| SUMMARIA SOCIALIA |
2000 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
|
Gellner, Winand. The politics of policy "political think tanks" and their markets in the U.S.-institutional environment |
2 |
|
Sandholtz, Wayne ; Koetzle, William. Accounting for corruption : economic structure, democracy, and trade |
2 |
|
Grishkovets, A. A. Zakonodatelnoje regulirovanije gosudarstvennoi sluzhbõ v stranahh Baltii |
3 |
|
Bonnor, Peter G. The European Ombudsman : a novel source of soft law in the European Union |
4 |
|
Greve, Carsten. Exploring contracts as reinvented institutions in the Danish public sector |
5 |
|
Basedow, Jürgen. Vozrozhdenije protsessa unifikatsii prava : jevropeiskoje dogovornoje pravo i jego elementõ |
6 |
|
Pullen, Mike ; Logan, Kelly. The European Union proposed legal framework for e-commerce |
7 |
|
Paarlberg, Robert. The global food fight |
8 |
|
Strubbe, Eva. Toward legal recognition for termination of life without request? : remarks on advice no 9 of the Belgian Advisory Committee on Bioethics concerning termination of life of incompetent patients |
9 |
|
Therien, Jean-Philippe ; Noel, Alain. Political parties and foreign aid |
10 |
THINK TANK
Gellner, Winand. The politics of policy "political think
tanks" and their markets in the U.S.-institutional environment.
Presidential
Studies Quarterly. Vol. 25 (1995) no. 3, p. 497-511.
Riikliku poliitika kavandamist ja poliitiliste otsuste vastuvõtmist mõjutavad erinevad institutsioonid ning suur hulk mitmesuguseid ideid. USAs kutsutakse taolisi erineval tasemel uurimistegevusega seotud ning ekspertarvamusi pakkuvaid ajutruste ühise nimetajaga think tank. Autor keskendub USA institutsionaalsele keskkonnale ja selgitab nii traditsioonilise kui ka poliitilise think tanki (PTT) olemust. Artiklis kirjeldatakse PTTde tekkimist ja kujunemist ning muutumist vastavalt ühiskonna nõudmistele.
PTTd täidavad USA poliitilises protsessis funktsioone, mis Euroopa parlamentaarsetes demokraatiates on enamasti parteide, poliitiliste fondide ja tippbürokraatia privileeg. See hõlmab ideede genereerimist, poliitikute kogunemiste korraldamist ja omavaheliseks suhtlemiseks infrastruktuuri loomist, ideede levitamist (publitseerimine ja avalikud esinemised) ning eliidi ümberpaigutamist. Poliitilise eliidi värbamise ja pehme, tsiviliseeritud ametist vabastamise korraldamine PTTde funktsioonina on iseloomulik ainult USA poliitilisele süsteemile.
Strateegiliste valikute järgi ideeturul jaotatakse PTTd selle alusel, kuidas nad end eristavad ning leiavad rahastamisallikaid ja loovad tegevustrateegiat. PTTd mõjutavad ühiskonna kõigi tasandite poliitilisi protsesse ja neil on üha suurenev roll USA poliitilise süsteemi varustamises usaldusväärse informatsiooniga globaalprobleemidest.
PTTd on USA ühiskonnas suhteliselt uued parteisarnased poliitilised institutsioonid. Nad on alternatiiviks valimiskoalitsioonidena käituvatele poliitilistele parteidele, kes on võimetud looma õigeid ideid õigel ajal ja pakkuma informatsiooni ning selgitusi riskitundlikus industriaalühiskonnas.
Poliitilisi ideid ja lahendusi genereerivate, mittetulundusorganisatsioonidena toimivate maksuvabade uurimisinstitutsioonide olulisus ühiskonnas kasvab mitte ainult USAs, vaid kogu maailmas.
Think tanki definitsiooni ja rolli kohta vt: Donald E. Abelson. From policy research to political advocacy : the changing role of think tanks in American politics. Canadian Review of American Studies, 1995, nr 1, lk 93-127.
Refereerinud Ilona Kõrgema
KORRUPTSIOON
Sandholtz, Wayne ; Koetzle, William. Accounting for corruption
: economic structure, democracy, and trade.
