Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek,
refereerijad näidatud artiklite juures

Juhtimine
Laegreid, Per. Top civil servants under contract

Kodanikeühiskond
Brock, Kathy L. Promoting voluntary action and civil society through the state

Demokraatia ja võimude lahusus
Algotsson, Karl-Göran. From majoritarian democracy to vertical separation of powers: Sweden and the European Union

Demokraatia ja majanduskasv
Tavares, Jose; Wacziarg, Romain. How democracy affects growth

Usaldus ja majanduskasv
Zak, Paul J.; Knack, Stephen. Trust and growth

Ettevõtlus ja konkurents Venemaal
Broadman, Harry G. Competition and business entry in Russia

Venemaa välispoliitika
Legvold, Robert. Russia's unformed foreign policy

Parteid
Mair, Peter; Biezen, Ingrid van. Party membership in twenty European democracies, 1980–2000

Referendum
Qvortrup, Mads H. How to lose a referendum: the Danish plebiscite on the euro

Raamatututvustused

Uued raamatud Eesti Rahvusraamatukogus

JUHTIMINE
Laegreid, Per. Top civil servants under contract.
Public Administration. Vol. 78 (2000) no. 4, p. 879-896.

Artikkel tutvustab tipp-riigiametnikega sõlmitavate nn esinduslepingute (agency contracts) süsteemi rakendamist Uus-Meremaal 1988. aastal ja Norras 1990. aastal. Kirjutises analüüsitakse põhjusi, miks hoolimata sellest, et Uus-Meremaa ja Norra rakendasid lepingusüsteemi ühel ja samal ajal, oli reformide sisu ja ulatus erinev. Artiklis kirjeldatakse reformide käigus toimunud vormilisi muudatusi ja nende rakendamise kogemusi mõlemas riigis.

Traditsiooniliselt põhineb avalik haldus kahel peamisel doktriinil, mille eesmärk on tagada kompetentne, efektiivne ja õiglane valitsemine. Esimene doktriin rõhutab avaliku sektori erinevust ärisektorist, teise järgi peaks juhtivate riigiametnike võimu kitsendama terve hulk protseduurireegleid.

Praeguseks on neile kahele doktriinile lisandunud kolmas, nn uus haldusjuhtimine (new public management - NPM), mis näeb avalikku sektorit toimivana sarnaselt ärisektoriga ja nõuab avaliku teenistuse juhtfiguuridelt suuremat paindlikkust, andes neile suurema tegevusvabaduse. NPM reformi oluline osa on tulemusjuhtimine, ehkki selle süsteemi rakendamine pole suurendanud ei avalike teenistujate motivatsiooni ega jõudlust, juhtivtöötajate panust ega lojaalsust oma organisatsioonile.

Norras ja Uus-Meremaal viidi reformid ellu umbes ühel ja samal ajal. Uus-Meremaa reform oli radikaalsem ja järjekindlam, Norras rakendati süsteemi aga ettevaatlikumalt. Reformi käigus sõlmiti kõrgemate riigiametnikega nn esinduslepingud, mis kujutavad endast töölepingute ja tulemusjuhtimise lepingute ühtset süsteemi. G. Downs ja P. Larkey kirjeldavad Norras ja Uus-Meremaal elluviidud reforme kui lootuste võitu kogemuste üle. Nende tõlgenduse kohaselt kohandatakse lepingureformi konkreetse riigi administratiivse kontekstiga ning sobitatakse kokku valitsuse halduspoliitikaga. Sel viisil tagatakse reformide jätkumine hoolimata ümberkorralduste mitmetähenduslikest tagajärgedest.

Esinduslepingute reformi rakendamisel on ilmsiks tulnud selle reformi kontseptsiooni instrumentaalne nõrkus, s.t tulemusjuhtimise lepingud lubavad rohkem, kui nad tegelikkuses annavad. Teiseks võivad reformi tulemused erineda selle kavandajate ootustest. Nii ei pruugi lepingud alati teha lihtsamaks riigiametnike töölt vabastamise või edasiliikumise.

Tipp-riigiametnikega uut tüüpi esinduslepingute sõlmimisega on esile kerkinud rida probleeme: teatud eesmärgi saavutamisega seotud lepinguliste kohustuste täpsustamine on keeruline; lepingute sõlmimise ja nende jõustamisega kaasnevad suured tehingukulud; ametnike funktsioonide diferentseerimine ei lahenda ametnike vastutuse küsimust; tõstatub isikliku vastutuse ja professionaalsuse, samuti paindlikkuse küsimus, mis on väga oluline ettenägematutes olukordades tegutsemise puhul.

Refereerinud Ülle Lepp

KODANIKEÜHISKOND
Brock, Kathy L. Promoting voluntary action and civil society through the state. ISUMA. Vol. 2 (2001), no. 2, elektrooniline väljaanne.

Artikkel käsitleb vabatahtliku töö soodustamist Kanadas. Tuues näiteid Kanada ühiskonnast, püütakse vastata mitmele küsimusele: kas valitsused peaksid käituma kui kodanikeühiskonna elavdajad või omaks võtma märksa jõulisema rolli, sundides kodanikke ja äriühinguid vabatahtlikule tegevusele; kas need rollid täiendavad üksteist või vastanduvad üksteisele; kas riigi soodustatud vabatahtlik tegevus õõnestab vabatahtliku tegevuse tõelist olemust? Artiklis tutvustatakse Kanada ja selle Ontario provintsi valitsustele iseloomulikke juhtumeid, kus nad on tegutsenud kas vabatahtliku tegevuse võimaldaja või selle pealesundijana.

