RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2003 - 2 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest.
Raamatututvustused. Uued raamatud: majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Sotsiaaldemokraatia Parteid ja Internet Rahvahääletused Euroopa Liit Innovatsioonipoliitika Keelepoliitika hariduses Geopoliitika Massimõrvad
|
SOTSIAALDEMOKRAATIA
Callaghan, John. Social democracy in transition.
Parliamentary Affairs. Vol. 56 (2003), no. 1, p. 125-140.
John Callaghani artikkel lähtub tõsiasjast, et viimase kolmekümne aasta jooksul toimunud muutused on kaasa toonud kõigi Lääne-Euroopa reformistliku sotsialismi traditsioone järgivate parteide identiteedikriisi ning ebaselge tuleviku. Artiklis käsitletakse selle kriisi tunnusjooni ning otsitakse nende põhjusi sotsiaalsetes ja majanduslikes muutustes.
1960ndate lõpus, USA majanduse arengu takerdudes hakkas mõranema Teise maailmasõja järgne maailmakord. Sotsiaaldemokraatia kuldne ajastu lõppes Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemisega 1973. aastal ja naftakriisiga 1973–74. Sotsiaaldemokraatlikud valitsused seisid silmitsi kasvava inflatsiooni ja tööpuudusega. 1990ndateks oli 1970. aastate vasakpoolne joovastus peaaegu täielikult kadunud, teataval määral mõjutas seda ka Ida-Euroopa kommunistlike rezhiimide kokkuvarisemine 1989–1991. Nende rezhiimide varisemise järel ei tekkinud arvestatavat sotsiaaldemokraatlikku alternatiivi, käsumajanduse krahhi järel söösteti turumajandusse, uuteks sihtideks said riigiettevõtete privatiseerimine, tööjõuturu paindlikkus, avalike kulutuste kokkuhoid ning ühesugused stiimulid rikastele ja vaestele. Kõik see avaldas tuntavat mõju vasakpoolsete parteide liikmeskonnale. Alates 1980ndatest on vasakpoolsete parteide liikmete arv vähenenud Austrias, Norras, Saksamaal, Rootsis.
Artiklis esitatakse kolm selgitust sotsialistliku ja sotsiaaldemokraatliku ideoloogia kriisi kohta. Esiteks: enamik sotsiaaldemokraate toetas 1950ndatel väljavaadet, mis eeldas, et keinsluse kaudne kontroll majanduse üle lubab vasakpoolsetel valitsustel seda juhtida ning säilitada täielik tööhõive, mis tagaks egalitaarsete poliitikate finantseerimise ilma vajaduseta tõsta makse väljakannatamatule tasemele. Pärast 1973. aastat kohatud raskused ning keinsluse kokkuvarisemine kahjustasid seda strateegiat. Teise selgituse kohaselt oli Briti leiboristide poliitika ja Prantsusmaa sotsialistide poliitika 1980ndate algul ebapopulaarne. Kolmanda selgituse kohaselt muutusid vasakpoolsed parteid 1960ndate lõpul keerukamaks ja ideoloogiliselt diferentseeritumaks, sest olid tekkinud uued sotsiaalsed liikumised.
Artiklis märgitakse, et mõne selgituse kohaselt on sotsiaaldemokraatia probleemid seotud postmaterialistlike väärtuste kasvust tingitud ideoloogilise segadusega. Teised püüavad näha sotsiaaldemokraatia kriisi põhjusi laiema sotsioloogia taustal, mille kohaselt mõjutas vasakpoolsete tugevust nende kontsentreerumine sotsiaalsetesse gruppidesse, tööaladele, mis olid vähem dünaamilised. Mõned uurijad on viidanud põlvkondade ja sugude vahelistele erinevustele ühiskonnas. Ehkki nendele selgitustele on esitatud ka mitmeid vastuargumente, on olulised muutused sotsiaaldemokraatlikes parteides siiski ilmsed. Domineerib liikmeskonna vähenemine ja vananemine. Üldine probleem on noorte ja tööliste värbamine ning värvatute aktiivsuse ülalhoidmine. Samal ajal ei suhtle parteid oma liikmeskonnaga enam nii agaralt kui varem ning oma sõnumi edastamisele kulutatakse järjest vähem aega.
Vasakpoolsete parteide tegemisi mõjutab kahtlemata maailmastumine. Panust uusliberaalsele majanduspoliitikale, mis kahjustab sotsiaaldemokraatidele meelepäraseid abistavaid sotsiaalpoliitikaid ning avaliku teenistuse eetikat, vähendatakse, kui majandustingimused seda võimaldavad, ning nii vaidlustatakse võrdsuse ja majandusliku ebaefektiivsuse vahelist seost ikka ja jälle.
