KALEVIPOEG. ÜKS ENNEMUISTNE EESTI JUTT
sissejuhatus   eestikeelsed väljaanded   ümberjutustused
tõlked   kirjandust   kunstiteosed
15. märtsist 2002 - 15. jaanuarini 2003 Eesti Rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis
<  tagasi esilehele
<  Eesti Rahvusraamatukogu
Foreword in English >

Raamatunäitus tähistab mitut “Kalevipoja” ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga seotud olulist daatumit: augustis 2001 möödus 140 aastat eepose esmatrükist, tänavu pühitseme rahvaväljaande ilmumise 140. aastapäeva, 2003. a. täitub 200 aastat Fr. R. Kreutzwaldi sünnist. Näitusele on pandud kõik eepose eestikeelsed väljaanded. Tõlked on esindatud osaliselt. Valik on tehtud ka “Kalevipoja”-teemalisest kirjandusest.

Meie lugu algab 1839. aastast, mil Friedrich Robert Faehlmann ja Georg Julius Schultz-Bertram pidasid ettekande Õpetatud Eesti Seltsis. Faehlmanni kõne sidus Eestis levinud Kalevipoja-muistendid esmakordselt terviklikuks tsükliks. Baltisaksa literaadi Schultz-Bertrami ettekanne sai tuntuks programmilise üleskutsega anda rahvale eepos ning koos sellega ajalugu: “Sest kas näitab mingi muu asi nii vastuvaidlematult ühe rahva ajaloolist tähtsust kui epopöa omamine.”

Faehlmann suri 1850. a., jõudmata jätkata tööd eepose saksakeelse proosavariandiga. Samal aastal tegi ÕES Võru arstile Fr. R. Kreutzwaldile ettepaneku eepose koostamine lõpule viia. Kreutzwald valis alguses eestikeelse proosajutu vormi, kuid loobus sellest ning esitas 1853. a. “Kalevipoja” algredaktsooni, nn. “Alg-Kalevipoja” värsistatuna eesti rahvalaulude eeskujul. Hiljem täiendas ta “Kalevipoega” veel 8 lauluga, tuues eeposesse julgemini sisse rahvalaulude ainest. Tsensuuri “kitsa värava” vältimiseks otsustas ÕES avaldada “Kalevipoja” annetena oma toimetiste sarjas paralleelselt saksakeelse tõlkega, mis sai teoks aastatel 1857–61. Sellesse ajavahemikku mahtusid Kreutzwaldi tülid tõlkija Carl Reinthaliga, baltisaksa ajakirjanduses ilmunud kahtlused teose rahvaehtsuses ja Peterburi Teaduste Adeemia Demidovi preemia määramine Kreutzwaldile. Et oma elutöö eest väikestki tasu saada, kirjastas Kreutzwald ise 1862. a. “Kalevipoja” teise, nn. rahvaväljaande, mida oli majanduslikult kasulikum trükkida Soomes Kuopios. Kreutzwaldi eluajal jõudis ilmuda veel kolmas trükk (1876). Teose neljanda (1901) ja viienda trüki (1935) vahele jäi pikem paus, mille täitsid P. Oru ja M. Nurmiku toimetatud “Kalevipoja” lühendatud väljaanded koolidele.

1911 tähistas Eesti seltskond pidulikult “Kalevipoja” 50. aastapäeva. Juubelipidustustel algatas Eesti Kirjanduse Selts illustreeritud eepose väljaandmise mõtte. Ettepaneku “Kalevipoja” illustreerimiseks tegi selts Kristjan Rauale. Kunstnik nõustus, kuid siis hoogustusid vaidlused eepose teksti parandamise ümber ja alustatud töö soikus paari aasta pärast. “Kalevipoja” teemadel jätkas kunstnik alles 1920ndatel. Raamatuaasta eel arutas EKS taas “Kalevipoja” uue, redigeeritud ja illustreeritud väljaande küsimust. Ettepanek eepose sisu illustreerimiseks tehti taas Kristjan Rauale, vinjettide ja initsiaalide autoriks valiti Hando Mugasto. K. Raua illustratsioonide vastuvõtt teose ilmumise järel 1935. a. ei olnud üksmeelselt kiitev. Siiski on K. Raua ja H. Mugasto “Kalevipoeg” jäänud järgmiste kunstnike poolt ületamata. Ka on nende töid hilisemates väljaannetes korduvalt kasutatud.

Esimene illustreeritud väljaanne avas tee teistele kunstnikele. 1946 ilmus Paul Luhteina stiilselt kujundatud “Kalevipoeg”. 1951.a. väljaande illustratsioonid valmisid Alo Hoidre, Ott Kangilaski ja Richard Sagritsa ühistööna. 1954 ilmus Torontos Eerik Haameri joonistustega “Kalevipoeg”. 1961.a., eepose 100. aastapäevaks valmis Evald Okase illustreeritud juubeliväljaanne. Pikaajalise uurimistöö tulemusena sai teoks ka “Kalevipoja” tekstikriitiline väljaanne, mille tekst on olnud aluseks eepose järgmistele trükkidele. Raamatuaastal 1975 trükivalgust näinud “Kalevipojas” kasutati taas K. Raua söejooniseid. 1980ndatel “Kalevipoega” välja ei antudki, see-eest avaldati 1990ndatel kolm väljaannet. Viimane, 17. trükk, ilmus 1998 ning järgis 1935. a. väljaande teksti, illustratsioonidena kasutati K. Raua söejooniseid.

Pärast eepose rahvaväljaande ilmumist tekkis vajadus “Kalevipoja” ümberjutustuste järele ning juba 1869. a. ilmus Kreutzwaldi enda “Lühike seletus “Kalevipoja” laulude sisust”. Sama ülesande tuua eepos rahvale, eriti noortele lähemale seadis endale “Kalevipoja” proosaümberjutustust tehes ka Juhan Kunder (1885). 20. saj. ilmunud ümberjutustusi võib pidada pigem noorsookirjanduseks, neid on palju kasutatud koolis. Seda ülesannet täitis ka Villem Ridala eeposemugandus (1921). Tuntuim selles þanris on Eno Raua “Kalevipoeg” (1961), mida on korduvalt välja antud ning tõlgitud. Seda teost on õnnestunult illustreerinud Ants Viidalepp, Heldur Laretei ja Jaan Tammsaar.

“Kalevipoja” tõlked on näitusel rühmitatud keelte järgi. “Kalevipoega” on kõige rohkem ilmunud saksa ja vene keeles. Esimene tõlge oli aastatel 1857-61 ilmunud väljaande saksakeelne rööptekst, kusjuures C. Reinthali ja G. J. Schultz-Bertrami kõrval oli üheks tõlkijaks Kreutzwald ise. Esitrüki saksakeelsed osad anti kokkuköidetuna välja 1861. Oluliseks Kreutzwaldi loomingu vahendajaks kujunes saksa literaat Ferdinand Löwe. Tema tõlge ilmus koos Villem Reimani mahuka eessõna ja kommentaaridega 1900. aastal.

Vene keelde tõlkis “Kalevipoja” esimesena tsensor Jüri Truusmann, kelle proosatõlge ilmus kahes andes (1886, 1889). Nikolai Aleksejevi tehtud värsstõlke (10. lugu) avaldas aastatel 1893–97 ajaleht “Revelskije izvestija”. 1949 anti esmakordselt välja V. Derþavini ja A. Kotšetkovi tõlge, millest on ilmunud juba 7 trükki, viimane 1986. a.

“Kalevipoja” värsstõlkeid on ilmunud peale saksa ja vene keele veel ungari (1929), läti (1929), soome (1957), tšehhi (1959), leedu (1963), rumeenia (1978), ukraina (1981), inglise (1982) ja rootsi keeles (1999). Lühendatud tõlkeid ja ümberjutustusi eraldi raamatuna on veel taani (1878), juudi (1922), prantsuse (1930), itaalia (1931) ja esperanto (1975) keeles.

Näitusele on välja pandud ka valik suuremahulisest “Kalevipoja”-teemalisest kirjandusest. Esimeseks kokkuvõtteks eepose mõtestamisel võib lugeda ajakirja “Eesti Kirjandus” “Kalevipoja” 50. aastapäeva juubelinumbrit (1911, nr. 11/12). “Kalevipoja” retseptsiooni kuulus algusest peale eepose parandamise mõte. Kõige järjekindlamalt püüdis “Kalevipoega” uuendada Johannes Aavik nii keele, sisu kui ka värsimõõdu poolest, kuid aluse “Kalevipoja” keelelisele parandamisele pani siiski Johannes Voldemar Veski oma 1916. a. EKS-i koosolekul peetud kõnes “Kalevipoja” parandamise astmed”. Keeleliselt põhjalikult parandatud “Kalevipoeg” ilmus 1935, pearedigeerijaks ja toimetajaks August Annist. Tema kujunes juhtivaks “Kalevipoja”-uurijaks, kellelt ilmus 3-osaline monograafia (1934–44). A. Annist oli ka “Kalevipoja” tekstikriitilise väljaande tegevtoimetaja, kirjutas sellele eessõna ja kommentaarid. “Kalevipoja” 100. juubeliaasta (1961) eel ja järel ilmusid veel E. Laugaste ja E. Normanni “Muistendid Kalevipojast”, artiklikogumikud “Kalevipoja küsimusi” ja album “Kalevipoeg kunstis”. Väljapaneku lõpetab Felix Oinase esseekogu “Surematu Kalevipoeg” (1994).

Näitust ilmestavad Kalevipoja-teemalised taiesed: illustratsioonid, balletilavastuse kostüümikavandid, tarbekunstiteosed. Osa neist huvitavatest esemetest on Rahvusraamatukogule lahkelt laenanud Eesti muuseumid.

Näituse on koostanud Tiina Ritson ja Urve Sildre.
Kujundanud Tiiu Laur
Kodulehe kujundanud Andrus Igalaan

KALEVIPOEG. ÜKS ENNEMUISTNE EESTI JUTT
sissejuhatus eestikeelsed väljaanded ümberjutustused
tõlked kirjandust kunstiteosed
<  tagasi esilehele
< Eesti Rahvusraamatukogu
Foreword in English >