SUMMARIA SOCIALIA	2000 4	TAGASI väjaannete lehele
Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

Koostanud ja toimetanud Giina Kaskla, keeleliselt toimetanud Krista Tukk,
refereerijad näidatud artiklite juures
* Artiklit saab tellida ka elektroonilises versioonis.

Õigusloome teooria ja praktika
Dorbeck-Jung, Bärbel. Realistic legisprudence : a multidisciplinary approach to the creation and evaluation of legislation	2
Valitsusvälised organisatsioonid ja rahvusvaheline õigus
Nowrot, Karsten. Legal consequences of globalization : the status of non-governmental organizations under international law	3
http://www.law.indiana.edu/glsj/vol6/no2/10nowrfinal.pdf
Euroopa ühenduse õiguse vahetu mõju
Ojanen, Tuomas. EY:n oikeuden horisontaalinen välitön oikeusvaikutus	3
Feminism ja poliitika
Tickner, Ann J. Why women can’t run the world: international politics according to Francis Fukuyama	4
Sooline diskrimineerimine USAs ja Euroopa Liidus
Kubal, Ursula R. U.S. multinational corporations abroad : a comparative perspective on sex discrimination law in the United States and the European Union	5
Tagasi Euroopasse
Lagerspetz, Mikko. The Cross of Virgin Mary’s Land : a study in the construction of Estonia’s "return to Europe"	6
Etnopoliitika ja Venemaa demokraatia
Kaspe S. I. Demokratitsheskije shansõ i etnopolititsheskije riski v sovremennoi Rossii	7
Shveitsi uus põhiseadus
Kayser, Martin ; Richter, Dagmar. Die neue schweizerische Bundesverfassung	8
Shannoni vabakaubanduspiirkond
Andreosso-O’Callaghan, Bernadette. Territory, research and technology linkages – is the Shannon region a propitious local system of innovation?	9
Suhtumine maksupoliitikasse Rootsis
Edlund, Jonas. Public attitudes towards taxation : Sweden 1981-1997	10

Artiklis arutletakse võimaluse üle formuleerida teatud "hea seadusandluse" põhimõtteid. Õigusloome teooria vaatenurgast väidetakse, et seadusandluse kvaliteet põhineb märksa enamatel väärtustel kui ainult õiguskindlusel ja efektiivsusel. Tutvustatakse teoreetilist lähenemist, mida nimetatakse realistic legisprudence ja selle põhimõisteid ning meetodeid, samuti määratletakse hea seadusandluse põhimõtted. Näitamaks kuivõrd on need põhimõtted kasutatavad seadusandluse loomisel ja hindamisel, võrreldakse neid vastavate Hollandis ja Saksamaal kehtestatud kvaliteetse seadusandluse kriteeriumidega.

Realistic legisprudence'i (RL) kui rakendusteooria põhiliste eelduste ja eesmärkide selgitamisel kasutatakse multidistsiplinaarset lähenemist, sidudes õigusteooria, avaliku õiguse, sotsiaal- ja poliitikateooria ning eetikaalased teadmised, millele tuginedes on võimalik välja töötada mõistlikke soovitusi seadusandluse kvaliteedi kohta.

RL teoreetilises raamistikus seostatakse õigust nii väärtuste kui moraaliprintsiipidega ning käsitletakse seda kultuurilise fenomenina, kus hea seadusandluse põhimõtted on seotud traditsiooniga. Teisalt on RL teooria aluseks üksikisiku tegutsemine teatud keskkonnas. Seadusandliku tegevuse viisidena nähakse seaduste formuleerimist, täideviimist, kontrolli ja hindamist. Seadusloomes osalejatena käsitletakse seadusandlusega tegelevaid ametiisikuid (legal community) ja üksikisikuid, kellele seadusandlus on suunatud (social community). Üksikisiku tegevus põhineb kogemustel ja sotsiaalsetel teadmistel, st õigusaktidega kavatsetakse saavutada teatud eesmärke ning lahendada teatud probleeme. Üldisi ootusi käsitletakse kui üksikisiku ja teda ümbritseva sotsiaalse keskkonna järjepideva koosmõju tulemust. Van de Graafi ja Hoppe järgi on RL seotud niisuguse seadusandliku käitumisega, mis sisaldab seadusandluse kvaliteedi analüüsi ja hindamist, oluliste huvigruppide osalust, huvide kaalumist ja dialoogi hindamisprotsessis.

