RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2003 - 3 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest.
Raamatututvustused. Uued raamatud: majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Euroopa Liit Vabatahtlikud ühendused Naisparteid Identiteet Sotsiaalteenused Töötus ja vaesus Tööhõivepoliitika |
EUROOPA LIIT
Karp, Jeffrey A.; Banducci, Susan A.; Bowler, Shaun. To know it is to
love it? Satisfaction with democracy in the European Union.
Comparative Political Studies. Vol. 36 (2003), no. 3, p. 271-292.
Artikkel käsitleb Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide kodanike suhtumist ELi institutsioonidesse. Uuritakse, kas kodanike hinnanguid mõjutab rahulolu demokraatia toimimise viisiga ELis ning millised seosed on kodanike poliitiliste teadmiste ja institutsioonidele antud hinnangute ning demokraatiaga rahulolu vahel. Artikli autorid toovad välja demokraatia toimimise hindamise olulised tegurid ja esitavad mitmeid hüpoteese. Hüpoteeside kohaselt väljendavad inimeste hinnangud ELi toimimisele tõenäoliselt hinnangut oma riigi valitsuse toimimisele, kui nende teadmised ELi kohta on napid. Kui inimesed teavad EList rohkem, siis peegeldavad hinnangud ELi demokraatlikule toimimisele hinnanguid ELi institutsioonidele.
Varasemad ELi liikmesriikides tehtud avaliku arvamuse uuringud on näidanud, et rahva toetus Euroopa integratsioonile on seotud liitumisest saadava majandusliku kasuga (Eichenberg & Daltor, 1993; Gabel, 1998; Gabel & Whitten, 1997), samuti mitmesuguste ideoloogiliste orientatsioonidega (Anderson, 1998; Janssen, 1991) ning rahuloluga oma riigi institutsioonidega (Sanchez-Cuenca, 2000). Nende järelduste põhjal tuletavad artikli autorid kolm selgitust ELi demokraatiaga rahulolule: ELi institutsioonide usaldusväärsus, ELi liikmeks olekust saadav majanduslik kasu ja poliitiline teadlikkus ehk kognitiivne mobilisatsioon.
Varasemate uuringute kohaselt on hinnangud ELi institutsioonidele tihedasti seotud demokraatiaga rahuloluga (Klingemann, 1999; Norris, 1999). Väide, et demokraatiat on vähe, rõhutab fakti, et avalikkusel puudub kontroll ELi peamiste otsuseid tegevate institutsioonide üle. Et Europarlament on ainus kodanikele vahetult aru andev institutsioon, siis võiks ELi legitiimsust suurendada Europarlamendi tugevdamine ning ELi otsustusprotsessis Europarlamendi osatähtsuse kasvades võivad kodanikud hinnata ELi demokraatiat kõrgemalt. Tõenäoliselt usaldataks pigemini Europarlamenti ning suhtutaks skeptiliselt institutsioonidesse, mille üle kontroll puudub.
Samuti on uuringutes leitud, et rahulolu demokraatiaga ELis mõjutab tugevasti ELiga liitumisest saadav majanduslik kasu (Anderson & Guillory, 1997; Clarke, Dutt & Kornberg, 1993). Teadlaste arvates sõltub avalik arvamus sellest, kas konkreetne riik või üksikisik saab liitumisest kasu või mitte. Hinnangud ELi kohta sõltuvad osaliselt ka sellest, kas kodanikud on teadlikud liitumise majanduslikest mõjudest.
Kognitiivse mobilisatsiooni teooriale tuginedes võiks eeldada positiivset seost kodanike poliitilise teadlikkuse ja ELi legitiimsuse vahel. Poliitiliselt teadlikele kodanikele on EL rohkem tuttav. Samas võib eeldada ka negatiivset seost kodanike teadlikkuse ja ELi toetuse vahel. Esiteks võib demokraatia defitsiidi hüpoteesist lähtuvalt eeldada, et ELi demokraatiaga rahulolu on väiksem just poliitiliselt teadlikemate kodanike hulgas. Niisugune eeldus tuleneb esiteks sellest, et poliitiliselt teadlikumad kodanikud teavad, et rahva poolt otse valitud Europarlament ei ole tegelikult analoogne liikmesriikide parlamentidega poliitika üle teostatava kontrolli aspektist. Need, kel poliitilised teadmised puuduvad, ei pruugi teha vahet oma riigi parlamendi ja ELi vahel (Anderson, 1998). Teiseks võivad poliitiliselt teadlikumad kodanikud üles näidata suuremat huvi ELi kriitikas sageli esinevate aruandluse ja vastutuse küsimuste vastu. Artikli autorid pööravad erilist tähelepanu Christopher J. Andersoni argumentidele demokraatia defitsiidi kohta, mille kohaselt ELi kodanikud kujundavad oma arvamused ELi kohta oma riigi institutsioonidele antavate hinnangute alusel ning eriti oma riigi poliitikaga rahulolu või rahulolematuse põhjal.
Suurem teadlikkus EList võib kaasa tuua suurema teadlikkuse ELi hüvedest (Gabel, 1998), aga ka suurema frustratsiooni demokraatia defitsiidist. Seega võivad poliitilise teadlikkuse kasvades muutuda kodanike hinnangud nii positiivsemaks kui ka negatiivsemaks. Igal juhul on selge, et kodanike teadmiste kasvades põhinevad koondhinnangud ELile pigem hinnangutel ELile kui hinnangutel oma riikide poliitikutele ja institutsioonidele.
Oma hüpoteeside kontrollimisel tuginesid artikli autorid oktoobris-novembris 1999 läbiviidud Eurobarometer’i uuringule, mis sisaldas mitmeid küsimusi ELi institutsionaalse toimimise ja demokraatiga rahulolu kohta, samuti küsimusi poliitilise teadlikkuse ehk kognitiivse mobilisatsiooni ning ELi institutsioonide usaldusväärsuse kohta.
Artikli autorid näitavad oma analüüsis, et kodanikud on võimelised eristama ELi ja oma riigi institutsioone ning et hinnanguid ELi ja liikmesriikide institutsioonidele mõjutavad mitmesugused tegurid. Et kodanike majanduslikud huvid on ilmsed oma riigi toimimise hindamisel, siis tõenäoliselt suudavad nad – eriti kõrge poliitilise teadlikkusega kodanikud – hinnata ELi toimimist selle institutsioonide kaudu. Rahulolematust ELiga mõjutab usalduse puudumine selle institutsioonide vastu ning arusaam Europarlamendi nõrkusest. Liikmesriikide kodanikud lähtuvad ELi toimimise demokraatlikkuse hindamisel liikmesriigi kulutustest ja saadavast kasust. Ehkki varasemad uuringud ei ole leidnud seost ELiga integreerumise toetamise ja integratsioonist oodatava kasu vahel, järeldavad käesoleva artikli autorid, et olukord on muutunud. Kui eurointegratsiooni pooldav valitsus paigutab raha osamaksetena edasiseks integratsiooniprotsessiks, siis võib see risk kahjustada toetust ELile selles riigis. Hoolimata ELi reformikavadest demokraatia defitsiidi vähendamiseks, jäävad poliitiliselt teadlikud kodanikud endiselt skeptiliseks. Edasiste institutsionaalsete reformide kõrval võib toetus ELile sõltuda sellest, kuidas jaotatakse liikmesriikide vahel kulud ja hüved.
Refereerinud Ülle Lepp
VABATAHTLIKUD ÜHENDUSED
Teorell, Jan. Linking social capital to political participation: voluntary
associations and networks of recruitment in Sweden.
Scandinavian Political Studies. Vol. 26 (2003), no. 1, p. 49-65.
Artiklis uuritakse, kas sotsiaalse kapitali teooria võimaldab selgitada vabatahtlikesse organisatsioonidesse (edaspidi ühendustesse) kaasatuse positiivset mõju inimeste poliitilisele aktiivsusele. Näidatakse, et nn nõrkade sidemete loogikale tuginedes on üksikisik vabatahtlikes organisatsioonides osalemise kaudu ühendatud suurema hulga inimestega. Tänu nn nõrkade sidemete olemasolule suureneb inimeste kaasatus, mis omakorda toob kaasa suurema poliitilise aktiivsuse. Artiklis otsitakse vastust kahele põhiküsimusele: kas poliitikas osalemise määrab ära ühenduste arv, millesse inimene kuulub, või see, kuivõrd erineb üksikisik teistest sellesse ühendusse kuuluvatest liikmetest ja aktivistidest, ning kas ühendustesse kaasatuse positiivset mõju selgitab täpsemalt sotsiaalse kapitali teooria värbamise mehhanism või inimkapitali teooria kodanikuoskuste ja -teadmiste mehhanism. Artiklis esitatud analüüs põhineb 1997.a Rootsis läbiviidud uuringu andmetel, mille raames intervjueeriti 1460 inimest.
Tõsiasja, et vabatahtlikud ühendused stimuleerivad oma liikmete poliitilist aktiivsust, avastasid Almond ja Verba (1963) kodanikukultuuri uurimuses ning seda on hiljem kinnitanud Suurbritannias ja USAs ning mitmetes Lääne-Euroopa ja Kesk-Ameerika riikides tehtud uuringud. Seetõttu ongi käesoleva artikli keskmes küsimus, kas sotsiaalse kapitali teooria aitab seda tõsiasja selgitada.
Gary S. Beckeri (1964) arvates peitub vabatahtlike ühenduste poliitilise mõju selgitus inimkapitalis, st inimeste oskustes ja võimetes, mis võimaldavad neil tegutseda. Empiirilised andmed kinnitavad tugevat seost ühendustes omandatud kodanikuoskuste ja poliitilise osaluse vahel suuremas kogukonnas (Verba, 1995; Miller, 2001). Artiklis näidatakse, et mitte ainult ühenduste aktiivsed liikmed, vaid ka passiivsed liikmed võivad poliitiliselt aktiivsemaks muutuda.
Verba, Schlozmani ja Brady uurimusele (1995) tuginedes võib väita, et inimesed ei osale poliitikas kolmel põhjusel: 1) nad ei oska, 2) nad ei taha, 3) keegi ei ole neid palunud osaleda. Viimane põhjus osutab sotsiaalsete võrgustike võimalikule rollile inimeste kaasamisel poliitilisse tegevusse. Mark Granovetteri 1973. aastal ilmunud artiklis nõrkadest sidemetest rõhutatakse, et mida tugevamad on inimeste sidemed oma kaaslastega, seda rohkem kattuvad nende sõpruskonnad. Nõrkade sidemete korral on tõenäosus erinevate inimestega lävimiseks palju suurem, seega laieneb ka saadava info hulk. Granovetteri arvates on nõrgad sidemed n-ö kohalikeks sildadeks, mis ühendavad üksikisikut teda ümbritseva laiema võrgustikuga, milleni ta muidu ei jõuaks. Selle loogika kohaselt põhineb vabatahtlike ühenduste potentsiaal poliitilise tegevuse edendamiseks just nende võimel luua nõrku sidemeid.
Analüüsides Rootsis tehtud uuringu tulemusi, leitakse vastuseks esimesele püstitatud küsimusele, et poliitikasse kaasatuse puhul on vähemalt Rootsis oluline ühenduste arv, millesse kuulutakse, mitte nende ühenduste liikmeskonna sotsiaalne struktuur. Poliitikas osalemisele avaldab mõju inimeste kuulumine mitmetesse ühendustesse, mitte nende ühenduste liikmeskonna sotsiaalne mitmekesisus. Teise püstitatud küsimuse puhul uuritakse, kas vabatahtlike ühenduste mõju poliitilisele aktiivsusele iseloomustab paremini sotsiaalse kapitali teooria värbamise mehhanism või inimkapitali teooria kodanikuoskuste mehhanism. Värbamise mehhanism kirjeldab mõju poliitikas osalemisele ühendusse kaasatuse, nii aktiivse kui ka passiivse kaasatuse põhjal. Kodanikuoskuste mehhanism kirjeldab ainult seda mõju, mis tuleneb aktiivsest liikmelisusest. Vabatahtlikud ühendused on ise värbamise paik, sest ühenduse aktiivse või passiivse liikmena ollakse keskkonnas, mis ajendab poliitilise tegevusele. Ühendustesse kaasatud inimeste puhul võivad nende kaaslased edastada nende kontaktandmeid teistele inimestele, kes kutsuvad neid osalema mitmesugustes poliitilistes aktsioonides. Samal ajal toimib ka kaasamise teistsugune mehhanism, nimelt perekonna, sõprade, kolleegide ja naabrite kaudu. Uuringu tulemustele tuginedes võib öelda, et Rootsis on poliitikasse kaasatuse puhul oluline nii värbamise kui ka kodanikuoskuste mehhanism.
Kokkuvõtteks märgitakse artiklis, et vabatahtlikud ühendused on poliitikas osalemise seisukohalt tähtsad kolmel põhjusel. Esiteks pakuvad ühendused tegevusvälja, kus poliitilist tegevust ergutatakse ühenduste liikmete vastastikuse kaasamise kaudu. Teiseks kutsub ühendustesse kuuluvaid inimesi poliitikas osalema kas oma või mõni teine ühendus, seega neid mobiliseeritakse poliitiliseks tegevuseks. Kolmandaks kutsub ühenduste liikmeid tegutsema nende sotsiaalne keskkond, hoolimata sellest, kas kutsujad ise kuuluvad mõnda ühendusse või mitte.
Refereerinud Ülle Lepp
NAISPARTEID
Ishiyama, John T. Women’s parties in post-communist politics.
East European Politics and Societies. Vol. 17 (2003), no. 2, p. 266–304.
Artikkel keskendub peamiselt kahele küsimusele: miks tekkisid naisparteid ainult mõnes postkommunistlikus riigis ning mis iseloomustab nende suhteliselt edukate parteide arengut ja valijaskonda. Autor analüüsib kolme kommunismijärgset riiki, kus naisparteid on olnud kõige edukamad – Venemaa, Armeenia ja Leedu. Artiklis on esitatud mitmeid tabeleid, sh naisparteide kohta postkommunistlikes Ida-Euroopa riikides: poliitiline tegevus, liidrid ja asutamise aasta.
Naiste poliitiline aktiivsus sõltub peamiselt nende haridustasemest – haritud ja töötavate naiste hulgast võrsuvad sagedamini naisparteide liidrid – ning kultuurilistest mõjudest, s.t kas ja kuipalju ühiskond soosib naiste osalemist poliitikas. Postkommunistlikus ühiskonnas eelistatakse teatud parteitüüpe ning valimistel mängivad olulist rolli poliitikute iseloomuomadused ja sugu.
Venemaal oli kogu 20. sajandi vältel naiste osakaal poliitikas äärmiselt väike. Tipp-poliitikas naisi peaaegu ei olnudki. 1993. aastal loodi uus naiste poliitiline organisatsioon Venemaa Naiste Liikumine. Valimiskampaaniat tehti eelkõige kohalikul tasandil ning loodi ka tugistruktuur – oma raadiojaam ja ajaleht. 1993. aasta parlamendivalimistel oli partei suhteliselt edukas, saavutades 8,13-protsendilise toetuse ning 23 kohta alamkojas. Pärast edukaid valimisi moodustas partei parlamendis oma fraktsiooni, mis võimaldas osaleda seadusandlikes komisjonides. Partei peamine tegevusvaldkond oli naisküsimused. 1995. aasta valimistel saadi vaid 4,61 protsenti häältest ning partei lõhenes.
Armeenia naiste partei, Shamirami Naiste Partei kujunes välja juba olemasolevatest institutsioonidest, ehkki selle partei päritolu on pisut ebamäärane. Partei põhilised tegevusvaldkonnad olid traditsioonilised: perekond, tervishoid ja haridus. 1995. aasta parlamendivalimistel saavutati väga hea tulemus: 16,9-protsendiline toetus ja parlamendis 12 kohta parlamendi 190-st. Kuid 1999. aasta valimistel saadi ainult 0,6 protsenti häältest.
Leedu Naiste Partei asutas 1995. aastal endine Leedu peaminister Kazimiera Prunskiene. Partei tähtsaim eesmärk oli suurendada naiste esindatust parlamendis, kuid keskenduti ka traditsioonilistele küsimustele, nagu lapsed, perekond ja haridus. Leedu naispartei ei teinud otsest koostööd mitte ühegi teise parteiga, vaid keskendus oma poliitilisele joonele. Vastupidi ootustele ei ületatud 1996. aasta valimistel künnist. 1998. aastal partei reorganiseeriti ning partei uueks nimeks sai Uus Demokraatia/Naiste Partei. Partei kaldus nüüd endisest rohkem vasakule ning asus teiste parteidega koostööd tegema.
Milline toetajaskond oli nimetatud riikide parteidel? Artiklis esitatakse statistiliste andmetega tabeleid, kus on iga partei toetajaskonna demograafiline iseloomustus. Vaatluse all on kolm näitajat: naiste osakaal iga partei toetajate hulgas, iga partei toetajaskonna naiste keskmine vanus ning kõrgharidusega naiste osakaal. Lõpus on naisvalijate vastused kolmele küsimusele, mis puudutavad rahulolu kommunismijärgse eluga ning tulevikuperspektiive.
Selgub, et kõigil kolmel naisparteil oli erinev toetajaskond. Et Venemaa naispartei kasvas välja kommunistlikust süsteemist, ei leidnud see nooremate haritud naiste hulgas erilist toetust, samas nii Armeenia kui ka Leedu naisparteidel, kel puudusid sidemed nõukogude minevikuga, oli hulgaliselt toetajaid just noorte haritud naiste seas. Samuti suhtusid Venemaa naisparteisse põlglikult Venemaa feministid, mida Leedus ega Armeenias ei täheldatud.
Kuigi postkommunistlike riikide naisparteid ei ole veel parlamendis edukalt esindatud, on siiski vara liigitada neid pelgalt üleminekuaegsete raskustega seotud mööduvateks nähtusteks. Isegi kui naisparteid poliitiliselt areenilt kaovad, on nende teke ja senine areng juhtinud tähelepanu naisküsimustele ühiskondades, kus naisi on valijaskonnana pikka aega ignoreeritud. Veelgi enam, naisparteide areng annab pildi üldisest parteide arengust postkommunistlikus poliitikas.
Refereerinud Kadri Aavik
IDENTITEET
Vihalemm, Triin; Masso, Anu. Identity dynamics of Russian-speakers of
Estonia in transition period.
Journal of Baltic Studies. Vol. 34 (2003), no. 1, p. 92-116.
Artiklis käsitletakse strateegiaid, mida Eestis elavad vene keelt kõnelevad noored kasutavad retrospektiivseks enesemääratluseks ja piiride tõmbamiseks “meie” ja “nende” vahel. Eesti on üks neist riikidest, mis on kõige kiiremini liikunud globaalse kommunikatsioonivõrgustiku ja postmodernsete väärtuste suunas. See on loonud viljaka pinnase varasematest identiteediseostest distantseerumiseks, isikupärastumiseks ja identiteedi killustumiseks. Artiklis esitatud analüüsi eesmärk on visandada enesemääratluse arengusuunad ning arutleda nende üle seoses põlvkondade vahetumise ja individualiseerumisega.
Enamik teadlasi on seisukohal, et vene keelt kõnelev elanikkond on diferentseerunud tulevikueesmärkide, sotsiaalse kapitali ning kultuurilise ja poliitilise truuduse (allegiance) alusel. Nende identiteedi võimalike arengute puhul võib välja tuua kaks peamist stsenaariumi: 1) poliitilise ja etnokultuurilise partikularismi kasv, 2) Eesti venelaste edasine killustumine ja individualiseerumine, mis võib pikema aja jooksul viia üldise solidaarsuse moodustumiseni. Artiklis arutletakse pikemalt mõlema stsenaariumi üle, tuginedes Eestis vene keelt kõnelevate noorte (15-40aastased) hulgas 1999. a läbiviidud uurimustele. Artiklis kasutatakse kollektiivse identiteedi ja üksikisiku tasandi identiteedi mõisteid. Kollektiivse identiteedina mõistetakse artiklis kumulatiivset tõlgendust, s.t erisuguste sümbolite, tavandite, habituse kokkuseadmist, mida taasloovad mitmesugused institutsionaalsed ja üksiktegutsejad. Üksikisiku tasandi identiteedi all mõistetakse poolehoiutunnet teatud gruppide suhtes. Mõiste hõlmab grupipiiride loomist, grupiliikmete vahelise sarnasuse ja erisuse seoste tähendust.
Artikli autorid märgivad, et Eestis on täheldatavad mitmesugused identiteedi muutumise protsessid. Vene keelt kõnelevate noorte enesemääratlus ja piiride tõmbamine “meie” ja “nende” vahel ei näita mitte nende absoluutset distantseerumist varasematest kollektiivse identiteedi mustritest, vaid pigem valmisolekut kasutada muudetud kujul endisi sümboleid uues kontekstis. Niisugused kategooriad nagu “balti elanik” või “vene vähemuse liige” on kasutusel retrospektiivseks enesemääratluseks nii minevikus kui ka praegu, kuid erinevates kombinatsioonides teiste “meie” ja “nemad” identiteedi kategooriate ja tunnustega. Võib väita, et küllaltki tõenäoliselt ei kerki esile grupiteadvust, mis ühendaks vene keelt kõnelejaid in corpore. Samas ei ole ka identiteedi “täielik” individualiseerumine ja postmodernistlik killustumine mitte ainus tuleviku suundumus, vaid pigem üks vene keelt kõnelevate noorte valikutest. Rohujuure tasandil saab võimalike identiteedi käsituste algetena eristada mitut mõttemalli.
Artikli autorid visandavad paljude erisuguste individuaalsete enesemääratluste valikute hulgast kaks enesemääratluse arengusuunda. Esiteks nn kohalik arengusuund, mis võib küllaltki tõenäoliselt rajada tunnetusliku aluse Eesti-kesksele subkultuurilisele identiteedile. See identiteet sisaldab usutavasti lähedustunnet Eesti kultuuri ja elustiiliga ning samal ajal võõrutab neid vene kultuurist ja elustiilist. Samas ei välista see solidaarsustunnet (üldised tulevikueesmärgid) oma rahvuskaaslastega Venemaal. Teist arengusuunda võib nimetada eksterritoriaalse vähemuse arengusuunaks, mida iseloomustab protest nii praeguse Eesti ühiskonna kui ka endise nõukogude ühiskonna vastu. Seda suunda iseloomustab raskuste äratundmine või sellise kategooriate tagasilükkamine nagu Eesti kodanik, Eesti ühiskonna liige, Eesti venekeelse kogukonna liige, Nõukogude kodanik. Seda identiteeti iseloomustab kultuuriline eristumine etnilistest eestlastest ning nõrk majanduslikel huvidel ja sarnasel staatusel põhinev sotsiaalmajanduslik lojaalsus Eesti vene keelt kõneleva elanikkonna suhtes.
Nooremaid vene keele kõnelejaid Eestis on mõjutanud sellised hilismodernse arengu suundumused nagu identiteedi killustumine ja isikupärastumine. Suurt hulka vene keelt kõnelevaid noori võibki iseloomustada killustunud identiteedi kaudu. Nimetatud grupp hõlmab ca 62% vene keelt kõnelevaid noori linnaelanikke, kes on peamiselt ainult üht keelt – vene keelt – valdavad venelased. Nende kodanikupoolehoid on suunatud Eestile, kultuuriline poolehoid aga Venemaale.
Kokkuvõtlikult märgitakse, et Eestis võib vene keelt kõnelevate noorte hulgas näha enesemääratluse uute vormide ilminguid ja kohandumise strateegiaid. Küllaltki tõenäoliselt kerkivad need erisugused enesemääratlused esile ja hakkavad Eesti ühiskonnas paralleelselt eksisteerima. Rohujuure tasandil on head eeldused alustada avalikku diskussiooni eespool nimetatud enesemääratluse suundumuste ja nende aluseks olevate ideoloogiate üle.
Refereerinud Ülle Lepp
SOTSIAALTEENUSED
Bahle, Thomas. The changing institutionalization of social services in
England and Wales, France and Germany: is the welfare state on the retreat?
Journal of European Social Policy. Vol. 13 (2003), no. 1, p. 5-20.
Artiklis analüüsitakse sotsiaalteenuste institutsionaliseerimist Inglismaal ja Walesis, Prantsusmaal ning Saksamaal. Keskendutakse äsjastele muudatustele sotsiaalteenuste süsteemis, mis hõlmavad privatiseerimise elemente (eriti Inglismaal ja Walesis) ja detsentraliseerimise elemente (peamiselt Prantsusmaal). Kui enamasti vaadeldakse neid muudatusi heaoluriigi taandumise tundemärkidena sotsiaalteenuste valdkonnas, siis käesolev artikkel väljendab alternatiivset tõlgendust, mis näeb nende arengute taga heaoluriigi katset rajada sotsiaalteenuste paremini integreeritud ja sotsiaalselt kontrollitud süsteemi.
Artikli esimeses osas visandatakse põhilised analüütilised käsitlused ning defineeritakse sotsiaalteenuste ja institutsionaliseerimise mõiste. Teises osas antakse võrdlev ülevaade sotsiaalteenuste süsteemidest Lääne-Euroopas ajaloolises perspektiivis. Kolmas osa keskendub hiljutistele reformidele Inglismaal, Walesis, Prantsusmaal ja Saksamaal. Nimetatud riigid on välja valitud seetõttu, et neis on välja joonistunud olulised struktuurilised erinevused riigi ja perekonna, riigi ja kiriku ning kohaliku omavalitsuse ja keskvalitsuse vahel. Neid erinevusi peetakse sotsiaalteenuste süsteemide institutsionaliseerimisel määravaks (Albert, 1995). Kokkuvõttes avatakse riikide erinevuste ja sarnasuste sisu ning püütakse välja tuua “uute” sotsiaalteenuste süsteemide üldisemad omadused.
Sotsiaalteenused ei ole kunagi olnud nii kõrgelt institutsionaliseeritud kui sotsiaalkindlustus, haridus või tervishoid ning need on olnud rohkem kohaliku ja personaalse iseloomuga. Arvestades sotsiaalteenuste erilist olemust, kombineeritakse artiklis nende analüüsimisel kaht lähenemisviisi. Esimene, nn võrdleva ajaloolise sotsioloogia (Alber, 1995) käsitlus rõhutab erinevusi ühiskondade struktuurides ja nende mõju institutsioonilistele arengutele; teine käsitlus, nn welfare mix (Abrahamson, 1995), võimaldab analüüsida riigi rolli suhetes teiste sotsiaalteenuste süsteemis tegutsejatega.
Enamiku sotsiaalteadlaste arvates saab sotsiaalteenusi defineerida nelja kriteeriumi alusel (Badura ja Gross, 1976; Kahn ja Kamerman, 1976; Munday ja Ely, 1996; Bauer, 2002). Esiteks on need teenused pigemini personaalsed kui kaupade tootmise ja jaotamisega seotud teenused. Teiseks rahuldavad sotsiaalteenused pigemini inimeste sotsiaalseid kui füüsilisi või intellektuaalseid vajadusi. Kolmandaks keskendutakse sotsiaalteenuste puhul pigemini sotsiaalsetele rollidele kui kehale, intellektile või psüühikale, mis eristab sotsiaalteenuseid tervishoiust, haridusest ja psühholoogilisest abist. Neljandaks osutatakse sotsiaalteenuseid personaalselt, inimestevahelises vahetus sotsiaalses koostoimimises. Sotsiaalteenuste pakkujate puhul eristavad sotsiaalteadlased üldiselt nelja sektorit: perekond, riik, ärisektor ja mittetulundussektor (Abrahamson, 1995; Evers ja Olk, 1996; Wuthnow, 1991), mis sageli kattuvad. Seetõttu iseloomustabki sotsiaalteenuste süsteemi pakkujate paljusus (welfare mix, welfare pluralism).
Rainer M. Lepsiuse arvates saab institutsionaliseerimise protsessis eristada nelja põhiprobleemi: 1) sotsiaalteenuste süsteemis tegutsejate üldiste pädevuste ja rollide defineerimine; 2) ressursside eraldamine; 3) sotsiaalteenuste süsteemi sotsiaalne kontroll; 4) institutsiooni legitiimsus. Institutsionaliseerimine nõuab probleemi defineerimist sotsiaalselt olulise probleemina, tegutsejate integreerimist sotsiaalteenuste süsteemi koos oma rollide ja vastastikuste suhete defineerimisega, ressursside eraldamist, kontrollimehhanismide rajamist, legitiimsuse loomist.
Analüüsides võrdlevalt sotsiaalteenuste reforme Inglismaal ja Walesis, Prantsusmaal ning Saksamaal, tuuakse artiklis välja mitmeid sarnasusi. Kõigis kolmes riigis on sotsiaalteenuste süsteemid muutunud keerukamaks ja paremini integreerituks. Erinevad sotsiaalteenuste süsteemis tegutsejad on rohkem integreeritud, nende funktsioonid on selgelt piiritletud ning poliitiline ja sotsiaalne kontroll on laienenud. Samas eksisteerivad ja jäävad eksisteerima institutsioonilised erinevused riikide vahel.
Refereerinud Ülle Lepp
TÖÖTUS JA VAESUS
Gallie, Duncan; Paugam, Serge; Jacobs, Sheila. Unemployment, poverty and
social isolation. Is there a vicious circle of social exclusion?
European Societies. Vol. 5 (2003), no. 1, p. 1-32.
Artiklis käsitletakse seoseid töötuse, vaesuse ja sotsiaalse eraldatuse vahel. Kõigepealt vaadeldakse, kas töötuks jäämine suurendab vaesuse ja sotsiaalse eraldatuse riski ning seejärel uuritakse, kas ja mil määral mõjutab vaesus ja sotsiaalne isolatsioon töötute tööturule tagasipöördumise aega. Artikkel tugineb Euroopa Liidu leibkondade paneeluuringule European Community Household Panel, mis sisaldab longituudandmeid 12 Euroopa Liidu liikmesriigi (Saksamaa, Taani, Holland, Belgia, Luksemburg, Prantsusmaa, Suurbritannia, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Hispaania, Portugal) kohta ajavahemikul 1994–1996.
Sotsiaalse tõrjutuse teooria kinnitab, et tööjõuturul marginaliseerumise põhilised tegurid ei ole seotud mitte töö leidmise motivatsiooni puudumisega, vaid struktuuriliste barjääridega, millega inimesed tööturul kokku puutuvad, ning nende barjääride tugevnemisega töötuse tingimustes. Sotsiaalset tõrjutust defineeritakse mitmeti (Room, 1995; Silver, 1995; Paugam, 1996), enamikus definitsioonides seostatakse tööjõuturul marginaliseerumine, vaesus ja sotsiaalne eraldatus. Mitmete teadlaste arvates võimendavad nimetatud võtmetunnused üksteist vastastikku ja loovad alaneva spiraali, milles marginaalsus tööjõuturul toob kaasa vaesuse ja sotsiaalse eraldatuse, mis omakorda suurendab pikaajalise töötuse riski, st raskendab tööturule tagasipöördumist (Wilson, 1987; Kronauer, 1998; Paugam, 1995; Gallie, 1999). Spiraali alguseks on töö kaotamine, mis toob kaasa elatustaseme languse, mis omakorda põhjustab piiranguid töö otsimisel. Samal ajal raskendab see inimeste osalemist sotsiaalsetes tegevustes, nõrgendab inimestevahelisi sotsiaalseid sidemeid ja suurendab sotsiaalset eraldatust.
Selle teoreetilise mudeli tugevus on erinevate mõõtmete integreerimine, kuid selle empiiriline kontroll on üsna fragmentaarne ega kirjelda igakülgselt võtmetunnuste-vahelisi seoseid.
Euroopa Liidu (EL) leibkondade paneeluuringu andmestik võimaldab esimest korda analüüsida ELi liikmesriikide longituudandmeid. Artikli autorid uurivadki töötuse mõju vaesusriskile ja sotsiaalsele eraldatusele ning seejärel otsivad vastust küsimusele, kas vaesusel ja sotsiaalsel eraldatusel on ka tegelikkuses mõju vähendada võimalust tööturule tagasipöördumiseks, nii nagu teooriates kinnitatakse. Kinnitust leidis seisukoht, et töötus on suure vaesusriski otsene allikas pea kõikides uuringuga hõlmatud Euroopa riikides. Erandiks olid Taani ja Holland, kus sotsiaalsüsteem toetab heldelt töötuid, ning Iirimaa.
Autorid leiavad, et üldiselt ei mõjutanud inimeste töötuks jäämine nende osalemist sotsiaalsetes võrgustikes. Pigemini kinnitab analüüs seisukohta, et nõrgemate sotsiaalsete sidemetega töötutel oleksid olnud nõrgad sotsiaalsed sidemed ka tööl olles. Töötuks jäämine iseenesest ei suurendanud sotsiaalse eraldatuse riski. Samal ajal mõjutas töötuks jäämine mõningaid sotsiaalse seltsivuse (sociability) näitajaid, st üksi elavate inimeste hulka, naabrite ja sõpradega läbikäimise sagedust või osalemist vabatahtlikes ühendustes. Riigiti erines sotsiaalne seltsivus väga olulisel määral, kuna tegemist on pika aja jooksul välja kujunenud kultuurinähtusega.
Analüüsis leidis kinnitust seisukoht, et vaesus muudab töö saamise raskeks, samas selle mõju sotsiaalsele eraldatusele ilmnes väga vähestes riikides. Sotsiaalne eraldatus ei ole ei takistus töö saamiseks ega ka selle leidmise hõlbustaja. Sotsiaalse tõrjutuse riskid seisnevad peamiselt vaesusest tulenevates ressursside piirangutes.
Analüüsi teises etapis keskenduti küsimusele, kas vaesus ja sotsiaalne eraldatus suurendavad raskusi tööjõuturule tagasipöördumiseks. Analüüs kinnitas, et töötutel, kes olid vaesed, kulus märksa rohkem aega tööjõuturule tagasitulekuks. Kinnitust ei leidnud tees, et vaesus kiirendab tagasipöördumist.
Artikli autorite lõppjäreldused toetavad seisukohta, et eksisteerib ebasoodsate tingimuste ring, millesse sattununa inimesed marginaliseeruvad tööhõivest. Selle protsessi keskne tegur on vaesus. Töötus suurendab inimeste riski langeda vaesusesse ning vaesus omakorda teeb raskeks tööjõuturule tagasipöördumise. Selline protsess toimib ELi eri riikides. Sotsiaalse tõrjutuse teooriate sotsiaalse seltsivuse osa ei leidnud empiirilist kinnitust. Sotsiaalset eraldatust mõjutab pigemini leibkondade formeerumine ning sotsiaalne seltsivus ühiskonnas tervikuna kui töötus. Ebasoodsate tingimuste ahela murdmiseks tuleb sotsiaalpoliitikas keskenduda seosele töötuse ja vaesuse vahel. Ehkki protsess on sarnane kõikides Euroopa riikides, on töötute vaesumise määr erinev ning sõltub riikide sotsiaalpoliitikast, mis pakub väga erineva ulatusega kaitset vaesusriskide vastu.
Artiklis jõutakse järeldusele, et on tõsiseid märke sellest, et vaesus soodustab tõrjutust. Töötus suurendab vaesusriski ja vaesus teeb töö leidmise raskeks. Samas ei saa uuringu andmete põhjal kindlalt väita, et sotsiaalne eraldatus on otseselt tingitud tööpuudusest. Pigemini sõltub sotsiaalse eraldatuse risk laiemast kultuuritaustast lähtuvalt leibkonna struktuurist ja sotsiaalsest seltsivusest, mis on riigiti väga erinev.
Refereerinud Ülle Lepp
TÖÖHÕIVEPOLIITIKA
Morgan, Kimberly J. The politics of mothers’ employment. France in comparative
perspective.
World Politics. Vol. 55 (2003), issue 2, p. 259–289.
Artikkel annab ülevaate Prantsusmaa riiklikust perepoliitikast, keskendudes emade tööhõivele ja valitsusprogrammidele eelkooliealiste laste hoolduse korraldamiseks väljaspool kodu.
Tänapäeva Prantsusmaal on võrreldes teiste Euroopa riikidega välja kujunenud tõhusalt toimiv riiklik lastehooldussüsteem, mis võimaldab emadel tööl käia. Erinevalt paljude kristlik-demokraatlike heaoluriikide perepoliitikast ei rõhutata Prantsusmaal traditsioonilist peremudelit, kus mehe rolliks on rahateenimine ning naise osaks kodu ja laste eest hoolitsemine. Prantsusmaal käib üle 30 protsendi alla kolmeaastastest ja koguni 99 protsenti kolme- kuni kuueaastastest lastest riiklikul toetusel põhinevates väikelaste hooldusasutustes. Teistes Euroopa Liidu riikides on need näitajad tunduvalt madalamad. Samuti on Prantsusmaal võrreldes teiste maailma riikidega kõige rohkem riiklikke eelkoole. Tänu riigi pakutavatele lastehooldusteenustele käib 68 protsenti emasid tööl. Suurenenud on keskmine laste arv ühe pere kohta – aastal 2000 oli see 1,89.
Artiklis vaadeldakse Prantsusmaa lastehoolduspoliitika väljakujunemist ajaloolisest aspektist. Alates 1970. aastatest suurenes vajadus koolieelsete lasteasutuste järele, sest üha rohkem emasid (ka väikelastega) hakkas tööl käima. Vastuseks nendele uutele arengusuundadele suurendas valitsus riiklikele lasteasutustele antavaid toetusi. 1974. aastal eraldas valitsus 100 miljonit franki uute lasteaedade ehituseks. Aastatel 1974–1980 kasvas lastepäevakodude arv Prantsusmaal 72 protsendi võrra. 1970. aastate alguses loodi ka peretoetuste fond, mis hakkas finantseerima lastehooldusasutusi.
1980. ja 1990. aastatel jätkus juba väljatöötatud süsteemi areng. 1980. aastatel võeti vastu seadus, mille kohaselt makstakse lapsevanemale riiklikku toetust kolme aasta jooksul pärast lapse sündi, juhul kui vanem loobub töötamast ning jääb lapsega koju. Kuigi seadus näeb ette, et koju võib jääda ükskõik kumb lapsevanem, olid 99 protsenti selle võimaluse kasutajatest siiski emad.
Kokkuvõtteks märgib autor, et nendes riikides, kus võimul on kristlik-demokraatlikud parteid ning kirikul on ühiskonnas tähtis osa, väärtustatakse üldjuhul traditsionaalset peremudelit ning emade töölkäimist ei soosita. Vastupidine olukord valitseb aga sotsiaaldemokraatide juhitud riikides. Poliitika ja kiriku lahutamine võimaldab traditsionaalsest peremudelist lahti öelda ning loob naistele lastekasvatamise kõrvalt tööl käimiseks paremad tingimused.
Refereerinud Kadri Aavik
RAAMATUTUTVUSTUSED
EUROOPA LIIDU HARIDUSPOLIITIKA
Ibanez-Martin, Jose Antonio; Jover, Gonzalo. Education in Europe : policies and politics. Kluwer Academic Publishers, 2002. XVI+165 p.
Raamatusse on kogutud seitsme Euroopa haridusspetsialisti artiklid haridusvaldkonna sõlmpunktide kohta Euroopa Liidus (EL). Kogumiku eesmärk on ärgitada diskussioone hariduse teemadel. Raamat on jagatud kolmeks osaks: ELi hariduspoliitika areng ja normatiivne raamtöö, haridus Euroopa kodakondsuse ja pluralismi kontekstis, uued arengusuunad Euroopa haridussüsteemides ja -institutsioonides.
Esimeses osas analüüsitakse hariduspoliitiliste otsuste tegemise aluseks olevaid põhielemente. Samuti kirjeldatakse ELi hariduspoliitika arengut aastakümnete kestel ja analüüsitakse tähtsamaid algatusi selles vallas. Teises osas uuritakse, mida Euroopa identiteet ja Euroopa kodakondsus tähendavad ning millises ulatuses on toimunud nende areng hariduse kontekstis. Tuleviku Euroopas pole haridus mitte ainult rahvusliku identiteedi küsimus, vaid on üha enam seotud mitmekultuurilisusega. Kolmas osa võtab kokku mõned spetsiifilised arengusuunad Euroopa haridussüsteemides ja -institutsioonides. Keskendutakse haridussüsteemi funktsioonile kõrvaldada ebavõrdsus meeste ja naiste vahel, ning antakse ülevaade ELi soolise diskrimineerimise vastasest direktiivist. Analüüsitakse, kuidas saaks haridussüsteemi tõhusamaks ja vabamaks muuta. Selle saavutamiseks on esitatud mitmeid näiteid rahvusvahelisest kogemusest. Lõpetuseks vaadeldakse ülikooli kui institutsiooni, antakse ülevaade selle arengutest 20. sajandil, praegusest seisust ja tulevikusuundadest ELi poliitika vaatevinklist.
Refereerinud Aigi Kasvand
ETTEVÕTLUS JA EUROOPA INTEGRATSIOON
Hegge, Birgit. SMEs and European integration: internationalisation strategies. Routledge Studies in the European Economy, 2002. 219 p.
Raamat käsitleb integratsiooni, rahvusvahelistumist ning väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid (SME) selles kontekstis. Raamatu eesmärk on analüüsida Euroopa Majandus- ja Rahaliidu (EMU) mõju SMEde rahvusvahelistele strateegiatele nii tööstuspiirkondades kui ka väljaspool neid.
Esimeses osas on vaatluse all EMU asutamine ja selle kasu SMEdele. Antakse ülevaade peamistest tollivälistest tõketest ning programmidest, mis edendavad piiriülest koostööd Euroopa SMEde vahel. Uuritakse välisturule sisenemise strateegiaid, näiteks eksportimist, investeerimist. Neid strateegiaid on kriitiliselt vaadeldud EMU asutamise kontekstis.
Raamatu teine osa hõlmab empiirilise uurimuse kirjeldust. Esitatakse ülevaade 300 väljaspool tööstuspiirkonda asuva Prantsuse, Saksa ja Itaalia väikese ja keskmise suurusega ettevõtte hulgas läbiviidud küsitlusest.
Raamatu kolmandas osas esitatakse uuringu tulemused ja järeldused. Peamine EMU loomisest saadud kasu SMEde jaoks väljendub nende suurenenud ekspordiaktiivsuses alates 1992. aastast, omavahelises koostöös ja otsestes välisinvesteeringutes.
Refereerinud Aigi Kasvand
REGIONAALNE INTEGRATSIOON JA DEMOKRAATIA
Regional integration and democracy: expanding on the European experience/ edited by Jeffrey J. Anderson. Rowman & Littlefield Publishers, Inc. 1999. VII + 334 p.
Raamat koosneb mitmete maailma ülikoolide professorite artiklitest. Vaadeldakse teoreetilisi ja empiirilisi küsimusi, mis on seotud integratsiooni, demokraatia ja suveräänsusega Euroopa Liidus (EL), eriti integreerumise mõju riiklikule suveräänsusele ja ELi “demokraatia defitsiidile”. Uuritakse, kas demokraatia on toodud ohvriks regionaalsele integratsioonile.
Eraldi peatükkidena käsitletakse integratsiooni mõju üheksale Euroopa rahvusriigile – kaheksale liikmes- ja ühele kandidaatriigile. Samuti vaadeldakse Euroopa integratsiooni laiemal rahvusvahelisel tasandil. Euroopa kogemust võrreldakse teiste regionaalsete organisatsioonidega, nagu Põhja-Ameerika Vabakaubandusassotsiatsioon NAFTA ja Lõuna-Ameerika ühisturg MERCOSUR.
Refereerinud Merle Tõniste
VARIMAJANDUS
Naylor, R. T. Wages of crime: black markets, illegal finance, and the underworld economy. McGill-Queen's University Press, 2002. XI + 336 p.
Raamat varimajanduse kuritegelikust maailmast, s.o relvakauplemisest, kulla smugeldamisest, rahapesust ning terrorismi finantseerimisest. Autor käsitleb skeeme, millega illegaalsed ettevõtjad maskeerivad oma tegevust. Autor väidab, et suurem osa sellest, mida politsei, meedia, poliitikud ja avalikkus mõistavad rahvusvahelise kuritegevuse all, põhineb müütidel ja väärititõlgendamisel.
Refereerinud Meeli Kõlli
Ülevaated artiklitest