ÜLEVAATED ARTIKLITEST

Heaoluriigid
Arts, Will; Gelissen, John. Welfare states, solidarity and justice principles:does the type really matter?

Euroopa Liit
Lippert, Barbara; Umbach, Gaby; Wessels, Wolfgang. Europeanization of CEE executives: EU membership negotiations as a shaping power

Poliitiline kommunikatsioon
Price, Vincent; Cappella, Joseph N.; Nir, Lilach. Does disagreement contribute to more deliberative opinion?

Poliitiline diskussioon
Johnston Conover, Pamela; Searing, Donald D.; Crewe, Ivor M. The deliberative potential of political discussion

Parteipoliitika
Christoffer Green-Pedersen. Welfare-state retrenchment in Denmark and the Netherlands, 1982-1998. The role of party competition and party consensus

Siirdemajandus
Roland, Gerard. The political economy of transition

Liberaliseerimine ja majanduskasv
Pitlik, Hans. The path of liberalization and economic growth

Maksukonkurents
Goodspeed, Timothy J. Tax competition and tax structure in open federal economies: evidence from OECD countries with implications for the European Union

Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika

HEAOLURIIGID
Arts, Will; Gelissen, John. Welfare states, solidarity and justice principles: does the type really matter?
Acta Sociologica. Vol. 44 (2001) no. 4, p. 283-299.

Artiklis uuritakse, kuidas on inimeste arusaamad solidaarsusest ning õigluspõhimõtete eelistused seotud sellega, mis tüüpi heaoluriigis nad elavad, samuti sotsiaal-demograafiliste ja ideoloogiliste teguritega. Uurimuse aluseks on kahe rahvusvahelise uuringu (International Social Survey Program, 1996 ja European Values Study, 1999) andmed, mis ühtekokku hõlmavad 20 heaoluriigi elanike valikuid. Uurimuses püstitatud hüpoteesid tuginevad solidaarsuse ja distributiivse õigluse sotsiaalpsühholoogia-alastele teooriatele. Artikli autorid leiavad uurimuses kinnitust väitele, et asjade tegelik seis üht või teist tüüpi heaoluriigis määrab ära inimeste vaated, millise solidaarsuse taseme peaks selles riigis saavutama ning milliseid õigluspõhimõtteid peaks selles riigis rõhutama.

Uurimuse teoreetiline alus on Esping-Anderseni heaoluriigi käsitlused (1990, 1994, 1996, 1999), mille järgi varieeruvad heaoluriikides kinnistunud õigluspõhimõtted ja arusaamad solidaarsusest sõltuvalt heaoluriigi tüübist. Ta eristab kolme ideaalset heaoluriigi tüüpi: konservatiivne, liberaalne ja sotsiaaldemokraatlik. Kolmele Esping-Anderseni määratletud tüübile lisavad artikli autorid veel kolm tüüpi: lõunapoolsed ehk Vahemere-äärsed heaoluriigid, radikaalsed heaoluriigid (Austraalia ja Uus-Meremaa) ja Aasia idaosa heaoluriigid.

Liberaalne heaoluriik rõhutab võrdõiguslikkust (equality) võrdsete võimaluste ja individualistliku õigluse (individualistic equity) tähenduses, kus individualistlik õiglus tähendab, et inimesed on ise vastutavad oma heaolu eest. Konservatiivne heaoluriik rõhutab rohkem õiglust kui ümberjaotust, kus õiglus ei ole mitte individualistlik õiglus, vaid pigemini korporatiivsest staatusest tulenev õiglus. Sotsiaaldemokraatlik heaoluriik rõhutab vaheldumisi universalistlikku solidaarsust ja egalitarismi, mille puhul riik võtab endale kogu vastutuse inimeste sotsiaalse heaolu eest, garanteerides igaühele minimaalse elatustaseme. Vahemere-äärsed heaoluriigid sarnanevad konservatiivse heaoluriigiga, kuid rõhutavad perekonna tähtsust, pannes suure hulga heaolu loomise kohustustest tuumikperekonnale või isegi laiendatud perekonnale. Anglosaksi heaoluriigid sarnanevad liberaalse heaoluriigiga, kuid on egalitaarsed. Solidaarsus laieneb neis riikides ainult tööturul osalejatele ja nende ülalpeetavatele. Aasia idaosa heaoluriikidel on ühiseid jooni nii konservatiivsete kui ka liberaalsete heaoluriikidega, kuid solidaarsus on seal piiratud ja oodatud ainult oma perekonnalt või kohalikult kogukonnalt või oma ärikogukonnalt.

Artikli autorid püstitavad seitse hüpoteesi selle kohta, kuidas inimeste sotsiaal-demograafiline staatus ja ideoloogilised seisukohad mõjutavad nende arutlusi õigluse ja solidaarsuse üle heaoluriikides. Analüüsinud seoseid heaoluriigi tüübi ning avaliku arvamuse eelistuste vahel, mis puudutavad solidaarsust ja õiglust, eristavad artikli autorid kolme riikide gruppi. Esimesse kuuluvad Hispaania, Iirimaa ja Itaalia ning seda gruppi iseloomustab küllaltki kõrge solidaarsuse tase, kus kodanikud tunnevad poolehoidu institutsionaliseeritud solidaarsuse vastu. Teise kuuluvad puhtalt sotsiaaldemokraatlikud riigid Norra ja Rootsi ning Prantsusmaa ja Suurbritannia. Seda riikide gruppi iseloomustab solidaarsuse märkimisväärne tase riigi vahelesekkumise kaudu ning kodanike positiivne suhtumine sellesse. Kolmandasse gruppi kuuluvad liberaalset, radikaalset, konservatiivset või Aasia idaosa mudelit esindavad heaoluriigid (USA, Austraalia, Kanada, Jaapan, Uus-Meremaa, Filipiinid, Saksamaa), kus kodanikud eriti ei poolda institutsionaliseeritud solidaarsust.