Tuginedes viimastele kodanikeühiskonna uuringutele, tuuakse artiklis välja kolm järeldust. Esiteks on need uuringud dokumentaalselt tõestanud kodanikeühiskonna kasulikkust ning kasu kodanike osalemisest nii organiseeritud kui ka mitteformaalses tegevuses. Robert Putnami järgi soodustab vabatahtliku tegevuse kõrge tase sotsiaalset vastutust üldisemalt, loob sotsiaalseid sidemeid ning aitab kaasa tervema ühiskonna kujunemisele.

Teiseks on uuringutes täheldatud, et järsult on vähenenud vabatahtlik tegevus ja sotsiaalse vastutuse tajumine. Kanadas on märke sellest, et vähenema on hakanud nii vabatahtlike arv kui ka vabatahtlikuks tööks kulutatud aeg, eriti noorte hulgas.

Kolmandaks on piiride ähmastumine avaliku sektori, ärisektori ja mittetulundussektori vahel muutnud osa kommentaatorite arvates koostööd nende sektorite vahel ja tekitanud kommentaatorites kahtluse, et ärisektor võib mitte tahta jagada tervema ühiskonna ehitamise koormat.

Kanadas ja USAs on valitsused arutanud selliseid vabatahtliku tegevuse soodustamise võimalusi (maksusoodustused, eetikakoodeksid, sotsiaalsed auditid, äriühingute ja paikkonna kodanikeühenduste vaheliste suhete tagantõhutamine). Sellest tõstatubki peamine küsimus: kui suures ulatuses peaksid keskvõim ja kohalikud omavalitsused sundima või ergutama äriühinguid kolmandat sektorit toetama.

Kui valitsused soovivad toetada kodanikeühiskonda, siis on neil selleks kaks peamist käitumisviisi. Esimese valiku korral on valitsused kodanikeühiskonna soodustajad, pakkudes stiimuleid nii kodanikele kui ka äriühingutele, et need osaleksid heategevuses. Sellisteks stiimuliteks võivad olla maksusoodustused, toetused heategevusorganisatsioonidele ja kohalikul tasandil tegutsevatele organisatsioonidele, sotsiaalteenuseid osutavate üksuste loomine, vabatahtlike programmide käivitamine, era- ja kolmanda sektori vahelise partnerluse toetamine, maksuvabastuste pakkumine vabatahtlike programmide töötajatele.

Teise valiku puhul valitsused nõuavad vabatahtlikku tegevust teatud kodanikeühendustelt või äriühingutelt. Säärast pealesunnitud vabatahtlikku tegevust peaksid toetama ka seadused, mis kohustaksid kodanikke töötama teatud kontekstis oma kogukonna heaks või nõuaksid äriühingutelt teatud sotsiaalseid tegevusi. Sellised seadused peaksid sisaldama sotsiaalse auditi nõuet või visandama maksusanktsioone, kui äriühingud keelduvad toimimast kooskõlas teatud kindlate normide ja väärtustega.

Kanadas on kasutatud mõlemat viisi ning nende lähemaks selgitamiseks on kirjeldatud kolme näidet: keskvalitsuse ja kodanikeühenduste ühised algatused; kohaliku tasandi teenused Ontario koolides; korporatiivne vabatahtlikkus ja sotsiaalsed auditid. Esimese puhul on keskvõim vabatahtliku töö soodustaja, teise puhul selle pealesuruja ning kolmanda puhul võib valitsus olla nii vabatahtliku tegevuse soodustaja kui ka pealesuruja.

Kokkuvõttes märgitakse, et pealesunnitud vabatahtlik tegevus võib olla edukas pigem äriühingute, mitte aga kodanike tasandil. Et valitsusi kaasatakse üha enam vabatahtliku tegevuse edendamisse, peaksid nad olema ettevaatlikud, et nende poolt hästi kavatsetud tegevus ei aitaks tahtmatult kaasa sotsiaalsete sidemete halvenemisele.

Refereerinud Ülle Lepp

DEMOKRAATIA JA VÕIMUDE LAHUSUS
Algotsson, Karl-Göran. From majoritarian democracy to vertical separation of powers: Sweden and the European Union.
Scandinavian Political Studies. Vol. 24 (2001) no. 1, p. 51-65.

Arenenud demokraatiate võtmeprobleem on õige tasakaalu leidmine enamusdemokraatia, konstitutsionalismi ning tulemusliku otsustamise vahel. Sellest perspektiivist vaadatuna analüüsib Karl-Göran Algotsson oma artiklis Rootsi valitsemiskorda enne ja pärast Rootsi liitumist Euroopa Liiduga 1995. aastal. Kirjutise põhiteesi kohaselt on Rootsi nihkunud enamusdemokraatialt võimude vertikaalse lahususe elementide rakendamise poole.

Demokraatia on Algotssoni käsituses universaalne ja võrdne hääleõigus, enamuse võimu põhimõtete järgimine ning oma arvamuse vaba avaldamine. Konstitutsionalism tähendab kooskõla seadustega, põhiõigusi ja vabadusi ning võimude lahusust. Efektiivne otsuste tegemine tähendab seost abinõude ja lõppeesmärgi vahel. Need kolm põhimõtet võivad toimida kooskõlas, kuid võivad ka üksteisega vastuollu sattuda.

Rootsis sai parlamentaarne valitsus reaalsuseks 1917. aastal, ehkki põhiseaduslikult sätestati enamusdemokraatia ja parlamentarismi tegelik kasutus esimest korda riigivalitsemise vormi seaduses 1974. aastal. Seda dokumenti on peetud ka demokraatliku heaoluriigi konstitutsiooniks.

