RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2002 - 5 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest.
Raamatututvustused. Uued raamatud: majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Mittetulundusühendused Eestis Euro ja Eesti Referendumid Lätis ja Leedus Balti riigid ja Taiwan Põhjamaade valitsused Korporatism Demokraatia Eliit ja rahvuslus |
MITTETULUNDUSÜHENDUSED EESTIS
Lagerspetz, Mikko; Rikmann, Erle; Ruutsoo, Rein. The structure and resources of NGOs in Estonia.
Voluntas: International Journal of Voluntary and Nonprofit Organizations. Vol. 13 (2002) no. 1, p. 73-87.
Artiklis käsitletakse Eesti mittetulundusühenduste praegust seisu, nende ressursse ja tegevusvaldkondi. Esmalt arutletakse kirjutises mittetulundusühenduste kahe võimaliku funktsiooni üle postsotsialistliku sotsiaalse muutuse taustal. Nendeks funktsioonideks on olla esindusdemokraatiat täiendav lisakanal, mis võimaldab kodanikel osaleda demokraatlikus protsessis, ning abistada riiki sotsiaalhoolekande funktsioonide täitmisel. Eesti poliitilises diskussioonis on tänini domineerinud mittetulundusühenduste teise funktsiooni rõhutamine. Käesolevas artiklis hinnatakse Eesti mittetulundusühenduste tegelikku suutlikkust varasemate uuringute ja 1998. aastal läbiviidud ankeetküsitluse põhjal. Küsitlusele vastanud 779 mittetulundusliku organisatsiooni ressursid on oodatust palju väiksemad. Ressursside poolest erinevad linnas ja maal, samuti eri valdkondades tegutsevad organisatsioonid.
Diskussioon Kesk- ja Ida-Euroopa muutuste üle on nihkunud nn demokraatlikult siirdelt demokraatia kinnistumisele (konsolideerumisele), kodanikuühiskonna uurimisele. Demokraatia kinnistumise vaatenurgast on oluline küsida, milline kodanikuühiskonna vorm on selleks kõige ihaldusväärsem. Artikli autorid ei anna sellele küsimusele küll kindlat vastust, kuid nad käsitlevad mittetulundusühenduste ja demokraatia kinnistumise vaheliste seoste mõningaid aspekte. Huvi mittetulundusühenduste vastu on suurenenud ka seetõttu, et Kesk- ja Ida-Euroopas on esile kerkinud suur hulk sotsiaalseid probleeme ning samal ajal ei jätku riigil ega kohalikel omavalitsustel ressursse nende lahendamiseks. Seetõttu peetakse mõnikord mittetulundusühenduste rolliks täita sotsiaalhoolekande funktsioone tegevusvaldkondades, kus riigi sekkumine ei ole piisav või soovitav. Tegelikult “depolitiseerib” selline vaade kodanikuühiskonda, kuna seab sisse “tööjaotuse” kodanikuühiskonna ja riigi vahel. Sellist lähenemist on rakendatud Ameerikas (Salamon, 1999) ning seda on hakanud propageerima Euroopa uusliberaalsed poliitikud sooviga anda osa sotsiaalhoolekande funktsioonidest üle mittetulundusühendustele ja eraettevõtetele. Seda liiki kavad on saanud mõningase toetuse ka Kesk- ja Ida-Euroopas. Niisugust lähenemist toetavad mitte ainult poliitikud, vaid ka mittetulundusühenduste esindajad. Samal ajal annab selline arengustsenaarium ülemvõimu poliitiliste otsustajate kätte, sest nemad dikteerivad “riiklikud tellimused”, mida täidavad mittetulundusühendused. Sellega jäetakse kõrvale kodanikuühiskonna potentsiaal takistada üha laienevat võõrandumist demokraatlikust protsessist.
Eeltoodud küsimustes on Eesti poliitilises diskussioonis avaldatud arvamused seni põhinenud kas idealiseeritud või normatiivsetel kujutlustel, mitte Eesti mittetulundusühenduste vajaduste või selliste ülesannete täitmise potentsiaali empiirilisel analüüsil. Vaja on realistlikku, empiiriliselt põhjendatud ülevaadet ühiskonna selle sektori tegelikust tugevusest. Tuginedes Eestis tehtud uuringutele, järeldavad artikli autorid, et etnilised eestlased on kodanikualgatuse poolest märkimisväärselt aktiivsemad kui Eestis elavad venelased. Linna- ja maaelanikkonna aktiivsuse erinevus on vähem selge. Mittetulundussektori tugevuse täpne hindamine peab põhinema registreeritud organisatsioonide põhjalikul uuringul, mis hõlmab nende ressursse ja tegevuse taset.
1998. aastal viidi Eesti mittetulundusorganisatsioonide hulgas läbi postiküsitlus, mille eesmärk oli luua pilt tegutsevate mittetulundusühenduste tegevuse eesmärkidest, nende käsutuses olevatest majanduslikest, sotsiaalsetest ja organisatsioonilistest ressurssidest. Küsitluse tulemuste põhjal selgus, et kõige arenenuma organisatsioonilise struktuuriga olid usuühendused ja poliitilised organisatsioonid. Suurtes linnades tegutsevad ühendused olid organisatsiooniliste ressursside poolest palju paremini varustatud kui väikelinnades või maal tegutsevad ühendused. Küsitluse tulemused toovad välja mittetulundusühenduste selge jagunemise ressursirikasteks “modernseteks” organisatsioonideks ning nendeks, kes esindavad n-ö traditsioonilisi kodanikuühendusi. Modernsed organisatsioonid on organisatsiooniliselt struktuurilt palju formaalsemad ja nende funktsioon on esindada huve. Samal ajal täidavad traditsioonilised ühendused identiteedi loomise funktsiooni. Poliitika, huvide eest seismisega tervishoiu ja sotsiaalhoolekande valdkonnas ning rahvusvaheliste suhetega tegelevad organisatsioonid on ressurssidega paremini varustatud. Samal ajal on traditsioonilised põllumajandus-, kalandus-, jahindus-, keskkonnakaitse-, muinsuskaitse-, vaba aja ja spordiorganisatsioonid ressurssidega vähem varustatud. Kõige efektiivsemad organisatsioonid on koondunud suurematesse linnadesse.