Seadusandluse kvaliteedi hindamise põhialused tulenevad Peter Nolli optimaalse juhtimise (optimal governance) ja Philip Selznicki paindliku regulatsiooni (responsive regulation) alastest töödest. P. Nolli pragmaatilise käsitluse järgi peaks optimaalne juhtimine seadusandluse tasandil vähendama võimu kuritarvitamist ja tagama õiglust. Seetõttu on hea seadusandluse põhimõtete eetiliseks tuumaks piirangute ja tasakaalu keeruline süsteem. P. Selznicki paindliku regulatsiooni sisu on eesmärgipärasus, st seaduse eesmärk on efektiivselt toime tulla sotsiaalsete probleemidega.

P. Nolli ja P. Selznicki töödele tuginedes esitatakse kolm hea seadusandluse põhimõtet: optimaalne regulatsioon, mõistlik reguleerimine ja tulemuste korrigeerimine. Optimaalset regulatsiooni iseloomustab regulatsiooni vajadus, regulatsiooni mõju, proportsionaalsus ja seaduslikkus. Mõistlikku reguleerimist iseloomustavad seadusandliku protsessi põhiseaduslikud alused, oluliste huvigruppide osalus, probleemi ja eesmärkide üle peetav dialoog, huvide kaalumine, empiirilisel teadmisel põhinev seadusandlik tegevus ja regulatsiooniprotsessi läbipaistvus. Kontrolli ja korrigeerimist kirjeldavad demokraatlik kontroll, sisekontroll, sõltumatu väliskontroll ja juhitavus.

VALITSUSVÄLISED ORGANISATSIOONID JA RAHVUSVAHELINE ÕIGUS

Nowrot, Karsten. Legal consequences of globalization : the status of non-governmental organizations under international law.
Indiana Journal of Global Legal Studies. Vol. 6 (1999) no. 2, p. 579-645.
http://www.law.indiana.edu/glsj/vol6/no2/10nowrfinal.pdf

K. Nowrot käsitleb oma artiklis valitsusväliste organisatsioonide (non-governmental organizations - NGO) kasvavat rahvusvahelist mõju. Artiklis analüüsitakse NGOde muutunud õiguslikku staatust rahvusvahelise õiguse kontekstis ja põhjendatakse NGOde rahvusvahelise õigusliku staatuse sätestamise vajalikkust.

Kõigepealt antakse lühiülevaade NGOde kui rahvusvahelises poliitikas osalejate arenguloost alates kristlikest kirikutest ning orjapidamise vastu võitlevatest ühingutest kuni Punase Ristini. Teises osas hinnatakse NGOde kasvavat osalust rahvusvahelises süsteemis, mida põhjustavad globaliseerumine ja transnatsionaalsete korporatsioonide arvu suurenemine. Globaliseerumisega seondub ka telekommunikatsioonide ja infotehnoloogia areng, mis võimaldab pidada tihedat rahvusvahelist dialoogi sarnaste huvidega inimgruppide vahel.

Artikli kolmandas osas kirjeldatakse NGOde erinevaid funktsioone rahvusvahelises otsustusprotsessis ja nende rolli sõltumatute regulatsioonisüsteemide loomisel, samuti NGOde kasvanud osaluse eeliseid ja sellega kaasnevaid probleeme. Rahvusvahelise otsustusprotsessina vaadeldakse erinevate riikide koostööd ja diplomaatiat, kus NGOd osalevad mitmel tasandil, alates ettepanekute tegemisest rahvusvaheliste õigusaktide muutmiseks ja uute väljatöötamiseks kuni rahvusvahelistel läbirääkimistel, konverentsidel ja rahvusvaheliste lepete sõlmimisel osalemiseni.

Neljandas osas arutletakse selle üle, kas rahvusvahelise süsteem ise nõuab NGOde integreerimist rahvusvahelisse õigusesse. NGOde tegevuse analüüs näitab, et ühelt poolt täidavad need organisatsioonid "survegrupi" olulist rolli globaalsel tasandil ja annavad konstruktiivse osa globaalprobleemidele lahenduste otsimisel. Teisalt saab selgeks, et NGOde mõjujõu tõenäoline kasv lähiaastatel nõuab nende integreerimist rahvusvahelisse õigusesse.

Viiendas osas hinnatakse õiguslikke võimalusi anda NGOdele rahvusvaheline õiguslik staatus ning kuuendas osas vaadeldakse mõningaid strateegiaid rahvusvahelise õiguse jõustamiseks NGOde suhtes.

Artikli lõpus otsitakse vastust küsimusele, kas muutuste tõttu kaasaja rahvusvahelises ühiskonnas, samuti NGOde tegevuse tõttu, võib rahvusvahelist süsteemi pidada globaalühiskonnaks. Artikli autor on seisukohal, et kuigi rahvusvaheline ühiskond pole veel muutunud globaalühiskonnaks, nõuab riigist sõltumatute tegurite mõju ja tähtsuse kasv, et rahvusvaheline õigussüsteem seda peegeldaks.

Artikkel annab ülevaate Euroopa Ühenduse õiguse vahetust horisontaalmõjust ja vahetu mõju doktriini kujunemisest. Supranatsionaalse Euroopa Ühenduse õiguse erinevus rahvusvahelisest avalikust õigusest seisneb selles, et see laieneb otseselt ka üksikisikute vahelistele suhetele (vahetu horisontaalmõju) mitte ainult riigi ja üksikisiku suhetele (vahetu vertikaalmõju).

Juba 1958. a sõlmitud EÜ asutamisleping sisaldas artikleid, mille sätetest võis välja lugeda üksikisikute õigusi ja kohustusi. Horisontaalmõju ulatust on laiendanud Euroopa Kohus oma tõlgendustega seoses vahetu mõju doktriiniga. Kohtulahendis Van Gend en Loos (1963) tunnistas Euroopa Kohus esmakordselt üksikisikuid EÜ õiguse subjektidena.

Euroopa Kohtu seisukoht direktiivide horisontaalmõju kohta väljendus Marshalli kohtuasjas (1986), mille järgi on direktiivi adressaadiks liikmesriik ja kuna see loob kohustusi ainult liikmesriikidele, siis pole seda võimalik kasutada üksikisikute vahelistes suhetes.

Marshalli otsuse üheks põhjuseks loetakse seda, et juba direktiivide vertikaalmõju oli leidnud märgatavat vastasseisu nt Saksamaal ja Prantsusmaal. Kui Euroopa Kohus oleks Marshalli kohtuasjas läinud veel sammu kaugemale, tunnistades direktiivide horisontaalmõju, oleks see võinud põhjustada konflikti ning suurendada veelgi lõhet Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute vahel.

Marshalli otsus ei lõpetanud siiski diskussiooni direktiivide horisontaalmõju võimalikkuse üle. Üheks põhjuseks tuuakse, et direktiivide horisontaalmõju keelamine asetab ebavõrdsesse olukorda avaliku ja erasektori töötajad. Vastuväidetest hoolimata on Euroopa Kohus jäänud oma seisukohale kindlaks põhjendusega, et direktiividest tulenevaid vaidlusi saab ära hoida rakendades direktiive õigeaegselt, kuna vastavad kohtuasjad on alati alguse saanud sellest, et liikmesriik pole suutnud tähtajast kinni pidada või on rakendanud direktiivi valesti. Lisaks on direktiividele vahetu horisontaalmõju andmine EÜ pädevust puudutav küsimus, mis eeldaks asutamislepingu muutmist.

Lõpetuseks võib öelda, et ajalooliselt on vahetut horisontaalmõju kasutatud väga harva. Vahetu mõju doktriini on seni rakendatud üksikisiku ja riigi vahelistes suhetes. EÜ õigus puudutab siiski juba ka neid valdkondi, mis traditsiooniliselt on kuulunud eraõiguse alla. Päevakorral on lepinguõiguse põhimõtete kodifitseerimine ja eraõiguse harmoniseerimine. Kui sellised arengutendentsid jätkuvad, hakkab EÜ õigus juba otsesemalt üksikisikute vahelisi suhteid puudutama.

A. Tickneri artikkel on omalaadne vastukaja ajakirjas Foreign Affairs ilmunud Francis Fukuyama artiklile Women and the Evolution of World Politics. A. Tickner analüüsib nimetatud artikli põhiseisukohti ja püüab kummutada vääritimõistmisi.

Feministide kriitika näib sageli lähtuvat eeldusest, et feministide meelest on naised "paremad" kui mehed. Rahvusvaheliste suhete käsitlustes väljendub see süüdistustes, et (1) feministid peavad naisi rahuarmastavamateks kui mehi, (2) naiste juhitavas maailmas on vähem vägivalda, (3) naiste juhitud maailm on moraalselt parem. Seejuures tuginevad feministide kriitikud M. Thatcheri, G. Meiri, I. Gandhi näitele, kes nende arvates riigijuhtidena käitusid samuti kui mehed.

Artikli autori arvates kinnistab naiste seostamine rahuga soolisi stereotüüpe, mille kohaselt kirjeldatakse mehi aktiivsemate ja naisi passiivsematena, mehi tegutsejate ja naisi ohvritena, mehi ratsionaalsete ja naisi emotsionaalsetena. Sellised stereotüübid kahjustavad ühtviisi nii naiste usaldatavust rahvusvahelise poliitika ja riikliku julgeoleku küsimustes kui ka rahu üldiselt, sest kuni rahu seostatakse naiselikkuse ja passiivsusega, jääb rahu mõiste utoopiliseks ja ebarealistlikuks. F. Fukuyama väide, et naised on rahumeelsemad kui mehed, suunab A. Tickneri arvates tähelepanu kõrvale mitmetelt rahvusvahelise poliitika olulistelt feministlikelt teemadelt.

Feministide arvates on naiste seostamine rahu, idealismi ja ebapraktilisusega neid rahvusvahelisest poliitikast eemal hoidnud. Tegeldes sõja ja rahu küsimustega esitavad feministid pigem küsimusi sõjaliste konfliktide olemuse kohta, kui väitlevad naiste rahumeelsuse ja meeste agressiivsuse üle. Feministlike küsimuste ringi kuuluvad inimõigused sõjaolukorras (vägistamine, prostitutsioon, põgenikud, tsiviilisikutest ohvrid). Feministid on tõstatanud probleemi julgeoleku laiemast määratlemisest, mis hõlmaks ka strukturaalse ja ökoloogilise vägivalla küsimusi. Viimastega seoses uuritakse majanduse globaliseerumise ja struktuurimuudatuste mõju naistele, samuti keskkonna halvenemisega seonduvaid probleeme.

Lähis-Idas läbiviidud uuringud kinnitavad, et naised ei ole meestest sugugi vähem sõjakad kui küsimus puudutab Araabia-Iisraeli konflikti. Samas on sugupoolte võrdsust toetavad mehed ja naised rohkem meelestatud kompromisside leidmisele konfliktide lahendamisel. Autori arvates peaks meeste agressiivsuse käsitlemise asemel püüdma paremini mõista ebavõrdseid sotsiaalseid hierarhiaid, sh soolisi hierarhiaid, mis soodustavaid konflikte, ebavõrdsust ja rõhumist. Feministide argumentide kohaselt on sõjalised konfliktid tõenäolisemad ühiskondades, kus on suurem sooline ebavõrdsus.

Artiklis võrreldakse Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide õiguspraktikat soolist diskrimineerimist puudutavates küsimustes. Analüüsitakse kolme valdkonda: võrdne palk, võrdne kohtlemine ja seksuaalne ahistamine.

Euroopa Liidus kehtivad võrdse tasustamise põhimõtted on olemuselt palju edumeelsemad kui analoogsed tõekspidamised USAs. Euroopa Liidus lähtutakse võrdse tasustamise määratlemisel töö "võrreldava väärtuse" põhimõtetest. USA õiguspraktika nõuab antud kontekstis, et töö peab olema "olemuselt võrdne".

"Olemuselt võrdse" töö teooria kohaselt peab tööandja maksma võrdset töötasu mees- ja naissoost töötajatele, kes töötavad samadel tingimustel ja teevad tööd, mis eeldab võrdseid oskusi, tulemusi ja vastutust. Määrav ei ole mitte ametinimetus, vaid töökohustused.

"Võrreldava väärtuse" standard toob esile võrdse tasustamise vastavalt töö võrdsele väärtusele. "Võrreldava väärtuse" teooria järgi peab töö, mida naised on traditsiooniliselt teinud, olema tasustatud samamoodi kui töö, mida mehed on traditsiooniliselt teinud, juhul kui töö on "võrreldava väärtusega". Euroopa Liidu võrdse tasustamise teooria seab esiplaanile tööandjate kohustused. Töö väärtuse hindamisel on aluseks töötajate kvalifikatsioonisüsteemid ja kutsealade klassifikatsioonid.

Artikli kõige mahukam osa on suunatud USAs ja Euroopa Liidus rakendatavate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtete tutvustamisele. Nii Euroopa Liidus kui ka USAs eristatakse tahtlikku ja mittetahtlikku diskrimineerimist.

Kõige olulisem erinevus USA ja EL õiguse vahel antud valdkonnas on suhtumine töötavatesse rasedatesse naistesse. Erinevalt USA õigussüsteemist, kus rasedat naist käsitletakse võrdselt puuetega töötajaga, ei peeta Euroopa Liidu praktikas rasedust patoloogiliseks nähtuseks. Rasedust puudutavate EL direktiividega luuakse rasedatele tööajal spetsiaalsed õigused ja tingimused.

Töötajate kaitse seksuaalse ahistamise aspektist on USA seadusloome palju arenenum kui Euroopa Liidu liikmesriikide oma. Antud hetkel kehtivad EL liikmesriikidele vaid soovitusliku iseloomuga aktid.

USA praktikat ja EL soovitusi võrreldes selgub, et analüüsides situatsiooni töökohal rakendatakse USAs nn mõistliku isiku kriteeriumi, aga Euroopa Liidus pööratakse tähelepanu eelkõige konkreetset inimest mõjutanud diskrimineerivale käitumisele. USA õiguspraktika keskendub nii objektiivsele kui ka subjektiivsele standardile. Juhul kui vastav direktiiv Euroopa Liidus vastu võetakse, on EL tööandjatel seksuaalse ahistamise vältimisel suuremad kohustused kui USA tööandjatel.

M. Lagerspetz käsitleb oma artiklis Eesti naasmist Euroopasse uute sidemete loomisena Läänega, sh Euroopa Liidu ja NATOga. Niisugune areng vajab põhjendamist nii oma riigi kodanike kui tulevaste Lääne partnerite silmis. Üheks võimalikuks teeks on postsotsialistlike riikide euroopaliku kultuurilise ja ajaloolise identiteedi rõhutamine. Autor käsitleb selles kontekstis näitliku juhtumina riikliku teenetemärgi Maarjamaa Risti asutamise lugu Eestis.

Artikkel algab arutlusega Euroopa idapiirist, mis on seotud majanduslike, poliitiliste, julgeoleku ja kultuurilise ühtekuuluvuse küsimustega. Läänes näib valitsevat üksmeel Euroopa Liidu ja NATO laienemise vajalikkuse osas. Rõhutatud on asjaolu, et uute liikmete vastuvõtmine ei sõltu nende riikide majandusest ja kaitsevõimest, vaid demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ning vähemuste õiguste kaitse põhimõtete tunnustamisest. Euroopa Liitu ja NATOsse pürgimisel ei ole oluline mitte üksnes poliitiliste ja majanduslike reformide edu, vaid ka võime esineda kultuuriliselt ja ajalooliselt Läände kuuluva riigina.

Kõneldes Maarjamaa Risti teenetemärgist märgib autor, et see on Eesti välissuhtlemise element. Maarjamaa Risti heraldilised sümbolid ja nimi viitavad Saksa ristirüütlitele ja katoliku kirikule. Meenutades lühidalt teenetemärkide seaduse menetlemist Riigikogus 1995. a mais ja selle kajastusi Eesti meedias, osutab autor president Lennart Meri uuele ajalookäsitlusele, kus baltisakslaste roll Eesti ajaloos on ümber hinnatud.

Ida-Euroopa riikide poliitilist arengut on käsitletud kui moderniseerumist või postmoderniseerumist, kuid seda protsessi võib vaadelda ka tagasipöördumisena nende ühiskondade ajaloo eelmiste etappide juurde. Claus Offe on sellist arengut nimetanud "kolmekordseks transformatsiooniks" ja selle puhul on üheks olulisemaks ülesandeks uue ühiskonnakorra legitimeerimine. Mõiste "tagasipöördumine" annab vastuse nii identiteedi kui legitiimsuse küsimustele. Moderniseerumist ja tagasipöördumist võib ühendada väitega, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid taasühinevad Euroopa moderniseerumisprotsessis, kusjuures Euroopa ühendab endas nii mineviku kui tuleviku. Rõhutades päritud euroopalikkust võivad need riigid õigustada oma eesmärki ühineda Lääne poliitiliste struktuuridega nii oma riigi kodanike kui ka teiste riikide avalikkuse silmis. Lennart Meri uus ajalookäsitlus ongi seotud läänesuunalise poliitika legitimeerimisega Ida-Euroopas.

Kaspe S. I. Demokratitsheskije shansõ i etnopolititsheskije riski v sovremennoi Rossii.
POLIS (1999) no. 2, s. 32-43.

Autor nimetab Venemaal toimuvaid protsesse järjekordseks demokraatia kehtestemise eksperimendiks, mida ei saa veel pidada pöördumatuks. S. Huntingtoni poolt sõnastatud ja R. Darendorfi poolt arendatud kriteeriumide kohaselt võib pidada demokraatiat kinnistunuks siis, kui nimetatud demokraatia raames on vähemalt kaks korda vahetunud demokraatlikult valitud võim. Seega võib Venemaa demokraatiat selle järgi hinnata mitte varem kui 2004. a.

Käsitledes demokraatiaga seotud olulisemaid probleeme Venemaal, osutab autor kõigepealt sellele, et nii teaduslikes kui ka poliitilistes väitlustes on ilmnenud võimetus või tahtmatus defineerida demokraatia olemust.

Erilist tähelepanu demokraatia stabiliseerimisel väärib Venemaa riikluse etnopoliitiline mõõde, kuigi Venemaa poliitilise spektri kõige demokraatiameelsemad jõud näitavad selles osas üles täielikku ükskõiksust. Selle kinnituseks tsiteerib autor Venemaa endist peaministrit S. Kirijenkot: "Kõik rahvuslikud probleemid tulenevad sellest, et me nendega tegeleme. Kui ei tegeleks, poleks ka probleeme."

Tõsiseks probleemiks Venemaa jaoks võib osutuda asjaolu, et demokraatia mudelid pärinevad Lääne tsivilisatsioonist, seega teistsugusest kultuuritraditsioonist ja väärtussüsteemist. Lääne demokraatlikud riigid on rahvusriigid, Venemaal seevastu valitseb etnokultuuriline ja etnopoliitiline heterogeensus. Autor viitab ka sellele, et klassikaline rahvuslikule ühtsusele, keelelisele homogeensusele ja ühisele kultuuriidentiteedile toetuv rahvusriigi mudel ei ole ühiskonnateooriates enam valitsev.

Lisaks sellele, et Venemaa jaoks ei leidu etnopoliitiliste riskidega toimetulevat demokraatia mudelit, leiab autor, et kõige keerulisemaks ülesandeks on kogu poliitilise kultuuri muutmine. Selleks tuleks kasutada riikliku haridussüsteemi võimalusi, et arendada poliitilist kultuuri ja sellega tagada poliitilist stabiilsust. Teiste riikide kogemus näitab, et kriisiolukordades võib üldriiklik haridusprojekt osutuda oluliseks integreerivaks teguriks.

Shveitsi uus põhiseadus jõustus 1. jaanuaril 2000. Tegemist on kolmanda põhiseadusega alates 1848. a, kui moodustati Shveitsi Konföderatsioon. Uus põhiseadus asendab senist 1874. a pärinevat ja korduvalt täiendatud põhiseadust, mis on aegunud mitte ainult keeleliselt, vaid ka sisuliselt.

Arvestades eelnenud ebaõnnestumist (1977. a rahvahääletusele pandud põhiseaduse eelnõu kukkus läbi), toimisid Shveitsi parlament ja valitsus äärmise ettevaatusega ning vältisid reformi nimetamist uue põhiseaduse loomiseks. Selle asemel rõhutati, et tegemist on jõus olevate konstitutsiooniliste seaduste liitmisega põhiseaduse teksti. Sellist lähenemisviisi nimetati põhiseaduse ajakohastamiseks (sks Nachführung, pr mise à jour), et viia tekst tegeliku põhiseadusliku praktikaga kooskõlla. Põhiseaduse muutmisel võeti arvesse kohtupraktikat põhiseaduse tõlgendamisel (kirjutamata õigust) ja rahvusvahelisi konventsioone (eriti inimõiguste osas, kuna vanas põhiseaduses puudus nn põhiõiguste kataloog) ning muudatused valmistati ette mitme eraldi reformipaketina.

