| SUMMARIA SOCIALIA |
2000 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
|
Roeder, Philip G. The revolution of 1989: postcommunism and the social sciences |
2 |
|
Bjereld, Ulf ; Demker, Marie. Foreign policy as battlefield: a study of national interest and party motives |
3 |
|
Graham, Thomas E. Jr. Reflections on US policy toward Russia |
3 |
|
Spiezia, Vincenzo. The effects of benefits on unemployment and wages: a comparison of unemployment compensation systems |
4 |
|
Morison, John. The government-voluntary sector compacts: governance, governmentality, and civil society |
5 |
|
Müller, Eva ; Preissner, Anne. Stunde der Wahrheit |
6 |
|
Schadow, Helmut. Price control and other regulatory issues |
7 |
|
Rinne, Risto. The globalisation of education: Finnish education on the doorstep of the new EU millennium |
7 |
|
Hwang, Ching-Shyang. A comparative study of tax-filing methods: manual, Internet, and two-dimensional bar code |
8 |
POSTKOMMUNISM JA SOTSIAALTEADUSED
Roeder, Philip G. The revolution of 1989: postcommunism
and the social sciences.
Slavic Review. Vol. 58 (1999) no. 1, p. 743-755.
Kirjutis on Ida- ja Kesk-Euroopa riikides 1989. aastal toimunud revolutsioone käsitleva erinumbri sissejuhatav artikkel.
Autor alustab tõdemusest, et viimane kümnend on olnud dramaatiliste muutuste aeg mitte ainult postkommunistlike ühiskondade, vaid ka neid ühiskondi uurivate sotsiaalteadlaste jaoks. Enne 1989. aastat oli nende hiilgeaeg, kuna külm sõda andis nende teadmistele erilise väärtuse: tunti "vaenlast". Muutused 1980ndate keskpaigas küll õõnestasid seda positsiooni, kuid tõeline krahh saabus 1989. aastal. Siiski hinnatakse sotsiaalteadustes üha rohkem Ida- ja Kesk-Euroopa uurijate panust laiemasse diskussiooni.
1989. a revolutsioonid muutsid terveid ühiskondi, mõjutades mitte ainult nende poliitikat, vaid ka majandust, sotsiaalset struktuuri ja identiteeti ning asendasid varasemad internatsionalistlikud rezhiimid uute rahvusriikidega. Keskmises postkommunistlikus rahvusriigis moodustab põhirahvus 78% elanikkonnast. Võimult on pühitud üheparteilised rezhiimid. 28 uut postkommunistlikku riiki erinevad üksteisest väga suurel määral. Kui võrrelda muu maailmaga, on nende hulgas mõnevõrra rohkem liberaalsemaid riike ning vähem diktatuure.
Käsitledes sotsiaalteaduste arengut 1989. a revolutsioonide taustal, toetab autor seisukohta, et muutused on intensiivistanud Kesk- ja Ida-Euroopat uurinud teadlaste kontakte teiste sotsiaalteadlastega. Postkommunistlike riikide mineviku uurimisele pühendunud teadlased on arvamusel, et kui kommunism oleks olnud homogeenne ja minevik olnuks otsustav, siis peaksid kõik postkommunistlikud riigid olema praegu liberaliseerumise astmelt sarnased. Tegelikkuses on erinevused väga suured, mis omakorda viitavad nende riikide erinevustele kommunistlikul perioodil. Olulisel kohal peaks olema nende erinevuste uurimine, sest kommunistlikul perioodil toimunud arengu tõlgendamine hõlbustaks nende riikide pikaajalise arengu mõistmist.
Autor märgib, et üleskutse võrrelda kommunistlike (nüüd postkommunistlike) riikide arengut leiab sageli kahesugust vastukaja. Üks osa sotsiaalteadlasi on valmis ühitama regionaalsete uuringute mudeleid ja teooriaid oma analüütiliste uurimismeetoditega. Teine osa sotsiaalteadlasi eitab riikide võrdluse vajalikkust, väites, et postkommunistlike riikide tingimused ja kultuurid on unikaalsed.
P. Roeder rõhutab, et postkommunistliku maailma arengute mõistmiseks on vaja neid riike sügavuti uurida, pöörates tähelepanu erinevatele faktoritele ning arendades dialoogi teiste sotsiaalteaduslike distsipliinidega. Tema arvates tuleks kasutada uuritud juhtumeid oma hüpoteeside püstitamiseks ja testimiseks, arendades sel teel edasi ka sotsiaalteaduste teooriat.
