RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA IURIDICA: | 2002 - 4 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest. Uued õigusraamatud | ||
| Koostanud Küllike Maurer, toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures | ||
SISUKORD
E-HÄÄLETAMINE
Rob Morse, Michelle Hodges. E-voting and democracy: past, present and future.
Is e-voting possible?
HÄÄLTEENAMUS
Eerik Lagerspetz. The legitimacy of majority rule
INFORMATSIOON JA ÕIGUS
John Cahir. Understanding information laws : a sociological approach
PARLAMENDILIIKMETE MAJANDUSLIKE HUVIDE AVALIKUSTAMISEST SAKSAMAAL
Thomas Groß. Erweiterung veröffentlichungspflichtiger Angaben von Mitgliedern des Deutschen Bundestages
EUROOPA KODAKONDSUS
Nick W. Barber. Citizenship, nationalism and the European Union
TERVISEKINDLUSTUS EUROOPA LIIDUS
Vassilis G. Hatzopoulos. Killing national health and insurance systems but healing patients?: The European market for health care services after the judgements of the ECJ in Vanbraekel and Peerbooms
VARA TAGASTAMINE JA KOMPENSEERIMINE POSTKOMMUNISTLIKES KESK-EUROOPA RIIKIDES
István Pogány. Confronting history: restitution and compensation laws in East Central Europe
LASTE ERIVOLINIK WALESIS
Kathryn Hollingsworth, Gillian Douglas. Creating a children's champion for Wales? The Care Standards Act 2000 (Part V) and the Children's Commissioner for Wales Act 2001
Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi väljaanded Rahvusraamatukogus
E-HÄÄLETAMINE
Rob Morse, Michelle Hodges
E-voting and democracy: past, present and future. Is e-voting possible?
Law/Technology. Vol 35 (2002) no 3, p. 1-31.
Artiklis kirjeldatakse algatuseks hääletusviise, mis on kasutusel USAs, Šveitsis, Brasiilias, Kostariikas, Rootsis ja Suurbritannias. Käsitletakse nii traditsioonilist valimisjaoskonnas hääletamist kui ka posti ja telefoni teel hääletamist. Põhiosas on artikkel pühendatud e-hääletuse probleemidele ja võimalustele, vaadeldakse elektrooniliste hääletusmasinate kasutamist paberist hääletussedelite asemel, isiku identifitseerimise mooduseid ja hääletamist Interneti vahendusel. E-hääletus on järgmine loogiline samm edasi, kuigi üheseid vastuseid ei ole veel küsimustele, kuidas see on teostatav ja kuidas see mõjutab demokraatiat.
Hääletusviisid maailma demokraatlikes riikides on üldiselt sarnased, samuti on mitteametlike hääletuste puhul telefoni ja Interneti kasutamine laialt levinud. USAs on ametlike hääletamiste puhul osutunud populaarseks posti teel hääletamine, kuivõrd hääletuskastide juures käimine tähendab ajakulu ja ebamugavust. Kõik vanurid ja puuetega inimesed, samuti need kodanikud, kes ei viibi oma valimispiirkonnas, saavad USAs hääletada posti teel. Kõige radikaalsemalt on hääletussüsteemi reforminud Oregoni osariik, kus on valimisjaoskonnad üldse kaotatud ja sisse viidud üldine posti teel hääletamine. 1996. a presidendivalimiste tulemused kinnitasid, et sellega tõusis valimistest osavõtu protsent ning esialgu kardetud võltsinguid ja valimispettust ei avastatud. Üldse on USAs valimistest osavõtu protsent madal (alla 50%, mis on üks madalamaid maailmas).
Šveitsi kogemus näitab, et posti teel hääletamine on osutunud piisavalt populaarseks ja avaliku arvamuse toetus ning muud tingimused on soodsad ka e-hääletuse kasutuselevõtuks. Valitsus alustas 1998. a pikaajalist e-riigi strateegia väljatöötamist, e-hääletuse rakendamise kõige varasemaks tähtajaks on pakutud aasta 2010.
Brasiilias kasutatakse valimisjaoskondades elektroonilisi hääletusmasinaid alates 1996. aastast, hääletusprotseduuri muutmise põhjuseks sai massiline valimispettus (mis ulatus selleni välja, et hääli kogunes rohkem, kui üldse oli riigis valimisõiguslikke kodanikke). Kostariikas kasutatakse võltsingute ärahoidmiseks 1998. a-st isiku identifitseerimisel biomeetrilist meetodit: ID-kaardil on lisaks isiku fotole ka sõrmejälje vöötkood (sama kaart on kasutusel sotsiaalkindlustuses ja autojuhilubade väljastamisel).
Rootsis algatas valitsus 2000. a mitmeid projekte demokraatia edendamiseks, millest artiklis käsitletakse Umeå eksperimenti. Umeå Ülikoolis korraldati üliõpilasedustuse valimisel e-hääletus, mis taotles valimistest osavõtu suurendamist ning korraldamiskulude vähendamist. Siiski puudub riigis seni üldine entusiasm traditsioonilise valimiskorralduse muutmiseks.