International Studies Quaterly.
Vol. 44 (2000) no. 1, p. 31-50.
Korruptsiooni analüüsiva artikli esimeses osas antakse lühiülevaade senistest korruptsiooniuuringutest. Teises osas esitatakse teoreetiline raamistik ja püstitatakse hüpoteesid ning kolmas ja neljas osa on pühendatud 54 riiki hõlmanud võrdlusuuringu andmete kirjeldamisele ja analüüsile.
Autorid püstitasid rea hüpoteese selgitamaks erinevusi riikide korruptsiooni-tasemes. Nende oletuste kohaselt on korruptsioon seda kõrgem: (1) mida madalam on keskmise sissetuleku tase, (2) mida suurem on majanduse riikliku kontrolli aste, (3) mida nõrgemad on demokraatlikud normid ja institutsioonid, (4) mida madalam on maailmamajandusse integreerituse aste, (5) mida väiksem on protestantide osa elanikkonnas.
Korruptsiooniuuringute läbiviimisel on kõige olulisemad kaks probleemi: võrdlusandmed ja korruptsiooni defineerimine. Viimane on küllaltki keeruline, sest korruptsiooni standardid on kultuuriliselt spetsiifilised ja riigiti erinevad. Enamik vastavatest uuringutest ongi keskendunud ühele või vähestele riikidele. Korruptsioonitaseme võrdluseks ei piisa kultuuriliselt spetsiifilistest definitsioonidest ning alternatiiviks on ühe vaatenurga valik ja korruptsiooni defineerimine sellest lähtuvalt.
Kõigis definitsioonides on korruptiivne tegevus määratletud kas sündsusetu või ebaseaduslikuna. Sotsiaalteaduste probleemiks on anda sisu mõistele "sündsusetu" ja selleks pakutakse kolm lähenemisviisi, mis põhinevad kas avalikul huvil, avalikul arvamusel või õigusnormidel. Esimese kohaselt on sündsusetu poliitiliste või täitevvõimu ametnike selline käitumine, mis on avalike huvidega vastuolus, st ametnikud ohverdavad üldise huvi grupihuvide kasuks, et saada vastutasuks isiklikke hüvesid. Avalikul arvamusel tugineva lähenemise kohaselt on korruptsioon see, mida avalikkus selleks peab. Õigusnormidel põhinev lähenemine identifitseerib korruptiivset tegevust spetsiifilistest reeglitest üleastumisena. Neil lähenemisviisidel on ühised puudused: nii huvid, avalik arvamus kui õiguslikud normid erinevad riigiti ja muutuvad ajas.
Üldistava korruptsiooni definitsiooni keskmes on kolm elementi. Esiteks tuleb eristada avalikku ja isiklikku sfääri. Teiseks tuleb tunnistada, et korruptiivsus sisaldab vahetust, mis seisneb selles, et üks osapool pakub ametnikule ahvatlusi poliitilise või administratiivse eelise saavutamiseks. Kolmas element on mõistmine, et sellised tehingud on sündsusetud ja rikuvad kehtestatud norme. Üldistades võib korruptsiooni defineerida järgmiselt: ametipositsiooni sündsusetu kasutamine isikliku kasu saamise eesmärgil. Sellisele definitsioonile vastab kõige paremini transparentsuse rahvusvaheline indeks (Transparency International Index), mida võrdlusuuringus ka kasutati.
Korruptiivse käitumise selgitamiseks vaadeldi võrdlusuuringus võimaluste ja ajendite poliitilis-majanduslikku struktuuri ning inimeste teadmisi, hinnanguid ja valikuid mõjutavat kultuuriliste normide kogumit. Kokkuvõttes märgivad autorid, et uuringu tulemuste analüüs kinnitas üldjoontes kõiki püstitatud hüpoteese.
Refereerinud Ülle Lepp
AVALIK TEENISTUS BALTI RIIKIDES
Grishkovets, A. A. Zakonodatelnoje regulirovanije gosudarstvennoi
sluzhbõ v stranahh Baltii.
Zhurnal rossiiskogo prava (2000) no.
4, s. 107-116.
Moskva Riikliku Õigusakadeemia haldusõiguse dotsendi kirjutis annab võrdleva ülevaate Balti riikide avaliku teenistuse seadustest. Vastavad seadused on vastu võetud Lätis 3. mail 1994, Leedus 4. aprillil 1995 ja Eestis 25. jaanuaril 1995.
Balti riikides on avalikku teenistusse asumise üldiseks eelduseks kodakondsuse omamine (Eesti põhiseadus lubab erandkorras vastavatele ametikohtadele ka välisriigi kodanikke ja kodakondsuseta isikuid) ja riigikeele oskus. Piirangud on seatud kriminaalkorras karistatud või süüdimõistetud isikutele, Lätis ka kohtualustele, süüdistatavatele ja kahtlusalustele isikutele. Poliitilist laadi piirangute poolest paistab silma Läti, kus avaliku teenistuse ametikohale ei saa kandideerida isikud, kes on teinud koostööd NSVLi või Läti NSV julgeolekuorganitega. See annab autorile alust rääkida lustratsioonirezhiimi rakendamisest. Vanusenõue on riigiti erinev: Eestis 21, Leedus 20 ja Lätis 18 aastat. Lähedast ideoloogiat väljendavad kõigi kolme riigi seadustes riigiaparaadi stabiilsust ja poliitilist sõltumatust tagavad sätted.
Avaliku teenistuja (ametniku) määratlused on Balti riikides erinevad. Näiteks Leedus loetakse avalike teenistujate (riigiteenistujate) hulka kõik, kes saavad palka riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest, samuti on kehtestatud erinevad avaliku teenistuse kategooriad (korpused): õpetajad, kohtunikud, meditsiinitöötajad, ametnikud. Läti avaliku teenistuse eripäraks on nn ettevalmistava teenistuse rakendamine, mille alusel ametnikuks saab pärast 3-5aastast töötamist ametnikukandidaadina ja kvalifikatsioonieksami sooritamist. Ametivanne on ette nähtud Eestis ja Lätis. Ühisjooneks kolme riigi puhul on ametniku staatuse täpne sätestamine seaduses.
Autor juhib tähelepanu töö- ja teenistussuhte selgele eristamisele Eestis, mis erineb Venemaa ja Leedu õiguspraktikast, kus avalikud teenistujad töötavad töölepingu alusel. Autor tutvustab veel lähemalt Eesti, Läti ja Leedu seaduste erijooni, mis puudutavad ametikohtade täitmist konkursi korras ning käsitleb organisatsioonilisi struktuure, kvalifikatsiooni tõstmise korda ja ametniku distsiplinaarvastutust.
Autori hinnangul on Eesti avaliku teenistuse seadus riigi maine kaitsel kõige karmim, nähes ette karistuse vääritu teo eest, kuid suhteliselt leebe korruptsiooni vältimise osas ning lubab isegi teatud tingimustel ametnikel ettevõtlusega tegelda. Ka Läti ja Leedu seaduste korruptsioonivastaseid sätteid hindab autor liberaalseteks. (Autor ei ole ilmselt tuttav Eesti 1999. a korruptsioonivastase seadusega. Refereerija märkus.)
Autor leiab, et Balti riikide avaliku teenistuse korraldamise kogemuse tundmaõppimine võib olla kasulik, kuna Venemaal alustati 1997. a avaliku teenistuse koodeksi väljatöötamist.
Refereerinud Giina Kaskla
EUROOPA OMBUDSMAN
Bonnor, Peter G. The European Ombudsman : a novel source
of soft law in the European Union.
European Law Review. Vol. 25 (2000)
no. 1, p. 39-56.
Artikkel käsitleb Euroopa ombudsmani institutsiooni, selle funktsiooni, pädevust ja töömeetodeid ning mõju Euroopa Liidu õigusele. Ombudsman on Euroopa Liidu institutsioonide hulgas suhteliselt uus nähtus, seni on ilmunud kolm aastaaruannet (alates 1995). Institutsiooni loomisel oli eeskujuks Taani vastav praktika.
Euroopa ombudsmani ülesandeks on haldusomavoli juhtumite uurimine ja hindamine. 1997. a aruandes on esitatud (mittetäielik) loetelu haldusomavoli näidetest, mille hulka kuuluvad halduseeskirjade eiramine ja tegevusetus, võimu kuritarvitamine, hooletus, õigusvastane menetlus, ebaõiglus, väärtegevus või otsustusvõimetus, diskrimineerimine, alusetu viivitamine, info andmisest keeldumine.
Ombudsman on oma kohustuste täitmisel sõltumatu ja tal on õigus esitatud kaebuse põhjal rakendada tööle uurimiskomisjon. Uurimise põhjal tehtud järeldused esitatakse vastavale institutsioonile või asutusele, kelle kohta kaebus esitati. Ombudsmani otsused on soovitusliku iseloomuga. Kõige täielikum kirjeldus ombudsmani tööviisi ja vahendite kohta leidub 1996. a aruandes. Ombudsmani tegevuse toimet selgitab autor kahe konkreetse näite põhjal.
Laiemas mõttes on ombudsmani tegevuse eesmärgiks hea haldustava (good administration) juurdumisele kaasaaitamine kõigis Euroopa Liidu institutsioonides ning ametnike suhtumise mõjutamine, õhutades neid mõtlema hea-halva mõõdupuul.
Lõpetuseks annab autor positiivse hinnangu Euroopa ombudsmani senisele tegevusele. Kuigi ombudsmani otsustel pole kohustuslikku jõudu, tagab nende arvestamise tema ametikoha autoriteet ja juhtumite avalikustamine.
Refereerinud Marje Lillimägi
AVALIKU SEKTORI LEPINGUD TAANIS
Greve, Carsten. Exploring contracts as reinvented institutions
in the Danish public sector.
Public Administration. Vol.78 (2000) no.
1, p. 153-164.
Artikkel käsitleb avaliku sektori organisatsioonide ja riigi vaheliste suhete üleviimist lepingulisele alusele 1990ndatel Taanis. Kõigepealt analüüsitakse lepinguteooriaid, eristades "rangete tingimustega" (hard) ja "pehmete tingimustega" (soft) lepinguid. Seejärel tutvustatakse vastavate lepinguliste suhete arengut Taanis ning vaadeldakse lepingute sõlmimist avaliku sektori reformi kontekstis.
Lepinguid peetakse avaliku sektori reorganiseerimise osaks ning lepingut vaadeldakse erinevate huvide vahel kokkuleppe saavutamise alusena. Lepingud võivad olla nii kirjalikud kui suulised. Avaliku halduse kontekstis käsitletakse lepinguid ühe osana nn uuest haldusjuhtimisest (new public management).
Teoreetiliselt eristatakse kahte lähenemist: "rangete tingimustega", formaalne ja juriidiline leping ja "pehmete tingimustega" leping, mille eesmärgiks on põhjendatud dialoogi loomine osapoolte vahel ja mis on orienteeritud eelkõige koostööle.
Kuigi lepingud on kasutusel kõigil valitsemistasanditel, puudutatakse artiklis peamiselt nn sisemisi lepinguid valitsusasutuste ja lepinguliste organisatsioonide vahel. Selliste lepingute rakendamise arengus võib eristada kolme faasi: lepinguliste organisatsioonide määratlemine 1991-1993, lepingu kui valitsemisinstrumendi mõiste arendamine ning lepinguliste organisatsioonide seostamine teiste valitsemisinstrumentidega. Kui 1994. a oli Taanis umbes 20 lepingulist organisatsiooni, siis 1999. a septembris oli neid juba 90. 1997. a tegi Taani rahandusministeerium kõikidele peamistele organisatsioonidele kohustuslikuks aastaaruannete koostamise. Samas ei piisa valitsusasutustele lepinguliste organisatsioonide edukaks juhtimiseks ainult lepingutest ja aastaaruannetest, vajalik on pidev dialoog osapoolte vahel. Lepingute sõlmimine organisatsioonidega on sundinud neid ka üle vaatama oma ülesanded ja eesmärgid. Näiteks Taani rahvusmuuseum ja immigratsioonitalitus on seda juba teinud.
Kokkuvõttes märgitakse, et Taani on rajanud tee lepingute alternatiivseks kasutamiseks avalikus sektoris, kus uueks lähenemiseks on eelkõige usalduse ja koostöö põhimõtete sisseviimine.
Refereerinud Ülle Lepp
EUROOPA LEPINGUÕIGUS
Basedow, Jürgen. Vozrozhdenije protsessa unifikatsii
prava : jevropeiskoje dogovornoje pravo i jego elementõ.
Gosudarstvo
i pravo (2000) no. 2, s. 65-76.
Max Plancki välismaise ja rahvusvahelise eraõiguse instituudi direktor professor Jürgen Basedow analüüsib õiguse ühtlustamise protsessi Euroopas ning võtab lähema vaatluse alla lepinguõiguse.
Ajaloolises plaanis algas õiguse ühtlustamise protsess 19. sajandi 80ndatel aastatel, kui sõlmiti esimesed rahvusvahelised konventsioonid transpordi ja intellektuaalse omandi vallas, ning laienes seejärel ka teistele majandus- ja finantstegevuse valdkondadele. Käesoleva sajandi 80ndatel antud protsess aeglustus. Oluliseks takistavaks teguriks muutus rahvusvaheliste kokkulepete ratifitseerimise aeganõudev ja bürokraatlik protseduur ning lepingute rakendamise ja tõlgendamisega seotud raskused.
Autori hinnangul on tänaseks kriis ületatud. Ühtlustamisprotsessi elavnemist soodustab Euroopa Ühenduse õigusloome ja kohtupraktika, samuti Euroopa inimõiguste konventsiooni mõju rahvusriikide õiguse arengule, mida kinnitavad ka muudatused õigusteoorias. Kiiresti on kasvanud teaduslike publikatsioonide hulk ja ilmuma on hakanud uued eraõigusealased ajakirjad. Eriti tähelepanuväärseks võib pidada omaalgatuslikult tekkinud juristide rahvusvaheliste töögruppide tegevust Euroopa õiguse põhimõtete väljatöötamisel ja Euroopa kohtulahendite kogumike väljaandmisel. Lepinguõiguse alal on märkimisväärseks saavutuseks lepinguõiguse komisjoni (nn Lando komisjoni) poolt 1982-1995 väljatöötatud põhimõtted ja normid, eelkõige Euroopa lepinguõiguse põhiprintsiibid, ning Rahvusvahelise Eraõiguse Ühtlustamise Instituudi (UNIDROIT) printsiibid. Neid põhimõtteid tunnustab ka Euroopa Liit, kuigi nad esialgu omavad poolametlikku staatust.
Eraõiguse ühtlustamisprotsessi Euroopas kiirendasid rahvusvahelise lepinguõiguse Viini konventsiooni rakendamisel tekkinud probleemid ning 1985. aastal vastu võetud Euroopa ühtse siseturu programmi rakendamine (kuni 1985. a Euroopa Ühenduse õigus lepinguõigust ei puudutanud, v.a üksikud töölepingute alased direktiivid).
Autor analüüsib Euroopa Ühenduse õigusaktide ja rahvuslike õigusaktide vastastikust mõju ning Euroopa Ühenduse kohtu rolli Euroopa eraõiguse loomisel. Euroopa Ühenduse õigus ei piirdu ainult lepingutes, määrustes ja direktiivides fikseeritud normidega. Üldised põhimõtted, mis on ühised liikmesriikide õigussüsteemidele, on lahutamatu osa EÜ õigusest ning mõjutavad õigusnormide tõlgendamist. Lähemalt vaadeldakse lepingute stabiilsust tagavaid põhimõtteid, hea usu põhimõtet ja vastutust lepinguväliselt tekitatud kahju puhul.
Autor osutab EÜ õiguse ning eelnimetatud Euroopa lepinguõiguse printsiipide ja UNIDROIT rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiipide metodoloogilistele erinevustele ja avaldab samas lootust, et nimetatud põhimõtted leiavad väärilist rakendust edasises Euroopa lepinguõiguse arengus.
Refereerinud Helve Liiv
E-KAUBANDUS
Pullen, Mike ; Logan, Kelly. The European Union proposed
legal framework for e-commerce.
International Company and Commercial Law
Review : E-Commerce Special Issue (1999) November, p. 21-28.
Elektroonilise kaubanduse globaalne infrastruktuur on uus nähtus ja hiljuti läbi teinud tormilise arengu. Suur valik tooteid raamatutest ravimiteni on juba praegu omandatavad sidusliini vahendusel ja uus tehnoloogia teeb võimalikuks kaupade ja teenuste eest tasumise Interneti kaudu, mis viib virtuaalse maksesüsteemi kujunemiseni.
Seni ei ole veel päris selge, kuidas e-kaubandust reguleerida, kuna tegemist on riigipiire ületava virtuaalse keskkonnaga. E-kaubanduse reguleerimist on arutatud rahvusvahelistel foorumitel WTO, OECD ja WIPO raames. Euroopa Liidus on jõutud vastava direktiivi eelnõuni.
18. novembril 1998 esitas Euroopa Komisjon direktiivi eelnõu, loomaks õiguslikku raamistikku e-kaubanduse alal Euroopa Liidu piires. Autor annab detailse ülevaate eelnõu sisust ja analüüsib mõju, mida võivad avaldada e-kaubandusele samuti eelnõu järgus olev määrus kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnistamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (Brüsseli määrus) ning Rooma määruse muudatuskavad, mis käsitlevad lepinguvälist vastutust.
Direktiivi eesmärk on hõlbustada piiriüleseid tehinguid. Eelnõu ühendab siseturu põhiprintsiibid ning päritolumaa ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte, mis tugineb Euroopa Kohtu praktikale. Päritolumaa printsiip hõlmab endas kokkulepet, mille kohaselt e-kaubanduse kanaleid kasutavad ettevõtted tegutsevad ühe liikmesriigi õigussüsteemi raames, vältides erinevaid reeglistikke. See tuleneb vastastikuse tunnustamise kontseptsioonist, mis kohustab liikmesriike rakendama võrdset kaitset ka teiste liikmesriikide suhtes, isegi kui teiste riikide seadusandlus on erinev. Vastastikune tunnustamine on üldlevinud põhimõte, mida rakendatakse paljudes sektorites. Hoolimata sellest on just selle printsiibi kasutamine direktiivis tekitanud erinevate tarbijagruppide seas vastuolusid. Tundub üllatav, et printsiip, mida kasutatakse igapäevaselt näiteks tooteohutuse valdkonnas, tekitab vastuseisu elektrooniliste teenuste turustamises rakendatuna.
Samas ajakirja numbris leiduvad artiklid tutvustavad e-kaubanduse õiguslikku reguleerimist Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Suurbritannias, Poolas, Tshehhis, Ungaris, Austraalias, Uus-Meremaal ja Kagu-Aasias.
Refereerinud Ave Punga
GEENITEHNOLOOGIA JA TOIDUAINED
Paarlberg, Robert. The global food fight.
Foreign
Affairs. Vol. 79 (2000) May/June, no. 3, p. 24-38.
Artiklis annab autor ülevaate transgeensete toiduainete tootmisest, nende positiivsetest omadustest ja perspektiividest ning geenitehnoloogia kasutuselevõtuga kaasnevatest probleemidest.
Taimede ja loomade geneetiline muutmine on toimunud sordi- ja tõuaretuse näol juba üle 10 000 aasta, ent alates 1973. a on võimalik viia teatud omadustega geene teise organismi DNAsse ning soovitud muutused saavutatakse võrreldamatult täpsemalt ja kiiremini. Pärast geenitehnoloogia põhjal aretatud sortide ja tõugude kinnitamist autoriõiguse objektiks 80ndatel hakkasid USA eraettevõtted tegema mahukaid investeeringuid uue tehnoloogia arendamisse.
Geneetiliselt muudetud taimed võimaldavad tõsta põllumajanduse efektiivsust. Sordid on saagikamad, kahjuri- ja umbrohukindlamad, vähendavad pinnasekaitseprobleeme ja põldude töötlemist kemikaalidega, mistõttu alaneb toodete omahind. See muudab geenitehnoloogia kasutamise tulutoovaks ja perspektiivikaks. Ometi toodetakse geenitoitu põhiliselt vaid USAs (72% kogu maailma geenitoodetest), Argentiinas (17%) ja Kanadas (10%). Ülejäänud geenitehnoloogiat kasutava 9 riigi (Hiina, Austraalia, Lõuna-Aafrika, Mehhiko, Hispaania, Prantsusmaa, Portugal, Rumeenia ja Ukraina) toodang moodustab kokku umbes 1%.