1990ndatel tekkis Rootsi valitsemiskorda Euroopa Liiduga ühinemise tulemusena enamusdemokraatia ja parlamentarismi dualismi uus vorm ning toimus ilmne muutus demokraatia, konstitutsionalismi ja efektiivse otsuste tegemise seoste käsitlemises. Ühelt poolt on Rootsis oma koht riigivalitsemise vormi seadusel (konstitutsioon), mida iseloomustab enamusdemokraatial põhineva võimu printsiip, teiselt poolt on ELiga liitumine toonud kaasa võimude vertikaalse lahususe.

Eelkõige olid majandusteadlased need, kes nõudsid nn normatiivide poliitikat. Nende arvates peaksid poliitikud olema seotud pikaajalise efektiivse majanduspoliitika ja stabiilse riigi rahanduse garanteerimise eesmärgiga. Seda eesmärki pole aga võimalik saavutada, kui vahetuvad parlamendi enamused hoiduvad muutmast poliitika suunda, s.t suurendavad riiklikke kulutusi. Ideaalne näib olevat olukord, mida mõned majandusteadlased nimetavad konstitutsionaalseks teoreetiliseks majandusteaduseks, mille eesmärk on kombineerida konstitutsionalismi ja efektiivset otsustamist.

Peamiseks konstitutsiooniliseks sündmuseks oli 1990ndatel Rootsi liitumine Euroopa Liiduga. Artiklis püütakse vastata küsimusele, mida tähendab Euroopa Liiduga liitumine Rootsi demokraatiale. 1990ndate konstitutsioonilise poliitika debattides on näha ilmset nihet demokraatialt kui protseduurilt efektiivse otsuste tegemise kasuks. Vastavalt konstitutsionaalsele teoreetilisele majandusteadusele on fikseeritud võimude lahusus (Rootsi ja Euroopa Liidu institutsioonide vahel) ja kindlad mängureeglid, mis teenivad majandusliku efektiivsuse saavutamise eesmärki.

Samuti on toimunud radikaalne muutus demokraatia käsitlemise viisis. Kui 1970ndatel arutleti esindusdemokraatia võime üle viia ellu reformide poliitikat, siis 1990ndatel arutletakse selle üle, kuidas luua võimude ja “normatiivide” lahusus, mis takistaks parlamendi enamust algatamast majanduslikult lühinägelikku poliitikat lähieesmärkide saavutamiseks.

Kokkuvõtlikult nendib artikli autor, et nii nagu teised ELi liikmesriigid, on ka Rootsi delegeerinud olulise osa oma majanduspoliitikast Euroopa Liidule. Kui Rootsi otsustas Euroopa Liiduga ühineda, tegi ta suure ajaloolise suunamuutuse, mille tulemusena Rootsi poliitika muutus dramaatiliselt.

Refereerinud Ülle Lepp

DEMOKRAATIA JA MAJANDUSKASV
Tavares, José ; Wacziarg, Romain. How democracy affects growth.
European Economic Review. Vol. 45 (2001) no. 8, p. 1341-1378.

Demokraatiat on harjutud väärtustama täiesti iseseisvana, arvestamata selle mõjusid ainelisele heaolule. Hoolimata majandusteadusliku kirjanduse järjekindlatest vihjetest demokraatia ja majanduskasvu seostele, on demokraatia mõju majanduskasvule siiani olnud teoreetiliselt põhjendamata. Et võrdõiguslikku osalemist valimistel ja valitsusametnike tegevuse hindamisel peetakse sotsiaalse õigluse eeltingimuseks, ei ole demokraatia materiaalsete tagajärgede uurimist peetudki vajalikuks ega mõttekaks. Artikli autorid on täiesti vastupidisel seisukohal. Nähes poliitiliste õiguste arengut materiaalse progressi mõjutaja ja tulemusena, peavad autorid seda küsimust eriti oluliseks näiteks Ladina-Ameerika, Ida-Euroopa ja Aafrika demokratiseerumisel. Kui poliitiline vabanemine on arenevate riikide puhul esmane eeldus rahalise toetuse saamiseks, on äärmiselt oluline teadvustada ka demokraatia hinda – tulu ja kulusid, mis demokratiseerumine kaasa toob.

Demokraatia ja majanduskasvu tegelike seoste uurimisel kasutavad autorid uut metoodikat. Hinnates kogu süsteemi ühtse tervikuna, milles demokraatia puhul võetakse arvesse kõiki peamisi demokraatiat mõjutavaid tegureid, teevad autorid kindlaks peamised kanalid, mille kaudu demokraatia majanduskasvu mõjutab. Nende kanalitena vaadeldakse artiklis poliitilist muutlikkust (valitsuste stabiilsus), valitsemissuutlikkust (musta turu osakaal sisemajanduse kogutoodangust), valitsuse suurust (avaliku sektori kulutuste osa sisemajanduse kogutoodangust), inimkapitali (kulutused riiklikule haridussüsteemile), sissetulekute ebavõrdsust, majanduse avatust ja reaalkapitali akumuleerumist (investeeringute ning palkade suurus). Kanalite mõju analüüs põhineb ökonomeetrilisel mudelil ning analüüsitavad andmed pärinevad aastatest 1970-1989, haarates 65 arenenud tööstusriigi ning arengumaa vastavaid andmeid.

Olulisim järeldus analüüsitulemuste põhjal on kinnitus teadmisele, et demokraatia edendab majanduskasvu, parandades inimkapitali akumuleerumist ja vähendades tulude ebaühtlust. Teisest küljest takistab demokraatia majanduskasvu, kahandades reaalkapitali kogunemist, s.o suurendab valitsuse kulutuste osa sisemajanduse kogutoodangus. Pärast kõigi kaudsete mõjutuste kokkuarvestamist jõuavad artikli autorid seisukohale, et üldiselt on demokraatia mõju majanduskasvule mõõdukalt negatiivne. Autorid näitavad, et demokraatlikud institutsioonid on vastutavad ka vaesemate elanike vajaduste ees, andes neile näiteks võimaluse haridusele ja vähendades tulude ebaühtlast jaotamist, kulutades selleks ära akumuleeritava reaalkapitali.

Kuigi artiklis esitletud analüüs ei andnud kõige positiivsemaid tulemusi, arvavad autorid, et teadmised demokraatia hinna ning majanduskasvu mõjukanalite kohta aitavad kujundada institutsioone, mis maksimeerivad demokraatia tulusid ning minimeerivad kulusid.

Refereerinud Siiri Männamaa

USALDUS JA MAJANDUSKASV
Zak, Paul J.; Knack, Stephen. Trust and growth.
The Economic Journal. Vol. 111 (2001) April, p. 295-321.

Eri rahvaste erinev suhtumine aususesse ja täpsusesse on üldteada. Samuti erineb inimestevaheline usaldus riigiti märgatavalt. Artiklis püütakse vastata küsimustele, miks see nii on ja kuidas mõjutab erinev usaldustase majandustegevust.

Autorid iseloomustavad sotsiaalset, majanduslikku ning institutsionaalset keskkonda, milles usaldustase on kõrge, ning näitavad, et madal usaldustase vähendab investeeringute hulka. Selleks on autorid loonud formaalse mudeli, mis baseerub tehingute hinnal ja mis tuvastab peamised kanalid, mille kaudu institutsionaalne keskkond (nii formaalne kui ka mitteformaalne) mõjutab investeerimisotsuseid.

Mudelis on kliendid juhuslikult seotud maakleritega, kusjuures samas on maakler ainus kanal, kelle kaudu on klientidel võimalik kapitaliturule pääseda. Maakleritel on rohkem informatsiooni investeeringute tasuvuse kohta kui nende klientidel, seega tekib maakleritel ka kõlbeliste valikute probleem. Kliendid määravad ära usaldustaseme, valides, kui palju aega kulutada maakleri tausta ja usaldatavuse kontrollimisele, kusjuures taustauuringuks kulutatavad summad arvatakse maha tehingute tegemiseks arvestatud kulutusest.

Et maakleri usaldamine vähendab tehingute hinda, kuna maakleri taustauuringule peab vähem kulutama, siis on kõrge usaldusastmega ühiskonnas toodang suurem kui madala usaldustasemega ühiskonnas. Seega on edukaks arenguks vaja piisaval määral usaldust.

Seejärel demonstreerivad autorid mudeli eelduste kehtivust praktikas ehk seda, et usaldus on suurem etniliselt, sotsiaalselt ning majanduslikult homogeensetes riikides, seal, kus majandustegevuseks on paremini arenenud legaalsed ning sotsiaalsed mehhanismid ja et kõrgema usaldustasemega riikides saavutatakse paremaid tulemusi investeeringute ning majanduskasvu alal. Usalduse empiirilisel mõõtmisel on kasutatud World Values Surveysi (WVS) andmeid maailma riikide kohta põhiliselt aastatest 1970-1992, samuti andmeid ja uurimistulemusi agentuuridelt International Country Risk Guide (ICRG), Business Environmental Risk Intelligence (BERI), Transparency International Corruption Perceptions Index ja Center for International Financial Analyses and Research, Inc. Analüüsi ilmestavad arvukad joonised ja tabelid.

Analüüsi tulemused kinnitavad, et usaldamine sõltub sotsiaalse, kultuurilise ning institutsionaalse keskkonna koosmõjust. Võttes arvesse vaba aja ja usaldamise tekitatavat positiivset vastasmõju, mida ei arvestata rahvamajanduse arvepidamises, ennustab loodud mudel, et nii nagu usaldus tingib investeeringute ja majanduskasvu suurenemist, peaks see positiivselt mõjuma ka heaolu subjektiivsele määrale riikides ning majandusühendustes.

Refereerinud Siiri Männamaa

ETTEVÕTLUS JA KONKURENTS VENEMAAL
Broadman, Harry G. Competition and business entry in Russia.
Finance & Development. Vol. 38 (2001) no. 2, p. 22-25.

Alates 1992. aastast, mil Venemaal said alguse majandusreformid, on saavutatud edu paljudes majandusvaldkondades. Enamik riigi omanduses olnud ettevõtteid on erastatud, üle 90% hulgi- ja jaekaupade hindadest on vabaks lastud. Kuid Venemaa ei ole veel ümber struktureerinud oma olulisi tööstusettevõtteid ega kõrvaldanud administratiivseid takistusi, mis raskendavad uute Vene ja välisfirmade tulekut Vene turule.

Autor analüüsib põhjusi, miks erastamisest hoolimata puudub ikka veel tugev konkurents Venemaa tööstuses. Konkurentsivabade äristruktuuride reformimine ja uute firmade turuletuleku takistuste vähendamine oleks lahendus Venemaa erastamisjärgsele reformiprogrammile.

Ülemäärasel horisontaalsel ja vertikaalsel konsolideerumisel ning kõrgetel turubarjääridel tööstussektoris on Vene tarbijale ja Venemaa majanduse arengule negatiivsed tagajärjed: kõrged hinnad, madal toodete ja teenuste kvaliteet; vähenenud huvi regioonidevahelise äritegevuse vastu, mis takistab ühtse majandusruumi arengut; välisinvesteeringute vähesus; tehnoloogilise arengu pidurdumine.

Artiklis antakse ülevaade uute turuletulijate ees seisvatest raskustest. 2000. aastal saadi erasektorist üle 70% Venemaa sisemajanduse kogutoodangust (SKT), mis on ligi 10% rohkem kui kaheksa aastat varem, reformide alguses. Kuid Venemaa erasektor on suurenenud peamiselt tänu riigiettevõtete erastamisele, mitte uute ettevõtete loomisele. Suurem osa uusi ettevõtteid on väikesed või keskmise suurusega, kus ettevõtte juhid on ühtlasi selle omanikud. Venemaal on registreeritud umbes miljon väike- ja keskmise suurusega ettevõtet, kus on tavaliselt alla 250 töötaja, nad annavad tööd 13%-le Venemaa tööjõulisest elanikkonnast ning toodavad umbes 12% SKT-st. Võrreldes teiste üleminekuriikidega on selliste ettevõtete asutamistempo olnud väga aeglane. Paljudes sektorites on uute firmade loomist takistanud konkurentsi puudumine turul ja olemasolevate dominantfirmade, mida sageli pooldavad või toetavad kohalikud võimud, konkurentsivaba juhtimine. Nii nagu mitmes teiseski siirdemajandusriigis, pidurdab Venemaal majanduse arengut sageli korruptsioon. Näiteks maksavad paljud firmad altkäemaksu maksuinspektoritele, tollitöötajatele, kohalikele bürokraatidele, organiseeritud kuritegevuse rühmitustele.

Lõpuks kirjeldab artikli autor, mil viisil tegutsedes saaks Venemaal edendada ettevõtlust ja suurendada konkurentsi.

Refereerinud Marika Lillemäe

VENEMAA VÄLISPOLIITIKA
Legvold, Robert. Russia's unformed foreign policy.
Foreign Affairs. Vol. 80(2001), no. 5, p. 62-75.

Artikkel käsitleb Venemaa praegust välispoliitikat. Maailma suurriikidest seisab Venemaa ainsana silmitsi identiteediküsimustega: kas Venemaal on maailmas mõjuvõimu, miks on ja milles see mõjuvõim seisneb; kes on venelased ning kuhu Venemaa kuulub – kas Läände, Hiina juurde või on ta omaette. Robert Legvold käsitleb ka USA liidrirolli maailmas ning Venemaa ja Lääne partnerluse teemat.

Venemaa valitsuse ametlik välispoliitika määratleb Venemaad kui “suurvõimu, ... nüüdisaegse maailma üht kõige mõjukamat keskust..., kes vastutab julgeoleku säilitamise eest maailmas nii globaalsel kui ka regionaalsel tasandil”. Hoolimata Venemaa majanduslikust nõrkusest on ta teiste riikide jaoks oluline kolmel põhjusel: Venemaal on tuumarelv, vetoõigus ÜRO Julgeolekunõukogus ja asukohast tulenev tugev mõju naaberriikidele. Venemaa poliitiline eliit teadvustab oma võimet mõjutada sündmusi Kesk-Aasias, Kaukasuses, Ukrainas, Valgevenemaal, Moldovas kui võtit oma rahvusvahelise tähtsuse tugevdamiseks. Venelased tahavad uskuda, et Venemaa kui erisugune tsivilisatsioon võib avaldada ja peab avaldama mõju muule maailmale. Poliitikute ebakindlus seisneb oskamatuses seda võimet ära kasutada.

Kui Venemaa identiteedi ja staatuse küsimused mõjutavad riigi välispoliitikat emotsionaalsel tasandil, siis teised küsimused on palju praktilisemat laadi. Esimene neist on partnerlus Läänega, mis on Venemaa jaoks strateegiline valik. Peale Lääne mõne teise partneri valimine ei ole Venemaale kergem. Partnerlus Hiinaga jääb suurelt jaolt hüpoteetiliseks, sõltudes rohkem Hiinast kui Venemaast. Partnerlus nii Hiina kui ka Indiaga on küll muljet avaldavam alternatiiv, kuid momendil saavutamatu. Teist partnerluse alternatiivi võiks iseloomustada fraasiga “Lääs ja ülejäänud” ning kolmandat fraasiga “Venemaa kui kindlus”. Ehkki paljud Venemaa välispoliitilise eliidi esindajad arvavad, et Venemaa on oma valiku teinud – partnerlus Läänega Venemaa seatud tingimustel –, ei ole küsimus veel kaugeltki lahendatud.

Teine küsimus on USA kui globaalse liidri tähendus. Kui Venemaa otsustab vaidlustada USA liidrirolli, millised suhted peaksid siis Venemaal olema Euroopaga? Vene analüütikute sõnul on Venemaa võimalused mujal maailmas määratletud suures osas sellega, millised on Venemaa suhted USA-ga.