Suurbritannias on posti teel hääletamist võimaldatud juba alates 1918. a-st, esialgu küll vaid puuetega inimestele ja neile, kes elasid valimisjaoskondadest kaugel. 2001. a üldvalimistel võis aga iga soovija hääletada posti teel. Üldse rakendab 14st Lääne-Euroopa riigist 9 mingis vormis posti teel hääletamist, samal ajal Ida-Euroopa uutes demokraatlikes riikides ei ole see eriti levinud.
Artiklis käsitletakse lähemalt probleeme, mis on seotud hääletamise turvalisuse, privaatsuse ja salajasuse tagamisega. Uuringutes ja e-hääletuse pilootprojektide rakendamisel eri riikides on üles kerkinud veel mitmeid probleeme: nt on Suurbritannias ja teistes riikides olemas kindel grupp elanikke, kes ei toeta mingeid uuendusi hääletusprotsessis. Koduse Interneti-hääletuse puhul ei kata hääletuskulusid enam riik, vaid need jäävad inimeste kanda. Kõigil inimestel ei ole võrdset ligipääsu Internetile, nt USAs on vaestel ja vähemuste esindajatel vähem võimalusi Interneti kasutamiseks. Sellega seoses tekib küsimus, kellele on e-hääletus kasulik ja kuidas selle rakendamine mõjutab poliitilist esindatust.
Autorid analüüsivad eri riikide tehnilist, õiguslikku ja moraalset valmisolekut e-hääletuse rakendamiseks lähitulevikus. Artiklis on lühidalt käsitletud ka Eestit kui infoühiskonna arendamise liidrit Ida-Euroopas. Eesti edestab Lätit ja Leedut nii arvutikasutajate kui ka Interneti-kasutajate hulga poolest. Lisaks on Eestis vastu võetud infoühiskonna arengut soodustavaid õigusakte (digitaalallkirja seadus) ning igapäevaelus kasutatakse innovatiivselt info- ja sidetehnoloogiat (nt mobiiltelefoniga parkimise eest tasumine). Suurt potentsiaali e-hääletuse rakendamiseks näitab Interneti-panga kasutajate hulk Eestis, mida autorid peavad kõigeimaks per capita näitajaks maailmas.
E-hääletuse võimalik kasu on aga ilmselge: valimistest osavõtu suurenemine, juhul kui valimised on vabad ja ausad, on kasulik kogu ühiskonnale, samuti hoiab e-hääletus kokku aega ja raha. Üsnagi tõenäoliselt on e-hääletus mitmetes riikides muutunud reaalsuseks juba 2006. aastal.
Refereerinud Giina Kaskla
HÄÄLTEENAMUS
Eerik Lagerspetz
The legitimacy of majority rule
Associations. Vol 6 (2002), no 2, p. 261-291.
Tänapäeva demokraatia keskseks põhimõtteks on häälteenamuse kasutamine otsuste vastuvõtmisel. Artikkel annab ülevaate häälteenamusreegli tekkimisest ja selle kasutamise ajaloost ning arutleb selle tõhususe ja õiguspärasuse üle. Autori arvates omab küsimus häälteenamusreegli kehtivusest ja piiridest praktilist tähtsust diskussioonis Euroopa Liidu tuleviku üle.
Häälteenamusele toetumine otsustamisel on osa demokraatlikust traditsioonist, mis pärineb antiikajast. Kõigepealt võeti see kasutusele Kreekas, kust see levis Roomasse ning edasi kanoonilisse õigusse. Samal ajal on ajaloost teada ka muud võistlevad meetodid otsuste tegemisel nagu konsensuse saavutamine (tüüpiline skandinaavia ja germaani traditsioonis) ning liisuheitmine. Konsensuse alusel otsuste langetamist võib pidada küllaltki elujõuliseks ideaaliks, kuid praktikas on üksmeele saavutamine enamasti keeruline.
Sajandite vältel oli katoliku kirik kõige paremini korraldatud poliitiline organisatsioon läänemaailmas. Autor tutvustab lühidalt otsuste tegemise protsessi ja häälteenamusreeglite kasutamist kanoonilises õiguses, keskendudes paavsti valimise reeglite kujunemisele. Ilmalikus elus võttis häälteenamuse täielik tunnustamine ja kasutusele võtmine palju rohkem aega, kõigepealt hakati lihthäälteenamust kasutama erakorporatsioonides. Lihthäälteenamust ja mitmesuguseid kvalifitseeritud häälteenamuse variante kasutati keskaegsetes Itaalia vabariikides. Lõplikult kujunes häälteenamusreeglite kasutamise praktika välja 20. sajandil.
Artikli teine osa annab ülevaate teooriatest ja filosoofilistest koolkondadest, mis põhjendavad häälteenamuse kasutamist. Tunnetusteooria koolkondade esindajad peavad oluliseks, et lihthäälteenamus aitab kõige efektiivsemalt tõde välja selgitada ja utilitaristid toetuvad ühiste huvide leidmise argumendile. Mõlemad põhjendused on tagajärjele orienteeritud ning jätavad tähelepanuta otsuse tegemise protseduurilise külje.
