ÜLEVAATED ARTIKLITEST

Demokraatia
Rose, Richard; Shin, Don Chull. Democratization backwards: the problem of third-wave democracies

Poliitiline psühholoogia
Weltman, David; Billig, Michael. The political psychology of contemporary anti-politics: a discursive approach to the end-of-ideology era

Kolmas sektor
Kumlin, Staffan. Ideology-driven opinion formation in Europe: the case of attitudes towards the third sector in Sweden

Valitsemine
Ziller, Jacques. European models of government: towards a patchwork with missing pieces

Eelarvepoliitika
Kornai, János. Hardening the budget constraint: the experience of the post-socialist countries

Pensionid
Williamson, John B. Privatizing public pension systems lessons from Latin America

Sooline võrdõiguslikkus
Lansky, Mark. Gender, women and all the rest

Euroopa Liiduga ühinemine
Ehin, Piret. Determinants of public support for EU membership: data from the Baltic countries

Julgeolek
Herd, Graeme P.; Lofgren, Joan. “Societal security”, the Baltic states and EU integration

Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika

DEMOKRAATIA
Rose, Richard; Shin, Don Chull. Democratization backwards: the problem of third-wave democracies.
British Journal of Political Science. Vol. 31 (2001) no. 2, p. 331-354.

Artikkel käsitleb demokraatia olukorda demokratiseerumise nn kolmanda laine riikides, eristades seejuures kaht väga erinevat arenguprotsessi: modernse riigi institutsioonide juurutamist ja vabu demokraatlikke valimisi. Artikkel tugineb kolmes sellesse kategooriasse kuuluvas riigis – Venemaa Föderatsioonis, Tshehhi Vabariigis ning Korea Vabariigis – läbiviidud avaliku arvamuse uuringutele. Artikli autorid väidavad, et kuna kolmanda laine riikides toimus demokratiseerumine tagurpidi, s.t vabad valimised korraldati enne, kui loodi õigusriigi ja kodanikeühiskonna institutsioonid ning kehtestati valitsejate aruandekohustus ja vastutus, siis enamikus neis pole täielikku demokraatiat. Neid kritiseeritakse õigusriigi põhimõtete rikkumise ja korruptsiooni pärast.

Empiirilistele uuringutele tuginedes võib väita, et ehkki varem mittedemokraatliku riigikorraga riikides on toimunud positiivseid muudatusi, on neid vaja veelgi rohkem. 191 riiki hõlmavas Freedom House’i ülevaates kirjeldatakse 81 riiki kui vabu demokraatiaid, kus on tagatud põhilised kodanikuõigused ja poliitilised õigused; 57 riiki kui osaliselt vabu ja 53 riiki kui mittevabu. Vabad valimised on küll demokratiseerumiseks vajalik, kuid mitte piisav tingimus. Vaja on ka modernse riigi põhilisi institutsioone.

Mittetäieliku demokraatia näitena kirjeldatakse artiklis Venemaad, Tshehhit ja Lõuna-Koread, mis erinevad üksteisest demokratiseerumise ja modernse riigi arengu poolest. Äärmuslik näide on Venemaa, kus vabad valimised toimusid ilma nüüdisaegset riiki loomata. Tsaari-Venemaa ei olnud modernne riik, Nõukogude Liidu leninliku riigikorra arendas Stalin välja totalitaarseks riigiks. Nõukogude Liidu valitsus oli aruandekohustuslik kompartei, mitte valijate ees. Modernse riigi atribuutide äärmise nõrkuse tõttu on praegusel Venemaal käia väga pikk tee täieliku demokraatiani.

Lõuna-Korea alustas demokratiseerumist modernse riigina, millel olid autoritaarsed poliitilised institutsioonid. Isegi sõjalise diktatuuri ajal said ametiühingud ja üliõpilasorganisatsioonid oma nõudmisi väljendada. Freedom House klassifitseerib Lõuna-Korea sama vabaks demokraatiaks kui Kreeka või Tshiili. Kodanikeühiskonna institutsioonide, samuti omandiõiguse kindlustamiseks piisava määra õigusriigi tunnuste olemasolu annab artikli autoritele aluse eeldada, et Lõuna-Korea on täielikule demokraatiale palju lähemal kui Venemaa.

Tshehhi ajaloos võib märgata elemente kõigist kolmest demokratiseerumislainest. Arvesse võttes kaasaegse riigi loomist 19. sajandi lõpul ning demokraatlikku riigikorraldust kahe maailmasõja vahel, võib Tshehhi Vabariiki pidada palju rohkem demokratiseerunumaks kui Venemaad või Lõuna-Koread.

Modernse riigi loomisel on kesksel kohal õigusriigi põhimõte. Kõige rohkem ohustab uutes demokraatiates õigusriigini jõudmist korruptsioon. Artikli autorite uuringu kohaselt on eliidi korruptsioon laialt teadvustatud, samuti suundumus korruptsiooni suurenemisele demokratiseerumise arenedes. Ehkki korruptsioon eliidi hulgas on suure hulga inimeste jaoks kauge, puututakse kohalike teenuste osutamisel sellega otseselt kokku.

Kodanikeühiskond vajab usaldusväärseid poliitilisi institutsioone ja inimestevahelist usaldust. Samas on kodanikeühiskonna esindusinstitutsioonide mitteusaldamine laialt levinud: näiteks Austrias, aga ka uutes demokraatiates ei usalda enamik inimesi ei parlamenti ega erakondi.

Modernset riiki on vaja turumajanduse arenguks. Turu peamisi ressursse – omandit, kapitali ja lepinguid – peab kaitsma õigusriik. Säärast riiki on vaja ka heaoluriigi loomiseks. Rääkides Skandinaavia heaoluriikide arengust, jäetakse sageli tähelepanuta fakt, et Taanil, Soomel ja Rootsil on olnud kõige paremad Transparency Internationali korruptsiooniindeksid.

Kokkuvõttes väidavad artikli autorid oma uuringutele tuginedes, et kui inimesed on elanud suurema osa oma elust mittemodernses ja mittedemokraatlikus riigis, siis on üksikisikutel küllalt põhjusi eelistada mittetäielikku demokraatiat.

Refereerinud Ülle Lepp

POLIITILINE PSÜHHOLOOGIA
Weltman, David; Billig, Michael. The political psychology of contemporary anti-politics: a discursive approach to the end-of-ideology era.
Political Psychology. Vol. 22 (2001) no. 2, p. 367-382.

Artikkel propageerib poliitilise retoorika käsitlemiseks diskursuse meetodit. Selline lähenemisviis on eriti kasulik nüüdisaegse poliitilise ideoloogia uurimisel. Praegust poliitilist õhkkonda Suurbritannias kirjeldatakse kolmanda tee näitel, milles vana ideoloogiline vasak–parem-jaotus on asendunud konsensusliku, mitteideoloogilise poliitikaga. Diskursuse meetod võimaldab uurida oma ideoloogilist loomust eitava ideoloogia dilemmasid. Artiklis käsitletud uurimuse aluseks on Inglismaa ühe piirkonna (Midlands) kahekümne valitaval ametikohal töötava poliitikuga tehtud intervjuude diskursuse analüüs. Ühtlasi arutletakse diskursuse meetodi kasutamise üle ideoloogia uurimiseks kriitilise poliitilise psühholoogia arendamise võimaluste seisukohalt.