Kõige enam erimeelsusi ja alahoidlike jõudude vastuseisu kutsusid esile rahvusvahelise õiguse ülimuslikkuse, sõjaväe, välismaalaste, streigiõiguse, vahetu demokraatia, neutraliteedi ja laste õigustega seotud küsimused. Siiski tehti poliitiliselt vaoshoitud põhiseaduse ajakohastamise varjus mitmeid olulisi reforme, mitte ainult iluravi.

Uus põhiseadus määratleb Shveitsi riiki nii kultuuriliselt kui poliitiliselt pluralistlikuna. Põhiseaduse kaasaegne vaim väljendub artiklis 2, kus riikluse eesmärkide hulgas on välja toodud säästlik areng, kultuuriline mitmekesisus, võrdsed võimalused meestele ja naistele, loodusressursside kaitse ja rahumeelse ning õiglase rahvusvahelise korra taotlemine. Võrdsete õiguste puhul osutavad autorid, et uus põhiseadus keelustab diskrimineerimise mitte ainult traditsiooniliste kriteeriumide nagu rass, sugu või usutunnistus põhjal, vaid ka füüsilise, vaimse või psüühilise puude, ea, elustiili ja seksuaalse orientatsiooni alusel. Täpsemalt ja tänapäeva tingimustele vastavalt on põhiseaduses sätestatud keelelised õigused ja vähemuste õigused, välissuhtlemine ning demokraatia põhimõtted.

Autorite hinnangul esindab Shveitsi uus põhiseadus kaasaegset tüüpi põhiseadust, mis rõhutab väikese riigi vastutust ühineva ja vastastikku sõltuva maailma osana.

Rahvusvahelisi kõrgtehnoloogilisi ettevõtteid hakati Iirimaale asutama juba 1950ndatel aastatel. Sarnaselt alustanud Kagu-Aasia riigid on välisinvesteeringute ning imporditud tehnoloogia baasil kujundanud arenenud tööstusstruktuuri, mis mitmetes infotehnoloogia valdkondades on praegu juhtival kohal maailmas. Iirimaa kodumaine tööstus ei ole aga siiani jõudnud enamiku Euroopa Liidu liikmesriikidega tehnoloogiliselt samale tasemele. Iiri tööstuse mahajäämust põhjustab ettevõtete vähene vastuvõtlikkus uuendustele, rahvusliku innovatsioonisüsteemi nõrkus ning teadus- ja arendustegevuse ning rahvusvaheliste kõrgtehnoloogiliste ettevõtete vaheliste sidemete puudumine.

Aktiivne teadus- ja tehnoloogiapoliitika pole kunagi olnud Iirimaa majanduspoliitika põhisuund, selle probleemiga hakati riiklikul tasemel tegelema alles 1990ndatel aastatel, kui loodi esimesed institutsioonid innovatsiooni arendamiseks. Erandi moodustab Iirimaa idaosas asetsev Shannoni regioon, mis eristub teistest piirkondadest suhteliselt arenenud kodumaise tööstuse poolest. Regiooni võib pidada esimeseks kaasaegseks vabakaubanduspiirkonnaks maailmas, seal asuv Plassey tehnoloogiapark on esimene Iirimaal ning selle keskus on Limericki ülikool.

Uurimuse eesmärk on võrrelda kohaliku majandusarengu ja innovatsioonisüsteemi erinevaid mudeleid. Artikli teoreetiline osa annab lühikese ülevaate tehnoloogilist arengut mõjutavatest teguritest nagu majanduslikud, geograafilised, sotsiaal-kultuurilised, institutsionaalsed ja ajaloolised tingimused.

Shannoni regiooni analüüsitakse kui spetsiifiliste majanduslike ja tehnoloogiliste tingimuste kogumi ilmekat näidet. Uurimuse aluseks on võetud Shannoni regioonis tegutsevate kodu- ja välismaiste ettevõtete majandustulemused ning investeeringud teadus- ja arendustegevusse. Andmeid võrreldakse tööstusharude kaupa nii regioonisiseste kui ka Iirimaa keskmiste näitajatega.