Alates 1996. aastast on Venemaa välispoliitilise eliidi jaoks peamine küsimus multipolaarsus. Väitlus on keerelnud kolme teema ümber: kas multipolaarsus on oluline globaliseerumise tingimustes; kas see on reaalsus või siht; kui see on ainult siht, kas see on siis sobiv ja tark valik Venemaa jaoks. Suutmata anda neile küsimustele põhjalikke vastuseid, on Venemaa poliitikud formuleerinud nn ohu kontseptsiooni. Peale püsiva sisemise ohu, s.o kohaliku majandusliku ja poliitilise läbikukkumise perspektiivi nimetatakse välis- ja julgeolekupoliitilistes avaldustes kolme ohtu. Esimene oht on unipolaarsuse tingimustes USA unilateraalsuse oht. Sel põhjusel räägivad venelased muutmatust vetoõigusest, rõhutades riiklikku suveräänsust kui õigust – erinevalt Läänest, kes näeb selles vastutust. Teine oht puudutab globaliseerumise hädaohte. 1998. aasta finantskriisi järel jõudis Venemaa juhtkond äratundmisele, et globaliseerumine ei karista mitte ainult majanduslikult vähearenenud, vaid ka majanduslikult nõrku riike. Kolmas oht tuleneb regionaliseerumisest ja sellel ohul on kaks vormi. Esiteks ollakse teadlikud, et suurem osa vägivalda pannakse maailmas toime nõrkades riikides, mis ei tekita muret rahvusvahelistele organisatsioonidele, kes oleksid võimelised vägivalda peatama. Paljud niisugused regioonid piirnevad Venemaaga. Teiseks muretsetakse sellepärast, et regionaalsed kaubandusühendused ja -turud on muutumas võimsateks majanduslikeks struktuurideks üha enam vastastikku sõltuvas maailmas.

Venemaa praegust välispoliitikat iseloomustab usin püüe mitte teha valikuid, s.t Venemaa välispoliitikal puudub strateegia. Taktikalisel tasandil on president Putin seadnud prioriteedid ja neid teadlikult järginud, nagu majandussuhted teiste riikidega, tähelepanu Venemaa lähinaabritele, endistele NSV Liidu osadele, samuti Hiinale ja Lääne-Euroopale.

Refereerinud Ülle Lepp

PARTEID
Mair, Peter; Biezen, Ingrid van. Party membership in twenty European democracies, 1980–2000.
Party Politics. Vol. 7 (2001), Issue 1, p. 1-21

Artiklis antakse ülevaade kahekümne Euroopa riigi parteide liikmeskonna hulga muutustest aastatel 1980–2000. Richard S. Katzi läbiviidud uuringud näitasid, et 1980ndate lõpul võrreldes riikide üldise valijaskonnaga parteiliikmete suhtarv vähenes, ehkki absoluutarvudes võis see suureneda.

1990ndate lõpul toimus aga peale erakondade liikmete arvu suhtelise vähenemise esimest korda märgatav langus ka absoluutarvudes. Eranditult kõigis vanemates Euroopa demokraatlikes riikides on parteide liikmeskond kahanenud. Näiteks Prantsusmaal on parteiliikmeid üle ühe miljoni ehk 65% vähem kui 1980. aastal, Itaalias ja Ühendkuningriigis on liikmete hulk nüüd 50% väiksem. Lääne-Euroopa parteid on selgelt kaotamas oma võimet haarata inimesi endaga kaasa, nagu nad seda varem suutsid. Ainukesed riigid, kus on vastupidine suund ja erakondadesse on inimesi juurde tulnud, on hiljuti demokratiseerunud valitsemiskorraga riigid: Ungari (parteiliikmete hulga kasv viimase kahekümne aasta jooksul 5%), Portugal (17%), Slovakkia (30%), Kreeka (167%), Hispaania (250%). Erand on Tšehhi, kus peale kommunistliku partei on ka teistes parteides liikmeid vähemaks jäänud.

Artikli autorite arvates võib parteide liikmeskonna vähenemise põhjuseks olla see, et parteide juhtkonna jaoks pole liikmete arvul enam sellist praktilist tähtsust kui massiparteide kõrgajal. Paljudel uutel ja alternatiivsetel parteidel, kes on saanud valijate toetuse viimastel aastatel, on suhteliselt vähe liikmeid. Üksikisikutel on järjest vähem tahtmist pühendada aega ja energiat aktiivsele parteitegevuses osalemisele. Passiivne liikmeksolek, mis teiselt poolt meeldiks parteiliidritele, poleks tõenäoliselt meeltmööda tavalistele valijatele üha depolitiseeruvas keskkonnas. Seetõttu on nüüd oluline teada saada, kes jäävad edasi parteisse. Lääne-Euroopa kodanikud toetavad demokraatia ideed sama palju nagu varemgi, nad vaid ei soovi enam nii aktiivselt osaleda nende institutsioonide säilitamises, mida hästi edenev demokraatia vajab.

Artiklile on lisatud mitu ülevaatlikku tabelit kahekümne Euroopa riigi üldise valijaskonna, parteide liikmeskonna, nende riikide eri parteide liikmete hulga kohta aastatel 1980-2000.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

REFERENDUM
Qvortrup, Mads H. How to lose a referendum: the Danish plebiscite on the euro.
The Political Quaterly (2001) no. 2, p. 190–196.

Artiklis keskendutakse Taanis 2000. aasta septembris toimunud referendumile Euroopa ühisraha euro kasutuselevõtu üle ja arutletakse, mis mõju on referendumi tulemusel teistele Euroopa riikidele, kes kavatsevad korraldada rahvahääletust.

Taani hääletajatele anti enne referendumi tungivad soovitused, kuidas referendumil hääletada. Siiski ei teinud nad nii, nagu neil kästi. 28. septembril 2000 lükkas 53,5% hääletajaist tagasi Taani liitumise euroga. Osavõtt hääletusest oli üllatav 87,8%. Referendumi tulemus nõrgestas eurot ja tekitas ägeda debati teistes riikides. Taani referendum tõstis jälle üles küsimuse, kas Briti valijaskond järgib taanlasi, kui see küsimus pannakse rahvahääletusele Ühendkuningriigis. Autor püüab leida põhjusi, miks taanlased vastu hääletasid ja kas referendumitel Euroopa asjade üle on mingeid ühiseid nimetajaid. Taanis ei olnud selle referendumi järele tegelikult konstitutsioonilist vajadust, sest võimuloleval koalitsioonivalitsusel oli nõutava hulga parlamendiliikmete toetus olemas. Siiski on Taanis saanud konstitutsiooniliseks traditsiooniks, et Euroopa küsimused otsustatakse rahvahääletusel.

Tavaliselt väidetakse, et referendumil osalejad lükkavad järjekindlalt tagasi konstitutsioonilised muudatused ja on enamasti konservatiivsel seisukohal. Artikli autori tehtud uuringute põhjal selgus, et 50,9% kõigist referendumitest Lääne-Euroopas alates 1945. aastast on saanud tulemuseks “ei”, seega faktid ei toeta eelmainitud väidet. Autorit huvitab siiski, miks taanlased jäid eitavale seisukohale euroraha-küsimuses, kuigi tavaliselt on nad Euroopa referendumitel öelnud “jah”. Seda enam, et 2000. aasta referendumil olid eurot toetaval poolel valitsus, peamised opositsiooniparteid, ametiühingud ja äriorganisatsioonid.

Euro pooldajad kulutasid umbes 20 miljonit Taani krooni Euroopa ühisraha kampaaniale. Vastaspoolel oli aga kaks eelist: kaua võimul püsinud valitsus ja heal järjel majandus. Neid kahte tegurit seostatakse tihti Euroopa integratsiooni küsimustes toimunud referendumitele vastu hääletamisega. Jah-otsuse poolt ollakse siis, kui valitsus on hiljuti võimule tulnud. Sellel on oma põhjus, sest kõik valitsused murravad oma lubadusi ja ebaõnnestuvad ebapopulaarsete otsuse läbisurumisel. Hääletajad sageli karistavad oma valitsust, kui see ei ole majandusega toime tulnud ja valivad ka siis jah-vastuse. Need kaks tegurit näitavad, et Taani referendum järgis üldist mudelit: hääletajate otsused sõltuvad võimuloleva valitsuse püsimise kestusest ja riigi majanduse seisust.

Qvortrup toob välja tegurid, miks taanlaste referendum oli samas unikaalne, sest kui tavaliselt järgitakse oma juhtliidrite soovitusi, siis taanlased seda ei teinud. Esitatud on ka valitsuse ja parteide tehtud eksisammud kampaania läbiviimisel, mis oli üldse kõige kulukam Taani ajaloos. See oli esimene referendum, kus parteid ja rühmitused kasutasid moodsaid kampaaniavõtteid, nagu fookusgrupid jm, kuid tulemus ei täitnud ikka valitsuse ootusi.

Taani referendumil oli oma eripära, kuid ühtlasi järgiti üldisi printsiipe. Poliitikute, äritegelaste ja ametiühinguliidrite ühistest jõupingutustest ei piisanud, et saavutada rahvahääletusel positiivset tulemust. Autori arvates on see referendum elav näide raskustest kehtiva poliitilise korra muutmisel.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

RAAMATUTUTVUSTUSED

EUROOPA PARLAMENDI VALIMISED
Lodge, Juliet. The 1999 Elections to the European Parliament. Palgrave, 2001. 324 p.

Raamat annab ülevaate viimastest Euroopa Parlamendi valimistest, mis toimusid 10.–13. juunini 1999. Välja on toodud kaks suuremat muudatust Euroopa Parlamendi koosseisus: Euroopa Rahvapartei esilekerkimine suurima parteifraktsioonina pärast 20-aastast Euroopa Sotsialistide Partei “valitsemisaega ” ning liikumine väiksemate parteigruppide hulgas.

Väljaanne koosneb kolmest osast. Esimeses, sissejuhatavas osas käsitletakse Euroopa Parlamendi ja parlamendivalimiste rolli ning dünaamikat Euroopas. Antakse ülevaade esimestest parlamendi otsevalimistest 1979. aastal ning analüüsitakse sellest arengust tulenevat parlamendi mõjuvõimu kasvu Euroopa Liidu tasemel. Väljaande teises osas tutvustatakse viimaste Euroopa Parlamendi valimiste käiku liikmesriikides. Iga liikmesriiki vaadeldakse eraldi, kirjeldatakse valimiste kampaaniat ja tulemusi. Analüüsitakse liikmesriikides võitnud parteide ideoloogilise kuuluvuse mõju Euroopa Parlamendi fraktsioonide kujunemisel. Viimane, kolmas osa spekuleerib eurovalimiste tuleviku üle ning pakub võimalusi, kuidas valimissüsteemi reformida, näiteks kasutada võimalust hääletada elektrooniliselt, et julgustada avalikkust Euroopa Parlamendi valimistel aktiivsemalt osalema.
Külli Kask

KESKKONNAPOLIITIKA
The emergence of ecological modernisation : integrating the environment and the economy? / edited by Stephen C. Young. Routledge, 2000. XIV + 261 p.

Raamat keskendub ökoloogilisele moderniseerimisele, mis kerkis esile 1980.–1990. aastatel demokraatliku industriaalühiskonna keskkonnapoliitikas. Hakati looma kontseptsiooni seostest keskkonna ja majandusliku arengu vahel.

