| SUMMARIA SOCIALIA |
1999 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
Kolmas tee
Finlayson, Alan. Third way theory
Huvigruppide poliitiline mõju
Christiansen, Peter M. ; Rommetvedt, Hilmar. From corporatism to lobbyism? : parliaments, executives, and organized interests in Denmark and Norway
Naised ja võim
Reynolds, Andrew. Women in the legislatures and executives of the world : knocking at the highest glass ceiling
Euro ja rahvuslik identiteet
Risse, Thomas ; Engelmann-Martin, Daniela ; Knopf, Hans-Joachim ; Roscher, Klaus. To Euro or not to Euro? : the EMU and identity politics in the European Union
Välisabi
Kapstein, Ethan B. Reviving aid or does charity begin at home?
Vaidluste lahendamine WTO raames
Kann, Constance. Review of the WTO dispute settlement system – a sneak preview
Telekommunikatsioon ja infotehnoloogia
Bhatnagar, Pradip. Telecom reforms in developing countries and the outlook for electronic commerce
Piirideta televisioon
McDonald, Kevin M. How would you like your television : with or without borders and with or without culture – a new approach to media regulation in the European Union
Ungari perekonnaõigus
Lajos, A. Razvitie Vengerskogo semeinogo zakonodatelstva
Siseränne Eestis
Sjöberg, Örjan ; Tammaru, Tiit. Transitional statistics: internal migration and urban growth in post-soviet Estonia
KOLMAS TEE
Finlayson, Alan. Third way theory.
The Political Quaterly. Vol. 70 (1999), no. 3, p. 271-279.
Artikkel käsitleb Suurbritannia uusleiboristide kolmanda tee teooriat, selle teoreetilisi aluseid ning kriitikat. Terminit "kolmas tee" hakati kasutama veel enne kui T. Blair ja A. Giddens olid avaldanud oma teosed selle kohta. Oli saanud selgeks, et vanad sotsiaaldemokraatia mudelid ja konservatiivne parempoolsus on ebaõnnestunud ning edasiseks arenguks vajatakse midagi uut.
Uusleiboristid ei formuleeri oma poliitilisi ideid ühiskonna olemuse ja selle ressursside jaotamise kohta moraalinõuete alusel, vaid tuginedes arvamusele, et maailm on muutunud. Muudatuste all mõistab T. Blair globaliseerumist, tehnoloogilist arengut, naiste rolli muutumist ja rahulolematust poliitiliste institutsioonidega. Kolmanda tee poolt pakutav vastus neile muutustele on püüelda dünaamilise, teadmistel rajaneva majanduse poole, mis põhineb üksikisiku õigustel ja võimalustel ning kus riik võimaldab, mitte ei käsuta ja turg teenib avalikku huvi.
Kolmanda tee teoreetilised juured pärinevad kahest voolust. Neist esimene tuleneb analüüsidest, mis on seostatavad väljaandega Marxism Today ja teine Anthony Giddensi töödest. Mõlemad suunad rõhutavad, et on vaja radikaalseid muutusi meie mõtlemises ja järelikult ka poliitilises lähenemises. Tähelepanuväärne on, et uusleiboristid ei huvitu poliitilisest filosoofiast. Poliitika legitiimsus põhineb neil mitte eetilistel printsiipidel, vaid tõel sotsiaalsete faktide kohta. Sotsialismi ja sotsiaaldemokraatia moraalinõuete asemele paigutavad uusleiboristid nõude pääseda ligi tõele oleviku kohta.
Uusleiboristide teooria peamisteks allikateks on Stuart Halli thatcherismi tõlgendus ja postfordistlik kaasaegse ühiskonna ja majanduse ümberhindamise teooria (tuntud New Times'i nimetuse all). Anthony Giddensi poliitiline analüüs jagab viimase veendumust, et me oleme silmitsi maailmaga, milles vanad sotsialismi ja keinsianismi ideed on iganenud ning vaja on uut elulist poliitikat.
Alan Finlayson kritiseerib kolmanda tee poliitikat kolmest aspektist. Epistemoloogilise käsitluse puhul näeb ta ohtu, et kolmanda tee ideoloogia võib viia eksikujutelmani, et sotsiaalsed suundumused on piisava hulga statistika olemasolu korral selgelt identifitseeritavad ja neutraalsed fenomenid, mis omakorda võib tekitada tahtmise neid suundumusi poliitika tarbeks välja selgitada.
