RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2002 - 4 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest.
Raamatututvustused. Uued raamatud: majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Demokraatia Aruandekohustus Parteid Isikuandmete kaitse Migratsioon Maksustamine Tulumaks Rahvusvaheline energiakaubandus |
DEMOKRAATIA
Schmidt, Manfred G. Political performance and types of democracy: Findings from comparative studies.
European Journal of Political Research. Vol. 41 (2002) no. 1, p. 147-163.
Artiklis käsitletakse võrdlevalt seoseid demokraatia põhitüüpide ning poliitika teostamise viiside vahel. Artikkel keskendub põhiliselt majoritaarsetele e enamus- ja mittemajoritaarsetele e vähemusvalitsustele, demokraatiatele, kus on väikese- või suurearvuline vetoõigusega esindajate hulk, hübriidsetele rezhiimidele, presidentalismile ja parlamentaarsetele valitsustele, otse- ja esindusdemokraatiatele ning väljakujunenud ja osalistele demokraatiatele. Järeldused osutavad suhteliselt olulistele seoste mudelitele demokraatia tüübi ja poliitika teostamise viisi vahel. Demokraatia tüüp esindab ühtviisi nii olulist piirangut kui ka poliitilisi valikuid võimaldavaid tingimusi. Samas ei määra demokraatia tüüp ära poliitilisi valikuid ega nende valikute tulemusi.
Üsna levinud arvamuse kohaselt on USA või Suurbritannia tüüpi majoritaarsed demokraatiad paremad kui teised demokraatia vormid. Pikka aega peeti neid probleemide lahendamisel stabiilsemaks ning edukamaks. Westminsteri tüüpi majoritaarset demokraatiat peeti sageli parlamendi täieliku suveräänsuse, efektiivse valitsuse moodustamise, võimul ning opositsioonis olevate parteide selgepiirilise tööjaotuse, läbipaistvuse ja aruandekohustuslikkuse ning innovatiivsuse garantiiks (Hermens, 1931). Praeguseks on poliitikateadlaste arvamused mõneti muutunud. Arend Lijpharti sõnul on konsensuslikud demokraatiad paljudes poliitika valdkondades paremad kui demokraatia majoritaarsed mudelid. Makromajandusliku poliitika tulemustes ei ole erilisi erinevusi, aga kui asi puudutab “pehmeid” valdkondi, siis on konsensuslik demokraatia parem. Lijpharti järgi toimivad konsensuslikud demokraatiad paremini näiteks vähemuste kaitsmisel ning sissetulekute võrdsuse tagamisel.
Mittemajoritaarsed demokraatiad on edukamad vastandlike arvamuste integreerimisel, kuid mitte alati poliitikate formuleerimisel ning rakendamisel. Poliitilistes läbirääkimistes ning otsuste tegemise protsessis osalejate suure ringi tõttu kulub konsensuse saavutamiseks palju aega. Samuti on läbirääkimiste protsess suhteliselt vähe läbipaistev ning ähmaseks jääb läbirääkimistes osalejate vastutus. Majoritaarsete demokraatiate poliitika on läbipaistvam, kõrgema aruandlustasemega ning paremini kajastatud ka meedias. Samal ajal kajastatakse läbirääkimisi mittemajoritaarsetes demokraatiates sageli kauplemisena.
Hübriidrezhiime, nagu Saksamaa, käsitletakse artiklis demokraatiatena, kus kõrvuti eksisteerivad nii majoritaarse demokraatia kui ka läbirääkimiste reeglid. Hübriidrezhiimid on nn puhtast demokraatiast efektiivsemad integratsiooni, koostöö ning poliitika kujundamisel.
Poliitikauuringutes on presidentaalsete ja parlamentaarsete süsteemide võrdluses leidnud üha enam toetust seisukoht, et presidentaalsed süsteemid ei toimi nii hästi kui parlamentaarsed süsteemid. Teooriate kohaselt peetakse parlamentaarset valitsust paremaks nii vähemuste esindatuse ja nende õiguste kaitse tagamisel kui ka majanduspoliitika probleemidega toimetulekul (Lijphart, 1992; Linz, 1990). Samas on parlamentaarsetel rezhiimidel terve hulk ühiseid nõrkusi. Parteide domineeriv roll on peaaegu kõikides parlamentaarsetes riikides tekitanud kõrgelt arenenud “parteide riigi”. See tähendab olukorda, kus parteid mõjutavad peaaegu kõiki peamisi otsuseid (Beyme, 1993). See omakorda toodab ülemäärast parteistumist, mis võib viia ressursside väärpaigutamisele, poliitiliste otsuste ebaefektiivsusele või isegi laiaulatuslikule korruptsioonile.
Rääkides esindusdemokraatia erinevustest võrreldes referendumitel põhinevate demokraatiatega, tuuakse otsedemokraatia näitena enamasti Shveitsi või USA California osariiki. Esindusdemokraatiat esindavad heaoluriikide demokraatiad (enamik Põhja-Euroopa riike), kus rõhutatakse avalikke teenuseid, sh haridust ja perede toetamist. Need kaks demokraatia tüüpi erinevad teineteisest oluliselt valitsuse suuruse poolest. Esindusdemokraatiale on iseloomulik valitsuse suurenemine, samas on otsedemokraatia pidurdanud avaliku poliitika arengut erinevatel põhjustel (Wagschal ja Obinger, 2000). Kuigi otsedemokraatia võib pärssida valitsuse kasvu, võib ta soodustada status quo otsuseid kokkuhoiu juurutamisel avalikus poliitikas.
Olulised on erinevused arenenud konstitutsiooniliste demokraatiate (enamik neist on majanduslikult arenenud riigid) ning osaliste demokraatiate vahel. Arenenud demokraatia koos õigusriigi, kodanikuõiguste kaitse ning kõrgetasemelise heaoluga vastandub autokraatiatele ja osalistele demokraatiatele, kus ei ole efektiivset õigusriiki ega kodanikuõiguste korralikku kaitset ning kus hoolekandeteenuste tase on madal.
Refereerinud Ülle Lepp
ARUANDEKOHUSTUS
Considine, Mark. The end of the line? Accountable governance in the age of networks, partnerships, and joined-up services.
Governance. Vol. 15 (2002) no. 1, p. 21–40.
Artiklis vaadeldakse aruandekohustuse probleemi, tuginedes Austraalias, Hollandis, Uus-Meremaal ja Suurbritannias kodanikke teenindavate ametnike hulgas läbiviidud uuringule. Uuringus käsitletakse aruandekohustust vastutuse, kohustuse ning suhtlusvalmiduse erinevate vormidena. Traditsioonilist vertikaalset aruandekohustust võrreldakse horisontaalse tunnustamise uute vormidega.
Tavaliselt defineeritakse aruandekohustust kui seaduslikku kohustust olla võimeline reageerima nende isikute seaduspärastele huvidele, keda otsused, programmid ja vahelesekkumised mõjutavad (Waldo, Wilson). Olla reageerimisvõimeline tähendab kohustust hoolitseda selle eest, et riigi raha kulutamisse ning avaliku võimu teostamisse puutuv informatsioon oleks kättesaadav neile, keda see mõjutab, sh seadusandjatele.
Aruandekohustuse normatiivsetele ja empiirilistele uuringutele tuginedes võib väita, et probleemil on mitu mõõdet ning seega ka mitu võimalikku lahendust (Lane; Jenkins ja Gray; Warwick). Tavaliselt eeldatakse, et avaliku võimu teostajad annavad aru seadusandjatele, kohtutele ja kodanikele ning teistele institutsioonidele, kellega koos toodetakse avalikke hüvesid. Samas esineb traditsioonilise käsuliini eitamist pea kõikjal, kus on tegemist ettevõtluse ning tulemustele suunatud lahendustega. Uut tüüpi valitsuste puhul oodatakse avalikelt teenistujatelt nii oma ametikohustuste täitmist kui ka tegutsemist väljaspool valitsuse hierarhilisi piiranguid, et otsida koostöö- ning kvaasituru suhteid nii võimalike hankijate kui konkurentidega. Niisuguse multidimensionaalse võimu teostaja puhul ei saa aruandekohustust defineerida pelgalt reeglite järgimise või ausa suhtlemisena oma ülemustega. Pigem hõlmab aruandekohustus võimu õiget kasutamist paljude koostöösuhete loomiseks edu saavutamise nimel. Seetõttu käsitletakse artiklis aruandekohustust mitmetasandilisena, kus sellel on mitu tähendust. Niisugusele käsitlusele on iseloomulikud mitmekihilised lähenemised hindamaks viisi, kuidas üks või teine süsteem kui tervik reageerib erinevatele huvidele või survele.
Süsteemi reageeringute uurimiseks vaadeldi neljas riigis tööhõivega seotud institutsioone, sest tööhõiveprogrammid on ühtviisi olulised nii ministritele, ametnikele, tööandjate liitudele kui ka kodanikele. Samas tuleb silmas pidada, et eri süsteemide (tervishoid, õigusemõistmine) aruandekohustuse hindamiseks tuleb kasutada erinevaid kriteeriume. Uuringu tulemustele toetudes väidab artikli autor, et aruandekohustuse traditsioonilised viisid, mida iseloomustavad käsuliin või korralduste andmine ülalt alla, ei iseloomusta hästi aruandekohustuse kultuuri tervikuna. Nõrk või tugev aruandekohustus süsteemi tipus ei võimalda hästi prognoosida aruandekohustuse tajutavust teistel tasanditel.
Avaliku võimu asutuste üha suurem orientatsioon teenuste osutamisele toob paratamatult kaasa aruandekohustuse protsessi muutumise. Aruandekohustuse vertikaalset tugevust saab suurendada parlamendikomisjonide või ombudsmani tugeva rolliga. Abinõud suurema horisontaalse aruandekohustuse edendamiseks peavad olema erinevad konkureerivate süsteemide ning nende süsteemide jaoks, kus kasutatakse rohkem koostöömeetodeid.
Refereerinud Ülle Lepp
PARTEID
Reich, Gary M. Coordinating party choice in founding elections. Why timing matters.
Comparative Political Studies. Vol. 34 (2001) no. 10, p. 1237-1263.
Autor käsitleb parteisüsteemi fragmenteerumise põhjusi uutes demokraatiates, väites, et parteide moodustamine uutes tekkinud parteisüsteemides on tihedalt seotud üldise demokratiseerumisega. Ehkki maailma eri regioonides (Ladina-Ameerika, Ida- ja Kesk-Euroopa, Aafrika) on parteisüsteeme uuritud, on seni puudunud kõiki maailma regioone hõlmavad esimeste valimiste (founding elections) empiirilised uuringud. Artiklis esitatakse andmed ajavahemikul 1945–1998 toimunud esimeste valimiste kohta maailma kõikides regioonides ning pakutakse välja valemid parteide fragmenteeruvuse arvutamiseks. Uuringu tulemused aitavad mõista parteide fragmenteerumise põhjusi ning kummutavad väite, et esimesed valimised on “erakordsed” võrreldes järgmiste valimistega. Parteide fragmenteerumise mudelid, mis tekivad esimestel valimistel, on suhteliselt püsivad.
Parteide fragmenteerumine on uute demokraatiate esilekerkimisel määrava tähtsusega, mõjutades koalitsioonivalitsuste vajalikkust, õigusaktide loomise ja rakendamise hinda ning isegi demokraatiate püsimajäämise tõenäosust. Esimesed valimised mängivad olulist rolli parteisüsteemide arengus ning neil on ühtlasi pikaajaline mõju institutsioonide ülesehitamisele (Bermeo, 1987), sest parteidel, kes esinevad hästi esimestel valimistel, on sageli võimalus koostada esimest põhiseadust ning otsustada eelmise rezhiimi juhtide saatuse üle.
O’Donnell ja Schmitter (1986) on defineerinud esimesi valimisi kui esimesi mitmeparteilisi valimisi pärast autoritaarset rezhiimi. Et hinnata, mis juhul on tegemist esimeste valimistega, on vaja lisada mõni tingimus: esimesed valimised on esimesed mitme partei konkurentsil põhinevad valimised, mis toimuvad demokraatiale üleminekul pärast (a) vähemalt 10-aastast autoritaarset rezhiimi; (b) järgnevaid reforme, mis lubavad riigist sõltumatute ning riigi survest vabade parteide formeerumist. Gary Reichi uurimuses käsitletud valimised vastavad kõikidele neile kriteeriumidele.
Esimeste valimiste puhul on väga oluline nende toimumise aeg. Kui valimised toimuvad üleminekuprotsessis suhteliselt varakult, siis kalduvad need olema referendumiks autoritaarse rezhiimi üle. Kui need toimuvad hilja, siis sisaldavad need rohkem poliitilist võitlust erinevate sotsiaalsete tegutsejate vahel postautoritaarse tuleviku teemadel. Empiirilise uuringu tulemused kinnitavad üleminekuprotsessis esimeste valimiste ajastatuse olulisust parteide fragmenteerumise seisukohalt. Näiteks esimesed valimised, mis toimusid aasta pärast autoritaarse rezhiimi lõppu, põhjustasid parteide arvu suurenemist võrreldes valimistega, mis toimusid enne võimu üleminekut. Esimeste valimiste ajastatus on oluline ka parteisüsteemi formeerumise seisukohalt, mõjutades valimiskonflikti ulatust ja ajendeid valimisprogrammide koordineerimiseks.
Kokkuvõtlikult väidetakse artiklis, et täitevvõimu üleminek autoritaarselt rezhiimilt demokraatlikule kujutab endast keskset punkti parteide formeerumise ja koordinatsiooni protsessis. Esimestel valimistel rajatud parteisüsteemi piirjooned ei muutu parteide fragmenteeruvuse seisukohalt oluliselt järgnevatel valimistel. Gary Reichi uurimus lubab väita, et esimestel valimistel tekkinud fragmenteeruvuse mudelid on palju püsivamad, kui varem arvati. Edasised uuringud peaksid käsitlema, kuidas esimeste valimiste ajastatus mõjutab parteisüsteemi stabiilsust järgmistel valimistel.
Refereerinud Ülle Lepp
ISIKUANDMETE KAITSE
Long, William J.; Quek, Marc Pang. Personal data privacy protection in an age of globalization: the US-EU safe harbor compromise.
Journal of European Public Policy. Vol. 9 (2002) no. 3, p. 325-344.
Artiklis analüüsitakse Euroopa Liidus (EL) 1998. a kehtima hakanud isikuandmete kaitse direktiivi ning ELi ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud nn safe harbor kompromisslepingut. Analüüsi eesmärk on mõõta globaliseerumise mõju riikide suveräänsusele ning seda, millisel tasemel välis- ja sisejõudude surve lähendab riikide otsuseid. Autorid tutvustavad globaliseerumise käsitlusi ning püüavad ELi ja USA vahel toimunud andmekaitsealase vaidluse näite kaudu olemasolevaid hüpoteese kas kinnitada või kummutada.
Artiklis kirjeldatakse andmekaitseseadustiku ajaloolist arengut ning võrreldakse ja vastandatakse ELi ja USA andmekaitserezhiime. Euroopa riikide ja USA arusaam privaatsusest ning vajadusest pakkuda kodanikele sellekohast õiguskaitset on väga erinevad.
Konflikt kahe andmekaitse kontseptsiooni vahel tekkis siis, kui EL võttis vastu laiaulatusliku direktiivi (95/46/EÜ), mis keelab igasuguse ELi kodanike isikuandmete elektroonilise edastamise ja kasutamise ilma isiku või tema kodumaa valitsuse loata. Sellega ühtlustati isikuandmete kaitse ELi liikmesriikides, aga reguleeriti ka suhted kolmandate maadega, mille tulemusel mitmed neist olid sunnitud või huvitatud oma andmekaitsealaseid õigusakte muutma. Seaduse kehtima hakkamise hetkel ei vastanud USA seadused ELis kehtestatud isikuandmete kaitse standarditele ning kartes jääda infosulgu, alustas USA läbirääkimisi.
Läbirääkimiste tulemusel sündinud safe harbor-kokkulepe (juuli 2000) võimaldab USA ettevõtetel Euroopa partneritega edasi suhelda, kui ettevõtted arvestavad ja järgivad ELi kehtestatud andmekaitsenorme kohapeal, ilma et USA peaks üleüldist laiaulatuslikku õigusnormi kehtestama. Ettevõtted on kohustatud kord aastas oma vastavust tõendama ning Föderaalne Kaubanduskoda (FTC) peab nende ettevõtete nimekirja oma koduleheküljel.
Lühidalt võib artikli kokkuvõttest välja tuua järgmise:
Refereerinud Külli Kask
MIGRATSIOON
Burda, Michael. EU:n itälaajeneminen ja työvoiman liikkuvuus.
Kansantaloudellinen aikakauskirja. (2002) n. 1, s. 6-18.
Artiklis käsitletakse Euroopa Liidu (EL) laienemist ja sellega kaasnevat tööjõu liikumist Ida-Euroopast Lääne-Euroopasse, mis võib paljude arvates ohustada Euroopa heaoluühiskonda ja väljakujunenud palgataset. Autor on aga seisukohal, et migratsioonilaine võib olla kasulikum Läänele kui Ida-Euroopale.
ELi laienemisel itta on probleemiks kandidaatriikide vaesus. Michael Burda pakub Ida-Euroopa majandusliku olukorra parandamiseks neli teed, mille reaalset elluviimist vaeb ta peamiselt Eesti ja Soome näidete varal. Esiteks võib Ida-Euroopa säästa ja investeerida ise, rajades tootmise oma kapitalile tuginedes, mis lääneriikide arengutaseme saavutamiseks võtaks aga väga palju aega. Teiseks suurendab majanduskasvu väliskapitali sissevool, mille parim näide on Ida-Saksamaa, kuhu Lääne-Saksamaa on teinud kapitalipaigutusi 750 miljardi euro väärtuses. Autor tõdeb, et ta ei suuda ette kujutadagi, et soomlased oleksid valmis Eestisse sellises mahus väliskapitali paigutama. Kolmas võimalus on tööjõu liikumine Ida-Euroopast Lääne-Euroopasse. Autor võrdleb Ida- ja Kesk-Euroopa riikide näitajaid: suur osa nende riikide elanikest on kaalunud Lääne-Euroopasse tööle asumist (nt Eestis 32,2%). Neljas võimalus on rahvusvahelise kaubavahetuse kasv, mis teatud tingimustel võib osaliselt korvata kaht teist varianti, s.t kaubandus võib asendada tööjõu ja/või kapitali liikumise. Kaubandus on väga tähtis majanduslikul integreerumisel. Burda toob avatud majanduse heaks näiteks Eesti.
Praegu peetakse ELi-sisest migratsiooni sama suureks kui rännet Ameerika Ühendriikidesse, mis on umbes 1-1,5% aastas. Võõrsil tööd otsijate arv pole siiski väga suur, seda mõjutavad kindlasti sisserännet raskendavad piirangud. Ka mida kõrgem on üldine palgatase, seda vähem soovitakse riigist lahkuda. Euroopa riigid väärtustavad oma kultuuri, inimesed soovivad elada kodukohas ning pole eriti innukad välismaale kolima. Autor illustreerib oma väidet kahe Saksamaa ühendamise näitega. Ehkki idasakslased saavad ikka veel vaid 70–75% läänesakslaste palgast, toimub praegu n-ö loomulik migratsioon, peaaegu sama palju inimesi rändab Lääne-Saksamaalt Ida-Saksamaale kui vastupidises suunas. Palgataseme erinevust arvestades võiks eeldada palju suuremat rännet. Idasakslaste sissetulekute suurendamine vähendaks tunduvalt migratsiooni Lääne-Saksamaale. Uuringute põhjal suunduvad välismaale peamiselt noored, eakamad inimesed vahetavad elukohamaad vaid häda sunnil.
Ida-Euroopa riikidele ei pruugi autori arvates ELiga ühinemine hästi mõjuda, sest neil tuleb oma majanduses ümberkorraldusi teha. Ka on riikides pärast ELi liikmeks saamist tööpuudus suurenenud, eriti näiteks Iirimaal ja Hispaanias. Keerulisi probleeme tekib Lääne-Euroopa tööturul töötajate õigusi tagavate seaduste tõttu, sest kandidaatriikidelt oodatakse, et neis riikides rakendataks samal tasemel sotsiaalkindlustust, öötöötingimusi jms kui rikastes Lääne-Euroopa riikides.
Integratsioonil on nii head kui ka negatiivsed küljed. Läänele tuleb integratsioon Burda arvates kasuks, kui võtta arvesse kahe Saksamaa ühinemisest saadud kogemusi. Aga muidugi võib juhtuda, et idaeurooplased seavad hoopis kahtluse alla senise Lääne praktika, nagu kollektiivsed palgaläbirääkimised, vallandamistrahvid jne, mis võib muuta Lääne jäika tööturu reeglistikku. Näiteks Saksamaal liitusid Ida-Saksa tööandjad alguses Lääne-Saksa tööandjate liitudega, hiljem aga lahkusid sealt massiliselt ning nüüd maksab 40% endise Ida-Saksa tööandjatest palgaläbirääkimistel kokkulepitust väiksemat palka.
Migratsioonist võib kujuneda suurem probleem, kui on teised integratsiooniga kaasnevad probleemid, sest paljud Ida-Euroopa elanikud oleks valmis ümber asuma. Samas on Ida-Euroopas rohkem eakaid inimesi kui Läänes, ka soovivad eurooplased siiski meelsamini elada oma kodumaal.
Lõppjärelduses leiab artikli autor, et Ida-Euroopa riikidele võib liitumine Euroopa Liiduga kujuneda raskeks. Nad küll pääsevad Lääne-Euroopa turule, aga samas peaksid omaks võtma Lääne-Euroopa riikide institutsioonid. (Kas näiteks Poolal on mõtet vastu võtta lääneriikidega samasugune töökaitseseadustik, kui selleks ei ole ressursse?) Seepärast on tööjõu liikumine Burda väitel integratsiooniprotsessis kesksel kohal ja tööpuuduse kasvades muutub veelgi olulisemaks. Kui Poolas töötute hulk suureneb ja majanduskasv aeglustub, suunduvad Poola töötud naaberriikidesse. Seepärast on Lääne-Euroopa huvides avada oma turg kandidaatriikidele. Euroopa integratsioon on poliitiline, aga eelkõige majanduslik väljakutse. Lääne-Euroopa peab mõtlema, kuidas sellega toime tulla ilma oma elustiili ohtu seadmata.
Refereerinud Piret Viljamaa
MAKSUSTAMINE
Feld, Lars P., Tyran, Jean-Robert. Tax evasion and voting: an experimental analysis.
K¡
klos. Vol. 55 (2002) fasc. 2, p. 197-222.
Maksudest kõrvalehoidmise uurimustes on põhiküsimus, miks suurem osa inimesi maksab ausalt makse, kuigi trahvi suurus maksude maksmata jätmise eest ja vahelejäämise risk pole enamikus riikides kuigi suur. Seda seletatakse moraalse kohustusega, s.t makse makstakse ausamalt, kui maksumaksjad saavad otseselt mõjutada maksuseaduste vastuvõtmist ja maksumäärade kehtestamist.
Autorid korraldasid eksperimendi, et uurida, miks inimesed on paremad maksumaksjad, kui nad saavad ise mõjutada maksupettuste eest trahvide kehtestamist. Eksperimendis osalenud St. Galleni Ülikooli üliõpilased võisid valida, kas jätta tulumaksu osa endale või kanda ühiskonna hüvanguks. Korraldati kolm järjestikust katset. Esimesel juhul polnud maksmata jätmise eest trahvi ette nähtud. Teisel juhul said üliõpilased ise trahvi kehtestamise poolt või vastu hääletada, kolmandal juhul oli trahv ette nähtud. Katsel osalenute arv oli n=3, nii moodustasid juba kaks enamuse. Teadmata tegelikke hääletustulemusi, pidid katsealused hindama võimalikku tulemust. Oma otsuse maksude maksmise kohta pidid nad langetama kõigi võimalike hääletustulemuste puhul. Katsealused ei saanud määrata maksude suurust ega üldistele hüvedele kulutatava raha hulka. Nad said hääletada ainult seda, kas trahv seadustada või mitte.
Autorid selgitavad matemaatiliste võrrandite abil, kuidas katsealuste otsustusi mõõdeti. Eeldus, et maksudest tingimata kõrvale hoitakse, ei pidanud paika: ligi kolmandik kandis raha ühiskonna hüvanguks, kui trahvi polnudki ette nähtud. Kui trahv oli väljastpoolt ette nähtud, tõusis maksu maksjate protsent 38,3le, mis pole statistiliselt palju suurem. Kui oli võimalus ise trahvi kehtestamise poolt hääletada, kuid keegi grupist seda ei teinud, langes protsent 22,8le. Kui üks grupist kiitis trahvi kehtestamise heaks, tõusis näitaja 46,3%le; kui kaks katsealust kiitsid trahvi kehtestamise heaks, tõusis maksumaksmise protsent 72,5%le. Kokkuvõttes oli ise trahvi poolt hääletamise puhul keskmine maksumaksmise protsent 64%, väljastpoolt peale sunnitud trahvi korral ainult 38%. Niisiis isegi kui inimesed hääletavad trahvide kehtestamise vastu, järgivad nad suurema tõenäosusega sotsiaalseid norme, sest trahvi suurem legitiimsus suurendab moraalset kohustust makse maksta. Mida tõenäolisemaks katsealused pidasid, et teised maksavad makse, seda rohkem olid nad valmis oma panust andma. Autorid järeldavad, et maksude poolt hääletamise puhul on tegemist teatud psühholoogilise kokkuleppega maksumaksjate ja valitsuse vahel.
Autorite arvates seostub legitiimsus õiglusega, mis tekitab ka inimestes moraalse kohustuse makse maksta. Oluline on enne rahvahääletust toimuv arutelu poliitilistes küsimustes, mis aitab individuaalseid eelistusi kallutada ühiskonnale kasulike otsustuste suunas. Niisiis mõjutab põhiseaduslik raamistik maksude maksmist või neist kõrvalehoidmist olulisel määral.
Refereerinud Piret Viljamaa
TULUMAKS
Corneo, Giacomo. The efficient side of progressive income taxation.
European Economic Review. Vol 46 (2002) no. 7, August, p. 1359-1368.
Maksupoliitikateooriad väidavad tavaliselt, et tulu ümberjaotamise määr peab kasvama vastavalt maksueelse tulu ebavõrdsusele. Samas soovitavad mitmed hiljutised tulumaksu käsitlevad uurimused tulu suuremat ümberjaotamist just riikides, kus maksueelne sissetulek jaotub suhteliselt ühtlaselt. Ka käesolevas uurimuses tõestatakse, et progressiivne tulumaks võib parandada ressursside paigutust pigem niisuguses ühiskonnas, kus maksueelsed tulud on jaotunud pigem võrdsemalt.
Uurimus tugineb eeldusele, et inimesed on peale tarbimise ja vaba aja veetmise huvitatud oma positsioonist ühiskonnas ning et inimese sotsiaalse edu näitajaks on tema paiknemine tulude astmestikus. Autor loob varasematest paindlikuma mudeli, mis võimaldab uurida maksu piirmäärade varieerumist sissetuleku erinevatel tasemetel ja analüüsida seoseid maksu optimaalse progresseerumise ning tulude ebavõrdsuse näitaja – Gini koefitsiendi vahel.
Analüüsi tulemused näitavad, et progressiivne tulumaks toetab nn Pareto efektiivsust, kui maksueelne sissetulek on jaotatud suhteliselt ühtlaselt. Progressiivsuse optimaalne määr kasvab, kui maksueelsete tulude põhjal arvestatud Gini koefitsient on allpool kriitilist taset, ning kahaneb, kui maksueelse sissetuleku ebavõrdsus suureneb. Eksisteerib minimaalne Gini koefitsient, mille juures optimaalselt progresseeruva maksu graafik jõuab nullini.
Neil tulemustel on lihtne majanduslik seletus. Kui vaba aeg on tavaline kaup, siis suure teenimispotentsiaaliga inimestel on tugev motivatsioon tõusta sotsiaalsel tasandil. Progressiivne tulumaks tooks inimestele kasu, suurendades nende vähest vaba aja hulka kellegi staatust muutmata. Rohkem võrdsust teenimispotentsiaali jaotuses teeks tuluhierarhias tõusmise suhteliselt lihtsamaks. Ka tarbimise seisukohast on progressiivne tulumaks seda efektiivsem, mida egalitaarsem e võrdsusele suunatum on majandus. Efektiivsus kaoks, kui staatus ei huvitaks inimesi või vaba aega ei hinnataks või staatuse tõstmise ajend oleks liialt tugev. Lisanduvat vaba aega ei väärtustata, kui kõrge positsiooniga kaasneks automaatselt ka palju vaba aega. Sellisel juhul ei too progressiivne tulumaks rikastele mingit kasu.
Konkurents suhteliselt kõrgema tarbimistaseme saavutamise pärast tekitab tööjõu ülejääki. Et progressiivne tulumaks vähendab inimeste tööaega traditsiooniliste ergutuskanalite kaudu, siis leevendab progressiivne tulumaks pisut karmi konkurentsi. Vähesel määral progresseeruv tulumaks toodab Pareto efektiivsust seni, kuni vaesed saavad kasu raha ümberjaotamisest ja rikkad saavad kasu madalamate hindade arvel tarbimiskonkurentsis. Rikastele oleks soodne, kui progressiivse tulumaksu korral oleks rahalise ümberjaotuse koormus piisavalt väike, et säiliks maksueelse tulu hierarhia.
Heaoluriik on viimastel aastatel sattunud paljudes maades kriitika objektiks. Oluliselt on kärbitud maksude piirmäärasid suure sissetulekuga maksumaksjate kasuks ja piiratud tulu ümberpaigutamise kavasid. See, et progressiivne tulumaks võib tuua eelkõige kõrge produktiivsusega inimestele leevendust konkurentsis staatuse pärast, on tavaliselt tähelepanuta jäetud.
Refereerinud Siiri Männamaa
RAHVUSVAHELINE ENERGIAKAUBANDUS
Wälde, Thomas W.; Gunst, Andreas J. International energy trade and access to energy networks.
Journal of World Trade. Vol. 36 (2002) no. 2, p. 191-218.
Artiklis esitatakse võimalikke energiapoliitikaalaseid lahendusi, eriti arenguriikide jaoks. Autorid väidavad, et energiakaubanduses on seni vähe muutusi. Võrkudest sõltuv elektrienergia ja gaasi kaubandus erineb tavakaubandusest ning seega ainult importi takistavate seaduste kaotamisest ei piisa.
Tihedam konkurents energiaturul võib anda tunduvat majanduskasu ning tõsta elanike elatustaset, näiteks tarbijahindade langemise tulemusel. Energiavõrkudega liitumise põhjus ei pea olema vaid kodumaise energiatootmise nõrk seis. Liitumine annab ka võimaluse kasutada kõige odavamat energiat võrgus. Hoolimata energiatööstuse monopolistide vastuseisust on liberaliseerimine kõikjal tulemusi andnud. Näiteks Suurbritannias ei saabunud ennustatud energiakriisi, tänu kokkuhoiule ja suuremale efektiivsusele tarbijahinnad langesid. Konkurents muudab endised monopolistid paindlikumaks, innovatiivsemaks. Oluline aspekt liberaliseerimise puhul on korruptsiooni vähenemine. Uurimused on näidanud, et enamik energiamonopoliste on olnud seotud korrumpeerunud poliitikutega.
Energiaturu liberaliseerimine nõuab efektiivset ligipääsu energiavõrkudele, õppida annab näiteks telekommunikatsiooni vallast. Loomulikud monopolid vajavad reguleerimist, kuid seda ei tohi segi ajada “tõelise” konkurentsiga, mis saab toimida ainult sel juhul, kui ülekandeliinid on teenuse pakkujatest lahutatud. Euroopa Liidus pole nii kaugele veel jõutud.
Kolmandale osapoolele ligipääsu tagamisel võib eristada kaht tüüpi ligipääsu: osapoolte kokkuleppel sõlmitud ja võimuorganite kehtestatud ligipääsu. Tavaliselt on läbirääkimiste tulemusel raske kehtestada õiglasi juurdepääsutingimusi, seaduslik vahelesegamine aitab jõude tasakaalustada, kuid sellel on ka omad kitsaskohad, näiteks võib see viia pikkade kohtuvaidlusteni.
Kui tegemist on kahe riigi ühiste võrkudega, on mõningail rahvusvahelistel institutsioonidel võimalik (nt Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe GATT raames) avaldada survet ja protesti. Ülekandevõrkude rajaja ei ole huvitatud, et tema seadmeid kasutaks keegi, kes pole ise teinud suuri investeeringuid. Riigi kohustus on aga aeg-ajalt majandusse sekkuda, et luua paremaid tingimusi konkurentsiks ja majanduse arenguks. See nõuab aga tasakaalu omandiõiguse austamise ja riigi huvides sekkumise vahel. Autorid tutvustavad Ameerika Ühendriikide konkurentsiseaduse sätet, mis käsitleb kolmandale osapoolele ligipääsu tagamist sellise süsteemi juurde, millele konkureeriva süsteemi loomine pole teostatav. Kolmandale osapoolele juurdepääsu tagamine otsustatakse kergemini, kui tegemist on kauaaegse monopoli, mitte ajutise ärieduga ettevõttega. Euroopa energiaharta leping (Energy Charter Treaty) kohustab tagama ligipääsu ka välisinvestoreile.
Autorid tutvustavad ka energiatransiidiga seotud probleeme. Tegemist on kiiresti areneva rahvusvahelise õiguse valdkonnaga. Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe artikkel 5 lubab ainult mõõdukat transiidi maksustamist ega kohusta praegu riike oma monopoolses seisundis olevaid energiafirmasid artikli ettekirjutusi järgima. Artikkel 7 on aga innovaatilisem ja paneb valitsusele kohustuse võtta kasutusele meetmed, et muuta transiit võimalikuks, pannes riigile ka kohustuse hõlbustada uute ühendusvõrkude ehitamist. Samas ei anna nimetatud artikkel aga praktilisi juhtnööre (nt transiidi maksustamise kohta).
Autorid märgivad kokkuvõtteks, et Euroopa Liidu energiaturu täieliku liberaliseerimise tulemusel peaks energia odavnema ning riikide majandus muutuma konkurentsivõimelisemaks. Autorid soovitavad uute kokkulepete koostamisel juhinduda Maailma Kaubandusorganisatsiooni telekommunikatsioonilepetest. Energiakaubanduse reeglistik peaks eelkõige keskenduma transiidi ja kolmanda osapoole ligipääsu küsimustele.
Refereerinud Piret Viljamaa
INIMÕIGUSED
Encyclopedia of human rights issues since 1945 / Winston E. Langley. Fitzroy Dearborn, 1999. XXIX + 392 p.
Kuuskümmend aastat tagasi oli inimõiguste mõiste enamikule inimestele üsna tundmatu. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri, mis võeti vastu 1945. aastal, oli esimene rahvusvaheline dokument, mis sätestas inimõigusnormid. Tänapäeval on inimõigused ülemaailmses huviorbiidis ja nendest – koos vastavate liikumiste ja organisatsioonidega – on saanud nüüdismaailma võimsaim moraalne jõud.
Entsüklopeedias on informatsiooni inimõiguste arengu kohta 1945. aastast kuni 1998. aastani alfabeetilises järjekorras ning andmeid olulisematest inimõigusalastest rahvusvahelistest dokumentidest, institutsioonidest, organisatsioonidest, aktivistidest, inimõiguste rikkumise juhtumitest ja kohtuprotsessidest.
Refereerinud Margot Mahlapuu
AVALIK HALDUS
New public administration in Britain/John Greenwood, Robert Pyper & David Wilson. Routledge, 2002. 281 p.
Teos annab ülevaate avalikust haldusest tänapäeva Suurbritannias. Autoriteks on kolm selle ala juhtivat eksperti. Käsitletakse avaliku halduse eri aspekte: ministeeriumide reformimist, valitsuse tegevust, ministrite ja riigiametnike töösuhteid, kohalike omavalitsuste arengut, struktuuri, funktsioone ja finantseerimist; parlamendi funktsioone, parlamendiliikmete rolle, parlamendi moderniseerimist, Suurbritannia ja Euroopa Liidu suhet, Walesi, Šoti-, Põhja-Iiri- ja Inglismaa regionaalset haldamist jne.
Refereerinud Katrin Männi
PENSIONIPOLIITIKA
Transformation of pension systems in Central and Eastern Europe/ ed. by Winfried Schmähl and Sabine Horstmann. Edward Elgar, 2002. 316 p.
Artiklikogumikus kirjeldatakse Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pensionisüsteemide ümberkujundamist. Kogumiku esimeses osas võrreldakse pensioniskeemide muutmist, käsitletakse analüüsi metodoloogilisi lähtekohti, pensionisüsteemide arengut, pensionireformide majanduslikke, demograafilisi ja institutsionaalseid taustu ja reformide põhjendusi. Teises osas esitatakse ülevaated Balti riikide, Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Ungari pensionireformidest. Kogumikus on avaldatud Lauri Leppiku ja Georg Männiku artikkel “Transformation of old-age security in Estonia”, mis käsitleb pensionikindlustuse arengut Eestis 1980ndate lõpust 1990ndate lõpuni (lk 89-124).
Refereerinud Katrin Männi
TARBIMINE
Steedman, Ian. Consumption takes time: implications for economic theory. Routledge, 2001. XII + 162 p. (The Graz Schumpeter lectures; 4 ).
Standardse tarbijakäitumise teooria kohaselt peetakse tarbimist määravateks teguriteks tarbija eelistusi, sissetulekuid ja tarbekaupade hindu. Tarbimine nõuab aga aega ja ühelgi tarbijal ei ole rohkem ega vähem kui 168 tundi nädalas. See lihtne, kuid tähelepanuta jäänud fakt on tutvustatavas raamatus kesksel kohal. Arusaam, et tarbijad sõltuvad nii aja- kui ka kulutuste piirangust, on muutnud tarbijakäitumise teooriat. Kõik me sõltume nii ajast kui ka rahast. Arthur Schopenhauer on öelnud: “Raamatute ostmine oleks hea asi, kui saaks osta ka aega nende lugemiseks.”
Refereerinud Meeli Kõlli
POSTMODERNISM JA MAJANDUSTEADUS
Postmodernism, economics and knowledge / edited by Stephen Cullenberg, Jack Amariglio and David Russio. Routledge, 2001. XV + 495 p.
Artiklikogumik koosneb majandusteadlaste, filosoofide ja naisuurijate filosoofilistest esseedest. Alustuseks esitatakse modernismi ning postmodernismi dialektiline analüüs. Eraldi osa moodustavad esseed, mis hõlmavad sümboolsust, ideaalsust ja reaalsust postmodernistlikus kapitalismis, sh näiteks raha muutuv sümboolsus ja väärtus. Neljandas osas käsitletakse soolist subjektiivsust neoklassikalises majandusteaduses, nagu naiste valikud ja etnotsentrismi/relativismi dilemma. Eraldi peatükk on pühendatud feministlikule majandusteadusele. Veel on vaatluse all kingi ja annetuse mõiste majanduses jms.
Refereerinud Meeli Kõlli
GLOBALISEERUMINE
Responding to globalization / edited by Aseem Prakash and Jeffrey A. Hart. Routledge, 2000. XII + 292 p.
Raamatus uuritakse, kuidas eri riigid on reageerinud globaliseerumisele. Analüüsitakse, kuidas valitsused ja ettevõtted on kasutanud oma võimalusi, valinud strateegiaid, millised poliitilised ja majanduslikud tegurid on nende valikute taga ning kuidas ideed ja huvid ning ajalooline ja institutsionaalne kontekst on mõjutanud neid otsuseid. Käsitletakse teemasid, nagu rahvusvaheline rahasüsteem pärast euro kasutuselevõttu, muutused Jaapani tarkvaratööstuses seoses globaliseerumisega, globaliseerumisstrateegia dünaamika Lõuna-Koreas, Ladina-Ameerika korporatiivsed strateegiad jne.
Refereerinud Meeli Kõlli
Ülevaated artiklitest