ÜLEVAATED ARTIKLITEST

Strateegiline hääletamine
Duch, Raymond M.; Palmer, Harvey D. Strategic voting in post-communist democracy?

Naispoliitikud
Ross, Karen. Women’s place in ‘male’ space: gender and effect in parliamentary contexts

Heategevus
Wright, Karen. Generosity vs. altruism: Philanthropy and charity in the United States and United Kingdom

Pensionireform Kesk- ja Ida-Euroopas
Fultz, Elaine; Rock, Markus. Pension reform in central and eastern Europe: Emerging issues and patterns

Eelarvepoliitika
Harrinvirta, Markku; Puoskari, Pentti. Kehysbudjetointi poliittisena päätöksentekoprosessina

Migratsioon
Greijus, Sari. Euroopan itälaajenemisen vaikutuksista Suomen työmarkkinoihin: onko odotettavissa muuttoryntäystä Virosta?

Naftaturud
Morse, Edward L. ; Richard, James. The battle for energy dominance

Energiapoliitika
Chick, Martin. Le tarif vert retrouvé: the marginal cost concept and the pricing of electricity in Britain and France, 1945-1970

Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika

STRATEEGILINE HÄÄLETAMINE
Duch, Raymond M.; Palmer, Harvey D. Strategic voting in post-communist democracy?
British Journal of Political Science. Vol. 32 (2002) no. 1, p. 63-91.

Artiklis käsitletakse strateegilise hääletamise tähtsust postkommunistlikes demokraatiates. Autorid väidavad: selleks, et valijad strateegiliselt hääletaksid, peavad nad esiteks ära tundma strateegilise hääletamise võimaluse (nn raisatud hääle situatsiooni olemasolu) või strateegilise käitumise ajendid. Teiseks peavad nad vastuseks sellisele olukorrale tegutsema strateegiliselt, st hääletama oma lühinägelike parteieelistuste vastu. Tuginedes Ungari 1997. a valimisuuringu analüüsile, testivad artikli autorid kaht hüpoteesi. Esimene hüpotees puudutab valijate valmidust hääletada strateegiliselt, kui nad on vastamisi “raisatud hääle” situatsiooniga. Teine hüpotees puudutab valijate reageeringute heterogeensust niisuguses situatsioonis. Oma analüüsi tulemusena vaidlustavad artikli autorid seisukoha, et uutes demokraatiates on oluliselt vähem strateegilisi hääletajaid kui küpsetes demokraatiates.

Strateegilise hääletamise teooria väidab, et keskmine hääletaja on poliitikast informeeritud ning vastab valimissituatsioonis poliitilistele märksõnadele ratsionaalsel viisil. Arvatakse, et uutes demokraatiates, eriti postkommunistlikes demokraatiates on strateegilise hääletamise tase madal. Ungari viimase kolme valimisperioodi valimisstatistika analüüs näitab aga, et valijad praakisid jõuliselt välja väikeparteid, aidates seeläbi kaasa valimistel osalevate parteide arvu kiirele vähenemisele. Ungari 1997. a valimisuuringu tulemuste kohaselt andis “raisatud hääle” situatsioonis 13,6% valijatest oma hääle teisele parteile, mis lubab järeldada, et tärkavates demokraatiates käitub küllaltki suur osa valijatest sellises olukorras strateegiliselt.

Strateegilise hääletamise olemuse ning ulatuse mõistmine on oluline kahel põhjusel: esiteks võib see mõjutada parteisüsteemi stabiilsust ja teiseks võib strateegiline hääletamine mõjutada muudatuste tegemist valimiste korralduses. Strateegiline hääletamine võib kaasa aidata püsivate enamusparteide esilekerkimisele, mis hõlbustab tugevate valitsuskoalitsioonide moodustamist. Strateegilise hääletamise vähene mõju soodustab aga fragmenteerunud parteisüsteemide tugevnemist ning õõnestab valitsuskoalitsioonide stabiilsust, muutes koalitsioonide tekke keeruliseks ning lühendades valitsuste ametiaega. Strateegilise hääletamise tase mõjutab sageli valimisreeglite kujundamist. Seega suurendab täpsem arusaam strateegilise hääletamise olemusest uutes demokraatiates võimet ette näha valimissüsteemi reformide tulemusi.

Artiklis otsitakse vastust küsimusele, millised tegurid mõjutavad valijate otsustusi strateegilise hääletamise olukorras. Teoreetilistes käsitlustes on ühena neist välja pakutud valijate informeeritust. Eeldatakse, et valijad, kes on meedia kaudu rohkem mõjutatud, kõrgema haridustasemega ning saavad poliitikast paremini aru, on intellektuaalselt paremini “varustatud”, et vastata strateegilise hääletamise võimalusele. Ungari valimisuuringute andmed seda eeldust ei kinnita. Ehkki meedia mõju võib suurendada tõenäosust, et valijad õpivad “raisatud hääle” situatsioonis, ei suurenda nende poliitilise informeerituse tase tõenäosust vastata “raisatud hääle” situatsioonile strateegilisel viisil. Uuringute tulemused kinnitavad, et strateegilise hääletamise heterogeensust mõjutab märksa enam üksikisikute eelistuste võrgustik. Strateegiline hääletamine on negatiivses korrelatsioonis parteilise seotusega, hinnangutega valitsusele (opositsiooni pooldajate puhul) ja toetusega suurimale parteile. Need, kes ei ole rahul poliitilise süsteemiga, osalevad tõenäoliselt vähem strateegilises hääletamises. Respondendid, kes ennustavad, et valimistel võidab vastaspartei, ning need, kes hindavad kõrgelt vastaspartei parlamendiliikmeid, käituvad suurema tõenäosusega strateegiliselt. Just valijate parteieelistused on motiveeriv tegur “raisatud hääle” situatsioonis tegutsemiseks.

