| SUMMARIA SOCIALIA |
2000 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
|
Calsamiglia, Albert. Hypocrisy and corruption |
2 |
|
Brinkhorst, Jan Laurens. Transparency in the European Union |
2 |
|
Raunio, Tapio ; Wiberg, Matti. Valtaa eurokansalle : miten Euroopan unionin demokraatiavaje voidaan poistaa? |
3 |
|
Tomkins, Adam. Responsibility and resignation in the European Commission |
3 |
|
Hug, Simon ; Sciarini, Pascal. Referendums on European integration : do institutions matter in the voter’s decision? |
4 |
|
Faucompret, Erik ; Konings, Jozef ; Vandenbussche, Hylke. The integration of Central and Eastern Europe in the European Union |
5 |
|
Carothers, Thomas. Western civil-society aid to Eastern Europe and the former Soviet Union |
5 |
|
Hillgenberg, Hartmut. A fresh look at soft law |
6 |
| Oosthuizen, Gabriel H. Playing the devil's advocate : the United Nations Security Council is unbound by law | 7 |
|
Tiitinen, Seppo. Perustuslakiuudistus Suomessa |
7 |
|
Puchalska, Bogumila. Structuring of
identities in relation to material possessions in Poland of the 1990s
: |
8 |
|
Morse, John. The missing link between virtue theory and business ethics |
8 |
Calsamiglia, Albert. Hypocrisy and corruption.
Associations. Vol. 3 (1999) no. 2, p. 271-295.
Artikkel käsitleb korruptsiooni lojaalsuse ja sotsiaalsete tavade kontektis. Keskendutakse olulistele küsimustele nagu korruptsiooni tasemed, tingimused, demokraatia maine langus, absoluutse enamuse probleem ning selle seos efektiivsuse ja salatsemisest tingitud probleemidega. A. Calsamiglia püüab klassifitseerida erinevaid korruptsiooni käsitlusi ja definitsioone.
Korruptsiooni on määratletud mitmeti, seda on seostatud diktatuuri ja türanniaga kasutades valemit "korruptsioon = võimumonopol + salatsemine – vastutus". Samas on korruptsioon väga laialt levinud ka demokraatlikes riikides (Saksamaa, Itaalia, Belgia, USA jpt). Poliitiline korruptsioon on ohuks demokraatiale, sest mitte kogu võim ei ole enam legaalne, eksisteerivad võimukanalid, mis mõjutavad otsustusi ebaseaduslikul viisil. Ühed uurijad peavad seda ohuks demokraatia legitiimsusele, teised on arvamusel, et tegemist on vaid demokraatliku süsteemi puudusega. Funktsionalistid peavad aga korruptsiooni minimaalset taset mõistlikuks, sest see soodustab investeerimist ja innovaatilist lähenemist ning võimaldab turul paremini toimida.
Mitmed korruptsiooni uurijad on seisukohal, et madalama korruptsioonitaseme korral on valitsused legitiimsemad kui keskmise või kõrge taseme korral. Samas sõltub korruptsioonitaseme määratlemine omakorda lojaalsuse ja ebalojaalsuse kriteeriumidest ühiskonnas. Näiteks onupojapoliitika alusel formeeritud valitsuste ja omavalitsusorganite puhul peetakse olulisimaks nende efektiivsust, küsimus onupojapoliitikast tekiks üksnes ebaefektiivse valitsemise korral. Korruptsioonil on kalduvus suureneda absoluutse häälteenamuse korral, sest võimu kontsentreerumise tingimustes luuakse karistamatuse illusioon, mis võib olla aluseks korruptsioonile. Samas ei tulene probleem mitte absoluutsest häälteenamusest, vaid demokraatia puudulikust toimimisest, sest opositsioonil on küll hääleõigus, kuid mitte küllalt tugevust tulemaks toime ebatõhusa kontrolliga.
Korruptsioonikäsitlustes on mitmeid lähenemisi: ühed keskenduvad riigiteenistuja avalikule funktsioonile, teised turule, mille kohaselt riigiteenistujad näevad oma ametit kui maksimaalset tulu toovat äri. Autori arvates ei ole need lähenemised piisavalt kõikehõlmavad. Korruptsiooni üldisema käsitluse on sõnastanud E. Garzon Valdes ja C. Nino, kelle lähenemise kohaselt on korruptsiooni oluliseks elemendiks alati isiku ebalojaalsus, salatsemine ja kasulootus, millest tuleneb järgmine seos korruptsiooni, ebalojaalsuse ja silmakirjalikkuse vahel: korrumpeerunud isik saab kasu, reedab ja teeskleb.
Legitiimne valitsus vajab lojaalsust, kuid samas puudub õiguslik valem selle garanteerimiseks. Samuti ei ole õiguslikku skeemi, mis võimaldaks korruptsiooni absoluutselt alla suruda, nagu ei ole ka õiguslikku skeemi võimu kuritarvituste ennetamiseks.
Refereerinud Ülle Lepp
Brinkhorst, Jan Laurens. Transparency in the European Union.
Fordham International Law Journal. Vol. 22 (1999) Symposium, p. 128-135.
Artikli autor, kes on Euroopa Liidu erinevate institutsioonide juures töötanud aastaid, valgustab läbipaistvuse küsimust läbi isikliku kogemuse.