Mis puutub kodanike eelistustesse õigluspõhimõtete vallas, siis eksisteerib tugev seos solidaarsuse normatiivse raamistiku ja elanikkonna eelistatud solidaarsuse taseme ning elanikkonna õigluspõhimõtete eelistuste vahel. Samuti on ilmnenud olulised erinevused üksikisikute ja gruppide vahel õigluspõhimõtete eelistustes ning solidaarsuse tasemes. Üldiselt võib väita, et inimeste haridustaseme kasvades panustavad nad vähem institutsionaliseeritud solidaarsusesse ja õiglusesse. Suurem sissetulek mõjutab negatiivselt suhtumist solidaarsuse kõrgesse tasemesse ja õigluspõhimõtete eelistustesse. Töötud pooldavad solidaarsuse kõrget taset palju rohkem kui tööga hõivatud, samuti pooldavad naised solidaarsuse kõrgemat taset rohkem kui mehed.

Refereerinud Ülle Lepp

EUROOPA LIIT
Lippert, Barbara; Umbach, Gaby; Wessels, Wolfgang. Europeanization of CEE executives: EU membership negotiations as a shaping power.
Journal of European Public Policy. Vol. 8 (2001) no. 6, p. 980-1012

Artiklis analüüsitakse Euroopa Liiduga (EL) liitumise mõju Eesti, Tšehhi, Ungari, Poola ja Sloveenia kesksetele täidesaatva võimu institutsioonidele – valitsusele ja ministeeriumidele. EL avaldab oma kandidaatriikidele survet, et need reformiksid riiklikke haldusstruktuure. Seda ei saa siiski hinnata üheselt, kuna kandidaatriikide valitsemisstruktuurid on erinevad ja pealegi puudub ka ELis ühtne valitsemismudel.

Artiklis on senised ja prognoositavad arengud toodud “euroopastumise” viie etapina: vabakaubanduslepingute sõlmimine, Euroopa lepingute sõlmimine, liitumiseelse strateegia sõnastamine, liitumisläbirääkimiste alustamine ja liitumisjärgne kohanemine. Nende etappide alusel võrreldakse viie kandidaatriigi täidesaatva võimu institutsioone, esile on toodud nende nõrgad ja tugevad küljed. Selles kontekstis mõeldakse euroopastumise all riiklike institutsioonide kõrgendatud huvi ELi poliitika kujundamise vastu ja nende kasvavat osalust selles. Seega hõlmab euroopastumine ELis aja-, raha- ja inimressursside suunamist ELi tasandile praeguste ja tulevaste liikmesriikide poolt.

Käsitletava viie kandidaatriigi ELiga seotud otsuste tegemise ja poliitika kujundamise struktuuride puhul kirjeldavad autorid kahte mudelit. Esimest tüüpi iseloomustab keskne koordineerimine ja peaministri juures asuva büroo tugev positsioon (Poola); teist tüüpi keskne koordineerimine, mida juhib välisministeerium (Tšehhi, Eesti ja Ungari). Autorid vaatlevad kõiki ELi läbirääkimistes osalevaid institutsioone ja võrdlevad nende ülesandeid riigiti.

Autorid esitavad Euroopa integratsiooni mõju kolm teesi. Esiteks kohanemine liitumisprotsessi abil (adaptation-by-anticipation), mille puhul eeldatakse, et administratiivsed reformid tulenevad otseselt ELiga ühinemise ootustest. Selle teesi järgi leiavad autorid, et integreerumine Euroopasse viimase kümne aasta vältel on avaldanud märkimisväärset mõju viie kandidaatriigi siseriiklikele haldusstruktuuridele ja protseduuridele. Kuna ELi liikmestaatuse taotlemine algas peaaegu kohe pärast vana süsteemi lagunemist, võib järeldada, et EL on olnud peamine motiveeriv jõud riigiaparaatide moderniseerimisel ja reformide läbiviimisel.

Teiseks on esitatud mittelähenemise tees (non-convergence) – selge administratiivse mudeli puudumine ning riigiaparaadi erinevused. Ka praegustel liikmesriikidel ei ole ühtset administratsiooni mudelit, millest kandidaatriigid võiksid juhinduda. Selle teesi raames on leitud, et euroopastumine ELi kontekstis on kaasa toonud riigisisese otsustamise sobitamise kujunevate administratiivsete struktuuridega ning ELi kui läbirääkimiste osapoole nõudmistega. Kandidaatriigid üritavad lähtuda praegustest ELi mudelitest ja kogemustest, kuid need lahendused on leitud individuaalselt, sõltuvalt nõustavatest riikidest ja ajaloolistest traditsioonidest, ühtset mudelit pole võimalik välja tuua. Siiski võib kaugemas perspektiivis näha kasvavat institutsioonilist konvergentsi viie kandidaatriigi vahel, mida tingivad jõupingutused ühise eesmärgi nimel.

Kolmandana esitatud tees on riigiametnike rolli tugevnemine, mille all mõeldakse poliitiliste protsesside bürokratiseerumist. Seda tingib valitsusametnike domineerimine liitumisläbirääkimiste protsessis. Kesksetel täidesaatva võimu esindajatel on otsesed kontaktid ELi institutsioonidega nii poliitilisel kui ka eksperditasandil. Autorid arvavad, et euroopastumine edendab kindlasti bürokratiseerumist poliitika kujundamises pärast liitumist. See võib aga kaasa tuua kõrgemate ametnike võimu tugevnemise teiste poliitikas osalejate arvel. Kui aga valijaid esindavate osalejate osakaal väheneb, võib see omakorda tekitada legitiimsuse probleemi. Sellist tendentsi võib täheldada ka praegustes liikmesriikides.

Kandidaatriikide täidesaatva võimu institutsioone analüüsides jõuavad autorid järeldusele, et taotletav ELi liikmestaatus on küll administratiivsete reformide tõukejõud, kuid kandidaatriigid peaksid välja töötama pikemaajalised strateegiad osalemaks tõhusalt poliitika kujundamise mitmekihilises protsessis ELi tasandil.

Refereerinud Liina Gross

POLIITILINE KOMMUNIKATSIOON
Price, Vincent; Cappella, Joseph N.; Nir, Lilach. Does disagreement contribute to more deliberative opinion?
Political Communication. Vol. 19 (2002) no. 1, p. 95-112.

Artiklis otsitakse vastust küsimusele, kas eriarvamused poliitilistes arutlustes mõjutavad avalikku arvamust ja kas nad aitavad paremini mõista teiste inimeste vaateid. Oma hüpoteeside kontrollimiseks kasutatakse 2000.a Ameerikas läbiviidud avaliku arvamuse uuringut, mille käigus küsitleti 1684 inimest. Uuringu andmete põhjal testitakse kolme hüpoteesi: (1) nii poliitiliste arutluste sagedus kui ka eriarvamuste esitamise tase on seotud suurema hulga argumentide olemasoluga; (2) inimese eriarvamuste väljendamise tase võimaldab prognoosida tema teadlikkust argumentidest, mida teised võivad esile tuua tema vaadetega mitte nõustudes; (3) neid seoseid ei saa seletada selliste oluliste teguritega nagu haridus, poliitikaalased teadmised, jms. Analüüsi tulemused kinnitavad hüpoteesi, et eriarvamuste esiletoomine aitab tõepoolest kaasa inimeste võimele põhjendada oma seisukohta ja leida põhjusi, miks teised ei pruugi nõustuda nende arvamustega.

Teoreetikud on kaua aega väitnud, et vaidlused ja eriarvamused on avalikule arvamusele olulised. Avalik suhtlus peab olema arutlev, tooma esile lahkarvamusi ning esitama alternatiivseid vaateid ja vaatenurki. Arendti ja Habermasi järgi on ideaalne demokraatlik kogukond selline, kes otsustab oma tegevuse üle vaba arvamustevahetuse kaudu. See toob välja eri poolte argumente ning lubab pigem argumentidel kui sunnil mõjutada kollektiivseid valikuid. Gutmanni ja Thompsoni arvates soodustavad eriarvamused diskussioonis osalejate arusaamade kujunemist erinevate vaatepunktide alusel.

2000. a uuringu andmeid analüüsides on artikli autorite peamine huvi avaliku arvamuse teatud aspektid, mida võib pidada eriarvamuste selgeks tulemuseks. Nendeks on inimeste arusaamine mõnedest riigiasjadest ning eriti nende hinnangud, mida arvavad teised inimesed, kes teatud seisukohtadega ei nõustu. Sellised avaliku arvamuse omadused vastavad sellele, mida Park (2000) vaatleb kui arutlusi ja nende tulemusi ning mida ta nimetab viisakuseks (civility). Parki järgi arendab kõnelemine arvamuse jõudu ja individuaalsust ning teiste inimeste kuulamine on see, mis arendab viisakust. Arutelu nõuab mõlemat, Parki sõnul on see kõnelemise ja kuulamise protsess.

Tuginedes poliitikateadlaste varasematele uuringutele, võib väita, et tõenäosus kohata lahkarvamusi riigiasjadest kõneldes on igapäevases vestluses suhteliselt väike. See ei tähenda, et vestlustes lähedaste sõprade või pereliikmetega neid ei esine, vaid pigem seda, et nende esilekerkimine on seda tõenäosem, mida suurem ja heterogeensem on suhtlusvõrgustik. Inimesed, kes suhtlevad ulatuslikes sotsiaalsetes võrgustikes ning räägivad nii eraasjust kui ka riigiasjust, on erinevad.

Kokkuvõtlikult märgivad autorid, et uuringutulemuste analüüs kinnitas hüpoteesi, et eriarvamused poliitilises diskussioonis soodustavad arutlevat arvamust. Arutleva arvamuse all mõistetakse võimet mitte ainuüksi põhjendada oma seisukohti, vaid ka mõista neid argumente, mida teised võivad kasutada ja kasutavad vastaspositsioonis olles. Analüüs kinnitas ka positiivset seost lahkarvamuste esiletoomise ja respondentide võime vahel leida põhjusi, miks teised inimesed võivad nendega mitte nõustuda.

Refereerinud Ülle Lepp

POLIITILINE DISKUSSIOON
Johnston Conover, Pamela; Searing, Donald D.; Crewe, Ivor M. The deliberative potential of political discussion.
British Journal of Political Science. Vol. 32 (2002) no. 1, p. 21-62.

Artiklis püütakse vastata küsimusele, milline potentsiaalne kasu on igapäevasest poliitilisest diskussioonist. Arutelu on poliitilise filosoofia küsimus ning poliitikateadlased väärtustavad seda mitmel põhjusel. Ühed arvavad, et see edendab demokraatlikku valitsemist. Teised arvavad, et arutelu aitab kaasa demokraatliku kogukonna arengule, soodustades vastastikust austust ja ühistahte arengut. Artikli autorid püüavad diskussiooni rikastada empiiriliste andmete analüüsiga, tuginedes USAs ja Suurbritannias tehtud uuringutele.

