| SUMMARIA SOCIALIA |
2000 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
|
Doorenspleet, Renske. Reassessing the three waves of democratization |
2 |
|
Talbott, Strobe. Self-determination in an interdependent world |
3 |
|
Kiviniemi, Antero. Ranskan integraatiopolitiikka ja Euroopan unionin itälaajeneminen |
4 |
|
Melich, Jiri S. The relationship between the political and the economic in the transformations in Eastern Europe : continuity and discontinuity and the problem of models |
5 |
|
Schneider, Friedrich ; Enste, Dominik H. Shadow economies: size, causes, and consequences |
6 |
|
Rozell, Mark. J. The press and Congress |
7 |
|
Watson, Peggy. Politics, policy and identity: EU eastern enlargement and East-West differences |
8 |
|
Fallberg, Lars H. Patient rights in the Nordic countries |
8 |
|
Nikiforov, A. S. Otvetstvennost za prostoje ubiistvo v sovremennom kontinentalnom i anglo-amerikanskom prave |
9 |
|
Paterson, Lindsay. Does civil society speak for the people? : evidence from a survey of Scottish teachers |
10 |
|
Hudson, James. What kinds of people should we create? |
11 |
DEMOKRATISEERUMINE
Doorenspleet, Renske. Reassessing the three waves of democratization.
World
Politics. Vol. 52 (2000) no. 13, p. 384-406.
Autor võtab vaatluse alla Samuel Huntingtoni 1991. aastal ilmunud uurimuse riikide demokratiseerumisest ning keskendub selles ilmnevale kahele tõsisele probleemile: kontseptuaalsele ja empiirilisele probleemile. Kontseptuaalse probleemi tuum seisneb selles, et Huntingtoni analüüsis ei määratleta selgelt erinevusi demokraatlike ja autoritaarsete rezhiimide vahel. Empiiriliseks probleemiks on demokraatiale ülemineku (ja vastupidise protsessi) läbinud riikide osakaalu leidmine maailma riikide hulgas. Esimese probleemi lahendusena pakub autor välja rangema eristuse demokraatlike ja autoritaarsete rezhiimide vahel. Teise probleemi lahendusena soovitab ta demokraatlike riikide protsentuaalse osakaalu arvutamise asemel arvestada mittedemokraatlikult rezhiimilt demokraatlikule rezhiimile ülemineku etapi (ja vastupidise protsessi) läbinud riikide tegelikku arvu.
Huntingtoni järgi on demokratiseerumine toimunud kolmes laines. Esimene laine oli aastatel 1826-1926, millele järgnes vastupidine protsess. Teise maailmasõja lõpp andis impulsi uueks lühikeseks demokratiseerumislaineks, millele 1960. ja 1970. aastail järgnes demokraatiast kaugenemine. Kolmas laine algas diktatuuri langemisega Portugalis 1974.
Robert A. Dahli määratlust järgides defineerib Huntington demokraatiana poliitilist süsteemi, mille puhul on täidetud kolm nõuet: konkurents, hääleõigus ja kodanikuõigused, kuid tegelikult pole tema teooria puhul selge, kuidas hinnatakse kodanikuõiguste mõõdet ning sageli ei ole üheselt tõlgendatav üldise hääleõiguse nõue.
Kirjeldatud kriteeriume arvestades eristab autor nelja poliitilise rezhiimi tüüpi: liberaaldemokraatlikud rezhiimid (ulatuslik konkurents, ulatuslik hääleõigus üldvalimistel ning poliitiliste ja kodanikuõiguste kõrge tase), minimaalse demokraatiaga rezhiimid (konkurents, ulatuslik hääleõigus, kodanikuõiguste puudulikkus), autoritaarsed rezhiimid (ei ole täidetud konkurentsi- ja/või ulatusliku hääleõiguse nõue) ja n-ö lõhutud rezhiimid (sõja käigus okupeeritud riigid või riigid, mille poliitilised rezhiimid on täielikult kokku varisenud, samuti riigid, mis läbivad üleminekuperioodi uute poliitiliste institutsioonide loomiseks). Sellele tüpoloogiale toetudes leiab autor, et üldist suundumust kirjeldab paremini demokratiseerumisprotsessi või vastupidise protsessi läbinud riikide arv kui nende osakaal maailma riikide seas. Siinjuures teeb autor ettepaneku jätta minimaalsele demokraatiale ülemineku (või sellest kaugenemise) perioodi läbinud riikide tegeliku arvu leidmisel vaatluse alt välja n-ö lõhutud rezhiimidega riigid.
Kokkuvõttes hindab autor ümber Huntingtoni kolm demokratiseerumislainet ja eristab järgmisi perioode: esimene demokratiseerumislaine 1893-1924, esimene vastupidine laine 1924-1944; teine demokratiseerumislaine 1944-1957, kõikumine autoritaarsuse ja demokraatia vahel 1957-1976 ja lõpuks kolmas demokratiseerumislaine 1976-1989, millele järgneb demokratiseerumise plahvatuslik kasv aastatel 1990-1994. Et sellise lähenemise puhul ei ole täheldatavad selged tagasiminekulained, siis on artikli autori arvates mõttekam rääkida demokratiseerumislainete asemel sammudest demokratiseerumise poole.