Refereerinud Ülle Lepp
PARTEID JA VÄLISPOLIITIKA
Bjereld, Ulf ; Demker, Marie. Foreign policy as battlefield:
a study of national interest and party motives.
Scandinavian Political
Studies. Vol. 23 (2000) no. 1, p. 17-36
Artikkel käsitleb Rootsi parteide käitumist välispoliitika küsimustes ning tugineb aastail 1945-1993 läbiviidud parteide programmiliste seisukohtade ning parteide liikmete ning poolehoidjate arvamuste uuringutele.
Välispoliitika küsimustes kokkuleppele jõudmine on eelkõige parteide endi huvides. Kui parteide ideoloogilised alused seavad rangeid piiranguid väitlustele välispoliitika üle, siis püüavad parteid sedalaadi debatte vältida. Selleks on mitmeid põhjusi: (1) parteid ei taha oma valijate silmis olla rahvusliku üksmeele lõhkujad; (2) uuringud on näidanud, et valijad on välispoliitikast palju vähem huvitatud kui sisepoliitikast (tööpuudus, maksupoliitika, sotsiaalhoolekanne). 1992. a toimunud uuringu tulemuste põhjal huvitavad Rootsi valijaid kõige rohkem inimõigused (71%), keskkonnakaitse (69%) ja kaubavahetus (63%). Kõige vähem pakkusid huvi riigikaitse (19%) ja välisabi (18%).
Nelja Rootsi partei kongresside temaatika uurimisel (1964-1973, 1974-1981, 1982-1990) selgus, et kõige rohkem tehti ettepanekuid välispoliitikaga seotud küsimustes (välisabi, rahvusvaheline kaubavahetus, riigi julgeolek) 1960ndatel (10-15% kõigist ettepanekutest), 1970ndate keskpaigast alates on see protsent olnud stabiilselt 5.
Välispoliitika küsimuste politiseerumist mõjutavad nii parteide väärtused kui ka välispoliitika paiknemine ideoloogia keskmes. Näiteks välispoliitikas liberaalsete vaadetega partei politiseerib küsimuse, kui see on tema ideoloogias oluline. 1945-1990 toimunud parteiideoloogiate uuringute põhjal olid mitme partei ideoloogias kesksel kohal välisabi, neutraliteedipoliitika ja väliskaubandus.
Autorid näitavad, et (1) mõned küsimused on rohkem politiseeritud (välisabi ja Rootsi neutraliteet); (2) pingete olemasolu või puudumine rahvusvahelises olukorras ei mõjuta parteide seisukohavõtte, sest poliitiliselt korrektsest seisukohavõtust olulisem on rahvusliku ühtsuse säilitamine; (3) parteid väitlevad Rootsi julgeolekupoliitika kesksete teemade (nt neutraliteet) üle sama palju kui nende teemade üle, mis otseselt ei puuduta rahvuslikke huvisid (nt inimõigused). Parteide lahkarvamuste allikaks välispoliitikas on pigem ideoloogilised motiivid.
Refereerinud Ülle Lepp
USA VENEMAA-POLIITIKA
Graham, Thomas E. Jr. Reflections on US policy toward Russia.
East
European Constitutional Review. Vol. 9 (2000) no. 1/2, p. 75-82.
Artikkel vaatleb Ameerika Ühendriikide Venemaa-poliitikat pärast Jeltsinit. Autor töötas 1994-1997 juhtiva poliitikaanalüütikuna USA Moskva saatkonnas ning praegu osaleb Carnegie Fondi USA-Venemaa suhete projekti töös.
20 aastat tagasi oli Nõukogude Liit USA kõrval teine jõukeskus maailmas ja USA ideoloogiline rivaal, mistõttu oli tal keskne koht USA välispoliitikas. NL lagunemine muutis USA ettekujutust Venemaast vähe, kuigi suhete tähtsus ja iseloom muutusid oluliselt. USA valitsuse eesmärk oli toetada reforme Venemaal, et see muutuks normaalseks demokraatlikuks riigiks. 1998. a finantskriis purustas arusaama kiiresti demokratiseeruvast, turumajandusele orienteeritud Venemaast. USA valitsuse tähelepanu keskmesse tõusid olulisemad küsimused (NATO laienemine, Iraak, Kosovo) ning tänaseks on USA-Venemaa suhted jõudnud madalseisu.