Esimene peatükk käsitleb 1992.–1995. a poliitilisi tagamaid ja vaidlusi, mida tekitas Belgias Rohelise Partei algatatud keskkonnamaksude kehtestamise idee. Analüüsitakse maksude kui poliitilise instrumendi mõjukust. Teises peatükis analüüsitakse erinevate roheliste liikumiste rolli Suurbritannias aastail 1980–1990. Kolmandas peatükis uuritakse, kuidas samal ajal Euroopa Liidus selle probleemiga tegeldi. 1993. aastal võeti vastu Euroopa Liidu keskkonnakaitse viies tegevusprogramm Toward Sustainability (säästva arengu poole). Neljandas peatükis keskendutakse vee reostuse kontrolli programmidele, eriti majanduslike meetmete kasutamisele. Tutvustatakse ka Martin Jänicke ökoloogilise moderniseerimise kapatsiteedi teooriat, mis seletab, miks on mõne riigi keskkonnapoliitika teistest edukam. Viiendas peatükis võrreldakse ökoloogiliselt olulisi struktuurimuutusi industriaalühiskonna majanduses aastatel 1970–1980. Kuuendas peatükis käsitletakse majanduskasvu ja keskkonnakaitse vaheliste suhete muutumist 1980ndatel OECD riikides, keskendudes eriti energeetikasektorile. Eraldi peatükk on pühendatud konservatiivse Suurbritannia suhtumisele säästva arengu põhimõtetesse.

Kokkuvõtvates peatükkides analüüsitakse ökoloogilise moderniseerimise meetodite nõrku ja tugevaid külgi ning kõrvutatakse nelja suunda – vabaturu keskkonnapoliitikat (free market environmentalism), rohelist sotsiaaldemokraatiat, ökosotsialismi ja ökoanarhismi.
Meeli Kõlli

LINNAMAJANDUS
Economics of cities: theoretical perspectives / edited by Jean-Marie Huriot, Jacques-Francois Thisse. Cambridge University Press, 1999. XV + 452 p.

Esseekogumik Põhja-Ameerika, Suurbritannia, Euroopa ja Jaapani juhtivatelt ekspertidelt pakub uusi linnamajandusteooriaid. Põhiküsimus raamatus on, miks kuhjuvad sotsiaalsed ja majanduslikud tegevused vaid mõningatesse kohtadesse. Sellega seoses arutletakse järgmiste probleemide üle: mis on aglomeratsiooni ja hajumise põhilised jõud; miks meil on linnad ja miks nad spetsialiseeruvad teatud tegevustele; miks on globaliseerumisajastul oluline linna lähedus, miks linnad jätkuvalt kasvavad, hoolimata inforevolutsioonist, mis lubab odavat suhtlemist ka pika vahemaa tagant; miks on täheldatav tugev seos linna suuruse ja selle asukoha vahel hierarhias; mis on linnasüsteemide (urban system) kasvu peapõhjused; kuidas saab monotsentriline linn genereerida sekundaarseid töökeskusi; kuidas on seotud linnad ning spetsialiseerunud tööturud; kuidas mõjutab globaliseerumine finantskeskuste geograafiat? Küsimustele vastates on arvestatud mitmesuguseid seletusi ja mudeleid, mis tulenevad ka regionaalsetest erinevustest. Linnade ja majanduse aglomeratsiooni vaadeldakse kui protsessi kahe vastandliku jõu – aglomeratsiooni ja dispersiooni vahel. Erinevalt varasematest teooriatest on uus linnamajandusteooria selles raamatus tugevalt seotud nüüdisaegse majanduse harudega.
Meeli Kõlli

TURISM
Tourism in the 21st century : reflections on experience / edited by Bill Faulkner... [et al.]. Continuum, 2000. XXXII + 325 p.

Kogumik annab ülevaate turismi arengust 20. sajandi teisel poolel ja ka varem ning visandab selle alusel turismi tuleviku 21. sajandil. Pikemas sissejuhatuses peatutakse turismi ajalool. Raamatu esimeses osas käsitletakse turismi arengusuundi tänapäeval ning nende põhjusi, eraldi on tähelepanu pööratud veini- ja ökoturismile. Raamatu teises osas analüüsitakse turismitööstuse juhtimise ja organiseerimise arengut – infotehnoloogia mõju turismile, avaliku sektori ja erasektori organisatsioone, veebimarketingi, koopereeruvat marketingi, festivaliturismi ning transpordi ja turismi seoseid varasemal ajal ja praegu. Kolmandas osas arutletakse mõningate metodoloogiliste küsimuste üle, mis mõjutavad turismiuuringuid 21. sajandil. Vaatluse all on turismiuuringud 20. sajandil, turisti käitumise uuringud, subjektiivsus turismis. Raamatu viimastes peatükkides käsitletakse majanduse globaliseerumise mõju turismile ning vaadeldakse turismi arengut tulevikus kaose- ja keerukusteooria põhjal.
Meeli Kõlli

DEMOKRAATIA
Pridham, Geoffrey. The dynamics of democratization: a comparative approach. Continuum, 2000. VIII + 330 p.

Bristoli Ülikooli politoloogiaprofessori Geoffrey Pridhami monograafias analüüsitakse Lääne- ja Ida-Euroopa ühiskondade demokratiseerumise dünaamikat Teisest maailmasõjast tänapäevani. Teoses on oluline koht Euroopa postkommunistlike riikide üleminekuperioodi dünaamika, Euroopa integratsiooni ja ühiskondade konsolideerumise analüüsil. Käsitletud on Euroopa ühiskondade demokratiseerumise ajaloolisi determinante, režiimimuutuste põhjusi. Vaadeldud on uute demokraatiate konsolideerumist rahvusvahelises kontekstis, majanduse transformatsioone, riikluse, rahvusliku identiteedi ja demokratiseerumise suhet, demokraatlike traditsioonide loomist kodanikuühiskonnas, ühiskonna killustumist, autoritaarseid pöördeid, ebademokraatlikke režiime, eliiti ja selle valikuid ühiskonna muutumise protsessis.
Katrin Männi