Refereerinud Ülle Lepp
Talbott, Strobe. Self-determination in an interdependent world.
Foreign
Policy (2000) Spring, no. 118, p.152-163.
USA asevälisminister analüüsib enesemääramisõigust nüüdismaailmas. Osutades konfliktidele Tshetsheenias, Kosovos, Timoris, Abhaasias ja Mägi-Karabahhias, leiab ta, et varem või hiljem muutuvad sedalaadi konfliktid proovikiviks Ameerika Ühendriikide välispoliitikale kas humanitaarkriisi ulatuse või regioonis rahu ja stabiilsuse ohtusattumise või mõlema tõttu. Autor on seisukohal, et siseriiklike konfliktide lahendamisel on eraldumisest parem demokraatia soodustamine keskvalitsuse poolt koos püüdlustega abistada kriisipiirkondi piiriülese majandusarengu ja poliitilise koostöö edendamisel.
S. Talbott näeb rahvusriigi mõiste käsitlemisel kahte probleemi. Ühelt poolt viitab rahvusriik mõistena sellele, et igal rahvusel peaks olema oma riik. Teiselt poolt puhtakujulist rahvusriiki ei ole olemas, sest etnograafilised piirid ei lange kunagi kokku poliitiliste piiridega.
Alates uute rahvusriikide tekkest pärast Esimest maailmasõda on poliitikute ja poliitikateadlaste hulgas kestnud vaidlused idealismi ja realismi esindajate vahel, mis on avaldanud mõju ka USA välispoliitikale, mis püüab arvestada mõlemat. Tuues näiteks katsed panna Tshehhoslovakkias ja Jugoslaavias eri rahvused elama ühe katuse alla, märgib ta, et kumbki neist riikidest ei püsinud sajanditki. Ei Tshehhoslovakkias ega Jugoslaavias elavatel rahvastel polnud selle aja jooksul võimalust välja arendada demokraatlikku kodanikuühiskonda ega föderaalset süsteemi. 80 aastat pärast Versailles'd püüab USA koos Euroopa liitlastega muuta poliitikat selles regioonis poliitilist kaarti ümber kujundamata ning suuri riike tükeldamata, kuna väikeriigid pole majanduslikult ega poliitiliselt elujõulised. USA püüab seejuuures rakendada enesemääramise põhimõtet viisil, mis aitaks kaasa integratsioonile ja kestva rahu tekkele. Selline oli USA ülesanne Daytoni rahukonverentsil 1995. a. ja selline on USA poliitika ka praeguse Jugoslaavia suhtes.
Kõneldes arengutest Euroopas, nendib autor, et paljud Euroopa riigid on praegu küllalt tugevad selleks, et lubada oma regioonidele suuremat autonoomiat ja enesemääramisõigust. Näiteks Suurbritannia valitsus on sanktsioneerinud parlamendi loomise Šotimaal ja esinduskogu kokkukutsumise Walesis. Need on näited uuest poliitilisest kultuurist, mis võimaldab areneda tervel kodanikuühiskonnal ja enesemääramisel ilma väikeste rahvusriikide tekketa.
Venemaa puhul märgib S. Talbott olukorra erilist keerukust, eriti Tshetsheenia küsimuses. USA poliitika Tshetsheenia staatuse suhtes on olnud järjekindel, toetades Vene Föderatsiooni territoriaalset terviklikkust ning föderatsiooni õigust võidelda terrorismi ja relvastatud mässuliste vastu oma maal.
Üldiselt leiab S. Talbott, et parim viis kaitsta oma riiki separatismi eest on kaitsta vähemuste õigusi. Demokraatia on poliitiline süsteem, mis kindlustab enesemääramist ning kõige edukamateks on demokraatlikud riigid, mis arendavad piiriüleseid kontakte. Üha rohkem on riike, kellel on arenenud mehhanismid, mis tagavad piiride ja ühiskonna avatuse, vähemuste kaitse, regioonidele suuremate volituste andmise, riikidevahelise koostöö jätkamise ja kes aitavad levitada põhimõtet, mille kohaselt riikide tugevuse allikaks ongi keelelised ja kultuurilised erinevused. USAl on eriline kohustus nende ideaalide elluviimisele kaasa aidata.
Refereerinud Ülle Lepp
Kiviniemi, Antero. Ranskan integraatiopolitiikka ja Euroopan unionin itälaajeneminen.
Ulkopolitiikka
(2000) no. 2, s. 26-39.
Artikkel käsitleb Prantsusmaa suhtumist EL ittalaienemisse, mis on suhteliselt neutraalsem ja ettevaatlikum võrreldes Suurbritannia ja Saksamaaga. 1997. a Euroopa Liidu Nõukogu vastu võetud laienemisotsust toetas ka praegune eesistujamaa Prantsusmaa. Samas jääb see poliitilises diskussioonis Prantsusmaa jaoks teisejärguliseks küsimuseks, kuna olulisemaks peetakse oma rahvuslike huvide kaitsmist integratsiooniprotsessis ning mõju suurendamist rahvusvahelisel areenil.