Rahvuslike standardite järgi pühendavad Shannoni regiooni ettevõtted uurimistöödele suhteliselt suurt tähelepanu. Hinnates firmade teadus- ja uurimistöödele ning koolitusele ja seadmete uuendamisele pühendatud investeeringuid protsentuaalselt, selgub, et kodumaised elektroonikatööstuse ja masinaehitusettevõtted on välisettevõtteid isegi ületanud. Paraku ei ole seda märgata kõigis tööstusharudes. Shannoni regiooni innovatsioonipotentsiaal on kaugel maksimumist, raskusi tekitab eelkõige vastava finantsmehhanismi puudumine. Samuti võiks ettevõtete ja teadusasutuste koostöö olla märksa tihedam. Soodsamad tingimused tööstuse arenguks looks eelkõige riigi infrastruktuuride arendamine.

On ilmne, et Iirimaa tööstuspoliitika, mis põhineb peamiselt välisinvesteeringute meelitamisel riiki, vajab korrigeerimist. Kui tahetakse arendada tööstust kogu Iirimaal ja säilitada atraktiivsust rahvusvaheliste kõrgtehnoloogiaettevõtete jaoks, peab seda tegema pigem tugeva tehnoloogilise konkurentsivõime baasil kui vaid välisinvesteeringute soodustamise ja ettevõtlusele kehtestatud madalate maksude abil.

Autor analüüsib 1981-1997 läbiviidud uuringute andmetele toetudes Rootsi avalikkuse hoiakuid maksupoliitika suhtes, et selgitada, kas heaoluriigis Rootsis on rahulolematus maksustamisega suurenenud. Artiklis on kasutatud kuue üleriigilise uuringu andmeid ning tulemusi analüüsides tuleb silmas pidada olulisi muutusi maksusüsteemis uuritaval ajavahemikul ja majanduslikku langust 1990ndatel. Kasvav tööpuudus ja vähenenud maksude laekumine on pingestanud suhtumist heaoluriiki.

Artiklis tutvustatakse maksupoliitika muutusi 1980ndatel ja 1990ndate alguses. Maksureformi üheks eesmärgiks oli kindlustada, et 80% täistööajaga töötajatel ja 90% maksumaksjatel jääks maksu piirmäär alla 50%. Põhilisteks muutusteks 1991. a täielikult jõustunud maksusüsteemis olid üldised ja ühetaolised maksud kaupadele ja teenustele (25%) ning kapitalile (30%), ettevõtete tulumaksumäära vähendamine, maksusoodustuste vähendamine ja tulumaksumäära alandamine. Vaatamata maksusüsteemi muutmisele jäi Rootsi majanduslik olukord problemaatiliseks ja maksureformi on peetud üheks sissetulekute kasvava ebavõrdsuse põhjustajaks. Kokkuvõtlikult võib heaoluriigi arengut 1980. a-te Rootsis iseloomustada sotsiaalkindlustuse jätkuva laienemisena.

Kirjeldatud sotsiaalpoliitiliste muutuste kontekstis on artiklis analüüsitud elanike hoiakute muutumist maksustamisse. Enamik elanikest nõustub väitega, et silmas pidades riigi poolt pakutavaid avalikke hüvesid, ei ole maksud liiga kõrged. Rootsi ühiskonna enamus ei poolda maksude asendamist osutatud teenuste eest tasumisega.

Märgatavad on teatud erinevused inimeste hoiakutes. Ajavahemikul 1981-1992 võib täheldada, et rahulolematus maksusüsteemiga vähenes. 1992-1996 täheldatud suund jätkub, kuid ilmneb rahulolematus maksude ja riigi pakutavate avalike hüvede suhtega. Nimetatud areng jätkub ka 1997. a ning sellega kaasneb suurenev rahulolematus maksude piirmääradega ja üldise maksude tasemega.

Andmete tõlgendamisel märgib artikli autor, et 1990ndatel ilmnenud rahulolematust võib selgitada hoolekandeprogrammide kärpimisega. Suhtumises maksudesse pole olulisi ja süstemaatilisi erinevusi noorte ja vanade, meeste ja naiste vahel. Analüüsides suhtumist maksustamisse lähtudes tööhõivest, on seosed märksa püsivamad. Erasektoris hõivatud inimesed on maksudega rohkem rahulolematud ja toetavad vähem maksude progresseeruvuse suurendamist kui avalikus sektoris hõivatud. Lõpetuseks nendib artikli autor, et mitmetel põhjustel on raske otsustada, kas Rootsi on silmitsi kriisiga või on tegemist avalikkuse toetuse ajutise langusega.