Kritiseerides kolmanda tee poliitikat kapitalismi definitsioonist lähtuvalt tekib küsimus, kas kolmas tee mõistab maailma muutumist tehnoloogia terminites või kapitalismi transformatsioonidena ning milline on nende kahe arusaama suhe. Võrdsuse küsimuse puhul on kriitiliseks punktiks, kuidas kolmas tee mõistab võrdsust ning kas see küsimus nõuab sotsioloogilist või poliitilisest filosoofiast tulenevat vastust. Või on sellele vastamiseks kolmas tee?
Refereeris Ülle Lepp
HUVIGRUPPIDE POLIITILINE MÕJU
Christiansen, Peter M. ; Rommetvedt, Hilmar. From corporatism to lobbyism? : parliaments, executives, and organized interests in Denmark and Norway.
Scandinavian Political Studies. Vol. 22 (1999) no. 3, p. 195-220.
Artiklis analüüsitakse huvigruppide positsioonides viimase 20 aasta jooksul toimunud muutusi Taanis ja Norras.
Korporatiivset kanalit poliitikas vaadeldakse kui huvigruppide osalemise võimalust poliitika kujundamise ja täideviimise protsessis. Administratiivse mudeli kohaselt esineb korporatiivsus huvigruppide osalusena ametlikes kontaktides (juhatustes, nõukogudes jm). Korporatiivsust iseloomustab seega tugev institutsionaliseeritus.
Kui suhted huvigruppide ja võimuesindajate vahel on suuremalt jaolt mitteametlikud ja nende institutsionaliseerituse aste on madal, on tegemist lobismiga. Korporatiivne institutsioon määrab täpselt ära, millistel organisatsioonidel on priviligeeritud ligipääs otsuste tegemise areenile, vastavad reeglid lobismi puhul on palju vabamad ja ebamäärasemad. Lobismi puhul on initsiatiiv huvigruppide poolel, kusjuures otsuste tegemise protsessi ei ole nad otseselt kaasatud. Huvigruppide strateegia on suunatud nii bürokraatlike kui parlamentaarsete struktuuride mõjutamisele.
Kuigi nii administratiivne kui parlamentaarne lobism liidavad erinevaid tegijaid, sarnanevad nad oma põhiomadustelt: käitumise reeglid on ambivalentsed ja institutsionaliseerumise aste madal. Korporatiivsus seevastu eeldab tugevat vastastikust seotust huvigruppide ja administratiivsete täideviijate vahel, lobism on palju järeleandlikum institutsioon ja omab seepärast muutusteks suuremat potentsiaali.
Analüüsides Norra ja Taani poliitikat vahemikus 1936-1995, võib täheldada tugevate korporatiivsete struktuuride arengut kuni 1973. a-ni, mis on ilmselgelt mõjutanud parlamendi rolli ühiskonnas. Huvigruppide kontaktide analüüs näitab traditsiooniliste korporatiivsete struktuuride osa märkimisväärset vähenemist otsuste vastuvõtmise protsessis. Vaatamata selgetele tõenditele säilinud tugevatest korporatiivsetest mõjudest, on parlamentaarne lobism näidanud tõusutendentsi ning parlamendi aktiivsus on suurenenud mitmes aspektis.
Parlamentaarse lobismi analüüs näitas, et määrav osa Norra ja Taani üleriiklikest huvigruppidest on kontaktis parlamendiliikmetega, kusjuures kontaktide hulga suurenemise tendents on märgatavam Taanis. Administratiivse ja parlamentaarse lobismi suurenenud tähtsus on seotud laiemate sotsiaalsete ja majanduslike arengutega. Isegi kui huvigrupid eelistaksid stabiilseid korporatiivseid struktuure parlamentaarse lobismi ettearvamatule ja kahemõttelisele institutsioonile, ei tea nad sellegipoolest, kas ja millal suurendab parlament oma võimu administratsiooni suhtes.
Refereeris Ilona Kõrgema
NAISED JA VÕIM
Reynolds, Andrew. Women in the legislatures and executives of the world : knocking at the highest glass ceiling.
World Politics. Vol. 51 (1999) no. 4, p. 547-572.
Artikkel teeb kokkuvõtte 1998. a toimunud uuringute tulemustest, mille eesmärgiks oli: (1) kindlaks teha naiste arv 180 riigi seadusandlikus kogus ja nendega seotud autonoomsete valitsustega territooriumitel; (2) kategoriseerida 180 riigi valitsuskabinettidesse kuuluvad naised nende ministriportfelli tüübi järgi; (3) testida levinud hüpoteese, mis spekuleerivad naiste poliitilisele esindatusele juurdepääsu võimalusi raskendavate või hõlbustavate faktoritega.
