| SUMMARIA SOCIALIA |
2000 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
| Õigus ja moraal | |
|
Garzon Valdes, Ernesto. The relation between law and morality |
2 |
| Korruptsioon | |
|
Ferola, Laura. The action of the European Union against corruption |
2 |
| http://www.wkap.nl/sample.pdf?254176 | |
| Braun, Norman. Drug policies, prices and wealth | 4 |
|
Kimpimäki, Minna. Ihmiskauppa kansallisena ja kansainvälisenä ongelmana |
5 |
|
Robinson, Colin. Energy economists and economic liberalism |
6 |
|
Anderson, Kenneth. The Ottawa convention banning landmines, the role of international non-governmental organizations and the idea of international civil society |
7 |
| Euroopa Komisjoni reform | |
|
Spence, David. Plus ca change, plus c’est la meme chose? Attempting to reform the European Commission |
8 |
|
Peregudov S. P. Tony Blair |
9 |
| Tetley, William. Mixed jurisdictions : common law vs civil law (codified and uncodified) |
10 |
| http://www.unidroit.org/english/publications/review/articles/1999-3.htm | |
| Poliitiline teooria ja praktika | |
| Graham, Gordon. Political theory and political practice |
10 |
Garzon Valdes, Ernesto. The relation between law and morality.
Associations.
Vol. 3 (1999) no. 1, p. 25-43.
Autor käsitleb õiguse (law) ja kõlbelisuse (morality) vahekorda. Artiklis näidatakse, et seisukohad õiguse ja kõlbelisuse lahutatusest põrkavad kokku tõsiste probleemidega nii kontseptuaalsel kui praktilisel tasandil. Kõlbelisust vaadeldatakse kahes tähenduses: kõlbelisus kui teatud ühiskonna või seda valitseva grupi käitumistava ja kõlbelisus kui eetika.
Kõlbelisuse ja õiguse vahelise seose puhul esitatakse õiguspositivismist lähtuv neutraalsuse tees kahes versioonis:
(a) kehtiv moraal ei mängi õiguse mõiste puhul mingit rolli;
(b) eetilised printsiibid ei mängi õiguse mõiste puhul mingit rolli.
Õiguse ja kõlbelisuse lahutamise toetuseks esitatud argumentidest on kaalukaim see, mille kohaselt ei peaks seaduste loomisel kõlbelisus just nimelt eetilistel kaalutlustel mingit rolli mängima. Nimetatud argument näib toetuvat eetika alusprintsiibile, s.o üksikisiku autonoomia austamisele. Selle kohaselt on üksikisikud võimelised tegema oma isiklikke väärtusotsustusi ja respekteerivad seejuures kohustust järgida õigusnorme. Autori arvates põhineb selline käsitlus oletusel, et ametiisikute poolt kehtestatud kohustused ja kodanike veendumus neid kohustusi järgida on seotud. Ametnikud väidavad aga alati, et nende poolt kehtestatavad normid on moraalselt õiged.
Seevastu L. Fulleri arvates ei saa kehtiva õiguse austamine tuleneda õigusest endast ja autori arvates on õige väita, et moraali seisukohalt peaks iga õiguskord olema üksikisiku kriitilise järelevalve objektiks. Inimeste käitumine sõltub alati nende moraali põhialustest, mis võib olla ametnike moraali põhialustega sarnane või neist erinev. Ainult siis, kui ametnike kõlbelisus langeb kokku elanikkonna kõlbelisusega, saab tees õiguse ja kõlbelisuse seosest kinnitust.
Ehkki paljude õigusteoreetikute järgi pole võimalik leida universaalselt aktsepteeritavat alust moraalinormidele, näeb autor siiski võimalust eetiliseks objektivismiks. Selle lähtepunktiks on kohustus rahuldada inimeste põhilisi vajadusi üksikisiku suurima võimaliku vabaduse raamistiku piires.
Refereerinud Ülle Lepp
Ferola, Laura. The action of the European Union against
corruption.
Legal Issues of Economic Integration. Vol. 26 (1999) no. 1/2, p. 123-156.
http://www.wkap.nl/sample.pdf?254176
Artiklis antakse ülevaade korruptsioonist ja majanduskuritegudest Euroopas, visandatakse eri korruptsioonijuhtude tüübid ning kirjeldatakse korruptsiooni ulatust ja tagajärgi. Artikli põhiosas keskendutakse Euroopa ja ELi korruptsioonivastase võitluse õiguslike vahendite analüüsile.
Autori väitel ei ole korruptsiooni võimalik arvnäitajatega määrata, parimal juhul saab anda ligikaudseid hinnanguid. Väidetavalt läheb Euroopas altkäemaksudeks igal aastal keskmiselt 1% riigieelarvetest. Lisaks sellele kergitab korruptsioon turuhindu keskmiselt 30% ning see mõjutab eelkõige tarbijat.
Autor jaotab korruptsiooni iseloomu ja koosseisu järgi kolme tüüpi ning selgitab nende erinevusi. Esimese tüübina nimetab ta juhuslikku korruptsiooni (casual corruption), mis on kõige enam levinud, kuid samas laiema kandepinnata. Siia kuuluvad väikeametnike, olupoliitikute jt väikesemõõdulised kelmused, rahapettused, seadusevastane omastamine, favoritism ja diskrimineerimine.
Teise tüübi, struktuurse või süstemaatilise korruptsiooni (structural or systematic corruption) sisu on tõsisema kaaluga. See hõlmab ametnikke, poliitikuid, doonor- või abisaajamaa esindajaid ja bürokraatide eliiti, ärimeeste omavahelist kokkumängu, altkäemaksude ja riigi rahaga manööverdamise juhtumeid, suurte riigiabide kõrvaldamist või sihipäratut kasutamist, isiklike majandusprivileegide loomist, suuri rahatoetusi teatud poliitikaringkondadele jne.
Kolmanda tüübina nimetab autor süsteemset korruptsiooni (systemic corruption), mis on ühtlasi kõige rängem korruptsiooni esinemisvorm. See haarab poliitikute, ärimeeste ja bürokraatide eliiti ja kujutab enesest institutsionaliseeritud korruptsiooni. Kasusaajateks on muuhulgas ka poliitilised soosikud ja parteid.
Euroopa Liidu liikmesriikide põhiline nõrkus korruptsiooniga toimetulekul on ühtlustamata seadusandlus. Kriminaalõigus on liikmesriigi pädevuses ning riigid defineerivad isegi korruptsiooni mõistet erinevalt.
Olukorda leevendavad mõnevõrra OECD vastu võetud soovitused (Recommendation of the Council on Bribery in International Transactions, 1994; Recommendation of the OECD on Tax Deductibility for Bribes to Foreign Officials, 1996; Recommendation on Combating Bribery in International Business Transactions, 1997) ja konventsioon (Convention on Combating Bribery of Foreign Public Officials in International Business Transactions, 1997), mis sätestavad nii kodu- kui välismaiste ametnike korruptsioonijuhtumite puhul ühesuguse kohtlemise.
1995. a lõi Euroopa Nõukogu korruptsioonivastase töörühma, mis töötas välja ka põhjaliku korruptsioonivastase tegevuse plaani ning 1999. a jõuti vastava kokkuleppe (Criminal Law Convention on Corruption) sõlmimiseni. Sellele dokumendile on alla kirjutanud 21 riiki.
Euroopa Ühenduse esimene õiguslik instrument korruptsioonivastaseks tegevuseks oli EL lepingu artikli K3 põhjal koostatud nn PIF konventsioon (Convention on the Protection of the European Communities’ Financial Interests, 1995). 1997 sõlmiti korruptsioonivastane konventsioon (Convention drawn up on the basis of Article K.3 of the Treaty of the European Union on the fight against corruption involving officials of the European Communities or officials of Member States of the EU). Üldjoontes on kaks konventsiooni sarnased, välja arvatud ühes olulises punktis: 1997. a korruptsioonivastase konventsiooni huvisfäär ei piirdu pelgalt Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitsmisega, vaid ulatub kaugemale. Nagu sätestatud preambulas, laieneb konventsioon igale passiivse või aktiivse korruptsiooni juhtumile, mille üks osaline on mõne liikmesriigi või EL ametnik.
Euroopa Liidu korruptsioonivastane tegevus keskendub lisaks kuritegelike mahhinatsioonide uurimisele ning karistamisele olulisel määral ka korruptsiooni takistamisele ning leviku piiramisele, esitades administratiivsetele otsustele läbipaistvuse, lihtsustamise ning debürokratiseerimise nõudeid.
Lõpuks toob autor välja olulised faktorid, mida korruptsioonivastases võitluses silmas pidada ning pakub välja omapoolsed ettepanekud. Esmajärjekorras nimetab ta uurijate koostöö ning uurimistehnikate intensiivistamise hädavajalikkust, järelevalvet ühiskondlikult tähtsates asutustes ning ekspordivolituste ja maksupettuste järelevalvet, mille eeltingimuseks on tihendatud õigusalane koostöö ja vastastikuse teavitamisvõrgustiku olemasolu.
Refereerinud Kerttu Metsar
Braun, Norman. Drug policies, prices and wealth.
European
Societies. Vol. 2 (2000) no. 1, p. 51-64.
Artikkel on kirjutatud Shveitsi Teadusfondi finantseeritud uimastiturgude uurimisprojekti raames. Kõigepealt vaadeldatakse põhilisi teoreetilisi lähenemisi uimastite keelustamisele ja sellega seotud praktilisi probleeme. Edasi uuritakse heroiini ja kokaiini hindade erinevust Euroopa riikides sõltuvalt riikide uimastiseadustest, riigi heaolu astmest ning uimastite tarbimist takistava suhtumise rangusest. Lõpuks tutvustatakse lühidalt Shveitsis heroiininarkomaanide suhtes rakendavat alternatiivset poliitikat.
Euroopa riigid on keelustanud nii nõrkade (hashish, marihuaana) kui tugevate uimastite (heroiin, kokaiin) sisseveo, tootmise, müügi ja vahendamise ning iga selline tegevus on karistatav. Samas on suhtumine uimastite tarbimisse oluliselt erinev.
Teoreetiliselt suurendavad keeluseadused ja nende rakendamine uimastite hindu ja vähendavad uimastite tarbimist. Peaaegu kõikides Euroopa riikides on ebaseaduslikud ained müügil nende tootmishinnast märkimisväärselt kõrgemate hindadega. Lisaks on keelatud ainete tarbimise määrad tunduvalt madalamad võrreldes lubatud mõnuainete (alkohol ja tubakas) tarbimisega. Seega näivad keeluseadused ja nende rakendamine esmapilgul oma eesmärki saavutavat.
Autor toob ära kuus olulisemat argumenti uimastite keelustamise vastu: (1) keeluseaduste mõju uimastikuritegevusele on ebaselge; (2) uuringud näitavad, et kangete uimastite tarvitajad puutuvad kokku tõsiste majanduslike, sotsiaalsete ja terviseprobleemidega ning enamik nendest probleemidest omistatakse turu puudustele ja keelupoliitikast tulenevatele kõrgetele hindadele; (3) seaduste ja karistuste rakendamine on kulukas; (4) suured kulutused rakendatavatele meetmetele nõrgendavad uimastipoliitika tasuvust; (5) nõrkade uimastite kasutamine viib tugevate uimastite tarbimiseni ning uimastite valikuline legaliseerimine ei välista ebaseadusliku turu teket; (6) uimastivastaste meetmete rakendamisele kuluv ressurss vähendab muu korrakaitse vahendeid.
Sõltuvalt karistuspoliitika rangusest võib Euroopa riigid jagada nelja gruppi (artiklis esitatud tabelina koos vastavate näitajatega). Heroiini tarvitajate puhul ilmneb, et rakendatav karistuspoliitika ei mõjuta uimastite hinda, küll aga on see seotud tõsiste probleemidega pikaajaliste uimastitarvitajate jaoks ja suurte kulutustega ühiskonnale. Seetõttu on autori arvates üllatav, et paljude Euroopa riikide uimastipoliitikat iseloomustavad peaasjalikult vaid tõkestavad meetmed ebaseadusliku müügi suhtes.
Artikli lõpus tutvustatakse Shveitsi eksperimenti kui kolmandat teed uimastite keelustamise ja legaliseerimise vahel. Selle poliitika kohaselt hangib kohalik omavalitsus kontrollitud kvaliteediga narkootikume ning seda väljastatakse retsepti alusel. Projektis osalejad peavad läbi tegema regulaarse meditsiinilise kontrolli ja nõustamise. Politsei jõupingutused on samal ajal suunatud ebaseadusliku uimastimüügi vastu. Ehkki uuringute kohaselt ei mõjuta retsepti alusel heroiini tarvitamine pikaajaliselt tarvitatud heroiini hulka, vähendab ta siiski sõltlaste raskusi ja heroiini tarbimise sotsiaalset hinda. Seetõttu hääletati Shveitsis taoliste retseptide pikendamise ja nende laiema kasutamise poolt.
Refereerinud Ülle Lepp
Kimpimäki, Minna. Ihmiskauppa kansallisena ja kansainvälisenä
ongelmana.
Lakimies (1999) no. 8, s. 1188-1201.
5.–11. sept. 1999 toimus Budapestis rahvusvaheline kriminaalõigusalane kongress, mille peateemaks oli kuritegevus ning kus narkootikumide ja rahapesu kõrval käsitleti inimkaubandusega seonduvat. Autor tõdeb, et Soomes ei ole inimkaubandus teiste riikidega võrreldes suur probleem, kuid õiguskord peab olema valmis sellega toime tulemiseks.
Naistega kauplemine on tänapäeval muutunud inimkaubanduse pärisosaks ning reeglina on see tihedalt seotud organiseeritud kuritegevusega. Soomes on inimkaubandus liigitatud vabaduskaotuslikuks kuriteoks. 1995. a täiendati Soome kriminaalseadustikku vastavate sätetega (Laki rikoslain muuttamisesta 578/1996). Sinna alla käivad ka juhud, kui inimene asetatakse olukorda, kus ta peab end elatama prostituudina või narkootikume müües. Prostitutsiooni on püütud takistada ka rahvusvaheliste kokkulepetega – ÜRO võttis 1949. a vastu inimkaubanduse ja prostitutsiooni vastase konventsiooni (Convention for the Suppression of the Traffic in Persons and of the Exploitation of the Prostitution of Others).
Tüüpiline on noorukite ja laste kaasamine prostitutsiooni ja seksiturismi. Just vaesus on õhutanud lastega kaubitsemist ja nende müümist tööjõuks, prostituutideks ning nende kasutamist pornograafiatööstuses. Autor tõdeb, et ka Soome suuremates linnades on laste ja noorukite prostitutsioon muutumas probleemiks.
Soomes arutati alaealistelt seksuaalteenuste ostmist keelava sätte lülitamist kriminaalseadustikku juba 1968. a, vastav seadus võeti vastu alles 1998. Karmilt on karistatav lastepornograafia ja selle levitamine (Laki rikoslain muuttamisesta 563/1998). Lisaks on inimest võimalik karistada väljaspool Soomet tehtud kuriteo eest, mis puudutab laste seksuaalset ahistamist ja seda ka juhul, kui inimest on kuriteopaigas juba karistatud. Laste müümine ja nendega kaubitsemine on keelustatud ÜRO laste õiguste konventsiooniga (Convention on the Rights of the Child, 1994) ja ILO konventsiooniga (Worst Forms of Child Labour Convention, 1999).
Omaette probleemiks inimkaubanduse käsitlemisel on laste ebaseaduslik adopteerimine. Enamikes riikides keelab seadus adopteerimise eest tasu võtta või anda, kuid kogemused näitavad, et seda nõuet eiratakse.
Soomes reguleerib adopteerimist lapsendamisseadus (Laki lapseksi ottamisesta 153/1985), mille kohaselt lapsendamiseks ei tohi anda luba, kui lapsendamise eest on antud või on lubatud anda hüvitust. Lubatud on vaid väljaspool Soomet lapsendamisega seotud kulude katmine. Rahvusvahelistest dokumentidest käsitleb laste adopteerimist ÜRO deklaratsioon (Declaration on Social and Legal Principles relating to the Protection and Welfare of Children, with Special Reference to Foster Placement and Adoption Nationally and Internationally, 1986).
Inimkaubandusena käsitletakse samuti kauplemist inimelundite ja -kudedega. Probleem on väga aktuaalne ja laialdane. Inimorganite müük ja ost toimub isegi ajakirjanduse ja interneti vahendusel.
Soomes kehtiva seaduse järgi (Laki ihmisen elimien ja kudoksien irrotamisesta lääketieelliseen käyttöön annetun lain 11 §:n muuttamisesta 110/1984) on tasu võtmine või andmine organi loovutamise eest keelatud. Küll aga võib 1994. a sisse viidud muudatuse järgi hüvitada organi loovutamisega seotud kulusid. Inimorganitega kaubitsemist keelava rahvusvahelise dokumendi võttis Euroopa Nõukogu ministrite komitee vastu 1978. a (Harmonisation of legislations of member states relating to removal, grafting and transplantantion of human substances). Ka see dokument rõhutab, et organeid ei tohi ärilistel eesmärkidel edasi anda. Samal seisukohal on Maailma Terviseorganisatsioon.
Kokkuvõtteks tõdeb autor, et inimkaubandusega seotud probleemid on väga keerulised ning nõuavad eri maade ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostööd.
Refereerinud Katrin Ordlik
Robinson, Colin. Energy economists and economic liberalism.
Energy
Journal. Vol. 21 (2000) no. 2, p. 1-22.
Üldine naasmine vabaturumajanduse juurde algas umbes 25 aastat tagasi ning sellega sai läbi sõjajärgne majanduse tsentraliseerimise periood. Klassikalise liberalismi taassünd võib olla pikemaajaline suund või hoopis ajutine nähtus, kuna hoolimata turumajanduse üldisest tunnustamisest, toimub paljudes maades riigi varjatud interventsioon erasektorisse, seda eriti energia vallas. Energiapoliitika muutused ning loodetav arengusuund ongi käesoleva artikli põhiteema.
Autor annab ülevaate Briti energiapoliitika muutustest alates 1960ndatest, mil kogu söe-, gaasi- ja elektritööstus oli riigi kontrolli all. Riik määras hinnataseme ja investeeringute mahud nii riigistatud ettevõtetes kui erasektoris. 1970ndatel hakkasid toimuma nihked majandusteaduslikus mõtteviisis ja keinsianismi asemel võitis populaarsust Milton Friedmanni monetarismiõpetus, USAst jõudis Euroopasse ühiskondliku valiku teooria. Muutused majandusteaduses kajastusid peagi tegelikus majanduspoliitikas. Energiasektori erastamist soodustasid Suurbritannia valitsuse energiapoliitika planeerimise ebaõnnestumised, kaks järjestikust naftakriisi ning valitsuse soov vähendada riigi võlga elanike maksukoormust suurendamata.
1980ndatest alates on energiaettevõtete erastamine muutunud ülemaailmseks fenomeniks ja nüüdseks on energiasektor arenenud riikides pea täielikult liberaliseeritud. Ometi on poliitikute seas taas päevakorral idee riigi sekkumisest energiaturu toimimisse ning mõtteviis, et energeetika on erilise tähtsusega ega allu seetõttu riigi üldisele majanduspoliitikale, on siiani elujõuline.
Autor analüüsib tsentraliseeritud juhtimiselt vabaturumajandusele ülemineku aluseid, konkurentsi, energiaturu riiklikku reguleerimist soovivaid huvigruppe ja nende motiive ning reguleerimisega kaasnevaid ohte ja probleeme. Energiaturu reguleerimise vajaduse põhjendusteks tuuakse tavaliselt energiavarude säilitamise probleem, järsu hinnatõusu oht ning keskkonnakaitse. Samas ei ole tõestatud, et riik suudab nimetatud probleeme efektiivsemalt lahendada kui erasektor. Teoreetiliselt võib energiaturu reguleerimisele leida mitmeid põhjendusi, ent praktikas ei ole turu riiklik reguleerimine erapooletu, vaid on tugevasti survegruppide poolt mõjustatud. Puudub võimalus täpselt ette näha, kuidas mingi regulaator toimib ja millises suunas toimub areng.
Energiaturu reguleerimine mõjub autori arvates turule pigem takistavalt kui soodustavalt, v.a juhul kui reguleerimine ühemõtteliselt konkurentsi soodustab (nagu Suurbritannias). Seetõttu peaks energiaturu riiklikku reguleerimisse suhtuma pigem skeptiliselt. Valitsuse seisukohalt on energiaturu reguleerimine odav vahend tegelda näiliselt valijaskonna huvide kaitsmisega minimaalse hinnatõusu abil, mis toob neile poliitilist populaarsust, ent aastatega võib reguleerimise määra kasv viia tagasi ulatusliku riigipoolse kontrollaparaadi kujunemiseni.
Refereerinud Siiri Männamaa
VALITSUSVÄLISED ORGANISATSIOONID JA RAHVUSVAHELINE ÕIGUS
Anderson, Kenneth. The Ottawa convention banning landmines,
the role of international non-governmental organizations and the idea of international
civil society.
European Journal of International Law. Vol. 11 (2000) no.
1, p. 91-120.
Artiklis käsitletakse maamiinide keelustamise Ottawa konventsiooni (1997) ettevalmistamise käiku ja arutletakse selle üle, kas nimetatud protsess tegelikult ikka tähendab rahvusvahelise õiguse "demokratiseerimist". Autor püüab mõtestada rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide rolli Ottawa konventsiooni ettevalmistamisel, nende osalust läbirääkimistel ning selgitada rahvusvahelise kodanikuühiskonna mõistet.
Ottawa konventsiooni ja rahvusvahelise kriminaalkohtu asutamist peetakse rahvusvahelises õiguses 1990ndate kõige märkimisväärsemateks sündmusteks. Mõlema puhul mängib olulist osa rahvusvaheline kodanikuühiskond. Tähelepanuväärne on ka asjaolu, et USA on keeldunud nende kokkulepetega ühinemast.
Ottawa konventsioon on märk rahvusvahelise kodanikuühiskonna võidust, valitsusväliste organisatsioonide esmakordsest osalusest diplomaatilises ja seadusandlikus protsessis, mis senini olid reserveeritud riikidele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele, keda esindasid akrediteeritud diplomaadid. Sellist osalusprotsessi määratletaksegi kui rahvusvahelise õiguse demokratiseerumist.
Maamiinide keelustamise kampaaniast võib teha mitmeid õpetlikke järeldusi ning K. Anderson osutab erilist tähelepanu just rahvusvaheliste NGOde rollile ning nende suhetele rahvusvaheliste organisatsioonidega ja kampaanias osalenud riikidega.
Kampaania algas täielikult rahvusvaheliste NGOde jõupingutuste tulemusena ja valitsused ei ilmutanud selle vastu esialgu mingit huvi. Kampaanial oli kergesti mõistetav sõnum – maamiinide täielik ja igakülgne keelustamine. Vaatamata sellele, et maamiinide keelustamine oli ohuks maailma sõjaväeringkondadele, ei olnud see majanduslikuks ohuks relvatööstusele. Protsess algatas uutmoodi lähenemise rahvusvahelisele õigusloomele vastuseks rahvusvaheliste NGOde survele. Selle tulemusena ühinesid valitsused kampaaniaga ning kokkuvõttes kavandasid keelustamiskampaania sellest osavõtvad riigid.
Kõneldes rahvusvahelistest NGOdest, rõhutab K. Anderson nende rolli rahvusvaheliste suhete ja institutsioonide demokratiseerijana ning maailma avaliku arvamuse autoriteetse väljendajana. Samas märgib artikli autor lõpetuseks, et ehkki maamiinide keelustamine oli moraalselt ja poliitiliselt õige, ei anna see surve- ja lobigruppidele demokraatlikku legitiimsust nagu ka ühe riigi kodanikuühiskond ja tema organisatsioonid ei kujuta iseenesest demokraatlikku protsessi, vaid selle osa.
Refereerinud Ülle Lepp
Spence, David. Plus ca change, plus c’est la meme chose?
Attempting to reform the European Commission.
Journal of European Public
Policy. Vol. 7 (2000) no. 1, p. 1-25.
Santeri komisjoni errumineku järel on taas päevakorras Euroopa Komisjoni reform ja seda juba neljandat korda viimase 14 aasta jooksul. Artiklis antakse lühike ülevaade komisjoni rollist ja funktsioonidest alates 1952. a kuni 1990ndateni.
Euroopa Komisjon on EL laienemise kontekstis igal juhul peamine "remonti" vajav institutsioon. Liikmesriikide huvi komisjoni võimu laienemise osas on erinev – mida väiksem riik, seda tugevamana sooviksid nad näha komisjoni.
Komisjoni staatuse muutmisel on põhilisteks huviobjektideks presidendi ja asepresidentide võimupiirid, komisjoni volinike määramine ja nende arv, kollegiaalsuse printsiip, komisjoni roll välissuhtluses, Maastrichti lepingu art 155, mis määratleb komisjoni ülesanded ning komisjoni suhete iseloom Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Parlamendiga.
2000. a valitsustevahelisel konverentsil arutlusele tulevad uuendusettepanekud on ette valmistanud "kolm tarka" – endine Belgia peaminister J.-L. Dehaene, lord David Simons ja endine Saksa president R. von Weizäcker.
Võtmeküsimusteks on presidendi rolli täpsem defineerimine ja valimisprotseduuri täpsustamine ning volinike määramine ja portfellide jaotus. Laienemise kontekstis on üheks oluliseks lahendust vajavaks probleemiks volinike arv – uute liikmesriikide lisandumisega paisuks arv vana süsteemi järgides kahekordseks. Siin tuleb saavutada tasakaal rahvusliku esindatuse ja efektiivse toimimise vahel. Samas on väikeriigid ammu selgeks teinud, et EL idee ei seisne suurte riikide domineerimises. Artiklis tutvustatakse võimalikke variante volinike arvu muutmiseks ja nende ülesannete täpsustamiseks.
Artiklis vaadeldakse ka ideed delegeerida komisjoni haldus- ja kohtufunktsioonid erinevatele uutele agentuuridele, millest lähtuvalt komisjon muutuks väiksemaks ning komisjoni liikmete kolleegium jääks kõrgemaks poliitiliseks võimuks, mis teeb Euroopa Ülemkogule ja tema nõukogudele strateegia- ja poliitikaalaseid ettepanekuid. Teiste ettepanekute seas on välja pakutud idee korraldada komisjoni tööd liikmesmaade vastava ala ministeeriumide eeskujul.
Komisjonilt oodatakse sisemiste protseduurireeglite revideerimist õigustamaks organisatsiooni ja selle toimimist. Liikudes efektiivsuse ja institutsionaalse selguse poole, tuleb luua uue juhtimiskultuuriga poliitiline instrument valitsemiseks.
Refereerinud Anu Nestor
Peregudov S. P. Tony Blair.
Voprosõ istorii
(2000) no. 1, s. 64-82.
Ajaloodoktor Sergei Peregudov annab põhjaliku ülevaate Suurbritannia peaministri ja Briti Tööpartei liidri Tony Blairi poliitilisest karjäärist.
Tony Blair sündis 6. mail 1953 eduka juristi peres, õppis mainekates erakoolides ja lõpetas Oxfordi ülikooli õigusteaduse eriala. Esimene katse 1982. a parlamenti pääseda ebaõnnestus. Tööparteis valitsenud vasakleiboristlikud ideed ei leidnud üldist poolehoidu ja partei jäi pikaks ajaks opositsiooni.
Parlamendiliige sai T. Blairist 1983. a üldvalimistel. Pärast viit aastat parlamendis valiti Tony Blair varikabineti liikmeks ja sellest alates kuulus ta partei arengut ja poliitikat määranud liidrite gruppi. Tema juhtimisel valmis partei uus programmiline dokument, millest sai 1992. a valimiseelne manifest.
Tööpartei liidrina (1994) kindlustas Tony Blair kõigepealt oma positsioone nii parteiaparaadis kui ka parlamendifraktsioonis ning asus tõsiselt partei reformimisele. Moderniseeritud leiborismi näeb ta demokraatliku sotsialismina, kus klassipartei kontseptsioon on asendatud rahvuspartei kontseptsiooniga.
1997. a võitis Tööpartei parlamendivalimised, saades 43,2% valijate häältest ning kogudes esimest korda ajaloos keskklassi hulgas konservatiividest rohkem hääli. Peaministrina tõi Tony Blair võimu juurde uue eliidi ja muutis otsuste vastuvõtmise mehhanismi nii partei sees kui riigis tervikuna rahvahääletuste abil demokraatlikumaks. Oluliseks sammuks poliitilise süsteemi ümberkorraldamisel oli nn konstitutsiooniline reform, millega anti autonoomia Shotimaale ja Walesile. Samuti alustati ettevalmistusi 9 muu regiooni autonoomia suurendamiseks ning parlamendi ülemkoja ja valimissüsteemi reformiseks
Tööpartei uusleiboristlistlikku ideoloogiat tuntakse laiemalt "kolmanda tee" teooriana, mis kujutab enesest uut integreeritud sotsiaaldemokraatlikku tegevuskava, liikumist õiglase ja kommunitarismi väärtustele põhineva ühiskonnakorralduse poole, ühendades nii individualistliku uusliberalismi kui ka üldisele riigistamisele orienteeritud leiborismi parima osa.
Blairi valitsuse välispoliitiline orientatsioon on traditsiooniline ja langeb paljus kokku tavapärase konservatiivide poliitikaga, mis tugineb tugevatele sidemetele USAga. Erinevalt konservatiividest toetab uusleiboristlik välispoliitika tihedamat ja konstruktiivsemat koostööd Euroopa Liidu ja Venemaaga.
Tony Blair ei ole teoreetik ega ideoloog, vaid praktiline poliitik, kes saades parteiliidriks, valis kaasaegsete ideede ja kontseptsioonide hulgast need, mis võimaldasid moodustada tervikliku vaadete süsteemi ning muuta see nii partei kui ka miljonite valijate poolt tunnustatud poliitiliseks tegevuskavaks.
Refereerinud Kristin Tedre
Tetley, William. Mixed jurisdictions : common law vs civil
law (codified and uncodified).
Uniform Law Review (1999) no. 3, p. 591-619 ; no. 4, p. 877-906.
http://www.unidroit.org/english/publications/review/articles/1999-3.htm
Artikkel annab ülevaate segaõiguskordadest, kus on segunenud kaks või rohkem õigustraditsiooni ja -süsteemi, ja selle erinevatest esinemisvormidest ning iseloomulikest joontest. Autor osutab teema päevakohasusele seoses Euroopa integratsiooniga, kuivõrd Euroopa Liit ühendab endas Lääne kaht suuremat õigustraditsiooni: kontinentaalset tsiviilõigust ja Inglismaa, Walesi ja Iirimaa tavaõigust.
Olulist mõju paljude maade õigusele on avaldanud Prantsuse tsiviilkoodeks. Lähema vaatluse alla on võetud Shotimaa, Lõuna-Aafrika, Quebeci, Louisiana ja Egiptuse õigussüsteemid ning nende areng. Autor võrdleb konkreetsetele näidetele ja ajaloole toetudes tsiviilõiguse ja tavaõiguse allikaid, põhiprintsiipe, stiili ja instituute ning vaatleb, kuidas tsiviilõiguse printsiibid on mõjutanud kaasaegset tavaõigust.
Artiklis käsitletakse veel mereõigust kui omaette rahvusvahelist õigussüsteemi ja kaubandussuhetele kohaldavat õigust (lex mercatoria) ning rahvusvahelist eraõigust erinevates õigussüsteemides (tavaõiguse termin – conflict of laws). Esindusliku näitena maailma suuremate õigussüsteemide esindajate koostööst toob autor esile 1994. a pärineva UNIDROIT' rahvusvaheliste kaubanduslepingute printsiibid (UNIDROIT Principles of International Commercial Contracts), mille koostamisel on arvestatud nii tsiviilõiguse kui tavaõiguse põhimõtteid.
Segajurisdiktsiooniga õigussüsteemi elujõulisuse tagatiseks on autori arvates traditsiooniliste keelte kasutamine nii seadusandlikul kui õigusemõistmise tasandil.
Autor tutvustab kahe erineva õigussüsteemi toimimist Kanadas, kus 9 provintsis ja 3 territooriumil on valitsev tavaõiguse traditsioon ning ühes provintsis (Quebec) tsiviilõiguse traditsioon. Nii Quebeci provintsi kui ka föderaalsed õigusaktid peavad olema vastu võetud inglise ja prantsuse keeles. Mõlemat keelt võib kasutada parlamendis ja kohtutes nii provintsi kui ka föderaaltasandil. Prantsuse keel on tugevamini seotud tsiviilõiguse traditsiooniga, millele toetub Quebeci eraõiguse süsteem ning tavaõiguse keeleks on inglise keel, mis on aluseks ka Quebeci avalikule õigusele.
Lõuna-Aafrika Vabariigi ametlikud keeled on afrikaani ja inglise ning põlisrahvaste keeled. Erinevalt eelnevatest näidetest on Louisianas ja Shotimaal kasutusel praktiliselt ainult inglise keel ning see mõjutab oluliselt ka õiguse tõlgendamist ja arengut.
Ülevaate koostamisel on autor toetunud isiklikule kogemusele praktiseeriva juristina, seadusandliku kogu ja valitsuskabineti liikmena ning õppejõuna Quebecis.
Refereerinud Giina Kaskla
POLIITILINE TEOORIA JA PRAKTIKA
Graham, Gordon. Political theory and political practice.
Journal
of Applied Philosophy. Vol. 16 (1999) no. 2, p. 113-121.
Artikkel keskendub küsimusele, milline on poliitikateaduse roll poliitikamaailmas. Selle kohta on esitatud erinevaid arvamusi alates Platoni pakutud filosoofist-valitsejast kuni K. Marxi seisukohani, mille järgi poliitiline filosoofia on pelgalt ideoloogia. Artiklis kõrvutatakse konkureerivaid väiteid, mis lähtuvad intellektualismi ja pragmatismi vastasseisust poliitikas ning vaadeldakse ideede ja tegevuse ühendamise võimalusi.
Lähtudes I. Berlini esseest Does Political Theory Still Exist (1962) esitab autor küsimuse poliitikateooria normatiivsusest ning leiab, et J. Rawls on lükanud ümber väite poliitilise filosoofia surmast ja ühtlasi muutnud traditsioonilise poliitikateooria normatiivset iseloomu (Theory of Justice, 1971).
Poliitikat on mõnikord kirjeldatud kui tegevust, kus poliitikateadlane (filosoof) formuleerib poliitika sihid ja eesmärgid ning vilunud poliitik kavandab reaalsed vahendid nende eesmärkide saavutamiseks. Tegelikkuses peab demokraadist poliitik arvestama seda, mida inimesed tahavad. Seega peab normatiivne poliitiline filosoofia seadma sihid kõrgemale sellest, mida soovivad poliitikud või rahvas. Teoreetiliselt seatud sihtide ülimuslikkuse puhul on võimalik rakendada kaht kriteeriumi: kas need sihid on tõenäoliselt edukamad või on neil vaieldamatult suurem sisuline väärtus. Nende kriteeriumide analüüsil selgub aga, et katse ühitada poliitikas teooriat ja praktikat on ebaadekvaatne, sest mistahes poliitika või tegevus on nii vahend kui siht, ehkki mitte samaaegselt.
Kõneldes teoreetilise ja pragmaatilise lähenemise vahekorrast, peab autor teooria eelistamise aluseks J. Rawlsi "üldist konsensust". Seda liiki poliitiline teooria lubab kokkuleppeid konkureerivate poliitikate vahel. Konsensusliku poliitilise filosoofia mudel võimaldab leida ühendava lüli teoreetilise adekvaatsuse ja poliitilise efektiivsuse vahel.
Kokkuvõtlikult märgib autor, et ehkki poliitiline pragmatism ei peaks muretsema poliitilise filosoofia kursuse läbimise pärast, tähendab praktiline nõue poliitilise sõnavara kasutamiseks seda, et poliitikud ei saa ignoreerida ideede maailma enda ümber, samuti teoreetikute selle maailma loomisel.
Refereerinud Ülle Lepp