Eesistujamaa edukust mõõdetakse eelkõige riigi võimes suunata EL edasist arengut, Prantsusmaale on seega oluline võimalike erimeelsuste oma kasuks pööramine. Üks ebameeldiv tõik Prantsusmaale on ühinejate soov liituda NATOga, mitte Lääne-Euroopa Liiduga, mis prantslaste meelest võiks olla vastukaaluks USA mõjule Euroopas.
Prantsusmaa peab oluliseks oma riigi erilise asendi kindlustamist ja säilitamist EL kontekstis. Laienemine ei vähenda Prantsusmaa osatähtsust rahvusvahelises mastaabis, kuid ühendusesisesed muutused vähendavad Prantsusmaa osatähtsust ELis. Uute liikmete kaasamine eeldab sisemist reformi, laienemine nõuab radikaalseid uuendusi ühisjuhtimises vähendamaks üksiku riigi mõjujõudu, mis prantslaste meelest tähendab pea peale pööratud arengut – väikeste riikide osatähtsuse kasvamist. Ka geograafiliselt toimub laienemise kaudu keskpunkti nihkumine põhja ja ida suunas, mis Prantsusmaa eesmärkidega ei sobi. Uute riikide keeletraditsioonid eelistavad saksa- ja ingliskeelset asjaajamist, prantslased peavad aga oma keele kasutamist välispoliitilises diskussioonis traditsiooniliselt oluliseks.
Laienemise kontekstis on Prantsusmaa välis- ja sisepoliitikas oluline suhe Saksamaaga, kelle poliitiline tegevus eeldab Prantsusmaa seisukohalt ranget valvet. EL kaudu on võimalik tagada koostöö konkureerimise asemel. Seni on Saksamaa tunnustanud Prantsusmaa teatud poliitilist ülevõimu, kuid pärast Saksamaade ühinemist on ta hakanud julgemalt nõudma muutusi EL poliitilises arengus. Laienemine toob kaasa selliste riikide liitumise, mis on rohkem Saksamaa kui Prantsusmaa mõjupiirkonnas, samas on laienemine ainus võimalus selle protsessi jälgimiseks ja Saksamaa hegemoonia piiramiseks.
Uute riikide kaasamine rikub Prantsusmaa seisukohalt tasakaalu põllumajanduse arengus, kuna põllumajanduses hõivatud inimesi on neis riikides peaaegu 4 korda rohkem kui EL riikides keskmiselt. See toob kaasa uusi konkurente seni kaitstud siseturule, samuti on Prantsusmaa jätkuvalt huvitatud EL rahaeraldustest.
Probleemidest hoolimata jätkuvad laienemiskõnelused ettenähtud tempos. Prantsusmaa üksinda vaevalt hakkab laienemist pidurdama, kuigi tal selleks võimalusi oleks. See tähendaks Prantsusmaale hilisemas protsessis tema rolli olulist vähenemist. Prantsusmaa ei pea vajalikuks kõigi riikide üheaegset liitumist, olulisem on kõigi kriteeriumide ja tingimuste täitmine kandidaatriikide poolt ning nende majanduse tugevnemine.
Refereerinud Anu Nestor
Melich, Jiri S. The relationship between the political and the economic
in the transformations in Eastern Europe : continuity and discontinuity and
the problem of models.
East European Quarterly. Vol. 34 (2000) no. 2,
p. 131-157.
Artiklis käsitletakse siirdeprotsesse Ida-Euroopas. Autor uurib majandusliku ja poliitilise sfääri vastastikuse mõju teatud aspekte, keskendudes puudustele liberaalsete (või uusliberaalsete) kapitalismimudelite rakendamisel erineva kultuurilise ja ajaloolise arenguga Ida-Euroopa ühiskondades.
Ida-Euroopas võib täheldada poliitilise ja majandusliku ülemineku n-ö paralleelset algust, sealjuures on poliitiline üleminek kui režiimi muutumine toimunud majanduslikust üleminekust kiiremini. Siirdeprotsessidele on iseloomulikud mitmed paradoksid, millest olulisematena eristab autor järgmisi: (1) riigiparadoks (riik püüab loovutada oma kõikehõlmavat rolli ja samas peab juhtima siirdeprotsesse); (2) eliidiparadoks (uus reformieliit on sageli pärit vanast kommunistlikust eliidist koos mittedemokraatlike harjumuste ja käitumisega); (3) kapitalismiparadoks (privatiseerimine ja uue ettevõtjate eliidi loomine); (4) elatustasemeparadoks (reformide sotsiaalse hinna hüvitamine); (5) demokraatiaparadoks (demokraatia eelnemine majanduslikule arengule tekitab konfliktiohu, mida majanduslike ressursside puudumise tõttu ei saa kõrvaldada); (6) ajaparadoks (siirdeprotsess võib kesta põlvkondi, samas on rahva kannatusel piir).
Autori arvates on kõik üleminekuteooriad jäänud üldiste lähenemiste tasemele, jättes käsitlemata konkreetsete mudelite rakendamisega seotud probleemid. Näitena toob ta (uus)liberaalse mudeli, mille rakendamisel alahinnati raskusi demokraatlike ja turuinstitutsioonide rajamisel ning ei arvestatud siirdeaja paradokse. Enamikus postkommunistlikes riikides on (uus)liberaalset mudelit tõlgendatud lihtsustatult, keskendudes turumajanduse dimensioonile. Siirdeprotsesside analüüs Venemaal ja Tshehhi Vabariigis näitab üldist suundumust, mis osutab majanduslike ja poliitiliste huvigruppide vahelistele hämaratele ja korruptiivsetele seostele, mis on nende riikide arengu peamine takistus. Samas märgib autor, et enamikku Ida-Euroopa riike iseloomustab poliitilise ja majandusliku sfääri ülemäärane kokkusulamine koos kõigi negatiivsete ilmingutega (korruptsioon, sotsiaalne kihistumine, moraalne langus). Rääkides Ida-Euroopa demokraatia jätkusuutlikkusest või kindlustumisest, tuleb hoolikalt jälgida, kas need demokraatiad ikka vastavad Lääne demokraatia minimaalsetele normidele või manduvad nad Kolmandast Maailmast tuntud demokraatia kvaasivormideks.
Arutledes riigi rolli üle siirdeühiskondades, leiab autor, et eelkõige on vaja tugevat ja efektiivset ning samas autonoomset ja demokraatlikku riiki. Riigi majanduspoliitikas eristab ta kolme funktsiooni: (1) makromajanduslik üleminek ja stabiliseerumine, (2) mikromajanduslik liberaliseerumine ja (3) institutsioonilised ümberkujundused. Kahe esimese funktsiooni täitmisega luuakse turumajanduse alustingimused, kolmanda täitmise käigus toimub vanade institutsioonide ümberkujundamine ja uute loomine. Tuleks arvestada, et liberaliseerumine ei saa eelneda institutsioonilistele ümberkujundustele, sh vajaliku õigusliku keskkonna loomisele.
Siirdeühiskondade võtmeprobleemiks peabki autor realistliku üleminekumudeli formuleerimist, mis majandusliku dimensiooni kõrval arvestaks sotsiaalset ja kultuurilist konteksti, peegeldades riikide erinevaid vajadusi ja arengufaaside eripära.
Refereerinud Ülle Lepp
Schneider, Friedrich ; Enste, Dominik H. Shadow economies: size, causes,
and consequences.
Journal of Economic Literature. Vol. 38 (2000) March,
p. 77-114.
Artiklis on vaatluse all varimajandus, selle põhjused, ulatus ja tagajärjed. Autorite eesmärk oli koguda kättesaadavat infot varimajanduse kohta, kasutatud on 76 arengu-, ülemineku- ja OECD riigi andmeid.
Varimajandust esineb kogu maailmas ja kõikide näitajate järgi selle osatähtsus suureneb. Sellise majandustegevuse kohta infot koguda on üsna raske, kuid statistika omamine varimajanduses kasutatavate riigi ressursside ja seal hõivatud tööjõu kohta on tähtis efektiivsete majanduspoliitiliste otsuste tegemisel.
Katsed mõõta varimajandust põrkuvad kohe defineerimise probleemiga, sest varimajandus areneb vastavalt nn voolava vee printsiibile: kohandab end maksumuudatustega, uute seadustega jms. Artiklis on lähemalt vaadeldud otseseid ja kaudseid hindamismeetodeid, mida teadlased on kasutanud ülevaate saamiseks varimajanduse osatähtsusest eri riikides.
Artiklis on esitatud eri hindamismeetodite abil saadud andmed arengu-, ülemineku- ja OECD maade varimajanduse suuruse kohta 1990ndail aastail, sh ka Eesti kohta. Kõige suurem on varimajanduse sektor Nigeerias, Egiptuses ja Tais – ligikaudu 70% ametlikult teatatud SKT-st, üleminekumaades on see umbes 1/3 SKT-st. Hinnangute järgi on varimajanduse osatähtsus kõige väiksem maades, kus on suhteliselt väike avalik majandussektor ja kõrge maksudistsipliin: Jaapanis, USAs, Shveitsis. Euroopa Liidus on varimajanduses hõivatud vähemalt 20 miljonit inimest.
Autorite arvates on küll keeruline hinnata varimajanduse suurust eri riikides, kuid päris võimatu see pole. Selleks saab kasutada eri meetodeid (näit sularaha liikumise analüüs, elektrienergia tarbimise mõõtmine jne), mis võimaldavad siiski saada ülevaadet sellise majandustegevuse ulatusest eri arengutasemega riikides. Autorid jõuavad järeldusele, et varimajandus on saavutanud tänapäeva maailmas märkimisväärselt suure ulatuse ning on viimasel kümnendil kasvanud enamikus ülemineku- ja kõigis uurimuses käsitletud OECD maades. Kasvu põhjuste analüüs näitab, et suurenev maksukoormus, sotsiaalkindlustuse tase, tööturu ahenemine (näiteks tööaja piiramine) on põhitegurid, mis mõjutavad varimajandust.
Varimajanduse mõju ametlikule majandusele on ebaselge. Mõne uurimuse järgi on see negatiivne, kuid teised näitavad vastupidist efekti. Ühelt poolt võib õitsev varimajandus tõmmata töötajaid ära ametlikust majandusest ja pakkuda konkurentsi ametlikele ettevõtetele, teisest küljest tekitab varimajandus dünaamikat ja ettevõtlusvaimu. Schneideri uurimuse järgi kulutatakse 66% varimajanduses teenitud sissetulekust ametlikus majanduses, millel on positiivne efekt majanduskasvule ja kaudsetele maksutuludele.
Varimajanduse ja korruptsiooni vastastikuse mõju suhtes jõuavad autorid kindlamale seisukohale: mida rohkem korruptsiooni, seda suurem varimajandus. Varimajanduse suurus, põhjused ja tagajärjed on eri riikides erinevad, aga siiski saab teha mõningaid võrdlusi, millest võib kasu olla sotsiaalteadlastele ja poliitikutele.
Samal teemal vt ka Äripäev 31.03.2000, lk 8.
Refereerinud Tiina Tammiksalu
Rozell, Mark. J. The press and Congress.
Perspectives on Political
Science. Vol. 29 ( 2000)
no. 2, p. 71–75.
Artiklis käsitletakse Kongressi tegevuse kajastamist Ameerika ajakirjanduses. Kirjutis põhineb autori uurimusel, mis on ilmunud ka raamatuna ( In Contempt of Congress: Postwar Press Coverage on Capitol Hill, 1996).
Autori arvates on ameeriklastel moonutatud ettekujutus oma riigi parlamendist, mis väljendub levinud arvamuses, et Kongress on töövõimetu ja selle liikmed korrumpeerunud. Selline vaenulikkus ei vajaks selgitust, kui rahva arvamus peegeldaks tegelikkust. Asi pole aga nii, Kongress töötab, nagu peab ja suurem osa parlamendiliikmeid on korralikud ja eetilised.
Seega on asjakohane võtta arvesse neid allikaid, kust pärineb avalikkuse negatiivne suhtumine Kongressi ja selle liikmetesse. Valdava osa infost parlamendiliikmete ja parlamendi kui institutsiooni kohta saavad Ameerika kodanikud meedia vahendusel. Seepärast pöörab autor põhitähelepanu kahele küsimusele: mida saavad inimesed ajakirjanduse kaudu teada Kongressist ja mis tähendus on sellel parlamendiliikmete jaoks. Vastuse leidmiseks analüüsis autor trükiajakirjanduse tippväljaannetes aastail 1946–1995 ilmunud pressireportaazhe Kongressi kohta. Trükiajakirjanduse ( päevalehed The New York Times, The Washington Post, Wall Street Journal, nädalakirjad Time, U.S. News & World Report, Newsweek) valiku põhjuseks oli soov saavutada järjepidevus üldistuste tegemiseks ja paremini selgitada muutusi. Oluline on ka asjaolu, et juhtivad päevalehed määravad sageli sündmuse uudisväärtuse ja teiste väljaannete tooni.
Selle põhjal, kuidas ajakirjandus on aegade jooksul Kongressi tegevust valgustanud, eristab autor kolme ajajärku: 1946–1960ndate keskpaik – hooletussejätu ajajärk, 1965–1970. a-d – avastuse ajajärk ja alates 1977. a-st künismi ajajärk. Kõiki neid on artiklis ka lähemalt iseloomustatud.
Alates Teisest maailmasõjast on press Kongressi madalalt hinnanud. Igavat ja sündmustevaest Kongressi on ajakirjandus sageli kritiseerinud või ignoreerinud, kuid 1990ndail on käsitluste ebaadekvaatsus muutunud juba häirivaks. Esiteks on suur ebakõla selle vahel, mis Kongress on ja mis ta ajakirjanduse arvates peaks olema. Teiseks ei kajasta press seda, kuidas parlament tegelikult toimib, selle asemel otsib vaid põnevusmomente, et rahuldada lugejate huvi hea show vastu. Kolmandaks loob parlamendireportaazh kujutluse presidendikesksest süsteemist, sest presidendiametit saab personifitseerida. Neljandaks eeldatakse, et Kongress on töövõimelisem üheparteikontrolli perioodidel, mis aga ei ole põhjendatud.
Ka Kongress ise on süüdi oma halvas imagos. Parlamendiliikmed võtavad ajakirjanduses hea meelega enda nimel sõna, kuid teevad seda harva parlamendi kui institutsiooni huve silmas pidades.
Autor peab kõige häirivamaks seda, et kõrgeim seadusandlik kogu ei saa töötada efektiivselt avalikkuse jaoks seni, kuni inimestel on ebarealistlikud ootused Kongressi suhtes ja valitseb jätkuvalt ettekujutus, et peaaegu kõik Kongressi liikmed on äraostetavad ja korrumpeerunud. Seega lasub igal parlamendiliikmel vastutus Kongressi reputatsiooni eest ja ajakirjanikud peaksid parlamendi tegevust tõesemalt kajastama.
Refereerinud Tiina Tammiksalu
Watson, Peggy. Politics, policy and identity: EU eastern enlargement and
East-West differences.
Journal of European Public Policy. Vol. 7 (2000)
no. 3, p. 369-384.
Artiklis analüüsitakse meeste ja naiste võrdõiguslikkust puudutavate Euroopa Liidu normide mõju siirderiikidele. Autor arutleb soolise võrdsuse poliitika üle postkommunistlikes rezhiimides, osutades, et sugudevahelisi erinevusi ei tajutud neis poliitilise ebavõrdsuse allikana ning lähenemine probleemile on oluliselt erinev lääne omast.
Autor käsitleb mõningaid küsimusi Euroopa Liidu meeste ja naiste võrdse kohtlemise poliitikas ning feministlikus mõtlemises, mis on kerkinud seoses ittalaienemisega. Rakendades vastavaid põhimõtteid ida suunal, eeldatakse, et olenemata ajaloost ja poliitilisest süsteemist on soolised suhted ja identiteet ühesugused. Millised on aga tagajärjed, kui see nii ei ole? Autor arvab, et identiteet kui konkreetse võimusuhte tulem on sotsialistlikus ja demokraatlikus riigis erinev, seetõttu tähendab ida ja lääne lähenemine identiteedi muutumist.
Ida-Euroopas läbiviidud sotsioloogilised uuringud näitasid, et sotsialismi ajal ei läinud naised kaasa läänes levinud feminismiideedega, nad pidasid neid kaugeteks ja eksootilisteks. Rahulolematust ei põhjendatud soolise ebavõrdsusega, vaid riigi läbikukkunud ja vale poliitikaga.
Ida-Euroopa riikide demokratiseerumine muutis olukorda, see väljendus kõige ilmekamalt uuesti valitud parlamentides. Nendest said peaaegu täielikult meeste-institutsioonid niipea, kui parlament saavutas tegeliku võimu. Sama tendentsi võib märgata ka majanduses, eriti seoses riigivara erastamisega. Kui varem oli põhiline tööandja riik, siis nüüd muutusid tööandjateks peamiselt meessoost isikud. Töötuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse kasvust hoolimata ei tekkinud – vastupidi lääne feministide ootustele – ühiskondlikku feminismiliikumist. Soolise ebavõrdsusega seotud probleemid on jäänud tagaplaanile, kuna peamiseks töötuse põhjustajaks peavad nii naised kui mehed majandusreforme.
Autor järeldab, et kuna sotsiaalpoliitika ja seadusandlus on tihedalt seotud vastava kontekstiga, ei saa siirderiikidele peale suruda demokraatlikes riikides levinud võrdsete võimaluste põhimõtteid. Et naiste poliitiline identiteet on erinev, ei oleks see tõhus ega suurendaks Euroopa Liidu usaldusväärsust.
Refereerinud Liina Gross
Fallberg, Lars H. Patient rights in the Nordic countries.
European
Journal of Health Law. Vol. 7 (2000) no. 2, p. 123-143.
Patsiendi õigused on eriseadustega kaitstud 8 Euroopa riigis, peale Soome, Norra, Taani ja Islandi veel Leedus, Kreekas, Iisraelis ja Hollandis. Lars Fallberg võrdleb oma artiklis Põhjamaade vastavaid õigusakte. Võrreldes muu maailmaga on just selles regioonis aktiivselt tegeldud patsientide õiguste seadustamisega. Viimasena jõustus sellekohane õigusakt Norras käesoleval aastal.
Artikkel sisaldab patsientide õigustega seotud taustinformatsiooni – mis on patsiendi õigused, nende kujunemine ning seos inimõigustega; kuidas patsiendi õiguste määratlemine mõjutab tervishoiusüsteemi; millised on patsientide õigusi kaitsvate õigusaktide iseloom ja funktsioonid. Autor tutvustab erinevaid kontseptuaalseid lähenemisi patsiendi õigustele, mida väljendavad teooriad negatiivsetest ja positiivsetest õigustest, õiguste hierarhiast (seadusega tagatud õigustest moraalsete õigusteni) ning vertikaalsetest ja horisontaalsetest õigussuhetest.
Patsiendi õiguste kirjeldamiseks ja võrdlemiseks on autor kasutanud 60 küsimusest koosnevat ankeeti, mis saadeti Põhjamaade vastavatesse ametiasutustesse. Küsimustik tugineb Maailma Tervishoiuorganisatsiooni poolt 1994. a vastu võetud deklaratsioonile patsiendi õigustest Euroopas (Declaration on the promotion of patients' rights in Europe). Peale selle intervjueeriti õigusspetsialiste, tervishoiusüsteemi esindajaid ning teadlasi kõigis viies riigis.
Autor annab ülevaate iga riigi õiguslikust regulatsioonist ja kirjeldab selle eripära ning esitab uurimistulemused ka koondtabelina, kus kajastuvad vastused küsimustele, nagu näiteks: kas seadus tagab vältimatu meditsiinilise abi; kas on võimalik valida erinevate ravimeetodite vahel; kas patsiendil on õigus valida perearsti; kas saab haiglat valida jne.
Autor leiab, et hoolimata probleemi ülimast keerukusest ning nüansirohkusest (nt eutanaasia küsimus, patsiendi õigus esitada kaebust) on seda siiski võimalik seaduse tasandil reguleerida. Põhjamaade probleemid on seotud nende seaduste rakendamisega, kuna suur osa inimestest, sh meedikud, pole teadlikud patsiendi õigustest ning nende kaitsmise võimalustest.
(Eesti patsiendi õiguste kaitse seaduse eelnõu on aadressil http://www.riigikogu.ee/ems/saros/9825/982520020.html).
Refereerinud Jane Makke
TAPMINE ERI RIIKIDE KRIMINAALÕIGUSES
Nikiforov, A. S. Otvetstvennost za prostoje ubiistvo v sovremennom kontinentalnom
i anglo-amerikanskom prave.
Zhurnal rossiiskogo prava (2000) no. 1, s.
154-161.
Artiklis käsitletakse tahtlikku tapmist ja ettevaatamatut tapmist eri riikide kriminaalõiguses. Autor osutab tapmise juriidilise tõlgendamise erinevustele kontinentaalses ja angloameerika õiguses. Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa õiguskorras loetakse tapmiseks tahtlikku tapmist. Suurbritannias ja USAs peetakse tapmise all silmas nii tahtlikku tapmist (voluntary manslaughter) kui ka ettevaatamatut tapmist (involuntary manslaughter).
Venemaa kriminaalkoodeksi järgi on tapmine tahtliku kehavigastuse tekitamine, mis toob kaasa teise inimese surma. Selle eest karistatakse vabadusekaotusega 6-15 aastani. Saksamaa kriminaalkoodeksis loetakse tahtlikuks tapmiseks (Totschlag) juhud, millel puuduvad enamohtliku tapmise tunnused. Karistusena tahtliku tapmise eest on ette nähtud vähemalt 5-aastane vabadusekaotus. Prantsusmaa kriminaalkoodeksis on tapmine ainult tahtlik tapmine (meurtre). Ettevaatamatu tapmine (homicide involontaire) on eraldi kuritegu. Karistuseks tahtliku tapmise eest on 30 aastat vangistust koos töökohustusega. Saksamaa kriminaalkoodeks eristab tapmist raskendavatel asjaoludel, Prantsusmaa kriminaalkoodeksis sellist vahet ei tehta.
Suurbritannia kriminaalõiguses loetakse igasugune inimeselt elu võtmine (kui tegemist ei ole mõrvaga) tavaliseks tapmiseks, mille erinevad juhud kujutavad endast keerulist süsteemi, mis toetub õigusdoktriinile ja kohtupraktikale. Vastavalt võib ka karistus kõikuda eluaegsest vangistusest kuni täieliku vastutusest vabastamiseni.
USA föderaalne kriminaalõigus tõlgendab tahtliku tapmisena ebaseaduslikku rünnet teise inimese elule ilma kuritegeliku kavatsuseta, st tapmisi, mis pannakse toime tüli käigus või afektiseisundis. New Yorgi osariigis eristatakse kuriteo erinevaid astmeid. Tahtlik tapmine kuulub esimese astme kuritegude hulka, milles omakorda eristatakse nelja liiki. California osariigis eristatakse kolme liiki tapmist: tahtlik tapmine, surma põhjustamine ettevaatamatuse tõttu ja surma põhjustamine liikluseeskirja rikkumise tõttu.
Artikkel käsitleb lähemalt ka surma põhjustamist ettevaatamatuse tõttu Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA kriminaalõiguses. Reeglina on selle süüteo eest karistuseks kuni 5-aastane vangistus või rahatrahv.
Autor toob lõpetuseks välja mitmete õigusteadlaste arvamusi, mis kinnitab, et tapmise klassifitseerimine ja piiri tõmbamine eri juhtude vahele on keeruline nii teoreetilisel kui ka praktilisel tasandil.
Refereerinud Katrin Ordlik
Paterson, Lindsay. Does civil society speak for the people? : evidence from
a survey of Scottish teachers.
The Sociological Review. Vol. 48 (2000)
no. 1, p. 102-123.
Artiklis käsitletakse kodanikuühiskonna üldisi küsimusi ja probleeme ning vaadeldakse lähemalt kodanikuühiskonda Shotimaal. Kodanikuühiskond mängis olulist rolli uue poliitilise struktuuri – Shotimaa parlamendi loomisel. Autor annab ülevaate teoreetilisest diskussioonist kodanikuühiskonna ja poliitiliste uuenduste teemal, võrdleb kodanikuühiskonna ühe osa (kooliõpetajate) arvamusi kogu elanikkonna arvamustega ning käsitleb uuringust tulenevaid järeldusi poliitika, kodanikuühiskonna ja riigi kohta.
Nii Suurbritannias kui ka teistes riikides diskuteeritakse laialdaselt kodanikuühiskonna rolli üle poliitilistes uuendustes. On väidetud, et kodanikuühiskond on: (1) kaitsevall liialt suurt võimu omava riigi vastu, (2) riigi legitiimsuse allikas, (3) võrgustik, mis on kodanikega suuremas kokkupuutes kui poliitikud ja ametnikud.
Kodanikuühiskonda käsitletakse artiklis kõige laiemas tähenduses, mille kohaselt ta hõlmab vabatahtlike ühenduste kõrval ka nn vaheinstitutsioone, nagu haridussüsteem või kohaliku omavalitsuse valitavad organid. Haridussüsteem on kodanikuühiskonna oluline osa, sest sellel on suur mõju varasele sotsialiseerumisele. Usutakse, et haridus õpetab lastele ja täiskasvanutele demokraatlikku elukorraldust, üksteisega seotust ühiskonnas ning konstruktiivselt kriitilist hoiakut võimuinstitutsioonide suhtes.
Shotimaa kooliõpetajate hulgas uuriti, millised on õpetajate poliitilised vaated ja käitumine, nende huvi poliitika vastu, nende vaated rahvusliku identiteedi küsimustes ning kuidas nende käitumine ja vaated on omavahel seotud. Üldise järelduse kohaselt on õpetajate poliitilised hoiakud ja käitumine väga lähedased elanikkonna kui terviku hoiakutele, samuti on kodanikuühiskonnas aktiivsete õpetajate vaated sarnased mitteaktiivsete õpetajate vaadetega.
Tulemused näitavad, et uuritud kodanikuühiskonna segment (õpetajad) on üldiselt lähedane Shoti ühiskonnale, eriti poliitiliste hoiakute, poliitikahuvi, suhtumise poolest konservatiivsesse parteisse ja toetuse poolest Shoti parlamendile. Õpetajad on piisavalt hästi kursis rahva eelistustega, et ette valmistada kohalikke ühiskonna- ja poliitilisi liidreid, ning neid iseloomustab truudus rahvuslikule identiteedile.
Artikli lõpus visandatakse võimalikud suundumused Shotimaa poliitikas pärast parlamendi valimist. Kodanikuühiskond võib uuele institutsioonile üle kanda osa oma mõjuvõimust ja toetada parlamenti. Teisalt on mitmetes riikides toimunu näidanud, et tõenäoliselt usaldatakse kodanikuühiskonda rohkem kui poliitikuid ning kodanikuühiskond võib end leida uue põhiseadusliku korraga opositsioonis olevana, nagu ta oli vanaga. Autori arvates peaks kodanikuühiskonna teooria keskenduma küsimusele, kas uued struktuurid kaasavad kodanikuühiskonna valitsemisesse või mitte. Teooria peaks aitama otsustada, kas praegune riiklike struktuuride regionaliseerumine viib uuele ja stabiilsele põhiseaduslikule korrale või pakub ta lihtsalt uusi foorumeid, mille kaudu saab väljendada, leevendada või süvendada riigist võõrandumist.
Refereerinud Ülle Lepp
GEENITEHNOLOOGIA JA FILOSOOFIA
Hudson, James. What kinds of people should we create?
Journal of Applied
Philosophy. Vol. 17 (2000) no. 2, p. 131-143.
Artiklis käsitletakse geenitehnoloogia arengu filosoofilisi küsimusi. Autori arvates tuleks teadmisi biotehnoloogiast vaadelda seisukohalt, kuidas neid saab inimkonna hüvanguks kasutada. Kui seada tulevikusihiks inimloomuse paremaks muutmine, siis tuleb leida vastus küsimusele, milline elu on parem enamiku inimeste praegusest elust. Otsides vastust nii sellele küsimusele kui ka üldistele geenitehnoloogiaalaste teadmiste rakendamise viiside küsimustele, leiab autor, et inimkonna suurim rikkus on intelligentsus, mille suurendamine võikski olla geenitehnoloogide esmane eesmärk.
Molekulaarbioloogia areng on meid varustanud tehnoloogiaga geneetiliseks manipuleerimiseks kogu elusloodusega, ka inimesega. Inimkonna seisukohalt muutub selline tehnoloogia väga oluliseks siis, kui avastatakse seosed geenide ja nende kombinatsioonide vahel ning seosed inimese fenotüübiga (eriti psühholoogiliste omadustega). Sellist tehnoloogiat tundes on inimestel põhimõtteliselt võimalik kujundada oma järeltulijaid ning vormida nende olemust.
J. Hudsoni arvates peaks sellist võimet kasutama ainult inimkonna hüvanguks, kaasates selle eesmärgi saavutamiseks ainult parimaid inimesi. Autor ei rõhuta tulevikuinimese arendamise eesmärgina mitte niivõrd inimese sotsiaalset kohanemist keskkonnaga, vaid pigem iga üksikisiku elu paremaks muutmist. Üks viis elu paremaks muuta on pikendada eluiga, mis oleks küll hea üksikisikule, kuid ei pruugi olla hea ühiskonnale tervikuna. Lähituleviku bio-psühholoogiliste uuringute oluline suund peaks tema arvates olema vaimse tegevuse bioloogiliste aluste, selle geneetiliste eeltingimuste avastamine. Intelligentsuse suurendamine näib olevat peamine praktiline suund tuleviku-inimeste elu paremaks tegemisel. Intelligentsus on väärtus, mis teeb meile võimalikuks terve rea naudinguid, millest suurim võiks olla oma vaimsete võimete kasutamine.
Geenitehnoloogia areng võib kaasa tuua murrangulisi tagajärgi ka sotsiaalteaduste vallas. Traditsiooniliselt kõrgelt väärtustatud ajalooteadus ongi juba sattunud surve alla, tulevikus selle olulisus kahaneb veelgi. Sotsiaalteadused meile tuttavas vormis (sotsioloogia, politoloogia, psühholoogia) ei ole uues olukorras enam olulised, vaid klassifitseeruvad ajalooteaduse osana. Ainsa sotsiaalteadusena võib püsima jääda majandusteadus.
Lõpetuseks leiab autor, et nüüdisaja kõige tähtsam filosoofiline ülesanne on selgitada, mis on hea elu ning selle teadmine peaks juhtima inimkonda praktiliste küsimuste lahendamisel.
Refereerinud Ülle Lepp