Nüüdisaegses maailmas on poliitilisi ja intellektuaalseid voole, mis tõmbavad praegusele ajastule paralleele 1950. ja 1960. aastatega kui “ideoloogia lõpu” ajastuga. Eriti selgelt on ideoloogilise poliitika vastane suundumus näha Euroopas, nt Suurbritannias on Tööpartei kaugenenud oma sotsialistlikest, antikapitalistlikest juurtest. Tony Blair on kuulutanud, et tema poliitika esindab kolmandat teed, mis on väljaspool vasak-parem-jaotust. Sama idee kajastub Anthony Giddensi töös (1998), kes väidab, et praegused tingimused nõuavad poliitikat, mis oleks vaba teravast ideoloogilisest jaotusest ja vaenulikest konfliktidest. Oponendid (Chantal Mouffe) on sellist lähenemist nimetanud poliitikaks ilma oponentideta.

Kolmanda tee poliitikat võib uurida mitmest vaatenurgast. Käesolevas artiklis on lähtutud diskursiivse psühholoogia vaatenurgast. Eeldatakse, et kolmanda tee poliitika esindab teatud ühist poliitikast kõnelemise viisi. Seepärast keskendutakse uuringus sellele, kuidas poliitikas aktiivselt tegutsevad inimesed poliitikast räägivad ja kuidas nad saavad osa levinumatest ideoloogilistest vooludest. Seejuures kasutatakse ideoloogia mõistet laiemas tähenduses, s.t võetakse omaks Antonio Gramsci seisukoht, mis käsitleb ideoloogiat kui ühiseid tõekspidamisi. Et ideoloogilised tõekspidamised kajastuvad kõnes või diskursuses, tuleb ideoloogia uurimisel pöörata tähelepanu sellele, kuidas kasutatakse ja käsitletakse ideoloogiateemasid igapäevases kõnes. Analüüsi aluseks on intervjuud poliitikutega. Tavaliselt ei kasuta diskursiivsed psühholoogid intervjuusid, et teada saada respondendi mittevahendatud käitumist. Poliitikute puhul on intervjuu andmine tavaline, s.t intervjuu küsimustele vastamine on üks viisidest, kuidas poliitik teeb poliitikat.

Artiklis käsitletud uurimus keskendub ühele kolmanda tee poliitika dilemmade allikale: kuidas poliitikas aktiivselt osalejad kõnelevad oma poliitikast, kinni pidades ideoloogilisest poliitika käsitlemise viisist, mis näib eitavat poliitiku olemist poliitiline. Responendid (hoolimata parteilisest kuuluvusest) kaldusid andma seletusi, mis ülistasid konsensusliku, vähem ideoloogilise “poliitilise” poliitika arengut. Ometi olid nende seletustes dilemmad: rääkides sotsiaalsetest muutustest, rõhutasid kõnelejad oma isiklikku stabiilsust, just nagu oleksid nad olnud väljaspool endist poliitilist õhkkonda. Samuti taandasid nad ennast sõnade “vasak” ja “parem” kasutamisest, kuid selles taandamises võis avastada järgmise ideoloogilise dilemma: kõik intervjueeritud kohalikud poliitikud kuulusid ametlikult mõnda parteisse. Diskursiivselt peenel viisil kasutasid nad parteide eristamisel ikkagi vasak-parem skaalat. Seega võib uurimuse tulemuste põhjal eeldada, et terminid “vasak” ja “parem” on ise osa eitamise ja põhjendamise retoorikast.

Lõpetuseks märgivad artikli autorid, et üldisemalt rõhutab diskursuse meetod seda, et poliitiline psühholoogia peaks tähelepanelikult jälgima kõne retoorilisi detaile. Diskursiivne lähenemine poliitilisele kõnele võib sillutada teed poliitilisema “poliitilise psühholoogia” poole.

Refereerinud Ülle Lepp

KOLMAS SEKTOR
Kumlin, Staffan. Ideology-driven opinion formation in Europe: the case of attitudes towards the third sector in Sweden.
European Journal of Political Research. Vol. 39 (2001, no. 4, p. 487-518.

Artiklis kontrollitakse mitut üldist oletust selle kohta, kuidas Lääne-Euroopa poliitilises süsteemis rakendavad kodanikud ideoloogilisi skeeme kui poliitiliste eelistuste “otseteid”. Selleks vaadeldakse Rootsi elanike hoiakuid kolmanda sektori suhtes. Mitme Rootsis läbiviidud uuringu põhjal on leitud, et hoiakud kolmanda sektori suhtes on mõjutatud kõikidest Rootsi parteisüsteemis peegelduvatest ideoloogilistest skeemidest (riik–vabaturg, kristlik traditsioon, majanduskasv–ökoloogia). Vastupidi Ameerikas tehtud uuringute järeldustele on seda laadi mõjud erinevates sotsiaalmajanduslikes gruppides väga stabiilsed ning ideoloogiliste skeemide suhteline mõju jääb samaks, sõltumata sellest, kas kolmandat sektorit kujutatakse heaoluriigi alternatiivina või mitte.

Artiklis analüüsitakse põhjalikult, milliseid ideoloogilisi otseteid üksikisikud oma hoiakute kujundamisel kasutavad, ning arutletakse selle üle, miks just Rootsi ja miks kolmandasse sektorisse suhtumise analüüs on sobiv käsitlemaks ideoloogiliste skeemide iseloomu ja struktuuri.

Rootsit peetakse selliseks Lääne-Euroopa poliitiliseks süsteemiks, kus on ideoloogiliselt selged ja püsivad poliitilised vastuolud. Ideoloogiliste lahkhelide olemus mõjutabki suuresti seda, milliseid ideoloogilisi skeeme kodanikud kasutavad.

Kolmanda sektori all mõistetakse vabatahtlikke ja mittetulunduslikke organisatsioone (Salamon & Anheier, 1997). Elanike hoiakuid kolmanda sektori suhtes saab lihtsalt tõlgendada kõigi kolme ideoloogilise skeemi abil. Et kolmandale sektorile saab hõlpsasti anda ideoloogilisi tähendusi, siis pakub see võimalusi kontrollida hüpoteese selle kohta, milliseid ideoloogilisi skeeme inimesed kasutavad. Kuna Rootsi kolmas sektor ei ole liialt politiseeritud, on ebatõenäoline, et paljudel inimestel oleks väljakujunenud hoiak kolmanda sektori suhtes. Seetõttu peavad nad toetuma tuttavatele ideoloogilistele skeemidele, et anda sellele küsimusele poliitiline tähendus. Nii ongi hoiakud kolmanda sektori suhtes mõjutatud kõigist partei propageeritud ideoloogilistest skeemidest, kusjuures nende mõjude muster erinevates sotsiaalmajanduslikes gruppides on väga püsiv.

