| Avaleht | Sissejuhatus / Introduction | Vagajutud | Haleduslood | Robinsonaad | Ajaloolised seiklusjutud | Röövlijutud |
| Rahva- ja naljajutud. Kogumikud | Salmikud. Laulikud | Lasteraamatud | Tarberaamatud |

 

Esimesteks eesti rahva menuraamatuteks võib lugeda 19. sajandi 40. aastail eesti keelde jõudnud armsaid ja haledaid lugusid ilmsüüta naiskannatajast Jenovevast. See rahvusvaheliselt tuntud süžee sai alguse 17. sajandi Prantsusmaal, kust levis saksa tõlgete kaudu meilegi. Eesti keeles ilmus esimesena köster Caspar Franz Lorenzsonni raamatukene "Jenowewa ellust; üks wägga armas ja halle luggeminne wannematele ja lastele" (1839). Juba esimene mugandus sai populaarseks, seda on omal ajal käsitsi ümbergi kirjutatud. 1841. aastal ilmus koguni kaks "Jenoveva" versiooni: Lorenzsonn andis oma raamatu uuesti välja parandatud ja täiendatud kujul ning sellele lisandus kooliõpetaja Johann Thomassoni "Jenowewa. Üks kaunis ja halle luggeminne" Aasta hiljem lisandus "Jenoveva" eestindajate ritta Friedrich Reinhold Kreutzwald. Tema koostatud rahvuseepos ei suutnud menu osas "Jenovevaga" võistelda, viimasest ilmus 45 aasta jooksul üheksa trükki. Järgnevad tõlked muutusid üha mahukamaks, ilmusid "Täielik Jenowewa elulugu", "Kõige täielikum Jenowewa elulugu". Jenoveva lugusid avaldati 20. sajandi esimese kümnendini.

Populaarsuse saavutasid ka teised Jenoveva väärilised haledad lood õnnetust Hirlandast, kannatlikust Helenast ja vagast Mai Roosist. Eduard Vilde on oma lapsepõlve lugemiselamustest kirjutanud: "Kuulasin suure härdusega pealt, kuidas ema või üks jutuarmastaja toapoiss mõisast Jenovevat, Hirlandat, Kriseldist, Mai Roosi ja Türgi hobuse muna väikesele kuulajaskonnale ette lugesid." Poliitikust kirjamehe Mihkel Martna mälestustest loeme: "Mina ostsin enesele laadalt "Apolloniuse", "Jenoveva" oli juba enne kodus. Mitukümmend korda ma neid mõlemaid läbi lugesin, ikka uue ihaga, vahest paar korda päevas – seda on võimata ütelda."

Samaaegselt esimeste "Jenoveva" tõlgetega said lugejad tuttavaks Robinsoni seiklustega. Eestikeelsele robinsonaadile pani aluse Jenoveva ühe eestindajana tuntud J. Thomasson raamatuga "Weikise Hanso luggu tühja sare peäl" (1839). Daniel Defoe kuulsa romaaniga oli sel raamatukesel vähe ühist. Mõni aasta hiljem ilmus "Norema Robinsoni ello ja juhtumised ühhe tühja sare peal", mille eesti keelde ümberpanija oli Jenoveva tõlkija vanem vend Heinrich Gottlieb Lorenzsonn. Laia populaarsuse saavutas menukate ajalooliste seiklusjuttudega juba tuntuse omandanud Eduard Bornhöhe tõlge sajandi lõpukümnendil. Robinsoni seiklustele kaasaaelajaid jätkub tänapäevani, viimane väljaanne avaldati eesti keeles mõni aasta tagasi.

Sajandi teisel poolel hakati välja andma hulgaliselt ajaloolisi seiklusjutte. Eriti populaarne oli vabadusvõitlus. Põhja-Ameerika kodusõda aitas kaasa orjatemaatika levikule, samuti ilmus indiaanlaste kohta kirjutatud raamatuid. Sajandi lõpus sai hoogu röövliromaanide väljaandmine.

Menukaks kujunesid muistendite ja muinasjuttude kogud. Kreutzwaldist 1860. aastatel alguse saanud rahvajuttude avaldamine leidis palju järgijaid. Mitmes trükis ilmus tõlkija-mugandaja Mats Kirseli "Wiis kentsakat ennemuistest jutto" (1862). Eriti viljakad jutu- ja luulekogumike väljaandjad olid külalaulik Martin Sohberg ja rahvajuttude innukas koguja Matthias Johann Eisen.

Laulik-luuletuskogud olid hästi minev kaup. Populaarsemad kogumikud ilmusid mitmes trükis ja üsna suurel arvul, kuid on sellest hoolimata muutunud üliharuldasteks.

Ka vanad lasteraamatud on tänapäeval pea kõik rariteedid. Nende hulgast väärib esiletõstmist talurahva lemmikautori Johann Voldemar Jannseni värsiraamat "Eesti Laste-Rõõm" (1865). Esimene lastele määratud ilmalik salmikogu on oma aja kohta rikkalikult illustreeritud koloreeritud kivitrükipiltidega.

Värvilisi kaasi hakkab kohtama alates 1880. aastate algusest, kui hakati välja andma rahvaraamatute seeriat "Eesti Rahwa-Biblioteek". Sarjas ilmus mitu juba nimetatud menukat teost.

Peale ilukirjanduslike rahvaraamatute said populaarseks unenägude seletajad, igasugused prohvetid ja ettekuulutajad. Menu on jätkunud tänapäevani.

Kui talutares ka muud kirjavara peale jumalasõna raamatute polnud, siis leidus seal kindlasti mõni kalender. Tähtraamat oli ka esimene koht, kust maarahvas ilmalikke jutukesi kokku veeris.


Eesti Rahvusraamatukogu