Arutelu uurimiseks analüüsivad artikli autorid erinevust arutelu normatiivsete ideaalide ja poliitilise diskussiooni praktika vahel, et hinnata ühelt poolt nende ideaalide teostatavust ning teiselt poolt nende ideaalide kriitika adekvaatsust. Teisalt uurivad autorid, milline on potentsiaalne kasu, mis motiveerib kodanikke osalema poliitilistes diskussioonides, ja riske, mis sunnivad neid diskussioone vältima.

Ehkki poliitikateadlaste hulgas puudub üksmeel, milline peaks olema korrektne arutelu definitsioon, mõistab enamik neist arutelu all järgmist: kui kodanikud esitavad oma eelistuste ratsionaalseid põhjendusi, kuulavad üksteist, vahetavad informatsiooni, et selle kaudu leida ühiskonna ees seisvate küsimuste lahendusi.

Arutelude puhul eristavad poliitikateadlased kolme olulist tunnusjoont: avalikkust, türanlikkusest hoidumist ja võrdsust. Tegelikkuses seab poliitilise diskussiooni avalikkusele piirid nii nende temaatika kui ka sisu. Türanlikkusest hoidumise põhimõte eeldab, et poliitilised diskussioonid sisaldavad vaidlusi ja alternatiivsete argumentide põhjendatud käsitlemist. Fookusgruppide intervjuudest selgus, et sageli loobuti argumenteerimisest, eriti kui see tundus veenmisena või muutus vaidluseks. Selle asemel eelistati n-ö kergeid diskussioone, mis olid oma toonilt pigem informatiivsed kui põhjendusi esitavad. Poliitilise võrdsuse põhimõte eeldab võrdset juurdepääsu diskussioonile ning võrdseid võimalusi diskussiooni mõjutada. Et juurdepääsetavus enamikule diskussioonidele on määratletud pigem sotsiaalselt kui poliitiliselt, siis on võimaluste võrdsust küllaltki raske saavutada. Nii USAs kui ka Suurbritannias leidus sotsiaalseid gruppe (eakad, naised), kes jäid pidevalt aruteludest kõrvale.

Kokkuvõttes ei ole artikli autorite arvates praegu poliitilistes diskussioonides arutleva (deliberative) demokraatia ideaale märgata: diskussioon on haruharva avalik, selles väideldakse tagasihoidlikult ning mõnikord on diskussioon osalemise ebavõrdsuse tõttu moonutatud. Seega võiks nõustuda arutleva demokraatia kriitikute skeptitsismiga. Teisalt võiks uurida, millised on väljavaated muutusteks. Avalike arutelude madalat taset mõjutavad mitmed tegurid. Mõnedel kodanikel puuduvad sotsiaalsed võrgustikud väitluspartnerite leidmiseks. Samas on avaliku diskussiooni puudumine ka kodanike individuaalsete võimete puudumise peegeldus, paljud ei mõista poliitilise kompetentsuse vajalikkust ega arutelude rolli demokraatlikus ühiskonnas.

Üks oluline põhjus, miks välditakse avalikke diskussioone, on nende arutelude avalikkus. Inimesed peavad oma poliitilisi eelistusi väga privaatseks ega taha neid avaldada ei oma tuttavatele ega võõrastele. Argumenteerimist ja veenmist nähakse mitte ainult oma eelistusi ohustavatena, vaid ka sobimatu sekkumisena privaatsusesse. Poliitiline diskussioon on liiga paljastav ning seetõttu ei tunne paljud inimesed mingit soovi neis osaleda. Selline hoiak on uurijate arvates vältimatu pingete allikas liberaalse poliitika ja arutleva demokraatia pürgimuste vahel.

Poliitika filosoofid annavad arutlusele demokraatlikus teoorias erilise koha ja nad näevad vaimusilmas kodanikke, kes seavad arutluse oma elus erilisele kohale. Tegelikkuses pole inimestel ei aega ega võimalust demokraatliku diskussiooni praktiseerimiseks. Seetõttu võiks artikli autorite arvates esile tõsta pigem eravestluste potentsiaali, mis võimaldab kodanikel arutada poliitikaküsimusi viisil, mis neid ennast rahuldab ning on vähem paljastav kui avalik diskussioon.

Refereerinud Ülle Lepp

PARTEIPOLIITIKA
Christoffer Green-Pedersen. Welfare-state retrenchment in Denmark and the Netherlands, 1982-1998. The role of party competition and party consensus.
Comparative Political Studies. Vol. 34 (2001) no. 9, p. 963-985.

Viieosalises artiklis käsitletakse parteide poliitika mõju heaoluriigi kulude kärpimisele. Väidetakse, et poliitika parteide konkurentsi ja konsensuse tähenduses mõjutab kulude kärpimise kohta tehtavaid valitsuse otsuseid. Valitsused vähendavad kulusid ainult juhul, kui nad suudavad saavutada parteidevahelise konsensuse. See omakorda lubab piiritleda heaoluriigi kulutuste kärped viisil, mis on valijate seisukohalt vaadatuna õigustatud. Empiiriliselt toetab neid väiteid heaoluriikides Taanis ja Hollandis 1982-1998 tehtud piirangute võrdlev analüüs.

Artikli esimeses osas esitatakse teoreetilised seisukohad parteide konkurentsi ning heaoluriigi kulutuste kärpimise kohta. Pierson (1994, 1996) on väitnud, et heaoluriigi kulutuste kokkuhoiuga kaasneb süüdistuste vältimine, sest kulude kärpimine tähendab paratamatult kelleltki millegi äravõtmist ning need, kes selle kaotuse tõttu kannatavad, reageerivad sellele negatiivselt. Heaoluriik on valijate hulgas populaarne (Papadakis & Bean, 1993; Svallfors & Taylor-Gooby, 1999), mis omakorda põhjustab negatiivset reaktsiooni kokkuhoiule. Valitsustel tuleb õigustada oma otsuseid põhjendustega, et abiraha võetakse neilt gruppidelt, kes seda ei vääri, või on vaja suurendada heaoluriigi majanduslikku elujõulisust. Selle strateegia edukaks elluviimiseks vajab valitsus parteide konsensust, et peamised poliitilised oponendid ei vaidlustaks küsimuse sellist püstitust. Samal ajal peaks valitsus vältima olukorda, kus opositsioon teeb kulutuste kärpimise parteidevahelise konkurentsi keskseks küsimuseks. Kui parteid on ühinenud blokkidesse, tekib konsensus ainult siis, kui valitsuses on võim vasakpoolse bloki käes. Domineeriva partei süsteemis tekib parteide konsensus siis, kui keskpartei loobub kulutuste kärpimisest.

Artikli teises osas põhjendatakse lühidalt, miks valiti uurimisobjektiks Taani ja Holland – nende põhjal on võimalik uurida parteidevahelist konkurentsi. Taanis on tegemist parteide koalitsioonidega, Holland esindab domineeriva partei süsteemi. Samal ajal on riigid küllaltki sarnased oma majanduslike ja institutsiooniliste tunnusjoonte poolest. Esping-Andersen (1990) nimetab neid universaalseteks heaoluriikideks. Erinevate parteidevahelise konkurentsi süsteemide mõju heaoluriigi kulutuste kärpimisele oli nähtav Taanis ja Hollandis aastatel 1982-1998.

Artikli kolmandas osas esitatakse andmeid vanaduspensionide, töötu abirahade ja töövõimetuspensionide vähendamise ulatusest Taanis ja Hollandis. Kulutuste kärpimist on siin defineeritud kui poliitilisi otsuseid. Sellisteks otsusteks on abirahade vähendamine, abiraha saamise tingimuste kitsendamine, abiraha saamise kestuse lühendamine jne. Selliselt defineeritud kulutuste vähendamise mõõtmiseks on teoreetilises kirjanduses kasutatud põhiliselt sotsiaalkindlustuse kulutuste agregaatandmeid. Samas on sellised andmed problemaatilised, sest mitmed kulude kärpimised väljenduvad arvandmetes alles tulevikus. Kitschelt (2001) on seisukohal, et kulutuste kärpimise ulatust kirjeldavad paremini mikroandmed, st andmed, mis mõõdavad muutusi toetuste tasemes, nende saamise kriteeriumides jne.

Artikli neljandas osas vaadeldakse parteide poliitikat seoses kulutuste kärpimisega Taanis ja Hollandis. Artikli autorid väidavad, et muutused heaoluriigi kulutuste kärpimises on parteidevahelise konkurentsi eri süsteemide tulemus. Taanis, kus parteidevahelist konkurentsi iseloomustab parteiblokkide süsteem, ei tekkinud selle süsteemi mõjul enne 1993. aastat parteide vahel konsensust. Pärast 1993. aastat, kui võimule tuli sotsiaaldemokraatlik partei, oli selles küsimuses lihtne konsensust saavutada. Hollandis tegi majanduskriis võimalikuks põhjendada kulutuste kokkuhoidu.

Artikli viiendas osas käsitletakse ametiühingute rolli. Mõlema riigi ametiühingud on võidelnud enamiku valitsuse rakendatud kulutuste kärpimise vastu, korraldades suuri meeleavaldusi ja isegi streike. Mõningatel juhtudel on valitsused pidanud seetõttu oma kavasid muutma, kuid ametiühingute protestidest hoolimata pole neist kunagi loobutud. Taani kogemus näitab, et ametiühingud võitlevad üsna tõrksalt oma traditsiooniliste liitlaste sotsiaaldemokraatide kulutuste vähendamise ettepanekute vastu. Seetõttu on valitsustel, kus osalevad sotsiaaldemokraadid, poliitiliselt lihtsam kulutusi vähendada.

Refereerinud Ülle Lepp

SIIRDEMAJANDUS
Roland, Gerard. The political economy of transition.
Journal of Economic Perspectives. Vol. 16 (2002) no. 1, p. 29-50.

Artikkel annab ülevaate majandusreformide poliitilistest käsitlustest ja siirderiikide kogemustest reformide elluviimisel. Vaatluse all on endistes Nõukogude Liidu vabariikides ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides toimunud reformid, põhjalikumalt on analüüsitud Bulgaaria, Eesti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi, Ukraina, Ungari ja Venemaa siirdeprotsesse. Võrreldud on vabade valimiste toimumise ja valitsuste vahetumise seoseid, parteide arvu ja valitsustes osalemise sageduse suhet, riikide geopoliitilise asendi mõju reformidele.

Endise Nõukogude Liidu vabariikide ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide majandusreformide temaatika on majandusteadlaste seas olnud suhteliselt populaarne. Et arenenud demokraatlikes riikides on edukalt toimivad valitsemisinstitutsioonid enesestmõistetavad, on majandusteadlased sageli jätnud arvestamata asjaolu, et siirde- ja arenguriikides demokraatlikud institutsioonid puuduvad või on need äsja loodud. Selle fakti ignoreerimise tõttu on esitatud ekslikke järeldusi ja mittetoimivaid soovitusi. Nüüdseks on poliitiliste ning institutsiooniliste tegurite mõju mõistmine suurendanud poliitökonoomia tähtsust mitte ainult siirdemajanduse uurimises, vaid kogu majandusteaduses.

