| SUMMARIA SOCIALIA |
2001 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
Globaliseerumine
Measuring globalization
E-valitsus
Silcock, Rachel. What is e-government?
Kõlblus ja poliitikas osalemine
Muhlberger, Peter.
Moral reasoning effects on political participation
Euroopa Liit
Schmid, Christoph U. From Pont d’Avignon
to Ponte Vecchio: the resolution of constitutional conflicts between the European
Union and the member states through principles of public international law
Elundidoonorlus
Canellopoulou-Bottis, Maria. A new law
on organ donation in Greece: one more effort to advance transplants
Töö ja heaolu
Goodin, Robert E. Work and welfare:
towards a post-productivist welfare regime
Rahandusreform siirderiikides
Tanzi, Vito; Tsibouris,
George. Fiscal reform over ten years of transition
NATO laienemine
Bering, Helle. The new, bigger NATO:
fears v. facts
Assimileerumine
Ponarin, Eduard. The prospects of assimilation
of the Russophone populations in Estonia and Ukraine: a reaction to David Laitin’s
research
GLOBALISEERUMINE
Measuring globalization.
Foreign Policy. Issue 122 Jan/Feb (2001),
p. 56-65.
Artikkel käsitleb globaliseerumise mõõtmise probleemi. Et adekvaatselt hinnata globaliseerumise mõju, on vaja mõõta globaliseerumise ulatust. Selleks pakutaksegi välja nn globaliseerumisindeks, mis annab globaliseerumisest kõnelemiseks hea lähtepunkti tuginedes empiirilistele faktidele.
Globaliseerumisindeks annab 50 arenenud riigi globaliseerumise kohta ulatusliku ülevaate, mõõtes riigiti isiklike kontaktide arvu eri maade elanike vahel ja ühendades andmeid rahvusvahelise turismi, rahvusvaheliste kaugekõnede, piiriüleste rahaülekannete ning muude ülekannete kohta. Indeks kaardistab ka World Wide Webi, hinnates nii selle kasutajate hulka kui ka Interneti peaarvutite (hostide) ja turvatud serverite arvu, mille kaudu Interneti kasutajad suhtlevad, otsivad infot või sõlmivad äritehinguid. Arvestades tohutut hulka erinevaid tegureid, mõõdab globaliseerumisindeks ka riikide majanduslikku integratsiooni.
Viimastel aastatel on globaalne integratsioon näidanud märgatavat kasvutendentsi: suurenenud on rahvusvaheliste turistide arv, ulatudes keskmiselt peaaegu kolme miljonini päevas, rahvusvaheliste kaugekõnede kestus ületas 2000. aastal esimest korda 100 miljardi minuti piiri, Interneti kasutajaid hinnatakse enam kui 250 miljonile. Ehkki infotehnoloogia mõju poliitilisele ja sotsiaalsele elule on küllaltki keeruline mõõta, on võimalik hinnata infotehnoloogia mõju majandussektorile. Infotehnoloogia võimaldab süvendada riikidevahelist majanduslikku integratsiooni, mis kõige selgemini tuleb esile finantsturgudel.
Artiklis antakse ülevaade enim globaliseerunud riikidest. Kõige globaliseerunumad on väikeriigid, kus avatus annab võimaluse ligipääsuks kapitalile, teenustele ja kaupadele, mida kodumaal ei toodeta. Mõnel juhul on olulisel kohal geograafiline asend (Holland). Austria võidab reisimisest ja turismist. Maailma kõige globaliseerunum riik on tilluke Singapur, tema järel Holland tänu oma majanduse arengule. Rootsi ja Soome globaliseerumisindeks on samuti väga kõrge, mis on tingitud Interneti kiirest arengust. Väidetakse, et enim globaliseerunud riigid arenevad teistest riikidest üha kiiremini ning aina kasvab nn digitaalne kuristik arenenud ja arenevate riikide vahel. Veelgi enam peegeldab nn digitaalne jaotus Põhja-Ameerika (USA, Kanada) ja Skandinaavia maade (Rootsi, Soome, Norra) tohutuid tehnoloogilisi eeliseid muu maailma ees. Põhiprobleem ongi selle kuristiku ületamine ülejäänud maailma poolt.
Globaliseerumise kriitikud väidavad sageli, et globaliseerumine suurendab sissetulekute ebavõrdsust. See väide ei arvesta paljusid tegureid, sest sissetulekute erinevus võib olla hoopis rohkem seotud ajaloo, majanduskasvu, kontrolliga hindade ja palkade üle, sotsiaal- ja hariduspoliitikaga kui globaliseerumise ja kaubanduse liberaliseerimisega. Seetõttu on taas aktuaalne küsimus, kas riigid on vaesed globaliseerumise tõttu või sellepärast, et nad pole küllalt globaliseerunud.
Kokkuvõtlikult märgitakse, et globaliseerumise mõõtmisel riigiti on probleeme, sest isegi kõige vähem integreerunud riigid lähenevad üksteisele, et saavutada kontrolli näiteks globaalse soojenemise või ülemaailmse kuritegevuse suurenemise üle. Samas on väga raske mõõta kultuuri ja ideede levikut riikide vahel, millest tulenebki vajadus põhjalikumalt käsitleda kõiki globaalset integratsiooni mõjutavaid jõudusid.
Refereerinud Ülle Lepp
E-VALITSUS
Silcock, Rachel. What is e-government?
Parliamentary Affairs. Vol.
54 (2001) no. 1, p. 88-101.
Artikkel annab lühiülevaate e-valitsuse loomise protsessist ning käsitleb põhjalikult Briti valitsuse sellesisulisi ettevõtmisi.
E-valitsuse all mõistab Rachel Silcock tehnoloogia kasutamist suurendamaks kodanike juurdepääsu valitsuse teenustele, samuti tõhustamaks nende teenuste kättetoimetamist kodanikele, äripartneritele ja töövõtjatele. Sel viisil muutuvad valitsuse ja kodanike vahelised suhted "meie ja teie vastandamisest" koostöösuheteks.
E-valitsus mõjutab avalikkusele teenuste osutamise kõiki aspekte ning selle jaoks on vaja pühendunud juhte, e-äri põhimõtete põhjalikku tundmist ning selget strateegiat. Üks suurimaid probleeme e-valitsuse loomisel on valitsuse keerukus, keskmiselt on valitsusel 50-70 ministeeriumi ja ametit. Seejuures on valitsuse ebaefektiivsuse üks peapõhjusi ministeeriumide vertikaalne ülesehitus, samal ajal kui enamik nende osutatavaid teenuseid nõuab eri ministeeriumides töötavate riigiametnike koostööd. Internet pakub lahenduseks võimaluse luua Interneti-portaale, mis võimaldaksid kodanikel saada vastuse kõigile oma probleemidele. Selliste portaalide parimad näited on Austraalia Victoria osariigi portaal MAXI ja Singapuri e-Citizen Centre.
Tuginedes Deloitte’i uurimusele, eristab artikli autor kuut staadiumi, mis tuleb valitsustel e-teenuste osutamise korraldamisel läbida. Esimene staadium on informatsiooni avaldamine, mis tähendab ministeeriumide ja ametite kodulehekülgede koostamist, mis sisaldavad infot nende pädevuse ja võimalike teenuste kohta ning kontaktandmeid. Selliseid "ühesuunalisi" sidekanaleid on tuhandeid. Teine staadium on "ametlikud" kahesuunalised toimingud. Selle staadiumi puhul saavad kodanikud teavitada valitsust nende endi kohta käivast infost õiguslikult kehtiva digitaalallkirja abil. Sääraseid kommunikatsioonikanaleid on sadu ning peamiselt osariigi või kohaliku omavalitsuse tasandil. Kolmas staadium on mitme otstarbega portaalid, mis võimaldavad kasutajal ühest lähtepunktist nii saata informatsiooni eri ministeeriumidesse kui ka neilt saada informatsiooni. Neljandas staadiumis saab klient muuta portaali just talle endale sobivaks. Sel viisil saavad valitsused ülevaate klientide soovitud elektroonilistest ja mitteelektroonilistest teenustest. Viies staadium on avalike teenuste klastritesse jagamine, mis võimaldab kliendil näha valitsust kui terviklikku üksust, kes on hõivatud eri tüüpi teenuste osutamisega. Selleks peavad valitsused jaotama teenused klastritesse, et tagada nende kiiremat kättetoimetamist. Kuues staadium on ministeeriumide täielik integratsioon, mille kestel muutuvad oluliselt nende ülesanded ja struktuur. Artikli autori arvates on enamik valitsusi praegu esimeses staadiumis.
Inglismaal läbiviidud avaliku arvamuse uuringute kohaselt soovivad kodanikud kõige rohkem elektroonilist infot kohalike omavalitsuste teenuste kohta, samuti kohalike sündmuste, töökohtade ja haridusasutuste kohta. E-valitsuse puhul on väga oluline selle kättesaadavus, mis omakorda sõltub nii ametnike kui ka teenuse kasutajate haridusest. Kokkuvõttes võib väita, et e-valitsuse leviku ulatus sõltub kolmest tegurist: tugevast juhtkonnast, kes tagaks avaliku sektori tööjõu valmisoleku uuteks tehnilisteks lahendusteks, sellest, kuivõrd paraneb praegu kõrvale jäetud elanikegruppide ligipääs Internetile, ning hästikorraldatud uuendustest.
Refereerinud Ülle Lepp
KÕLBLUS JA POLIITIKAS OSALEMINE
Muhlberger, Peter. Moral reasoning effects on political participation.
Political
Psychology. Vol. 21 (2000) no. 4, p. 667-695.
Artikkel tutvustab USA ühe suurema riikliku ülikooli üliõpilaste seas läbiviidud uuringut, mille eesmärk oli välja selgitada seoseid kõlbelise kaalutluse (moral reasoning) ja huvigruppide tegevuses osalemise otsustuste vahel. Uuringus osalejatel tuli vastata küsimustele, mis puudutasid 11 kohalikku avalikes huvides tegutsevat gruppi (nt Amnesty International, Ameerika Kodanikuvabaduste Liit) ja võimalikku osalemist nendes. Artiklis käsitletakse kõlbluse, moraalinormi, kohustuse ja vastutuse mõistet, tutvustatakse uuringu põhijäreldusi ning selgitatakse nende järelduste tähtsust.
Kõlbelisuse mõistest kõneldes on Peter Muhlberger seisukohal, et ehkki põhilised kõlbelised arusaamad on juba väga väikestel lastel, on teatud kognitiivne areng vajalik kõrgema astme elutarkuse/elukogemuse omandamiseks. Kuigi mitmes varasemas uuringus oli leitud seoseid kõlbelise kaalutlemise ja poliitikas osalemise vahel, ei andnud need uuringud vastust küsimusele, kuidas kõlbeline kaalutlemine mõjutab avalikes huvigruppides osalemise otsustusi.
Käesoleva uurimuse peamise järeldusena toobki artikli autor välja selle, et kõlbelise kaalutlemise kogemus mõjutab oluliselt huvigruppides osalemise otsustusi. Nende inimeste puhul, kes rohkem lähtuvad kõlbelistest kaalutlustest, on otsustuste aluseks soov anda oma panus grupi eesmärkide heaks, grupi eesmärkide väärtustamine ja vähemal määral grupi eesmärkide tähtsus iseenda jaoks. Samal ajal inimesed, kes lähtuvad kõlbelistest kaalutlustest vähem, on mõjutatud nende ühenduste sisemistest hüvistest ja stiimulitest, milleks on avalikkuse tähelepanu ja sotsiaalne tunnustus.
Artiklis rõhutatakse uuringu järelduste olulisust mitme aspekti tõttu. Esiteks näitab uuring, et eetilistel kaalutlustel on seos poliitilise käitumisega. Teiseks võib kõlbelise kaalutlemise kogemus selgitada erinevusi n-ö eelistatud ja tõrjutud elanikegruppide poliitilises käitumises. Avalikes huvides tegutsevates ühendustes osalemist tundub toetavat keskklass, samas kui sotsiaalselt tõrjutud elanikkond osaleb sotsiaalsetes liikumistes, mille tõhusus on piiratud. Nad osalevad poliitikas pigem hüvitiste saamise kui kohusetunde tõttu. Uuringu tulemused võiksid selgitada, miks sotsiaalsed liikumised on nii hajusad ja ebapüsivad. Kolmandaks võimaldavad uuringu tulemused välja selgitada, miks inimesed, kes on üles kasvanud külluslikes oludes, on rohkem huvitatud poliitilistest küsimustest, mis otseselt ei mõjuta nende materiaalseid huve (nt keskkonnaküsimused) ning miks inimesed, kes on üles kasvanud karmides oludes, keskenduvad pigem materiaalsetele väärtustele (majanduslik heaolu ja turvatunne).
Refereerinud Ülle Lepp
EUROOPA LIIT
Schmid, Christoph U. From Pont d’Avignon to Ponte Vecchio: the resolution
of constitutional conflicts between the European Union and the member states
through principles of public international law.
Yearbook of European Law
1998 (2000), p. 415-476.
Artikkel keskendub 1974. aastal esmakordselt Solange'i otsuse kaudu avalikkusele teatavaks saanud tõsisele konfliktile Euroopa Ühenduse asutamislepingu ja Saksamaa põhiseaduse vahel. Vastuolu jääb lahenduseta, ohustades tõsiselt häid suhteid kahe õiguskorra ja nende kõrgeima kohtu vahel. Ühelt poolt otsustas Saksamaa Föderaalne Konstitutsioonikohus (FKK) teha Solange I otsusega Euroopa Kohtu jurisdiktsioonis ühenduse tasandil tol ajal veel ebakindlalt reguleeritud põhiõiguste kaitses reservatsiooni, jättes endale pädevuse kontrollida ühenduse teisese õiguse vastavust Saksamaa põhiseaduses sätestatud põhiõigustega, ja lubas seda teha nii kaua, kuni ühendus on ise vastu võtnud põhiõiguste kataloogi, mis on adekvaatne Saksamaa põhiseaduses sätestatuga. Teiselt poolt ei ole Euroopa Kohus kunagi pidanud vastavat kompetentsi Euroopa Ühenduse asutamislepingu kohaselt ühtesobivaks omaenese jurisprudentsiga. Kuid 1986. aastal loobus Saksamaa FKK Solange II otsusega oma sätestatud reservatsioonist, kuigi ainult niivõrd, kuivõrd ühenduse õiguslikud meetmed jäävad lepingu ratifitseerimise ajal ühenduse kehtestatud integratsiooniraamistiku piiridesse. Konflikt kerkis taas pinnale Euroopa Ühenduse banaaniimpordirežiimi tingimuste tõttu. Frankfurdi administratiivkohus palus Saksamaa FKK-l vastavaid klausleid analüüsida, kuid enne FKK vastust tegi WTO avalduse banaanirežiimi ebaseaduslikkuse kohta. Sellest alates on küsimus olnud arutluse all ka rahvusvahelisel areenil.
Euroopa Kohtu ja Saksamaa FKK suhet on kirjeldatud kui külma sõja loogikale põhinevat vastastikust hävitustööd. Tõkestades ühenduse õiguse n-ö omavolilist tõlgendamist Euroopa Kohtu poolt, võib olukord tekitada n-ö doomino-efekti, andes ergutavat eeskuju teistele liikmesriikidele, ning seada ohtu ülimuslikkuse doktriini kui kogu ühenduse õiguse alustala.
Artikli teises osas selgitab autor sügavuti konflikti tekkimise ja kujunemise detaile nii rahvusliku kui ka ühenduse õiguse valguses, annab ülevaate Euroopa Kohtu jurisprudentsi autonoomiast ja ühenduse ülimuslikkuse printsiibi tähendusest.
Artikli kolmas osa keskendub konflikti teoreetilisele analüüsile, võttes aluseks Kelseni-Merkli puhta õiguse teooria, ning lisaks käsitleb autor monismi versus pluralismi mudeleid Euroopa ühenduse õiguse kontekstis.
Lahenduste otsimisel Euroopa tasandil mõtestab autor lahti subsidiaarsuse õiguspõhimõtte ning keskendub lojaalsusprintsiibile, toetudes art 10 EÜ ja 6(1) EL. Autor ei välista võimalust jätta konflikt külma sõja stsenaariumi kohaselt "avatuks".
Kuues ja ühtlasi artikli viimane osa analüüsib, millised on võimalused leida konstitutsionaalsetele konfliktidele Euroopa Liidu tasandil lahendus rahvusvahelise õiguse alusel.
Refereerinud Ave Punga
ELUNDIDOONORLUS
Canellopoulou-Bottis, Maria. A new law on organ donation in Greece: one
more effort to advance transplants.
European Journal of Health Law. (2000)
no. 7, p. 427-439.
Artikkel annab ülevaate elundidoonorlusalaste õigusaktide arengust Kreekas. Esimene õigusakt transplantatsiooni vallas võeti Kreekas vastu 1978. aastal, kümme aastat pärast esimest neerusiirdamist. Seadus käsitles inimpäritolu bioloogilise materjali eemaldamist ja transplantatsiooni. 1983. aastal võeti vastu parem ja detailsem seadus, mida artiklis ka lühidalt tutvustatakse. See käsitles inimkudede ja -elundite eemaldamise ja siirdamise küsimusi seoses elundidoonorlusega nii elavalt kui ka surnult doonorilt. 1983. aasta seadus oli kahtlemata moodne seadus ja sellega reguleeriti transplantatsiooni Kreekas 16 aastat.
1999. aastal võeti vastu uus seadus, millega määrati seadusega kindlaks uue transplantatsioonialase organisatsiooni ülesanded. Selle kompetentsi kuulub siirdamistingimuste ja -protseduuride tutvustamine. Organisatsioon on kohustatud registreerima kõik kudede ja elundite doonorid, potentsiaalsed doonorid ja patsiendid, kes on ootejärjekorras, samuti organiseerima ja koordineerima lokaalset, siseriiklikku ja riikidevahelist organite hankimist.
Üldjoontes on uus seadus sarnane eelmistega, tähtsaim uuendus puudutab koepankade tegevust. Seadus kehtestab olulised piirangud koepankadele. Koepangad tegutsevad ainult riigihaiglates, kasumile mitteorienteeritud erahaiglates ja riigi uurimiskeskuses. Kuni viimase ajani ei olnud enamik Euroopa riike reguleerinud koepankade asutamist ja tegutsemist.
Artikkel annab lühiülevaate kogu seadusest, transplantatsiooni vajavate patsientide valikust, doonorite nõusoleku kinnitustest, kriminaalkaristustest seoses organimüügiga jne.
1999. aasta elundidoonorluse seadus on oluline seadusandlik püüe reguleerida ja edendada elundisiirdamist Kreekas.
Refereerinud Külli Solo
TÖÖ JA HEAOLU
Goodin, Robert E. Work and welfare: towards a post-productivist welfare
regime.
British Journal of Political Science. Vol 31 (2001) no 1, p. 13-39.
Käesolevas artiklis on vaatluse all töö ja heaolu seosed, postproduktivistlik problemaatika. Analüüsides heaoluriikide tüüpe, nende erinevusi tööhõive, tööaja kasutamise, sotsiaaltoetuste ja tööturupoliitika vallas, jõuab autor järeldusele, et majanduse tootlikkust on võimalik hoida mõõdukalt kõrgel tasemel ka ilma inimeste täieliku tööhõiveta.
Analüüsimisel on kasutatud 18 "vanema" OECD riigi statistilisi andmeid aastast 1993. Võrreldes riigi sotsiaalkulutuste tähtsust sisemajanduse kogutoodangus ning tööhõive määra, eristab autor nelja põhilist heaoluriikide rühma:
1) madala sotsiaalkindlustuse taseme ning väikese tööhõivega ehk vähekulutavad korporatiivsed riigid (Saksamaa, Iirimaa, Itaalia);
2) madala sotsiaalkindlustuse taseme ning suure tööhõivega ehk liberaalsed riigid (Austraalia, Kanada, Jaapan, Uus-Meremaa, Norra, Šveits, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid);
3) kõrge sotsiaalkindlustuse taseme ja suure tööhõivega ehk sotsiaaldemokraatlikud riigid (Taani, Soome, Rootsi);
4) kõrge sotsiaalkindlustuse taseme ning väikese tööhõivega ehk paljukulutavad korporatiivsed riigid (Austria, Belgia, Prantsusmaa) ning postproduktivistliku heaolurežiimiga (post-productivist welfare regime) riigiks nimetatud Holland.
Neljanda rühma riigid on kõik korporatiivse ajalooga. Neist esimese kolme puhul võib sotsiaalkulutuste kõrget taset seostada range katoliikliku ajaloolise taustaga, Hollandis on aga sotsiaalsed kulutused kasvanud sotsiaal- ja poliitilise elu põhjaliku muutumise ning valitsuse tegevuse tulemusena. Autor võrdleb heaoluriikide andmeid tööhõive, tööaja, sissetulekute ja sotsiaaltoetuste vallas ning uurib, kas Hollandit võib nende näitajate põhjal pidada uue heaolurežiimi esindajaks.
Suurim tööhõive on liberaalsetes heaoluriikides, väikseim korporatiivsetes riikides. Holland paistab silma väikese tööhõive ja osalise tööaja rohke kasutamise poolest. Kui töötus ja osalise tööajaga töötamine on enamasti inimeste sundvalik, siis erinevalt teistest riikidest on Hollandis enamik töötuid ning osalise tööajaga töötajaid seda vabatahtlikult. Vaesuse näitajad on suurimad liberaalsetes riikides ning neis on suurim tasustatavale tööle kulutatud tundide arv. Korporatiivsed riigid erinevad liberaalsetest väiksema töötundide hulga poolest. Sotsiaaldemokraatlikes riikides on vaesuse näitajad väiksemad kui eelnimetatutes, ent töötundide hulgalt seisavad nad korporatiivsete ja liberaalsete riikide vahel. Märgatavalt väiksem on tööle kulutatud tundide arv Hollandis ja samal ajal on seal suhteliselt vähe vaeseid. Lisades võrreldavate andmete hulka ka mittetasustatava töö, s.o majapidamistöödele kuluva aja, eristub Holland teistest veelgi selgemalt tööle kulutatud aja vähese hulga poolest. Analüüsides valitsuste aktiivsete tööturuprogrammide hulka ning mittetöötavate inimeste sissetulekute suurust võrreldes töötavatega, võib jällegi teistest eristada Hollandit, kus riigipoolne surve tööhõive suurendamiseks on väike ja töötute sissetulekud on piisavalt suured elu põhivajaduste rahuldamiseks.
Nagu võrdlustest näha, on Hollandil märkimisväärselt palju erisusi. Post-produktivistlikuks nimetab autor Hollandi heaolurežiimi seetõttu, et erinevalt teistest ei ole seal seatud prioriteediks mitte tootlikkuse pidevat kasvu, vaid inimese iseseisvuse ja valikuvabaduse suurendamist.
Seega on Holland 1980. aastate lõpul valinud väikese töötundide arvu ning suurte riiklike kulutustega vähemtootliku majanduspoliitika ning Hollandi poliitikud ning teadlased kardavad tagasilööke majanduses. Ent faktidele tuginedes võib väita, et Holland on lõdvast tööhõivepoliitikast ja suurtest sotsiaalkulutustest hoolimata säilitanud väga tugeva majandustegevuse. Aastatel 1989-1994 oli Hollandi sisemajanduse kogutoodangu kasv u 2,3% aastas. See on neljas tulemus 18 "vanema" OECD riigi seas. Loomulikult ei osata arvata, millised oleksid Hollandi majanduskasvu näitajad siis, kui nende töö- ja heaolupoliitika oleks olnud teistsugune.
Heaolu ilma tööta on utoopiline ideaal. Kui keegi midagi ei tooda, pole midagi jagada. Ent on võimalik suurendada ühiskondlikult tehtavate tööde hulka ning lubada inimestel suuremat iseseisvust oma tööaja korraldamisel. Autori arvates on Hollandi näitega postproduktivistliku suuna võimalikkus tõestatud.
Refereerinud Siiri Männamaa
RAHANDUSREFORM SIIRDERIIKIDES
Tanzi, Vito; Tsibouris, George. Fiscal reform over ten years of transition.
IMF
Working Paper. June (2000) no. 113, p. 2-29.
Artiklis analüüsitakse siirderiikides kümne aasta jooksul (kuni aastani 1998) läbiviidud rahandusreforme. Autorid väidavad, et sellised olulised reformid, nagu makromajanduse stabiliseerimine, hindade vabakslaskmine ja erastamine on vajalikud, kuid veel mitte piisavad täielikuks üleminekuks turumajandusele.
Kõigepealt antakse artiklis ülevaade neist majandustingimustest, millega enamikul üleminekuprotsessi alustanud riikidel tuli vastakuti seista. Kõigis neis maades oli erasektori osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus (SKT) väga väike. Venemaal ja Tšehhoslovakkias oli see väiksem kui üks protsent. Erand oli Poola 20 protsendiga, kellel oli tollal üleminekuriikidest suurim erasektor.
Autorid keskenduvad reformi esimeses faasis majanduses toimunud muudatustele (erastamine, hindade vabakslaskmine jt), mida nad nimetavad šokiteraapiliseks lähenemiseks ja tänu millele on Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) raporti põhjal saavutatud üleminekumajandusega riikides suurt edu. Erasektori osatähtsus SKT-s on suurenenud järsult paljudes riikides, ulatudes 70 protsendini Albaanias, Tšehhis, Eestis, Ungaris, Leedus, Venemaal ja Slovakkias.
Artikli autorite arvates on turumajandusele ülemineku lõpuleviimiseks nüüd vaja teha majanduses sügavamaid ümberkorraldusi, luua uusi institutsioone, sest šokiteraapia puudutas ainult üleminekuprotsesside pinnapealsemat osa. Enamik hindu tuleks vabaks lasta, riiklikud ettevõtted tuleks erastada võimalikult läbipaistvalt ja õiglaselt; mitte ainult ettevõtete omandisuhete muutumine, vaid ka juhtimine peab toimuma ilma poliitilise sekkumiseta. Majandus, nii nagu liikluski, vajab reguleerimist. Samuti nagu liiklusreegleid, peab ka majandust korraldavaid reegleid olema vähe, kuid need peavad olema selged ja jätma vähe võimalusi interpreteerimiseks. Kui riikliku plaanimajanduse põhiprintsiip oli, et midagi polnud lubatud, mis polnud otseselt seaduses kirjas, siis turumajanduse juhtprintsiip peaks olema: kõik on lubatud, mis ei ole sõnaselgelt keelatud. Kui viimast printsiipi järgitaks, väheneks oluliselt valitsuse mittevajalik sekkumine majandusse ja korruptsioon kahaneks. Et oma ülesannetega toime tulla, peavad valitsusel olema hästiarenenud institutsioonid, mida juhivad kompetentsed inimesed, kes tegutsevad õigetel ajenditel. Teisisõnu, nende juhtide eesmärgid ei tohi lahku minna institutsioonide eesmärkidest, mis omakorda peavad olema kooskõlas avalike huvidega. Sellised institutsioonid ei teki üleöö. Tööstusriikides on niisuguste institutsioonide rajamine kestnud sajandeid.
Üleminekuprotsessi edu tagamiseks rahanduse valdkonnas on vaja luua hästitöötavad rahandusinstitutsioonid, mõistlikud kuluprogrammid, sotsiaaltagatiste süsteem. Artiklis ongi suur osa siirderiikide maksupoliitika ja administratsiooni käsitlemisel. Ära on toodud Rahvusvahelise Valuutafondi spetsialistide koostatud tabel maksureformide edukusest üleminekumajandusega riikides. Aastatel 1992-1998 olid edukamad Eesti, Läti ja Leedu.
Kokkuvõttes lisavad autorid, et maksusüsteemi tuleb põhjalikult reformida, et see oleks efektiivne ja mõistlikul tasemel. Uutes turumajanduse tingimustes peab palju muutuma ka valitsuse roll, mis ei seisne enam otseses kontrollis, vaid mängureeglite kehtestamises, mis määratakse kindlaks maksusüsteemi, riigieelarve ja mõne vajaliku määruse abil.
Artiklile on lisatud ka 11 võrdlustabelit üleminekuriikide majandustulemuste kohta.
Refereerinud Marika Lillemäe
NATO LAIENEMINE
Bering, Helle. The new, bigger NATO: fears v. facts.
Policy
Review. April & May (2001) no. 106, p. 3-12.
Artikkel on NATO laienemisega seonduvatest kartustest ja nende kummutamisest.
Paljud olid hirmul tulevaste sündmuste ees, kui NATO võttis 1999. aastal vastu uued liikmed endisest Varssavi paktist: Poola, Tšehhi ja Ungari. Venemaa valitsusametnikud ja natsionalistlikult meelestatud poliitikud esitasid kohe vihaseid ähvardusi. Endine kindral ja Siberi kuberner Aleksandr Lebed hoiatas, et Venemaa kavatseb luua NATO-le sõjalise vastukaalu. Ta ütles, et sarnane pretsedent loodi Poolas 1939. aastal ning andis mõista, et NATO laienemine oli Hitleri Poola-invasiooni ekvivalent.
Kui venelaste viha ja pettumus selle pärast, et endised vasallriigid valivad vabatahtlikult endise vaenlase liitlaseks, on arusaadav, siis raskem on mõista nende motivatsioone, kes kordavad venelaste ähvardusi Läänes. Üks NATO laienemise kritiseerija oli Michael Mandelbaum, endine president Bill Clintoni nõunik, kes ütles, et NATO ekspansioon on Ameerika välispoliitika Titanic, ja jäämägi, mis ta põhja viib, on Balti riikide liitumine. Samuti George F. Kennan, kuulus USA Nõukogude Liidu suhtes vaoshoidmispoliitika arhitekt, mõistis NATO laienemise hukka kui kõige saatuslikuma vea Ameerika poliitikas kogu külma sõja järgsel ajal.
Siiski on fakt, et Venemaa valitsus leppis NATO esimese laienemisega külma sõja järgsel perioodil. Nüüd on Venemaa pööranud oma tähelepanu laienemise teise ringi ärahoidmisele ja Ameerika raketitõrjekilbi rajamise plaanide õõnestamisele. Venemaa eesmärk on ikka veel siduda omavahel NATO laienemine ja raketitõrje; kui ei saa alliansi laienemist lõplikult peatada, siis loodab Moskva vähemalt uute liikmete vastuvõtmise teise vooru edasilükkumist mitme aasta võrra, kuni Venemaa on ise tugevamal positsioonil ja võibolla selleks ajaks loonud föderatsiooni endiste vabariikidega, nt Moldova ja Valgevene. Venemaa president Vladimir Putin teatas märtsis 50 miljoni dollari investeerimisest Lääne meedia propagandakampaaniasse, et sisendada kahtlusi NATO liikmesmaade ridades.
Artikli autor vaatab tagasi mõnedele kataklüsmi ennustustele, mis varisesid kokku pärast NATO laienemise esimest vooru:
Igaühele neist väidetest esitab autor vastulaused. Lõpetuseks märgib Helle Bering, et ükski Poola, Tšehhi ja Ungari liitumisega seotud ennustus pole täide läinud. Kataklüsm pole tabanud Euroopat ja USA-Venemaa suhted pole kokku varisenud. Tavalised kahtlustajad – mõned neist USA vabariiklastest senaatorid – võib jälle arvestada nende hulka, kes tõstavad häält laienemise uue ringi vastu, kuid lõpuks hääletavad siiski selle poolt. Arvestades, et Valges Majas on võimul teine partei, on võimalik, et demokraadid on seekord reserveeritumad kui siis, mil laienemine oli demokraatide administratsiooni poliitika. Siiski on vähe märke poliitilise toetuse vähenemisest. Ekstrapoleerides lähiajalugu, on Beringi arvates meil õigus uskuda, et laienemise teine voor lõpeb edukalt ja sellel ei ole negatiivseid tagajärgi nagu esimeselgi. Autor loodab, et mõne aasta pärast on ülejäänud Varssavi pakti riigid NATO liikmed, Balti riigid nende seas.
Refereerinud Tiina Tammiksalu
ASSIMILEERUMINE
Ponarin, Eduard. The prospects of assimilation of the Russophone populations
in Estonia and Ukraine: a reaction to David Laitin’s research.
Europe-Asia
Studies. Vol. 52 (2000) issue 8, p. 1535-1542.
Artiklis käsitletakse David Laitini uurimust lähivälismaal elava venekeelse elanikkonna identiteedi kohta (Identity in formation: the Russian-speaking populations in the near abroad, 1998). Eduard Ponarin ei ole rahul mitme Laitini töös toodud põhijäreldusega ja esitab neile vastuväiteid. Laitin jõudis järeldusele, et venekeelse elanikkonna assimileerumine on tõenäolisem Eestis kui Ukrainas. Ponarini hinnangul on alahinnatud eestlaste suhtumist, mis vaevalt sellist assimilatsiooni soodustab.
Laitin leidis, et venelaste assimileerumine on problemaatilisem kultuuriliselt lähedases Ukrainas kui kultuuriliselt kaugetes Balti riikides. Peamine vastusuund assimileerumisele on konglomeraadi identiteedi areng n-ö venekeelse elanikkonna seas. Pealegi lõi nõukogude võim tema arvates soodsad võimalused edukateks rahvustamisprojektideks Balti riikides ja Kasahstanis, aga mitte Ukrainas.
Ponarin väidab, et just Ukraina võib kõige rohkem rakendada rahvustamisprojekti, mille abil paljud venelased assimileeruvad. Ponarini arvates on venelaste assimileerumine Baltimaades, näiteks Eestis, vähem tõenäoline kui Ukrainas.
Laitini kogemus Aafrikas veenis teda, et inimene võib kergesti muuta oma identiteeti vaid talle kasulikel eesmärkidel. Sellepärast kaldub ta alahindama muid tegureid, nagu kultuuride erinevus, ja paneb ebaproportsionaalselt palju rõhku ratsionaalsele valikule. Et lähivälismaal elavad venelased on suurima surve all Lätis ja Eestis, eriti keelekasutuse osas, ja et Lätis ja Eestis on teistest lähivälismaa riikidest kõrgem elustandard, usub Laitin, et just nendes kahes Balti riigis on oodata venekeelse elanikkonna seas ümberidentifitseerimist.
Ponarin on konservatiivsemal seisukohal: kultuuri- ja sotsiaalsetel erinevustel on suur tähtsus Ida-Euroopas, kus rahvustraditsioonidel on hoopis teine roll kui Aafrikas. Assimilatsiooniprotsesside demograafiline uuring endises Nõukogude Liidus näitas, et isegi kui etnilise rühma poliitiline staatus oli tõesti tähtis, ei olnud teised tegurid, nagu religioon, keeleline lähedus, rahvusrühmade vahelised suhted vähem olulised. Need tegurid pole kaotanud oma tähtsust ka praegu.
Kui Laitini meelest on venekeelne elanikkond assimileerumiseks rohkem valmis Balti riikides kui Ukrainas, siis Ponarin arvab, et sellise seisukoha argumendid ei pruugi tähendada mitte valmisolekut, vaid riikide, eriti Balti riikide survet riigikeele omandamisel. Sellise surve tagajärg võib olla kakskeelsus, aga mitte tingimata assimileerumine. Näiteks võib tuua keelesituatsiooni endises Nõukogude Liidus, kus enamik mitte-venelasi pidi õppima vene keelt ja siiski ei assimileerunud. Ei ole mingit tõendusmaterjali, et eestlased oleksid valmis tunnistama kakskeelseid venelasi eestlasteks.
Märkimisväärne osa Eesti venekeelsest elanikkonnast elab Kirde-Eestis. Sealsetes venekeelsetes linnaenklaavides on suhteliselt vähe eestlasi. On raske ette kujutada assimileerumist sellistes enklaavides. Teiselt poolt Ukrainas, väljaspool Krimmi, elavad venelased peamiselt segakeskkonnas ja on vähemuses. Ponarin arvab, et järgmine ametlik rahvaloendus Ukrainas näitab venelaste osakaalu vähenemist, mida ei saa seletada migratsiooni ega suremusega. Selle põhjus on tema arvates see, et osa venelasi identifitseerib end nüüd kui ukrainlasi. Demograafide hinnangul on selline protsess juba alanud. Eriti iseseisvusaastail kasvas vastsündinute arv, kes registreeriti kui sünnilt ukrainlased. Sellist nähtust võib pidada etniliseks ümberidentifitseerimiseks. Ponarini arvates seda Eestis niipea ei toimu.
Refereerinud Tiina Tammiksalu
RAAMATUTUTVUSTUSED
RAHVUSVAHELINE KAUBANDUSÕIGUS JA GATT/WTO VAIDLUSTE LAHENDAMISE SÜSTEEM
Petersmann,
Ernst-Ulrich. International trade law and the GATT/WTO dispute settlement system.
Kluwer Law International, 1999. Volume 11. 704 p.
Raamatus antakse ülevaade rahvusvahelisest kaubandusõigusest ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise süsteemist, rahvusvaheliste kaubandusalaste vaidluste lahendamisest regionaalsete vabakaubanduslepete alusel ja riikide kohtutes. Maailma Kaubandusorganisatsioon garanteerib riikidevahelistes kaubandussuhetes vabaduse, seab kindlad reeglid ja õiguste kaitse. Maailmakaubanduses on olulised WTO reeglistik ja standardid ning neist lähtuvalt toimib rahvusvaheline kaubandusõigus. Käsitlemist leiavad ka üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT) ja sellest tulenevad reeglid.
Teose esimeses osas tutvustatakse GATT/WTO vaidluste lahendamise süsteemi põhiprintsiipe, protseduure ja arengut aastatel 1948-1996. Analüüsitakse uue WTO vaidluste lahendamise süsteemi praegusi õigusprobleeme, näiteks vaidluste lahendamise käsitusleppe rakendamist teenuskaubanduses ja intellektuaalomandi õiguses, kolmanda osapoole sekkumist, kohtupraktikat jne.
Teises osas on vaatluse all rahvusvahelise kaubandusõiguse areng ja GATT/WTO vaidluste lahendamise protseduuride rakendamine rahvusvahelise majandusõiguse spetsiifilistes valdkondades, nagu dumpinguvastane õigus, põllumajandus- ja tekstiilikaubandus. Analüüsitakse teenuskaubanduse üldlepingut (GATS) ja intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspekte (TRIPS).
Kolmandas osas käsitletakse rahvusvaheliste kaubandusalaste vaidluste lahendamise protseduure riikide kohtutes ja regionaalseid kaubandusleppeid. Näiteks vaadeldakse Euroopa Ühenduse, Lõuna-Ameerika Ühisturu ja Põhja-Ameerika vabakaubandusleppe (NAFTA) seoseid GATT/WTO vaidluste lahendamise eeskirjade ja protseduuridega.
Raamatu lisas on toodud vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsituslepe. Lisatud on mitmeid tabeleid, mis annavad ülevaate vaidluste lahendamise keerukast süsteemist.
Marika Lillemäe
METSAPOLIITIKA JA MAKSUSTAMINE
Lähteenoja, Pentti. Metsäpolitiikka
ja verotus. Suomalainen Lakimiesyhdistys, 2000. 348 s.
Raamat on kirjutatud väitekirjana Turu Ülikooli õigusteaduskonna juures. Töö käsitleb metsatulu maksustamist Soomes, Rootsis ja Norras. Autor võtab oma uurimistöö eesmärgid kokku järgmiselt:
Esmalt on teoses vaatluse all metsatulu maksustamine majandusteaduse seisukohalt, seejärel antakse ülevaade metsapoliitikast Soomes ja Euroopa Liidus. Soomes rakendatakse praegu kolme metsatulu maksustamise süsteemi, mille all selles töös mõeldakse teatud maksuseaduse alusel toimuvat metsatulu maksustamist. Soomes on nendeks tulumaksuseadus, talumajanduse tulumaksuseadus ja äritulu maksustamise kohta käiv seadus. Teose neljandas, viiendas ja kuuendas peatükis käsitletakse maksusüsteeme lähemalt. Pisut pööratakse tähelepanu ka teistele metsamaksudele (nt kinnisvaramaks). Põhjalikumalt tutvustatakse Rootsi ja Norra metsapoliitikat ja -maksustamist ning võrreldakse seda Soome omaga. Lõpuks antakse hinnang Soome praegustele metsatulu maksustamise süsteemidele.
Külli Solo
PRANTSUSE ÕIGUSSÜSTEEM
Elliott, Catherine; Vernon, Catherine.
French legal system. Longman, 2000. 257 + XVI p.
Raamat on ülevaatlik sissejuhatus Prantsuse õigussüsteemi. Üksikasjalikult kirjeldatakse Prantsuse õiguse allikaid ja õigussüsteemi ajaloolist arengut. Juttu on põhiseaduse tekkest, tsiviilkoodeksist, presidendi- ja parlamendiinstitutsioonist, tsiviil-, kriminaal- ja halduskohtutest, kohtumenetlusest, kohtuniku ja advokaadi elukutsest ning õigusharidusest Prantsusmaal. Raamatu lisas antakse ülevaade inglise ja prantsuse õiguskeele vahelistest seostest, samuti on lisatud 1958. aastal vastu võetud ja tänini kehtiv Prantsusmaa põhiseadus.
Karmen Visnapuu
VÕIM
Power in contemporary politics: theories, practices, globalizations.
SAGE Publications, 2000. 243 p.
Võim on poliitikateaduse ja -teooria ajaloos olnud üks tähtsamaid mõisteid. Artiklite kogumikus antakse ülevaade praegustest poliitilise võimu käsitlustest.
Raamat on jaotatud kolmeks osaks. Esimeses osas on vaatluse all tänapäeva võimuteooriad. Teises osas analüüsitakse võimu kasutamist poliitilistes protsessides kohalikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Viimases osas vaadeldakse globaliseerumise alternatiivseid interpretatsioone, mis käsitlevad võimukorralduse killustumise ja koondumise paradokse globaliseeruvas maailmas.
ANALÜÜS
Weimer, David Leo; Vining, Aidan R. Policy analysis:
concepts and practice. 3rd ed. Prentice Hall, 1999. VIII + 486 p.
Raamatu eesmärk on anda praktilist nõu, kuidas teha riikliku poliitika analüüsi. Esmalt esitatakse konkreetne näide sedalaadi analüüsist ja selgitatakse, mis on analüüsi eesmärk. Rõhutatakse, et poliitika analüüs kui professionaalne tegevus on orienteeritud kliendile ja arutletakse selle pinnal tekkivate eetiliste küsimuste üle.
Teose teises osas käsitletakse riikliku poliitika loogilisi põhiprintsiipe (turutõrked) ja efektiivset riiklikku poliitikat piiravaid asjaolusid (valitsuse ebaõnnestumised). Kolmandas osas antakse praktilisi nõuandeid analüüsi tegemiseks: kuidas liigendada probleeme ja lahendusi, koguda informatsiooni, arvestada kulusid ja tulusid, kavandada programme, millel on head väljavaated nende edukaks täitmiseks jne. Lõpuks tuuakse mitu näidet illustreerimaks, mil moel analüütikud on käsitlenud poliitikaprobleeme.
MEEDIA, POLIITIKA, VALITSUS
Purvis, Hoyt. Media, politics, and government.
Harcourt College Publishers, 2001. 376 p.
Hoyt Purvis, politoloogia- ja ajakirjandusprofessor, endine Fulbrighti Rahvusvaheliste Suhete Instituudi direktor, kes on töötanud 12 aastat USA Senati ametnikuna, püüab oma raamatu abil anda lugejale ettekujutuse sellest, kuidas meedia funktsioneerib, millised on meedia ja valitsuse vahelised suhted ning kui võimsalt meedia mõjutab poliitilist elu.
Raamatus on peatähelepanu pööratud meedia kesksele osale Ameerika suhtekorralduses ning meedia suurele mõjule riikide poliitikas ja rahvusvahelistes suhetes. Antakse ülevaade meedia arengust kuni tänapäevani ja selle tähendusest tuleviku poliitikale ja demokraatiale. Konstateeritakse meedia mõju pidevat kasvu ning näidatakse, kuidas televisioon on reforminud valimispoliitikat, muutes kampaaniate läbiviimismeetodeid ja poliitiliste liidrite esiletoomist.
Eraldi vaatluse all on raamatus presidentide suhted meediaga, meedia poolt intensiivistatud tähelepanu presidendiametile. Uuritakse meedia keskendumist skandaalidele ja poliitikaliidrite käitumisele. Samuti käsitletakse Kongressi ja meedia vahelisi suhteid. Kongress on püüdnud tänapäeva meedia nõuetega kaasas käia, kuid ikkagi on ta televisiooniajastul sageli presidendi institutsiooni varju jäänud. Mõned Kongressi võtmeisikud on meistrid meedia tähelepanu ligitõmbamises. Vaatluse all on parlamendiliikmete valijatega ja meediaga suhtlemise viisid.
Poliitilised kampaaniad, eriti presidendivalimiskampaaniad, on saanud Ameerika elu lahutamatuks osaks ja keskpunktiks meedias. Antakse ülevaade kampaaniatrendidest, raha tähtsusest kampaaniates, poliitilisest reklaamist. Kampaania kajastamist meedias on illustreeritud näidetega viimastest valimislahingutest.
Veel analüüsitakse meedia osa suurtes rahvusvahelistes konfliktides, nagu Vietnami sõda, Lahesõda; meediaülevaadete nõrkust ja tugevust.
Autor rõhutab uute meediatehnoloogiate (kaabeltelevisioon, Internet) tähtsust ja selgitab, mida need võivad tähendada meedia, poliitikute ja valitsuse vahelistele suhetele. Käsitletakse teemasid, nagu elektrooniline populism ja demokraatia, e-valitsus, veebiajakirjandus. Kõrvalteemadena on juttu ka uurivast ajakirjandusest, infoleketest, anonüümsete ja nimetute allikate kasutamisest jms.
Tiina Tammiksalu