Alates 1980ndate lõpust on terve rida riike asunud üleminekule autoritaarselt rezhiimilt demokraatiale. Demokraatia iseenesest ei ole määrav naiste esindatusele riigi poliitilises elus, pigem on määravateks faktoriteks naiste tunnustamine võimupositsioonidel riigi poolt ning naiste kui liidrite ja riigivalitsejate sotsiopoliitiline ja kultuuriline aktsepteerimine. Religioossed tavad ja ideoloogilised liikumised aitavad luua teatud eeldusi, kuid vastavad alused tuleb üles ehitada naistesõbralikel poliitilistel institutsioonidel nagu valimissüsteemid ja valimiskvoodid. Autorid peavad oluliseks märkida, et maailma erinevates paikades mõjutab kultuuriline taust naiskandidaatide valimist väga erineval viisil. Lääne-Euroopas on valimissüsteemidel naiste esindatusele suurem mõju kui Aasias või Kesk- ja Ida-Euroopas.
Naiste esindatus valitsuskabinettides sõltub valitsuse poliitilisest orientatsioonist ja naiste edukusest seadusandlikul tasemel. Erinevad uuringud on näidanud, et viimase 50 aasta jooksul on naiste osakaal poliitikas suurenenud. Parlamenti kandideerimisel on naised edukad olnud alates Teise maailmasõja lõpust, valitsuskabinetis positsioonide hõivamisel aga alles viimasel kümnendil. Järgmiseks läbimurdeks peavad uurijad naiste määramist võtmeministrite kohtadele (kaitseminister, rahandusminister, sise- ja välisminister) ning sellele järgnev naiste kandideerimine presidendi või peaministri ametikohale on tipptase.
Kõneldes takistustest naiste teel võimu juurde, peab autor oluliseks nelja tüüpi takistusi: sotsiaalset kultuuri ja sotsiaalmajanduslikku arengut; poliitilist kultuuri; riigi olemust ja poliitilisi institutsioone. Kultuurilised takistused on sageli religioosset päritolu. 1970-1972 läbi viidud uurimuse põhjal võib väita, et kõige antidemokraatlikumate riikide kultuuris on domineerivaks religioon, filosoofia või uskumus, mis peab naistele omaseks alluva rolli.
Poliitilise kultuuri puhul on olulisel kohal poliitiline süsteem. Süsteem, kus seadusandlikus kogus domineerib väike hulk tugevaid parteisid, soosib naiste valimist parlamenti palju tõenäolisemalt kui seadusandlik kogu, milles on palju väikeseid parteisid vähese kohtade arvuga. Sama teooria on rakendatav valitsuskabineti puhul. Ühe partei valitsuse puhul on rohkem ministriportfelle jagamiseks ja sellele kohale on võimalik määrata ka naisi. Koalitsioonivalitsuse puhul jätkub eri parteidele vähem portfelle ja need jagatakse partei ladviku vahel.
Antidemokraatlike rezhiimide puhul mõjutab rezhiimi tüüp naiste võimalusi ning vasakpoolse ideoloogiaga rezhiimid paigutavad naisi kõrgematele kohtadele meelsamini. Võtmeküsimuseks naiste esindatuse seisukohalt peetakse siiski valimissüsteeme. Kõige naistesõbralikumateks valimissüsteemideks peetakse proportsionaalse esindatusega nimekirja meetodil põhinevaid valimissüsteeme.
Refereeris Ülle Lepp
EURO JA RAHVUSLIK IDENTITEET
Risse, Thomas ; Engelmann-Martin, Daniela ; Knopf, Hans-Joachim ; Roscher, Klaus. To Euro or not to Euro? : the EMU and identity politics in the European Union.
European Journal of International Relations. Vol. 5 (1999), no. 2, p. 147-187.
Artikkel püüab selgitada muutusi suhtumises ühisrahasse pärast Maastrichti. Artikkel keskendub Suurbritannia tõrksusele ühisraha kasutuselevõtmisel ning Prantsusmaa ja Saksamaa jätkuvale euro toetamisele. Autorid leiavad, et ainult majanduslikele või geopoliitilistele teguritele toetuvad selgitused ei ole piisavad seletamaks erinevusi nende riikide hoiakutes.
Autorid väidavad, et poliitilise eliidi arusaam materiaalsetest ja instrumentaalsetest huvidest seoses euroga on sügavalt mõjutatud nende Euroopa poliitilise korralduse nägemusest. Ühine on seisukoht, et majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste küsimuste osas on rahvuslike lahenduste aeg möödas, mida toetab euroraha kui ühise Euroopa identiteedi sümboli kasutuselevõtt. Frank, mark ja naelsterling on taandumas rahvusliku mineviku sümboliteks. Teisalt tuleb arvestada sellega, et Euroopa poliitilise korralduse tulevikunägemused annavad omakorda Euroopa Rahaliidule poliitilise tähenduse. Kontseptuaalsel tasandil ei püüa artikkel vastandada rahvusriiklikku identiteeti materiaalsetele huvidele, pigem püütakse näidata nende vahel esinevaid põhjuslikke seoseid.