Valitsemisvorme vaadeldes võib väita, et parlamentaarsed riigid on reformialtimad. Pikem parlamendivalimistevaheline periood annab tõuke stabiilsuse suunas, valitsuste kiire vahetumine soodustab ebastabiilsust ja vähendab reformide haaret. Parteide arvu suurenemine valitsuskoalitsioonis vähendab samuti reformide ulatust, presidentaalsetes riikides aga ei ole parteide hulgal valitsuse tegevusele ega reformidele peaaegu mingit mõju. Majanduskasvu näitajate suuri varieerumisi selgitab riikide väga erinev stardipositsioon ja reformide elluviimise järjekord. Poliitiliste reformide elluviimine on majandusreformide edukuse, erasektori arengu ning stabiilsuse alus. Reformide kiirusel on loomulikult oma hind. Efektiivsemad reformid on toonud endaga kaasa suuremaid tagasilööke: töötuse kasvu, tööstus- ja põllumajandussektori töötajate ning pensionäride olukorra järsu halvenemise. Väga oluliselt mõjutab reformide kulgu ka riikide geopoliitiline asend. Tänu sellele on Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel tuntavad eelised Euroopa ja maailmamajandusega integreerumiseks. Venemaa arengut aga on pärssinud suuresti võimetus leppida endiste Nõukogude Liidu alade kaotusega.

Seega pole võimalik anda üheseid nõuandeid edukate majandusreformide läbiviimiseks, arvestamata kõiki eelmainitud mõjutusi ja tingimusi. Autori arvates on siirdekogemus majandusteaduses nihutanud rõhuasetusi turuanalüüsidelt ja hinnateoorialt majandustegevuse juriidilise, sotsiaalse ning poliitilise keskkonna uurimise suunas. Siirdemajanduse tekkimine on sundinud majandusteadlasi mõtlema institutsioonidest mitte enam staatilisel, vaid dünaamilisel moel, ja poliitökonoomilised teooriad on saanud keskseks teemaks efektiivse kapitalismi seletamisel.

Refereerinud Siiri Männamaa

LIBERALISEERIMINE JA MAJANDUSKASV
Pitlik, Hans. The path of liberalization and economic growth.
Kyklos. Vol. 55 (2002) fasc. 1, pp. 57-79.

Viimaste kümnendite jooksul on tehtud mitu empiirilist uuringut teemal, kuidas majandustingimuste liberaliseerimine mõjutab riigi majanduskasvu. Selliste uuringute järeldus kõlab, et riik peaks laskma turul valitseda. Kuigi orientatsioon turumajandusele näib olevat ülemaailmne, pole see alati valutu ning tihti muudetakse reformide suunda. Hans Pitlik vaatleb, mil määral mõjutab reformide ebastabiilsus majanduskasvu. Artikli autor eeldab, et majanduse liberaliseerimine mõjub majanduskasvu soodustavalt, ja neis riikides, kus liberaliseerimine sujub ühtlasemas tempos, peaks majanduskasv olema kiirem kui muutliku poliitikaga riikides.

Riigi suhtumist vabasse turumajandusse on mõõdetud erinevate numbriliste indeksite, nt Fraser-Institute’i (2000) või Heritage-Foundationi (1998) välja töötatud indeksite abil. Nende indeksite abil hinnatakse mitmeid valitsuse tegevusvaldkondi. Fraseri majandusvabaduse indeks pakub võrdlemiseks kõige parema võimaluse, sest sel kombel on antud hinnanguid riikidele aastast 1970 (57 riiki) kuni aastani 1997 (123 riiki), mis annab võimaluse jälgida nende riikide liberaliseerimisalaseid pingutusi kolme aastakümne jooksul. Hinnangud põhinevad 23 poliitikavaldkonna näitajal. Kõrgemaid hindeid saavad need riigid (skaalal ühest kümneni), kus poliitika toetab väiksemaid valitsemiskulusid, madalamaid maksumäärasid, stabiilseid hindu, vabadust kasutada eri valuutasid, seaduslikkust ja kindlat omandiõigust, vabakaubanduse põhimõtteid jne. Koondindeksit, mis nende näitajate summana saadakse, nimetatakse Fraseri indeksiks. See võimaldab hinnata ka riikide liberaliseerimispüüdlusi. Uurimuses võrreldakse liberaliseerumist riigi Fraseri indeksi põhjal 1995. ja 1975. aastal. Sel perioodil kasvas nende riikide indeksite keskmine, mille andmed olid kättesaadavad, 1,29 punkti võrra. Teoreetikud väidavad (Pindyck, 1991, Dixit, 1996 ja Aizenman, 1997), et majanduskeskkonna määramatus takistab tõsiselt erainvesteeringuid. Et ebajärjekindel poliitika teeb tuleviku majanduskeskkonna määramatuks, vähendab see soovi tegelda tootmisega, mis tooks kasu kaugemas perspektiivis. Muutlikkust seostatakse sagedase poliitiliste seisukohtade muutusega ja nende muutuste jõulisusega. Et hinnata erinevate liberaliseerimisviiside mõju majanduskasvule, arvutab autor majandusvabaduse indeksite muutuste rea standardhälbe. Eeldatakse, et reformide vaheldumine kujundab erasektori ettekujutust poliitiliste muutuste kestusest. Kui reformide suunda muudetakse, tekitab see kahtlusi liberaliseerimise jätkumise suhtes.

Autor arvutab matemaatilisi mudeleid kasutades pikaajaliste liberaliseerimis-püüdluste ja poliitika ebastabiilsuse mõju majanduskasvule ning esitab tabelitena näiteid võrreldud 80 riigi kohta. Tulemustest selgub, et isegi kui kahe, esialgu ühesuguse majandusliku vabaduse tasemega riigi Fraseri indeks on ühepalju kasvanud, võib majandusliku kogutoodangu kasv suuresti erineda sõltuvalt liberaliseerimise moodusest. Aastatel 1975–95 oli majandusvabaduse kasv positiivne 67 riigil 80-st. Selliste rahvusvaheliste võrdluste objektiivsust võib kahtluse alla seada, viidates asjaolule, et terve rida muutujaid mõjutaks majanduskasvu näitajaid oluliselt, näiteks kui lisada kesksetele muutujatele inflatsioonimäär, arvestada majanduse avatust jm. Need muutujad aga juba sisalduvad majandusvabaduse indeksis ning seega pole sobiv neid veel kord lisada. Oma teooria kontrollimiseks lisab autor riigi investeeringute, elanikkonna kasvu, inimkapitali kvaliteedi jm näitajad.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et näitajate lisamine ei muutnud põhieeldust. Autor viitab ka võimalusele, et tulemusi võib mõjutada hoopis põhjuslik seos: kui riigi majandus muutub vabamaks, põhjustab see majanduskasvu ning see omakorda lihtsustab edasist majanduse liberaliseerimist. Kuid autori väitel tema uurimus sellise seose olemasolu ei kinnita. Lõppkokkuvõttes tõdeb autor, et majanduskasvu arvestades on suurim viga, mis poliitikud võivad teha, juba käimasolevate reformide suuna järsk muutmine.

Refereerinud Piret Viljamaa

MAKSUKONKURENTS
Goodspeed, Timothy J. Tax competition and tax structure in open federal economies: evidence from OECD countries with implications for the European Union.
European Economic Review. Vol. 46 (2002) no. 2, p. 357-374.

Eri OECD riikides suhtuvad kohalikud omavalitsused üksikisiku tulumaksu kasutamisse väga erinevalt ning maksumäärad muutuvad neis pidevalt. Nii teoreetilises plaanis kui ka praktiliste nõuannete tasandil levib üha rohkem seisukoht, et avatud majanduse tingimustes ei tohiks (oma)valitsuse tulud nii olulisel määral sõltuda tulumaksu laekumisest. Selle väite põhiargument on tees, et inimesed võivad oma tulusid varjata või maksudest hoidumiseks migreeruda, mis omakorda põhjustab kohalejääjatele ülemäärast maksukoormust ja vähendab kokkuvõttes oluliselt maksude laekumist.

Refereeritavas artiklis uurib autor muutusi kohalike omavalitsuste maksudes, arvestades avatud föderaalses majanduses eksisteerivaid horisontaalseid ja vertikaalseid fiskaalseid välismõjusid ja nende koostoimet. Selleks on ta loonud lihtsa ökonomeetrilise mudeli. Mudeli paikapidavust kontrollib autor empiirilises raamistikus, kus analüüsi aluseks on 13 OECD riigi paneelandmed aastatest 1975-1984. Analüüsi tulemusi püüab autor seostada Euroopa Liidu fiskaalpoliitika võimalike arengutega.

Fiskaalsed välismõjud tekitavad olukorra, kus ühe jurisdiktsiooni maksumäärad mõjutavad teise jurisdiktsiooni maksutulusid. Vertikaalse fiskaalse välismõju näitena võib tuua juhtumi, kus kahel eri valitsemistasandil maksustatakse sama maksubaasi. Horisontaalne fiskaalne välismõju võib tekkida, kui kaks sama tasandi omavalitsust maksustavad samu maksumaksjaid, kes liiguvad nende kahe jurisdiktsiooni vahel. Iga jurisdiktsiooni kehtestatud maksumäär on mõjutatud ka hirmust, et maksumaksjad võivad liikuda madalamate maksumääradega piirkondadesse.

Vertikaalsete välismõjude puhul näitavad OECD riikide analüüsi tulemused, et mida madalamad on kohalikud maksumäärad, seda kõrgemad on riiklikud maksumäärad. Horisontaalsete mõjude puhul võib täheldada, et mida suurem on ebavõrdsus (aluseks sissetulekute statistika) ning vaeste osakaal maksubaasis, seda madalam on kohalik tulumaksumäär. Väiksemate erinevuste korral on väiksemad ka horisontaalsed välismõjud, kõrgemad kohalikud maksud aga põhjustavad mobiilsemate ja rikkamate maksumaksjate suuremat liikuvust. Riigi maksumäärade kõrgem tase võib vähendada kohalikke maksumäärasid, samas võib kõrgem riiklik maksumäär vähendada maksubaasi erinevusi ning see omakorda võib horisontaalsete mõjutuste kaudu viia kõrgema kohaliku maksumäära kehtestamiseni.

Projitseerides analüüsi tulemused riigi ja omavalitsuse tasandilt Euroopa Liidu tasandile, võib autori arvates leida mõningaid huvitavaid vaatenurki Euroopa Liidu fiskaalpoliitika tulevikule, eriti juhul, kui Euroopa Liit jätkab laienemist. Laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse ning Türgisse suurendaks oluliselt Euroopa Liidu maksubaasi ebavõrdsust ning erinevusi riikide tulumaksumäärades, mis võib põhjustada maksumaksjate liikumist madalama riikliku tulumaksumääradega piirkondadesse. Euroopa Liidu tasandil tulumaksu kehtestamine, mida on soovitanud mitmed majandusteadlased, võib samuti tuua kaasa ettearvamatuid arenguid.

Refereerinud Siiri Männamaa

RAAMATUTUTVUSTUSED

EUROOPA PARLAMENT
Kreppel, Amie. The European Parliament and supranational party system: a study in institutional development. Cambridge University Press, 2002. XV + 263 p.

Raamat uurib Euroopa Parlamendi (EP) seadusandliku ja poliitilise võimu kasvu mõju nii EP sisemisele arengule kui ka riigiüleste (supranational) parteigruppide süsteemile. Autor analüüsib muutusi hierarhilistes struktuurides, mis reguleerivad mõlema, nii EP kui terviku kui ka üksikute parteigruppide sisemist korraldust. Vaadeldakse ka parteigruppidevahelise koalitsiooni moodustamise skeeme ja seadusandlikku protseduuri. EP mõjuvõimu suurenemine, mis sai alguse Ühtse Euroopa aktiga 1987. a koostöömenetluse kehtestamisest, on muutnud põhjalikult EP kui seadusandliku institutsiooni iseloomu. Vaatamata otsevalimistele ja mitmetele jõupingutustele suurendada oma mõjuvõimu, oli EP enne 1987. aastat peaasjalikult debatiruum, kus rohkem vaieldi kui sisuliselt tegutseti.

Refereerinud Kristiina Vester

RAHVUSVAHELISED ORGANISATSIOONID
The legitimacy of international organizations/ edited by Jean-Marc Coicaud, Veijo Heiskanen. United Nations University Press, 2001. X + 578 p.

Külma sõja lõpp on ainult üks nende sündmuste ahelast, mis on radikaalselt muutnud rahvusvaheliste organisatsioonide rolli maailma poliitikas ja majanduses nende loomisest peale. Need muutused, nt dekoloniseerimine, kiire areng biotehnoloogia vallas, meedia ja kaubanduse maailmastumine, uus infotehnoloogia, eriti Interneti kasutuselevõtt jne. on tinginud vajaduse vaadata uue pilguga rahvusvahelistele organisatsioonidele. Raamatus analüüsitakse ÜRO Ülikooli (UNU) rahvusvaheliste organisatsioonide arengut ja legitiimsust käsitleva interdistsiplinaarse uurimisprojekti tulemusi.

Refereerinud Margot Mahlapuu

NATO
NATO after 2000: the future of the Euro-Atlantic Alliance/ John Borawski, Thomas-Durell Young. Praeger, 2001. XXII + 161 p.

Raamatus käsitletakse alliansi püüdlusi juhtimis- ja jõustruktuuride arendamisel, mille eesmärk on täita Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) missioone. Analüüsitakse põhjusi, mis kutsuvad esile NATO relvajõudude sekkumise, ja NATO missioonide seaduslikku alust tegutsemisel väljaspool NATO liikmesriike. Teoses käsitletakse veel NATO erilisi suhteid Venemaaga, NATO laienemist jm. Lõpuks antakse ülevaade, mida pakuks rahvusvahelise integreeritud julgeolekusüsteemi loomine, kus kõigil Põhja-Ameerika ja Euroopa riikidel oleksid võrdsed hääled.

Refereerinud Anneli Allikas

INVESTEERIMISPSÜHHOLOOGIA
Wärneryd, Karl-Erik. Stock-market psychology: how people value and trade stocks. Edward Elgar, 2001. IX + 339 p.

Stockholmi Majandusülikooli majanduspsühholoogia emeriitprofessor Karl-Erik Wärneryd arutleb investeerimispsühholoogia üle: kuidas finants(l)ootused tekivad, kuidas tehakse otsustusi, kuidas kaalutletakse, suhtutakse riski ning kuidas emotsioonid ja teiste inimeste arvamus mõjutavad üksikisikute finantsotsuseid. Samuti käsitletakse sotsiaalseid mõjutusi ning esitatakse investorite jaotus nende käitumise järgi. Börsil käitumise psühholoogia on seotud lootuste kontseptsiooniga, mille kohaselt on lootus peamine edasiviiv jõud inimkäitumises. Lootus on segu varasematest kogemustest, uuest informatsioonist ja tunnetest. Empiirilised uuringud näitavad, et paljudel aktsionäridel on pikaajaline eesmärk, usk kindlatesse aktsiatesse, ja nad teevad vähe tehinguid. Sellisel käitumisel võib olla raamatu autori arvates stabiliseeriv mõju aktsiahindadele.

Refereerinud Meeli Kõlli

HEATEGEVUS
The price of virtue: the economic value of the charitable sector / Vivien Foster ... [et al.]. Edward Elgar, 2001. XVI + 226 p.

Raamatu autorid käsitlevad vabatahtlikku sektorit kui majanduslikku mõistet, hinnates Suurbritannia vabatahtliku sektori loodud majanduslikku väärtust. Vabatahtliku sektori majanduslikku väärtust hinnatakse rahva üldise valmisoleku järgi maksta riskiga seotud heategevusteenuste eest. Niisugune valmisolek on vabatahtliku sektori majandusliku väärtuse tähtsaim element. Vabatahtliku sektori loodud kasu käsitletakse nii üldisest aspektist kui ka konkreetselt kodutute probleemide lahendamisel.

Arutletakse selle üle, et kui inimesed oleks valmis heategevuse eest maksma rohkem, kui nad seda teevad, kuidas siis muuta see neile endile kasulikuks. Peatutakse ka küsimusel, kas heategevuse väärtust saab defineerida laiemas sotsiaalse kapitali kontekstis.

Refereerinud Meeli Kõlli

Ülevaated artiklitest       Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika