Balti ajalookirjutus sai alguse 12/13. sajandi vahetusel. Esimene teadaolev, hilisemate ümberkirjutuste läbi säilinud ajalookäsitlus oli ladinakeelne Läti Henriku kroonika, mis kirjeldas eestlaste, liivlaste ja lätlaste ristiusustamist Mõõgavendade Ordu poolt. Viie sajandi vältel jäi kroonika balti ajalookirjutuses valitsevaks vormiks.

Enamik balti kroonikaid on sõjasündmuste jälgedes kirja pandud võitlus- ja kangelaslood ning seetõttu on Balti ajaloos kaks aktiivsemat kroonikakirjutamise perioodi - 13.-14. sajand ja 16.-17. sajand, kui siinmail toimus rohkesti dramaatilisi sündmusi.

Kroonikate kõrval ilmus ka teistlaadi ajalooainelisi kirjutisi - teoseid, mis keskendusid kas ühele päevapoliitilisele sündmusele, näiteks Ivan Julma hirmutegudele Liivi sõja ajal; mõnele valitsejasoole (Rootsi kuningatest kirjutatud raamatus jätkus ruumi ka Liivimaa sündmuste kirjeldusele) või organisatsioonile (mitmeid põhjalikke ülevaateid on avaldatud Saksa ordu ajaloost). Ka 17. või 18. sajandi reisikiri on tänapäevaks muutunud ajaloo allikmaterjaliks.

Nii baltisaksa kui lääne-euroopa 13.-19. sajandi ajalookirjandus käsitles Eesti-, Liivi- ja Kuramaad ajalooliselt ühtsena, kuigi sagedaste võimuvahetuste tõttu võisid saared ja maismaa, põhi ja lõuna alluda ka erinevatele valitsejatele ning kuuluda erinevate riikide koosseisu. Sellele ajaloolisele ühtsusele pani aluse baltisakslastest ülemkiht, kes erinevalt põlisrahvastest lätlastest ja eestlastest pidas kogu Baltikumi oma kodumaaks

Näitusel väljapandud raamatud, käsikirjad ja dokumendid kajastavad ajaloosündmusi Baltimaades muinasajast ja muistsest vabadusvõitlusest kuni 18. sajandi lõpuni. Trükiste ilmumisajad katavad perioodi 16. sajandist 19. sajandi 40. aastateni. Tegemist on ajajärguga, mil põlisrahvad veel polnud asunud ise oma kodumaa ajalugu kirjutama ja tõlgendama ning Baltimaade ajalookirjutus oli baltisakslaste ja välismaa kirjameeste kanda. Keelepiiride tõttu jäid need teosed pärisrahvustele suures osas tundmatuks, tõlgete läbi on tuntuks saanud vaid üksikud silmapaistvamad autorid, näiteks kroonikakirjutajad Läti Henrik ja Balthasar Russow või siis reisimees Adam Olearius, kuid mõnegi teose puhul on huvipakkuv ja väärib meeldejätmist juba tema ilmumise fakt omas ajas. Näitusel on rohkesti esitletud ka naabermaade ja Baltimaid valitsenud maade ajalugusid – sündmused Baltimaades on nende teoste loomulikuks koostisosaks.

Baltimaade muinasaeg on kirjalikes allikates vähe kajastamist leidnud, põhiliselt peavad uurijad toetuma arheoloogilistele materjalidele. Näitusel on välja pandud vana-rooma ajaloolase Tacituse Germania, kus on mainitud rahvast nimega aestii, mis võis tähistada eestlasi, aga ka balti rahvaid üldse. Peterburi Teaduste akadeemia liikme, ajalooprofessor August Ludwig Schlözeri Põhjamaade ajaloos (Allgemeine nordische Geschichte…Halle, 1771) leiduvalt Euroopa kaardilt leiame ka Baltia, nii nagu vana-kreeka ja –rooma geograafid selle paiknemist ette kujutasid.

13. sajandi algul alistati Baltimaade põlisrahvad võõrvõimudele. Aastail 1237-1562 valitses siin Liivimaa Ordu, mistõttu seda aega on nimetatud ka orduajaks (baltisaksa ajaloolastel on selle perioodi jaoks omaenda kõrgelennuline nimi - Liivimaa iseseisvusaeg, nende arvates oldi just siis vabad igasugusest võõrvõimust). 13.-16. sajandini valmis rida kroonikaid, millest enamus jäi käsikirja ja avaldati alles 19. sajandi keskpaiku allikapublikatsioonide kogumikes Scriptores rerum Livonicarum ja Monumenta Livoniae antiquae.13. sajandi 1. poolel kirja pandud Läti Henriku kroonika algkäsikiri pole säilinud, järeltulevad põlved võisid teosega tutvuda ärakirjade abil. Üks ärakirjadest, Codex Gymnasialis Revaliensis (17. saj. lõpp?) on ka näitusel välja pandud. Läti Henriku kroonikat esindavad veel esitrükid ladina ja saksa keeles (1740 ja 1747). 13. sajandi lõpul tundmatu autori poolt koostatud Liivimaa vanem riimkroonika trükiti esmakordselt 1817. aastal 107 eksemplaris. Viiteid sündmustele Liivimaal võib leida kõigi eri aegadel Baltimail kanda kinnitanud maade - Taani, Rootsi, Vene, Poola, Saksamaa - ajaloolaste teostes. Veel enne Läti Henrikut kirjutas Liivimaast Taani 12. sajandi ajaloolane Saxo Grammaticus, näitusel on väljas tema Danica historia aastast 1576. Vanim näitusel väljapandud raamat, Johannes Magnuse Gothorum Sveonumque historia (Basel, 1558) on Rootsi kuningate kroonika. Tõepäraga see raamat kiidelda ei saa, sest soovides lisada sära kodumaa ajaloole, täiendas autor kuningate rida omalt poolt mõnede Erikute ja Karlidega. Raamatu puulõikes illustratsioonide seas leidub ka Läänemeremaade kaart, kus Baltimaad on kujutatud Esthia, Livonia ja Curetes’e nimede all.

16.-17. sajandit on nimetatud poola-rootsi ajaks, sest just neil riikidel õnnestus sellel ajal siin püsivamalt valitseda. Liivi ordu pidi oma võimust loobuma, ülemvõimu pärast Baltimail võitlesid Poola, Rootsi ja Venemaa, sajandi teisel poolel olid oma valdused Liivimaal isegi Taani printsil hertsog Magnusel. Ivan Julm tuli oma vägedega korduvalt Liivimaa peale, jättes siia oma verise jälje, kuid lõplikku võitu tal saavutada ei õnnestunud. Kuuldused Ivan Julma hirmutegudest Baltimaades jõudsid ka Euroopasse, Saksamaal trükiti mitmeid temavastaseid traktaate, mida tavaliselt illustreerisid puulõiked kaftanites ja rummumütsides vene sõdalastest, taustal poodud võllapuudes ja põlevad majad. Näitusel esindab taolist kirjandust Georg von Hoffi Erschreckliche, greuliche und unerhörte Tyranney Iwan Wasilowitz (s. l., 1582). Sündmusterohke aeg sundis sulge haarama ka kroonikuid, erinevalt eelkäijatest said mitmed neist oma teost ka trükituna näha. Esimene trükis ilmunud balti kroonika oli Liivi ordu teenistuses olnud Thomas Horneri Livoniae historia (Königsberg, 1551), kahjuks ei leidu seda teost Eesti raamatukogudes. Balthasar Russowi Liivimaa kroonika ilmus autori eluajal kolmes trükis, neist kaks on ka näitusel väljas (1578 ja 1584).

17. sajandil muutus elujärg mõnevõrra stabiilsemaks, kätte jõudis nn. “vana hea Rootsi aeg”. Ehkki Rootsi kuningas Euroopas sõdis, jäid Eesti- ja Liivimaa pärast Altmargi rahu sõlmimist (1629) sõjast puutumata. Pandi rõhku haridusele, asutati ülikool, gümnaasiumid. Kui Adam Olearius 1633. aastal oma teekonnal Pärsiasse laevahuku tõttu Eestisse sattus, leidis ta Tallinnas toreda seltskonna eest. Oma Idamaa-reisi kirjelduses, mille 1646. aastal ilmunud esitrükile mitmeid kordustrükke järgnes, vestab ta ka oma seiklustest Eestis.

Kuigi 17. sajandil kuulus Liivimaa vaheldumisi Poola või Rootsi koosseisu, on Liivimaa-käsitlusele Euroopa trükisõnas iseloomulik sellele maa-alale teatud eristaatuse andmine teda parasjagu valitsenud riigis. Näiteks võib tuua tolleaegse Euroopa edukaimate trükkalite Elzevieride nn. respublika-sarjas ilmunud Poola-, Preisi-, Leedu- ja Liivimaa ühiskirjeldust, kus nimi Livonia on ära toodud juba tiitellehel, kuigi raamatus kirjeldatakse teda kui Poola osa (mida ta selleks ajaks suuremas osas küll enam ei olnud).

Sajandite vahetusel puhkenud Põhjasõda (1700-1721) põhjustas Läänemere kaldal järjekordse võimuvahetuse, Peeter I raius Baltimaid vallutades akna Euroopasse ning algas esimene vene aeg. Põhjasõjaga tihedalt seotud on ka suurima baltisaksa kangelase Johann Reinhold von Patkuli saatus, kelle elu, kirglik tegutsemine Rootsi vastu ja hukkamine 1707. aastal põhjustas kogu Euroopas ilmunud trükiste laviini. Tänapäeva terminoloogia kohaselt võime seda Liivimaa aadlimeest nimetada esimeseks kodumaiseks meediakangelaseks.

Põhjasõja-järgne elu “vene kotka tiiva all” polnud balti aadlile sugugi ebameeldiv, Peeter I ajal nende privileege koguni laiendati ja nn. balti erikord jäi kehtima. Balti aadlikud tegid karjääri nii õukonnaringkondades, majanduses kui ka teaduses. Siiski näib, et Baltimaade iseseisev tähendus tuhmus 18. sajandil, Eurooplaste jaoks oli tegemist võimsa, kuid välismaailmale mõistatusliku Venemaa ääremaadega, kirjeldamist leidis see maanurk nende poolt põhiliselt siis, kui mõni ilmarändur siit postitõllas läbi oli sõitnud – näitusel on välja pandud reisikirjad N. Wraxallilt, W. Coxe’ilt, J. Hanwaylt jt. Rohkesti teoseid ilmus aga baltlaste endi sulest, nii teaduslikke kirjeldusi (näiteks A.W.Hupeli Topographische Nachrichten ja Nordische Miscellaneen) kui ka sotsiaalsetele oludele keskendunud poleemilisi teoseid. Eriti ägeda vaidluse objektiks oli balti talurahvas, kelle õigusliku seisundi üle kirjutasid vähem või rohkem kirglikult G. H. Merkel, W. Chr. Friebe, J. Chr. Petri, H. J. Jannau, J.G. Eisen, vastandrindlastest võiks nimetada H. J. Tiebet ja G. Fr. von Fircksi. Ilmus ka etnograafilisi uurimusi, milles kirjeldati balti pärisrahvaste eluolu, tavasid, riietumis- ja söömisharjumusi, ebausukombeid jmt.