Euroopa identiteet on antud kolme riigi jaoks erineva tähendusega, sest ta on seotud varasemate arusaamadega rahvusriigist. Euroidentiteet on kõige tugevam Saksamaa eliidi hulgas, kus europatriotism oli Teise maailmasõja järgsel ajal osa riiklikust hoiakust. Suurbritannia puhul on olukord vastupidine, kuna seal peetakse siiani Euroopat muuks maailmaks. Prantsusmaa eliit jääb oma hoiakutelt Suurbritannia ja Saksamaa vahele.
Autorid püüavad teoreetiliselt selgitada rahvusriigi identiteedi arengut nendes riikides. Nii Suurbritannia kui Saksamaa puhul on kollektiivne identiteet mõjutatud viisist, kuidas poliitiline eliit näeb riigi majanduslikke huvisid seoses Euroopa integratsiooniga üldiselt ja rahaliidus eraldi. Prantsusmaa puhul on oluliseks teguriks Mitterand'i majanduspoliitika ebaõnnestumine ja külma sõja lõpp, mis ajendas prantsuse sotsialiste 1980ndatel ja gaulliste 1990ndate algul ümber sõnastama oma poliitilisi huve ning mis väljendus nende arusaamade euroopalikumaks muutumises.
Artikkel lõpeb tähelepanu juhtimisega asjaolule, et rääkides rahvuslikust identiteedist peab rääkima ka rahvast. Kuigi poliitiline eliit ei saa rahvuslikku identiteeti lihtsalt välja mõelda, teenib nendepoolne kollektiivse identiteedi tõlgenduste ning sümbolite ja müütide kasutamine poliitika legitiimsuse suurendamise eesmärki. Seda võis täheldada Saksamaa puhul, kus eliidi ja avalikkuse suhtumine eurosse oli erinev. Vaatamata kantsler Kohli pingutustele jäi avalik arvamus euro suhtes skeptiliseks ning sellest oli ka tingitud Kohli ebaedu 1998. a valimistel. Autorid küsivad, miks avalikkus ei jaga Kohli identiteeditõlgendust ja kuidas on eliidi ja massi identiteedid üksteisega seotud? Need küsimused vajavad nende arvates edasist uurimist.
Refereeris Ülle Lepp
VÄLISABI
Kapstein, Ethan B. Reviving aid or does charity begin at home?
World Policy Journal. Vol. XVI (1999), no. 3, p. 35-44.
Artikkel käsitleb arengumaadele osutatavat välisabi ja keskendub vaesuse vähendamisele kui arenenud tööstusriikide poliitika ühele kesksele küsimusele. Välisabi on välispoliitika vahenditest ainus, mis võiks kaasa aidata vaesuse vähendamisele. Välisabi suurendamise küsimus on muutunud eriti oluliseks hiljutise globaalmajandusliku kriisi taustal.
Lääne liitlaste sõjajärgset välispoliitikat on mõjutanud kolm sihti: Euroopa ja Jaapani majanduse jaluleaitamine, kommunismi ohjeldamine ja rahvusvaheline majanduslik areng. Viimane on jäänudki saavutamata, miljonitel Aafrika, Aasia, Ladina-Ameerika ja endise sotsialismileeri inimestel on puudus toidust, tervishoiust, haridusest ja tööst. Samal ajal on peamiste doonorriikide välisabi eelarved praegu madalaimal tasemel alates 1950ndate algusest.
Sõjajärgsel perioodil mõjutasid välisabi suurust külma sõja ideoloogia ja heaoluriikide võimalused. Praegu, külma sõja lõppemise ja heaoluriigi kriisi oludes, on välisabi kaotamas oma toetuspinda. 1940ndate lõpus ja 1950ndate alguses mängis välisabi olulist rolli USA välispoliitikas (Marshalli plaan). Ameerika abiga on üles ehitatud ka enamik tänapäeva majanduse juhtivatest institutsionaalsetest struktuuridest (IMF, Maailmapank). Välisabil on olnud tohutu mõju postkommunistlike riikide majanduse ümberkorraldamisele, see on võimaldanud Ungaril, Poolal ja Tshehhil saavutada makromajanduslikku stabiilsust. Vähem on tuntud Botswana ja Uganda näited, kelle majanduslik edu on nad teinud Aafrika näidisriikideks.
Välisabi suurus kasvas sõjajärgsel perioodil kiiresti, 20 miljardilt dollarilt aastas kuni 70 miljardi dollarini 1991. a-l. Sealt alates on välisabi suurus vähenenud ja enamasti just USA osa vähenemise tõttu, mida OECD Rahvusvahelise Abi Komitee on hinnanud "ebaadekvaatseks". Praegu eraldavad arenenud tööstusriigid vähem kui 0,25% oma rahvuslikust koguproduktist välisabile, mis on poole vähem kui 1990ndate alguses. On küll arvatud, et välisabi võiks osutada erasektor, kuid viimane on ebakindel ja muutlik. 1997. a alanud globaalne finantskriis on erasektori investeeringuid oluliselt kahandanud. See kogemus näitab, et kuni arengumaad võitlevad demokraatia ja vaba turu jaoks vajalike poliitiliste ja majanduslike institutsioonide ülesehitamise eest, on välisabi neile riikidele vajalik ja seda ei asenda erasektori investeeringud.
Samas elavad 15% ameeriklastest ja 17% eurooplastest allpool vaesuspiiri ning nende riikide valijad on veendunud selles, et valitsuse heaoluprogrammid on olnud vaesuse vähendamisel ebaefektiivsed.
Autor on arvamusel, et ükski välisabi taaselustamist pooldav argument ei ole kaalukas, kui välisabi ei kasutata otstarbekalt. Edu saavutamiseks vaesuse vähendamisel peaks välisabi olema orienteeritud abivajajatele ja spetsiifilistele projektidele ning sellesse peaksid olema kaasatud heategevusorganisatsioonid.
Refereeris Ülle Lepp
VAIDLUSTE LAHENDAMINE WTO RAAMES
Kann, Constance. Review of the WTO dispute settlement system – a sneak preview.
International Trade Law & Regulation (1998) no. 4, p. 151-155.
Mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru lõppdokument (1994) sisaldab ka vaidluste lahendamise süsteemi Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames. Artikkel annab lühiülevaate nimetatud süsteemist kui väga tugevast õiguslikust mehhanismist, mille abil saab lahendada WTO liikmesriikide vahelisi kaubandusvaidlusi.
Süsteemi eesmärgiks on vaidluste positiivne lahendus, mitte karistamine, seetõttu peab organisatsiooni liige vastavalt vaidluste lahendamise käsitusleppe põhimõtetele enne protsessi algatamist veenduma, et tegemist on antud protseduurireeglite järgi tulemusliku juhtumiga.
Kui protsess on algatatud, läbib see enne lahenduseni jõudmist mitu etappi, millest esimene on kuni 60-päevane konsultatsioonide periood. Sageli võidakse selle käigus jõuda konsensusele ning edasine sõltub juba poolte kokkuleppest. Kui sel viisil ei õnnestu aga erimeelsusi lahendada, näeb vaidluste lahendamise käsituslepe ette järgmised sammud alates sõltumatutest ekspertidest koosneva vaekogu moodustamisest ning lõpetades apellatsioonimenetlusega.
Vaekogu moodustamisel on ette nähtud kindlad reeglid – liikmete värbamise kord, koosseis, funktsioonid ja volitused. Oluline on ka konfidentsiaalsuse aspekt, mis tähendab, et kõik vaekogu nõupidamised on salajased ning selle organi poolt koostatud ettekannetes avaldatud üksikisikute arvamused on anonüümsed. Lõplikud otsused on aga avalikkusele kättesaadavad ning need pannakse WTO koduleheküljele aadressil http://www.wto.org/dispute/dispute.htm
Kokkuvõtvalt võrdleb autor WTO süsteemi GATTi tunduvalt üldsõnalisema ja pinnapealsema lähenemisega ning jõuab järeldusele, et WTO vaidluste lahendamise süsteemi näol on tegemist organisatsiooni struktuuri ühe väga olulise ja hästi töötava elemendiga. Sellest annab tunnistust ka fakt, et ajavahemikus 1947-1994 algatati GATTi raames keskmiselt 9 vaidlust aastas, samas kui aastail 1995-1998 WTO raames on see number tõusnud 40ni.
Refereeris Jane Makke
TELEKOMMUNIKATSIOON JA INFOTEHNOLOOGIA
Bhatnagar, Pradip. Telecom reforms in developing countries and the outlook for electronic commerce.
Journal of World Trade. Vol. 33 (1999), no. 4, p. 143-158.
Tehnoloogiline progress telekommunikatsioonide ja infotehnoloogia vallas on põhjustanud ulatuslikke muutusi maailma majanduses. Telekommunikatsiooniteenuste hindade langus ja interneti uuendused on võimaldanud ettevõtetel muutuda jäikadest masstootmisettevõtetest infopõhisteks organisatsioonideks, mis kiirelt ja paindlikult suudavad tootmises järgida turu nõudeid. Ettevõtte võime koguda turuinformatsiooni ja vastavalt sellele kiiresti reageerida on kaasaegses ärimaailmas üks edu eeldusi. Samuti sõltub riikide majanduslik edukus nende võimest rakendada uusi tehnoloogiaid (internet) ja uusi ärimeetodeid (elektrooniline kaubandus).
Elektroonilise kaubanduse eeltingimusteks on internetiga ühendatud personaalarvuti olemasolu ning arenenud telekommunikatsioonivõrgud, seega on arengupotentsiaal suurem riikides, kus vastavad seadmed ning teenused on odavamad.
Maailma Kaubandusorganisatsioonil on infotehnoloogiavahendite ning telekommunikatsiooniteenuste hindade alandamiseks kaks algatust:
–infotehnoloogia kaubanduse deklaratsioon (Information Technology Agreement –ITA), mis võeti vastu 1996. a detsembris Singapuris ning millega ühinenud riigid kohustuvad aastail 1997-2005 kaotama infotehnoloogilistele toodetele kehtestatud tollimaksud;
–maailma telekommunikatsiooniturgude liberaliseerimise kokkulepe WTO teenustekaubanduse üldlepingu raames (Negotiations on Basic Telecommunication Services under the General Agreement on Trade in Services – GATS), millele 1997. a veebruaris kirjutas alla 70 riiki.
Artiklis antakse ülevaade mainitud lepinguga ühinenud arengumaade ja üleminekuriikide olukorrast ning arengust telekommunikatsiooniturgude liberaliseerimise ja infotehnoloogia tollitariifide vallas. Nii on telekommunikatsioonireformidega seotud enim riike Ida-Euroopas, samuti on Ida-Euroopa riigid esirinnas infotehnoloogiale rakendatavate tollitariifide alandamise osas. Riike võrreldes selgub, et telekommunikatsiooniturgude liberaliseerimine on märksa soositum kui infotehnoloogia toetamine. Tollitariifide alandamist võib pidurdada hirm kodumaise toodangu konkurentsivõime pärast, samal ajal kui telekommunikatsioonituru liberaliseerimine tõotab vastava riigi jaoks otseinvesteeringuid.
Telekommunikatsioonituru liberaliseerimisel ja infotehnoloogia hindadel on otsene seos interneti kasutamise aktiivsusega. Näitena võib tuua märkimisväärse internetikasutajaskonnaga Poola ja Tshehhi, kus infotehnoloogia tollitariifid on madalad ja need kavatsetakse likvideerida a-ks 2000 ning kus on alustatud telekommunikatsioonireformidega.
Ehkki vaba telekommunikatsiooniturg ning infotehnoloogia odavad hinnad pole elektronkaubanduse arengu otsene garantii, on need vältimatud arengu ja konkurentsivõime saavutamise eeltingimused üha enam globaliseeruval turul.
Refereeris Siiri Männamaa
PIIRIDETA TELEVISIOON
McDonald, Kevin M. How would you like your television : with or without borders and with or without culture – a new approach to media regulation in the European Union.
Fordham International Law Journal. Vol. 22 (1999) no. 5, p. 1991-2023.
Artikkel käsitleb üht kõige enam vaidlusi tekitanud Euroopa Liidu direktiivi – piirideta televisiooni direktiivi (Council Directive 89/552/EEC of 3 October 1989 on the certain provisions laid down by Law, Regulation or Action in Member States concerning the pursuit of television broadcasting activities), mis võeti vastu 1989. a. Korduvalt on osutatud, et dokument on vastuolus üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) põhimõtetega, mille hulka kuulub näiteks kvantitatiivsete piirangute keeld.
Artikkel annab ülevaate audiovisuaalse tööstuse õigusliku reguleerimise ajaloost ja tagapõhjast. Juba 1930ndatel a-tel jõuti Euroopas arusaamisele, et ringhäälingu levikut ja mõjujõudu on vaja kontrollida rahvusvaheliste kokkulepetega. Eriti põletavaks muutus küsimus seoses satelliitlevi arenguga, mis võimaldas USA toodetel piiramatult tungida Euroopasse. Euroopa audiovisuaalsed tooted ei suuda Ameerika omadega konkureerida, sest need on odavad, kõrge kvaliteediga ja ületanud keelebarjääri. Kirjutises eritletakse põhjusi ning jälgitakse arengut, kuidas jõuti nimetatud direktiivi kehtestamiseni.
Direktiivis on sätestatud, et alates 1993. a-st peavad liikmesriikide telekanalid vähemalt 50,1% ulatuses edastama Euroopa päritolu saateid, kusjuures arvesse ei lähe uudistele, spordiülekannetele, telemängudele, reklaamile ja teletekstile kuluv saateaeg. Autor suhtub kriitiliselt direktiivi ettevaatlikku sõnastusse, mis ütleb, et seda tuleks rakendada võimaluse korral ja sündsal moel (where practicable and by appropriate means), kuna see jätab liiga palju võimalusi erinevateks tõlgendusteks. Diskussioonide käigus on kahtluse alla seatud isegi direktiivi õiguslik siduvus.
Pikemalt kaalutakse kasu ja kahju, mida direktiiviga kehtestatud päritolukvoot on kaasa toonud ning analüüsitakse selle kasutegurit, kuivõrd piirideta televisiooni direktiivi eesmärgiks on ühtaegu nii Euroopa kultuuri kaitsmine kui ka selle leviku edendamine. Nii direktiivi väljatöötamine kui rakendamine on toimunud erinevate survegruppide ägedas võitluses ja äriliste huvide kokkupõrkes. Ühelt poolt on Euroopa kultuuriavalikkus nõudnud kaitset euroopalikele väärtustele ja teiselt poolt ei saa alahinnata Ameerika filmitööstuse lobi mõjujõudu, mis toetub kohalike telejaamade ärihuvile.
Lõpuks võrreldakse direktiivi ja selle toimet analoogilise USA õigusliku mehhanismiga. USAs kehtib kommunikatsiooniseadus (Federal Communications Act) ning selle alusel tegutseb Föderaalne Kommunikatsioonikomisjon. Autor leiab, et Ameerika süsteem on efektiivsem ning Euroopal oleks mõndagi sealt üle võtta, näiteks on USAs lubatud telejaama omada vaid Ameerika kodanikel.
Samuti osutab autor, et tähelepanuta ei tohiks jätta väiksemaid Euroopa Liidu liikmesriike, kes oma keele ja kultuuriga ei suuda omakorda konkureerida Euroopa juhtivate maade Saksamaa, Inglismaa ja Prantsusmaaga.
Refereeris Giina Kaskla
Lajos, A. Razvitie Vengerskogo semeinogo zakonodatelstva.
Gosudarstvo i pravo (1999) no. 6, s. 77-83.
Ungaris kehtib 1952. a vastuvõetud perekonnaseadus, mida on mitu korda radikaalselt muudetud ja täiendatud.
Esimesed olulised muudatused tehti 1974. a. Need puudutasid abielu tugevdamist ja abikaasade võrdõiguslikkuse suurendamist. Abiellumise eaks sai meestel 18 eluaastat ja naistel 16, kusjuures seda iga sai 2 aasta võrra nihutada. Abiellumisavalduse ja abiellumise vahele pidi jääma 30 päeva. Keelatud oli abielu lapsendatute vahel. Muutusid oluliselt ka abikaasadevahelised varanduslikud suhted ning üksikasjalikumalt reguleeriti abikaasade ühis- ja lahusvarasse puutuvad küsimused. Uudne oli seisukoht, et abikaasade lahusvara, mida perekonnas kasutati koos üle 15 aasta, muutus abikaasade ühisvaraks. Oluliselt muudeti ka lapsendamisega seonduvat. Lisaks perekonnaseaduse muutmisele võeti 1974. a vastu rida rakendusakte, nagu näiteks määrused alimentide ning riigi hoolitsusest alaealiste laste eest kohta jt.
Järgmine etapp Ungari perekonnaõiguse arengus algas 1986. a, mil uuesti muudeti perekonnaseadust ja võeti vastu mitu rakendussätet. Abiellumise eaks sai nii meestel kui naistel 18 eluaastat, mida küll erandjuhtudel sai nihutada 2 aastat. Abiellumisavalduse ja abiellumise vaheline aeg muutus 3-kuuliseks. Lihtsamaks muutus abielulahutus, eriti juhtudel, kui see toimus vastastikusel kokkuleppel ja ilma varaliste vaidlusteta. Oluliseks sai ka laste huvide suurem arvestamine abielulahutuse korral. Muutusid abikaasade varalisi suhteid käsitlevad seadusesätted ning kasutusele võeti abieluvaralepingu mõiste. Oluline muudatus seisnes selles, et kui lapse vanemad elasid faktiliselt koos, siis ei olnud vaja isadust tuvastada, vaid eeldati, et laps sündis sellest kooselust. Muutusid ka lapsendamise põhimõtted. Ilma vanemate nõusolekuta võis lapsendada vaid nende vanemate lapsi, kellelt olid vanemlikud õigused ära võetud. Lisaks ei tohtinud ema anda luba lapsendamiseks enne kuue kuu möödumist lapse sünnist.
Uued olulised muudatused leidsid aset 1990ndatel aastatel. Nende põhjuseks olid ühiskondlikud sündmused ja Ungari ühinemine lapse õiguste konventsiooniga 1991. a. Muudetud lapsendamise korra järgi sai ema anda nõusoleku lapsendamiseks juba enne lapse sündi. Küll aga jäeti emale õigus seda otsust muuta kuni lapse 2-kuuseks saamiseni. Rangemad nõuded esitati haigete ja üle 6 aasta vanuste laste lapsendamisele.
Seoses lapse õiguste konventsiooniga viidi 1995. a Ungari perekonnaseadusesse klausel, et alati lähtutakse lapse õigustest, huvidest ja kaitsest. 1. novembril 1997 võeti Ungaris vastu lastekaitseseadus, mis puudutas ka mitmeid laste ja vanemate vaheliste suhete aspekte perekonnaseaduses ning sellega seoses määrati perekonnaseaduses täpsemalt ära laste ja vanemate õigused ja kohustused. Veel muutis lastekaitseseadus lapsendamise reguleerimist perekonnaseaduses, mille eesmärgiks oli kiirendada lapsendamise protsessi ja samas ka suurendada vanemate vastutust oma laste ees. 1997. a muutus vanemlike õiguste äravõtmise kord, kus suur rõhk pandi vanema enda tahtele ennast muuta ja ise oma last kasvatada. Muudeti ka lastele elatise andmisega seotud korda.
Refereeris Katrin Ordlik
SISERÄNNE EESTIS
Sjöberg, Örjan ; Tammaru, Tiit. Transitional statistics: internal migration and urban growth in post-soviet Estonia.
Europe-Asia Studies. Vol. 51 (1999) no. 5, p. 821-842.
Artikkel tutvustab 1997. a Eestis läbiviidud uuringu tulemusi, mille eesmärgiks oli migratsiooni mudelite tundmaõppimine ja võrdlemine ametliku statistika andmetega. Visandatakse erinevused uuringu tulemuste ja ametliku statistika vahel ning osutatakse ka kõrvalekaldumiste allikatele. Uuringu tulemused analüüsivad Eesti Statistikaameti andmeid ning pakuvad omapoolse arusaama sellest, kuidas migratsioonivood ja urbaniseerumisprotsessid on üleminekuperioodil muutunud.
Ametlik statistika näitab, et iseseisva Eesti elanikkonda iseloomustab vähene kalduvus elukohta muuta ja ränne linnadest maakohtadesse on suurem kui vastupidine tendents. Alates 1991. a-st on linnarahvastiku kasv muutunud negatiivseks. Ametliku statistika puhul on terve rida probleeme. Statistikaamet defineerib küllaltki täpselt, mis on registreeritud ränne, nimetades selleks omavalitusüksuse administratiivseid piire ületavat elukohamuutust. Selline statistika ei ole kaugeltki täielik. Näiteks võivad noored oma vanematekodust lahkuda töökohta otsima või õppima, ilma et ametlik statistika seda kajastaks. Samas on märgatav tendents, et registreeritakse fiktiivseid elukohamuutusi.
Ametliku statistika kvaliteedi hindamiseks kasutasid artikli autorid uuringu käigus kogutud andmeid. Intervjueeriti 1001 isikut vanuses 15-74 üle kogu Eesti, kogumaks teavet nende a-te 1989-1997 kohta. Iga intervjueeritu vastas küsimustele oma elukoha muutuste ja nende põhjuste kohta, nimetades ühtlasi, kas muutus oli tema elukohas registreeritud. Kõigist vastanutest oli ajavahemikul 1989-1997 oma elukohta vähemalt korra vahetanud 31,9%, kellest 58,5 % muutis oma elukohta omavalitsusüksuse piires.
Uuringu tulemusena toovad autorid välja suuna, et inimeste soov oma liikumist ametlikult registreerida väheneb. 1989-1996 registreeriti ametlikult vähem kui kaks kolmandikku kõigist elukohamuutustest ja see tendents süveneb. Samal ajal kasvab tegelike elukohamuutuste arv aasta-aastalt. Rände suundi tervikuna iseloomustab, et puuduvad olulised erinevused erinevate vanuse-, sotsiaalsete gruppide või sissetulekute järgi jagunevate gruppide vahel. Mitte-eestlaste rände mudel erineb oluliselt eestlaste omast.
Uuringust tuleneb terve rida küsimusi. Kui oodatakse, et majanduse restruktureerimine mõjutab inimeste rändekäitumist, siis kerkib küsimus ka sobivate mudelite ja teooriate määratlemisest.
Refereeris Ülle Lepp