Uuringu tulemused näitavad selgelt, et ressursside poolest rikkamad sotsiaalsed grupid, nn majandusliku transformatsiooni võitjad on need, kes on suutelised edendama oma huve mittetulundusühenduste kaudu. Edenenud kodanikuühiskonna seisukohalt oleks parem tugevdada neid kodanikuühiskonna osi, kes esindavad vähem soodustatud sotsiaalseid gruppe, ning kaasa aidata neile kodanikuühendustele, kes edendavad vabaturumajanduslikust liberalismist ja linnakesksest poliitikast erinevaid väärtusi. Hinnates mittetulundusühenduste võimalikku rolli teenuste osutajatena, möönavad artikli autorid, et nende funktsioonide täitmine nõuab toetust tugevale organisatsioonilisele struktuurile kindlustamaks finantsaruandlust, kvaliteedi kontrolli, vabatahtlike väljaõpet jne. Uuringu tulemused ei kinnita, et selliste võimetega organisatsioonid oleksid Eestis ülekaalus. Välja arvatud Tallinn ning mõned maakonnakeskused, ei leia kohalikud omavalitsused tõenäoliselt mittetulundusühendustest partnereid, kes sooviksid olla ja oleksid võimelised olema neile partneriteks teenuste osutamisel.
Küsitluse tulemused näitavad selgelt, et Eesti mittetulundusühenduste ressursid on oodatust väiksemad. Poliitiliste ootuste täitmise asemel vajavad Eesti kodanikualgatuslikud organisatsioonid ise toetust – materiaalset, õiguslikku ja moraalset. Samas ei sõltu kodanikuühiskonna tulevik mitte ainult organisatsioonide ressurssidest, vaid ka keskkonnast, kus nad funktsioneerivad. Nõnda on tähtis küsimus, mil määral soovivad Eesti poliitika kujundajad tunnistada mittetulundusühendusi kui potentsiaalseid osalejaid ühiskonna tulevikusihtide kujundamisel. Mil määral olemasolevad seadused ja administratiivne praktika aitab sellisele osalemisele kaasa? Praegu käsitlevad paljud poliitikud ja riigiametnikud kodanikualgatust siiski kui segavat tegurit Eesti kiires “üleminekuaja” majanduslikus ja poliitilises arengus.
Samal teemal:
Lagerspetz, Mikko; Rikmann, Erle; Ruutsoo, Rein. Olelemisest osalemiseni? Eesti kodanikualgatuse hetkeseis ja arenguvõimalused. Akadeemia (2000) nr. 2, lk. 269-298.
EURO JA EESTI
Sulling, Anne. Should Estonia euroize?
Economics of Transition. Vol. 10 (2002) no. 2, p. 469-490.
Euroopa rahaliidu loomisest tulenevalt on tähelepanu alla sattunud ka Euroopa Liidu (EL) ning eurotsooniga liitumiseks valmistuvate riikide vahetuskursside rezhiimid. Kuigi lõppeesmärk on euro kasutuselevõtt, on optimaalse vahetuskursirezhiimi küsimus siiski problemaatiline. Laienemiseni on veel aega ning seega võib valitud rezhiim majandustegevust oluliselt mõjutada. Ka pärast ELiga ühinemist läheb aega, enne kui riigid saavad eurole üle minna. EL soovitab kandidaatriikidel tutvuda euroga seotud vahetuskursipoliitikaga ning valmistuda võimalikuks eurole üleminekuks. EL ei nõua ühinemiseelsel perioodil spetsiifilist valuutarezhiimi, ent vahetuskursi poliitika peab soodustama kasvu ja hõlbustama reaalset ühinemist aitamaks ELiga integreeruda, vältima rahandusshokke ja säilitama eelarvetasakaalu. Selles kontekstis tekibki küsimus, kas poleks just euro kasutuselevõtt ise see optimaalne poliitika, mis kõiki neid soovitusi ja nõudeid täita aitaks. Teisalt on EL väljendanud vastuseisu euro kasutuselevõtule kandidaatriikides, sest see ei vastavat ELi lepingu tingimustele.
Käesolev artikkel analüüsib selle potentsiaalse majanduslik-juriidilise konflikti olemust Eesti kontekstis. Esmalt defineeritakse sellele riigile esitatavad kriteeriumid, kes valib vahetuskursirezhiimi, ja hinnatakse Eesti valuutarezhiimi. Eestis oli valuutakomitee põhimõtte ja Saksa margaga seotud kursi valiku eesmärk kiire reintegreerumine Euroopasse (optimaalse valuutapiirkonna kriteeriumide rakendamine ex post). Esimesele hüperinflatsioonile järgnes kiire stabiliseerumine. Eelarvetasakaalu põhimõte, ultraparempoolne kaubanduspoliitika, liberaalne tööjõupoliitika, ulatuslik erastamine, kasvav kaubavahetus ELiga ning distantseerumine Ida-Euroopast – see kõik on Eestit lähendanud Euroopa majandustsüklile ning suurendanud sobivust eurotsooniga. Näitena võrreldakse Eesti valuutatingimusi 1991. ja 1999.a, antakse ülevaade väliskaubanduse muutustest ning pangandussektori arengust. Autor leiab, et Eesti majanduses puuduvad domineerivad majandusharud ning riskantsete sektorite osakaal on väike, toimib palkade ja hindade tugev regulatsioon.
Vaadeldes majandusliku ülemineku eritingimusi ELi vastuvõtmisel, leiab autor euro kasutuselevõtmisel mitmeid eeliseid eurol põhineva valuutakomitee süsteemi kasutamise ees. Olulisemaid ohte – inflatsiooni-, kursi- ja laenuriske ei suurenda tegelikult kumbki, euro kasutuselevõtt aga võiks neid hoopis vähendada.
