles Clerke ning leitnandid John Core ja James King tõid mõlemad laevad tagasi Inglismaale, kusjuures reisipäeviku pidamist jätkas J. King.
Esimese ümbermaailmareisi järel arvas Inglise admiraliteet, et J. Cook ‘pole piisavalt loominguline’ ja reisikirjelduse koostamine anti dr. John Hawskesworthile (An Account of the Voyages Untaken by the orders of His Majesty for Making Discoveries in the Southern Hemisphere and Successively Performed by Commodore Byron, Captain Carteret, Captain Wallis and Captain Cook in the Dolphin, the Swallow, and the Endeavour. London, 1774. 3 vol.). Cooki reisipäevik ilmus alles 1893. aastal. Teise ja kolmanda reisi kirjeldused pärinevad J. Cookilt..

Кук, Дж. Путешествие в южной половине земнаго шара и вокруг онаго учиненное в продолжение 1772, 73, 74 и 75 годов. Санктпетербург, 1796–1800. 6 ч.
J. Cooki teine reis ümber maailma 1772–1775. Venekeelne esitrükk.
Orig.: A Voyage Towards the South Pole and Round the World. London, 1777. 2 vol.

Cook, J. A Voyage to the Pacific Ocean. Undertaken by the Command of His Majesty for Making Discoveries in the Northern Hemisphere … in the Years 1776, 1777, 1778, 1779, and 1780. London, 1784. 3 vol.
J. Cooki kolmas ja viimane ümbermaailmareis 1776–1780.

Forster, J. G. A. Reise um die Welt während den Jahren 1772 bis1775 in dem von Sr. itzregierenden grossbrittanischen Majestät auf Entdeckungen ausgeschickten und durch den Captain Cook geführten Schiffen the Resolution unternommen. Berlin, 1784. 2 Bde.
J. Cooki reisikirja nn. mitteametlik väljaanne.
Saksa loodusteadlased Johann Reinhold Forster (1729–1798) ja ta poeg Johann Georg Adam Forster (1754–1794) võtsid osa J. Cooki teisest ümbermaailmareisist 1772–1775. Ametliku reisikirja avaldamise üle pidas isa Johann Reinhold vaidlusi Briti admiraliteediga. Sakslased Forsterid olid kiiremad ja J. G. A. Forster avaldas raamatu märtsis 1777, mille ta ise ka kohe saksa keelde tõlkis (Berlin, 1778–1780. 2 Bde). Ametlik inglise, pardapäevikutel põhinev reisikiri ilmus mais 1777. Kuid veel enne Forsterit ja reisikirja ametlikku trükki, ilmus kohe pärast Cooki naasmist kõige esimene mitteametlik reisikiri, mille koostajaks oli eessõnas märgitud ‘a midshipman’ (Journal of the Resolution’s Voyage in 1772, 1773, 1774, and 1775, on a Discovery of the Southern Hemisphere. London 1776).
J. G. A. Forster oli aastast 1784–1787 Vilniuse ülikooli loodusteaduste professor ning aastast 1788 Mainzi ülikooli raamatukogu direktor.

La Pérouse, J. F. G. de. La Perousen’s Entdeckungreise in de Jahren 1785, 1786, 1787 und 1788. Berlin, 1799–1800. 2 Bde.
Prantsuse meresõitja ja krahv Jean François Galaup de La Pérouse (1741–1788) asus 1785 laevadega L’Astrolabe ja La Boussoule Prantsusmaalt Brestist ümbermaailmareisile. Sõideti ümber Hoorni neeme Vaiksele ookeanile, uuriti Põhja-Ameerika rannajoont Alaskast Californiani, purjetati ümber lihavõttesaare Havaile, Samoale ja Tongale. Külastati Hiina, Jaapani ja Siberi rannikut ning avastati Sahhalini, mida peeti Aasia mandrist eenduvaks poolsaareks, ja Hokkaido vahel merekitsus, mi kannab nüüd La Pérouse’i väina nime. 1788 lahkuti Austraaliast ja laevad jäid kadunuks. Laevahuku jälgi leiti esimest korda alles 1825–1827 Santa Cruzi saarestikus Salomoni saarte lähedal
Orig.: Relation abrégée du voyage de la Pérouse, pendant les années 1785, 1786, 1787 et 1788. Leipsick, 1799.

Krusenstern, A. J. v. Reise um die Welt in den Jahren 1803, 1804, 1805 und 1806. St. Petersburg, 1810–1812. 3 Bde.
Hagudi mõisast pärit meresõitja admiral Adam Johan von Krusenstern (1770–1856) juhatas 1803–1806 esimest vene ümbermaailmareisi laevadel Nadeþda ja Neva. Viimase komandör oli Juri Lisjanski (1773–1837). Kroonlinnast alanud ekspeditsiooni eesmärk oli Vaikse ookeani ranniku edasine teaduslik uurimine, Vene-Ameerika kompanii kaubanduse arendamine ja Vene diplomaatide esinduse Jaapanisse toimetamine.
Sihiks oli kõigepealt Brasiilia, edasi Kap Hoorni kaudu Vaiksele ookeanile, kus külastati nii troopilisi (Markiisisaared, Havai) kui ka arktilisi saari (Kamtŝatka, Sahhalin, Kuriilid). Jaapanis lõppes missioon ebaõnnestumisega ning saadikuid keelduti vastu võtmast. Lõuna-Hiina sadamalinna Macaost algas kojusõit Kroonlinna üle India ja Atlandi ookeani.
Krusensterni reisist võtsid osa saksa loodusteadlsed G. H. Langsdorff ja Wilhelm Gottfried Tilesius, šveitsi astronoom J. C. Horner ning junkur Otto von Kotzebue ja kartograaf Fabian Gottlieb von Bellingshausen.
Ekspeditsioonil koguti rikkalikku materjali Nuku Hiva saare polüneeslaste, Sahhalini ainude ja nihvide, Kodiaki eskimote, Alaska indiaanlaste ja teiste rahvaste kultuuri, kommete, tavade, eluviisi kohta. Peale etnograafiliset kirjelduste koostati pärismaalaste keelte sõnastikke ning koguti suur kollektsioon relvi, tööriistu, tarbeesemeid, ehteid jm. Suurt tähtsust omasid ka mereuuringud: uuriti vee temperatuuri ning tihedust, hoovusi jms., millega pandi alus uuele teadusharule okeanograafiale.
Teaduslikuks saavutuseks tuleb lugeda reisil tehtud kaardistusi, mis võimaldas varasematel kaartidel koordinaate parandada, enim täpsustati Kuriilide ja Sahhalini rannikujoont. Krusenstern avastas ja nimetas Vaikses ookeanis 18 uut väina, neeme, lahte või vulkaani.
Vastupidiselt enamikele suurtele 18. sajandi ja varasematele merereisidele, tõi Krusenstern tervelt tagasi nii laevad kui ka meeskonna. Tema auks on maailmakaardil vähemalt 12 väina, lahte, saart või mäge nimetatud Krusensterni nimega.
Ta suri oma mõisas Kiltsis ja on maetud Tallinna Toomkirikusse.
Lisaks 3-köitelisele reisikirjale ilmus rikkalikult illustreeritud ja seni suurim vene trükigraafika väljaanne “Krusensterni ümbermaailmareisi atlas”: venekeelse tiitellehega 1813, saksakeelsega 1814. Kõik kaardid joonestas Bellingshausen, joonistuste autor oli Tilesius. 109 vaskplaadile graveerimine Peterburi Kunstide Akadeemias kestis seitse aastat ning tööd juhtas professor Ignatius Klauber.
Atlase eksemplaril on Krusenstreni pühendus krahv Grigori Orlovile 1819.

Krusenstern, A. J. v. Reise um die Welt in den Jahren 1803, 1804, 1805 und 1806. Berlin, 1811–1812. 3 The. 2 tr
A. J. v. Krusensterni reisikirja 2. trükk.

Kotzebue, O. v. Entdeckungs-Reise in die Süd-See und nach der Berings-Strasse zur Erforschung einer nordöstllichen Durchfahrt in de Jahren 1815, 1816, 1817 und 1818. Weimar, 1821. 3 Bde.
Vardi mõisas sündinud kolmekordne ümbermaailmareisija Otto von Kotzebue (1787–1846), August von Kotzebue poeg, oli 19. sajandi edukamaid maadeavastajaid. Võttis 16-aastase junkruna 1803–1806 osa A. J. von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist, juhtis ise kaht ümbermaailmareisi: 1815–1818 prikil Rjurik ja 1823–1826 fregatil Predprijatije.
1815 alanud ekspeditsiooni eesmärk oli hollandlaste 17. ja 18. sajandil Vaikses ookeanis tehtud avastuste lähem uurimine ning Beringi väina läheduses läbisõiduvõimaluste e. Loodeväila otsimine.
Ekspeditsioonil avastati Chamisso, Sarõtsevi ja hulk teisi saari, Kotzebue, Sismarjovi ning Eschenholtzi lahed, Krusensterni neem ning Hea Lootuse abajas. Ta uuris Kaliforniat ja Havaid ning jaanuaris 1817 avastas Rumjantsevi arhipelaagi. Avastusi tehti ka Okeaanias Marshalli saarestikus, kaardistati Honolulu ja La Caldera sadamad.
Mõlemad reisid tegi kaasa laevaarst Johann Friedrich Eschenholtz, esimeses reisis osales ka loodusteadlane Adelbert von Chamisso. Nende uurimistulemused on ära toodud 3. köites, kus lisaks loodusteaduslikele avastustele leidub ka teavet Lõunamere dialektide ja sõnavara kohta.
Viimastel eluaastatel elas Kotzebue oma kodumõisas Triigil. Talle on püstitatud ausammas Kose kirikaias.