Lõpetuseks väidavad artikli autorid, et strateegilise hääletamise ilmnemisel uutes demokraatiates (Ungari) on positiivne mõju valimissüsteemi stabiilsusele. Strateegiline hääletamine viitab asjaolule, et kodanikud ei pea parteilist hääletamist omaette lõppeesmärgiks, vaid pigemini käsitlevad seda avaliku poliitika muutmise vahendina. Valijad ei praagi välja valimisseadusi, kui parteil, keda nad eelistavad, on poliitikas täita ainult marginaalne roll ning see ei saavuta esindatust parlamendis.

Refereerinud Ülle Lepp

NAISPOLIITIKUD
Ross, Karen. Women’s place in ‘male’ space: gender and effect in parliamentary contexts.
Parliamentary Affairs. Vol. 55 (2002) no. 1, p. 189-201.

Karen Rossi essee püüab vastata küsimustele, mis kerkivad seoses naiste ja meeste erineva tööstiiliga parlamendipoliitikas ja poliitika tegemisel üldse. Essee põhineb 75 intervjuul, mis tehti Suurbritannia, Austraalia ja Lõuna-Aafrika Vabariigi parlamendi naisliikmetega aastail 1995-2000. Analüüsides nende intervjuude põhjal naiste käitumist hääletamisel ning nende toetust mitmesugustele poliitikatele, väidab artikli autor, et naiste ja meeste tööstiil erineb küll parlamendipoliitikas, kuid mitte poliitikas endas.

Küllalt levinud on seisukoht, et naispoliitikud toovad poliitikasse teistsuguse lähenemisnurga nii oma tööstiili, parlamendipoliitika käsitlemise viisi kui ka oma poliitiliste eelistustega. Mõned kommentaatorid (Woods, 1992) arvavad, et naispoliitikutel on oma meeskolleegidest täiesti erinev poliitiline stiil, et naised järgivad moraalse käitumise kõrgeid norme, on ausamad ning vähem manipuleerivad ja kombineerivad. Sellised arvamused kujutavad naiste poliitikategemist kui bioloogiliselt määratut, rõhutades, et naised on loomult põhimõttekindlamad kui mehed, nad on ausameelsemad ning neil on rohkem kalduvusi leppimiseks või kompromissiks. Samas on sellise arvamuse lõppjäreldus, et naised on liiga head, et sekkuda “suurte poiste” räpastesse poliitikamängudesse.

Võrdsuse ja õigluse põhimõtteist peaks piisama, et põhjendada naiste esindatuse suurendamise vajalikkust valitavate poliitikute hulgas. Pealegi toovad naised oma kogemustele tuginedes kaasa erineva vaatenurga sellest, mis tähendab olla naine ühiskonnas, kus on nii mehed kui ka naised. Karen Rossi arvates on naiste teistsugune lähenemine poliitikale tingitud pigem poliitilise kliima pragmaatilisest hindamisest kui sellisest “naiselikust” iseloomujoonest nagu ausus. Naised, kes on otsustanud osaleda poliitikas, on juba vaidlustanud tavaarusaama naise rollist ühiskonnas.

Enamik küsitletud naispoliitikuid usub, et kui parlamendis on teatud hulk naisi, muutub seal asjaajamise viis, sest naistel ja meestel on erinev tööstiil. Samuti leiavad nad, et naistele sobivamast lähenemisest poliitilisele protsessile võidavad ka mehed. Kuigi mõistetakse, et mõnede parlamentaarse poliitika institutsioonide muutumine võtab kaua aega, toob debattide või komiteede konsensusealtim juhtimine kaasa sügavad muudatused otsuste tegemise protsessi.

Samas tähendab naiste mõju parlamendis palju enamat kui lihtsalt parlamendi sisemiste süsteemide, reeglite muutumist. Naiste kohalolek parlamendis mõjutab oluliselt naiste elu riigis, sest naised vaidlustavad poliitikat ja tõstatavad küsimusi viisil, nagu seda pole kunagi varem tehtud. Paljud naispoliitikud on enne parlamenti pääsemist töötanud õpetajate, arstidena ning teavad hästi, kuidas seadused mõjutavad tavainimeste elu. Intervjueeritud naispoliitikud on tunnistanud, et nad otsivad aktiivselt toetust oma meeskolleegidelt peamistes naisi puudutavates küsimustes ning et mehed on neile küsimustele hakanud rohkem tähelepanu pöörama. Sooküsimused on lõpuks tõusnud poliitika päevaküsimuseks. Kui kauaks see nii jääb, sõltub sellest, mil määral parteid omavahel kokku lepivad, et kasutada kõigi oma liikmete oskusi ja teadmisi, kaasates võrdsel arvul mehi ja naisi parlamendipoliitikasse.

Refereerinud Ülle Lepp

HEATEGEVUS
Wright, Karen. Generosity vs. altruism: Philanthropy and charity in the United States and United Kingdom.
International Journal of Voluntary and Nonprofit Organizations. Vol. 12 (2001) no. 4, p. 399-416.