Kahtlused geenitoidu tervislikkuse ja keskkonnaohutuse suhtes on levinud eelkõige Euroopa tarbijate ja keskkonnakaitsjate hulgas ja seda hoolimata sellest, et kõik tooted läbivad põhjaliku kontrolli USA toidu- ja ravimiametis ning nende ohtlikkus inimestele ja keskkonnale ei ole seni teaduslikult tõestatud. 1999. a läbirääkimiste käigus USA eksportöörid siiski leppisid Euroopa Liidu nõuetega geenitoidu märgistamise osas. 2000. a jaanuaris täiendati ka bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni protokolliga, mis lubab riikidel seada geneetiliselt muudetud toiduainete impordile piiranguid või importi keelata, kui neid toiduaineid peetakse tervisele ohtlikuks.
Kõige rohkem oleks ilmastikukindlatest ja saagikatest transgeensetest põllukultuuridest kasu arengumaades, kus järjest kasvav elanikkond vaevleb alatoitluse käes. Nende riikide jaoks on aga transgeensete kultuuride seemnete ostmine kallis. Ka on arengumaad liiga vaesed, et ise geenitehnoloogiat kasutades uusi kultuure luua.
Et ülemaailmses võitluses toiduainete pärast sõltumatuks jääda, soovitab autor riikide valitsustel suuremat tähelepanu pöörata põllumajanduslikule uurimistööle ning toiduainete kontrollimise finantseerimisele. Vaid riigi vajadustest, võimalustest ning teaduslike uuringute tulemustest lähtumine võimaldab valitsustel langetada kommertshuvidest vabu otsuseid geneetiliselt muudetud toiduainete kohta.
Refereerinud Siiri Männamaa
EUTANAASIA
Strubbe, Eva. Toward legal recognition for termination of
life without request? : remarks on advice no 9 of the Belgian Advisory Committee
on Bioethics concerning termination of life of incompetent patients.
European
Journal of Health Law. Vol. 7 (2000) no. 1, p. 57-71.
Autor käsitleb eutanaasia probleemi Belgias ja analüüsib eutanaasia õiguslikku regulatsiooni puudutavaid ettepanekuid ja definitsioone, mis on välja töötatud Belgia Bioeetika Konsultatiivkomitee (edaspidi komitee) poolt.
Komitee käsitles esialgu ainult juhtumeid, kus patsient on lootusetus seisundis ja patsiendi elu lõpetamisse sekkub arst. Eutanaasiaks ei loeta valu leevendamist, millel võib olla elu lühendav mõju, ega asjatu ravi katkestamist või sellise ravi osutamisest keeldumist. Komitee soovituses leiduva määratluse kohaselt on "otsusevõimetute patsientide elu lõpetamine tahtlik tegevus elu lõpetamiseks, mille viib ellu arst sellise patsiendi puhul, kes on lootusetus seisundis ja võimetu ise oma soovi teatavaks tegema". Otsusevõimetu patsient on defineeritud kui isik, kes ei ole võimeline teatavaks tegema oma soovi temasse puutuvate otsuste tegemisel. Terminit lootusetu seisund ei ole eraldi defineeritud ning artikli autori arvates tuleks see mõiste kui segadust tekitav definitsioonidest üldse välja jätta.
Eutanaasia ja otsusevõimetute patsientide elu lõpetamise õigusliku regulatsiooni kohta on komitees käsitletud nelja erinevat seisukohta. Esimene pooldab eutanaasia ja otsusevõimetute patsientide elu lõpetamise dekriminaliseerimist, käsitledes neid juhtumeid meditsiinilise ravina. Seejuures eristatakse otsusevõimetute patsientide elu lõpetamise puhul kolme tüüpi juhtumeid. Esimesel juhul on patsient ise avaldanud soovi oma elu lõpetamiseks enne otsusevõimetuks muutumist, teisel juhul pole patsient sellist soovi avaldanud, ehkki oli võimeline seda tegema ning kolmandal juhul pole patsient kunagi otsusevõimeline olnudki. Kõikide juhtumite korral peab arst ametiisikuid informeerima sellest, et patsiendi surm oli meditsiiniliselt esile kutsutud ja see peab kajastuma meditsiinilises dokumentatsioonis.
Teise seisukoha pooldajad leiavad, et tuleks säilitada kriminaalkaristus eutanaasia eest. Eutanaasiat võib rakendada erandkorras, kuid selleks peab alati olema patsiendi eelnev nõusolek ning lubamatu on otsusevõimetute patsientide elu lõpetamine, kes pole selleks soovi avaldanud. Kolmanda seisukoha toetajad nõustuvad eelnevaga eutanaasia osas, aga otsusevõimetute patsientide elu lõpetamine nii eelneva soovi alusel kui ilma selleta on neile vastuvõetamatu. Neljanda seisukoha pooldajate arvates tuleks säilitada eutanaasia ja otsusevõimetute patsientide elu lõpetamise keelustamine. Nende arvates on kõik elu tahtliku lõpetamise juhtumid lubamatud.
Kokkuvõtteks märgib artikli autor, et kui eutanaasiat üldse aktsepteerida, siis võiks seda rakendada otsusevõimeliste patsientide korral, kes avaldavad selleks oma olukorrast lähtudes soovi. Samuti tuleb leida viis, kuidas elu lõpetamise tegevust kontrollida. Komitee on arvamusel, et Belgia praegune seadusandlus, mis käsitleb surma tuvastamist ja sellest teatamist on ebarahuldav. Samuti mõistab komitee hukka läbipaistvuse puudumise elu lõpetamist puudutavate meditsiiniliste otsuste puhul.
Refereerinud Ülle Lepp
PARTEIDE MÕJU VÄLISABILE
Therien, Jean-Philippe ; Noel, Alain. Political parties
and foreign aid.
American Political Science Review. Vol. 94 (2000) no.
1, p. 151-162.
Artikkel lähtub mõttest, et parteid mõjutavad oluliselt mitte ainult sisepoliitikat, vaid ka välispoliitikat. Autorid pakuvad välja uue teoreetilise mudeli, mis puudutab parteide pikaajalist mõju arenguabile ja vaatlevad parteilise orientatsiooni mõju välisabi poliitikale. Artiklis on kasutatud 16 OECD arenguabi komiteesse (Development Assistance Committee) kuuluvat riiki hõlmanud uuringu andmeid ja tulemusi.
Autorid väidavad, et arenguabi seisukohalt mõjutavad välisabi taset eriti tugevalt vasakpoolsed parteid, mida näitavad ka kvalitatiivuuringud. Artikli autorite poolt välja töötatud teoreetiline mudel parteide ja välisabi seoste kirjeldamiseks on uudne kolmest vaatepunktist lähtuvalt. Esiteks eeldab see mudel, et parteide mõju välisabile on pikaajaline ilming ja arvestab parteide kumulatiivset võimu. Teiseks sisaldab ta kristlik-demokraatlikku muutujat. Kolmandaks lähtub ta ideest, et parteide mõju võib olla kaudne ja sisaldab kahte muutujat: sotsiaaldemokraatliku heaoluriigi institutsioone ja sotsiaalkulutusi. Sellele mudelile toetudes kinnitavad artikli autorid, et arenguabi poliitika selgitamisel on esikohal heaoluriigi sotsiaalhoolekande institutsioonid ja kulutused sotsiaalsfäärile.
Samal ajal näitab uuringus kasutatud mudel, et parteide mõju välisabi poliitikale ilmneb mitte vahetult ja lühiajaliselt, vaid kaudselt ja pika aja jooksul. Kui parteid on võimul pikka aega, seavad nad esiplaanile sotsiaalse õigluse spetsiifilised ideed, mis on kesksel kohal ka riigi poliitilistes aruteludes. Seetõttu on välisabi tihedalt seotud parteide teostatava pikaajalise sotsiaalpoliitikaga. Kokkuvõtlikult väidavad autorid, et välisabi on tugevasti mõjutatud ühiskonna võimest aktsepteerida ja institutsionaliseerida sissetulekute ümberjaotamise mitteturumajanduslikke printsiipe.
Refereerinud Ülle Lepp