Kotzebue, O. v.Neue Reise um die Welt in den Jahren 1823, 24, 25 und 26. Weimar, 1830. 2 The.
Otto von Kotzebue (1787–1846) teise ümbermaailmareisi marsruut langes suurel määral kokku esimesega. Lisaks loodusteaduslikele uuringutele kaardistati rannikualasid ja arendati Venemaa kaubandussuhteid Vaikse ookeani äärse Põhja-Ameerikaga. Külastati Kamtšatkat, Havaid ja Kaliforniat. Mõnda aega patrulliti Alaska lähedal Sitka saare juures, kaitstes Vene-Ameerika Kompanii laevu ja takistades salakaubavedu, ning siirduti Mariaanide ja Filipiinide kaudu koju. Reisil jätkati Marshalli saarte uurimist, tehti kindlaks Peskadori saarestiku asukoht, avastati ja nimetati Eschenholtzi atoll.
Ekspeditsioonist võtsid lisaks meeskonnale osa Tartu Ülikooli lõpetanud noored teadlased – lisaks loodusteadlasele Eschenholtzile füüsik Emil Lenz ja laevaarst Siewald. Ka kõik teadustööks vajatavad instrumendid olid valmistati Tartu Ülikooli töökodades ning uuringute tulemused vormistati Tartus.

Беллинсгаузен, Ф. Ф. Двукратныя изыскания в Южном Ледовитом океане и плавание вокруг света, в продолжении 1819, 20 и 21 годов. Санктпетербург, 1831. 2 ч.
Saaremaalt Lahetaguse mõisast pärit meresõitja, antarktise avastaja admiral Fabian Gottlieb von Bellingshausen (1778–1852) võttis kartograafina osa J. A. von Krusensterni juhitud ümbermaailmareisist. 1819–1821 juhtis laevade Mirnõi (komandör M. Lazarev) ja Vostok ümbermaailmareisi., mis kestis 571 päeva. Sel reisil tõestati Antarktise olemasolu, täpsustati paljude saarte ja rannikute geograafilisi koordinaate. Lõunapoolkera talvekuil uuriti Vaikset ookeani ja avastati mitu saart Tuamotu saarestikus. Seejärel suunduti taas Antarktisesse, kus jaanuaris 1821 avastati Peeter I saar ja Aleksander I maa. Tsaarivalitsus takistas kaua aega ekspeditsiooni tulemuste trükis avaldamist. Raamat ilmus 10 aastat hiljem, 600 eksemplaris, mis vastas ametialase kasutamise vajadustele.
1830–1839 teenis Bellingshausen viitseadmiralina Tallinnas, siit määrati ta Kroonlinna sõjakuberneriks ja sadamakomandandiks. Ta oli Vene Geograafiaseltsi asutajaliikmeid.
1870 püstitai talle ausammas Kroonlinnas.

Wrangell, F. v. Reise des kaiserlich-russischen Flotten-Lieutenants … längs der Nordküste von Sibirien und auf dem Eismeere, in den Jahren 1820 bis 1824. Berlin, 1839. 2 The.
F. v. Wrangeli reisikirja saksakeelne esitrükk.
Joosus, Võrumõisas ja Nursis kasvanud Vene meresõitja ja Antarktika-uurija, admiral Ferdinand von Wrangel (1796–1870) osales 1817–1819 V. Golovnini ümbermaailmareisis ning juhtis 1820–1824 Kirde-Siberi rannikule saadetud Kolõma rühma. Loodusnähtuste ja tšuktšidelt kuuldu põhjal veendus Wrangel, et Põhja-Jäämeres Kirde-Siberi ranniku lähedal asub suur maa. Ta määras selle ligikaudse asukoha (pärast avastamist 1867 nimetatigi see Wrangeli saareks).1825–1827 juhtis ta ümbermaailmareisi brikil Krotki, mis Kroonlinnast Portsmouthi kaudu Brasiiliasse, sealt Hoorni neeme kaudu Vaiksesse ookeani suundus. Pikem peatus üritati teha Markii saarte hulka kuuluval Nuku Hiva saarel, kuid kokkupõrkes pärismaalastega hukkus 3 meeskonnaliiget ning lahkuti Kamtšatkale. Seejärel sõideti Vaiksel, India ja Atlandi ookeanil. Sellest reisist raamatut ei ilmunud.
1830–1835 oli Wrangel Venemaa Ameerika kolooniate ülemvalitseja, pärast naasmist Mehhiko kaudu Peterburisse tegutses 1840–1849 Vene Ameerika Kompanii direktorina, 1855–1857 oli mereminister.
Peale Wrangeli saare on tema järgi nimetatud Alaska kaguranniku laht, Alaska mäemassiiv ja neem.
1840 päris ta naise kaudu Roela mõisa. On maetud pererahulasse Viru-Jaagupi kalmistule.
Polaaruurija Paul Theodor von Krusensternile (1809–1881) kuulunud raamat.

Врангель, Ф. П. ф. Путешествие по северным берегам Сибири и по Ледовитому морю, совершенное, в 1820, 1821, 1822, 1823 и 1824 годах. Санктпетербург, 1841. 2 ч.
F. v. Wrangeli reisikirja venekeelne esitrükk. Wrangel lõpetas reisikäsikirja 1828. aasta detsembris, kuid see avaldati Venemaal alles 1841. aastal. Venekeelsel väljaandel oli lisa Põhja-Jäämere, virmaliste ning mitmesuguste meteoroloogiliste ja magnetiliste nähtuste kohta.

Литке, Ф. П. Четырекратное путешествие в Северный Ледовитый океан, совершенное по повелению императора Александра I, на военном бриге "Новая Земля", в 1821, 1822, 1823 и 1824 годах. Санктпетербург, 1828. 2 ч.
Saksa päritolu Vene meresõitja ja geograaf, admiral Friedrich Benjamin von Lütke (1797–1882) osales 1817–1819 V. Golovnini ümbermaailmareisis luubil Kamtšatka; uuris suvedel 1821–1824 Põhja-Jäämerd ning kaardistas Novaja Zemlja läänerannikut. Juhtis 1826–1829 ümbermaailmareisi luubil Senjavin, uuris selle vältel Karoliine jmt. saart ja Kamtšatka rannikut ning koostas Beringi mere ülevaate. Oli 1850–1857 Tallinna sõjakuberner, Vene Geograafiaseltsi asutajaid ning viitsepresident.
Omandas1845 Simunas Avanduse mõisa.

Lütke, Fr. B. v. Voyage autour du monde exécuté par ordre … Nicolas Ier sur la Corvette Le Seniavine, dans les années 1826, 1827, 1828 et 1829. Paris, 1835. 2 t.
Fr. B. v. Lütke reisikrja prantsuskeelne esitrükk.

Franklin, J. Narrative of a second expedition to the shores of the Polar sea, in the years 1825, 1826, and 1827. London, 1828.
Inglise polaaruurija admiral Sir John Franklin(1786–1847) kaardistas 1819–1822 ja 1825–1827 Kanada põhjarannikut. Aastast 1845 juhtis laevadel Erebus ja Terror Loodeväila otsimise ekspeditsiooni, mis lõppes 1848 kõigi osalejate hukuga. Nende otsinguks korraldati umbes 40 ekspeditsiooni ning uuriti läbi suurem osa kanada Aafrika saarestikust. Franklini ekspeditsiooni jäänused leidis 1859 F. L. MacClintock (1819–1907) Kuningas Williami saarelt.
Eksemplar kapten Franklini pühendusega admiral Krusensternile. St. Petersburg, 1828.

Ross, J. Narrative of a second voyage in search of a north-west passage, and of a residence in the Arctic regions during the years 1829, 1830, 1831, 1832, 1833 ; including the reports of James Clark Ross and the discovery of the northern magnetic pole. London, 1835.
Šoti päritolu Inglismaa polaaruurija admiral Sir John Ross (1777–1856) jõudis Loodeväila-otsinguil 1818 Baffini lahe kaudu Lancasteri väinani, mida ekslikult pidas laheks. Uuris Gröönimaa läänerannikut Smithi väinani, avastas 1829–1830 uurimisretkel Boothia poolsaare ning Kuningas Williami saare. Osales 1850–1851 J. Franklini ekspeditsiooni otsinguis.
Oma onu ekspeditsioonil 1829–1833 osales ka meresõitja ja polaaruurija James Clark Ross (1800–1862), kes avastas 1830 Boothia poolsaare ja Kuningas Williami saare vahel paikneva 55 km laiuse väina, mis nüüd kannab tema nime, ning määras põhjapoolkera magnetpooluse asukoha Boothia saarel. Juhtis 1839–1840 Antarktika ekspeditsiooni laevadel Erebus ja Terror. Tema nimi on antud ka Lääne-Antarktise suurimale merele.
Eksemplar kapten John Rossi pühendusega admiral Krusensternile.