Kas enamuse arvamusele toetumine on aus reegel? Kõige täpsemalt võimaldab lihthäälteenamuse toimet kahe alternatiivi puhul kirjeldada May teoreem, mis püstitab järgmised tingimused: anonüümsus, neutraalsus, ühetaolisus, otsustusvõimelisus. Lihthäälteenamuse reegel töötab hästi ja vastab kõigile teoreemis esitatud tingimusele, kui on tegemist valikuga kahe alternatiivi vahel. Kui on tegemist keerukama olukorraga (nt rohkem kui kaks parteid või kandidaati), siis see ei tööta. Lihthäälteenamus annab ebaõige tulemuse ka juhul, kui on tegemist püsiva enamusega – sel juhul ei pääse vähemuse hääl kunagi esile. Kontekstist sõltuvalt on õigustatud ka teistsugused protseduurid ja reeglid nagu kvalifitseeritud häälteenamuse nõue, vetoõigus ning muud tingimused (nt teatavate kvootide rakendamine vähemuse kaitseks).
Refereerinud Giina Kaskla
INFORMATSIOON JA ÕIGUS
John Cahir
Understanding information laws : a sociological approach
Journal of Information, Law and Technology (2002) no 3, 29 pp.
http://elj.warwick.ac.uk/jilt/02-3/cahir.html
Artikli autor nendib, et informatsioon on pikka aega olnud erinevate teadusharude uurimisobjektiks, kuid õigusteaduses on informatsioonile vähe tähelepanu pööratud või on tegeldud väga kitsalt piiritletud problemaatikaga. Artikkel lähtub eeldusest, et informatsioon on sotsiaalne nähtus ja õigus sotsiaalsete suhete reguleerijana mõjutab otseselt informatsiooni loomist, selle sisu ja vahendamist. Artikli eesmärk on kaardistada ja klassifitseerida informatsiooni käsitlevaid õigusnorme ning analüüsida nende mõju ühiskonnale.
Informatsiooni ja õiguse seoste üldise raamistiku kirjeldamine nõuab informatsiooni mõistest arusaamist nii õiguslikus kontekstis kui ka väljaspool seda. Nii tutvustabki autor kõigepealt seniseid informatsiooni õigusteaduslikke käsitlusi ja ka matemaatilisi, semiootilisi ning sotsioloogilisi teooriaid, mis tegelevad informatsiooniga.
Informatsioonialaseid õigusnorme vaatleb autor kahes suuremas kategoorias ning jaotab need eraõiguslikus ja avalikus sfääris toimivateks. Eraõiguslike isikute vahelisi suhteid korraldavate normide hulgas on olulisel kohal majanduslikku tähendust omavad regulatsioonid väga erinevates valdkondades (sellesse gruppi kuuluvad: intellektuaalne omand, ärisaladus ja muu konfidentsiaalne informatsioon, reklaam, äriühingute ja toodete kohta käiv avalikustamisele kuuluv teave, siseinfo kasutamine jne). Teise olulise grupi moodustavad õigusnormid, mis mõjutavad informatsiooni sisu ja piiravad teatud laadi info levitamist (nt laimamise, teotamise, rassiviha õhutamise, pornograafia, andmekaitse kohta käivad õigusaktid).
Avalikus sfääris toimivad informatsioonialased õigusnormid moodustavad kolm peamist gruppi: 1) põhivabadusi tagavad ja neid piiravad normid (nt sõnavabadust, ajakirjandusvabadust, riigisaladuse kaitset sätestavad õigusaktid); 2) kommunikatsiooniteenuste alased normid (nt posti, telekommunikatsiooni, ringhäälingu tegevuse reguleerimine); 3) kohtupidamise avalikkust tagavad normid.
Autor tutvustab ka infoühiskonda käsitlevaid teooriaid ja analüüsib informatsiooni õigusliku reguleerimise toimet poliitika, majanduse ja kultuuri tasandil. Kõige olulisemat mõju avaldavad ühiskonnale sõnavabaduse, intellektuaalse omandi kaitse ja privaatsuse kaitse alased õigusnormid.
Refereerinud Giina Kaskla
PARLAMENDILIIKMETE MAJANDUSLIKE HUVIDE AVALIKUSTAMISEST SAKSAMAAL
Thomas Groß
Erweiterung veröffentlichungspflichtiger Angaben von Mitgliedern des Deutschen Bundestages
Zeitschrift für Rechtspolitik (2002) Nr. 11, S. 472-475.
Saksa Liidupäev tegi 2002. aasta septembris muudatuse oma reglemendi selles osas, mis puudutab parlamendiliikmete käitumisreegleid ning laiendas avaldamisele kuuluvate kohustuslike andmete loetelu. Alates 15. valimisperioodist tuleb parlamendiliikmetel avalikustada andmed oma sissetulekute ja ettevõtluses osalemise kohta. Sellega seoses on esile kerkinud mitmeid probleeme, mis vajavad lahendamist, et kaotada vastuolu demokraatliku läbipaistvuse ja isikuandmete kaitse vahel.