Artiklis analüüsitakse ja võrreldakse annetamistavasid Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias. Autor toob välja erinevused annetamise olemuses ning annetamisviisides arvestades erinevusi nende ühiskondade poliitilises süsteemis, sotsiaalsetes hoiakutes ja annetamise rollis. Erinevuste selgitamiseks kasutab Karen Wright helduse ja altruismi mudeleid.

Erinevused algavad juba terminitest. USAs on väga populaarne sõna “filantroopia”. Suurbritannias aga on sellel sõnal elitaarsuse, ebatõhususe, ka vanamoelisuse varjund (Prochaska, 1988, 1990). Eelistatakse kasutada sõnu “heategevus” ja “annetamine heategevuseks”, mida peetakse nüüdisaegsemateks ja austavamateks, filantroopiasse suhtutakse kui kahtlasse tegevusse. USAs on vastupidi: filantroopia on austust vääriv tegevus, samal ajal kui heategevust peetakse millekski kõrvaliseks ning iganenuks.

Artiklis käsitletakse annetamise kolme mõõdet: kes annetavad, kellele annetatakse ja mil viisil annetatakse. Annetuste osa ühiskonnas näitab nende osakaal sisemajanduse kogutoodangus. USAs oli annetuste osakaal aastatel 1986-2000 1,9–2,1%, Suurbritannias 0,63–0,77%. Annetajate osatähtsus kahes riigis oli 1990ndatel ligikaudu võrdne: 68-75% leibkondadest USAs ja 65-81% leibkondadest Suurbritannias. Samal ajal on annetuste struktuur neis riikides küllaltki erinev. Kui USAs moodustasid 1998. aastal annetused kirikutele ja kogudustele kõikidest annetustest 43,6%, siis Suurbritannias oli vastav näitaja 16,2%.

1990. aastatel muutus annetamine oluliselt nii USAs kui ka Suurbritannias. Kui USAs suurenes annetamine tänu tugevale majandusele ja väärtpaberituru kasvule ajavahemikul 1996-1998 36,8% võrra, siis Suurbritannias vähenes samal ajal nii annetuste kogumaht kui ka annetajate arv. USAs täiendavad annetamine ja vabatahtlik töö üksteist, st annetatakse samale organisatsioonile, kelle heaks tehakse vabatahtlikku tööd. Suurbritannias toimitakse vastupidi: vabatahtlik töö teatud organisatsiooni heaks ei tähenda rahalisi annetusi sellelesamale organisatsioonile. USAs annetatakse nendeks vajadusteks, millega ollakse ise kokku puututud, st toetatakse neid organisatsioone, millesse ise kuulutakse: kirikut, ülikooli, oma perekonnaliikmeid aidanud haiglat. Suurbritannias ei ole annetamine seotud annetaja personaalsete vajaduste ega tema kogukonna vajadustega. Pigem annetatakse neile, kes on vähem jõukal järjel. Kõige rohkem annetatakse välisabiks, seejärel meditsiiniuuringuteks, laste ja perekondade toetuseks, kirikutele, kultuuripärandi säilitamiseks ning loomakaitseks. USAs on enamik annetusi n-ö planeeritud annetused, samal ajal kui Suurbritannias on ülekaalus nn spontaansed annetused, mis moodustavad annetuste kogumahust 83%, planeeritud annetusi on 17%.

Erinevustele annetamises USAs ja Suurbritannias avaldavad oma mõju avaliku ja ärisektori ootused, suhtumine rahasse, sissetulekutesse ja jõukusesse, maksupoliitika, fundraising’u tavade ja institutsioonide tugevus. Lähemalt käsitletakse artiklis avaliku ja ärisektori ootusi, suhtumist rahasse ja jõukusesse ning maksupoliitikat.

Annetamise erinev olemus USAs ja Suurbritannias tuleneb nende riikide kultuurikontekstist: USAs domineerib heldus ja Suurbritannias altruism. USAs on annetamine seotud annetajate endi huvidega, st maksusoodustuste saamise või sotsiaalse staatusega või kaudselt oma ihaldatud sotsiaalsete eesmärkide saavutamisega annetuse saaja kaudu. Annetamist käsitletakse kui oma isikliku ja sotsiaalse identiteedi väljendust. USAs on nii annetamine kui ka vabatahtlik töö kodanikuaktiivsuse koostisosad, neid peetakse isegi kõrgemateks kodanikuaktiivsuse väljendusvormideks kui poliitikas osalemist.

Suurbritannias seostub annetamine ennekõike altruismiga, isegi eneseohverdusega. Annetamist käsitletakse kui personaalset otsust ning see on väheoluline sotsiaalse identiteedi ja kodaniku vastutuse seisukohalt. Suurbritannias on moraalne motivatsioon seotud pigemini kollektiivse kohustusega.

Kokkuvõttes märgib Karen Wright, et enne kui eeldada, et USAs ja Suurbritannias juurdunud annetamispoliitika või -tavad võiksid mujal edu saavutada, tuleb kriitiliselt hinnata nende kokkusobivust mujal eksisteerivate struktuuride ja normidega. Institutsioone ja poliitikaid tuleb lahti mõtestada, võttes aluseks kohalikus kultuurikontekstis olulisi väärtusi ja tavasid, mitte neid lihtsalt ühest kultuurist teise üle kanda.