Sotsiaaldemokraatlikud parteid on üha rohkem multiklassilised oma pöördumiste ja toetuse poolest. Mitmed neist on 1980ndatel teinud suuri programmilisi muudatusi kajastamaks uute sotsiaalsete liikumiste vajadusi, samuti vajadust asjakohase sotsiaal- ja majanduspoliitika järele. John Callaghani arvates on arutlused “kolmanda tee” üle ühelt poolt märk selle kohta, et on tajutud vajadust postsotsialistliku visiooni järele, ning teisalt tõendiks, et seda alternatiivi pole veel leitud.
Refereerinud Ülle Lepp
PARTEID JA INTERNET
Norris, Pippa. Preaching to the converted? Pluralism, participation and party websites.
Party Politics. Vol. 9 (2003), no. 1, p. 21-45.
Pippa Norrise artikkel käsitleb parteide veebilehtede rolli esindusdemokraatia edendamisel. Kesksel kohal on küsimus, kuidas parteide veebilehed üle kogu maailma aitavad kaasa kommunikatsiooni laienemisele, inimeste võimaluste suurenemisele osaleda parteides, et tugevdada esindusdemokraatial põhinevat valitsemist.
Artikli esimeses osas käsitletakse Interneti rolli pluralismi ja osaluse edendamisel, teises osas tutvustatakse Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide 134 partei veebilehtede sisuanalüüsi ning parteide veebilehti külastavate inimeste uuringut, mis põhineb 2000. aasta kevadel läbiviidud Eurobarometer’i andmetel. Kolmandas osas võrreldakse Euroopa parteide veebilehtede analüüsimisel ilmnenud parteidevahelise konkurentsi arengusuundi teistes massimeedia allikates kajastatuga. Neljandas osas antakse ülevaade veebilehtede külastatavusest EL liikmesriikides.
Nii osalust kui ka pluralismi peetakse demokraatia tuumikväärtusteks. Demokraatiauurijad on ühel meelel selles, et masside osalemine on äärmiselt oluline esindusdemokraatia toimimisele, ehkki samas pole ühist seisukohta, kui suur kodanike kaasatus on vajalik või soovitav. Teoreetikud leiavad üksmeelselt, et parteidevaheline konkurents on esindusdemokraatial põhinevale valitsusele väga oluline pakkumaks kodanikele valikuvõimalust kandidaatide, liidrite ning poliitikate vahel.
Norris väidab, et parteide veebilehtedel on kaks rolli: esiteks toimivad veebilehed pluralistliku kodanikufoorumina, aidates kaasa opositsioonis olevate parteide hääle kuuldavaks tegemisele ning suurendades väike- ja äärmusparteide “nähtavust”. Teiseks toimivad parteide veebilehed poliitilise osaluse kanalitena, hõlbustades interaktiivset suhtlust kodanike ja parteide vahel. Veebilehti traditsiooniliste meediakanalitega võrreldes väidab Norris, et veebilehtedel on poliitilises kommunikatsioonis eriline roll.
1990ndate alguses arvati, et Internet pakub uusi vorme vertikaalseks ja horisontaalseks kommunikatsiooniks, millel on võime teha avalikkusele kuuldavaks rohkem eri seisukohti ning kaasa aidata uute arutlus- ja suhtlusvormide tekkele ning selle kaudu laiendada poliitikas osalejate ringi. 1990ndate lõpus hakkas kostma esitatud väidete suhtes kahtlusi. Peamiselt tuginesid need väited Interneti rollile valimistel Ameerika Ühendriikides. Pippa Norris ei väida, et kõik muutub, ega seda, et veebilehtede poliitika on harilik poliitika, vaid teoretiseerib selle üle, kas postindustriaalsetes ühiskondades tekitab parteide veebilehtede areng võrreldes tavapäraste kommunikatsioonikanalitega rohkem võimalusi kodanike osalemiseks parteipoliitikas. Artiklis väidetakse, et parteide veebilehtede esmased ülesanded on paljuski samasugused kui parteide suhtlusel tavapäraste meediakanalitega, st informeerida, veenda, toetust koguda kas parteiliidrite kõnede, valimisvoldikute, pressiteadete, telereklaamide või oma veebilehe kaudu.
Veebilehtede uurijad eeldasid, et: 1) vähe on olulisi erinevusi suurte, väikeste ja äärmusparteide veebilehtede sisus; 2) veebilehed pakuvad rohkem “ülalt alla” infot kui “alt üles” aktiivset suhtlust; 3) veebilehed pakuvad võrreldes traditsiooniliste meediakanalitega palju rohkem võimalusi “alt üles” suhtluseks; 4) veebilehtede suhtlusvõimalused meelitavad ligi rohkem poliitiliselt aktiivseid inimesi kui ükskõikseid.
ELi 15 liikmesriigi 134 partei veebilehe sisuanalüüs näitas, et traditsioonilise meediaga võrreldes on väike- ja äärmusparteide “nähtavus” Interneti vahendusel valijaskonnale palju suurem. Ainult piiratud ulatuses leidis kinnitust oletus, et veebilehtedel on ülekaalus “ülalt alla suhtlus”, tegelikult pakuvad Euroopa parteide veebilehed mitmekülgset võimalust “alt üles” suhtluseks. Veebilehtede külastajate analüüs võimaldas eristada seitse Interneti kasutajate tüüpi, nt infootsijad, shoppajad, pangateenuste kasutajad, mängumängijad, meelelahutuse otsijad, valitsuse, kohalike omavalitsuste ja parteide kodulehekülgi külastavad poliitikahuvilised. Need, kes kasutavad Internetti ajalehtede lugemiseks, kasutavad seda veel ka paljudeks muudeks toiminguteks ning meilide saatmiseks. Poliitikahuvilised Interneti kasutajad erinevad aga tublisti neist, kes eelistavad nt shoppamist, mänge jm. Kinnitust leidis ka nn digitaalse lõhe olemasolu, st Interneti kasutajate hulgas on ülekaalus haritud, jõukad ning nooremad töötajad, eriti Põhja-Euroopas. Samas jälgivad Interneti-kasutajad rohkem TV-uudiseid ja ajalehti, kinnitades sellega väidet, et Internet täiendab vana meediat. Sama suundumus kehtib üldjoontes ka parteide veebilehtede külastajate kohta. Ainus erand puudutab noori, kelle kodanikuaktiivsus on tavaliselt keskmisest madalam. Kui see grupp leiab uusi infoallikaid ja poliitilist suhtlust Interneti-uudistest, parteide ja valitsuste veebilehtedelt, siis võib sellel olla oluline tähendus demokraatia tulevikule põlvkondade vahetumise pikemat protsessi silmas pidades. Uuringu tulemused viitavad sellele, et noored kasutavad meelsamini just elektroonilisi infoallikaid, online-ajalehti. Selle trendi jätkudes võib loota, et ehkki noored on traditsiooniliste kanalite kaudu poliitikasse vähem kaasatud, otsivad nad alternatiivseid kanaleid poliitilise info saamiseks Interneti vahendusel.
Refereerinud Ülle Lepp
RAHVAHÄÄLETUSED
Bowler, Shaun; Donovan, Todd. Do voters have a cue? Television advertisements as a source of information in citizen-initiated referendum campaigns.
European Journal of Political Research. Vol. 41 (2002), no. 6, p. 777-793.
Artiklis käsitletakse kodanikualgatuslike referendumite (KAR) eelsete kampaaniate mõju ulatust ning televisiooni rolli selles. Artikli aluseks on KAR kampaaniate ajal läbiviidud hääletajate infovajaduse ning infoallikate kasutamise uuringud, mis võimaldavad hinnata infoallikate osatähtsust hääletamisotsuse tegemisel. Artiklis peatutakse pikemalt telereklaamide tähtsusel infoallikana KAR kampaaniates.
Teoreetikute arvates puudutavad kodanikualgatuslikud referendumid tavaliselt põhilisi sotsiaalseid, moraalseid, fiskaalseid ning põhiseaduslikke küsimusi. Samas on paljude KAR kampaaniate eelarved sageli minimaalsed. Kui hääletajad peavad tegema oma otsuse infovaakumis, mida täidetakse tasulise telereklaamiga, mõjutab referendumi tulemust pigemini infoallikas kui valijate eelarvamused ja eelistused. Seejuures tuleb arvestada, et kampaaniate tingimused ei ole sugugi mitte kõikide rahvahääletuste puhul võrdsed. Näiteks võiks nimetada Põhjamaades läbiviidud rahvahääletusi Euroopa Liiduga liitumiseks, kus Soome ja Rootsi kommertskanalitel ja kaabeltelevisioonis oli telereklaam lubatud, Norras aga mitte (Jahn 1998). Niisuguseid piiranguid esineb ka mujal Euroopas. Siiski on oluline meeles pidada, et väljaspool Shveitsi ja USAd korraldatakse referendumeid küllaltki harva. Rahvahääletusi on toimunud Quebecis, Euroopa riikides Euroopa Liiduga liitumiseks, abortide keelustamiseks jne.
Telereklaami mõju analüüsi kohaselt väidavad referendumitel hääletajad, et nad kasutasid mitut infoallikat ning ainult mõni üksik neist usaldas üksnes telereklaame. Erinevad hääletajate grupid võivad oma otsuse tegemisel tugineda eri infoallikatele. Võib väita, et haritumad valijad eelistavad kirjalikku materjali (hääletamisjuhised, ajalehed) ning vähemharitud tuginevad rohkem teleuudistele ja -reklaamidele. Samas oskavad valijad, kui nad ei mõista küll hääletamisele pandud küsimuse sisu, kuid teades, kes on selle poolt või vastu, arvata, kuidas küsimus nende endi huve võib mõjutada. Just erinevate infoallikate (sh telereklaam) kasutamine aitab hääletajatel paremini mõista, millised huvid KAR kampaaniates konkureerivad.
Kokkuvõttes väidavad artikli autorid, et televisiooni manipuleeriv roll võib olla KAR kampaaniates ülehinnatud. Seal, kus hääletajatel on kindlad eelistused, on neid muuta väga raske. Telereklaamid pigemini suurendavad hääletajate teadlikkust KARist ja julgustavad hääletajaid otsima märksõnu ka mujalt, kui ütlevad hääletajatele, kuidas hääletada.
Refereerinud Ülle Lepp
EUROOPA LIIT
Zweifel, Thomas D. ...Who is without sin cast the first stone: the EU’s democratic deficit in comparison.
Journal of European Public Policy. Vol. 9 (2002), no. 5, p. 812-840.
Euro kasutuselevõtt on jälle tõstatanud küsimuse, kas Euroopa Liidu (EL) institutsioonid on piisavalt vastutavad Euroopa elektoraadi ees ja kas majanduslik integratsioon edestab poliitilist. ELi kritiseerijad väidavad, et EL kannatab demokraatia defitsiidi all.
Nende argumendid on järgmised:
1) ELi institutsioonid, eriti Ministrite Nõukogu, pole piisavalt läbipaistvad;
2) oodatav ELi laienemine tekitab hirmu, et uued liikmesriigid vähendavad praeguste liikmesriikide hääleõiguse kaalu;
3) maailmastumine ja ELi struktuur soodustavad negatiivset integratsiooni;
4) uurimused ja väike valimisaktiivsus viitavad ebapiisavale usaldusele ELi institutsioonide vastu;
5) Euroopa Komisjon, keskpank, ametid ja Euroopa Kohus ei ole vastutavad Euroopa valijaskonna ees.
Artikli autori arvates on ELi kritiseerijate argumendid puudulikud.
Artiklis võrreldakse Euroopa regulatoorset “riiki” kahe föderaaldemokraatiaga – Shveitsi ja Ameerika Ühendriikidega – vastavalt seitsmele demokraatia skaalale. Autori arvates peaks tulemus üllatama ELi kritiseerijaid: ELi institutsioone saab hästi võrrelda USA ja Shveitsi “mudeldemokraatiatega”. Vähem kui viiekümne aastaga on EL muutunud valitsustevahelisest lepingust suureneva ühtsusega koosluseks, millel on paljud riiki iseloomustavad tunnusjooned: territoorium ja lipp, raha ja keskpank, seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim ning peagi ka relvajõud.
Artiklis jõutakse järeldusele, et ELis on demokraatia peaaegu sama tugev kui enamikus liberaalsetes demokraatiates. Kui EL kannatabki demokraatia defitsiidi all, siis vaevalt et ainukesena.
Refereerinud Maiu Merihein
INNOVATSIOONIPOLIITIKA
Nauwelaers, Claire; Reid, Alasdair. Learning innovation policy in a market-based context: process, issues and challenges for EU candidate-countries.
Journal of International Relations and Development. Vol. 5 (2002), Issue 4, p. 357-379.
Artiklis tutvustatakse innovatsioonipoliitikat ja innovatsioonisüsteemide erinevaid skeeme Euroopa Liidu (EL) riikides ning uuritakse, kas ja kuidas vähemarenenud kandidaatriikidel oleks võimalik EL liikmete ja edukamate kandidaatriikide positiivsest kogemusest õppida. Eduka kandidaatriigi näitena tutvustavad autorid Eesti innovatsioonipoliitika toimemehhanisme ja arengut. Analüüsi aluseks on Euroopa Komisjoni projekt Innovation Trend Chart, mis käsitleb EL liikmesriikide innovatsioonitegevust ja innovatsioonipoliitikat. Mais 2002 algatas Euroopa Komisjon esimese innovatsioonipoliitika uuringu ka 13 ELi kandidaatriigis.
ELi riikides on innovatsioonisüsteemid organiseeritud väga erinevate skeemide kohaselt ning autorid annavad sellest riigiti küllaltki põhjaliku ülevaate. Innovatsioonipoliitika kujundamine ja elluviimine võib vastavalt riigi ülesehitusele toimuda kas riiklikul, regionaalsel või föderaalvalitsuste tasandil. Innovatsioonipoliitikat kujutav pilt on ELis erakordselt kirju ning igas riigis unikaalne.
13 kandidaatriigi innovatsioonipoliitika näitajate võrdlemisel ilmneb, et kolm edukamat riiki on Ungari, Eesti ja Türgi. Järgneb rühm Ida- ja Kesk-Euroopa riike (Tshehhi, Sloveenia, Slovakkia ja Poola). Läti ja Leedu on algatanud mitmeid programme, ent napib ettevõtete arendustegevuse rahastamisvõimalusi ning initsiatiiv on eelkõige infrastruktuuripõhine. Probleeme tekitavad kandidaatriikides peamiselt rahastamisalane koostöö eri ministeeriumide vahel ning ressursside nappus. Innovatsioonipoliitika nõrgimad kohad on puudulikud koordinatsiooni- ja konsultatsioonimehhanismid ning ärihuvide eiramine.
Positiivsed kogemused ELis ja kandidaatriikides on väga erinevad ja sõltuvad riigi majanduse, struktuuri ja arengu iseärasustest ning rahvuslikust kontekstist, seetõttu ei saa midagi üksüheselt järgimiseks soovitada. Küll on aga võimalik innovatsioonipoliitikat ning rahvuslikke süsteeme analüüsida ja leida üldiseid suundumusi ning seda poliitika kujundamisel arvestada. Käesoleva uuringu põhjal võib väita, et teadus- ja arendustegevuse ning innovatiivsete firmade doteerimine on asendumas üldise teadmussoodsa keskkonna ning toetava infrastruktuuri arendamisega.
Refereerinud Siiri Männamaa
KEELEPOLIITIKA HARIDUSES
Taylor, Solange G. Multilingual societies and planned linguistic change: new language-in-education programs in Estonia and South Africa.
Comparative Education Review. Vol. 46 (2002), no. 3, p. 313-338.
Tuginedes Lõuna-Aafrika Vabariigi (LAV) ja Eesti keelepoliitika võrdlusele käsitletakse artiklis teoreetilist seost nende riikide keelepoliitika ning selle elluviimiseks kavandatud haridusprogrammide vahel. Samas järgitakse põhimõtet mitte vaadelda uuringu subjekte väljaspool konteksti.
Sageli on uus keelepoliitika oma sisult sümboolne ning selle elluviimise kavad ei pruugi olla vähem sümboolsed ega funktsionaalsed kui keelepoliitika ise. Eesti ja LAVi keelepoliitika võrdlus näitab ilmekalt, kuidas selguse puudumine keelepoliitikas ja selle rakendamise kavades võib muuta need sümboolseteks aktideks, ilma et neist oleks kasu õpilastele, õpetajatele ja kogu ühiskonnale. Eesti ja LAVi keelepoliitika elluviimise kavade võrdlus näitab selgesti vajadust käsitleda ka poliitika elluviimise kavandamise teoreetilisi aluseid.
Uue keelepoliitika rakendamist haridusprogrammides mõjutab kõige enam poliitikute väljatöötatav riiklik keelepoliitika, mis sõltub poliitikute orienteerumisest keeleküsimustes ning nende poolt omaks võetud keele(teaduslikust) ideoloogiast.
Donna Kerri (1976) järgi peab hea avalik poliitika vastama neljale kriteeriumile: soovitavus, õiglus, efektiivsus ja vastuvõetavus. Uue keelepoliitika rakendamine Eestis ja LAVis näitab, et nii keelepoliitika kui ka selle rakendamine haridusprogrammide kaudu peaksid neile vastama.
On ilmne, et keelepoliitika teostamiseks kavandatud haridusprogrammide rakendamine on arenenud riikides ja arengumaades erinev. Nii Eesti kui ka LAVi hariduspoliitikas toimuvad muutused on mõjutatud muudatustest poliitikas, majanduses ja sotsiaalsfääris. Kavandatud haridusprogrammid võivad muuta, aga võivad ka mitte muuta inimeste lingvistilist käitumist. Eesti ja LAVi hariduspoliitika kavandamise võrdlus näitab selgelt vastastikuseid mõjutusi keelepoliitika kavandamise teooria ja poliitika elluviimise vahel. Mõistmaks paremini poliitiliste reformide mõju kogu keelepoliitikale ning konkreetselt hariduspoliitikale, on vaja teoreetilisi käsitlusi. Keelepoliitika kavandamine ei pea arvesse võtma mitte üksnes keelepoliitika ja selle rakendamise planeerimise retoorikat, vaid ka keelepoliitika rakendamise kogemusi.
Refereerinud Ülle Lepp
GEOPOLIITIKA
Berg, Eiki. Some unintended consequences of geopolitical reasoning in post-Soviet Estonia: texts and policy streams, maps and cartoons.
Geopolitics. Vol. 8 (2003), no. 1, p. 101-120.
Artiklis arendatakse edasi teoreetilist ja metodoloogilist diskussiooni kriitilises geopoliitikas. Artikli keskmes on diskursiivsed ja institutsionaalsed praktikad valitsustevahelistes ümarlaudades, geograafiliste kaartide koostamisel ja päevalehtede pilapiltide teemades. Artikkel koosneb neljast osast. Sissejuhatav osa uurib kogemuste vangi mõistele tuginedes “terve mõistuse” produtseerimist. Järgmistes osades käsitletakse tekste ja poliitilisi suundumusi Eesti–Vene piiriläbirääkimiste kontekstis ning võetakse vaatluse alla konteksti tähtsus geograafiliste kaartide ning pilapiltide puhul.
Artiklis näidatakse kujukalt, kuidas tekivad geopoliitika erinevad vormid. Vahel on selles osa juhusel. Nii peeti Eesti–Vene piiriläbirääkimisi ilma selgepiiriliste geopoliitiliste visioonideta, hoides kinni mineviku kogemustest ja restitutsiooni ideoloogiast. Mõned kirjastajad koostasid maailma atlaseid ja õpikuid ilma mingi otsese võimudepoolse kontrollita, toetudes tururegulatsioonile. Mõned karikaturistid visandasid pilapilte, andmata tahtlikke sõnumeid avalikkusele; nad püüdsid illustreerida Eesti siseküsimusi ja välispoliitika sündmusi. Nii võib väita, et poliitika teostajad, kartograafid ja karikaturistid pole postnõukogulikus Eestis kunagi tegelnud teadlike geopoliitiliste põhjendustega. Seetõttu on asjakohane silmas pidada fakti, et inimesed on kogemuste vangid, kes on harjunud sündmustega, mis “näivad iseenda eest kõnelevat”.
Artikli kokkuvõtteks toob Eiki Berg välja kolm järeldust. Esiteks, analüüsides aastate 1991–1998 Eesti-Vene piiriläbirääkimisi, järeldab autor, et artiklis kajastatud postnõukoguliku Eesti geopoliitiline argumentatsioon on sama kaootiline ja vastukäiv, kui seda on riigivalitsemiskunst, mis seda argumentatsiooni toodab. Restitutsiooni ideoloogia on täis mõrasid ning ametlik geopoliitiline analüüs puudub peaaegu täielikult. Teiseks, analüüsides Eesti “haridustööstust”, mis muude õppevahendite hulgas annab välja ka atlaseid ja kaarte, leiab autor, et ühiskonnastamist kujutatakse laialivalguva protsessina, kus Eesti valitsusel puudub “geopoliitilise tõe monopol”. Eeldades, et kogu ühiskonnastamisprotsess pole tsentraalselt juhitud ega reguleeritud, sõltuvad geopoliitilised representatsioonid rohkem tururegulatsioonist, üksikisikute arusaamadest ja subjektiivsusest kui mis tahes institutsionaalsest korraldusest, mis kirjutab ette, kuidas atlased ja kaardid peaksid olema joonistatud. Kolmandaks, puuduv lüli kahe eelnimetatud analüüsi tasandi vahel on avalik geopoliitika arutelu. Karikaturistid ei pea olema ideoloogiliselt määratletud, nende roll on kajastada avalikku debatti ning tutvustada üksikisikute ja institutsioonide geopoliitilisi seisukohti.
Refereerinud Ülle Lepp
MASSIMÕRVAD
Levene, Mark. The changing face of mass murder: massacre, genocide, and postgenocide.
International Social Science Journal. Vol. 54 (2002), Dec., p. 443-451.
Artikli autor arutleb 19. sajandi lõpul Türgis toimunud armeenlaste massimõrvade näitel massimõrvade olemuse üle. Tema kinnitusel on vägivaldsus varjatud kujul igas inimeses ning vajab avaldumiseks üksnes soodsaid tingimusi. Levene tugineb oma väite tõestamisel empiirilistele uuringutele.
Autori väitel peegeldavad Osmanite impeeriumi lõpuajal 1870. aastate lõpust 1920. aastate alguseni toimunud massimõrvad üldisemat paradigmaatilist suhtumist tänapäeva ajaloos. Autor juhib tähelepanu tõigale, et tagakiusamise ja massilise tapmise ohvriks ei langenud Türgis üksnes armeenlased, vaid ka teised Türgi kristlikud kogukonnad, nagu nestoriaanid ja kreeka keelt rääkivad osmanid. Türklased kiusasid taga ja tapsid ka moslemitest kurde, kes omakorda osalesid agaralt armeenlaste tapmises.
Armeenlaste massimõrvamine Türgis toimus kolme suure lainena. Aastail 1894–1896 tapeti 2 miljonist Osmani armeenlasest 80 000–100 000. Aastail 1915–1916 tapeti 600 000– 1 000 000. Kolmanda laine kohta aastail 1917–1921 täpsed andmed puuduvad. Kaasaegsete kinnitusel oli armeenlaste massitapmine sügavalt emotsionaalne sündmus, rituaalsete ja kohati ka erootiliste tunnusjoontega. Selles osaleti suure kaasaelamisega, kirglikult. Oluline oli ka hukkamiste religioosne motiiv.
Autor peab tähtsaks, et valmisolek massimõrvadeks tekkis rahva hulgas välise surveta. Enamik tapjaid olid küll käsku täitvad Türgi sõdurid, kuid keegi ei nõudnud neilt käsu täitmisel entusiasmi. Kuid mõrvarite hulgas oli ka ohtralt vabatahtlikke – türklasi, kurde, türkmeene ja tsherkesse. Väidetavalt osalesid just viimased armeenlaste tapmisel eriti agaralt. Iseloomulik on ka see, et tapjate ja tapetute kogukonnad ei elanud üksteisest eraldi, isoleerituna. Enne tapatalgute algust olid nad üksteise naabrid, tööandjad, kliendid ja isegi sõbrad.
Tapatalgutel näeb autor kahte peamist põhjust. Üks on inimeste kasuahnus: kui enamasti peetakse röövimist, varastamist jms tabuks ja seaduserikkumiseks, siis röövimised pogrommide ja massimõrvade käigus tunduvad õigustatuna. Teiseks põhjuseks peabki autor tapmiste kestel süvenenud ühtsustunnet, osadust oma klanni, perekonna, küla või rahvaga. Kasuahnus ja osadustunne on Türgi armeenlaste massimõrvadega sarnaste juhtumite puhul olulisem usulisest või ideoloogilisest motiivist. Sellega seletub vabatahtlike aktiivne osavõtt massimõrvadest.
Refereerinud Arni Alandi
RAAMATUTUTVUSTUSED
VÄHEMUSRAHVUSED
Role of the Estonian Russian-language media in the integration of the Russian-speaking minority into Estonian society/ Valeria Jakobson. University of Tampere, 2002. 136 p.
Valeria Jakobsoni doktoritöö käsitleb Eesti venekeelse meedia rolli venekeelse vähemuse integreerimisel Eesti ühiskonda. Doktoritöö esimeses artiklis antakse ülevaade Eesti venekeelse ajakirjanduse ajaloost (perioodid 1853-1917, 1918-1940, 1940-1987, 1988-1990 ja 1990ndad). Teises artiklis analüüsib Jakobson Eesti venekeelse pressi konstrueeritud kollektiivseid identiteete. Kolmas artikkel, mille kaasautor on Jelena Iljina, keskendub Eesti venekeelse ajakirjanduse rollile integratsiooniprotsessis. Neljas artikkel (kaasautorid Jelena Iljina ja Olga Peresild) on võrdlev uuring Vene-Tšetšeenia konfliktide kajastustest Eesti vene- ja eestikeelses meedias.
Refereerinud Katrin Männi
MORAAL, MEEDIA JA POLIITIKA
Distant suffering: morality, media, and politics/ Luc Boltanski; translated by Graham Burchell. Cambridge University Press, 1999. XVIII + 246 p.
Teoses analüüsitakse, milline poliitiline ja moraalne tähendus on televaatajatele inimeste kannatustel mitmesugustes sündmustes, mida televisioon kajastab. Kuidas toimida siis, kui ei ole võimalik kannatusi tekitavat olukorda vahetult mõjutada. Luc Boltanski väidab, et vaatajate võimuses on aktiivselt sekkuda, kaasata sellesse teisi inimesi. Oma käsitluses lähtub ta Adam Smithi moraaliõpetuses sisalduvast vaataja-ideest ning arendab seda ideed edasi. Raamat tipneb diskussiooniga, milles käsitletakse “kaastunde kriisi”, selle suhet humanismi tänapäevaste vormidega. Diskussioonis osutatakse kriisi lahendusvõimalustele.
Refereerinud Katrin Männi
NATO
Nato-kirja/ Tuomas Forsberg. Ajatus, 2002. 327 s.
Raamatust leiab vastuseid küsimustele, kuidas NATO on muutunud, milline peaks NATO olema, et ta suudaks tugevdada Euroopa julgeolekut kõige paremini, ning millal peaks Soome NATOga liituma. Käsitletakse ka NATO ja Venemaa suhteid.
Refereerinud Anneli Allikas
ÖKOMAJANDUS
Brown, Lester Russell. Eco-economy: building an economy for the Earth. Earth Policy Institute, 2001. XVIII + 333 p.
Raamatus leitakse, et meie maailmavaates oleks nüüd vaja samasugust revolutsiooni, nagu tekitas omal ajal Mikolaj Kopernik, ainult et praegu on küsimus, kas keskkond on osa majandusest või on majandus osa keskkonnast. Earth Policy Institute’i president Lester Brown väidab viimast, viidates sellele, et keskkonna kohtlemine majanduse osana on põhjustanud majanduse, mis on hävitanud oma loomulikud tugisüsteemid. Brown märgib, et kui Hiinas oleks auto igas garaazhis, vajataks 80 miljonit barrelit naftat päevas, s.o rohkem kui maailmas praegu toodetakse. Kui paberi tarbimine Hiinas ühe inimese kohta jõuaks samale tasemele Ameerika Ühendriikidega, vajaks Hiina seda rohkem, kui maailmas praegu toodetakse. Sinna läheksid maailma metsad. Kui fossiilkütusel põhinev, autodekeskne ja kulutamisele orienteeritud majandusmudel ei tööta Hiina jaoks, ei tööta see ka ülejäänud kolme miljardi arengumaade inimese jaoks. Brown on siiski optimistlik, kui ta kirjeldab, kuidas restruktureerida maailmamajandust, et see sobituks ühte maa ökosüsteemiga, nii et majanduslik progress võiks jätkuda. Uues majanduses asendavad kivisöekaevandusi tuulegeneraatorid, linnad planeeritakse inimeste, mitte autode jaoks jne. Brown osutab tarbimisjääkide likvideerimisele kui majanduse tohutule potentsiaalile ja keskkonna säästmisele. Globaalset majandust võib restruktureerida ja muuta see ühtesobivaks maailma ökosüsteemiga nii, et majanduslik progress saab jätkuda koos kõrge elustandardi ja tagatud tööhõivega, samal ajal säilitades ressursse ja taastades keskkonda.
Refereerinud Meeli Kõlli
KAPITALISM
Dillon, Patricia; Wykoff; Frank C. Creating capitalism: transitions and growth in post-Soviet Europe. Edward Elgar, 2002. XIV + 328 p.
Raamatus käsitletakse ajaloolise analüüsi ning kasvuteooria ja tänapäeva majandusteaduse abil Nõukogude Liidu lagunemist ning pingutusi luua kapitalismi uutes iseseisvates riikides. Selgitatakse, kuidas viis fundamentaalset majandusreformi mõjutavad majanduskasvu. Raamatu autorid kasutavad originaalset mudelit, et testida seoseid reformide, valimiste ja majandusnäitajate vahel. Hinnang antakse Bulgaaria, Tshehhi, Eesti, Ungari, Venemaa ja Slovakkia majandusreformidele.
Refereerinud Meeli Kõlli
Ülevaated artiklitest