Avaldamiskohustuslike andmete loetelu laiendamist on potentsiaalsele huvide konfliktile toetudes nõutud juba aastaid. Parlamendiliikmete käitumisreeglid kinnitati 1986. a ning muudeti viimati 1995. a. Kehtinud reeglite kohaselt oli parlamendiliikmel kohustus vastavas ametlikus väljaandes avaldada oma amet või viimane ametikoht, tegevus ettevõtte, korporatsiooni või riikliku tähtsusega ühenduse juhtorganites ning funktsioonid liitudes või teistes organisatsioonides. Muud andmed tuli esitada vaid Liidupäeva presidendile.
Muudatuse kohaselt kuuluvad nüüd ametlikus väljaandes avaldamisele ka nõustamine, esindamine ja muud tegevused, mis ei ole seotud deklareeritud ametikohaga, samuti kutsetöö- ja parlamendiväline tegevus (eriti tasustatud eksperthinnangud, ajakirjanduslik tegevus ja ettekannete pidamine ning osaluse omamine äriühingutes, kui sellega kaasneb ettevõttele oluline majanduslik mõju).
Artikkel toob esile küsimused reglemendi vastavusest põhiseadusega. Parlamendiliikme käitumisreeglid on osa reglemendist, mis reguleerib parlamenditööd, kuid see pole piisavaks aluseks, et reguleerida parlamendivälist tegevust. Kuna käitumisreeglitega parlamendiliikmeile kehtestatud kohustused riivavad põhiõigusi, siis on vajalik nende eraldi seadustamine. Lahendamist vajavad veel mitmed küsimused, mis on seotud parlamendiliikme sõltumatu mandaadiga, annetustega parlamendiliikmetele, elukutsevabadusega, põhiõigustega ja vaikimiskohustusega teatud kutsealadel.
Kokkuvõttes jõuab autor õiguspoliitilise järelduseni, et parlamendiliikmete käitumisreeglid tuleb kehtestada iseseisva seadusega. Andmete avaldamiskohustuse laiendamine on küll kooskõlas põhiseadusega, kuid mitte kõikide isiku varanduslikku seisu puudutavate andmete avaldamine. Erapooletuse tagamiseks tuleks keelata annetused parlamendiliikmetele. Parlamendiliikme käitumisreeglid peaksid selgelt kinnitama juba rakendatud praktikat, et avalikustatud andmed kajastuksid ka Liidupäeva koduleheküljel parlamendiliikme isikuandmete juures.
Refereerinud Tiia Melts
EUROOPA KODAKONDSUS
Nick W. Barber
Citizenship, nationalism and the European Union
European Law Review. Vol 27 (2002) no. 3, p. 241-259.
Artiklis käsitletakse Euroopa kodakondsuse mõistet ning analüüsitakse natsionalistliku mõtteviisi kasutamist Euroopa kodakondsusele sisu andmisel. Autor näitab, kui suures ulatuses sisaldavad natsionalistliku lähenemise elemente Euroopa kodakondsuse küsimust uurinud autorite tööd (Joseph Weiler, Clifford Geertz, David Miller, Marcelino Oreja) ning kuidas see kajastub Euroopa Liidu kultuuripoliitikas.
1992. a. Maastrichtis Euroopa Liidu lepingusse sisse toodud Euroopa kodakondsuse mõiste (art 17) ei kehtestanud otseselt uusi reegleid, vaid pakkus ühe viisi kuidas liikmesriikide kodanikud saaksid ennast ühenduse institutsioonidega identifitseerida. Euroopa kodakondsuse eesmärgiks oli vähendada liidus tekkinud "demokraatia defitsiiti". Kodakondsuse idee autorid lootsid, et kodakondsus loob emotsionaalse seotuse Euroopa Liidu ja inimeste vahel ning varustab inimesed põhjustega, miks olla ühenduse struktuuridele lojaalne ja neid toetada.
Euroopa kodakondsuse ebamäärasus ning formaalne õiguslik kontekst on viinud katseteni kujundada ühtset Euroopa identiteeti. Autor viitab Weilerile, kelle järgi peaks otsima võimalusi ja näitama, et samad väärtused mis seovad kodanikku tema rahvusriigiga, seovad teda ka Euroopaga. Rõhutades Euroopa rahvaid ühendavat kultuurilist alget ja ühtset kultuuripärandit on võimalik anda Euroopa kodakondsusele sisu.
Üleskutsel kasutada natsionalistlikku retoorikat Euroopa kodakondsuse alusena on aga oma hind – nii väidab artikli autor. Natsionalism on oma loomult eristav (välistav). Mingi grupi samastamine kodanikena loob samaaegselt grupi mittekodanikke s.t inimesi, kellel ei ole sellist priviligeeritud suhet riigiga.
Euroopa Liidu tasandil on sellisel eristusel kaks olulist tagajärge:
Kokkuvõttes leiab artikli autor, et natsionalistliku ideoloogia kasutamine on viga ning vastuolus lepingu artikli 17 taotlustega.
Refereerinud Külli Kask
TERVISEKINDLUSTUS EUROOPA LIIDUS
Vassilis G. Hatzopoulos
Killing national health and insurance systems but healing patients?: The European market for health care services after the judgements of the ECJ in Vanbraekel and Peerbooms
Common Market Law Review. Vol 39 (2002) no 4, p. 683-729.
Ühenduse volitused tervishoidu puudutavates küsimustes on piiratud Euroopa Ühenduse asutamislepinguga. Lepingu kaheksas jaotis pealkirjaga "Rahvatervis" koosneb vaid ühest artiklist (152), mis kinnitab liikmesriikidevahelise koostöö ja teatud liiki "täiendavate" algatuste koordinatsiooni. Sotsiaalpoliitika osas lubab artikkel 137 algatusi, mis toetavad või täiendavad liikmesriikide meetmeid töökeskkonna parandamiseks ning töötajate tervisekaitseks.
Otseselt või kaudselt on rahvuslike tervishoiusüsteemidega seotud mõned ühenduse teisesed õigusaktid, mida võib jagada kahte kategooriasse: instrumendid, millega kindlustatakse ühenduse piires liikuvatele töötajatele sotsiaal- ja tervishoiuteenuste kättesaadavus (peamiselt määrus 1408/71) ja meetmed, mis puudutavad tervishoiuteenuste kvaliteeti – diplomite vastastikuse tunnustamise all ühtlustatud nõuded meditsiinitöötajate kvalifikatsioonile (ühtlustatud on arstide, medõdede, hambaarstide, veterinaaride, ämmaemandate ja farmatseutide kutsenõuded). Nimetatud õigusaktid ei väljenda aga ühenduse tegelikku mõju tervishoiuteenustele – otsustavaks on siseturu reeglite otsene kohaldamine Euroopa Kohtu poolt tervishoiuteenuste pakkumise korraldamiseks.
Artiklis vaadeldakse kuidas Euroopa Kohus oma viimastes otsustes on tervishoiuteenuseid käsitlenud ning püütakse hinnata võimalikku teenuste vaba liikumise põhimõtte rakendamise mõju tervishoiuteenustele. Samuti uuritakse lepingus sätestatud tingimuste ja määruse 1408/71 vahelist suhet ning seda, millises ulatuses Euroopa Kohus laiendab tervishoiuteenuste pakkujatele ja saajatele konkurentsi, riigiabi ning avalike hangete osas kehtestatud ühenduse lepingu sätteid.
Analüüsi aluseks on peamiselt kaks kohtuasja: Vanbraekel (C-368/98) ja Peerbooms (C-157/99), mille lahendid ilmusid 2001. aasta juulis. Mõlema kohtuasja puhul keeldusid patsiendi asukohamaa kindlustusfirmad teises liikmesriigis saadud ravi hüvitamisest. Vanbraekeli kohtuasja algatas Belgia vanaproua, kellele tehti ortopeediline operatsioon Prantsusmaal, ning Peerboomsi kohtuasi sai alguse ühe Hollandi kodaniku kindlustaja keeldumisest katta Austrias patsiendile tehtud erakorralise ravi kulud.
Euroopa Kohtu vastavad otsused tuginesid lepingus sätestatud teenuste vaba liikumise põhimõttele (art 49, 50) ning määrusele 1408/71 (art 22, 36). Süsteem tagab isikutele, kes on kindlustatud mingis liikmesriigis, samal tasemel meditsiinilise abi teises liikmesriigis, juhul kui see on kättesaadav nimetatud teise liikmesriigi kodanikele. Kohus leidis, et kindlustusrahade lepinguline seotus oma asukohamaa meditsiiniteenuse pakkujatega, ei saa piirata patsientide õigust saada vastavat teenust teises liikmesriigis ning kindlustusfirmad on kohustatud maksma põhjendatud ravi eest vähemalt sama suures ulatuses nagu asukohamaal. Autor arvab, et sellega on loodud pretsedent, mis võib viia tervishoiuteenuste hindade ühtlustamiseni, mille vajalikkusele viitab ka Euroopa Kohus.
Euroopa Liidu liikmesriikides on arstiabi andmine korraldatud erinevalt. Põhimõttele, et elanikel on õigus saada tasuta meditsiinilist abi, mida finantseeritakse maksutulu baasil, tuginevad rahvuslikud tervishoiusüsteemid Ühendkuningriigis, Iirimaal, Hispaanias, Itaalias, Portugalis, Kreekas, Taanis, Soomes ja Rootsis.
Tervisekindlustussüsteemid, kus kindlustusmakse kande tagab patsient, jagunevad omakorda kaheks. Belgias, Prantsusmaal ja Luksemburgis maksab haige teenuse eest ise ning seejärel saab kulutatud summa tagasi vastavalt kindlustusseltsilt või institutsioonilt. Austrias, Saksamaal ja Hollandis on tervishoiuteenuste pakkujad oma patsientide kindlustusseltsidega lepinguliselt seotud ning arveldamine käib vastavate institutsioonide vahel. Autor leiab, et kui rahvuslikud tervishoiusüsteemid jätavad vähe ruumi ühenduse siseturu ja konkurentsireeglite kohaldamiseks, siis nn tagasimaksetele tuginevad kindlustustraditsioonid on seda suurema tähelepanu all.
Refereerinud Külli Kask
VARA TAGASTAMINE JA KOMPENSEERIMINE POSTKOMMUNISTLIKES KESK-EUROOPA RIIKIDES
István Pogány
Confronting history: restitution and compensation laws in East Central Europe
Tidskrift utgiven av Juridiska Föreningen i Finland (2002) no 4-5, s. 469-478.
Artikli autor on Warwicki Ülikooli (Suurbritannia) professor ning artikli aluseks on 2002. a juunis Krakowis toimunud konverentsil peetud ettekanne.
Artikli teemaks on omandiõiguse taastamine ja võõrandatud vara kompenseerimine postkommunistlikes Kesk-Euroopa riikides. Autor peab seda osaks rahvusliku identiteedi taastamisest ja vaatleb protsessi avaras ajaloolises kontekstis. Autor näitab, et vara tagastamist ja kompenseerimist käsitlevad seadused on kehtestatud enamusrahvuse huvides ning arvestavad ainult kommunistliku režiimi poolt toime pandut. Ajaloolise ebaõigluse heastamisest on kõrvale jäetud rahvusvähemused: juudid, mustlased, sakslased, kuivõrd nendele rahvusgruppidele osaks saanud ülekohus jääb ajaliselt varasemasse perioodi. Nt 3 miljonit sakslast, kes enne II maailmasõja algust elasid endise Tšehhoslovakkia aladel, jäävad kehtestatud restitutsiooniseaduste mõjualast väljapoole.
Autor peab tendentslikuks ja liigselt lihtsustatuks sellist lähenemist, mis käsitleb postkommunistlikke riike puhtalt natsistliku ja nõukogude agressiooni ohvritena. Autor osutab psühholoogilisele fenomenile, mis laseb Ida-Euroopa rahvustel end pidada vägivallaohvriteks, ent tegelikkus sageli keerulisem ja vastuolulisem. Eriti käib see serblaste kohta, kuid näiteid vähemuste jõhkra kohtlemise kohta leiab ka Ungari, Rumeenia, Horvaatia, Tšehhi ja Slovakkia ajaloost. Ning vähemuste (eelkõige mustlaste) ebavõrdne kohtlemine ning juudivastased meeleolud pole kadunud tänaseni.
Kui võtta eelduseks, et meelevaldne eraomandi äravõtmine on vale iseenesest, siis on kõigil kannatanutel võrdne õigus hüvitusele, vaatamata nende etnilisele päritolule, elukohale või ajale, millal nad oma vara kaotasid. Nii praktilisest kui ka teoreetilisest vaatenurgast toob vara tagastamine kaasa tõsiseid probleeme ning tekitab majanduslikku segadust ja uut ebaõiglust.
Refereerinud Giina Kaskla
LASTE ERIVOLINIK WALESIS
Kathryn Hollingsworth, Gillian Douglas
Creating a children's champion for Wales? The Care Standards Act 2000 (Part V) and the Children's Commissioner for Wales Act 2001
The Modern Law Review. Vol 65 (2002) no 1, p. 58-78.
ÜRO lapse õiguste konventsiooni vastuvõtmine 1989. aastal tõi kaasa avalikkuse kõrgendatud huvi laste õiguste vastu. Laste erivoliniku/ombudsmani institutsiooni loomises on nähtud efektiivset vahendit nende õiguste tagamisel. Ka Suurbritannias on kümmekond aastat arutletud sellise ametikoha loomise vajaduse üle.
ÜRO lapse õiguste konventsioon ei pööra piisavat tähelepanu laste menetlus- ja osalemisõigustele ja riigi osale nende kaitsel. Seda lünka on asunud täitma Euroopa Nõukogu lapse õiguste konventsioon (1996). See konventsioon nõuab allakirjutanud riikidelt, et perekonnaasjadega seotud menetluses (elukoha küsimus, lapsendamine jne), tagataks lapsele õigus saada arusaadavas vormis asjakohast informatsiooni ja nõustamist. Lapsel on õigus väljendada oma vaateid ja taotleda tema õigusi kaitsva eriesindaja määramist. Konventsioon keskendub lapse õigustele kohtumenetluses. Suurbritannia ei ole sellele konventsioonile alla kirjutanud.
Teine võimalus on luua spetsiaalne institutsioon, kes tegutseb laste nimel ja teostab laste õiguste kaitse järelevalvet. See väldib vastutuse killustumist erinevate riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste vahel. 1997. aastal soovitas ÜRO Lapse Õiguste Komitee luua Suurbritannias laste ombudsmani institutsioon. Esimesena loodi laste erivoliniku institutsioon Walesis ning esimene laste ombudsman nimetati ametisse 2000. aasta detsembris ja asus oma kohustusi täitma 1. märtsil 2001.
1996. aastal avaldas oma lõppraporti tribunal, mis uuris Põhja-Walesis hoolekande all olnud laste kuritarvitamist 1970-80ndatel aastatel. Erilist rõhku pandi raportis avaliku võimu organite võimalusele vältida või avastada selliseid kuritarvitusi. Raporti esmane soovitus oli luua Walesi laste erivoliniku institutsioon ning see veenis keskvalitsust lõplikult. Algselt toetas valitsus ettepanekut luua laste õiguste direktori ametipost, kes oleks kuulunud avaliku teenistuse alla. Rahvusassamblee toetas erivoliniku sõltumatuse printsiipi. 2000. aastal vastu võetud hoolekandeseadusega (Care Standards Act) loodi laste erivoliniku institutsioon ning 2001. aasta Walesi laste erivoliniku seadus (Children's Commissioner for Wales Act) täpsustab ombudsmani funktsioone ja volitusi.
Laste ombudsmani funktsioonid:
Laste ombudsmani pädevus:
Üks suur probleem on ombudsmani õiguste põrkumine lapsevanemate õigustega, sest kaalukas osa laste väärkohtlemisest leiab aset perekonna privaatsuses. Laste erivoliniku jurisdiktsiooni alla kuuluvad lapsed, kes elavad Walesis või kellele Walesis mingeid teenuseid osutatakse (nt Walesi laps, kes käib Inglismaal koolis, ei saa selle kooli juhtkonna peale Walesi ombudsmanile kaevata), ja tal on järelevalveõigus kõigi institutsioonide üle, kes lastele mingeid teenuseid pakuvad. Kuigi ÜRO lapse õiguste konventsioon mõistab lapse all alla 18-aastast isikut, võib ombudsmani poole pöörduda ka vastne täiskasvanu kuni viis aastat peale tema kui lapse õiguste rikkumist (lapseeas aset leidnud väärkohtlemine võib ju mõjutada kogu hilisemat elu). Laste ombudsmani pädevus ei hõlma justiitssüsteemi (on olemas eraldi vanglate ombudsmani ametipost) ja sotsiaalkindlustust. Laste erivolinik nagu ka teised ombudsmanid ei tohi sekkuda asja uurimisse, mille suhtes käib kohtumenetlus. Ombudsman on küll sõltumatu institutsioon, kuid ta on aruandekohuslane Rahvusassamblee ees, ning Rahvusassambleel on tähtis roll tema ametissenimetamisel ja eelarve määramisel.
Et kaitsta laste osalemisõigust neid puudutavate otsuste langetamisel, tuleb tagada laste juurdepääs infole ja see on laste ombudsmani ja tema ametkonna võtmeroll. Erivolinik peab teadvustama lastele oma ametkonna olemasolu. Erilist tähelepanu tuleb pöörata hoolekandealustele, vähemusrahvustest, puuetega ja sotsiaalselt ning majanduslikult raskes olukorras lastele. Et laiendada laste osalemist poliitilises protsessis, on Walesi Rahvusassamblee avanud veebilehe, mille kaudu noored saavad esitada küsimusi ja teha ettepanekuid Rahvusassamblee töö kohta. See portaal pakub laste tarvis ka mitmesuguseid muid infoallikaid.
Refereerinud Margit Tammur
Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituut
The International Institute for the Unification of Private Law (UNIDROIT)
Eesti Vabariik on Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi (UNIDROIT) liige 2001. a-st ja alates septembrist 2002 on Eesti Rahvusraamatukogu organisatsiooni depooraamatukogu.
Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituut (UNIDROIT) on valitsustevaheline organisatsioon, mille eesmärgiks on uurida eraõiguse, eriti kaubandusõiguse moderniseerimise ja harmoniseerimise vajadust erinevates riikides, ja välja töötada eraõiguse harmoniseeritud põhimõtteid konventsioonide ja printsiipide näol. Olulisemaks erinevate õigussüsteemide koostöö tulemuseks loetakse UNIDROIT' poolt väljatöötatud ja 1994. a. avaldatud "Rahvusvaheliste Kaubanduslepingute Põhimõtted" (Principles of International Commercial Contracts, PICC), mida rakendati ka Eesti võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse väljatöötamisel.
Rahvusraamatukogu saab depooraamatukoguna tasuta ajakirja Uniform Law Review, Unidroit Proceedings and Papers ning teisi UNIDROIT' väljaandeid paberkandjal ja CD-ROMil. Dokumendid ja väljaanded on inglise keeles ning neid saab kasutada Rahvusraamatukogu õiguskirjanduse saalis. Informatsiooni organisatsiooni kohta leiab raamatukogu kodulehel: http://www.nlib.ee/strukt/pik/org/unidroit.html ning organisatsiooni ametlikul kodulehel: http://www.unidroit.org
Täiendav info:
Karmen Visnapuu
tel (0) 630 7250
e-post: Karmen.Visnapuu@nlib.ee
UNIDROIT' väljaanded Rahvusraamatukogus
Acts and proceedings / Diplomatic Conference for the Adoption of the Draft Unidroit Convention on the International Return of Stolen or Illegally Exported Cultural Objects. - Rome : UNIDROIT, 1996. - XVII, 374 lk. - (Ars grata legi). - Sisaldab ka: Unidroit Convention on Stolen or Illegally Exported Cultural Objects (1995).
Märksõnad: kultuuripärand/kunstiröövid/salakaubandus/restitutsioon (jur.)/rahvusvaheline õigusloome/seaduste kooskõlastamine/rahvusvahelised lepingud/rahvusvaheline õigus/
konverentsikogumikud
Kohaviit: 2-02-07268
Acts and proceedings / Diplomatic Conference for the Adoption of the Draft Unidroit Conventions on International Factoring and International Financial Leasing. - Rome : UNIDROIT.
1. kd. - 1991. - VII, 347 lk.
2. kd. - 1992. - XV, 326 lk.
Märksõnad: tööstusseadmed/liising/faktooring/rahvusvaheline rahandus/võlaõigus/
rahvusvaheline õigusloome/rahvusvahelised lepingud/konverentsikogumikud
Kohaviit: 2-02-07265 ; 2-02-07266
Acts and proceedings of the conference / Diplomatic Conference for the Adoption of the Unidroit Draft Convention on Agency in the International Sale of Goods. - Rome : UNIDROIT, 1983. - LXII, 431 lk. - (Revue de droit uniforme / Institut international pour l'unification du droit privé = Uniform law review / International Institute for the Unification of Private Law ; 1983, 1-2).
Märksõnad: rahvusvaheline kaubandus/rahvusvahelised lepingud/äriõigus/rahvusvaheline õigusloome/konverentsikogumikud
Kohaviit: 2-02-07267
Digest of legal activities of international organizations and other institutions / edited by Paula Howarth of the Unidroit Secretariat ; International Institute for the Unification of Private Law (UNIDROIT). - 12th ed. - Dobbs Ferry, N.Y., Oceana Publications, 2000. - Irdlehtraamat.
ISBN 0379005255
Märksõnad: rahvusvahelised organisatsioonid/rahvusvaheline õigusloome/seaduste kooskõlastamine
Kohaviit: 3-02-02499
Guide to international master franchise arrangements / International Institute for the Unification of Private Law (UNIDROIT). - Rome : UNIDROIT, 1998. - XXXIV, 300 lk.
ISBN 8886449054
Märksõnad: frantsiis/müügilepingud/reklaam/intellektuaalne omand/kindlustus/kahju tekitamine/äriõigus/käsiraamatud
Kohaviit: 2-02-07271
International uniform law in practice : acts and proceedings of the 3rd Congress on Private Law held by the International Institute for the Unification of Private Law, UNIDROIT, Rome, 7-10 September 1987 = Le droit uniforme international dans la pratique : actes du 3eme Congres de droit privé organisé par l'Institut international pour l'unification du droit privé, UNIDROIT, Rome, 7-10 septembre 1987 / International Institute for the Unification of Private Law (UNIDROIT). - Rome : UNIDROIT ; Dobbs Ferry, NY : Oceana Publications, 1988. - XI, 575 lk.
ISBN 0379209721
Märksõnad: siseriiklik õigus/rahvusvahelised lepingud/rahvusvaheline õigus/seaduste kooskõlastamine/rahvusvaheline eraõigus/äriõigus/rahvusvaheline kaubandus/Euroopa Liidu õigus/konverentsikogumikud
Kohaviit: 2-02-07264
A new approach to international commercial contracts : the UNIDROIT principles of international commercial contracts : XVth International Congress of Comparative Law : Bristol, 26 July - 1 August 1998 / International Academy of Comparative Law ; edited by Michael Joachim Bonell = XVe Congres International de droit comparé. - The Hague ; London ; Boston : Kluwer Law International, 1999. - xii, 444 lk.
ISBN 9041112545
Märksõnad: äriõigus/kaubanduslepingud/rahvusvahelised lepingud/lepinguõigus/
rahvusvaheline eraõigus/võrdlev õigusteadus/konverentsikogumikud
Kohaviit: 2-00-05612
Principles of international commercial contracts / International Institute for the Unification of Private Law (UNIDROIT). - Rome : UNIDROIT, 1994. - XX, 256 lk.
ISBN 8886449003
Märksõnad: kaubanduslepingud/rahvusvahelised lepingud/lepinguõigus/äriõigus/
rahvusvaheline eraõigus/kommentaarid
Kohaviit: 2-02-07270
The UNIDROIT principles : a common law of contracts for the Americas? : acts : a new approach to international commercial relations : the UNIDROIT principles of international commercial contracts = Los principos de UNIDROIT : un derecho com´un de los contratos para las Américas? : actas / editing Frédérique Mestre, Patricia de Seume ; Inter-American Congress, Valencia, Venezuela, 6-9 November 1996 = Congreso Interamericano. - Rome : UNIDROIT, 1998. - VII, 385 lk.
ISBN 888644902X
Märksõna: kaubanduslepingud/rahvusvahelised lepingud/lepinguõigus/seaduste kooskõlastamine/rahvusvaheline õigus/Ameerika/konverentsikogumikud
Kohaviit: 2-02-07269
UNIDROIT proceedings and papers... [Elektrooniline teavik] = Actes et documents d'UNIDROIT : [Part 1. Official papers. Part 2. Scientific work]. - Rome : International Institute for the Unification of Private Law, 1997-.
1 CD-ROM + 1 kasutamisjuhend. - Ilmub 1 kord aastas.
Vt. ka: http://www.unidroit.org/english/publications/proceedings/main.htm
Märksõna: eraõigus/seaduste kooskõlastamine/valitsustevahelised organisatsioonid/
dokumendid/aastaraamatud/CD-ROMid
Kohaviit: EC-00441
Koostanud Maia Ruttu