Refereerinud Ülle Lepp

PENSIONIREFORM KESK- JA IDA-EUROOPAS
Fultz, Elaine; Rock, Markus. Pension reform in central and eastern Europe: Emerging issues and patterns.
International Labour Review. Vol. 140 (2001) no.1, p. 19-43

Kesk- ja Ida-Euroopa maades on pensionireformi läbiviimisele lähenetud erinevalt: mõnes riigis viiakse ellu radikaalseid reforme, teistes aga restruktureeritakse riiklikku pensionisüsteemi, loomata kohustusliku kogumispensioni sammast (Maailmapank on välja pakkunud nn kolme pensionisamba skeemi: I sammas – riiklik pensionikindlustus, II sammas – kohustuslik kogumispension ja III sammas – vabatahtlik kogumispension).

Artiklis käsitletakse pensionisüsteemide reformimise erisusi mitmest vaatenurgast lähtuvalt. Erilise tähelepanu all on pensionireformi kulg Ungaris ja Poolas, sest mõlemad riigid on läinud radikaalsete reformide teed, asendades riikliku pensionisüsteemi osaliselt kohustusliku kogumispensioni süsteemiga, mis põhineb individuaalsetel kogumiskontodel.

Artikli esimeses osas antakse ülevaade reformi kontekstist Kesk- ja Ida-Euroopa maades: sotsialismiperioodi pärandist, üleminekuperioodi mõjutustest ja demograafilisest olukorrast. Võrreldakse keskmist pensionile jäämise iga OECD maades ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Analüüsitakse tööhõivet ja demograafilisi näitajaid mitmes Euroopa riigis, sh Eestis.

Et demograafilised muutused mõjutavad (suurendavad) tulevikus pensionikulusid väga olulisel määral, pööratakse nende analüüsimisele ja prognoosimisele erilist tähelepanu. Statistilistes tabelites on ära toodud rahvastiku vanuselised suhtarvud eri Euroopa riikides.

Artikli teises osas kirjeldatakse pensionireformi Kesk- ja Ida-Euroopa maades 1990. aastatel. Tabelina on ära toodud ka andmed pensioniea kohta riikides (sh Eestis).

Kuigi pensionireform on pikaajaline ettevõtmine nii poliitilise konsensuse saavutamise kui ka põhimõtteliselt uue süsteemi loomise mõttes, tuuakse artikli kolmandas osas ära riikide tulemused pensionisüsteemi reformimise vallas. Eraldi on peatutud poliitilistel aspektidel ja reformide mitmekesisusel. Täheldatakse, et regionaalsete reformide erinevus üksteisest suureneb. Riikide pensionipoliitikat mõjutavad näiteks valitsuste sage vahetumine ja erastamisprotsessi aeglustumine, kuid ka muud tegurid. Artikli autorid arvavad aga, et lõpuks järgib enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riike Ungari ning Poola radikaalsete reformide eeskuju.

Refereerinud Margot Mahlapuu

EELARVEPOLIITIKA
Harrinvirta, Markku; Puoskari, Pentti. Kehysbudjetointi poliittisena päätöksentekoprosessina.
Kansantaloudellinen aikakauskirja (2001) nro 3, s. 445–459.

Autor annab ülevaate Soome raameelarve ajaloost, eesmärkidest ja eelarveprotsessi ümber toimunud aruteludest ning vaatleb, kuidas võiks raameelarvet edasi arendada.

Raameelarve võeti Soomes praegusel kujul kasutusele 1991. aastal 1980. aastate lõpul käivitunud valitsuse uuendusteprogrammi osana.

Raameelarve võimaldab valitsusel eelarve koostamise protsessis efektiivsemalt mõjutada riigi majanduse mitme aasta plaane (raameelarve koostatakse neljaks aastaks), näiteks maksumäärade ja laenude osas. Eesmärk on ka, et valitsus saaks jälgida oma meetmete kulusid veidi pikema aja vältel. Raamide seadmine peab aitama eelarvet tasakaalustada ning kasutada ressursse sihtotstarbeliselt.

Soome raameelarve keskendub eelkõige tasakaalustamisele, teised eesmärgid on jäänud kõrvale. Algsetest eesmärkidest on kaldutud kõrvale kolmes punktis: esiteks antakse valitsuse otsuses ainult summad ministeeriumide piires, mitte sihtotstarbeliselt, teiseks ei anna valitsus suuniseid meetmete analüüsi ja planeerimise kohta, kolmandaks ei arutata ministeeriumide tegevuskavasid ei rahandusministeeriumis ega valitsuses, nagu esialgu oli ette nähtud. Tänu sellisele süsteemile õnnestus Soomes majandusseisaku ajal riiklikke kulutusi kärpida.

Kuid see ei tähenda, et niisugune süsteem on ideaalne. Raameelarve ei arvesta majanduskeskkonna võimalike muutustega, mis võib eelarve tasakaalust välja viia. Raameelarve pole sisaldanud täpset informatsiooni selle kohta, kuidas eelarve mõjutab lähiaastate sotsiaalpoliitikat. Siiski pole probleem selles, nagu ei tehtaks raamide seadmisel de facto poliitikat, lihtsalt eelarve raamid ei paku kindlaid piire poliitiliste valikute tegemisele ja sotsiaalpoliitika kujundamisele. Põhjuste hulgas võib nimetada näiteks seda, et valitsusele ei pakuta piisavalt teavet eri valdkondade olulisimate eesmärkide ja nende teostamiseks vajalike kulutuste kohta.

Ministeeriumid koostavad riigieelarve ettevalmistamise protsessis oma poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt ministeeriumi eelarve projekti. Eelarve koostatakse rahandus-ministeeriumi ja teiste ministeeriumide vaheliste läbirääkimiste tulemusena. Selline süsteem on tugevdanud rahandusministeeriumi positsiooni. Ministeeriumide-poolse eelarvekava mõju on jäänud väheoluliseks, sest raameelarve otsustatakse rahandusministeeriumi hinnangute alusel. Soome põhiseaduse kohaselt kinnitab riigieelarve parlament. Raameelarve kasutusele-võtt on muutnud parlamendi ja parteide osa eelarve koostamisel: eelarve pole enam nii üksikasjalik kui enne, on leitud, et parlament peaks väljendama üldisemat laadi poliitilisi seisukohti. Teine muudatus seisneb selles, et otsuste tegemisel on nüüd suurem mõjuvõim valitsusel ja rahandusministeeriumil. Parlamendi rolli kahanemise tõttu on isegi tehtud ettepanek, et raamotsus võiks olla parlamendi, mitte valitsuse teha. Kuid rahanduskomisjon on seisukohal, et eelarvepoliitika kujundamine peaks jääma valitsuse pädevusse, sest ei parlamendil ega rahanduskomisjonil pole selleks piisavalt ressursse ega informatsiooni.

Autori hinnangul on raameelarve suurim puudus see, et praegune süsteem ei toeta eelarve kaudu piisavalt valitsuse valitud sotsiaalpoliitika kurssi ning ressursside suunamist. Lahendus võiks seisneda praeguse raameelarve asendamises valitsuse rahanduspoliitika kavaga, mis oleks põhjalikum ja milles kajastuksid selgemini valitsuse kesksed rahanduspoliitilised eesmärgid ning nende täideviimiseks vajalikud kulutused. Peaks kindlaks määrama ka maksupoliitika põhimõtted ning muud riigi üldised tuluallikad. See võimaldaks teha konkreetseid poliitilisi valikuid. Raamotsus oleks selgelt valitsuse poliitiliste seisukohtade väljendus, aastaeelarve aga rohkem rahanduspoliitika elluviimise ettevalmistamine, mille eest vastutavad ametnikud.

Refereerinud Piret Viljamaa

MIGRATSIOON
Greijus, Sari. Euroopan itälaajenemisen vaikutuksista Suomen työ-markkinoihin: onko odotettavissa muuttoryntäystä Virosta?
Siirtolaisuus-Migration (2001) nro 4, s. 26–33.

Artikkel põhineb Sari Greijuse Soome tööministeeriumi jaoks tehtud uurimusel, mille eesmärk oli hinnata, kuidas Euroopa Liidu (EL) laienemine ja tööjõu vaba liikumine hakkavad mõjutama Soome tööturgu. Uurimuse peatähelepanu oli pööratud Eestist tulevale tööjõule, teine eesmärk oli statistiliste andmete alusel anda selgitus Eesti majanduslikust ja demograafilisest olukorrast ning muudest migratsiooni mõjutavatest teguritest, nagu näiteks tööhõiveolukord.

Esmalt annab artikli autor ülevaate ELi sisesest inimeste liikumisest, mis on võrdlemisi väike. ELi kodanike migratsioon liidu piires on alla 0,4 protsendi selle alalisest elanikkonnast ehk u 1,5 miljonit inimest. Keskmiselt on ELi riikide tööjõust vaid u 3-4 protsenti välisriikide kodanikud, Soomes veelgi vähem – 1-2 protsenti.

ELi eesseisvast ittalaienemisest tulenevaid võimalikke muutusi prognoosides kasutatakse varasemast uute riikide ELi liitumisest saadud kogemusi. 1980ndail liitusid ELiga Kreeka, Hispaania ja Portugal. Toona kardeti nendest riikidest ulatuslikku tööjõu tulekut, mis oleks võinud liikmesriikide tööturgu tugevasti muuta. Kartuste aluseks oli geograafiline lähedus, suured palgaerinevused, kõrge töötusetase, inimeste valmisolek minna teise riiki tööle, st samad tegurid, mis käimasoleva laienemisprotsessi puhul on üles kerkinud. Hilisemate uuringute põhjal selgus, et Kreeka, Hispaania ja Portugali liitumisel ELiga ei esinenud muutusi teiste ELi riikide rahvastikus, tööjõus ega sisserände suuruses.

Ka praegu tehakse prognoose ELi laienemisega tekkivate migratsioonivoogude kohta. Euroopa Komisjoni tellitud uurimuse kohaselt läheks liitumisjärgsetel aastatel kaheksast kandidaatriigist mõnda praegusesse ELi riiki tööle 70 000–150 000 töötajat aastas (eelduseks tööjõu vaba liikumine). Uurimuses leitakse, et laienemine ei hakka märgatavalt mõjutama palku ega tööhõivet ELi territooriumil. Selle uurimuse järgi suundub tööjõud vaid mõnda liikmesriiki, hinnangu järgi umbes kaks kolmandikku Saksamaale.

Soomes oodatakse eelkõige sisserännet Eestist, eriti arvestades Eesti suurt vene vähemust ja sellesse kuuluvate inimeste soovi pürgida Soome tööle. Võimaliku sisserände suuruse kohta on tehtud Soomes mitmeid uurimusi. Artikli autor viitab esmalt Eestis kevadel 2001 avaldatud Saar Polli uurimusele, mille kohaselt u 50 000 eestlast tahaks minna Soome tööle, kui Eesti liitub ELiga. See arv on uurijate arvates aga pigem inimeste soovunelm kui reaalne tegevusplaan. Soomes tehtud uurimuste tulemused eestlaste sisserändesoovi kohta erinevad üksteisest märgatavalt. Ühe uurimuse järgi oleks Soomes töötamisest huvitatud 400 000 eestlast, teise uurimuse põhjal läheks uutest EL riikidest Soome tööle vaid u 5000 inimest. Praegu eestlased siiski ei lähe enam nii kergesti mujale tööle, kui näiteks veel mõni aasta tagasi Soome maasikaid korjama. Noored ja haritud eestlased valivad nüüd rohkem haridusele vastava töökoha. Kõige rohkem teise riiki minekuks valmis olevate Eesti venelaste tahet piiravad peale keeleprobleemide aga vähesed ametioskused.

Soome olukord on tööhõive ja palgataseme poolest ebatavaliselt stabiilne. Välismaalaste osa rahvastikust on vaid 1,7 protsenti, mis on ELi riikidest kõige väiksem. Üldiselt ollakse arvamusel, et ELi laienemisega mingit dramaatilist ida-lääne-suunalist migratsioonilainet ei ole oodata, ka mõjutused tööturule ei ole suured. Uutest liikmesriikidest tuleva sisserände suuruseks hinnatakse u 1% praeguse ELi rahvaarvust. Kui Soomes on kardetud, et välistööjõud suurendab soomlaste tööpuudust ja alandab palgataset, siis neile hirmudele ei ole uurimustega toetust leitud.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

NAFTATURUD
Morse, Edward L. ; Richard, James. The battle for energy dominance.
Foreign Affairs. Vol. 81 (2002) Mar/Apr., Iss. 2, p. 16-31.

Artikkel annab ülevaate maailma naftatootmise arengutest viimase 20 aasta jooksul ning võitlusest, mis toimub Venemaa ja OPECi riikide vahel mõjuvõimu eest maailma naftaturul. Selle võitluse tagajärjed võivad oluliselt mõjutada mitte üksnes naftahindu ja tootmismahtu, vaid kogu globaalset arengut – Venemaa rolli maailmapoliitikas, Lähis-Ida ja OPECi riikide tähtsust ning USA julgeolekupoliitikat.

OPECi riigid ja eriti Saudi Araabia on maailma naftaturgudel domineerinud üle 20 aasta. Sel on ka lihtne põhjus – 63% maailma naftavarudest asub Lähis-Ida riikides ning 25% sellest omakorda kuulub Saudi Araabiale. Naftaeksport toimub OPECi riikides enamasti riiklike monopoolsete ettevõtete kaudu. Saudi Araabiale on naftaeksport põhiline tuluallikas ning seetõttu on suhted ekspordiriikidega ja naftahindade tase talle elulise tähtsusega. Et USA pidevalt suurenev naftanõudlus ületab oluliselt kogu muu maailma naftatarbimise, on Saudi Araabiale erakordselt olulised suhted USAga. Samas on olukord viimasel ajal muutunud. Äge konkurents naftaturgude pärast tekkis suhteliselt järsku ja eriti vastuoluliseks muutus olukord pärast 11. septembri terrorirünnakuid USAs.

Viimase paari aasta jooksul on Venemaa järjekindlalt oma naftatoodangut suurendanud, nüüd juba ligemale poole miljoni barrelini päevas, mis on suurim juurdekasv naftatootmises maailmas. Venemaa tõus tuli OPECi riikidele üllatusena, oli ununenud, et enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist tootsid sealsed ettevõtted üle 12,5 mln barreli naftat päevas, mis on suurim kogus ühes riigis toodetud naftat üldse ja moodustas tol ajal viiendiku kogu maailma naftatoodangust. Maailma majanduskasvu aeglustumise ning naftanõudluse vähenemisega 2001. aastal olid Saudi Araabia ja tema OPECi-partnerid sunnitud oma toodangut vähendama 3,5 mln barrelini päevas. 1. jaanuaril 2002 vähendasid nad toodangut veel 1,5 mln barreli võrra, et ära hoida hindade langust. Olgugi et Venemaa tegi samuti tootmises sümboolseid kärpeid, ei kuulu Venemaa kartelli. Selleks puudub Venemaal ka vajadus, sest Venemaa majandus ei sõltu üheselt naftaekspordi tuludest.

Ehkki Venemaal on arenguruumi palju, on Venemaa naftatööstuse liidrid endiste hiilgeaegadega võrreldes oluliselt muutunud. Lukoil, Yukos jt Venemaa naftaettevõtted on kiiresti arenevad, väliskapitalile avatud ja oluliselt läbipaistvamad kui OPECi naftatööstused. Seadustega kindlustatud, üritavad Venemaa naftaettevõtted kaitsta oma taasleitud positsiooni ja kohanduda finantsturgude reeglitega, toimub kiire reinvesteerimine ja suurendatakse tootmise efektiivsust.

11. septembri terrorirünnakud USAs andsid Venemaale võimaluse asendada OPECit kui peamist Lääne naftavarustajat. Moskva poliitilistel ning tööstusliidritel õnnestus näidata Vene naftafirmasid kui stabiilseid varustajaid. Praegune geopoliitika maailmas aitab Moskval oma eesmärke saavutada nii majanduslikult kui ka poliitiliselt. Majanduslikus mõttes võimaldab energiatootmine Venemaal integreerida end tööstusliku Läänega. Poliitiliselt aga saab Moskva oma energiaressursse kasutada saavutamaks eesmärki saada USA põhiliseks partneriks.

Refereerinud Siiri Männamaa

ENERGIAPOLIITIKA
Chick, Martin. Le tarif vert retrouvé: the marginal cost concept and the pricing of electricity in Britain and France, 1945-1970.
The Energy Journal. Vol. 23 (2002) no. 1, p. 97-116.

Elektritööstuses kui erakordselt kapitalimahukas tööstusharus arvestatakse hindade taset ja struktuuri efektiivsuse peamise näitajana. Hindade roll suureneb eriti suuremate investeeringuvajaduste tekkides ning mitteadekvaatsete hindade puhul nähakse lahendust enamasti pikaajaliste piirhindade kehtestamises. Kuigi hinnateooria on energiapoliitika-alaste kirjutiste üks keskseid teemasid, on vähem tähelepanu pööratud piirhindadel põhineva hinnakujunduse laiemale poliitilis-majanduslikule kontekstile, millel on igasugustele majandusotsustele määrav mõju.

Artiklis on vaatluse all elektri piirhindade kasutamine Prantsusmaa ja Suurbritannia sõjajärgselt natsionaliseeritud elektritööstustes aastatel 1945-1970. Ehkki säärase energiapoliitika aluseks olid mõlemas riigis marginaalsed majandusteooriad, toimus piirhindade kehtestamine erinevalt ning erinev oli ka avalikkuse suhtumine monopoolsesse elektritootmisesse.

Prantsuse majandusteadlaste seisukohtadel (Allais, Boiteux) oli energiatööstust puudutavatele poliitilistele otsustele märksa suurem mõju kui nende Suurbritannia kolleegide (Meade) omadel. Prantsusmaal algatati elektrihindade laialdasem sesoonne reguleerimine – nn roheline tariif (Tarif Vert) – aastal 1956, pärast Suessi kriisi, ning valitsevaks sai see 1962. aastal. Tänu majandusteadlaste eeltööle leidis hindade reguleerimine Prantsusmaal üldsuse heakskiidu. Ööpäevast ja hooajalist energiatarbimist arvestavad tariifid aitasid olulisel määral kaasa riigi industrialiseerimisele. Electricité de France’i hästitoimiv tsentraliseeritud organisatsioon ja suurte hüdroenergiaprojektide arendamine lõi positiivse maine Prantsusmaa monopoolsele elektritööstusele. Suurbritannias algatas piirhindade kehtestamise rahandusministeerium, valitsusel puudus tihe koostöö majandusteadlastega, piirhindade kehtestamine ei toonud arenenumate elektrivõrkude ja tööstuse arengutaseme ning kodutarbijate suurema osakaalu tõttu elektritarbimises kaasa märgatavaid positiivseid tulemusi. Seetõttu peeti Suurbritannias elektritööstust ebaefektiivseks eelkõige riigiomandi ja konkurentsi puudumise tõttu.

Ehkki majandusteadlased leidsid puudusi ka 1989. a elektrileppes (Electricity act), mis algatas Suurbritannia elektritööstuse erastamise, oli see pigem lahendus senisele kriitikale. Prantsusmaal aga kindlustas elektrituru ametlik liberaliseerimine hoopiski Electricité de France’i domineerimise, säilisid kõik ettevõtte varad, jaotuse eesõigus ning võimalus jääda ülekandesüsteemi omanikuks ning operaatoriks. Ja ehkki majandusteadlasi teeb piiratud konkurentsi puhul ärevaks, kuivõrd on tagatud efektiivsus, ei jaga neid hirme Electricité de France, Prantsuse valitsus ega isegi mitte Prantsuse avalikkus.

Selge on, et poliitilistel ning majanduslikel vastukajadel riiklike tööstuste erastamisele ning liberaliseerimisele on igas riigis oma nägu ja ajaloo tähtsust ei saa poliitiliste diskussioonide kontekstis alahinnata. Ometi näitab ajalugu, et igasugune natsionaliseerimine ja piirhindade kehtestamine mõjutab hiljem poliitikute vaateid sõltumata hindade reguleerimise tulemustest erastamise ja liberaliseerimise suunas.

Refereerinud Siiri Männamaa

RAAMATUTUTVUSTUSED

EUROOPA LIIT
The liberalization of electricity and natural gas in the European Union/ edited by Damien Geradin. Kluwer Law International, 2001. XX + 307 p.

2000. aasta märtsis toimus Brüsselis konverents “Elektri- ja maagaasiturgude liberaliseerimine Euroopa Liidus”. Kluweri kirjastuse väljaantud kogumik on konverentsil üles kerkinud probleemide käsitlus.

Viimasel kümnendil on toimunud suured muutused elektri- ja maagaasiturul: aastaid domineerisid vertikaalselt integreeritud riiklikud või eramonopolid. Nüüdseks on märksõnadeks saanud konkurents ja liberaliseerimine. Midagi ei toimu üleöö, tegu on protsessiga, kus konkurentsi tekitamisele peab eelnema monopoliõiguste kadumine.

Raamatu neljas peatükis vaadeldakse komplekssemalt väljakutset, mille elektri- ja gaasituru liberaliseerimine kaasa toob. Konkurentsiõiguse kaudu käsitletakse liberaliseerimisprobleeme: antakse ülevaade hinnakujundusest, energiamüügist, probleemidest ülekandestruktuurides. Eraldi analüüsitakse energiaturu liberaliseerimise mõju tarbija- ja keskkonnakaitsele. Viimases peatükis antakse ülevaade olukorrast Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Madalmaade energiaturul pärast direktiivi 96/92/EC ellurakendamist.

Vt ka Summaria Socialia, 2002, 1. Eising, R., Jabko, N. Moving targets: national interests and electricity liberalization in the European Union.

Refereerinud Anu Nestor

RAHVUSVAHELINE TÖÖORGANISATSIOON
Murray, Jill. Transnational labour regulation: the ILO and EC compared. Kluwer Law International, 2001. XV + 241 p.

Raamatus käsitletakse Euroopa Ühenduse ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) rolli riikidevahelise tööalase regulatsiooni vallas. Eraldi on vaatluse alla võetud tööaja pikkus, sealhulgas osaajatöö, ja naiste öötöö rahvusvaheline regulatsioon. Antakse ülevaade tööaega puudutavatest ILO konventsioonidest ja soovitustest alates 1919. aastast kuni praeguseni ning eurointegratsiooni mõjust riikidevahelisele tööpoliitikale.

Refereerinud Margot Mahlapuu

POLIITILINE PSÜHHOLOOGIA
Elements of reason: cognition, choice, and the bounds of rationality/Arthur Lupia, Mathew D. McCubbins, Samuel L. Popkin. Cambridge University Press, 2000. 330 p.

Artiklikogumikus põhjendatakse valijate käitumist nüüdisaegsetel valimistel sotsiaalteaduste uusimate uurimisviiside abil ja esitatakse elektoraadi valikute kujunemisprotsesside mudeleid tänapäevases valimiskampaanias kognitiivsete, majandusteaduslike, politoloogiliste ja psühholoogiliste meetodite kaudu. 18 uurijat püüab vastata küsimustele, kuidas valijad kasutavad valimiskampaania ajal neile edastatavat informatsiooni, kuidas valijaskond seda informatsiooni töötleb, kuidas inimeste põhivajadused, kogemused ja keskkond mõjutavad valimisotsuste langetamist.

Refereerinud Katrin Männi

KOHALIKUD OMAVALITSUSED
Goss, Sue. Making local governance work: networks, relationships and the management of change. Palgrave, 2001. X + 224 p.

Teoses käsitletakse Briti kohalike omavalitsuste kogemustele toetudes muudatuste tegemist munitsipaaltasandil ning rollide ja suhete muutumist kohalikus halduses. Autor kirjeldab, millised võrgustikud ja partnerlussuhted on efektiivsed kohalikes omavalitsustes sünergia tekkimiseks, kuidas kohalike elanike vajadustest lähtuvalt on võimalik paindlikult ümber kujundada haldusstruktuure, milline on avalike teenuste spetsiifika võrreldes teiste teenuseliikidega, kuidas saab ületada barjääre “vana” ja “uue” suhtumise vahel kohaliku halduse vallas.

Refereerinud Katrin Männi

KONKURENTSIPOLIITIKA
Policies for competitiveness: comparing business-government relationships in the 'Golden age of capitalism'/ edited by Hideaki Miyajima... [et al.]. Oxford University Press, 1999. XII + 344 p.

Raamat käsitleb valitsuse rolli riigi majandusarengus ja rahvusvahelise konkurentsivõime mõjutajana pärast Teist maailmasõda. Keskendutakse nn kapitalismi kuldsele ajastule (1950.-1960. aastad). Antakse ülevaade selle perioodi valitsuse poliitika ja tööstuse arengu vastastikustest mõjutustest Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Jaapanis ja Koreas. Tähelepanu pööratakse eriti sellele, millised valitsuse otsused on olnud kasulikud riigi poliitikale ja millised on pigem kahju tekitanud.

Refereerinud Meeli Kõlli

PENSIONISÜSTEEM
Pension systems and retirement incomes across OECD countries. Edited by Disney, Richard; Johnson, Paul. Edward Elgar, 2001. 366 p.

Raamatus analüüsitakse pensionisüsteeme OECD maades ja pensionireformide elluviimist Austraalias, Kanadas, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hollandis, Uus-Meremaal, Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides. Antakse ülevaade, kuidas pensionireform neis riikides töötab. Vaatluse all on vanaduspension, tööpension ja sotsiaalne turvalisus. Käsitletakse ka üksikjuhtumeid ja esitatakse statistilisi andmeid eelnimetatud riikide kohta.

Refereerinud Marika Lillemäe

SÄÄSTEV ARENG
Construction economics and organization: proceedings of the 2nd Nordic Conference on Construction Economics and Organization 24-25 april 2001, Gothenburg, Sweden / edited by J. Bröchner... [et al.] ; Department of Building Economics and Management, Department of Service Management of Chalmers University of Technology. Chalmers University of Technology, 2001. 302 p.

2001. aasta aprillis toimus Göteborgis konverents, mille teema oli keskkonnasäästlik ehitus, projektijuhtimine ehituses ning ehitussektorid Rootsis, Norras, Taanis ja Soomes. Raamat koosnebki sel konverentsil peetud ettekannetest, milles on käsitletud nn rohelist ehitamist, elamumajandust, strateegilist juhtimist, energia säästmise lahendusi, keskkonnakorraldust, ehitusmaterjale, erinevaid keskkonnasäästlikke projekte ja plaane, säästliku käitumise motiveerimist, avaliku ja erasektori koostööd jms.

Refereerinud Meeli Kõlli

Ülevaated artiklitest       Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika