SUMMARIA SOCIALIA

2001
2

TAGASI
väjaannete lehele

  Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

SISUKORD

Eesti erakonnad
Fission and fusion of parties in Estonia

Eesti õiguskirjandus võõrkeeltes
Järvelaid, Peeter. Estonian legal culture on the threshold to the 21st century
Ruttu, Maia. Bibliographia Iuridica Estonica: selected works in English, Finnish, German, and Sweden

Sotsiaalpoliitika
Lipsmeyer, Christine S. Reading between the welfare lines: politics and policy structure in post-communist Europe

Soovahetus
Stepanov, D. I. Pravovõje problemõ, svjazannõje s izmenenijem pola tsheloveka

Venelased lähivälismaal
Poppe, Edwin; Hagendoorn, Louk. Types of identification among Russians in the ‘near abroad’

Migratsioon
Salt, John; Clarke, James. International migration in the UNECE region: patterns, trends, policies

Andmekaitse reguleerimine Euroopa Liidus
Kuilwijk, Kees Jan. Recent developments in E.U. privacy protection regulation

Poliitiline võõrandumine
Borre, Ole. Critical issues and political alienation in Denmark

Heaolu ja demokraatlikud institutsioonid
Frey, Bruno S.; Stutzer, Alois. Happiness, economy and institutions

Raamatututvustused

EESTI ERAKONNAD

Grofman, Bernard; Mikkel, Evald; Taagepera, Rein. Fission and fusion of parties in Estonia, 1987-1999.
Journal of Baltic Studies. Vol. 31 (2000) Winter, p. 329-357.

Artiklis analüüsitakse Eesti poliitilise süsteemi kujunemist aastail 1987-1999 ligi 50 liikumise ja partei tekkimise, ühinemise ja lahkulöömise põhjal. Lühidalt on käsitletud ka mõningaid olulisi tegureid ja iseloomulikke jooni parteide kujunemisel. Analüüs algab Eesti demokraatia uuestisünni seitsmeaastase perioodi (1987-1994) vaatlemisega, millele lisanduvad 1995. a ja 1999. a parlamendivalimised. Vaatluse all on iga rühmituse ideoloogiline alus, erakondade liitumised-eraldumised ning paiknemine vasak-parempoolsuse skaalal.

Nelja ülevaatliku tabeli kujul esitatud uurimistulemused on hea võrdlusmaterjal varasematele teoreetilistele seisukohavõttudele parteisüsteemide arengumudelite kohta. Muu hulgas on ära toodud üle 50 erakonna, rühmituse ja poliitilise liikumise nimed eesti ja inglise keeles, moodustamisaasta ja juhttegelased. Erakondade nimede analüüs näitab tihti seose puudumist selle ideoloogiaga, mida antud nimi klassikaliselt iseloomustab.

Autorid on võtnud kasutusele termini kaleidoskoopilisus, pidades silmas erakondade ettearvamatut käitumist nende kujunemisel ja koalitsioonide moodustamisel. Artiklis on seda nähtust püütud kirjeldada, aga mitte seletada.

Artiklis eristatakse Eesti mitmeparteilise süsteemi väljakujunemisel kolme faasi: (1) rahvaliikumiste tekkimine ja nende kvaasiparteidesse koondumine aastail 1987-1991; (2) erakondade koondumise ja jagunemise protsess 1992-1994; (3) erakondade kaleidoskoopilise liikumise vähenemine 1995-1999.

Võrreldes poliitikute erakondlikku osalust 1992. ja 1999. aasta parlamendivalimistel, tuuakse ainsa erakondliku püsivuse etalonina esile Keskerakonna asutaja ja esimees Edgar Savisaar. Eesti erakondlik ja valimispoliitika keskendub jätkuvalt tippliidritele ja nende personaalsusele.

Erinevalt erakondade tipp-poliitikutest on parlamendi koosseisud valimistest valimisteni tunduvalt muutunud. Ainult 28 parlamendiliiget on osalenud Riigikogu kõigis kolmes koosseisus ja ainult 52,5%-l praeguse Riigikogu liikmetest on varasem parlamenditöö kogemus.

Artikli autorite arvates oli vabaduse esimese kümne aasta jooksul kõige esiletõusvam joon Eesti parteide arengus nende kaleidoskoopiline ja lõpetamata olemus. Kuigi kaleidoskoopilised liikumised erakondade sees ja vahel näitavad olulist vähenemist, on siiski paljudes erakondades sisepinged ja kindlat parteisüsteemi ei ole välja kujunenud. Samas on olemasolevatel erakondadel loodud alus potentsiaalseks stabiilsuseks: seitsmest parlamenti pääsenud erakonnast kuuel on välja kujunenud kindel toetajaskond. Missugune erakond pääseb võimule, näib Eestis sõltuvat pigem valitseva koalitsiooni majanduspoliitika edust või ebaõnnestumisest kui ideoloogiast või rühmituste vastasseisust.

Refereerinud Ilona Kõrgema

EESTI ÕIGUSKIRJANDUS VÕÕRKEELTES

Järvelaid, Peeter. Estonian legal culture on the threshold to the 21st century. International Journal of Legal Information. Vol. 29 (2001) no. 1, p. 75-83.
Ruttu, Maia. Bibliographia Iuridica Estonica: selected works in English, Finnish, German, and Sweden. International Journal of Legal Information. Vol. 29 (2001) no. 1, p. 84-119.
http://www.nlib.ee/~maia/NIMESTIK.html

Rahvusvahelise õigusraamatukogude ühenduse ametlikus väljaandes ilmus Eesti Rahvusraamatukogus koostatud õiguskirjanduse valikbibliograafia. Et ajakiri on laia rahvusvahelise levikuga ning orienteeritud eelkõige professionaalsele kasutajale, siis seda on ka bibliograafia koostamisel silmas peetud. Kirjanduse valikul on põhitähelepanu pööratud kirjutistele, mis käsitlevad taasiseseisvunud Eesti õigusreformi ja õigussüsteemi arengut ning kirjutajate hulgas on nii Eesti teadlased kui ka välismaised autorid. Bibliograafia hõlmab ajavahemikku 1991-1999 ning sisaldab viiteid inglise, saksa, soome ja rootsi keeles ilmunud artiklite ja raamatute kohta.

Nimestiku saateks on professor Peeter Järvelaiu artikkel, mis aitab teiskeelsel lugejal paremini mõista ajaloolist tausta ja Eesti õigussüsteemi reformi probleeme. Artikkel annab kompaktse ülevaate Eesti õiguse ajaloolisest arengust, õigusreformi käigust alates omariikluse taastamisest ja muutustest õigushariduses. Artikli sissejuhatavas osas on osundatud ka allikatele, mis pakuvad üldist teavet Eesti riikluse ja kultuuri kohta.

Refereerinud Giina Kaskla

SOTSIAALPOLIITIKA

Lipsmeyer, Christine S. Reading between the welfare lines: politics and policy structure in post-communist Europe.
Europe-Asia Studies. Vol. 52 (2000) no. 7, p. 1191-1211.

Artikkel käsitleb parteide ideoloogia mõju sotsiaalpoliitika kujundamisele kuues postkommunistlikus riigis (Tšehhi, Eesti, Ungari, Poola, Slovakkia ja Sloveenia), võttes aluseks aastate 1991-1996/97 andmeid. Artikli esimeses osas antakse ülevaade sotsiaalpoliitikate võrdlemisel kasutatavatest struktuurilistest tunnustest. Seejärel analüüsitakse uuringu andmestikku ning nelja sotsiaalpoliitika näitajat: töötu abirahad, pensionid, ravikindlustustoetused ja peretoetused (sünni- ja ülalpidamistoetused). Lõpetuseks võrreldakse sotsiaalpoliitikas kasutatavaid norme ja reegleid.

USA ja Lääne-Euroopa uuringutele tuginedes võib väita, et parteid manipuleerivad sotsiaalhoolekande kulutustega vastavalt oma ideoloogilistele eelistustele. Seetõttu vasakpoolsed parteid suurendavad ja parempoolsed vähendavad kulutusi sotsiaalsfäärile. Christine S. Lipsmeyer kontrollib oma artiklis kolme hüpoteesi: (1) parteid muudavad struktuurilisi tunnuseid oma majandusideoloogiliste vaadete alusel; (2) parteid peavad majanduslikult vajalikuks riigieelarveliste sotsiaalprogrammide kärpimist; parteid jätkavad elanikkonna majandusliku viletsuse tõttu heldet kommunismiaegset sotsiaalpoliitikat.

Artikli aluseks on andmestik, mis pärineb iga kahe aasta tagant USAs väljaantavast kogumikust "Social Security Programs Throughout the World".

Artikli autor lähtub vajadusest käsitleda sotsiaalpoliitika struktuurilisi tunnuseid kui poliitilise mõju aspekti. Selle asemel et avalikult muuta eelarve põhiliini, võivad parteid delikaatselt muuta toetuste määra ja maksmise kestust. Sotsiaaltoetuste määr ja maksmise kestus peavad näitama, millal ja millises suunas struktuuriline element muutub, kuidas see muudatus mõjutab valitsuse poolt sotsiaalpoliitikale eraldatavate summade suurust või ühiskonna sõltuvust valitsuse abist. Töötu abirahade, pensionide ja peretoetuste puhul on selliseks tunnuseks abirahade asendusmäär (replacement rate), mis mõõdab sotsiaalsfääri abirahade taset kas protsendina töötaja sissetulekust eelmisel töökohal või hindab abirahade taset keeruliste matemaatiliste valemitega. Teiseks tunnuseks on sotsiaalabi saamise kestus. Kolmas tunnus näitab, kes maksab kinni kulutused sotsiaalpoliitikale, kas töötaja, tööandja või valitsus. Peretoetuste puhul kasutab uurija toimetuleku määra, mille kohaselt on valitsusel vaja maksta toetusi neile leibkondadele, kelle sissetulek on teatud tasemest madalam. Viimane kindlaksmääratud näitaja on pensioniiga. Poliitiliseks indikaatoriks on parem- ja vasakpoolsete parteide tugevus (kohtade arv) parlamendis.