Artiklis arutletakse ka selle üle, kuidas Ameerikas välja arendatud ideoloogiliste “otseteede” teooriaid rakendada Euroopa riikides, kus poliitilistel vastuoludel on märgatavalt kõrgem ideoloogilise selguse, stabiilsuse ja püsivuse tase (Granberg & Holmberg, 1988; van der Eijk, 1996; van der Brug & van der Eijk, 1999). Enamikku Ameerika uuringute põhjal tehtud järeldustest ei saa automaatselt Euroopasse üle kanda. Poliitilist käitumist ja poliitilist psühholoogiat uurides on ülimalt oluline silmas pidada poliitilise süsteemi olemust, kus inimesed mõtlevad ja tegutsevad.

Tugev parteisüsteem Rootsis mõjutab seda, kuidas kodanikud rakendavad ideoloogilisi skeeme kui poliitiliste eelistuste otseteid. Viimased Euroopa riikides tehtud empiirilised uuringud on näidanud, et valijatel on selge ja ühesugune ettekujutus poliitilistest lahkhelidest ning et parteiliste eelistuste puhul on kõige määravam ideoloogia.

Refereerinud Ülle Lepp

VALITSEMINE
Ziller, Jacques. European models of government: towards a patchwork with missing pieces.
Parliamentary Affairs. Vol. 54 (2001) no. 1, p. 102-119.

Jacques Ziller käsitleb oma artiklis normatiivset Euroopa valitsemismudelit ja selle kujunemist ning võrdleb seda Rootsi valitsemismudeliga. Artiklis väidetakse, et mitu viimast ning käimasolevat reformi avalikus halduses viivad normatiivselt Euroopa valitsemismudelilt Rootsi valitsemismudeli suunas. Iga mudel tõstab esile teatud arvu elemente, mis omavahel tihedalt seotuna tagavad valitsemissüsteemi toimimise. Euroopa ja Rootsi valitsemissüsteemide võrdlus võimaldab paremini mõista viimasel ajal ellu viidud avaliku halduse reforme ning nende väljavaateid edu saavutada või läbi kukkuda. Selline võrdlus näitab, kuidas osaline reform võib hävitada hästi välja arendatud vastutusemudeli, iseäranis siis, kui teatud institutsioone imporditakse teise riigi valitsemissüsteemist, püüdmata mõista selle riigi konteksti, kus need institutsioonid edukalt toimisid.

Enamik nüüdisaegseid Euroopa avaliku halduse süsteeme pärineb 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse Prantsusmaalt ja Preisimaalt. Napoleoni ja Weberi mudelitel on mitmeid erinevusi, kuid on ka sarnaseid põhielemente. Nn Prantsuse-Preisi avaliku halduse mudelil põhineb Westminsteri poliitiliste institutsioonide mudel, mis omakorda on rakendust leidnud Lääne-Euroopa riikides, välja arvatud Rootsi. Rootsis on poliitiliste tingimuste ja konstitutsiooniliste põhimõtete tõttu täiesti erinev avaliku halduse süsteem, mis toimib koos parlamentaarse demokraatiaga.

Samal ajal on Rootsi valitsemissüsteem olnud aluseks kolmele üsna edukale valitsemisinstitutsioonide ekspordi lainele. Rootsist on pärit ombudsmani institutsioon, 1954.a loodi see Taanis, seejärel Inglismaal, Prantsusmaal, Portugalis, Hispaanias, Iirimaal ja Hollandis. Maastrichti lepinguga loodi 1992.a Euroopa ombudsmani institutsioon. Teine avaliku halduse reform pärineb samuti Rootsist, selleks on valitsuse avatuks muutmise põhimõte. Rootsi on esimene riik, kus kehtiva seadustiku kohaselt on tagatud väga laialdane juurdepääs ametlikele dokumentidele ja seda juba alates 18. sajandi lõpust. Kolmas reformide laine on samuti pärit Rootsist ning selleks on sõltumatute riigiametite juurutamine. Kõigi nende reformide puhul on Rootsi institutsioone muudetud, et neid kohalikku konteksti sobitada. Samas ei teadvustata sageli nende institutsioonide Rootsi päritolu, nende ajaloolist ega poliitilist tausta.

Et Rootsi valitsemismudelit väljaspool Põhjamaid kuigi hästi ei tunta, siis kirjeldatakse artiklis põhjalikult selle kõiki elemente. Rootsi valitsemismudelil on kuus iseloomulikku tunnusjoont, mis koos toimides tagavad valitsemissüsteemi toimimise. Esiteks põhineb Rootsi mudel õigusriigi põhimõttel: eraldi on halduskohtute kogum, kelle ülesandeks on järelevalve valitsuse tegevuse üle. Teiseks on Rootsis alates 1809. aastast põhiseadusega lahutatud valitsuskabinet ja riigiametid, mis tähendab, et ministritel ning valitsuskabinetil puudub hierarhiline kontroll ametite üle. Ametid on loodud parlamendi vastuvõetud seadustega ning nende ülesanne on seaduste täideviimine. Kolmas tunnusjoon on ministrite otsuste kollegiaalsus. Erinevalt teistest valitsemissüsteemidest ei ole Rootsis ministritel iseseisvate otsuste tegemise õigust. Neljas tunnusjoon on valitsuse avatus, mis on tihedalt seotud arvamusvabadusega (põhiseaduses sätestatud alates 1766. aastast). Avatud valitsus tähendab ühelt poolt kodanike laialdast juurdepääsu ametlikele dokumentidele ning teiselt poolt ametnike õigust suhelda pressiga isegi otsuste ettevalmistamise perioodil. Viies põhijoon on avalike teenistujate vastutus. Ametnike puhul kehtib individuaalne vastutus õigusrikkumiste eest ning kriminaalvastutus isegi vähimate eksimuste eest oma ametiülesannete täitmisel. Kuues iseloomulik joon on ombudsmani institutsioon. Rootsi ombudsmani õiguste hulka kuulub õigus kohtutele edasi saata avalike teenistujate vastu algatatud kohtuasju.

Rootsi valitsemissüsteemi ja normatiivse Euroopa valitsemissüsteemi võrdlemisel peab artikli autor oluliseks välja tuua järgmised põhimõtted: (1) ühine alus (õigusriik), (2) integratsioon versus sõltumatus; (3) integratsiooni loogika; (4) lahususe loogika versus integratsiooni loogika. Rootsi mudeli eksportimisel tuleb vabaneda mõningatest illusioonidest. Ombudsmani õigus pöörduda kohtute poole avaldab muljet, kuid see toimib avalike teenistujate kriminaalvastutuse põhimõtte tõttu. Valitsuse avatuse puhul on oluline rõhutada pressi ja arvamusvabaduse põhimõtet, mis on valitsuse kontrollimise üldine süsteem. Rootsis on valitsuse avatus osa laiemast süsteemist. Iseseisvad riigiametid on sõltumatud poliitilistest institutsioonidest (valitsusest).

Artikli põhijäreldus on, et ametnike vastutuse ja aruandluse uued skeemid tuleb välja töötada koos valitsemissüsteemi reformiga, mis omakorda eeldab palju ulatuslikumat käsitlust, kui seda on tehtud mitmes Euroopa riigis.

Refereerinud Ülle Lepp

EELARVEPOLIITIKA
Kornai, János. Hardening the budget constraint: the experience of the post-socialist countries.
European Economic Review. Vol. 45 (2001) October, no. 9, p. 1573-1599.

Üldiselt tunnustatud seisukoha järgi peetakse sotsialistlikult süsteemilt turumajandusele ülemineku edukuse aluseks liberaliseerimist, erastamist ja majanduse stabiliseerimist. Käesolev artikkel käsitleb eelarve tasakaalu probleeme. Autorid väidavad, et range eelarvepoliitika on neljas kriteerium, mis tagab ülemineku efektiivsuse.

Rohked subsiidiumid, väikesed maksud, halvad laenud, firmade omavaheliste võlgnevuste kuhjumine ning töötajatele palkade maksmata jätmine on tüüpilised probleemid, mis on tekkinud mitmes postsotsialistlikus riigis liialt leebete eelarvenõuete tõttu. Ilma range eelarvepoliitikata jäävad turumajandusele ülemineku tulemused oodatust kaugele.

Artikkel keskendub eelarve tasakaalule eelkõige ettevõtete ja organisatsioonide tasandil. Nn pehme eelarve (soft budget constraint) on terminina kasutusel 1970. aastate lõpust, kui seda kasutati sotsialistlike riikide ettevõtete analüüsimisel väljendamaks olukorda, kus riik kattis ettevõtete eelarve puudujäägid ja võlgnevused ning hoidis kunstlikult elus ettevõtted, mis konkurentsitingimustes oleksid pankroti tõttu kindlasti tegevuse lõpetanud.

Artiklis vaadeldakse ettevõtlust 24 postsotsialistlikus riigis. Analüüsitud on ettevõtete omandivorme, subsiidiumide andmist ettevõtetele, pankrotistumiste statistikat, maksu-süsteemi rangust, laenude andmise tingimusi ning tagasimaksmise korda ja seadusandlikku tausta. Analüüsimisel on kasutatud põhiliselt EBRD statistilisi andmeid 1990. aastatest.

Leebete eelarvenõuete eelistamisel ning finantsdistsipliini eiramisel on mitmeid põhjusi, ettevõtete puhul peamiselt muidugi soov karmis konkurentsis ellu jääda. Ka riik võib olla huvitatud ettevõtete tegutsemisest nende finantsraskustest hoolimata ning neid toetada näiteks tööpuuduse järsu kasvu vältimiseks, monopolide tekke ärahoidmiseks jne.

Ettevõtete omandivormi võrreldes selgub, et rohkem riigipoolset abi saavad riigi omandisse kuuluvad ja riigi või omavalitsuse enamusosalusega ettevõtted. Ettevõtte erastamine tugevdab tavaliselt oluliselt ettevõtte finantsdistsipliini.

Nõrk finantsdistsipliin, pehmed eelarvenõuded ning nendega kaasnev vastutuse puudumine vähendavad usaldust partnerite seas nii riikide, ettevõtete kui ka kodanike tasandil. Nõrkade ettevõtete püsimine turul kahjustab ka teisi ettevõtteid, nõrgendades nõnda ettevõtete ja riigi konkurentsivõimet üldiselt. Probleeme tekib laenuturul: kui ettevõtted ei kanna vastutust laenude tagasimaksmisel, sünnivad “finantsmullid” ning süveneb inflatsioon. Nii maksude mittelaekumine kui ka subsideerimine mõjuvad üheselt – kahaneb riigi tulu ja tekib riigieelarve defitsiit.

Nõrga finantsdistsipliini mõjud ja tagajärjed on erinevad ning sõltuvad eelarvenõuete leevendamise ning toetuste andmise määrast ja sagedusest ega vii alati tingimata finantskatastroofini. Rangemate eelarvenõuete kehtestamine toob kaugemas perspektiivis edu mikrotasandil, ent võib lühiajaliselt tekitada võrdlemisi suuri probleeme makrotasandil. Seega on toetuste andmine ja eelarvepoliitika üks majanduspoliitilisi dilemmasid ning eksperdid ei oska ka teoreetilisel tasandil nõu anda, kui rangelt peaks eelarve tasakaalu-nõudesse suhtuma. Reaalsed otsused sõltuvad eelkõige konkreetsest olukorrast ning vajadustest, mida on raske täpselt fikseerida. Oluline on, et seadustes oleks sätestatud eelarvete tasakaalu nõue, aga ka võimalused eelarvenõudeid vajaduse korral leevendada. Ettevõtete eelarvenõuete leevendamine ja toetamine peab olema avalik ning seaduslik. Avalikkusel on õigus teada, millistele elujõuetutele ettevõtetele ning miks maksumaksja raha kulutatakse.

Refereerinud Siiri Männamaa

PENSIONID
Williamson, John B. Privatizing public pension systems lessons from Latin America.
Journal of Aging Studies. Vol. 15 (2001) September, Iss. 3, p. 285-303.

Artiklis uuritakse riiklike pensionisüsteemide erastamise kogemusi Ladina-Ameerika riikides. Sotsiaalkindlustussüsteemi reformimine on käsil üleminekuriikides, aga teema on aktuaalne ka näiteks Ameerika Ühendriikides, kus alates 1990. aastate keskpaigast käib aktiivne diskussioon pensionisüsteemi osalise erastamise võimaluste üle. Ladina-Ameerika riikidel on pensionisüsteemi erastamises suurimad kogemused, ehkki arvestades erinevat majanduslikku, poliitilist ja ajaloolist arengutaset ning tausta, ei pruugi nendes riikides tehtud otsused teistes riikides samamoodi toimida.

Ladina-Ameerika riikidest on oma pensionisüsteemi täielikult erastanud Tshiili (1981), Mehhiko (1997), Boliivia (1997) ja El Salvador (1998). Osaline erastamine on toimunud Argentinas (1994), Uruguays (1995), Colombias (1994) ja Peruus (1993). Autorid vaatlevadki põhjalikumalt Tshiili pensionisüsteemi.

Tshiilis toimus riikliku pensionisüsteemi (aastast 1924, esimene Ladina-Ameerikas) erastamine 1981. aastal Pinocheti turumajandusele ülemineku plaani osana. Erastatud pensionisüsteem on Tshiilis kohustuslik kõigile uutele töötajatele, vabatahtlik on see üksikettevõtjatele. Iga töötaja maksab 10% palgast riigi aktsepteeritud pensionifondi. Sellele lisandub veel 2-3% (fonditi varieerub) töövõimetus- ja elukindlustuseks ning fondi administreerimise kuludeks.

Valitsus vastutab kinnitatud pensionifondide reguleerimise eest kaitsmaks töötajaid pettuste ja riskantsete investeerimisstrateegiate eest. Valitsus garanteerib pensioni ka madalapalgalistele töötajatele, kes on makseid teinud üle 20 aasta, ja maksab pensioni neile, kes on pensionile jäänud eelmise süsteemi ajal. Minimaalne pension on Tshiilis kolmandik riigi keskmisest palgast. Praegu on pensionifonde kaheksa (1994. aastal 22).

Tšiili pensionireformi mõju majandusele on positiivne, eriti märgatav on olnud mõju kapitalituru ning finantsinstitutsioonide arengule. Mõned eksperdid rõhutavad säästude ja majanduskasvu suurenemist, ent need nähtused ei ole üheselt seotud ainult pensionireformiga.