Osa vaatlejaid arvab, et USA ei peaks Venemaa pärast muretsema. Viimastel aastatel on levinud seisukoht, et Venemaa on majandusliku allakäigu tõttu oma tähtsuse kaotanud. Suurem osa vaatlejaist leiab siiski, et muretsema peab mitmel põhjusel: Venemaal on tohutud tuumarelvavarud ja oskusteave uute massihävitusrelvade valmistamiseks; Venemaa piirid on USA jaoks strateegilise tähtsusega; Venemaa on rikas loodusvarade ja haritud inimeste poolest, mis annavad talle märkimisväärse majandusliku potentsiaali.
USA sooviks näha Venemaad sõbraliku ja normaalse riigina, kellega saaks arendada koostööd. USA poliitika peamine siht on aidata tal saada uuesti tugevaks riigiks ning taastada USA hea nimi Venemaa eliidi ja avalikkuse seas, et arenev Venemaa oleks USAle sõbralik riik. Nimetatud eesmärkide saavutamiseks peaks USA oma suhted Venemaaga ümber kujundama.
Analüüsides Clintoni administratsiooni Venemaa-poliitikat, leiab autor, et see on läbi kukkunud. Järgmine USA valitsus peaks lähtuma sellest, et Venemaa pole enam USA strateegiline vastane, kuid jääb USA jaoks tähtsaks, olemata seejuures välispoliitika keskmes. Venemaa ressursse silmas pidades tuleks keskenduda neile küsimustele, mille puhul Venemaa roll on oluline.
Venemaa valitsusega suheldes peaks uus USA valitsus hoidma distantsi ja arendama kontakte nii Moskva kui ka Venemaa regioonidega, et saada toimuvast tasakaalustatud pilti. Olulisel kohal on USA hea maine taastamine, selleks tuleks laiendada USA infokeskuste võrku Venemaal ja arendada vahetusprogramme. USA peaks abistama kohalikku arengut, jättes seejuures arenguprogrammide väljatöötamise Venemaa valitsuse ülesandeks. Samuti peaks USA valitsus hoolitsema sellise rahvusvahelise keskkonna loomise eest, et Venemaa saaks pühenduda peamiselt oma riigi sisestele ümberkorraldustele.
Refereerinud Ülle Lepp
TÖÖTU ABIRAHA
Spiezia, Vincenzo. The effects of benefits on unemployment
and wages: a comparison of unemployment compensation systems.
International
Labour Review. Vol. 139 (2000) no. 1, p. 73-87.
Artiklis käsitletakse töötu abiraha mõju töötusele ja palkadele ning võrreldakse abiraha maksmise süsteeme eri riikides. Töötust käsitlevates teooriates on mõjule pääsenud seisukoht, et töötu abiraha maksmine suurendab töötuse määra. Autori arvates ei ole see leidnud kindlat empiirilist tõestust ning tema eesmärk on välja selgitada, millistel tingimustel töötu abiraha süsteem ei mõjuta töötuse määra. Erinevate abiraha maksmisviiside analüüsil peab autor oluliseks eristada töötutoetust, mis tugineb sissetulekute ümberjagamisele, ja töötuskindlustust, mille põhimõte on enesefinantseerimine.
Artiklis on kirjeldatud 20 tööstusriigi töötu abiraha maksmise skeemide tunnusjooni ja toimet, samuti vaadeldakse abiraha maksmise tingimusi ning finantseerimisallikaid. Näiteks ei maksta enamikus riikides töötu abiraha neile, kes lahkuvad töölt omal soovil või vallandatakse töökohustuste täitmata jätmise pärast. Erinevate töötu abiraha maksmise skeemide analüüs näitab, et kui toetusraha saamine võib pikendada töötuse kestust ja suurendada töötuse määra, siis töötuskindlustus töötuse määra ei mõjuta. See on seotud kindlustusabiraha saamise tingimuste ja enesefinantseerimisega, mis tasakaalustavad abiraha ebasoovitavat toimet palkadele ja töötusele.
Ülevaade suurte tööstusriikide töötu abiraha maksmise skeemidest näitab, et neis rakendatavad abiraha saamise tingimused ei soodusta töötuna arveloleku aja pikenemist; mõju palkadele ja tööhõivele on ebaselgem. Rakenduslikult oleks soovitav eraldada kindlapiirilisemalt töötuskindlustus sotsiaalhoolekandest. Majandusliku efektiivsuse säilitamiseks peaks töötu abiraha maksmine toimuma kindlustusskeemi järgi, samas sotsiaalse võrdsuse tagamiseks peaks toetust saama taotleda mitmesuguste abiprogrammide kaudu.
Refereerinud Katrin Kaur
KOLMAS SEKTOR SUURBRITANNIAS
Morison, John. The government-voluntary sector compacts:
governance, governmentality, and civil society.
Journal of Law and Society.
Vol. 27 (2000) no. 1, p. 98-132.
Artikkel käsitleb Suurbritannias 1998. a avalikustatud kokkuleppeid, mis reguleerivad suhteid valitsuse ja kolmanda sektori vahel. Autor annab ülevaate nende kokkulepete väljatöötamisest valitsuse ja vabatahtlike ühenduste esindajate osavõtul Inglismaal, Shotimaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal. Samuti vaadeldakse laiemalt Suurbritannia valitsuse muutuvat rolli ja tema suhteid kodanikuühiskonnaga.
Autori arvates on kogu protsess riigi rolli ümbermõtestamise algus. Artikli esimeses osas käsitletakse kõigepealt valitsemise muutuvat struktuuri ja seejärel kolmanda sektori arengut. Teises osas vaadeldakse, kuidas jõutakse kokkulepeteni ja millised on valitsuse ja kolmanda sektori vaheliste suhete arengu lähtekohad. Kolmandas osas arutletakse valitsuse ja kolmanda sektori vahel tekkinud uute suhete üle, mida võib vaadelda kui teatavat valitsemise harjutust, kus osapoolte mõttevahetuse ja dialoogi käigus kujuneb välja mõtlemise ja tegutsemise uus raamistik. Kokkuvõttes leiab autor, et kehtivas põhikorras puuduvad käsitletud kokkulepetes kajastuvaid suhteid reguleerivad mehhanismid.
Valitsuse ja kolmanda sektori vaheliste kokkulepete sõlmimise protsess on tihedalt seotud uue rolli omaksvõtmisega nii kolmanda sektori kui ka valitsuse poolt. Koostöökokkulepete kujundamise käigus kaovad senised piirid riigi ja kodanikuühiskonna vahel. Valitsuse osaks ei ole selles arengus ühepoolne kontrolliv funktsioon, vaid tegemist on mitmepoolsele koostööle orienteeritud protsessiga, mille käigus muutuvad nii vabatahtlikud ühendused kui ka valitsus. Valitsus asub oma programme juhtima kodanikuühiskonna koostöövõrgustiku kaudu, mis omakorda nõuab võimuküsimustele uute lahenduste otsimist põhiseadusliku reformi raames.
Refereerinud Ülle Lepp
E-ÄRI
Müller, Eva ; Preissner, Anne. Stunde der Wahrheit.
Manager
Magazin (2000) No. 6, S. 196 –205.
Autorid püüavad selgitada põhjusi, miks paljud Internetis edukalt äri alustanud firmad ei suuda püsima jääda ning lähevad pankrotti juba vaevalt aastase tegevuse järel. Samuti otsitakse vastust küsimusele, kas vana majanduse reeglid, mille järgi funktsioneerivad aastakümneid turul püsinud ettevõtted, võiksid kehtida ka e-äris.
USA Interneti-firmade areng on õpetlik eeskuju Euroopale. Mõtlematult suurt kapitali Interneti-ärisse paigutanud noored firmad on sattunud raskustesse ning ei leia lisainvesteeringute puudumise korral võimalust tegevust jätkata. Analüütikute hinnangul kaotab sellel aastal oma raha ligikaudu veerand börsil noteeritud e-firmadest ning 75% kõikidest Interneti-firmadest ei jõua kunagi kasumi teenimiseni. Kuigi prognoosid on tehtud Ameerika turusituatsioonist lähtuvalt, on eksperdid siiski ühisel arvamusel, et kainenemise etapp jõuab peagi ka Euroopasse. Euroopas pole seni olnud nii tugevaid tagasilööke nagu USA finantsturgudel, kuna Euroopa Interneti-firmad ei ole börsil nii tugevalt esindatud.
Kas traditsioonidega ettevõtted, kes oskavad oma tugevad küljed uue majanduse eelistega siduda, on Internetis startides eelisolukorras võrreldes noorte ja metsikute firmadega? Kes on tulevikus võitjate, kes kaotajate poolel? Paljude virtuaalfirmade kahjum on suurem kui nende käive ja nad võitlevad ellujäämise eest. Sellisesse olukorda on neid viinud mitmesugused vead:
Moodsate võrgufirmade puhul võib täheldada kaheaastast perioodi esimese mõttevälgatuse ja aktsiate börsil noteerimise vahel, nt Microsoft oli 1986. aastal börsil alustades olnud tarkvaratootjana turul juba üle kümne aasta.Vana majanduse ettevõtted pole sellest lähtuvalt sugugi halvas seisus, kuna neil on vajalik infrastruktuur, ulatuslik kliendivõrk ning nad võivad toetuda läbiproovitud meetoditele. Nad ei sõltu oma e-projektides aktsionäridest, finantseerimiseks vajalikke vahendeid saavad nad jooksvatest sissetulekutest. Ka suured kontsernid (General Electric, Siemens) on asumas e-konkurentsi ettevõtetevahelise äriga (business to business), mis lubab loota oluliselt suuremat käibemahtu, kui pakub vaid kaupade ja teenuste müük lõpptarbijale.
Artikli autorid jõuavad järeldusele, et kestvale edule Interneti-äris viib vaid küber- ja vana maailma kombinatsioon ning võitjateks osutuvad need ettevõtted, kes suudavad võrgupotentsiaali enda huvides ära kasutada.
Refereerinud Tiia Melts
TELEKOMMUNIKATSIOONIREFORM SAKSAMAAL
Schadow, Helmut. Price control and other regulatory issues.
Fordham
International Law Journal. Vol. 23 (2000) Symposium, p. S122-S144.
Artiklis käsitletakse Saksamaa telekommunikatsioonisektori reformi. 1996. a vastu võetud ja 1. jaanuaril 1998 lõplikult jõustunud telekommunikatsiooniseadus liberaliseerib täielikult telekommunikatsioonituru. Uus seadus on kooskõlas Euroopa Ühenduse poliitikaga ja viib lõpule Saksamaa telekommunikatsioonisektori restruktureerimise. Seega on riiklik monopol Saksamaal likvideeritud ning telekommunikatsiooni- ja postiteenuste turg avatud vabale konkurentsile.
Reform toimus kolmes järgus: 1989. a alustati tehniliste seadmete monopoli kaotamist ning avati satelliit- ja mobiilsideturg konkurentsile, 1995. a muudeti Deutsche Telekom, Deutsche Post ja Postbank börsiettevõteteks, viimases järjekorras kaotati telefoniteenuste ja telekommunikatsioonivõrkude opereerimise ning kasutamise monopol.
Sideministeeriumi ja -ameti asemel on majandusministeeriumi valitsusalas uus ametkond (Regulierungsbehörde für Telekommunikation und Post), kelle järelevalve all on tegevuse alustamine turul ja litsentside andmine, universaalteenuste pakkumine, teenuste tasumäärad ning juurdepääs telekommunikatsioonivõrgule ja telekommunikatsioonivõrkude vastastikune sidumine.
Turu liberaliseerimine on aidanud kaasa telekommunikatsioonitööstuse kiirele arengule. Konkurents soodustab uute toodete ja teenuste pakkumist, sunnib ettevõtteid kasutama uut tehnoloogiat, parandama teenuste kvaliteeti ja vähendama kulusid. Alates 1998. a saab iga telefonikasutaja Saksamaal valida ligikaudu 50 teenusepakkuja vahel. Äge hinnakonkurents (eriti kaugekõnede puhul) on kasulik eelkõige tarbijale, mõnel juhul on see alandanud hindu kuni 60%.
Telekommunikatsiooni hindade alanemine ja uue infotehnoloogia kasutuselevõtt avaldavad soodsat mõju kogu majanduskeskkonnale ja äritegevusele. Majanduskasvu näitajad olid 1998. a esimeses kvartalis Saksamaal viimase seitsme aasta kõrgeimad, mida võib pidada otseselt telekommunikatsioonireformi tulemuseks. Riigi majanduslik konkurentsivõimelisus on oluline ka globaalses mõttes, kuna WTO prognoosi kohaselt moodustab elektrooniline kaubandus tulevikus tööstusriikide majandustegevusest veerandi.
Refereerinud Giina Kaskla
SOOME HARIDUSPOLIITIKA
Rinne, Risto. The globalisation of education: Finnish
education on the doorstep of the new EU millennium.
Educational
Review. Vol. 52 (2000) no. 2, p. 131-142.
Artiklis käsitletakse hariduspoliitika muutusi ja tulevikuperspektiive Põhjamaade heaoluriigi mudeli taustal, lähemalt peatutakse Soome hariduspoliitikal. Autor toob muutuste põhjusena esile maailma globaliseerumise ja Euroopa ühinemise, mistõttu teadmistel ja oskustel ei ole enam kodumaad nagu kapitalilgi.
Artiklis vaadeldakse erinevaid heaoluriigi mudeleid ning haridussüsteeme. Põhjamaade heaoluriigi eripäraks on traditsiooniliselt olnud väike tööpuudus, naiste suur tööhõive ja suurem tööhõive avalikus sektoris võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega. Samas iseloomustas varasemat haridussüsteemi unifitseeritus ja riigikesksus ning võrdsete võimaluste tagamine kõigile sõltumata perekonna sissetulekust. Soome riik on süstemaatiliselt investeerinud hariduse arendamisse ning selle tulemusena on Soome elanike haridustase praegu üks OECD riikide kõrgemaid.
Autor analüüsib hariduse arengut Soomes ja vaatleb vana hariduspoliitika kokkuvarisemist 1990ndate alguse majanduskriisi ajal, mis tõi kaasa kiired muutused Soome hariduspoliitikas. Uus poliitika soodustab konkurentsi, võimaldab spetsialiseerumist, lubab koolidel diferentseerida õppekava ja leida riigitoetuse kõrval veel teisi rahastamisallikaid. Uus haridusseadustik lubab vanematel valida kooli, kus nende lapsed käima hakkavad. Selle tulemusena on Soomes selgelt eristunud head ja halvad koolid ning seda igal haridusastmel.
Autor osutab ka, et tegemist on 1990ndate aastate hariduspoliitika ja -ideoloogia üldise arengusuunaga, mis on levinud paljudes riikides ja mis taotleb bürokraatia vähendamist ning suuremat otsustusõigust koolidele ja vanematele.
Vana Põhjamaade heaoluriigi mudel koos väga tugeva sotsiaaldemokraatliku rõhuasetusega – võrdsed haridusvõimalused igale kodanikule – on Soomes jätkuvalt arutlusel. Artikli autor aga küsib, kas Soome saab seda endale lubada.
Refereerinud Kristiina Vester
TULUDE DEKLAREERIMINE
Hwang, Ching-Shyang. A comparative study of tax-filing methods:
manual, Internet, and two-dimensional bar code.
Journal of Government
Information. Vol. 27 (2000) no. 2, p. 113-127.
Artiklis antakse ülevaade uurimusest, milles võrreldi aastatulu deklareerijate rahulolu tuludeklaratsiooni esitamise eri viisidega Taiwanis. Vaatluse all on kolm meetodit: tulude deklareerimine käsitsi, Interneti abil või kahedimensioonilise vöötkoodiga vormi kasutades.
Kõige traditsioonilisem ja enamikus maades kasutatav viis on andmete märkimine trükitud deklaratsioonivormile, mis saadetakse posti teel maksuametile. Info töötlemiskulude vähendamiseks on mitmetes riikides rakendatud võimalust deklareerida tulu elektroonilisel teel. Autor kirjeldab võrdlemisi üksikasjalikult, kuidas see toimub Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.
Selline süsteem kiirendab andmete töötlemist, näiteks USA maksuasutustes töödeldakse suurem osa elektroonilisel teel saadud infost kolme nädala jooksul ja Kanadas kahe nädalaga. Tänu sellele saab maksumaksja talle tagastatava maksu kiiremini kätte. Tulude elektroonilise deklareerimise positiivne külg on veel vigade hulga märkimisväärne vähenemine, näiteks USAs on veaprotsent 1 võrreldes 18%-ga käsitsi täidetavate vormide puhul. Kahedimensioonilise vöötkoodiga vorm täidetakse arvutis vastavat tarkvara kasutades ning väljaprintimisel trükitakse paberile ka vöötkood, mis sisaldab kodeeritud kujul kogu infot (u 1000 baiti). Säärase vormi töötlemiseks piisab vaid koodi skaneerimisest.
Kasutajate rahulolu uurimiseks võeti vaatluse alla kaks gruppi: kogenud tuludeklaratsiooni täitjad ja esmakordsed. Saadud andmeid on artiklis analüüsitud ja tulemused esitatud tabelitena.
Autor toob esile, et elektroonilisel teel ja Interneti abil eelistasid Taiwanis oma tulusid deklareerida 30-39-aastased mehed, kellel on arvuti kasutamise ja 8-11-aastane tuludeklaratsioonide esitamise kogemus. Samuti ilmnes, et tulude esitamise meetodi valik sõltub tulude esitaja kogemusest. Autori arvates peaks maksumaksjal olema võimalus valida tulu deklareerimise viis vastavalt oma oskustele.
Refereerinud Tiina Tammiksalu