Andmestikust selgub, et uurides muudatusi sotsiaalpoliitikas, võib järeldada, et sotsiaalpoliitika ettevalmistaval etapil võib parteide ideoloogia mõjutada struktuurilisi tunnuseid. Üleminekuperioodi majandusraskuste tõttu on kõik parteid sõltumata nende ideoloogilisest suunitlusest aktsepteerinud töötu abiraha sisseseadmise. Pensionite puhul on tegemist samuti ideoloogiliste mõjudega. Parempoolsed erakonnad või tsentriparteid on rakendanud abinõusid pensioniea tõstmiseks. Samuti pooldavad parempoolsed erakonnad mitteriiklike vahendite kaasamist pensionikindlustusse. Ka ravikindlustuses on parteide mõju tuntav. Parempoolsed ja tsentriparteid suunavad seda poliitikat mitteriiklike vahendite kaasamise suunas, samuti pooldavad nad ravikindlustuse loovutamist kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Artikli algul püstitatud hüpoteese ei kinnita aga perepoliitika, kus sünni- ja ülalpidamistoetuste kujundamine on vaba ideoloogilistest mõjudest. Nende toetuste maksmiseks peetakse vajalikuks kasutada peamiselt riiklikke vahendeid.

Refereerinud Ülle Lepp

SOOVAHETUS

Stepanov, D. I. Pravovõje problemõ, svjazannõje s izmenenijem pola tsheloveka.
Zakonodatelstvo (2000) no. 10, s. 81-85; no. 11, s. 73-79.

Riikides, kus soovahetusse suhtutakse liberaalselt, on õigusprobleemid selles valdkonnas lahendatud eraldi seadustega (Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia). Venemaal lükati vastav seaduseelnõu tagasi enne selle Riigiduumasse jõudmist, käesoleval ajal valmistatakse ette uut versiooni.

Artikli esimeses peatükis analüüsib autor põhjalikult inimese soo mõistet ja tekkivatesse probleemidesse õigusliku sekkumise võimalusi. Kehtiv õigus ei määratle soo mõistet, põhiseadusega on kehtestatud vaid sugude võrdsuse printsiip. Samal ajal kasutab tänapäevane seksuaalpatoloogia inimese soo kirjeldamiseks teatud determinantide gruppe, mille esinemine/puudumine määrab soolise kuuluvuse. Siit tuleneb probleem: milliseid determinante saab muuta ja milliseid muudatusi peaks reguleerima õigus.

Teine peatükk käsitleb soovahetuse eeldusi ja läbiviimise korda. Soovahetuse eelduseks loetakse teatud kindla patoloogia – transseksuaalsuse olemasolu. Soovahetuse protsess algab meditsiinilistest uuringutest ja lõpeb isikut tõendavate dokumentide vahetusega.

Kolmas peatükk vaatleb soovahetusega kaasnevaid keerukaid juriidilisi probleeme. Isiku staatus ja sellest tulenev õigusjärglus, perekondlikud suhted, juriidiliste kohustuste ja vastutuse üleminek, sõjaväekohuslus – see on küsimuste ring, millele peab vastuse andma uus seaduseelnõu.

Refereerinud Helve Liiv

VENELASED LÄHIVÄLISMAAL

Poppe, Edwin; Hagendoorn, Louk. Types of identification among Russians in the ‘near abroad’.
Europe-Asia Studies. Vol. 53 (2001) no. 1, p. 57-71.

Artikkel käsitleb venelaste identifikatsiooniprobleeme endistes Nõukogude Liidu (NL) vabariikides, tuginedes aastail 1995-1996 viies endises liiduvabariigis läbiviidud etniliste venelaste uuringu tulemustele. Nimetatud uurimus kirjeldab Valgevenes, Ukrainas, Moldovas, Gruusias ja Kasahstanis elavate etniliste venelaste identifitseerumise tüpoloogiat.

Uurimuse teoreetiliseks aluseks on John Berry ja Nimmi Hutniku etnilise eneseidentifitseerimise mudel, mis põhineb inimeste nii rahvusenamuse kui ka -vähemusega samastumise määral. Selle järgi eristatakse nelja identifikatsioonitüüpi: (1) separatsioon – rahvusvähemuse tugev samastumine oma etnilise grupiga ja nõrk samastumine riigis enamuses oleva (titulaarse) rahvusega; (2) assimilatsioon – samastumine enamusega ja oma etnilise grupi identiteedi hülgamine; (3) integratsioon – tugev samastumine nii vähemus- kui ka enamusgruppidega; (4) marginaalsus – nõrk samastumine nii vähemuse kui ka enamuse identiteediga.

Artikli autorid laiendavad seda teoreetilist mudelit NL lagunemise tulemusel tekkinud uute riikide kontekstis, kus suur hulk nn lähivälismaal elavaid venelasi peab end endiselt nõukogude kodanikeks. Vahetult enne NL lagunemist tehtud uurimuste järgi pidas rohkem kui 2/3 venelastest elukohast hoolimata oma kodumaaks Nõukogude Liitu, mitte Venemaad. Mitmed pärast NL lagunemist läbiviidud uuringud on näidanud nõukogude identiteedi püsimist endistes NL vabariikides. Eeltoodud teoreetilistest seisukohtadest lähtudes esitati uuringus osalenud etnilistele venelastele neli küsimust: mil määral peavad nad ennast (1) Venemaa kodanikuks; (2) titulaarse rahvuse esindajaks; (3) nõukogude kodanikuks; (4) oma asukohariigi kodanikuks. Artikli autorid uurisid ka identifikatsioonitüüpide erinevusi, mis väljendusid hoiakutes ja uskumustes: Vene või asukohariigi patriotism, sotsiaalne distants titulaarse rahvaga, ootused riigis elavate kaasmaalaste (venelaste), n-ö viienda kolonni suhtes, poliitilised hoiakud riigi tuleviku ja hoiakud migratsiooni suhtes.

Artikli autorid ei pea võimalikuks kasutada etniliste venelaste kohta ühtset nimetust, nagu vene vähemus, vene diasporaa või vene uusasukad. Ka väljend "vene keelt kõnelev elanikkond" ei ole artikli autorite arvates sobiv, sest vene vähemus ega muud rahvusvähemused ei tunne end ühtse grupina.

Uuringu tulemused näitasid, et eri riikides domineerivad erinevad identifikatsioonitüübid. Valgevenes ja Ukrainas enamik venelasi kas assimileerub, integreerub või peab end nõukogude kodanikuks, on nn sovetid. Moldova venelased olid peamiselt kas "sovetid" või Venemaale orienteeritud, Gruusias venelased integreeruvad ja Kasahstanis kas integreeruvad või on "sovetid". Uuringu tulemused näitasid ka, et assimileerumist toetavad tegurid on segaabielud, sünnist saati riigis elamine, riigikeele oskus, madalam sotsiaalmajanduslik staatus.

Valimi geograafilise piiratuse tõttu ei saa uuringu tulemuste põhjal teha üldistusi kogu venelastest elanikkonna kohta. Siiski on artikli autorid kindlad, et endistes NL vabariikides varieeruvad venelaste identifikatsioonitüübid ja nende hoiakud väga suurel määral.

Refereerinud Ülle Lepp

MIGRATSIOON

Salt, John; Clarke, James. International migration in the UNECE region: patterns, trends, policies.
International Social Science Journal (2000) no. 165, p. 313-328.

Artiklis käsitletakse rahvusvahelist migratsiooni ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (United Nations Economic Commission for Europe, lüh UNECE) regioonis: kui tähtis on migratsioon, millised on selle suundumused, kui olulised on uued ja registreerimata rände tüübid, milliste dilemmade ees on UNECE migratsioonisüsteemid.

UNECE regioonis olid 1990ndad rahvusvahelise migratsiooni vallas rahutu kümnend. Kui raudne eesriie langes, kardeti massilist migratsiooni, mida siiski ei järgnenud. Registreeritud rände kõrgperiood Euroopas oli 1992-93. Viimastel aastatel on registreeritud liikumist Euroopas vähemaks jäänud, probleeme tekitab aga registreerimata ja korrapäratu migratsioon, mis paljude arvates näitab pidevat tõusutendentsi.

Artiklis antakse lähem ülevaade migratsioonist Lääne-Euroopas, Kesk- ja Ida-Euroopas ning Põhja-Ameerikas. Iga nimetatud piirkonna migratsiooni iseloomustuse juures on esitatud riikide kaupa ka rahvusvahelise migratsiooni indikaatorid tabeli kujul.

Nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas arutleti 1990ndatel palju immigratsioonipoliitika suundumuste üle. Kasvab rahulolematus kontrollil põhinevate struktuuridega (püütakse lahendada migratsiooni üksikküsimusi eraldi, arvestamata võimalike ebasoovitavate tagajärgedega). Leitakse ka, et igakülgne lähenemine migratsiooniküsimustele on tulemusrikkam ning valitsused peaksid migratsioonivooge ohjama pigem vooluga kaasa minnes kui vastuvoolu ujudes.

Artikli lõpus on ära toodud uued teemad migratsioonipoliitikas, nagu majanduse globaliseerumise mõju rahvusvahelisele migratsioonile jne.

Refereerinud Katrin Kaur

ANDMEKAITSE REGULEERIMINE EUROOPA LIIDUS

Kuilwijk, Kees Jan. Recent developments in E.U. privacy protection regulation.
International Trade Law and Regulation. Vol. 6 (2000) no. 6, p. 200-206.

Artikkel käsitleb Euroopa Liidu (EL) andmekaitse reguleerimise põhilisi arenguid ning telekommunikatsioonioperaatorite ja Interneti-teenuse pakkujate põhikohustusi tegutsemisel Euroopa Liidu riikides.

Nn andmekaitse direktiiv 95/46/EEC võeti vastu 24. oktoobril 1995. See kohustas EL liikmesriike harmoniseerima siseriiklikku õigust direktiiviga kolme aasta jooksul, seega 24. oktoobriks 1998. Enamik liikmesriike ei suutnud seda nõutud ajaks teha. Artikli juures on tabel direktiivi menetluse seisu kohta liikmesriikides.

Andmekaitse direktiivi kaks põhilist eesmärki on isikute põhiõiguste ja vabaduste kaitse liikmesriikides, eriti isikute õigus kaitstusele isikuandmete töötlemisel. Teiseks peab olema tagatud isikuandmete vaba liikumine liikmesriikide vahel. Direktiiv sätestab kohustused "andmete kontrollijale", isikule, kes haldab andmeid ning määrab kindlaks andmetöötluse eesmärgid ja vahendid. See võib olla kas praktiseeriv arst, raamatukogu, ka telekommunikatsioonioperaator või Interneti-teenuse pakkuja. Samuti kohustab direktiiv liikmesriike tagama üksikisikutele õiguse pääseda juurde neid puudutavatele andmetele.

Artiklis antakse ka ülevaade andmekaitse regulatsiooni menetlusest ja selle sisust telekommunikatsioonis. Andmekaitset telekommunikatsioonis reguleerib neli direktiivi, mis võeti vastu 12. juulil 2000. E-kaubandus nende direktiivide alla ei käi, seda reguleerib eraldi 8. juunil 2000 vastu võetud elektroonilise kaubanduse direktiiv. Telekommunikatsiooni andmekaitse direktiiv kehtestab isikuandmete töötlemise korra avalikes telekommunikatsioonivõrkudes. Direktiivi kohaselt peab töötleja tagama kaitse ja konfidentsiaalsuse liiklusandmete kasutamisel, isikuandmetega aadressi- ja telefoniraamatute väljaandmisel jne.

Alates 2000. aasta algusest on toimunud suur areng andmekaitse regulatsiooni väljatöötamisel ELis. Komisjoni otsus töötada välja uus tehnoloogiliselt neutraalne telekommunikatsiooni andmekaitse direktiiv avab mõned võimalused ja samas sisaldab ka teatud riske. Võimalus on püüelda reeglite liberaliseerimise poole, peegeldades telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia lähenemist. Risk on, et väikegi muudatus võib kitsendada reegleid IT-teenuse pakkujate jaoks.

Refereerinud Külli Solo

POLIITILINE VÕÕRANDUMINE

Borre, Ole. Critical issues and political alienation in Denmark.
Scandinavian Political Studies. Vol. 23 (2000) no. 4, p. 285-309.

Artikkel käsitleb poliitilise võõrandumise ilminguid Taanis. Defineerides poliitilist võõrandumist kui poliitikute mitteusaldamist ja rahulolematust sellega, kuidas demokraatia toimib, püstitab Ole Borre hüpoteesi, et võõrandumine kontsentreerub neile poliitika seisukohtadele, mis on vastupidised valitsuse poliitikatele piiratud hulgas küsimustes, mida ta nimetab kriitilisteks. Tuginedes Taanis 1971-1998 läbiviidud valimisuuringutele, analüüsitakse artiklis, millised küsimused on viimasel kahel-kolmel kümnendil olnud eriliselt kriitilised võõrandumise tekkimise seisukohalt, kuidas on võõrandumine seotud valitsuse poliitika ja parteisüsteemiga ning millised sotsiaalsed grupid on ühiskonna praeguse arengusuuna puhul võõrandunud.

Seost poliitilise süsteemi ja ühiskonna vahel väljendatakse sageli lühidalt poliitilise toetuse mõistega või selle vastandi – poliitilise võõrandumise mõistega. Poliitilise toetuse näitajad peaksid väljendama seaduste ja võimude austamise määra, poliitiliste institutsioonide legitiimsust ja tõsiste sotsiaalsete konfliktide puudumist. Artiklis antakse lühiülevaade võõrandumise ilmingutest Taani 20. sajandi poliitilises ajaloos. Üldiselt on poliitiline usaldus ja rahulolu demokraatiaga tüüpilises Taani valijas küllaltki hästi juurdunud. Usaldamatus on seotud seisukohtadega teatud spetsiifilistes küsimustes, majandusraskustega ja hääletamisega teatud parteide poolt. Seetõttu on oluline keskenduda küsimustele, mis võivad tekitada poliitilist võõrandumist. Nendeks on Taani kuulumine NATOsse ja Euroopa Liitu, immigratsiooni- ja põgenikeprobleemid, mure seaduste ja korra, keskkonna, majanduse pärast.

Poliitikateadlaste hüpotees on, et poliitiline võõrandumine on põhjustatud kriitiliste küsimuste esilekerkimisest, valitsuse poliitikast nendes küsimustes ja selle poliitika tulemustest. Ole Borre kirjeldab Arthur H. Milleri poliitilise distantsi mudelit, mis kahjuks ei võimalda ette näha, millised küsimused ja mis põhjusel võivad põhjustada poliitilise võõrandumise. Sellele küsimusele vastamiseks tuleb poliitilise distantsi mudelit täiendada kriitiliste küsimuste teooriaga, mille kohaselt põhjustavad võõrandumist eriti tõenäoliselt need küsimused, kus valitsuse poliitika erineb märgatavalt keskmisest avalikust arvamusest. Sellistel küsimustel ongi potentsiaal muutuda kriitilisteks küsimusteks.

Artiklis uuritakse ka seost majandusraskuste ja poliitilise võõrandumise vahel ning leitakse, et ka riigi majanduse seisund on võõrandumist soodustav kriitiline küsimus. Samas näib, et oma majanduspoliitikas võib valitsus avaliku arvamuse kõrvale jätta, ohustamata sealjuures toetust poliitilisele süsteemile seni, kuni valitsuse poliitika tulemused on head.

Ole Borre väidab, et poliitilise süsteemi toetus muutub vastavalt sellele, kui suur on lõhe selle vahel, mida valitsuselt oodatakse ja mida valitsus tegelikult üksikutes kriitilistes küsimustes teeb. Mis puutub poliitilisse usaldusse ja rahulolusse demokraatiaga, siis seal ei ole püsivat seost inimeste kultuurilise ja ametialase staatuse ning poliitilise toetuse vahel. Usaldus ja rahulolu suureneb ja väheneb sõltuvalt sellest, mida sotsiaalsed klassid nõuavad ja mida valitsus kriitilistes küsimustes teeb. Kõige tõenäolisemalt saavad kriitilisteks küsimusteks mittemajanduslikud küsimused, eriti need, mis on seotud riikliku suveräänsusega. Kui 1970ndatel ja 1980ndatel ilmnes usaldamatus ja rahulolematus demokraatiaga peamiselt NATO ja Euroopa Liidu vastaste hulgas, siis 1990ndatel oli Taani poliitikute mitteusaldamine domineeriv nii Euroopa Liiduga liitumise vastaste kui ka karmima põgenike- ja immigratsioonipoliitika pooldajate hulgas.

Refereerinud Ülle Lepp

HEAOLU JA DEMOKRAATLIKUD INSTITUTSIOONID

Frey, Bruno S. ; Stutzer, Alois. Happiness, economy and institutions.
The Economic Journal. Vol. 110 (2000) no. 466, p. 918-938.

Inimese heaolu allikate uurimine on üks peamisi sotsiaalteadlasi huvitavaid teemasid. Individuaalset õnne määravate tegurite avastamiseks on tehtud mitmeid uurimusi. Varasemates käsitlustes on inimese heaolu määrajatena vaadeldud põhiliselt psühholoogilisi, demograafilisi ning mikro- ja makromajanduslikke tegureid (nt töötus ja inflatsioon). Käesolevas artiklis analüüsivad autorid peale eelnimetatute veel demokraatlike ja föderaalsete institutsioonide mõju inimese rahulolule eluga.

Analüüsi aluseks on aastatel 1992-1994 Šveitsis läbiviidud uuring, mille kestel intervjueeriti 6000 elanikku põhiliselt vaesust ja sissetulekuid puudutavates küsimustes, aga uuriti ka inimeste rahulolu eri eluvaldkondadega.

Jättes kõrvale demograafilistest ning majanduslikest tingimustest põhjustatud mõjutused, näitavad autorid, et võrdsetel tingimustel on inimesed seda rahulolevamad, mida paremini on arenenud otsese demokraatia institutsioonid nende elukohas.

Võimalus osaleda poliitilises protsessis rahvaalgatuse või referendumi kaudu ja hästi toimiva kohaliku omavalitsuse olemasolu suurendavad märgatavalt inimese heaolu. See järeldus kinnitab oletust, et hästi arenenud otsese demokraatiaga riikides on poliitikud oma otsustes sunnitud rohkem järgima valijate soove, mis on üks rahulolu põhjusi.

Välismaalased, kes elavad Šveitsis, saavad tõenäoliselt rohkem kasu otsese demokraatia tulemustest kui protsessist enesest ning nende subjektiivset heaolu mõjutab osalemine poliitilises protsessis vähem, kuigi ka neil on see võimalus olemas.

Demograafiliste ja majanduslike tegurite analüüsi tulemused kinnitavad eelmiste sarnaste uurimuste järeldusi: väga oluliselt vähendab subjektiivset heaolu töötus, sissetulekute kõrgem tase mõjub positiivselt, ent suurendab õnnetunnet paraku võrdlemisi vähesel määral.

Refereerinud Siiri Männamaa

RAAMATUTUTVUSTUSED

PEREKONNA MAKSUKOORMUS EUROOPA RIIKIDES
Family taxation in Europe. Editor María Teresa Soler Roch. Kluwer Law International, 1999. XXIII + 156 lk.

Raamatus antakse ülevaade perekonna kui sotsiaalse üksuse maksukoormusest kaheksas Euroopa Liidu liikmesriigis (Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Iirimaa, Itaalia, Hispaania, Rootsi ja Suurbritannia). Euroopa ülikoolide maksuõiguse professorid käsitlevad perekonna maksustamist erinevates Euroopa maksusüsteemides. Suurem tähelepanu on pööratud tulu-, pärandi-, kinke-, omandi- ja sotsiaalmaksule.

Teose sissejuhatavas osas püütakse lahti seletada perekonna mõistet liikmesriikide maksuõiguses. Põhiprobleem seisneb selles, et osas riikides on kasutusel traditsiooniline kontseptsioon perekonnast, st vastavad õigused laienevad vaid juriidiliselt vormistatud perekondlikele sidemetele, samal ajal kui teistes riikides tunnustatakse ka vabaabielu. Sellisel juhul aga käsitletakse ühesuguses majanduslikus ja sotsiaalses situatsioonis olevaid inimesi maksuõiguses erinevalt. Võrdse kohtlemise vastu räägib aga tõsiasi, et legaalselt mitte abielus oleval paaril pole ka juriidilist kohustust teineteist üleval pidada.

Sissejuhatavas osas määratletakse ka üldised põhimõtted, nagu perekonna kaitse (maksuseadustes ei tohi olla sätteid, mis mingil viisil diskrimineerivad perekonda), maksejõulisus (nt erinevused lapsetoetuse ja lapse pealt arvestatavate tulumaksusoodustuste vahel) ning võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine. Peale selle vaadeldakse tulumaksu juriidilist struktuuri kolmest aspektist: maksustatav objekt, elamiskulude arvestamine ning proportsionaalne versus progressiivne tulumaks.

Teose põhiosas analüüsitakse üksikasjalikult liikmesriikide maksusüsteeme. Antakse ülevaade praeguse maksusüsteemi väljakujunemisest, perekonna sissetulekutelt võetavate maksude üldisest struktuurist ning maksusoodustustest (nt toitjakaotuspension, lapsetoetus, pension jne).

Autorid on jõudnud järeldusele, et perekonna maksustamise harmoniseerimisel on mitmeid põhimõttelisi probleeme, kuna see valdkond lähtub iga liikmesriigi kultuurilistest erinevustest. Samuti ei kuulu tulumaks maksude hulka, mille harmoniseerimine on Euroopa Liidu pädevuses, vaid lähtub subsidiaarsuse põhimõttest. Siiski võib kõne alla tulla kokkuleppimine mõnes põhiküsimuses, nagu üksikisiku maksustamine, elamiskulude mahaarvamine maksustamisele kuuluvast summast, tulumaksuvaba miinimum ning proportsionaalse tulumaksu määr. Praegu on siiski eesmärk tagada Euroopa Liidu tasandil mittediskrimineerimine siseriiklikes maksusüsteemides.

Liina Gross

PENSIONIKINDLUSTUS
Social security pensions: development and reform. Edited by Colin Gillion, John Turner, Clive Bailey, Denis Latulippe. International Labour Office, 2000. XXV + 769 lk.

Raamat käsitleb pensionikindlustust, pensionireformi ja eri maade pensionipoliitikat. Vaatluse all on peamiselt kohustuslik pensionikindlustus, sh invaliidsus-, toitjakaotuspensionid, toetused (vanurite sotsiaalabi). Erapensioniskeeme on puudutatud niivõrd, kuivõrd need on seotud sotsiaalkindlustusskeemidega.

Raamatus pööratakse palju tähelepanu sellele, kuidas tegelikkuses pensioniskeemid eri riikides toimivad, ja tuuakse palju näiteid, sh institutsionaalse struktuuri kohta. Kajastamist leiavad ka sellised küsimused, nagu pensionisüsteemide finantseerimine, investeerimistegevuse juhtimine, kindlustus ja selle puudujäägid, pensionide maksmise korraldamine jpm.

Eraldi osa on raamatus pühendatud pensionireformile. Käsitletakse pensionireformi põhiprintsiipe, sotsiaalkindlustussüsteemi laiendamist, reformi planeerimist, poliitilist juhtimist jne.

Omaette peatüki moodustavad ülevaated Aasia ja Vaikse ookeani maade, Aafrika, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide, Lähis-Ida araabia maade, Kesk- ja Ida-Euroopa ning OECD riikide sotsiaalkindlustuspoliitikast ja -skeemidest.

Raamatus antakse ülevaade ka Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) sotsiaalkindlustusalastest konventsioonidest ja soovitustest ning avaliku sektori töötajate pensioniskeemidest.

Teose lisas on esitatud palju statistilisi andmeid. Riikide kaupa on välja toodud keskmine eluiga, rahvastiku kasv, samuti see, kui suure osa SKT-st moodustavad kulutused sotsiaalkindlustusele jms.

Katrin Kaur

ERAÕIGUS
Zweigert, K., Kötz, H. Vvedenije v sravnitelnoje pravovedenije v sfere tshastnogo prava. V 2-h tomah: perevod s nemetskogo. Moskva, 1998.

Rahvusvaheliselt tunnustatud autorite dr Konrad Zweigerti ja dr Hein Kötzi monograafia on uurimus eri maade eraõigusest.

Esimene osa käsitleb võrdleva õiguse meetodeid, eesmärke ja funktsioone ning annab ülevaate erinevatest õigussüsteemidest kogu maailmas. Vaatluse alla on võetud õigussüsteemide ajalooline areng, kohtusüsteemid, seaduste ja kohtupraktika osa õiguse arengus, kohtuniku staatus, advokaatide tegevus ja tsiviilõiguse põhielemendid.

Teine osa koosneb kolmest alajaotusest: leping, alusetu rikastumine ja delikt. Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja teiste tööstuslikult arenenud riikide seaduste ja kohtupraktika analüüsi põhjal on esile toodud ja üldistatud tänapäevase juriidilise mõtte arengusuunad ja majandusprobleemide õigusliku lahendamise kogemused.

Helve Liiv

AVALIK TEAVE
Mäenpää, Olli. Julkisuusperiaate. Helsingin yliopisto, 2000. 315 lk.

Helsingi Ülikooli õigusteaduskonna väljaandena on ilmunud Olli Mäenpää raamat avalikkuse põhimõtetest. See on põhjalik ülevaade avalikustamisest, millele lisab kaalu asjaolu, et 1999. aasta detsembrist kehtib Soomes ka uus avalikustamisseadus (avaliku teabe seadus). Uue seaduse rakendamist käesolev kogumik ei käsitle, sest sellealane praktika on liiga uus, küll on aga arvestatud avalikustamise uusi põhimõtteid.

Teose esimeses peatükis tutvustatakse avalikustamise tähendust, ja avalikustamist käsitletakse põhiõiguse ning inimõigusena. Selle juurde kuulub ka ametnike kohustus viia ellu avalikustamise põhimõtted ja tagada avalikkust huvitava teabe kättesaamine. Autor tutvustab ka avalikustamisseaduse seoseid teiste seadustega ning põhjendab avalikustamise piiritlemise ja seadustamise vajalikkust.

Teises peatükis käsitletakse, kuidas ametnikud rakendavad avalikustamise nõuet. Autor selgitab, mida tähendab avalik dokument ja kellel on õigus sellest infot saada. Eraldi käsitletakse dokumente, mis veel ei ole avalikud ja neid, mida ei avalikustatagi. Vaatluse all on ka konfidentsiaalsuskohustus, sellest erandite tegemine ning arhiividokumendid.

Kolmandas peatükis käsitletakse inimese õigust saada teavet. Näiteks kohtuprotsessi osalise õigust saada infot ja isiku õigust saada andmeid, mis puudutavad teda ennast, samuti ametniku õigust saada ametialaselt talle vajalikku teavet. Olli Mäenpää tutvustab ka õigust saada teavet Euroopa Liidu kohta.

Neljandas peatükis on vaatluse all valitsuses käsitletud teemade ja dokumentide avalikuks tegemine, kohtuprotsesside ning seaduste menetlemise avalikustamine.

Raamatu viies peatükk käsitleb konfidentsiaalsust. Autor selgitab, kellele on konfidentsiaalsus kohustuslik, defineerib mitteavalikustamise mõistet, määratleb selle põhjusi ja lõppemist ning käsitleb ka ametisaladuse rikkumist.

Kuues peatükk annab ülevaate avalikustamise põhimõtte elluviimisest: tutvustab info andmist ametlikest dokumentidest ja registritest ning sealt saadud andmete eest tasumist, avalikustamise häid tavasid ja õiguskaitsevahendeid.

Raamatu lõppu on lisatud avalikustamisseaduse ja vastava määruse täistekstid.

Katrin Ordlik