Ometi kaasneb Tshiili erastatud pensionisüsteemiga ka mitmeid probleeme. Pensionifondidest saadav tulu on kõrgepalgalistel ja meestel märksa suurem kui madalapalgalistel ja naistel. Tihti jäävad madalapalgalistel ja naistel (mõne hinnangu järgi kolmandikul töötajatest) sissemaksed pensionifondi nii väikeseks, et pensioniikka jõudes satuvad nad miinimumpensioni saajate hulka. See omakorda suurendab musta tööjõu teket.

Erapensionifondide administreerimine on suhteliselt kallis ning tihe konkurents klientide pärast on kaasa toonud turundusele tehtavate kulutuste suure kasvu, mis omakorda vähendab fondide tootlust. Administreerimiskulutuste katteks arvestatakse regulaarsetelt maksetelt kindlaid summasid, madalapalgalistel vähendab see oluliselt kasumi teenimise võimalust.

Pensionisüsteemi osalise või täieliku erastamise kulg ja motiivid on teistes riikides suhteliselt erinevad. Erinevusi on riikliku ja erasüsteemi osakaalus, töötajate võimalustes ühest süsteemist teise üle minna, pensionimaksete tegemise kohustuses (maksab kas töötaja ise, tööandja või riik), miinimumpensioni olemasolus ja suuruses, tööstaaži ja makseperioodi pikkuse nõudes, naiste pensionide reguleerimises jne. Erinevalt on reguleeritud ka pensionifondide tegevus, ehkki igal pool on reguleeringute eesmärk kontrollida riske ning kindlustada kapitali ka kodumaiste investeerimisvajaduste katteks. Näiteks Tshiilis, Argentinas ning Mehhikos lubatakse investeeringuid väljapoole riiki, Boliivia lubab ainult kodumaiseid investeeringuid. Mõned riigid (Boliivia, Uruguay ja Mehhiko) on sätestanud, mil määral võib investeerida erinevatesse varade paigutamise klassidesse, et sobiv proportsioon varadest investeeritaks ka valitsuse võlakirjadesse jne. Kaalukamaid järeldusi ja võrdlusi on raske teha eriti seetõttu, et suuremas osas on uued erastatud pensionisüsteemid funktsioneerinud veel väga lühikest aega.

Lõppkokkuvõttes väidavad autorid, et pensionisüsteemi reformi valik, elluviimine ja edukus sõltuvad väga paljus riigi majanduslikust ja poliitilisest situatsioonist ning ajaloolisest taustast. Üldiselt toob pensionisüsteemi radikaalne reformimine ja erastamine kaasa majanduse elavnemise ja arengu, seda paraku aga lühikeseks ajaks. Hoolimata erinevatest erastamise skeemidest on igal pool kõige problemaatilisemad naiste ja madalapalgaliste töötajate pensionid.

Ehkki majandusliku kaose pinnalt ei ole võimalik rajada heaolusüsteemi, ei tohiks unustada, et pensionisüsteemi eesmärk peaks olema eelkõige inimeste vanaduspõlve kindlustamine, mitte pelgalt majanduse stimuleerimine.

Refereerinud Siiri Männamaa

SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS
Lansky, Mark. Gender, women and all the rest.
International Labour Review. Vol. 139 (2000) no. 4, p. 481-504 (Part I),
Vol. 140 (2001) no. 1, p. 85-116 (Part II).

Kogu ajaloo kestel on naiste identiteeti seotud koduga. Hoolimata sellest, et naised on nüüd majanduslikult ja poliitiliselt aktiivsed, jääb siiski sotsiaalne võrdsus naiste ja meeste vahel saavutamata eesmärgiks, eriti traditsioonilistes ühiskondades. Vähene tegelemine võrdõiguslikkuse teemaga riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil on pälvinud palju kriitikat, eriti pole rahul feministid.

Ülevaateartikkel soolisest võrdõiguslikkusest on esitatud kahes osas. Esimeses osas antakse sugupoolte ja nendevahelise võrdsuse teemaliste uuringute ja diskussioonide paremaks mõistmiseks ülevaade mõistetest ning probleemidest, mis on kujundanud senist mõtlemist.

Vähesel määral käsitletakse võrdõiguslikkuse poliitikat. Vaadeldakse sugupoole mõiste arengut feminismis. Lõppkokkuvõttes tõdetakse, et uued mõisted on rohkem abiks eneseväljendusel kui suurema sotsiaalse võrdsuse saavutamisel.

Teises osas antakse ülevaade hiljutisest uuringust teemal “Mehed ja maskuliinsus”, keskendutakse sugupoolte probleemide kui sotsiaalküsimuste olulise osa paremale mõistmisele. Rõhutatakse ka, et naiste ja meeste vahelist ebavõrdsust peab vaatlema laiemas kontekstis, milles on määravad sotsiaalmajanduslikud asjaolud.

Tunnistatakse vajadust uue, võrdõiguslikkust tagava poliitika järele, mis vastaks rohkem tegelikule elule. Samuti antakse ülevaade esilekerkinud küsimustest eelmainitud teemal ilmunud akadeemilises kirjanduses ja vastavate uurimisinstitutsioonide töös.

Refereerinud Katrin Kaur

EUROOPA LIIDUGA ÜHINEMINE
Ehin, Piret. Determinants of public support for EU membership: data from the Baltic countries.
European Journal of Political Research. Vol. 40 (2001) no. 1, p. 31-56.

Euroopa integratsiooni käsitlevad teooriad on keskendunud sellistele avalikkuse hoiakuid kujundavatele teguritele nagu elanike utilitaarsed ootused, poliitilised väärtused ja riigi sisepoliitika. Artiklis arutletakse olemasolevate teooriate ja nende rakendatavuse üle Ida-Euroopas ning töötatakse välja mudel, mis võtab arvesse järgmisi tegureid – mikrotasandi majanduslikud ootused, toetus demokraatlikele normidele, oma riigi valitsuse usaldusväärsus ning etniliste pingete tajumine –, millest võib sõltuda avalikkuse toetus Euroopa Liiduga (EL) ühinemisele. Mudelit testitakse Eestis, Lätis ja Leedus läbiviidud avaliku arvamuse uuringute tulemuste analüüsimisel, kasutades selleks loogilist regressiooni.

Artikli autori arvates väärivad Kesk- ja Ida-Euroopa riikide avalikkuse hoiakud süstemaatilist tähelepanu kolmel põhjusel. Esiteks ei jaga nende riikide avalikkus üksmeelselt oma riigi eliidi euro-entusiasmi. Teiseks kipub avalikkus Euroopa Liidu suhtes olema suhteliselt vähe informeeritud. See, et paljud jätsid Eurobaromeetri uuringutes vastamata ELi kuulumise küsimusele (mõningates riikides kuni kolmandik), näitab, et suur osa nende riikide elanikest ei tea, kuidas mõjutab ELiga liitumine nende riikide majandust, poliitilist süsteemi ja nende endi igapäevaelu. Kolmandaks on avalikul arvamusel suur tähtsus ka pärast nende riikide ühinemist ELiga. Hilisemad reformid (näiteks üleminek eurole) sõltuvad samuti avalikkuse heakskiidust.

Piret Ehin keskendub oma artiklis küsimusele, millised on need mikrotasandil kaalumist nõudvad asjaolud, mis mõjutavad inimeste otsustusi hääletamisel ELiga ühinemise üle. Samas antakse artiklis ka lühiülevaade teoreetilistest ja metodoloogilistest käsitlustest, mis selgitavad Lääne-Euroopa avalikkuse hoiakuid eurointegratsiooni suhtes, ning seejärel arutletakse nende seisukohtade rakendatavuse üle Kesk- ja Ida-Euroopa kontekstis. Eurointegratsiooni toetust mõjutavate tegurite leidmisel on aluseks mitut teooriat. Majandusteooria ja ratsionaalse valiku teooria pooldajad arvavad, et üksikisiku toetuse eurointegratsioonile määravad ootused (makro- ja mikrotasandil), mis on seotud ELiga liitumisest saadava majandusliku kasuga. Makromajanduslike teooriate kohaselt sõltub toetus SKT kasvust, tööpuudusest ja inflatsioonist (Eichenberg & Dalton, Anderson & Kaltenhaler). Mikrotasandi teooriate kohaselt varieerub toetus eurointegratsioonile regiooniti ning elanike grupiti (Gabel, Anderson & Reichert). Teine lähenemisviis keskendub kultuurimõjudele, eeskätt üksikisikute väärtushinnangute ja uskumuste süsteemide mõjule (Inglehart). Kolmas lähenemisviis seostab ELiga liitumise toetamist riigi sisepoliitikaga, mis on tähtis tegur avalikkuse hoiakute määramisel Euroopa Liidu suhtes (Shepherd, Rabier & Reif, Hug & Sciarini).

Artikli autor püstitab järgmised hüpoteesid: (1a) mida suurem on üksikisikute ootus saada isiklikku kasu, seda tõenäosem on nende toetus ELi liikmeks astumisele, (1b) individuaalne konkurentsivõime ei mõjuta ELi liikmeks astumise toetust; (2) mida tugevam on identifitseerumine demokraatlike normidega, seda tõenäosem on ELi liikmeks astumise toetus; (3) mida usaldusväärsem on riigi valitsus, seda tõenäosem on ELi liikmeks astumise toetus; (4a) rahvusvähemused toetavad ELiga liitumist palju rohkem kui põhirahvus; (4b) mida rohkem tajuvad rahvusvähemused etnilisi pingeid ja diskrimineerimist, seda tõenäosem on ELi liikmeks astumise toetus.

Eurobaromeetri uuringu andmete analüüsi põhjal esitatakse kolm põhijäreldust: ehkki ELi liikmeks saamise toetajaid on rohkem kui vastaseid, on Balti riikide elanikud vähem entusiastlikud kui teiste kandidaatriikide elanikud. ELi maine halvenes Balti riikide avalikkuse silmis oluliselt 1990ndate esimesel poolel. Suhtumine ELi muutus paremaks 1997. aastal, kui Euroopa Komisjon soovitas alustada liitumisläbirääkimisi valitud Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikidega. Balti riikide avalikus arvamuses on püsivad erinevused, kusjuures Eesti avalikkus on üldiselt kõige skeptilisem ja Leedu avalikkus kõige entusiastlikum. Kokkuvõttes ei ole Balti riikide hoiakud Euroopa Liidu suhtes ei stabiilsed ega ka alati positiivsed. Konkreetsemalt Kesk- ja Ida-Euroopa riikide võrdluses iseloomustab Balti riikide elanike hoiakuid ELiga liitumise toetamise madal tase ning selles küsimuses seisukohta mitteomavate inimeste suur osakaal.

Uuringu andmete analüüs näitab tugevat toetust eespool esitatud hüpoteesidele 1a, 1b ja 3. Seega on isikliku kasu ootus ja oma valitsuse usaldamine seotud suurema toetusega ELiga liitumisele, samal ajal kui inimeste endi konkurentsivõime pole seotud suhtumisega eurointegratsiooni. Hüpotees 2 ei leidnud kinnitust, kuna autoritaarsed väärtused ei olnud statistiliselt olulised tegurid ELi toetuse mõjutamisel Eestis ja Lätis, samal ajal kui neil oli ootamatult positiivne mõju Leedu avalikkuse hoiakutele. Balti riikide rahvusvähemuste ja põhirahvuste euroentusiasmis olulisi erinevusi ei olnud, mis kummutas hüpoteesi 4a. Hüpotees 4b ei leidnud samuti kinnitust, sest rahvusvähemuste poolt etniliste pingete tajumine ei avaldanud mõju ei Eesti ega Leedu avalikkuse hoiakutele, kuid vähendas veidi EL-iga liitumise heakskiitmise tõenäosust Lätis.

Refereerinud Ülle Lepp

JULGEOLEK
Herd, Graeme P.; Lofgren, Joan. “Societal security”, the Baltic states and EU integration.
Cooperation and Conflict. Vol. 36 (2001), no. 3, p. 273–296.

1990ndate keskel hakati ühiskondliku julgeoleku kontseptsioonile rohkem tähelepanu pöörama. Algul käsitleti seda kui üht riikliku julgeoleku sektorit, hiljem leiti siiski, et kui riigi julgeolek on seotud riigi suveräänsusega, siis ühiskondlik julgeolek on seotud identiteediga. Ühiskondlik julgeolek tähendab lõppkokkuvõttes ühiskonna ellujäämist. Ühiskondade ja identiteedi püsimajäämise käsitlemisel tuuakse välja kolm võtmetegurit: migratsioon, horisontaalne integratsioon (nt Jaapani ameerikastamine) ja vertikaalne integratsioon (ELiga ühinemine).

Artiklis antakse ülevaade Baltimaade sovetiseerimise protsessist ja viisidest, sellest, kuidas migratsioon ning vertikaalne ja horisontaalne integratsioon tekitasid ühiskondade vahel pingeid, mis omakorda kujundasid iseseisvusaja esimese kümnendi. Autorid uurivad, kuidas väljavaade saada ELi liikmeks on mõjutanud ühiskondliku julgeoleku sektoreid Eestis ja Lätis. Nad väidavad, et ELi normatiivne võim on ajendanud Eestit ja Lätit lahendama oma ühiskonna julgeoleku dilemmasid ELile vastuvõetaval viisil.

Balti riigid on pärast iseseisvumist tahtnud “tagasi pöörduda” Euroopasse. Kõigile kolmele riigile on tähtsaim aga ELiga ühinemisega kaasnev julgeoleku tugevnemine. Esile on toodud seosed integratsiooni, julgeoleku ja identiteedi vahel ELiga integreerumise edenedes. Üksikasjalikumalt analüüsitakse artiklis Balti riikide iseseisvusaja ühiskondlikku julgeolekut, riigi ülesehitamist ja välispoliitika kujunemist. Lähema vaatluse alla on võetud Läti ja Eesti kodakondsuspoliitika väljatöötamine ja keeleseadused. Eraldi peatutakse ELi, ühiskondliku julgeoleku ning Eesti ja Läti poliitiliste otsuste vastuvõtmise vahelistel seostel.

ELi otsusel 1997. a alustada liitumisläbirääkimisi viie Kesk- ja Ida-Euroopa riigiga oli suur sise- ja välispoliitiline mõju kõigis Balti riikides. Iga Balti riik deklareeris, et ELiga ühinemine on nüüd peamine välispoliitiline eesmärk. ELiga liitumise prioriteet Balti välispoliitikas kajastus suurenevas ELi mõjus Eesti ja Läti seadustele ja poliitiliste otsuste tegemisele, eriti rahvusvähemuste ja rahvustevaheliste suhete küsimuses. Selle illustreerimiseks toovad autorid näiteid 1999. ja 2000. aastast ELi ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kriitilisest suhtumisest mitmesse Eesti ja Läti seadusse ja kriitikale reageerimisest nendes riikides. Need ja mitmed teised kriitilised märkused tekitasid elava diskussiooni Eesti poliitilise juhtkonna seas. Artiklis on toodud peaminister Mart Laari ning Riigikogu Euroopa asjade komisjoni liikme ja keeleseaduse ühe autori Mart Nuti arvamused Euroopa Komisjoni ja OSCE kriitika kohta, mis puudutas Eesti keeleseadust.

Eesti poliitikutest mainitakse artiklis veel Riigikogu liikmeid Vladimir Velmanit ja Mihhail Stalnuhhinit seoses nende lahkumisega integratsiooniprogrammi väljatöötanud valitsuskomisjonist jaanuaris 2000. Tsiteeritud on ka rahvastikuminister Katrin Saksa kommentaari nende lahkumise põhjenduste kohta.

Artiklis esitatud näited demonstreerivad, mis ulatuses on EL otseselt ja kaudselt mõjutanud asüüli ja rahvusvähemuste küsimuste käsitlemist. Fakt, et EL on kritiseerinud nii jõuliselt, ei näita mitte niivõrd rahvusvähemuste probleemi ulatust, vaid seda, kui ulatuslikult on integratsioon ELiga hakanud kujundama Balti riikide poliitikat ja poliitiliste otsuse vastuvõtmist. Kodakondsus- ja keeleküsimused langesid sellise kriitikarahe alla seepärast, et nad toitsid suuremat hulka teemasid (haridus, valimised jt), mis määrasid elukvaliteedi ja arusaama põhi- ja rahvusvähemuse julgeolekust. Keel on ilmne tegur poliitikas osalemises; näiteks Eesti parlament töötab ainult eesti keeles, märgitakse artiklis. On selge, et ELi võime mõjutada Eesti ja Läti integratsioonistrateegiaid põhineb selle võimel rakendada diplomaatilist survet. ELi normatiivse võimu ja ELi liikmeks saamise vahel on otsene vastastikune seos.

Soovides Euroopasse tagasi pöörduda ja kaitsta riiki ebastabiilse Vene Föderatsiooni potentsiaalse horisontaalse ja vertikaalse ohu eest ühiskondlikule julgeolekule, kiirustavad kolm Balti riiki ELiga ühinema. Tekkinud on paradoks: et saavutada ELi liikme staatust, peavad Eesti ja Läti muutma vastuvõetud seadusi mõõdukamaks, et vältida horisontaalset ja vertikaalset integreerumist Vene Föderatsiooni. Tänapäeva Euroopas ilmneb, et seosed julgeoleku, integratsiooni ja identiteedi vahel tugevnevad, suhted ühiskonna, rahvuse ja riigi vahel aga nõrgenevad.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

RAAMATUTUTVUSTUSED

EUROOPA IDENTITEET
Constructing Europe’s identity: external dimension. Edited by Lars-Erik Cederman. Lynne Rienner Publishers, 2001. VIII + 271 p.

Artiklikogumik uurib Euroopa identiteedi loomist Euroopa Liidu ja väliskeskkonna vastastikuse toime kaudu. Vaatluse all on kolm valdkonda: sotsiaalmajanduslikud küsimused, välis- ja julgeolekupoliitika ning siseasjad, kõik seotud Maastrichti lepingust tuleneva kolme sambaga, millel Euroopa Liit püsib. Artiklite autorid on teadurid ja ülikoolide professorid sotsioloogia, ajaloo, poliitika, õiguse, rahvusvaheliste suhete ning filmi ja meedia alal.

Raamatu esimeses osas tutvustatakse Euroopa identiteedi filosoofilisi ja ajaloolisi põhimõtteid ning arutletakse rahvusliku identiteedi küsimuse üle Šveitsis, kas Šveits on näide, erand või mõlemat? Järgnevad peatükid keskenduvad Euroopa kultuurilisele, välispoliitilisele ja kodanike identiteedile, hõlmates amerikaniseerumist, liidu laienemist, migratsioonipoliitikat jms.

Õnne Mets

ÜHINEMINE EUROOPA LIIDUGA
Tang, Helena. Winners and losers of EU integration: policy issues for Central and Eastern Europe. The World Bank, Washington, D.C., 2000. 326 p.

Autor analüüsib positiivseid ja negatiivseid muutusi riikides nende ühinemisel Euroopa Liiduga. Integreerumine muudab riikide majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi tingimusi. Vaatluse all on kümme kandidaatriiki – Bulgaaria, Tshehhi, Ungari, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Sloveenia, Rumeenia ja Slovakkia. Ühinemisel ELiga muutub kaubandus liberaalsemaks, suureneb eksport ja investeerijate sissevool, paraneb tehnoloogia. Keskkonnastandardid lähevad rangemaks. Euroopa Liidu ning Kesk- ja Ida- Euroopa maade vahel on kaubandus ja teenuskaubandus juba muutunud liberaalsemaks. Suurt edu saavutavad väikesed, avatud majandusega riigid, näiteks Balti riigid. Positiivseid muutusi on näha veel Tshehhis, Ungaris, Poolas, Slovakkias ja Sloveenias.

Käsitletakse veel teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumist, põllumajandusega seotud probleeme ning fiskaalpoliitikat. Raamatu teises osas antakse ülevaade Baltimaade perspektiividest. Iseloomustatakse tööjõu, teenuste ja kapitali vaba liikumist, põllumajandus- ning julgeolekupoliitikat. Lisatud on andmed juba sõlmitud lepingute ja kandidaatriikide majanduse kohta.

Marika Lillemäe

ÜRO
Gorman, Robert F. Great debates at the United Nations: an encyclopedia of fifty key issues 1945-2000. Greenwood Press, 2001. XLI + 452 pk.

Raamat annab ülevaate 50 kõige olulisemast Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis käsitletud teemast. ÜRO loomisest peale 1945. aastal on selle liikmesriigid diskuteerinud globaalpoliitika kõige intrigeerivamatel teemadel, alates inimõigustest ja külma sõja konfliktidest regionaalsete ja lokaalsete konfliktideni (nt Kosovo). Teemad on järjestatud nende ÜRO päevakorda võtmise järgi. Igat probleemi käsitletakse mitmest aspektist: analüüsitakse selle ajaloolist, sotsiaalset ja majanduslikku tausta, antakse ülevaade ÜRO-s peetud diskussioonist ja eri rahvaste seisukohtadest ning kirjeldatakse lõpptulemust. Lisades on ära toodud ÜRO süsteem, liikmesriikide nimekiri koos nende ÜRO-ga ühinemise ajaga ja ÜRO Peaassamblee eriistungite, nn maailma aastate, rahuvalveoperatsioonide, peasekretäride, Peaassamblee presidentide nimekiri. ÜRO resolutsioonide näidetena on avaldatud Julgeolekunõukogu resolutsioon (242) ja Peaassamblee resolutsioon (377). Lisades on ka ÜRO põhikiri.

Katrin Kaur

KOALITSIOONIVALITSUSED
Coalition governments in Western Europe/Wolfgang C. Müller; Kaare Strøm. Oxford University Press, 2000. XIV+ 602 p.

Kogumikus analüüsitakse Lääne-Euroopa riikide koalitsioonipoliitikaid ajavahemikul 1945-1999. Tutvustatakse uurimusi Saksamaa, Austria, Iirimaa, Norra, Rootsi, Taani, Soome, Belgia, Hollandi, Luksemburgi, Itaalia, Prantsusmaa ja Portugali koalitsioonivalitsuste tegevusest. Kogumiku viimases artiklis esitatakse kokkuvõte Lääne-Euroopa riikide koalitsioonipoliitikaile iseloomulikest joontest. Teosest võib leida ka andmeid valitsuskabinettide kohta.

Katrin Männi

BÜROKRAATIA
Peters, B. Guy. The politics of bureaucracy. Routledge, 2001. XII + 388 p.

Pittsburghi Ülikooli politoloogiaprofessor B. Guy Peters annab oma teoses entsüklopeedilise ülevaate avaliku halduse toimemehhanismidest. Käsitletakse avaliku sektori püsivust, kasvu- ja muutumistendentse, haldus- ja poliitilist kultuuri, avalike teenistujate värbamist, organisatsioonistruktuuride probleeme, parteide, huvigruppide ja bürokraatia vahelisi suhteid, bürokraatia strateegiaid, eelarve koostamise ja haldusreformiga seonduvaid küsimusi ning avaliku halduse arengusuundi 21. sajandil.

Katrin Männi

PARTEID JA HUVIGRUPID
Political parties and interest groups: shaping democratic governance/Clive S. Thomas. Lynne Rienner Publishers, 2001. XI + 353 p.

Kogumikus analüüsitakse erakondade ja huvigruppide vahelisi suhteid traditsioonilistes demokraatiates, Teise maailmasõja järel tekkinud demokraatiates ja siirdeaja demokraatiates. Käsitletakse Suurbritannia, Prantsusmaa, Rootsi, Ameerika Ühendriikide, Saksamaa, Itaalia, Iisraeli, Jaapani, Hispaania, Tshehhi, Poola, Argentina ja Mehhiko parteide ning huvigruppide vahelise suhtlemise ning suhete muutumist.

Kogumiku viimases artiklis esitatakse erakondade ja huvigruppide vaheliste suhete tüpoloogia.

Katrin Männi

MAAILMAKAUBANDUSE SÜSTEEM
Watson, Peter S; Flynn, Joseph E.; Conwell, Chad C. Completing the world trading system: proposals for a Millennium Round. Kluwer Law International, 1999. 427 p.

Raamatus antakse põhjalik ülevaade maailmakaubandusest. Käsitletakse Üldist Tolli- ja Kaubanduskokkulepet (GATT) ning Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO), antakse ülevaade nende ajaloost, tulevikuperspektiividest, puudustest ja seostest teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Analüüsitakse Uruguay vooru lepinguid: teenuskaubanduse üldlepingut (GATS), intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte (TRIPS), kaubandusalaseid investeerimismeetmeid (TRIMs) jt. Suurt tähelepanu pööravad autorid keskkonnaküsimustele ja nende seostele kaubandusega. Samuti leiab käsitlemist kaubandusega seonduv Euroopa Liidus ja Põhja-Ameerika Vabakaubanduslepingus (NAFTA). Autorid analüüsivad WTO tulevikku ja toovad detailselt välja tema ülesanded: soodustada ja reguleerida välisinvesteeringute voogusid, ületada erinevused riikide kaubandustegevuses, tagada diskrimineeriva äritegevuse lõpetamine välismaistes ettevõtetes, toetada ja kindlustada arenevat rahvusvahelist majandust ja kaubanduspoliitikat jne.

Marika Lillemäe

ISLAMI PANGANDUS
Lewis, Mervyn K; Algaoud, Latifa M. Islamic banking. Edward Elgar, 2001. XII + 274 p.

Raamat tutvustab ja analüüsib laiemale lugejaskonnale arusaadavalt läänemaailmale suhteliselt tundmatu islami panganduse ja rahanduse teooria toimimist. Islami seadusi käsitleva sissejuhatava peatüki järel tutvustatakse panganduse aluseid, vahendustegevust, rahasüsteemi, panga juhtimist, kindlustust, investeerimist ning rahvusvahelist pangandust islamipanganduses. Näited pärinevad islami pankadest Bahreinis, Bangladeshis, Egiptuses, Jordaanias, Malaisias, Austraalias, Iraanis, Pakistanis ja Sudaanis.

Islamipangandus erineb tunduvalt meile tavapärasest pangandusest. Et koraan keelab intressi võtmise ja andmise (riba), ei saa islami pank oma kasu intressidelt. Pangad saavad oma tulu ettevõtja kasumist ja hoiustajad saavad osa panga kasumist. Seega toimivad tugevad partnerlussuhted panga ja tema klientide vahel.

Võrreldakse islami ja kristluse seisukohti liigkasuvõtmise kohta. Islam keelab intressi võtmise. Ka kristlus pole intressi võtmist eetiliseks pidanud.

Raamatus kasutatakse araabiakeelseid pangandustermineid, nende seletus on raamatu alguses.

Meeli Kõlli

MAJANDUSTEADUS
Frey, Bruno S. Inspiring economics: human motivation in political economy. Edward Elgar Pub., 2001. X + 236 p.

Majandus võib olla inspireeriv. Majandus võib hakata vastu konventsioonidele, saavutada uusi lahendusi, seada kahtluse alla vanad arusaamad ja soovitada uusi poliitikaid. Bruno S. Frey raamat räägib majanduse inspireerivatest väärtustest ning demonstreerib, et majandusteemat võib edukalt käsitleda paljude teiste teemadega seotult.

Raamatu sõnum on: aeg on saada ideede eksportijast ideede importijaks. Sotsiaal- ja kirjandusteadus sisaldavad palju ideid, millega saab rikastada tuleviku majandusteadust, loobumata selle alustest. Inimese käitumine ja motivatsioon on valdkonnad, kust majandusteadus saab kasu psühholoogiast, samuti on mitmeid aspekte filosoofia ja sotsioloogia vallast, millest majandusteadlased võivad õppida. Majanduse kontekstis käsitletakse psühholoogilisi anomaaliaid, sisemist ja välist motivatsiooni, abielu paradokse jm. Näiteks seatakse kahtluse alla, kas rahaline tasu alati tekitab inimestes soovitud käitumist. Käsitletakse ka psühholoogilisi aspekte majanduspoliitikas: identifikatsioon demokraatlikus ühiskonnas, referendumid, kommunikatsiooni roll demokraatias, autoritaarsed rahvused ja välisabi, demokraatia kui õnne allikas ning sõjakulude peegeldumine kapitaliturul.

Meeli Kõlli

Ülevaated artiklitest       Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika