| SUMMARIA SOCIALIA |
2000 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
|
Auer, Stefan. Nationalism in Central Europe – a chance or a threat for the emerging liberal democratic order? |
2 |
|
Cremer, Helmuth ; Gahvari, Firouz. Tax evasion, fiscal competition and economic integration |
3 |
|
Lainela, Seija. Baltic accession to the European Union |
3 |
|
Bar, Christian v. The study group on a European Civil Code |
4 |
|
Brainerd, Elizabeth. Women in transition: changes in gender wage differentials in Eastern Europe and the former Soviet Union |
5 |
|
Berger, Samuel R. A foreign policy for the global age |
6 |
|
Naim, Moises. A talk with Michel Camdessus about God, globalization, and his years running the IMF |
7 |
|
Watt, Sheila; Higgins, Cassie; Kendrick, Andrew. Community participation in the development of services: a move towards community empowerment |
8 |
NATSIONALISM
Auer, Stefan. Nationalism in Central Europe – a chance or a threat for the
emerging liberal democratic order?
East European Politics and Societies.
Vol. 14 (2000) no. 2, p. 213-245.
Artikkel annab ülevaate natsionalismi mõiste erinevatest käsitlustest. Autor lähtub George Schöpflini määratlusest, mille kohaselt natsionalismil on kaks vormi: demokraatiale toetuv läänelik vorm ja vähearenenud ida vorm.
Ehkki analüütikud ei ole suutnud kokku leppida ei natsionalismi definitsioonis ega selles, milline on tema roll ühiskonnas, väidab enamik siiski, et natsionalism on nüüdisaegne fenomen, mis tekkis 18. (Hobsbawm) või 19. sajandil (Gellner). Ernest Gellner näitab, et natsionalism tõi kaasa sügava murrangu inimkonna ajaloos. Ta järeldab, et moderniseerumine toob kaasa natsionalismi ja natsionalism põhjustab riikide teket, mitte vastupidi. Tema natsionalismikäsitlus kirjeldab pigem natsionalismi ajaloolist kujunemist Kesk-Euroopas (Austria-Ungari) ning ei puuduta selliseid Kesk-Euroopa poliitilise arengu küsimusi nagu seos natsionalismi ja liberaaldemokraatia vahel, miks ühed natsionalismi vormid muutusid 20. sajandi esimesel poolel inimvaenulikeks (nt Saksamaal, Itaalias) ja teised mitte ning kas natsionalism on liberalismi surmavaenlane või selle loomulik liitlane.
Esialgu peeti natsionalismi progressiivseks ja liberaaldemokraatia arengut toetavaks (Tocqueville, Mill, Mazzini). Hoolimata sellest, et natsionalismi olemuse kohta on eri arvamusi, on tänapäeval enamik analüütikuid seisukohal, et natsionalism takistab liberaaldemokraatia arengut. Mõned (Beiner, Habermas, Hobsbawm) ütlevad, et see tuleb täiesti kõrvale tõrjuda; teised (Dahrendorefm, Kymlicka, Tamir) näitavad, kuidas demokraatiat ja natsionalismi kokku sobitada.
Sageli eristatakse kodanlikku (civic) ja etnilist natsionalismi. Prantsusmaal ja Ameerikas põhines kodanlik natsionalism rahva suveräänsuse ideel. Etniline natsionalism kerkis esile 19. sajandi lõpul ja see on iseloomulik Kesk- ja Ida-Euroopale. Kui kodanlikku natsionalismi seostatakse liberalismiga, siis etniline natsionalism on sageli soodustanud autoritaarseid rezhiime. Et inimesed Ida-Euroopa riikides vajavad rahvuslikku identiteeti, huvitab analüütikuid liberaalse natsionalismi võimalikkus. Kesk-Euroopas kasutati natsionalismi ära nii vasak- kui ka parempoolsete diktatuuride seadustamiseks, kuid samas oli see ka rahvusliku vabadusliikumise osa, mis edendas liberaaldemokraatiat. Seetõttu võib kõiki 1989. aasta revolutsioone pidada teatud määral natsionalistlikeks.
Kokkuvõttes märgib S. Auer, et poliitilised protsessid tänapäeva Kesk-Euroopas ei ole ette määratud nende nn idaminevikuga. Siirdeaja edukust mõjutab konkurents erinevate natsionalismivormide vahel igas riigis eraldi. Otsustav küsimus on, kas liberaalne natsionalism saavutab võidu ksenofoobiast ja shovinismist tugevust ammutava natsionalismi üle. Liberaalse natsionalismi teatud vormide toel on kõigil Kesk-Euroopa riikidel hea väljavaade säilitada demokraatlikku korda.
Refereerinud Ülle Lepp
MAKSUKONKURENTS JA MAJANDUSINTEGRATSIOON
Cremer, Helmuth ; Gahvari, Firouz. Tax evasion, fiscal competition and economic
integration.
European Economic Review. Vol. 44 (2000) no. 9, p. 1633-1657.
Majanduse süvenev integreerumine suurendab kapitali, inimeste ja kaupade mobiilsust, mis omakorda suurendab maksustamisbaasi liikuvust. Majandusliitudesse kuuluvad riigid üritavad oma maksubaasi laiendada ning tekitavad sellega maksukonkurentsi. Üldine suhtumine toetab arvamust, et maksukonkurents vähendab maksutulusid, mistõttu vähenevad riigi võimalused pakkuda avalikke hüvesid ja ellu viia sotsiaalpoliitikat. Maksukonkurentsi tõttu tekkivate probleemide lahenduseks on peetud maksude koordineerimist ja harmoniseerimist majandusliitude liikmesriikides.
Maksude harmoniseerimise ja maksukonkurentsiga seotud teemad on päevakorral nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. Artiklis näitavad autorid maksukonkurentsi probleeme uudse nurga alt ja tutvustavad uurimust fiskaalpoliitika harmoniseerimise efektiivsusest maksudest hoidumise korral.
Et prognoosida võimalikke reaktsioone maksude harmoniseerimise korral ja võrrelda erineva avatuse- ning integratsiooniastmega riike, kasutavad autorid matemaatilisi mudeleid. Maksudest hoidumist vaadeldakse kui poliitilist otsust, mis on seotud auditi tehnoloogiaga.
Suletud süsteemi korral tõstab maksudest hoidumine riiklike fondide marginaalkulu ja alandab avalike hüvedega varustamise taset riigis. Sümmeetriliste integreerunud riikide puhul võib maksudest hoidumine tekitada konkurentsi nii maksumäärades kui ka audititingimustes. Mõne seni efektiivse maksu vähendamine toob harmoniseerimispoliitika tulemusena tavaliselt kaasa ka auditinõuete leevendamise. Seega võib maksude harmoniseerimine olla efektiivne vaid siis, kui sellega kaasneb auditinõuete ühtlustamine.
Kahe ebasümmeetrilise integreeruva riigi maksude ühtlustamine võib kasu tuua riigile, kes hoidub maksudest, ent samas põhjustab sellega teise, seni ausa riigi pöördumise maksudest hoidumise teele. Erandjuhul on võimalik, et aus riik jääb ausaks ja saab hoolimata maksukonkurentsi tekkest integreerumise läbi kasu (varem suletud piiridega riigi puhul).
Ehkki need tulemused on hüpoteetilised, on nad väga olulised. Need osutavad majandusintegratsiooni võimalikele ohtudele, mis siiani on jäänud tagaplaanile ja mis väärivad teadvustamist.
Refereerinud Siiri Männamaa
BALTIMAAD JA EUROOPA LIIT
Lainela, Seija. Baltic accession to the European Union.
Journal of
Baltic Studies. Vol. XXXI (2000) no. 2, p. 204-216.
Artiklis võrreldakse Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi pidavaid Balti riike, tuginedes Euroopa Komisjoni 1999. a aruandele (Reports on progress towards accession by each of the candidate coutries, Brussels, 1999).
Kirjeldades Balti riikide majanduspoliitikat märgib autor, et makromajanduslik areng on loonud stabiilse aluse struktuuriliste ja institutsiooniliste reformide läbiviimiseks. Inflatsiooni tase on alates 1992. a järsult langenud ning oli aastail 1998-1999 üks madalamaid Kesk- ja Ida-Euroopas. Majanduspoliitika nurgakiviks on fikseeritud vahetuskurss (Eestis kehtestatud 1992, Lätis ja Leedus 1994). Kõige rangem on fiskaalpoliitika olnud Eestis, ka Läti on oma fiskaalpoliitikaga edukalt toime tulnud. Samas on Leedu alates 1993. a lubanud igal aastal eelarvedefitsiiti. Väliskaubandusbilansse võrreldes selgub, et kõigis Balti riikides on suur defitsiit. Edukaim on Läti, kelle defitsiit on ületanud 10% ainult ühel korral (1998).
Siirderiikide majandusnäitajate poolest, mida EBRD regulaarselt koostab, oli Eesti 1999. a neljandal kohal Ungari, Poola ja Tshehhi Vabariigi järel ning Läti ja Leedu jagasid seitsmendat kohta Slovakkia ja Sloveenia järel. Paljudes valdkondades (välismajanduspoliitika) on Balti riikide majanduspoliitika olnud isegi liberaalsem Lääne majanduspoliitikast. Vähem kui 10 aastaga on Balti riikidel tekkinud märkimisväärne kaubavahetus Euroopa Liiduga (1998. a moodustas Eesti eksport EL riikidesse 55%, Läti ja Leedu eksport vastavalt 57% ja 38%.)
Balti riikide maksukorraldus on lihtne ja läbipaistev ning maksumäärad madalad. 1990ndatel elasid kõik Balti riigid läbi panganduskriisi (Eesti 1992-1993, Läti ja Leedu mõni aasta hiljem). Läti pangandusjärelevalve süsteemi peetakse üheks siirderiikide parimaks. Kõneldes privatiseerimisest, osutab autor, et Eesti on jõudnud kõige kaugemale ning peaaegu kõik riigile kuulunud ettevõtted on erastatud. Peamised erastamisviisid Eestis ja Lätis on olnud avalikud pakkumised ja otsemüük tuumikinvestoritele. Leedu on erastamises teistest maha jäänud.
Artiklis antakse lühiülevaade Balti riikide suhete kujunemisest Euroopa Liiduga alates 1992. a. Euroopa Komisjon jälgib regulaarselt taotlejariikide poliitilist ja majanduslikku arengut, võttes aluseks kehtestatud poliitilise, majandusliku ja institutsioonilise kriteeriumi. Eesti ja Läti makromajanduslikku arengut on hinnatud kõrgelt. Komisjoni hinnangu kohaselt on Leedul viimasel aastal puudu jäänud arengukiirusest. Õigussüsteemi reformi eest pälvis Euroopa Komisjoni heakskiidu Läti.
Ühelt poolt on Balti riikidel Euroopa Liiduga liitumisel hea positsioon, kuna majandusreformides on kasutatud mudelina Lääne-Euroopa õigussüsteemi, teisalt on Balti riikidel raskusi EL õigusaktide järgimise ja avalike teenistujate koolitamisega uute reeglite rakendamiseks.
Eesti püüab saada EL liikmeks 2003. aastal, sama taotlevad Läti ja Leedu. Seatud eesmärki peab autor liialt optimistlikuks. Et Euroopa Liit peab oma peamised reformid jõustama 2002. aastal, peab ta kõige varasemaks uute liikmete vastuvõtmise ajaks 2004. või 2005. aastat.
Vt ka IMFi spetsialistide koostatud Eesti majanduspoliitika analüüsi (Weber, Rene ; Taube, Günther. On the Fast Track to EU Accession: Macroeconomic Effects and Policy Challenges for Estonia. IMF Working Paper 99/156) tutvustavat artiklit: http://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/2000/09/weber.htm
Uus Euroopa Komisjoni eduaruanne: http://europa.eu.int/comm/enlargement/dwn/report_11_00/pdf/en/es_en.pdf
Refereerinud Ülle Lepp
EUROOPA TSIVIILKOODEKS
Bar, Christian v. The study group on a European Civil Code.
Tidskrift
utgiven av Juridiska föreningen i Finland (2000) no. 4, s. 323-337.
Rohkem kui kümme aastat on möödunud ajast, mil Euroopa Parlament esimest korda osutas vajadusele hakata tegelema Euroopa tsiviilkoodeksi (European Civil Code – ECC) loomisega. Akadeemilised ringkonnad, kellele üleskutse eelkõige oli suunatud, ei vastanud sellele algatusele konkreetse tegevusega. Toimus üldine vaidlus selle üle, kas Euroopa tsiviilkoodeks on üldse vajalik ja võimalik ning mida tuleks sellega reguleerida ja mida mitte. Vaid juhul, kui on olemas tsiviilkoodeksi projekt, saab vastata küsimustele, mis kasu Euroopa tsiviilkoodeksist oleks ja kui suurt toetust see leiaks.
1998. a loodi Euroopa tsiviilkoodeksi uurimisgrupp, mis alustas tööd 1. juulil 1999. Esimeste tulemusteni loodetakse jõuda umbes nelja aastaga. Uurimisgruppi kuuluvad kõigi Euroopa Liidu riikide õigusteadlased, kuna just teadlaste puhul eeldatakse, et nad suudavad tagada teadusliku lähenemise ning ületada rahvuslikke, poliitilisi ja sotsiaalseid erihuvisid.
Uurimisgrupp töötab kolmel tasandil: 7-liikmeline komitee (Steering Committee) vastutab korraldusliku külje eest, kõik sisulised küsimused arutatakse läbi n-ö kooskõlastavas grupis (Co-ordinating Group), kus on ligikaudu 30 professorit Euroopa Liidu liikmesriikidest ja vaatlejad Ida-Euroopa riikidest, kes lähitulevikus ELiga ühinevad. Peale selle on moodustatud rahvusvahelised töörühmad noortest juristidest. Töökeel on inglise keel. Rahaliselt toetavad projekti mitme riigi (Saksamaa, Holland) teadusfondid, toetust on saadud ka näiteks Onassise Fondilt.
Oluline küsimus on, missugune Euroopa tsiviilkoodeks peaks olema. Mandri-Euroopa juristid kujutavad seda arvatavasti ette kogu eraõiguse, võimalik, et ka äriõiguse kodifitseeringuna. Tegelik eesmärk saab olla ainult teatud baasnormide loomises, mida liikmesriigid saaksid rakendada oma õiguslikku identiteeti kaotamata. Teisisõnu – esimeses faasis ollakse küllalt kahtleval seisukohal perekonnaõiguse, pärimisõiguse ja ka maaõiguse lisamises. Isegi tööõiguse lisamine on poliitiliselt problemaatiline. Autori arvates peaks kavandatava Euroopa tsiviilkoodeksi oluliseks osaks olema Lando komisjoni loodud Euroopa lepinguõiguse põhiprintsiibid (Principles of European Contract Law – PECL), mille koostamist alustati 1970ndate alguses. Seega jäävad ikkagi kehtima riikide tsiviilkoodeksid ja tavaõigusele baseeruvad süsteemid.
Euroopa tsiviilkoodeksi uurimisgrupp kavatseb ECC-teemalise arutelu tuua kõigi Euroopa Liidu jurisdiktsioonide ette. Autori arvates kulub viis aastat ettevalmistavaks tööks ning veel viis aastat professionaalide ja poliitikute vaidluseks enne ECC teostumist.
Refereerinud Karmen Visnapuu
NAISTE PALK SIIRDERIIKIDES
Brainerd, Elizabeth. Women in transition: changes in gender wage differentials
in Eastern Europe and the former Soviet Union.
Industrial & Labor
Relations Review. Vol. 54 (2000) no. 1, p. 138-163.
Artiklis käsitletakse meeste ja naiste palkade erinevust Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu riikides nii sotsialismiajal kui ka turumajanduse tingimustes. Autori arvates oli sotsialismiajal naistel üsna hea positsioon tööturul, sest naiste ja meeste palkade erinevus oli lähedane lääneriikide omale ja naiste tööhõive oli üks suuremaid maailmas.
Ida-Euroopa sotsialismimaades ja Nõukogude Liidus oli tööturul vähemalt ametlikult sooline võrdsus. Riiklik poliitika, mis väljendus suhteliselt kõrgetes alampalkades, pikas lapsehoolduspuhkuses ja suurtes lastetoetustes, soodustas naiste tööl käimist. Kuigi naised olid ülekaalus sellistel aladel nagu tervishoid ja haridus, läks neil palgaerinevuste osas vähemalt sama hästi kui nende sookaaslastel enamikus arenenud ja arenguriikides.
Kuidas on turumajanduse tulek mõjutanud palgasuhteid endistes sotsialismimaades? Kas naised on vastu pidanud majanduse ümberstruktureerimise koormusele ja saanud meestega võrdse osa turumajandusele ülemineku saavutustest? Kas turumajanduse rakendamine endistes sotsialismimaades toimub sooliselt neutraalse poliitika järgi ja kas naised on säilitanud oma positsiooni?
Autor püüab vastata neile küsimustele, kasutades leibkondade kohta tehtud uurimusi ning Bulgaarias, Ungaris, Poolas, Tshehhis, Slovakkias, Ukrainas ja Venemaal avaldatud andmeid. Palgaerinevuste muutuste võrdlemisel on kasutatud ka Eesti, Sloveenia ja Ida-Saksamaa andmeid. Artiklile on lisatud vastavad tabelid. Artikkel käsitleb lähemalt naiste majanduslikku staatust sotsialismiajal ja tööturutingimusi 1990ndate alguses.
Analüüsi tulemusena järeldab E. Brainerd, et turumajanduslikud reformid on mõjutanud naiste palka eri riikides erinevalt. Kui kõikides vaadeldud Ida-Euroopa riikides on naiste palgad võrreldes meeste palkadega rohkem tõusnud, siis Venemaal ja Ukrainas on naised saavutanud hoopis vähem. Selle põhjuseks võib olla ebavõrdsuse suur ulatus viimati mainitud riikides ja ka korraliku alampalga puudumine (1995. aastal oli Venemaal alampalk 8,6% ja Ukrainas vähem kui 1% keskmisest palgast). Samas ilmneb, et naisi diskrimineeritakse nüüd tööjõuturul vähem kui enne. Naiste muutunud majanduslikul staatusel võib olla ka laiem mõju majanduskasvule ja järelmõju sissetulekute jaotusele perekonnas.
Refereerinud Tiina Tammiksalu
USA VÄLISPOLIITIKA
Berger, Samuel R. A foreign policy for the global age.
Foreign Affairs.
Vol. 79 (2000) no. 6, p. 22-39.
USA presidendi nõunik rahvusliku julgeoleku küsimustes räägib Ameerika Ühendriikide rollist maailmapoliitikas, tema välispoliitilistest printsiipidest globaliseerumisajastul ning uue valitsuse ees seisvatest välispoliitilistest probleemidest.
Globaliseerumisest kõneldes osutab S. Berger nendele aspektidele, mis aitavad kindlustada demokraatiat, heaolu ja rahu. Sel eesmärgil on järjest rohkem riike ühinenud globaalsetesse koostöövõrgustikesse informatsiooni, kaubanduse ja kollektiivse julgeoleku alal, sest sellest sõltub nende riikide majanduslik heaolu. USA on paljudel juhtudel n-ö valvuri rollis ja seetõttu mõjutab ka nendesse võrgustikesse kuuluvate riikide valikuid. Autor tutvustab lähemalt Clintoni administratsiooni välispoliitika peamisi printsiipe.
1. USA rahvusliku julgeoleku nurgakiviks jäävad tema liidud Euroopa ja Aasiaga, mis peavad kohanema uute olukordadega. Aasias on stabiliseerivaks jõuks USA vägede kohalolek, Euroopas on USA eesmärk suhete kindlustamine Euroopa Liiduga ja NATO laiendamine.
2. USA rahu ja julgeolek sõltub konstruktiivsete suhete loomisest oma endiste võimsate vastastega (Venemaa, Hiina). Lahtine on, kas USA peaks püüdma mõjutada nende riikide sisemist arengut. Tõhus viis nii väliste kui ka sisemiste ohtude minimeerimiseks on toetada Venemaa ja Hiina soovi osaleda globaalmajanduses ning globaalsetes institutsioonides.
3. Tuleb arvestada, et lokaalsetel konfliktidel võivad olla globaalsed tagajärjed. USA peaks sekkuma ainult nendel juhtudel, kui mängus on tema rahvuslikud ja strateegilised huvid.
4. Uued tehnoloogilised ohud nõuavad uusi rahvusliku julgeoleku prioriteete. USA välispoliitika keskne eesmärk on massihävitusrelvade vähendamine, sh tuumaarsenali vähendamine Ukrainas, Valgevenes ja Kasahstanis. Suuri jõupingutusi tuleb teha rahvusvahelise terrorismi ohjeldamiseks.
5. Majanduslik integratsioon on USAle igati soodne, kuid samas osutab see vajadusele leevendada majanduslikku ebavõrdsust. USA on suunanud G-8 vähendama vaeste riikide võlgnevusi 70% võrra, takistama AIDSi levikut, investeerima rohkem põhiharidusse.
S. Berger annab ka ülevaate Clintoni välispoliitika kriitikast ning visandab välispoliitika põhiküsimused, millega uus valitsus silmitsi seisab. Vanad probleemid on: kuidas mõjutada Venemaad ja Hiinat, kuidas kindlustada rahu Balkanil ja Lähis-Idas, kuidas säilitada oma liitusid ja soodustada majanduse arengut. Neile lisanduvad uued probleemid: kuidas toetada uute demokraatiate tekkimist ja püsimist; kuidas kaasa aidata muudatustele USA-vaenulikes riikides (Iraan, Kuuba, Põhja-Korea); kuidas hakkama saada nii riikidevahelisest tegevusest johtuvate kui riikide sisemistest arengutest põhjustatud ohtudega USA julgeolekule (terrorism, rahvuslikud vastuolud); kuidas sobitada kasvavat vajadust globaalse kollektiivse tegevuse järele peamise kollektiivse tegutsemise instrumendi ÜRO nõrkusega; (5) kuidas saavutada relvajõudude valmisolek erisugusteks missioonideks.
Refereerinud Ülle Lepp
INTERVJUU MICHEL CAMDESSUS'GA
Naim, Moises. A talk with Michel Camdessus about God, globalization, and
his years running the IMF.
Foreign Policy (2000) Sept/Oct, no. 120, p.
32-47.
Ajakirja Foreign Policy toimetaja vestlus 13 aastat (1986-1999) IMFi juhtinud Michel Camdessus'ga toimus selle aasta juunis Pariisis. Intervjuu käigus arutleb Camdessus globaliseerumise ja IMFi poliitika üle ning kummutab IMFi kohta tehtud kriitikat.
Alustuseks vastab M. Camdessus küsimusele globaliseerumise kohta. Ta usub, et maailm areneb ühtlustumise suunas, mida globaliseerumine vaid kiirendab. M. Camdessus ei pea neoliberalismi oma lipukirjaks, tema arusaamise kohaselt kuulub majanduse juurde turu nähtamatu võimu kõrval ka solidaarsus ja õiglus. Selle sümbol on riik kui reguleerija, kes hoolitseb turumajandusliku raamistiku eest, et maksimeerida ühiskonna potentsiaali õitsengu ja hüvangu saavutamiseks.
Kriitikat IMFi ja tema juhi kohta peab M. Camdessus normaalseks nähtuseks, sest IMFis nähakse maailma anonüümset finantsvõimu, mida kehastab tema tegevjuht. Camdessus kummutab laialt levinud arvamuse, et IMF oma programmidega toob otsekohe kaasa majandusliku stabiilsuse ja majanduskasvu. Niisugusel seisukohal on sageli ka valitsused, kes ei teavita oma kodanikke valulikest reformidest ning sellest, et seatud eesmärkide saavutamiseks kulub teatud aeg. Väga aeglaselt arendatakse välja sotsiaalse turvalisuse võrgustikke, mis on vajalikud vaeste ja kõige kergemini haavatavate elanikkonnakihtide kaitsmiseks majanduse ümberkorraldamise protsessis.
Üks IMFi kritiseerimise põhjus on selles, et IMF on püüdnud juurutada majanduslikku otstarbekust, mis on vastuolus inimeste mugavuse ja harjumustega. Teiseks lähtub kriitika mõjukate äriringkondade huvidest, s.o nende inimeste, organisatsioonide ja korporatsioonide huvidest, kes näevad IMFi soovitustes ohtu oma privileegidele, võimule ja ressurssidele. Camdessus lükkab kriitika ümber, tuues näiteks IMFi edu Koreas, Tais, Indoneesias, mis tulenes struktuursetest ümberkorraldustest ning korruptsiooni ja onupojapoliitika likvideerimisest. M. Camdessus meelest on IMF viimastel aastatel tugevdanud demokraatiat Aasias rohkem kui ükski teine institutsioon.
Viimaste aastate poliitikast kõneldes märgib M. Camdessus, et IMFi strateegia keskmes on olnud sotsiaalpoliitika, sh vaesuse leevendamine. Näiteks toob ta IMFi programmid Aafrikas, Koreas, Indoneesias. Venemaa valitsust veendi, et see tõstaks Gazpromi maksumäärasid, mis aitaks finantseerida sotsiaalse turvalisuse süsteemi ning tasuda pensionide ja töötasude võlga. IMFi põhikohustusteks on siiski tegelemine finantspoliitikaga: rahandusküsimused, valuutakurssidega seonduv ning eelkõige makromajanduslik ja monetaaranalüüs.
M. Camdessus on veendunud, et vaesust saab vähendada ranget rahapoliitikat ja eelarvedistsipliini järgides. Sotsiaalpoliitika võtmeküsimus ongi hea, range rahapoliitika, mis saab jagu inflatsioonist. Peamiselt soovib IMF oma programmidega saavutada tugevat makromajanduslikku tasakaalu ning pankade järelevalve paranemist, mis omakorda on vajalik, et tagada viljakat ja usaldusväärset liberaliseerimist. Intervjuu lõpus käsitleb M. Camdessus IMFi Venemaa-poliitikat, samuti USA ja IMFi suhteid.
Refereerinud Ülle Lepp
KOHALIK OMAVALITSUS
Watt, Sheila; Higgins, Cassie; Kendrick, Andrew. Community participation
in the development of services: a move towards community empowerment.
Community
Development Journal. Vol. 35 (2000) no. 2, p. 120-132.
Artiklis käsitletud uurimuse eesmärk oli välja töötada Ida-Shotimaa kohaliku omavalitsusorgani jaoks mudel kohalike elanike kaasamiseks oma vajaduste kindlakstegemisse ja hindamisse. Sealjuures tugineti eelmistel aastatel osutatud teenustele. Artiklis antakse ülevaade nii selle meetodi kasutamisel saavutatud edust kui ka ette tulnud raskustest.
Küsimuse uurimiseks kasutati osalusuuringut, milles oli kesksel kohal elanike kaasamine teenuste planeerimisse ja osutamisse. Aluseks võeti nn Arnsteini osalusredel, millel on kaheksa astet alates manipuleerimise ja lõpetades kodanike kontrolli astmega. Eristatakse kolme allkategooriat: mitteosalemine (manipuleerimine, teraapia), tokenism (informeerimine, nõustamine, lepitamine) ja kodanike võim (partnerlus, võimu delegeerimine, kodanikkonna kontroll). Arnsteini järgi on kohalike võimude poolt sageli praktiseeritav konsulteerimine vaid üks tokenism'i aste, kodanike tegelikuks kaasamiseks on märksa olulisem partnerlus.
Uuringu käigus loodud infovahetuse mudel osutus küllaltki edukaks diskussiooni tekitamisel olemasolevate teenuste tugevate ja nõrkade külgede väljatoomiseks. Enamik uurimisprojektis osalejaid märkis, et vahetu suhtlemine on palju efektiivsem kui suhtlemine telefonitsi või kirja teel, sest võimaldab välja selgitada isiku, kelle poole vajaduse korral uuesti pöörduda.
Partnerlus kohaliku omavalitsusega võimaldab inimestel mõista, et kohalikul omavalitsusel on palju projekte, kuid neil on selleks kasutada piiratud ressursid. Samas tuleb kohalikel võimudel välja töötada prioriteedid vastavalt elanikkonna vajadustele.
Uurimuse läbiviimise käigus ilmnes mitmeid probleeme. Esmalt peab olema tagatud pidev infovahetus osalejate – uurimuse tellija ja läbiviija vahel. Võimud, kes rakendavad mõnda uut mudelit, peavad tagama, et kõik allüksused ja ametnikud oleksid teadlikud arengutest teistes osakondades. Uurimismeeskond peab andma informatsiooni uurimisprogrammis osalejatele, teavitades neid ka muudatustest, mille kavandamist on mõjutanud nende osalemine uuringus.
Läbiviidud uuring oli edukas mitmel põhjusel: (1) osalejad kinnitasid, et küsimusi arutati palju põhjalikumalt, kui seda oleks võimaldanud küsimustiku kasutamine; (2) keegi ei arvanud, et olulised küsimused olid arutelust välja jäänud; (3) kõik osalejad nõustusid, et võimalus hiljem parandada ja lisada ütlusi oli metodoloogia seisukohalt väga kasulik, seda kasutas 9% uuringus osalejatest; (4) osalejad väljendasid toetust mudeli kasutamisele, kuid olid mures selle üle, kas protsess kaugemas perspektiivis jätkub.
Refereerinud Ülle Lepp