Euroopa Liitu on nimetatud tema algatajate vandenõuks. Euroopa Ühendus keskendus oma algusaastail põhiliselt tehnilistele probleemidele, mis ei pakkunud avalikkusele erilist huvi. Samuti valitses tol ajal täiesti teistsugune poliitiline kultuur ja demokraatia mõistmine (rahvusvahelisel tasandil ei olnud parlamentidel mingit rolli, toimis valitsustevaheline koostöö).
Autori hinnangul algasid muutused pärast Maastrichti või isegi varem. Üheks suuremaks võib pidada institutsionaalset ümberkorraldust. Ühtse Euroopa aktini viis majanduslik paratamatus ja konkurentsivõime tugevdamise vajadus, et võistelda Jaapani ning USAga. Õige varsti jõuti arusaamisele, et ühtne Euroopa akt on väga tihedalt seotud kodanikuühiskonnaga, sest ei saa ju toota tarbijaga arvestamata. Siinkohal tuligi murdepunkt, kus hakati vastu salastatusele ja liidus valitsevale "suletud kultuurile". Järjest rohkem kodanikke jõudis arusaamisele, et kõik Euroopa Liidus toimuv puudutab ka neid endid.
Raskused Maastrichti lepingu ratifitseerimisel liikmesriikides osutasid selgelt vajadusele muuta otsuste tegemise protseduur läbipaistvamaks ning Maastrichti lepingule lisati deklaratsioon nr 17, mille eesmärk on parandada üldsuse juurdepääsu institutsioonide kasutuses olevale teabele.
Juurdepääs dokumentidele muutus üha olulisemaks seoses "kolmanda samba" tähtsuse kasvuga. Koostöö justiits- ja siseasjades pidi kindlustama kodanikele vabaduse, õigluse ja turvalisuse kaitse väga kõrgel tasemel. Antud valdkonnast saab läbipaistvuse ja info kättesaadavuse proovikivi.
Olulist rolli salastatuse murdmisel mängis autori arvates kaasotsustamise protseduuri loomine, kus nõukogul ja parlamendil on võrdsed õigused. Institutsioonid pidid hakkama üksteist aktsepteerima, et vastastikuses koostöös saada informeerituks oluliste dokumentide osas.
Viimane faktor, millele autor tähelepanu pöörab, on teisesed õigusaktid, sest tänu komitoloogiale on sellega seotud enamik EL institutsioone ning agentuure. Ilmne on see, et debatt läbipaistvuse ja info kättesaadavuse ümber on alles alanud.
Refereerinud Marje Lillimägi
Raunio, Tapio ; Wiberg, Matti. Valtaa eurokansalle : miten Euroopan unionin demokraatiavaje voidaan poistaa?
Politiikka. Vol. 41 (1999) no. 3, s. 155-167.
Euroopa Liidu arengut puudutavates aruteludes on sageli kõneaineks vähene demokraatia ja legitiimsus. Autor seab eesmärgiks selgitada, mida sellega mõeldakse ning analüüsib senipakutud lahendusvariante demokraatia suurendamiseks. Eelkõige puudutab see otsustusprotsessi ja järelevalvet Euroopa Liidus. Liikmesriikide parlamentidel ei ole võimalust sekkuda otsuste tegemisse ja seda puudujääki ei ole korvatud Europarlamendi võimupiiride laiendamisega.
Alates 1973. a korraldatavad arvamusuuringud - eurobaromeetrid - annavad ettekujutuse eurooplaste suhtumisest eurointegratsiooni. Uuringud näitavad, et inimesed ootavad liidult tõhusat abi tööpuuduse, keskkonnaprobleemide ja rahvusvaheliste kriiside lahendamisel ning rahvusvahelise kuritegevuse vastu võitlemisel, vaatamata sellele, kas need kuuluvad liidu võimupiirkonda või mitte. Heakskiit liidule suureneb, kui kodanikud tunnetavad selle efektiivsust neid puudutavate probleemide lahendamisel.
Lähemalt tutvustatakse artiklis EL liikmesriikide pakutud kuut lahendusmudelit demokraatia laiendamiseks. Hinnatud on erinevate mudelite tugevaid ja nõrku külgi ning võimalusi nende teostamiseks.
Poliitika planeerimine ja selle mõjutamine Euroopa Liidus toimub samaaegselt mitmel tasandil. Kuna eri rahvuste, parteide, valitsuste, huvigruppide ja EL institutsioonide nägemus liidu arengust on erinev, on ka viljatu loota kerget lahendust. Ükski demokratiseerimismudel ei likvideeri lõhet Brüsseli masinavärgi ja inimeste vahel. EL laienemise tulemusel ei moodusta ligi poolemiljardine inimhulk mingis mõttes ühtset rahvast. Efektiivne demokraatia võib suurendada hääletajate ja otsustajate vahelist usaldust ning kogu liidu aktsepteeritavust.
Artiklis tehakse ka konkreetsed ettepanekud, et EL muutuks demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks. Selleks on vaja EL põhiseadust, mis määratleks liidu struktuuri, pädevuse, otsustamisprotsessid ja kodanike õigused; menetlusprotseduurid tuleks muuta tõhusamaks ning liikmesriikide otsustusõigust suurendada; kogu informatsioon tuleks avalikustada Interneti vahendusel ning otsuste täideviimist ja järelevalvet tõhustada.
Refereerinud Kristin Tedre
KORRUPTSIOON JA EUROOPA KOMISJON
Tomkins, Adam. Responsibility and resignation in the European Commission.
The Modern Law Review. Vol. 62 (1999) no. 5, p. 744-765.
Artiklis on käsitletud Euroopa Komisjoni volinike tagasiastumist 1999. a märtsis ning Euroopa Liidu võimuaparaadi efektiivsust, usaldusväärsust ja liidusisest vastutuse jaotumist.
Euroopa Kontrollkoja koostatud 1997. finantsaasta lõpparuandes ilmsiks tulnud eelarvelised ebakõlad ja segadused ning tugev kriitika finantskulutuste prioriteetide ja eesmärkide suhtes pälvisid märkimisväärselt suurt tähelepanu, seades kahtluse alla ametnike lojaalsuse ja tõstatades ka üldisemaid küsimusi demokraatiast ning läbipaistvusest. Mitmete pettustega seotud komisjoni volinike vastu algatatud kohtuasjad tõid päevavalgele lokkava onupojapoliitika ja korruptsiooni.
1999. a jaanuaris moodustatud sõltumatute ekspertide komiteele tehti ülesandeks analüüsida esitatud süüdistuste tagapõhja ning hinnata sõlmitud tehinguid. Esimese aruande tulemusena astus Euroopa Komisjon 15. märtsil 1999 tagasi. Saanud loa avaldada ka teine raport septembris 1999, asus komitee koostama laialdasemat ülevaadet Euroopa Komisjoni töökultuurist, ametialasest tegevusest ja protseduuridest. Eesmärk oli anda konkreetseid soovitusi, kuidas muuta töö tõhusamaks ja tugevdada kontrolli ehk teisisõnu – reformida komisjoni.
Artiklis tutvustatakse põhjalikumalt esimest 146-leheküljelist raportit, mis käsitleb selliseid valdkondi nagu turism, MED abiprogrammid, Euroopa Ühenduse Humanitaartalitus (ECHO), Leonardo da Vinci programm jm. Põhitähelepanu on pööratud ELs lokkavale onupojapoliitikale. Lähemalt vaadeldatakse veel vastutust ning selle jaotumist nii Euroopa Komisjonis kui teda toetavas haldusaparaadis.
Enam kõneainet pakuvad kolm küsimuste ringi: komisjoni sisestruktuur, finantsvastustus ning auditiga seotud probleemid. Euroopa tasemel eksisteerib mitmeid auditimehhanisme nii komisjonisiseselt kui selle väliselt Euroopa Kontrollkoja näol, kuid sõltumatute ekspertide komitee kokkukutsumine tõendab, et olemasolevate struktuuride tõhususes võib kahelda. Juba 1995 avaldatud uurimusest selgub, et kontrollkoda on saavutanud parimal juhul keeruka suhte komisjoniga, on konfliktis Europarlamendi eelarvekontrolli komiteega, nõukogu poolt täielikult ignoreeritud ja liikmesriikide parlamentidele tundmatu. Lisaks hämmastab teadmine, et mahhinatsioonid ja pettused ei tulnud kellelegi üllatusena.
Ekspertide komitee raporti algatatud arutelu osutab selgelt aruandekohustuse ja vastutuse kinnistamise vajadusele Euroopa Liidu olemusliku osana.
Refereerinud Ave Punga
EUROINTEGRATSIOON JA REFERENDUMID
Hug, Simon ; Sciarini, Pascal. Referendums on European integration : do institutions matter in the voter’s decision?
Comparative Political Studies. Vol. 33 (2000) no. 1, p. 3-36.
Artiklis tutvustatakse teoreetilist käsitlust, kuidas mõjutavad eurointegratsiooni küsimuses korraldatud referendumitel osalejate valikuid referendumite olemus ja nende institutsioonilised omadused. Uurimuse empiirilisest osast nähtub valijate erakondlikkuse ja referendumite institutsiooniliste aspektide mõju valijate otsustustele.
Kõigepealt väidavad autorid, et valija otsustuse puhul on väga oluline tema erakondlikkus, vaadete lähedus teatud erakonna vaadetele. Uurimused on näidanud, et toetus Maastrichti lepingule oli erinev valitsusparteide ja opositsiooniparteide toetajate hulgas. 1992 Iirimaal, Prantsusmaal ja Taanis toimunud referendumitel hääletasid leppe poolt rohkem valitsusparteide toetajad kui opositsiooniparteide pooldajad, mille põhjal tehakse üldistus, et valitsevad parteid on fraktsioonide eriarvamuste mahasurumisel edukamad. Edukus sõltub ka pidevalt muutuvast õiguslikust ja poliitilisest kontekstist.
Õigusliku ja poliitilise konteksti peamisteks elementideks on referendumite institutsioonilised tingimused, sh valitsuse taktikalised ja strateegilised kaalutlused referendumi korraldamiseks. Autorid rõhutavad kaht olulist põhjust: esiteks võib valitsus kasutada rahvahääletust oma positsiooni tugevdamiseks (plebistsiit), teiseks võib referendumit korraldada teatud ettepaneku legitimeerimiseks. Valijate erakondlikkuse mõju on erinevate referendumite puhul erinev.
M. Suksi eristab referendumite klassifikatsioonis kohustuslikke ja mittekohustuslikke referendumeid. Esimeste korraldamine on vältimatu, mittekohustuslike puhul otsustab selle korraldamise valitsus. Teine kriteerium on see, kas referendumi tulemused on siduvad või mitte. Esimesel juhul on kodanikel viimane sõna lepingu ratifitseerimisel, n-ö nõuandva referendumi korral ei pea valitsus või parlament rahvahääletuse tulemusi tingimata arvestama.
Eurointegratsiooni küsimuses peetud referendumitel ilmneb institutsiooniline kontekst kahel viisil: referendumi kohustuslikkuses/mittekohustuslikkuses ja referendumi tulemuste siduvuses/mittesiduvuses. Mõlemal juhul on ilmne mõju valijate otsustustele, kusjuures valitsusparteide ja opositsiooniparteide toetajate puhul on see mõju erinev. Kuna kõik valitsused tahavad, et nende ettepanekud toetust leiaksid, peavad valitsusparteide toetajad valima, kas jääda opositsiooni või lojaalseks valitsusele.
Uurimuse empiirilises osas analüüsitakse 14 Euroopa integratsiooni küsimuses läbiviidud referendumit: Taani (1972, 1986, 1992, 1993), Iirimaa (1972, 1987, 1992), Norra (1972, 1994), Inglismaa (1975), Prantsusmaa (1992), Shveits (1992), Austria (1994), Soome (1994), Rootsi (1994). Analüüsi tulemused näitavad, et referendumite puhul, mis on kohustusliku ja siduva iseloomuga (10 referendumit), järgivad valitsuse toetajad oma juhtide soovitusi. Referendumi tulemuste siduvus sunnib valitsuse toetajaid andma oma hääle Euroopa lepingu poolt, mis on teatud liiki usaldushääletus valitsusele. Referendumitel, mis pole kohustuslikud ega siduvad (6 referendumit), on valijate "usaldushääletus" valitsusele väheväärtuslik, sest iga valitsus palub hääletada oma ettepanekute poolt ja vastavalt toimides valijad vaevalt teadvustavad oma toetust valitsusparteidele.
Lõpetuseks visandavad autorid suunad eurointegratsiooni küsimuses korraldatud referendumite edasiseks uurimiseks.
Refereerinud Ülle Lepp
KESK- JA IDA-EUROOPA MAJANDUSSUHTED EUROOPA LIIDUGA
Faucompret, Erik ; Konings, Jozef ; Vandenbussche, Hylke. The integration of Central and Eastern Europe in the European Union.
Journal of World Trade. Vol. 33 (1999) no. 6, p. 121-145.
Artiklis käsitletakse Euroopa Liidu ning Kesk- ja Ida-Euroopa majandussuhteid. Ehkki pea kõikides postkommunistlikes riikides on toimunud laialdased majandusreformid, loodud toimiv erasektor ning kõrge majanduskasv viitab majanduse tõusule, on arenenud tööstusriikides kasvanud hirm, et globaliseerumisprotsessid ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide konkurentsivõime suurenemine võib kahjustada nende endi kodumaist majandust.
Autorid peavad Euroopa Liitu ühinemisläbirääkimistel liiga konservatiivseks. Hirm töökohtade, kapitali ja heaolu vähenemise ees on autorite väitel paljuski põhjendamatu ning esialgsed kulutused integreerumisele toovad pikemas perspektiivis tulu.
Artiklis antakse ülevaade sündmustest alates aastast 1989. a mille tulemusena Küpros, Eesti, Poola, Ungari, Sloveenia ja Tshehhi valiti ühinema Euroopa Liiduga. Analüüsitakse Euroopa lepingute mõju nende riikide ja Euroopa Liidu vahelisele kaubavahetusele, ekspordi ja impordi vahekorra muutusi aastatel 1990-1996, antidumpingu- ja standardiseerimisnõuete mõju tootmisele ning konkurentsivõimele.
Analüüsi tulemused näitavad, et 1990ndatel on Euroopa Liidust saanud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kõige olulisem kaubanduspartner ning et peaaegu kogu Kesk- ja Ida-Euroopa eksport ja import on seotud Euroopa Liiduga. Majanduslike põhjuste kõrval on Euroopa Liiduga ühinemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele oluline poliitilistel ja julgeolekukaalutlustel. Seega sõltuvad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid Euroopa Liidust rohkem kui Euroopa Liit nendest ning on korrektselt toimivast kaubavahetusest enam huvitatud. Piisava informeerituse korral EL-s kehtivatest seadustest ja Kesk- ja Ida-Euroopa riikide reaalsetest majandustingimustest on võimalik vähendada ebaausat kaubandust. Kesk- ja Ida-Euroopa odav tööjõud ohustab suhteliselt väikest osa Euroopa Liidu ettevõtetest (peamiselt kvalifitseerimata töö osas). Konkurentsi kasvu põhjustavad Euroopa Liidu firmade jaoks suurelt osalt teised Lääne riigid ning kohaliku tööjõu kõrge hind.
Euroopa Liit on liikmesriikide protektsionisminõudeid nn kõlvatu konkurentsi vastu seni rahustanud konservatiivse strateegiaga, püüdes Kesk- ja Ida-Euroopa tooteid ning tööjõudu Euroopa Liidu turust eemal hoida. Autorite arvates annaks aga Euroopa Liidu laienemine ja turgude avamine sootuks paremaid tulemusi. See kiirendaks Euroopa Liidu moderniseerimisprotsesse ning õhutaks väikeettevõtteid ja lihttöölisi arengule. Protektsionismi süvendamise asemel konkurentsivõimet tõstes ja kindlustades tugevdaks Euroopa Liit oma positsioone ega pruugiks laienemisprotsesse karta.
Refereerinud Siiri Männamaa
Carothers, Thomas. Western civil-society aid to Eastern Europe and the former Soviet Union.
East European Constitutional Review. Vol. 8 (1999) no. 4, p. 54-62.
Thomas Carothers käsitleb Lääne abi kodanikuühiskonna arendamiseks Ida-Euroopas ja endises Nõukogude Liidus.
Autor jagab siirderiigid kolme gruppi. Seitse riiki (Tshehhi, Ungari, Poola, Sloveenia, Eesti, Läti ja Leedu) on olnud üleminekul demokraatiale ja turumajandusele edukad. Üheksa riiki (kõik endised Kesk-Aasia liiduvabariigid v.a Kõrgõzstan, Armeenia, Azerbaidzhaan, Valgevene, Serbia, Horvaatia) on edenenud halvasti, omades autoritaarset või poolautoritaarset valitsust ja käsumajandust. Suurima grupi moodustavad 11 riiki (positiivsema arenguga Bulgaaria, Slovakkia, Makedoonia, Rumeenia ja negatiivsema arenguga Ukraina, Albaania, Venemaa, Moldova, Kõrgõzstan, Gruusia, Bosnia), kes on poolel teel demokraatia ja diktatuuri, turumajanduse ja käsumajanduse vahel. Kokkuvõttes on 27st Ida-Euroopa ja endise NL vabariigist 20 ülemineku hallis tsoonis või ei edene üldse.
Üleminekuprotsesside kohta võib järeldada, et (1) majanduslikud ja poliitilised reformid on tihedalt seotud; (2) majanduslikud ja poliitilised reformid ei ole endastmõistetavalt arenevad protsessid; (3) demokraatia ja turumajanduse kõrvale pole tekkinud alternatiivset ideoloogiat; (4) valimised on väga piiratud vahendid kontsentreerunud võimu ümberformeerimiseks; (5) üleminekud Ida-Euroopa riikides ja endises Nõukogude Liidus on väga erinevad, mistõttu on peaaegu kasutu postkommunismi mõiste kasutamine. Pole olemas postkommunistlikku regiooni või maailma, on Kesk-Euroopa, Kagu-Euroopa, Balti regioon, Kesk-Aasia, Kaukaasia, Venemaa.
Lääne abi on üldiselt täitnud positiivset rolli. Samas ei toimi abi hästi riikides, kus poliitiline ja majanduslik üleminek on ebaõnnestunud, sest peamised abisaajad on harva pühendunud reformide jätkamisele. Selles kontekstis on tähtis abi osutamine kodanikuühiskonnale, mida peetakse väga oluliseks vahendiks demokraatia kindlustamisel ja majandusliku edu saavutamisel.
Autor käsitleb Lääne abi erinevaid dimensioone ja arengufaase. Praegu on algamas kolmas faas, mida iseloomustavad järgmised asjaolud: enamik üleminekuriike asub nn hallis tsoonis, Lääne abi kodanikuühiskonnale tõmbub tagasi, paljudes üleminekuriikides on esialgne huvi ja entusiasm mittetulundussektori suhtes vaibunud. Välisabi roll kolmandas faasis on seni ebaselge.
Autori nägemus välisabi rollist tulevikus sisaldab ideid kodanikuühiskonna edendamise sidumisest poliitiliste parteide arenguga ja kodanikuühiskonna laiemat käsitlust. Abiandjad peaksid jõudma kokkuleppele kodanikuühiskonna arengu soodustamises poolautoritaarsete riikide puhul. Endise Nõukogude Liidu poliitiline ja majanduslik areng on kvalitatiivselt erinev Ida-Euroopa riikide arengust, mistõttu Lääne abiandjad peaksid lähitulevikus vähendama oma abi kodanikuühiskonna edendamisele Ida-Euroopas ja proportsionaalselt sellega suurendama abi endise NL vabariikidele. Viimaseks väljakutseks on endine Jugoslaavia, kes vajab ulatuslikku innovaatilist abi kodanikuühiskonna uuendamisel.
Refereerinud Ülle Lepp
Hillgenberg, Hartmut. A fresh look at soft law.
European Journal of International Law. Vol. 10 (1999) no. 3. p. 499-515.
Rahvusvahelised kokkulepped, mis ei ole lepingutena sõlmitud ja seetõttu ei ole hõlmatud Viini rahvusvahelise lepinguõiguse konventsiooniga, mängivad rahvusvahelistes suhetes tähtsat rolli. Riigid eelistavad suhtlemisel sageli mittelepingulisi kohustusi, kui lihtsamat ja paindlikumat alust edasistele suhetele.
Vahetegemine tuleneb peamiselt poolte soovist kujundada oma suhteid sel moel, et vältida lepinguõigusest või tavaõigusest tulenevaid tagajärgi kohustuse rikkumise puhul. Siiski ei anna see põhjust käsitleda selliseid kokkuleppeid üksnes poliitiliste või moraalsetena.
Olulisem on vaadelda ulatust, mil määral pooled on otsustanud end siduda ja milliseid õiguslikke tagajärgi nad on soovinud kokkuleppele omistada, kuigi mittelepinguline kokkulepe ei ole õiguse allikas Rahvusvahelise Kohtu põhimääruse 38. artikli mõttes. Selliseid suhteid saab kõige paremini kirjeldada suletud autonoomse rezhiimina (a self-contained regime), mille iseloom sõltub igal eri juhtumil poolte tahtest. Mittelepinguliste mitmepoolsete kokkulepete tähtsus kasvab, eriti rahvusvahelistes majanduslikes suhetes ja keskkonnakaitses.
Autor osutab põhjustele, miks sarnased kokkulepped on laialt levinud ja viitab erinevatele õigusdogmaatilistele käsitlustele nende siduvusest ning kohast rahvusvahelise õiguse süsteemis. Termini soft law üle on palju vaieldud ning sisuline tõlgendus on eri autorite puhul erinev.
Riigid ei ole mittelepingulisi kokkuleppeid pidanud lepingute aseaineks, vaid iseseisvaks vahendiks, mida saab kasutada neil juhtudel kui leping erinevatel põhjustel ei tule arvesse. Lugematu hulk tehnilisi kokkuleppeid ja ka kõige kõrgema poliitilise tähtsusega dokumente, tahteavaldusi, eetikakoodekseid ning juhiseid näitavad lepingu tasemest allpool asuvate kokkulepete kasvavat tähtsust.
Refereerinud Külli Solo
Oosthuizen, Gabriel H. Playing the devil's advocate : the United Nations Security Council is unbound by law.
Leiden Journal of International Law. Vol. 12 (1999) no. 3, p. 549-563.
Autor vaatleb ÜRO ühe tähtsama alalise organi - Julgeolekunõukogu - õiguslikku seisundit, toetudes väitele, et Julgeolekunõukogu tegevuse suhtes ei ole rahvusvahelisi õiguslikke piiranguid. Sellest ka kujundlik väljend "kuradi advokaat", millega antakse hinnang Julgeolekunõukogu otsustele (tegevus rahu ohustamise, rahu rikkumise ja agressiooniaktide puhul).
Julgeolekunõukogu tegevus toetub ÜRO põhikirja VII peatükile. Autor analüüsib vastavaid sätteid ja vaatleb nende vastavust rahvusvahelise õiguse põhiprintsiipidele, heausksuse ning õiguste kuritarvitamise keelu põhimõtetele.
Vasturääkivatena toob autor esile sätted ÜRO põhikirjas, mis ühelt poolt lähtuvad õigluse ja rahvusvahelise õiguse põhimõtetest, riikide suveräniteedist, rahvusvaheliste tülide lahendamisest rahumeelsete vahenditega ning teiselt poolt panevad Julgeolekunõukogule peamise vastutuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest ja annavad talle laialdased volitused sekkuda riigi jurisdiktsioonile alluvatesse asjadesse. Samuti lubavad need Julgeolekunõukogul kasutada õhu, mere ja maajõude, kohustavad organisatsiooni liikmeid andma nõukogu käsutusse vajalikud relvajõud ja abi ning täitma Julgeolekunõukogu otsuseid. Põhikirja teksti taga näeb autor Teise maailmasõja järgset olukorda, mil tundus olulisena Julgeolekunõukogu vabastamine kõigist võimalikest seadusekonksudest, et tagada tegutsemise kiirus ja efektiivsus.
G. Oosthuizen järeldab, et Julgeolekunõukogule on antud õigus tõlgendada "rahu ohustamist" väga laialt ning viidates põhikirja VII peatükile, leiab Julgeolekunõukogu oma otsustele alati seadusliku õigustuse. Samas märgib autor, et ÜRO põhikiri ei suuda tagada Julgeolekunõukogu tegutsemist kooskõlas rahvusvahelise õiguse normidega, kuna Julgeolekunõukogu tegevuse osas on ülimuslikuks ÜRO põhikiri ise, mitte kehtiv rahvusvaheline õigus. Autor leiab, et isegi rahvusvaheliste õiguse allikate hierarhia tipus asetsevat imperatiivnormi (ius cogens; Viini rahvusvahelise lepinguõiguse konventsiooni artikkel 53) tunnistab Julgeolekunõukogu vaid formaalselt. "Kuradi advokaadi" jaoks ei kehti isegi heas usus toimimise põhimõte, kuna põhikirja artikkel 2(2) sätestab selle ÜRO liikmete, mitte ÜRO enda kohta.
Autor jõuab järeldusele, et Julgeolekunõukogu seisab oma tegevuses väljaspool õiguslikku kontrolli ning autor ei suuda nimetada ühtegi õigusakti ega instantsi, mis suudaks kehtestada kontrolli ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste üle.
Refereerinud Kadri Toompark
Tiitinen, Seppo. Perustuslakiuudistus Suomessa.
Lakimies 1999, no. 6/7, s. 840-848.
Soome uus põhiseadus jõustus 1. märtsil 2000. Põhiseaduse reformi ettevalmistamist alustati 1995. a kevadel ning eesmärk oli ühendada ja ajakohastada neli kehtivat põhiseaduslikku tähendust omavat õigusakti üheks põhiseaduseks. Tegemist on esimese ulatusliku põhiseadusreformiga Soome ajaloos. Põhiseaduse koostamisel järgiti seniseid demokraatliku riigi ülesehituse printsiipe nagu riigi suveräänsus, põhiõiguste ja vabaduste kaitse, esindusdemokraatia, võimude lahusus, kohtu sõltumatus, parlamentarism ja õigusriik.
Üks põhieesmärk oli arendada parlamentaarse riigikorra põhimõtet ning kindlustada parlamendi positsiooni kõrgeima riigivõimuorganina. Põhimõttelisi muudatusi parlamendi tegevuses ja parlamendiliikme staatuses uus põhiseadus kaasa ei too. Muudatused puudutavad eelkõige seaduseelnõude menetluskorda, parlamendiliikme õigust informatsiooni saamisele ja riigirahanduse ning eelarve järelevalvet. Riigikontroll ei ole enam rahandusministeeriumi haldusalas, vaid on iseseisev asutus, mida kontrollib parlament. Rahvusvahelises kontekstis erandlikult laialdane parlamendiliikme sõnavabaduse privileeg säilib endisena ka uues põhiseaduses. Põhiseadusega samal ajal jõustus uus parlamendi töökorraseadus, mis sätestab üksikasjalisemalt parlamendi sisemist töökorraldust.
Olulised muudatused uues põhiseaduses puudutavad presidendi kompetentsi ja valitsuse moodustamist. Peaministri määramine on nüüd siirdunud parlamendi pädevusse ning president saab edaspidi sekkuda vaid siis, kui parlamendi fraktsioonid ei jõua valitsuskoalitsiooni moodustamises ja valitsusprogrammis kokkuleppele.
Põhiseaduslik järelevalve jääb senise tava kohaselt ennetavaks ja parlamentaarseks ning on põhiseaduskomisjoni pädevuses. Soome järelevalvesüsteemi heaks omaduseks peetakse seda, et see väldib erinevate riigiorganite vahelisi võimukonflikte. Konstitutsioonikohtu loomise asemel on põhiseadust täiendatud erinormiga põhiseaduse ülimuslikkusest, mille kohaselt konkreetses kohtuasjas peab kohus seaduste ilmse vastuolu korral eelistama põhiseaduses sätestatut. Kohtul ja teistel parlamendivälistel institutsioonidel ei ole traditsioonikohaselt õigust hinnata seaduste vastavust põhiseadusele ega jätta seadust rakendamata põhjendusega, et see on vastuolus põhiseadusega.
Refereerinud Giina Kaskla
Puchalska, Bogumila. Structuring of identities in relation to material possessions in Poland of the 1990s : issues of policy, culture, and individual life-worlds.
Journal of Law and Society. Vol. 26 (1999) no. 4, p. 449-469.
B. Puchalska käsitleb üksikisiku, grupi- ja sotsiaalse identiteedi küsimust Poola omandireformi kontekstis. Autori arvates on toimunud pööre individualistlikuma ja materiaalsema orientatsiooniga ühiskonna suunas ning materialistliku paradigma "omada tähendab olla" kriitikavaba omaksvõtt on osa sellest arengust, mis ähvardab hävitada Poola ühiskonna traditsioonilisi humanistlikke väärtusi.
Sotsiaalne, grupi- ja üksikisiku identiteet on alati olnud seotud omanduse, eraomandi ja materiaalsete varadega. Mistahes reformi puhul on kõige olulisemaks kultuurilise ja moraalse keskkonna muutumine, st ühiskonna väärtuste, motivatsioonide ja tõekspidamiste muutumine. Muutusi on mõjutanud Poola eriline kultuuriline ja ajalooline pärand, millele on iseloomulik eneseväärikuse ja vaba vaimu kaitsmine autoritaarse riigi eest, eneseharimise väärtustamine teadmiste kogumise kaudu, julguse, aususe ja väärikuse eest seismine. Poola ajaloos on alati väärtustatud ja idealiseeritud identiteeti, vabadust ja individualismi, omand on olnud teisejärgulise tähtsusega. Riik on sajandeid kujutanud ohtu omandile, mitte omandi valvurit. Omand kui rahvusliku ellujäämise sümbol väljendas pigem patriotismi ning kui olukord seda nõudis, oldi valmis ohverdama eraomandus ühiseks hüveks.
Kuni 1989. aastani oli eraomandil õiguslikus ja sotsiaal-kultuurilises kontekstis selgelt negatiivne tähendus. Eraomandisse suhtuti negatiivselt, kuna seda kasutati kasusaamise eesmärgil. Suhtumist eraomandisse peegeldab n-ö "kadedus" ja "mitteusaldav individualism", mis põhinevad veendumusel, et materiaalne jõukus on Poola ühiskonnas saavutatav ainult korruptsiooni või onupojapoliitika kaudu.
Turumajanduslike reformide käigus on toimunud muutused materiaalsete väärtuste hindamises. Poola ühiskonnas on palju märke vaimustusest turumajanduslike reformide üle, samas on mitmed majandusteadlased inimeste saamahimu kasvamises näinud ohtu majanduse ülekuumenemiseks. B. Puchalska peab väga ohtlikuks tendentsiks ka inimeste kadedust ja usaldamatust, samuti Poolas rajatud kodanikuühiskonna institutsioonide põhinemist nn klientuurivõrgustikul, mis on olemuselt vastandiks sotsiaalsele koostööle ning ei ole tõelisteks kodanikuühiskonna struktuurideks.
Vaatamata mitmetele ohtudele näeb autor võimalusi Poola turumajandusliku materialistliku kultuuri muutumiseks nii, et säilitataks eelkõige ajalooliselt väljakujunenud humanistlikke väärtusi. Omandiõiguse selge sätestamine peaks kaasa aitama üksikisiku valikutele ja tema individuaalse autonoomia austamisele. Kuid lisaks omadireformile on vajalik osalusdemokraatia, mis toetaks selliseid emotsioone, veendumusi ja käitumisnorme, mis võimaldaksid jagu saada poolakate vaimulaadis sügavalt kinnistunud kadedusest ja sallimatusest.
Refereerinud Ülle Lepp
Morse, John. The missing link between virtue theory and business ethics.
Journal of Applied Philosophy. Vol. 16 (1999) no. 1, p. 47-58.
Artikkel käsitleb ärieetikat ning tutvustab Milton Friedmani, Alfred Carri ja Archie Carrolli seisukohti ärieetika ja inimestevahelise suhtlemise eetika erinevustest ja ka kaasaegset vooruseetikat esindava Robert Solomoni ideid. Autor ise ei aktsepteeri levinud seisukohta, mille kohaselt ärieetika normid on täiesti erinevad inimestevahelise suhtlemise eetilistest normidest.
Varasemates ärieetika käsitlustes vaadeldi äritegevust kui mängu, mis järgib üldkehtivatest moraalireeglitest erinevat reeglistikku. Sellele tugineb ka arusaam, et ärieetika ja isiklik eetika on erinevad mõisted. Sellise lähenemise üks esindajaid on A. Carr, kelle ärieetika põhineb ideel, et igal mängul on just sellele mängule iseloomulikud reeglid, mis ei kehti muudel juhtudel. Nii kehtivad ka ühiskonnas erinevad reeglid ning tegutsedes mingil alal, hülgab inimene oma isiklikud õiglusnormid ja võtab omaks selle keskkonna poolt ettekirjutatud tavad ja normid. Paljudel juhtudel on need lausa vastandlikud väärtustele ja tavadele, mida järgitakse isiklikus elus.
M. Friedmani käsitluse järgi ei saa äris huvituda sellistest küsimustest nagu sotsiaalne vastutus, sotsiaalne õiglus ja kodanikukohus, sest need ei sobi kokku äritegevusega. Äriinimeste põhiliseks eesmärgiks on teenida raha ja kogu tegevus tuleb rakendada selle eesmärgi teenistusse.
A. Carroll eristab kolme ärieetika stiili: moraalne juht, moraalitu juht ja amoraalne juht. Amoraalsed juhid ei arvesta eetilisi kaalutlusi, sest nad usuvad, et äri on väljaspool sfääri, kus kehtivad moraalinormid. Otsustuse aluseks on kaalutlus, kas seadusi järgiv otsus toob tema firmale kasu või mitte.
Kaasaegse vooruseetika esindajad (Robert Solomon, Peter French) on seisukohal, et põhilised voorused nagu õiglus ja julgus kehtivad nii ühiskonnas tervikuna kui ka väiksemates inimühendustes (näiteks firmas). Inimesed järgivad samu väärtusi ja voorusi erinevates rollides olles.
Vooruseetika kontekstis on voorused inimeste sellised iseloomujooned, mis juhivad neid sihtide ja eesmärkide saavutamisel poliitilises ja sotsiaalses keskkonnas. Inimeste tegutsemise sihte mõjutavad nii teised ühiskonnaliikmed kui ka äritegevus. Korporatsioonidel on vahendid, et veenda inimesi kalduma kas ühe või teise eesmärgi suunas ning neil on inimeste elus oluline roll väärtuste formeerimisel ja käitumise kujundamisel. Nii näiteks mõjutavad televisioon ja firmade reklaam inimeste arusaamu sellest, mis on vajalik heaks eluks.
Rääkides vooruste ühildumisest äris ja inimestevahelistes suhetes, unustatakse sageli ära seda ühilduvust võimaldav lüli. Nimelt ei tule äriettevõttest mõelda kui majandusüksusest, kelle tegevused, eesmärgid ja funktsioonid on erinevad selle ühiskonna tegevustest, eesmärkidest ja ülesannetest, kus firma tegutseb. Pigemini võiks äri kujutleda kui ühiskonnas eksisteerivat moraalset üksust, mis aitab kaasa kogu ühiskonna hüvede loomisele. Firma peab teadvustama mõju, mida ta avaldab ühiskonna liikmetele nende soovide kujundamise kaudu. Seetõttu peab ta nägema oma eesmärke ja tegevusi vastavuses ühiskonna kui terviku eesmärkidega.
Refereerinud Ülle Lepp