Peamine kasu euro kasutuselevõtust kandidaatriikides tuleneks valuutariskide ja spekulatiivsete rünnakute välistamisest. See tingiks madalamate ja stabiilsemate intressimäärade kehtestamise ja finantssektori tugevnemise kaugemas perspektiivis. Kaupade hinnamuutuste vähenemine ja hindade läbipaistvuse suurenemine stimuleeriks kaubavahetust ja investeerimisvoogusid Eesti ja eurotsooni vahel. See omakorda suurendaks majanduskasvu ja tulu inimese kohta.
Kokkuvõtteks tõdeb artikli autor, et ei ole veenvaid põhjendusi euro kasutuselevõtu vastu Eestis. Optimaalse valuutapiirkonna kriteeriumid ja poliitiline orientatsioon võimaldaksid Eesti kohest liitumist eurotsooniga. Euro kasutuselevõtuga viivitamine vähendab kasu, mida euroga liitumine toob. Kui Euroopa Keskpangal oleks tahet alustada Eesti Pangaga läbirääkimisi valuutarezhiimi muutmise üle, siis ei jääks euro kasutuselevõtule Eestis ühtegi takistust.
REFERENDUMID LÄTIS JA LEEDUS
Müller, Luise Pape. Moving away from the ideal: the rational use of referendums in the Baltic states.
Scandinavian Political Studies. Vol. 25 (2002) no. 3, p. 281-293.
Käesolev artikkel analüüsib referendumite korraldamise põhjusi taasiseseisvunud Lätis ja Leedus. Artiklis näidatakse, et referendumite korraldamine on osa parteide strateegiast. Parteisüsteemide-sisese polariseerumise määra erinevused on tinginud referendumite erineva kasutamise. Läti parteid on järginud kaitsvat otsuste reguleerimise strateegiat, püüdes ära hoida opositsiooni tehtud otsuste elluviimist. Leedu parteid on püüdnud saavutada nende endi ettepanekute heakskiitmist otsuste propageerimise strateegia kaudu. Artiklis esitatud tulemused ei anna universaalset selgitust referendumite kasutamise kohta, sest üleminekuriikides ja kinnistunud demokraatiaga riikides on referendumite kasutamises olulisi erinevusi. Samal ajal astutakse artiklis esimene samm uue teooria loomisel.
Tavaliselt peetakse referendumit otsedemokraatia hädavajalikuks komponendiks, mis väljendab rahva suveräänsust ja poliitilist võrdõiguslikkust. Käesolev artikkel käsitleb referendumit kui parteide käsutuses olevat instrumenti, mille kasutamisest nad loodavad kasu saada. Niisiis, selle asemel et olla rahva aktiivse osaluse väljenduseks otsuste tegemise protsessis, kasutatakse referendumeid tegelikult poliitikas tegutsejate endi huvides. Artiklis analüüsitakse seda väidet Läti ja Leedu referendumite võrdleva uuringu kaudu, milles võeti vaatluse alla alates taasiseseisvumisest toimunud kolm referendumit Lätis ja kümme referendumit Leedus.
Leedu poliitikat iseloomustab polariseerumine peamiste parteide vahel ning lõhe valitsuse ja valijate vahel, samal ajal kui kuni viimase ajani on Lätis ühel keskparteil olnud domineeriv positsioon ilma tähelepanuväärse opositsioonita. Selles peituvad peamised põhjused rahvahääletuste erinevaks kasutamiseks neis riikides.
Artiklis esitatud analüüs keskendub parteidele, referendumite peamistele edendajatele. Stiimul kasutada referendumit tekib institutsionaalsest taustast: parteide suure polariseerumise korral on raske jõuda kokkuleppele läbirääkimiste kaudu. Sel juhul on referendum lepitav vahend, mida kasutatakse pigem oma mõju suurendamiseks kui mõne seaduse heakskiitmiseks (Gerber, 1998). Samas võivad referendumid olla osa parteide kasutatavast strateegiast, et propageerida mõnda konkreetset poliitikat. Michael Gallagher ja Pier Vincenzo Uleri (1996) defineerivad sellist strateegiat kui otsuste propageerimist. Parteid algatavad referendumi siis, kui saavutatav kasu ületab selle korraldamisega kaasnevaid kulusid. Selleks on vaja arvestada, kas parteil on selliseks tegevuseks piisavalt inimesi ja raha, samuti seda, et võimalik kasu sõltub erinevusest peamiste poliitikas osalejate poliitilistes eelistustes, seadustest ning parteidest ja keskmisest valijast.
Rääkides Leedu ja Läti valimissüsteemide erinevustest, märgib artikli autor, et Leedu valimissüsteem on pidevalt genereerinud suurte parteide üleesindatust. Läti parteisüsteem on märksa enam fragmenteerunud. Taasiseseisvumisest alates on seda iseloomustanud suured valitsuskoalitsioonid. Kokkuvõtlikult öeldes iseloomustab Leedu parteisüsteemi kahe peamise partei vaheline polariseerumine, samas kui Läti parteisüsteemi iseloomustab fragmenteerumine valitseva keskpartei ümber.
Leedu referendumid on olnud otsuseid propageerivad, st katsed propageerida otseselt või kaudselt teatud poliitikat. Lätis seevastu olid kõik kolm referendumit katsed heita kõrvale parlamendi vastuvõetud seadused, st need olid otsuseid reguleerivad referendumid. Leedu parteid on olnud pidevas vastasseisus, samal ajal kui Läti parteid on püüdnud ennetada hälbeid eksisteerivast poliitilisest konsensusest. Leedu parteid on püüdnud luua poliitilisi kantse, mis võiksid toimida nende ja nende poliitika toetusena tulevikus. Kuna Lätis polariseerumine suureneb, võib oodata, et parteid kasutavad edaspidi ründavamaid strateegiaid. Leedu parteidel oli võimalus ja stiimul ära kasutada lõhet valijate seisukohtade ja olemasoleva poliitika vahel nende endi kasuks. Läti eliit hoidis ühte, neil ei olnud kindlat seost rahulolematu valijaskonnaga ning referendumite algatamise kulud ületasid seetõttu saadud kasu.
Analüüsides otsedemokraatia arengut taasiseseisvunud Lätis ja Leedus, märgitakse artiklis, et rohkem stiimuleid oli kasutada referendumit siis, kui kahe peamise partei vahel toimus polariseerumine ja võimuvõitlus, mis viis otsuste propageerimise strateegia kasutamisele. Leedus tõi referendum kaasa kasu parteidele: suurenes valijate toetus, surve teistele parteidele ning teatud poliitikate institutsionaliseerumine. Samas vajab artiklis väljapakutud teooria referendumite korraldamise põhjustest edasist testimist suure hulga riikide puhul.
BALTI RIIGID JA TAIWAN
Tubilewicz, Czeslaw. The Baltic states in Taiwan’s post-cold war “flexible diplomacy”.
Europe-Asia Studies. Vol. 54 (2002) no. 5, p. 791-810.
Artiklis analüüsitakse Balti riikide poliitilisi suhteid Hiina Rahvavabariigi ja Taiwaniga. Autor püüab uurida ja hinnata Taiwani diplomaatilise pealetungi motiive ja selle tulemusi Baltimaades 1990ndail aastail ning ühtlasi välja selgitada, kuidas Balti riigid vastasid Taiwani ja Hiina RV diplomaatilisele lähenemisele.
1988. aastal võttis Taiwan kasutusele nn paindliku diplomaatia. Balti riigid äratasid Taiwani huvi, sest loodeti, et vaesed ja diplomaatias vähekogenud riigid tunnustavad Taiwanit. Autor tutvustab pikemalt Läti-Taiwani suhete arenemist. Esimesena sõlmiski Taiwaniga majandussidemed Läti 1991. aastal. Taiwan lubas teha investeeringuid Lätisse. Läti läks Balti riikidest kõige kaugemale: 1992. aasta alguses kirjutati alla konsulaatide avamise kokkuleppele. Läti peaminister Ivars Godmanis oli esimene endise sotsialismimaa peaminister, kes Taiwanit külastas. Kuid Taiwaniga sõlmitud lepingud jäid Seimis ratifitseerimata ning Taiwani investeeringuid Lätisse ei tulnud. Toetus Taiwanile vähenes, kui välisminister Jurkans 1993. aasta kevadel tagasi astus ning Godmanise juhitud Rahvarinne ei pääsenud parlamenti. 1994. aasta juulis allkirjastati Hiina Rahvavabariigiga kommünikee suhete normaliseerimise kohta ja Riia lõpetas konsulaarsuhted Taiwaniga. Läti valitsuse poliitika Taiwani suhtes oli lõhenenud: ühelt poolt sooviti luua majandussidemeid, teiselt poolt kinnitati korduvalt Hiinale, et Läti toetab “ühe Hiina” poliitikat.
Leedu suhtumine Taiwanisse jahenes juba 1992. aastal, kui Sajudis sai valimistel lüüa. 1996. aasta valimiste tulemused, kui võimule tulid konservatiivid Landsbergise juhtimisel, olid Taiwanile soodsamad, kuid sõlmiti ainult tehnoloogia-alase koostöö lepe 1998. aastal ning samal aastal loodi sõprussidemed kahe pealinna vahel. Taiwani ärimehed eelistasid investeeringutele kaubavahetust, mis ei sidunud neid pikaajaliste kohustustega.
Hiina poliitikutele oli Baltimaade iseseisvumine ootamatu ja tülikas sündmus. Olles teadlik Taiwani püüdlustest uusi liitlasi leida, pidi Peking diplomaatilise tunnustamisega kiirustama, et Taiwanit eemale tõrjuda. Läti suhted Taiwaniga näitasid, et Balti riigid võivad Taiwanit ametlikult tunnustada. See seadis Hiina dilemma ette: kui Hiina oleks Lätiga suhted katkestanud, oleks see tõenäoliselt viinud Taiwani ametliku tunnustamiseni Läti poolt; Läti-Taiwani sidemete ignoreerimine oleks aga võinud viia selleni, et teised riigid oleksid järginud Läti eeskuju. Hiina kasutas Läti suhtes “piitsa ja prääniku” poliitikat. 1992. aastal avaldas Hiina protesti Läti Taiwani-poliitika suhtes. Pärast Taiwani konsulaadi avamist Riias lõpetas Hiina oma saatkonna tegevuse Lätis, kuid ei katkestanud diplomaatilisi suhteid Lätiga. Hiina tugevdas suhteid Eesti ja Leeduga.
Eesti poliitika oli kõige järjekindlam: Eesti hoidus igasugustest ametlikest kontaktidest Taiwaniga, vastutasuks müüs Peking Eestile relvi, tegi investeeringuid ning väljendas toetust Eesti pürgimustele saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Lätil võttis Hiinaga suhete sõlmimine kauem aega, aga kui need olid sõlmitud, tegi Läti rohkem pingutusi oma lojaalsuse näitamiseks. 2000. aastaks oli Läti ainuke Balti riik, kes ei kritiseerinud Hiinat inimõiguste ja Tiibeti küsimuses.
Balti riikide Hiina-poliitikat mõjutasid: 1) valitsuseliidi poliitiline orientatsioon; 2) suhtumine Taiwani lubadustesse jagada majandusabi; 3) Taiwani tegelik majandusabi; 4) Hiina välispoliitilise ja majandusliku mõju tunnustamine; 5) Hiina tundlikkus Taiwani-küsimuses; 6) Hiina potentsiaalne mõju Venemaa Baltikumi-poliitikale; 7) lääneriikide suhtumine “ühe Hiina” põhimõttesse; 8) teadmine, et Hiina võib takistada Balti riikide pääsu NATOsse.
Hiina tähelepanu Balti riikidele põhjustasid eelkõige Taiwani meeleheitlikud püüdlused endale liitlasi leida. Balti riikide poliitikat Taiwani suhtes motiveeris peamiselt vajadus meelitada riiki välisinvesteeringuid ja majandusabi. Kui seda ei järgnenud (milles Balti riigid olid vähemalt osaliselt ise süüdi), tihendati kontakte Hiinaga. Läti jäi Hiinas ka pärast Taiwaniga konsulaarsidemete katkestamist kahtlaste riikide nimekirja. Võimalik, et just sel põhjusel jagab Hiina oma abi just Lätile kõige meelsamini. Leedu manööverdab erilise eduta ettevaatlikult “ühe Hiina” poliitika ja Taiwani ettevõtete riiki meelitamise vahel. Balti riikide Taiwani-poliitika sarnaneb teiste Euroopa riikide omaga, kus unistustele ruumi pole. Taiwan peaks ilmutama palju suuremat heldust kui seni, et midagi muutuks.
PÕHJAMAADE VALITSUSED
Mattila, Mikko; Raunio, Tapio. Government formation in the Nordic countries: the electoral connection.
Scandinavian Political Studies. Vol. 25 (2002) no. 3, p. 259-280.
Valitsuse moodustamisel lähtutakse mitmetest põhimõtetest, nagu enamuse-, pluralismi- ning valimispõhimõttest. Viimase põhimõtte kohaselt peaksid need erakonnad, kelle saadikute arv pärast valimisi parlamendis suureneb, moodustama valitsuse ning erakonnad, kes kaotavad oma kohti parlamendis, jääma opositsiooni. Artiklis analüüsitakse selle põhimõtte täitmist Taanis, Soomes, Islandis, Norras ja Rootsis. Artikkel sisaldab kõigepealt teoreetilist diskussiooni valimiste ja valitsuse moodustamise seoste üle. Seejärel käsitletakse lühidalt valitsuse moodustamise peamisi tunnusjooni Põhjamaade poliitilistes süsteemides ning esitatakse empiirilised andmed ning nende analüüs kõikide valitsuste (kokku 111 valitsust) koosseisu kohta Põhjamaades aastail 1945–2000.
Valitsuste moodustamisel on mitmeparteilise parlamentaarse demokraatia puhul kolm staadiumi: 1) kodanikud annavad valimistel oma hääle; 2) parteid alustavad läbirääkimisi valitsuskabineti moodustamiseks ning ametikohtade jaotuse üle valitsuses; 3) valitsus seatakse ametisse hääletuse kaudu parlamendis. Poliitikateadlased on analüüsinud peamiselt protsessi teist staadiumi ning vastavad uurimused on keskendunud parteidevahelisele kauplemisele ning nende moodustatud valitsuste tüüpidele. Enamik valitsuse moodustamise teooriaid ja empiirilisi uuringuid kinnitab, et valimiste tulemused mõjutavad valitsuskabineti koosseisu, valimistulemus on uue valitsuse formeerimise peamine lähtepunkt. Samal ajal ei määra valitsuse koosseisu ära valimiste tulemus. Partei, kes on võitnud enamiku kohti parlamendis, tavaliselt kas loobub üheparteilisest vähemusvalitsusest või rajab koalitsioonivalitsuse. Suurima partei juht, tulevane peaminister eelistab tõenäoliselt moodustada valitsuse, mis suurendab tema partei poliitika mõju ning samal ajal kindlustab kabineti püsimise järgmiste valimisteni. Seetõttu on valitsust moodustav partei (või parteid) huvitatud peamiselt arvulisest või de facto enamusest parlamendis.
Et perioodilised valimised on kodanikele ainus võimalus mõjutada avaliku poliitika üldist suunda, peab valitsuse moodustamine vastama muutustele avalikus arvamuses.
Käsitledes valitsuste moodustamist viies Põhjamaas, näitavad artikli autorite uuringu tulemused erinevusi nende riikide valitsuste moodustamisel. Taanis, Soomes ja Islandil on koosnenud enamik valitsusi nii valimistel võitnud kui ka kaotanud parteidest. Norra valitsustest on ligi kolmandiku moodustanud valimistel kaotanud parteid ja kolmandiku valimistel võitnud parteid. Rootsis on koosnenud pea pooled valitsused ainult neist parteidest, kes valimistel hääli kaotasid. Ainult Islandi ja Taani puhul on täheldatav tendents, et pigem saavad koha valitsuses suured võitjad kui parteid, kes ei kaotanud ega võitnud ning suurtel kaotajatel on kõige väiksem tõenäosus pääseda valitsusse. Samas on Norras ja eriti Rootsis suurtel kaotajatel suurem võimalus saada valitsusse kui suurtel võitjatel!
Üksikuid parteisid analüüsides on selgunud, et peaministrid on tulnud suurema tõenäosusega suurelt võitnud parteidest. Valimisvõidu saavutamine suurendab partei tõenäosust saada endale peaministri koht, välja arvatud Rootsis, kus peaminister on tõenäolisemalt olnud valimistel kaotanud parteist. Samas ei suurenda valimisvõit ka tõenäosust saada koalitsioonipartneriks. Kui partei tahab olla valitsuses, on palju olulisem vältida kohtade kaotamist parlamendis kui olla valimiste tegelik võitja.
Koalitsioonipartneriteks on olnud tõenäolisemalt keskmise suurusega parteid, mida võib selgitada valitsust moodustava erakonna sooviga maksimeerida oma poliitika mõju valitsuses. Olulisel kohal on ka ideoloogilised küsimused, kuna äärmuslikke parteisid ei soovita koalitsioonipartneriks. Seega pole Põhjamaade parteid valitsusi moodustades olnud altid järgima muutusi valijate eelistustes. Välja arvatud suurima partei puhul, ennustab valimistulemus väga vähe pääsemist valitsusse. See ei ole tingimata probleem parteidele ja nende toetajatele, sest täitevvõimu omamine võimaldab neil mõjutada avalikku poliitikat ning seetõttu eelistavad parteid tõenäoliselt valitsuskabinetti kuuluda valimistulemusest hoolimata. Jätkates võimul, võib valitsev partei (või parteid) tõlgendada vähenenud toetust kui “korrigeerivat sõnumit” ning vahetada kaadrit või muuta poliitikat, et paremini oma valijaid esindada (Rose ja Mackie, 1983). Sellest hoolimata on valimistulemuste eiramine esindusdemokraatia jaoks vähemalt väike probleem. Lõppude lõpuks on valimine ainus kodanike regulaarne võimalus hinnata oma liidreid ja selle abil mõjutada otsuste tegemist.
KORPORATISM
Öberg, Perola. Does administrative corporatism promote trust and deliberation?
Governance. Vol. 15 (2002) no. 4, p. 455-475.
Käesolev artikkel uurib Rootsi haldusjuhtimise näitele tuginedes, kas korporatism mõjutab usaldust ning arutelusid riigiasjades. Artiklis on vaatluse all, kas korporatism soodustab usaldust kodanike hulgas ning esindatud organisatsioonide vahel. Öberg väidab, et on küsitav, kas korporatism mõjutab vahetult usaldust kodanike seas, ehkki väga tõenäoliselt mõjutab see usaldust riigi tasandil esindatud organisatsioonides endis ning nende organisatsioonide vahel. Korporatismi kontekstis tuleb mõista avalikku huvi kui ühist huvi. Seega ei saa huvigruppide esindatust mõista kui eelnevalt heaks kiidetud seisukohtade täpset edastamist. Huvirühma eelistused teisenevad sageli aruteludes, kus osalevad teistsuguste huvidega grupid. Rootsi juhtimissituatsioonide analüüs näitab, et korporatiivse korralduse puhul sarnaneb otsustusprotsess pigem arutelu kui läbirääkimistega konkureerivate huvirühmade vahel.
Uuskorporatiivsuse teooria keskne küsimus on mitmeid aastaid olnud, kuidas poliitikaprotsessi mõjutab teatud huvirühmade esindajate vormiline osalemine avalikus otsustusprotsessis. Siiski ei ole seni empiiriliselt näidatud, kuidas korporatiivse korralduse puhul põhjuslikud mehhanismid tegelikult töötavad. Nii pakubki käesolev artikkel Rootsi näite varal empiirilist tõendusmaterjali selle kohta, kuidas poliitika korporatiivne korraldus mõjutab usaldust ja arutelusid. Artiklis ei defineerita mitte korporatismi, vaid defineeritakse korporatiivset korraldust. Korporatiivsele korraldusele on omane, et riik tunnustab teatud organisatsioone teatud huvirühmade esindajatena (samal ajal kui teisi ei tunnusta) ning et neid organisatsioone tunnustab riik kui seaduslikke avalikus poliitikas osalejaid. Rootsis on juba alates eelmise sajandi algaastaist toiminud nn administratiivse korporatismi mudel, kus teatud huvigrupid on koos parteide ning ametnikega kutsutud osalema riigiametite nõukogudes. Asjast huvitatud gruppide kaasamisega loodeti garanteerida avalikkuse kontroll ametnikkonna üle, et legitimeerida riigi kavandatavaid tegevusi ja otsuseid (Öberg, 1997; Rothstein, 1998). Niisiis oli peamine argument, et huvigruppide kaasamine suurendab nii usaldust kodanike hulgas kui ka avalikke hüvesid. Teatud organisatsioonide esindajaid arvati täitvat teiste kodanike informeerimise ülesannet kas otse või meedia vahendusel. Usuti ka, et huvirühmade kaasamisega otsustusprotsessi teostub avalikkuse kontroll.
Empiirilise materjali põhjal saab väita, et esindajad aitavad ainult pisut kaasa avalikkuse kontrollile. Tegelikult on tegemist ühesuunalise kommunikatsiooniga, kus organisatsioonide esindajad vahendavad oma eksperditeadmisi riigiametite nõukogudele, kuid ei informeeri avalikkust nõukogudes toimuvast. Seetõttu ei suurenda organisatsioonide osalus märkimisväärselt usaldust kodanike hulgas, kuna puudub oluline mehhanism – kodanikud lihtsalt ei tea, kuidas nõukogud on kokku pandud. Samas on alust arvata, et huvigruppide osalemine soodustab usaldust esindatud organisatsioonides endis ja nende vahel.
Selles kontekstis on mõtet käsitleda avalikke huve kui ühiseid huve, s.o kui hoiakuid, kus huvitatud osalejad nõustuvad ratsionaalse diskussiooniga. Selles tõlgenduses on korporatismi ideeks konstrueerida institutsioon, mis hõlbustab seisukohtade vastastikust korrigeerimist. Selline regulatsioon ei kujuta aga endast läbirääkimisi, kus iga hinna eest püütakse midagi võita, sest osalejad peavad olema valmis loobuma oma esimestest eelistustest. Valmisolek muuta oma eelistusi on eeltingimus aruteluks ühiste hüvede nimel. Arutlevas otsustusprotsessis on oluline, et osalejad ei kaitseks varem heakskiidetud seisukohti. Huvirühmade esindajatele peab olema antud tegevusvabadus pidada arutelusid selle üle, mis on parim riigiameti jaoks kõikide osalejate seisukohast võetuna. Tihti käsitletakse huvirühmi selgelt väljendatud huvide kaitsjana. Tegelikult ei ole organisatsioonide juhtidel sageli selge, kuidas nende huvisid peaks arvestatama. Siiski esitavad huvigruppide esindajad oma organisatsioonide seisukohti märksa suuremal määral kui teised otsustusprotsessis osalejad.
Analüüsides Rootsi juhtimissituatsioonide uurimusi, määratletakse artiklis korporatiivses korralduses osalejate neli rolli: 1) konsensuse rajajad, kes kaitsevad ametit sisemistes diskussioonides; 2) diskussiooni partnerid, kes on tugevasti mõjutatud teiste argumentidest; 3) allaandjad, kes nõustuvad kompromissidega ka siis, kui need ei ühti nende eelistustega; 4) arvamuste edastajad, kes esitavad oma organisatsiooni seisukoha ning peavad ennast eksperdiarvamuse edastajaks. Parteide esindajad täidavad tavaliselt üht rolli esimesest kolmest ning huvirühmade esindajad neljandat rolli.
DEMOKRAATIA
Hirst, Paul. Renewing democracy through associations.
The Political Quarterly. Vol. 73 (2002) no. 4, p. 409-421.
Paul Hirsti artikkel käsitleb esindusdemokraatia praegust kriisi ning pakub välja viisi, kuidas assotsiatiivne demokraatia võiks kaasa aidata selle kriisi lahendamisele. Demokraatiat saab Hirsti arvates uuendada kahel tingimusel. Esimene tingimus on esindusdemokraatia institutsioonidele pandud avalike teenuste osutamise koorma vähendamine seejuures avalike teenuste mahtu vähendamata. Assotsiatiivne demokraatia näeb ette juhtimist, mis on avalik, kuid samas mitteriiklik. Teine tingimus on mitteriiklike institutsioonide rolli suurendamine kodanike ühinemise ja osalemise harjumuste edendamisel. Tänapäevase demokraatia uuendamine ei ole kerge ülesanne ning riskideta ei ole ka assotsiatiivse demokraatia lahenduste rakendamine. Kuid nende lahenduste ainus alternatiiv on esindusdemokraatia institutsioonide ja demokraatia meetodite jätkuv vähenemine.
Assotsiatiivse demokraatia peamised seisukohad on järgmised: 1) võimalikult palju sotsiaalseid tegevusi tuleks üle anda isejuhtivatele vabatahtlikele ühendustele, mis vähendaks riigivalitsemise keerukust ning võimaldaks paremini toimida esindusdemokraatial põhineval valitsusel; 2) isejuhtimisel põhinevad vabatahtlikud organisatsioonid peaksid asendama hierarhilise korporatiivse võimu vorme võimalikult paljudes valdkondades, et teha kuuldavaks huvigruppide häält; 3) paljude avaliku võimu ülesannete täitmine tuleb üle anda vabatahtlikele ühendustele ning eraldada neile selleks vajalikud rahalised vahendid.
Assotsiatiivne demokraatia juhib tähelepanu esindusdemokraatia kahekordsele kriisile, mis seisneb nii esindusdemokraatia efektiivsuse vähenemises kui ka kasvavas rahulolematuses riikliku tsentraliseeritud hoolekandega. Artiklis käsitletakse põhjalikult tänapäeva demokraatia kriisi põhjusi ning tuuakse välja praegusaja demokraatliku valitsemise kriisi neli tahku.
Esiteks on küpsetes demokraatiates laialt levinud poliitikas osalemise aktiivsuse vähenemine, millega kaasneb poliitikast võõrandumine ja rahulolematus poliitikutega. Teiseks on vähenenud mitmete demokraatlike riikide valitsemisvõime, mille on tinginud nii globaliseerumine kui ka riigi osutatud teenuste üleminek erasektori kätte. Kolmandaks on poliitikas mitteosalemine hakanud ohustama vabatahtlikele ühendustele omast demokraatlikku osalust ja poliitilist pluralismi. Inimesed mitte ainult ei osale valimistel, nad ei ühine enam ka oma huvide kaitseks ja esindamiseks. Neljandaks on arenenud riikides demokraatia ning vabatahtlike ühenduste ulatus piiratud, sest tegemist on organisatsiooniliste ühiskondadega. Esindusdemokraatia klassikaline mõiste näeb ette selget sotsiaalset arhitektuuri, s.o piiratud riiki ning isereguleeruvat kodanikuühiskonda, mis koosneb arvukatest konkureerivatest ühendustest, üksikisikutest ja ettevõtetest. Kui nimetatud neli suundumust on reaalselt olemas, siis võime rääkida demokraatliku valitsemise kriisist.
Demokraatia kriisi ühe võimaliku lahendusena näeb artikli autor assotsiatiivset valitsemist kolmes valdkonnas: hoolekandes, kogukonna omavalitsuses ning ettevõtete juhtimises. Heaoluriikide hoolekandes on kolm surveallikat: vastumeelsus maksude vastu, elanikkonna vananemine ja rahulolematus teenustega. Kogukondade puhul on ilmnenud vajadus erinevate väärtuste ja normidega kogukondade järele, kus inimestel on erinev arusaam elukorraldusest, riskide ohjeldamisest ning vajalikest avalikest hüvedest. Selline pluralism tuleks omaks võtta ning muu hulgas aktsepteerida, et kogukondi juhivad vabatahtlikud ühendused. Uuendamist vajab organisatsioonide juhtimine. Elades organisatsioonilises ühiskonnas, vajavad uuendamist nii avaliku kui ka erasektori suurte organisatsioonide kontrollimehhanismid. Hierarhiliste organisatsioonide võimu piiramiseks on oluline alternatiivide olemasolu. Sellise võimaluse looks tugeva väikeettevõtluse ning käsitööndusliku sektori toetamine, mis pakuks alternatiivi suurtele korporatsioonidele ja aitaks kaasa konkurentsile. Selleks peaks avalik poliitika muutma need alternatiivid ahvatlevaks ning kaitsma neid seadustega.
ELIIT JA RAHVUSLUS
Whitmeyer, Joseph M. Elites and popular nationalism.
The British Journal of Sociology. Vol. 53 (2002) no. 3, p. 321-341.
Artiklis keskendutakse 20. sajandi lõpupoolel natsionalismi käsitlevas kirjanduses levinud teesile, et tavaliselt tekitab üldist rahvuslust eliit. Joseph M. Whitmeyer vaidlustab selle teesi, väites, et eliit ei ole vastutav või vähemalt täielikult vastutav üldise rahvusluse esilekerkimise eest. Ta püüab näidata teesi nõrku kohti, kirjeldades juhtumeid, kus eliit on tagajärjetult üritanud rahvuslust õhutada. Samas mõjutab eliit rahvuslike ideede väljendusviise ja levikut, tihti küll oma poliitilistest huvidest lähtuvalt.
Esmalt defineerib artikli autor mõisteid, mida ta oma artiklis kasutab. Näiteks eliidi all mõistab Whitmeyer inimesi, kellel on kõrgem positsioon või prestiiþ kui tavalistel inimestel, st eliiti kuuluvatel inimestel on poliitiline või administratiivne mõju, nad on jõukad, hea haridusega jne.
Eliiti mittekuuluvate inimeste natsionalistlikku meelestust nimetab Whitmeyer üldiseks rahvusluseks (popular nationalism), mis on vastand eliidi rahvuslusele (elite nationalism). Et elanikkonna rahvuslust on raske mõõta (ehkki valimiskäitumine annab mõningase ettekujutuse), siis autori arvates saab üldisest rahvuslusest rääkida juhul, kui poliitiliselt märkimisväärne osa eliiti mittekuuluvatest inimestest väljendab natsionalistlikke ideid.
Artikli autor esitab hulgaliselt näiteid rahvuslust käsitlevatest teadustöödest, kus väidetakse, et eliidil on keskne osa rahvusluse tekkimisel. Whitmeyeri arvates seisneb nende uurimuste viga selles, et tavaliselt analüüsitakse rahvuslust positiivsete juhtumite kaudu, st võetakse arvesse juhtumid, kus rahvuslus on mingil kujul ilmnenud, ja tehakse eelnevast tulenevalt valesid järeldusi. Ignoreeritakse aga negatiivseid juhtumeid, kus eliit on natsionalistlikke ideid propageerinud, kuid lihtinimesed ei ole neid omaks võtnud. Oma argumentide tõestuseks toob Whitmeyer ise palju näiteid just sellistest juhtumitest nii Kagu-Euroopast, Venemaalt, Norrast, Hispaaniast kui ka mujalt.
Isegi kui eliit ei tekita üldist rahvuslust, on rahvuslusega alati seotud mingi osa eliidist. Eliit võib näiteks luua rahvuslikku ajalugu, kirjandust, muusikat (G. Verdi ooperid, Fr. Chopini poloneesid), pühi ja traditsioone (näiteks laulupeod Eestis ja Lätis). Eliit mõjutab tavaliselt ka rahvusluse väljendusviise ja samas sageli manipuleerib rahvuslusega, lõigates sellest kasu. Näiteks võib teatud informatsiooni levitamisega suurendada rahvuslusega seotud emotsioone, mis omakorda võivad põhjustada hirmu ja vägivaldset käitumist. Samuti aitavad eliidil saavutada teatud poliitilisi eesmärke kaudsed vahendid nagu segaabielude soodustamine piiriregioonis. Seega loob eliit autori väitel võimalused rahvusluse avaldumiseks ja kasutab seda siis ära.
Refereerinud Anneli Tarkmeel
KORRUPTSIOON
Governance, corruption and economic performance/ editors George T. Abed, Sanjeev Gupta. International Monetary Fund, 2002. XII + 564 p.
Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) välja antud kogumikus keskendutakse korruptsiooni majanduslikele aspektidele. Raamatusse on koondatud eri autorite publikatsioonid ja artiklid, milles analüüsitakse korruptsiooni põhjusi ja tagajärgi ning korruptsiooni seoseid valitsuskulude, riigieelarve ja maksudega. Käsitletakse korruptsiooni mõju sissetulekute ebavõrdsusele ja vaesusele ning IMF-i rolli korruptsioonivastases võitluses. Eraldi peatükis on vaatluse alla võetud siirdemajandusriigid, sealhulgas Baltimaad ja SRÜ riigid.
Refereerinud Margot Mahlapuu
VALIMISED
Leaders’ personalities and the outcomes of democratic elections/ editor Anthony King. Oxford University Press, 2002. VII + 232 p.
Kogumikus käsitletakse parteiliidrite isiksuste ja valimistulemuste seoseid. Artiklid kajastavad nii Ameerika, Briti, Prantsuse, Saksa kui ka Vene kogemust 20. sajandi teisel poolel. Autorid on seisukohal, et poliitikute imago ei määra ette ära demokraatlike valimiste tulemusi. Olulisemaks on valijate püsiv poolehoid erakonnale, valijate suhtumine sotsiaalsetesse probleemidesse, nende hinnang partei või poliitiku senisele ja tulevasele toimetulekule valitsuses. Autorid arvavad, et sageli on poliitiliste konsultantide ja reklaamiagentuuride tegevus olnud valimisperioodidel valesti juhitud ning fookustatud.
Refereerinud Katrin Männi
AVALIK HALDUS
Holmes, Douglas. eGov: eBusiness Strategies for Government. Nicholas Brealey Publishing, 2001. 330 p.
Teos käsitleb e-valitsemise kogemusi eri riikides. Raamatus kirjeldatakse selles valdkonnas kasutusel olevaid strateegiaid (mis on tihti laenatud e-ettevõtluse vallast), tuuakse esile e-valitsemise väärtuslikumaid kogemusi nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste tasandil. Autor osutab võimalustele, kuidas valitsusorganid saaksid olla e-teenuseid pakkudes veelgi avatumad, edendada osalusdemokraatiat, sillutada teed industriaalsest ühiskonnast infoühiskonda, parandada ettevõtluskliimat, olla edukas teadmismahuka majanduse arendamisel. Teoses kajastatakse ka Eesti kogemusi (vt lk 7 ja 247-248).
Refereerinud Katrin Männi
TÖÖHÕIVE
The dynamics of full employment: social integration through transitional labour markets / edited by Günther Schmid, Bernard Gazier. Edward Elgar Pub., 2002. XVII + 443 p.
Konverentsikogumik pakub uut lähenemisviisi täieliku tööhõive küsimusele tänapäeva ühiskonnas – see rahvusvaheliselt võrdlev, erialadevaheline käsitlus vaatleb tööturgu mitte ainult kui majanduslikku, vaid ka kui sotsiaalset institutsiooni. Autorid avardavad arusaamist nüüdisaegse tööturu dünaamikast ja üleminekumajanduse tööturu teoreetilisest alusest. Ka on seatud eesmärgiks selgitada, mil viisil (institutsionaalseid, seaduslikke ja sotsiaalkindlustuse vahendeid kasutades) oleks parem vähendada struktuurset tööpuudust.
Refereerinud Meeli Kõlli
MAJANDUS
Is there progress in economics? : knowledge, truth and the history of economic thought / edited by Stephen Boehm ... [et al.]. Edward Elgar, 2002. XXII + 410 p.
Artiklikogumikus arutletakse progressi kontseptsiooni üle. Kirjeldatakse progressi käsitlusi varasemates majandusideedes ning defineeritakse progressi nii teoreetiliselt kui ka empiiriliselt, nii kitsamas kui ka üldisemas tähenduses. Eraldi analüüsitakse progressi normatiivses majandusteaduses, rahandusökonoomika ja kaubandusteooriates, Austria majandusteadlaste koolkonna ideedes ja klassikalises majandusteaduses.
Refereerinud Meeli Kõlli
Ülevaated artiklitest