RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2003 - 1 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest.
Raamatututvustused. Uued raamatud: majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST
Fisher, Justin. Next step: state funding for the parties? Leduc, Lawrence. Opinion change and voting behaviour in referendums Hansen, Kasper M., Ejersbo, Niels. The relationship between politicians and administrators – a logic of disharmony Brusis, Martin. Between EU requirements, competitive politics, and national traditions: re-creating regions in the accession countries of Central and Eastern Europe Treisman, Daniel. Russia renewed? Spiezia, Vincenzo. The greying population: a wasted human capital or just a social liability? Gerfin, Michael; Lechner, Michael. A microeconometric evaluation of the active labour market policy in Switzerland |
PARTEIDE RAHASTAMINE
Fisher, Justin. Next step: state funding for the parties?
The Political Quarterly. Vol. 73 (2002), no. 4, p. 392-399.
Artikkel käsitleb parteide riiklikku rahastamist Suurbritannia näitel, analüüsitakse 2000. aastal vastu võetud parteide, valimiste ja referendumite seaduse toimimist ning vajadust muuta parteide riigipoolne rahastamine veelgi mitmekülgsemaks.
Kuni 2000. aastani oli parteide rahastamine Suurbritannias õiguslikult reguleerimata. Vastuvõetud seadus on küllaltki radikaalne ja laiahaardeline. Suuremad parteid peavad selle seaduse kohaselt esitama tüüpvormil põhineva aruande, mis hiljem avalikustatakse. Peale selle peavad parteid esitama regulaarselt aruandeid valimiskulutuste ja annetuste kohta. Parteide, valimiste ja referendumite seadus reguleerib poliitilisi annetusi ja kehtestab nõude deklareerida kõiki üleriigilisi annetusi, mis ületavad 5000 Suurbritannia naelsterlingit, ja kohalikele parteiorganisatsioonidele tehtud annetusi, mis ületavad 1000 naelsterlingit. Valimistevahelisel ajal tuleb deklaratsioon esitada kord kvartalis, üldvalimiste ajal igal nädalal. Keelatud on anonüümsed annetused, mis on suuremad kui 200 naelsterlingit, samuti välisannetused ja varjatud krediidid. Aktsepteeritakse ainult lubatud allikatest tulnud toetusi. Seaduse üks kõige radikaalsemaid punkte piirab üldvalimisteks tehtavaid valimiskampaania kulutusi.
Parteisid toetati riiklikult ka enne 2000. aastat, kuid teistsugustes vormides, nagu tasuta postisaadetised (valimismaterjalid), avalike saalide tasuta kasutamine, riigi tagatud turvameetmed parteide konverentsidel ning suuremate parteide jaoks tasuta eetriaeg teatud arvu parteiliste teadaannete tarvis. Võrreldes teiste lääneriikidega on need toetused üsna tagasihoidlikud ja toimivad enamasti ainult valimiste perioodil. Parteide probleem on aga see, et nende rahalised vajadused on püsivad ega piirdu ainult valimisperioodiga.
Analüüsides parteide, valimiste ja referendumite seaduse toimimist, nendib artikli autor, et seadus on toonud kaasa parteidele tehtud annetuste läbipaistvuse, mis varem puudus. Samas ei ole probleemid parteide rahastamisel kadunud ning seetõttu uurib eetikakomitee kõiki suuri annetusi ja seab tingimuseks, et kõik annetajad järgiksid põhimõtet, et nende annetuste eesmärk ei ole saada ärieeliseid.
Selleks et vastata küsimusele, kas parteide riiklikku rahastamist peaks suurendama, on oluline vastata kolmele küsimusele: 1) kas riiklik rahastamine vähendab rahulolematust senise praktikaga; 2) kas parteide vabatahtlikul toetamisel põhinev süsteem tagab parteidele piisava sissetuleku; 3) kas parteide suuremad kulud toovad kaasa suuremad altkäemaksud.
Ehkki kuni 2000. aastani puudusid Suurbritannias parteide rahastamist reguleerivad õigusaktid, ei ole seal olnud parteide finantsskandaale. Mitmekülgne riiklik rahastamine vabastaks parteid olulisel määral vajadusest otsida toetusi igalt poolt ja igaühelt ning see võimaldaks seaduste abiga piirata annetuste suurust ilma parteide finantssuutlikkust halvamata. Riikliku rahastamise puudumine tähendab, et kogu parteide tulu peab põhinema vabatahtlikel annetustel ja toetustel, neist aga tänapäeval parteile ei piisa. Kuigi on korduvalt näidatud, et eksisteerib seos kulutuste ja valimisedu vahel, ei ole lõplikult kinnitust leidnud seos kulutuste ja altkäemaksude vahel.
Omaette küsimus on valimiskampaaniate kulutuste piiramine. Valimiskampaaniat võib käsitleda poliitilise hariduse vormina, mis suurendab avalikkuse teadlikkust poliitikast. Kuni valijaskonna uuringud näitavad, et tugevam kampaania on stimuleeriva toimega, võib väita, et seni pole vaja piirmäära kehtestada. Ühest vastust küsimusele, kas vajatakse laiahaardelisemat parteide rahastamist, ei ole. Seaduses sätestatud võimalus kehtestada annetustele ülempiir võib leevendada probleeme, kuid see oleks ebapraktiline ilma parteide edasise riikliku toetuseta. Praegused parteide toetamise vahendid ei kata küllaldaselt nende vajadusi. Toetusest piisab vaid üldvalimiste perioodil, muul ajal on parteide eelarved defitsiidis ning neil puudub väljavaade oma olukorda parandada. Kui parteisid käsitleda olulise rolli täitjana demokraatlikes institutsioonides, siis on alust mõelda parteide ulatuslikuma riigipoolse rahastamise peale. Samal ajal on seda vara otsustada, sest uus seadus on olnud jõus alles liiga lühikest aega.
Refereerinud Ülle Lepp
REFERENDUMID
Leduc, Lawrence. Opinion change and voting behaviour in referendums. European Journal of Political Research. Vol. 41 (2002), no. 6, p. 711-732.
Artikkel annab Euroopas, Põhja-Ameerikas ning Austraalias toimunud referendumite põhjal ülevaate hääletajate seisukohtade muutumisest ja käitumisest referendumitel. Lawrence Leduci arvates on referendumite kampaaniates võimalik seisukohtade kujunemisel eristada kolme mudelit, millel on oluline tähtsus nii hääletamisele kui ka referendumi tulemustele.
Referendum seab hääletaja ette teistsugused valikud kui valimised, kus hääletamisbülletäänidel on parteide või isikute nimed. Hääletajatel tuleb teha valikud alternatiivide hulgast, mis on sageli (aga mitte alati) tundmatud ja milles puuduvad usaldusväärsed märksõnad.
Avaliku arvamuse kujundamist ning valimiskäitumist referendumil saab kirjeldada teoreetiliste mudelitega. Üheks selliseks on Zalleri (1992) mudel, mille aluseks on väide, et arvamuse kujunemise protsess tuleneb informatsiooni ja eelhäälestatuse koostoimest. Sarnaselt Zalleriga on Tonsgaard (1992) väitnud, et see, millises ulatuses on hääletajate põhilised väärtushinnangud seotud avalikult arutatava referendumiküsimusega, annab lähtekoha hääletajate käitumise mõistmiseks referendumil. Parteiline kuuluvus, referendumi küsimuse lähedus teatud huvigruppidele või hääletusele pandava küsimuse seostatus kindlakskujunenud poliitiliste liidritega on näited Zalleri “eelhäälestatuse” kohta. Olukorras, kus referendumil esitatav küsimus on hääletajatele täiesti uus ning eelhäälestatus on nõrk, on hääletajate teavitamisel ning nende valikute kujundamisel väga oluline roll kampaanial.
Referendumite puhul on olulisel kohal nendes osalemise aktiivsus. Butler ja Ranney (1994) on leidnud paljude riikide andmetele toetudes, et osalus referendumitel on keskmiselt 15% madalam kui samade riikide üldvalimistel. Samas ei anna see alust väita, et referendumitest võtab tingimata osa vähem inimesi kui valimistest.
Teoreetiliste referendumialaste arutluste kokkuvõtteks märgitakse, et kõige muutlikumad referendumite kampaaniad on need, kus ideoloogiline või parteiline alus on vähetähtis. Sellise info puudumisel kulub hääletajatel otsuse tegemisele rohkem aega ning otsus on raskesti prognoositav. Kui referendumi küsimus on tuttav või kui parteid võtavad rahvahääletusele pandud küsimuses selgesti eristatavaid konkureerivaid seisukohti, on hääletusotsuste langetamine lihtsam ning seda tehakse kampaania varases staadiumis.
Võrreldes erinevaid rahvahääletusi, eristab artikli autor kolme mudelit seisukohtade kujunemisel kampaaniate jooksul. Esimesse gruppi (“seisukoha kujundamine”) kuuluvad nende referendumite kampaaniad, mille puhul ei eeldata, et hääletajatel on kindel seisukoht ilma avaliku aruteluta hääletamisele pandud küsimuses. Kampaania edenedes hakkavad seisukohad kujunema ning hääletajad hangivad seejuures infot erinevatest allikatest. Seisukohtade muutuvuse potentsiaal on seejuures väga kõrge.
Teise grupi puhul võtab referendum küllaltki hästi teada küsimuses kampaania jooksul uue suuna. Seda juhtub sageli siis, kui opositsioonis olevad grupid on edukad referendumi teema muutmisel või seavad kahtluse alla küsimuse, mida tegelikult arutatakse. Darcy and Lever (1990) nimetavad seda tüüpi kampaaniaid arvamuste muutmise kampaaniateks.
Kolmandaks tüübiks on kampaaniad, kus seisukohad arutatavas küsimuses on palju kindlamad, ilma äkiliste suunamuutusteta. Küsimuse olemus või olukord referendumi ajal tekitab ise nn märksõnu, mis põhinevad parteilisel kuuluvusel, ideoloogial või varasematel seisukohtadel. Hääletajad leiavad oma märksõnad tuttavatest allikatest ning teevad oma otsuse kampaania varases staadiumis. Sellises olukorras pööratakse kampaania jooksul palju tähelepanu neile, kes on kõhkleval seisukohal või kes ei ole otsust langetanud, sest teatakse, et ainult mõneprotsendine häälte muutus võib otsustada referendumi tulemuse. Artikli autor nimetab niisugust kampaaniat vaevaliseks võitluseks. Niisuguse kampaania strateegiaks on võita juurde lisahääli, mis sageli ei too kaasa isegi muutust avalikus arvamuses. Kui selline referendum läbi kukub, paneb kaotanud pool selle küsimuse tavaliselt tulevikus uuesti hääletusele.
Ehkki rahvahääletusi propageeritakse sageli kui moodust, mis võimaldab keeruliste poliitiliste küsimuste lahendamist, ei ole tõendeid selle kohta, et need oleksid edukamad kui mitmed teised institutsionaalsed meetodid.
Lõpetuseks märgib artikli autor, et otsedemokraatia teooriad eeldavad, et referendumitel hääletajad on “küsimuste” hääletajad. Empiiriline tõestusmaterjal näitab, et hoiak küsimuse suhtes on ainult üks paljudest teguritest, mis mõjutavad hääletajate valikuid. Paraku ei ole hoiakud alati need kõige tähtsamad tegurid referendumi tulemuste kindlaksmääramisel.
Refereerinud Ülle Lepp
AVALIK HALDUS
Hansen, Kasper M., Ejersbo, Niels. The relationship between politicians and administrators – a logic of disharmony.
Public Administration. Vol. 80 (2002), no. 4, p. 733-750.
Artikkel tutvustab poliitikute (valitud ametiisikud) ja administraatorite (määratud ametiisikud) koostoimimise mudeleid. Autorid on seisukohal, et poliitikute ja administraatorite vaheliste suhete mõistmiseks on vaja vaadelda kaht tüüpi tegevusloogikat. Poliitikuid juhib induktiivne tegevusloogika, administraatoreid mõjutab deduktiivne tegevusloogika. Need kaks vastandit loovad disharmoonia loogika kahe tegija (agent) vahel. Seda väidet ning selle loogika paikapidavust kinnitab ka Taani maakondadest pärinev empiiriline materjal.
Artikli alguses antakse ülevaade poliitikute ja administraatorite suhete klassikalisest mudelist, mis põhineb Max Weberi bürokraatiamudelil. Selle kohaselt on poliitikute funktsioon püstitada sihte ja eesmärke, sõnastada üldisi tegevuspõhimõtteid ja välja töötada strateegiaid, samal ajal kui administraatorite ülesanne on poliitikute tahe ellu viia ja korraldada igapäevast valitsemist (M. Weber, 1922). Nimetatud normatiivne ideaal on vastuolus mitmete empiiriliste uuringutega, mille kohaselt poliitikute ja administraatorite suhted on palju keerukamad ning nende rollid mitmekesisemad. Tegelikkuses osalevad administraatorid väga suurel määral poliitilisel tasandil sihtide ja eesmärkide formuleerimises. Nende osalus ei piirdu mitte üksnes meetodite valikuga, vaid hõlmab ka tulemusi. Samas on poliitikud kaasatud erinevate poliitikate elluviimisse ja juhtimisse (Berg, 2000; Svara, 1990).
Artikli teises osas tutvustatakse James Svara väljatöötatud dihhotoomia duaalsuse mudelit (Dichotomy-Duality-Model), mis annab teistest mudelitest realistlikuma arusaama poliitikute ja administraatorite vahelistest suhetest. Mudelil on neli mõõdet: 1) missioon (mission), 2) poliitika (policy), 3) valitsemine, haldamine (administration) ja 4) juhtimine, korraldamine (management), mis hõlmavad juhtimis- ja tööprotsesse kõikides organisatsioonides.
Artikli kolmandas osas käsitletakse põhjalikult disharmoonia loogikat. Poliitika ja administreerimine on kaks lahus olevat analüütilist komponenti, kuid need on väga suurel määral integreeritud samasse poliitilisse protsessi (Peters, 1978, 1987, 1996). Disharmoonia loogikat saab kirjeldada kahe üldise konstateeringuga. Esiteks: poliitiliste tegevuste aluseks on valijaskonda ja/või kliente puudutavad juhtumid. Poliitikud käsitlevad küsimusi juhtumite kaupa ning kujundavad selle põhjal küsimuste suhtes üldise hoiaku, keskendudes konkureerivatele huvidele nendes juhtumites. Poliitikutel on induktiivne tegevusloogika. Teiseks: administratiivse tegevuse aluseks on seaduste, eeskirjade, eesmärkide ja väärtuste üldine konstateering. Administraatorid käsitlevad igat eraldiseisvat juhtumit ning probleemi, viidates üldistele seadustele, eeskirjadele, eesmärkidele ja väärtustele, ning sel viisil keskenduvad nad konsensusele organisatsiooni hierarhiast tulenevates eesmärkides ja strateegiates. Administraatoritel on deduktiivne tegevusloogika.
Disharmoonia loogika on ennekõike kirjeldav mudel, mis püüab selgitada, miks olemasolevad normatiivsed mudelid sageli ebaõnnestuvad. Poliitikute ja administraatorite vaheliste suhete järgmised mudelid peaksid otsima täpset tasakaalu kirjeldavate ja normatiivsete aspektide vahel, arvestades sealjuures valitsemisprotsessis väljakujunenud ja tunnustust leidnud praktikat ning juhtimisprotsessile omaste põhimõtete peegeldust.
Refereerinud Ülle Lepp
EUROOPA LIIT
Brusis, Martin. Between EU requirements, competitive politics, and national traditions: re-creating regions in the accession countries of Central and Eastern Europe.
Governance. Vol. 15 (2002), no. 4, p. 531-559.
Artiklis uuritakse Euroopa Liidu (EL) mõju reformidele Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikide regionaalpoliitikas. Analüüsitakse regionaalsete ja kesktaseme haldusreformide motiive, protsessi ja tulemusi viies riigis – Bulgaarias, Tshehhis, Ungaris, Poolas ja Slovakkias ning uuritakse, kas EL on mõjutanud neid reforme rohkem kui analoogseid reforme praegustes liikmesriikides.
Artikkel algab ülevaatega aruteludest eurointegratsiooni stimuleeritud euroopastamise ja regionaliseerimise suundumuste üle. Artikli teises osas kaardistatakse erinevused ja sarnasused institutsionaalsetes abinõudes, mida viis Kesk- ja Ida-Euroopa riiki on rakendanud oma regionaalpoliitikas. Artikli kolmandas osas käsitletakse ELi poliitikate eesmärkide, tingimuste ja ootuste mõju, samuti kandidaatriikide oma õigusruumi, peamiste poliitikas tegutsejate konkureerivate eesmärkide ning ajaloolise ja etnilise regionalismi esiletungi mõjusid riikide regionaalpoliitikas elluviidavatele reformidele. Artikli kokkuvõttes hinnatakse EL osatähtsust reformide tulemuste mõjutamisel.
Mitmed Kesk- ja Ida-Euroopa riigid korraldavad praegu ümber oma haldust regionaalsel tasandil. Need reformid seonduvad ELi astumise ettevalmistustega ning nende eesmärk on luua administratiivne võime ELi seaduste juurutamiseks. Olulisel kohal on Kesk- ja Ida-Euroopa riikide valitsuste kava anda regionaalsetele juhtimisorganitele võimalus osaleda EL struktuurifondide administreerimises.
Artikkel annab oma panuse euroopastumise debatti, keskendudes ELi mõjule Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikides elluviidavatele haldusreformidele. Käsitletakse reforme viies riigis, millest neli on ELi kandidaatriigid, ning Bulgaarias, kes on tõenäoliselt hilisem ELiga liituja. Uuritakse, kas EL poliitika erineb neis kahes riikide grupis või mitte.
ELi mõju kandidaatriikide regionaalpoliitikale on olnud mitmetähenduslik. Ühelt poolt on EL Komisjon hoidunud andmast otseseid ja avalikke nõuandeid, milline peab olema kandidaatriikide halduskorraldus, kas luua valitavaid regionaalseid omavalitsusi, kuidas institutsionaliseerida NUTS–2-ga (statistiliste territoriaalüksuste nomenklatuur) ühtesobivaid regioone. See piirang johtub põhimõttest, et sellised küsimused on liikmesriikide siseriiklikud küsimused. Teiselt poolt on EL eduaruannete kaudu edasi andnud ELi eelistuse olulise finantsilise ja õigusliku autonoomiaga demokraatlikult valitud regionaalsetele omavalitsustele. Regionaliseerimise põhjenduseks on ELi struktuurifondide juhtimise partnerluse põhimõte. Selleks et olla usaldusväärne partner regiooni huvide esindamisel, peab regionaalsel võimul olema suurem autonoomia.
Käsitledes viit Kesk- ja Ida-Euroopa riiki, selgub, et Bulgaaria, Tshehhi, Ungari, Poola ja Slovakkia on loonud statistika ja planeerimise valdkonnas regioonid (sihtalad), mis vastavad ELis kasutatavale NUTS-i klassifikatsioonile. Selliste alade loomine on kohustuslik nõue ELiga liitumisel. Samal ajal on loodud sihtalade institutsionaliseerituse aste uuritud riikide hulgas erinev ning nende edasine institutsionaliseerumine selgub lähitulevikus.
Refereerinud Ülle Lepp
VENEMAA
Treisman, Daniel. Russia renewed?
Foreign Affairs. Vol. 81 (2002), no. 6, p. 58-72.
Artikkel käsitleb reformide käiku Venemaal ning kummutab president Vladimir Putini poliitika analüüsiga mõned laialt levinud poliitilised müüdid tema uuenduspoliitikast.
Daniel Treismani arvates selgub Venemaa poliitika lähemal vaatlusel, et paljud asjad, mis näivad Venemaal uute ja teistsugustena, ei ole tegelikult ei üht ega teist. Samal ajal on tõeliselt uudsed tunnusjooned, nagu kiire majanduskasv ja presidendi populaarsus, tekkinud rohkem tänu kõrgele naftahinnale ning teistele prognoosimatutele majanduslikele teguritele kui Putini poliitikale või tegelikele reformidele.
Võimule tulles oli Putini kõige tähtsam deklareeritud eesmärk nende oligarhide, keda paljud pidasid Venemaa tegelikeks juhtideks, võimu murdmine. Putin lubas kõrvaldada oligarhid kui klassi ja hoida võrdset distantsi kõikide ärimeestega. Kaks ja pool aastat pärast Putini võimuletulekut on Venemaa oligarhia aga tugevam kui kunagi varem. Selle asemel et nn klannide võimu vähendada, on Putin ainult nende klannide vahel manööverdanud. Lubades kõikidele ärimeestele võrdset kohtlemist, on osa ärimehi endiselt võrdsetest võrdsemad. Suurfirmade roll Venemaal kasvab ning kapitali kontsentratsioon on suurem kui kaks aastat tagasi. Samal ajal väheneb pidevalt väikeettevõtete arv. Oligarhide mõju on nüüdseks institutsionaliseeritud ning huvisfäärid suurte korporatiivsete gruppide vahel on ära jaotatud. Üha rohkem ostavad oligarhid võimu regioonides, kuberneride valimised on sageli võistlus konkureerivate ärimeeste seltskondade või nende valitud kandidaatide vahel.
Teine arvatav Putini mõjutatud muudatus puudutab Venemaa valitsemisstruktuuri. Putin on seadusega jõustanud viis reformi. Esimese reformi kestel ühendas Putin 89 regiooni seitsmeks haldusüksuseks, mida juhivad presidendi poolt ametisse määratud kindralkubernerid. Putin on sundinud regioonide seadusandjaid oma seadusi ja põhiseadusi vastavusse viima föderaalõigusega, kuid enamasti pole see õnnestunud. Üks Putini reformidest on seotud liikmete valimisega parlamendi ülemkotta, kuid võrreldes Jeltsini läbiviidud reformidega 1993. ja 1995. aastal, on Putini tehtud muudatused marginaalsed. Kuigi uued ülemkoja liikmed on seni toetanud enamikku Putini algatusi, ei peegelda see truudus mitte institutsioonilisi muudatusi, vaid poliitilist kokkulepet regioonide ja keskvõimu eliidi vahel.
Putini kõige tähelepanuväärsem muudatus puudutab aga maksutulude jaotust. Kui 1998. a said kohalikud omavalitsused 61% kõikidest riigi tuludest, siis 2001. a saadi ainult 48%. Mitmete reformidega on tulude allikaid tsentraliseeritud, suurelt jaolt just regioonide arvel on alandatud maksumäärasid. Doonorregioonide kubernerid, kes on reformidega tulusid kaotanud, süüdistavad Moskvat võimetuses kohalikke teenuseid osutada.
Ehkki Putini administratsioon on näidanud üles arukust korruptsiooni põhjuste mõistmisel ning võtnud vastu seadusi selle vähendamiseks, on tegelikkuses kasvanud nii kuritegevus kui ka korruptsioon. Vastuvõetud seadused ei toimi, sest Venemaa oligarhiline kapitalism teeb juhtivate ametnike paljastamise ja karistamise väga keeruliseks. Kohtulikule vastutusele pole võetud ühtki juhtfiguuri, isegi ajakirjandus avaldab korruptsiooniteemalisi teateid väga harva.
Välispoliitikas on Putinit peetud juba kolmandaks Kremli juhiks, kes lõpetab külma sõja. Artikli autori arvates kujutab praeguse Venemaa välispoliitiline kurss endast tagasipöördumist Jeltsini varasema poliitika juurde, kus isegi Jevgeni Primakovi ajal võeti ette samme partnerluseks Läänega. Ühe traagilise detaili poolest sarnaneb Putini Venemaa seitsme aasta taguse Venemaaga – võitmatu sõda Tshetsheenias. Pressivabaduse osas on Putini administratsioon eristunud oma eelkäijast, talitades karmikäeliselt kriitiliste meedia-väljaannetega. Treismani arvates oli Jeltsin meedia suhtes vaieldamatult sallivam, kuigi see kritiseeris ja naeruvääristas teda sageli.
Ehkki Putini rezhiimi uudsus ja efektiivsus on sageli üles puhutud, on Venemaal siiski toimunud mõned olulised muutused. Kõige märkimisväärsem muutus ei ole mitte Putini poliitika, vaid tema populaarsus. Esimest korda viimase kümne aasta jooksul on Venemaal liider, kellel on enamiku kodanike toetus, tema toetusprotsent on kõikunud 61 ja 84 vahel. Just see toetus on võimaldanud kiiresti vastu võtta seadusi, mis olid blokeeritud viis aastat või kauemgi. Teine olulisim muudatus puudutab majanduskasvu, mis on olnud kiire viimasel kolmel aastal (5% 1999. aastal, 9% 2000. aastal, 5% 2001. aastal ja 3,8% 2002. aasta esimesel poolaastal). Viimane erinevus Jeltsini aastatest on erilisem: hoolimata raskustest on Moskvas tunda optimismi. Eliit näib uskuvat tulevikku ning äriga seotud inimesed ütlevad, et esimest korda planeerivad nad oma tegevust aastateks ette.
Refereerinud Ülle Lepp
RAHVASTIKU VANANEMINE
Spiezia, Vincenzo. The greying population: a wasted human capital or just a social liability?
International Labour Review. Vol. 141 (2002), no. 1-2, p. 71-113.
OECD maade rahvastiku arvulises ja vanuselises koosseisus on madala sündimuse ja keskmise eluea pikenemise tõttu toimumas olulised muutused. Vanemaealiste inimeste osakaal suureneb ja rahvaarv kahaneb peaaegu kõigis arenenud tööstusriikides. Eakate inimeste osatähtsuse kasv tekitab probleeme pensioni- ja tervishoiusüsteemide rahastamisel, samuti võib see mõjuda pärssivalt majanduskasvule. Mõne riigi valitsused näevad väljapääsu pensioniea tõstmises. Kuigi selline poliitika vähendaks survet sotsiaalkulutustele, pole selle mõju tööturule ja tööhõivele veel päris selge. Paljudes arenenud riikides, eriti Euroopas, on tööpuudus juba niigi suur ning vanemaealiste töötajate arvu suurenemine mõjuks negatiivselt noorte inimeste tööhõivele.
Käesoleva artikli eesmärk on analüüsida rahvastiku vananemise mõju tööturule ja arutleda põhiliste poliitiliste ja majanduslike abinõude üle leidmaks olukorrale lahendust. Artiklis antakse ülevaade suuremate OECD maade rahvastiku ja tööjõu dünaamikast. Viimastel aastakümnetel iseloomustab rahvastiku dünaamikat neis riikides iibe langus ja keskmise eluea pikenemine, sellekohased statistilised andmed on riikide kaupa esitatud tabelites. Tabelitena on esitatud ka andmed OECD maade rahvastiku vanuselise koosseisu kohta aastail 2000 ja 2040 (prognoos) ning töötajate arvu kohta aastail 2000. ja 2050 (prognoos).
Autor käsitleb rahvastiku vananemise ja säästude kogumise seoseid, analüüsides eri teadlaste uurimusi ja hüpoteese, ning leiab, et kuigi vananevad ühiskonnad võivad kogeda säästukalduvuse vähenemise tõttu majanduskasvu mõningast aeglustumist, ei ole see mõju veel selgelt tõestatud. Autor väidab, et majanduskasvule avaldab mõju ka tootlikkus, sest tootlikkuse tase määrab ära ressursside hulga, mida ühiskonnas jagada, samas mõjutab rahvastiku vananemine tootlikkuse kasvu.
Artiklis vaadeldakse OECD maade tööhõive määrasid vanuserühmade kaupa aastatel 1970-2010 (prognoos), nii pensionile jäänud naiste kui ka meeste keskmist vanust aastail 1950-1995, võrreldakse töötavate ja pensionil olevate 55–64-aastaste meeste hulka mitme majandussektori kaupa, vanemaealiste töötajate haridustaset ning tööalast koolitust saanute ealist ja soolist koosseisu eri riikides.
Artikli viimane osa käsitleb vananeva ühiskonna probleemidega toimetulekuks OECD maades elluviidud reforme ja kasutuselevõetud abinõusid.
Refereerinud Margot Mahlapuu
ŠVEITSI TÖÖTURUPOLIITIKA
Gerfin, Michael; Lechner, Michael. A microeconometric evaluation of the active labour market policy in Switzerland.
The Economic Journal. Vol. 112 (2002), no. 482, p. 854-893.
Artikli autorite eesmärk oli leida, kuidas mõjutab tööhõiveprogrammides osalemine inimese võimalusi tööd leida. Uuringu andmed pärinevad Shveitsi riiklikest tööturu andmebaasidest ning sotsiaalkindlustussüsteemist. Autorid tutvustavad lähemalt Shveitsi tööturupoliitikat ning analüüsivad erinevate tööturumeetmete efektiivsust. Põhjalikumalt on vaatluse all ajutise palgatoetusega tööprogramm (Temporary wage subsidy), mis vastavalt uuringu tulemustele osutus lühiajaliselt kõige efektiivsemaks meetodiks.
Shveitsis alustati aktiivse tööturupoliitika rakendamist 1997. aastal, kui töötu abiraha saamine hakkas sõltuma töötu osalemisest tööhõiveprogrammides. Nii nagu teisteski Euroopa riikides, rakendatakse Shveitsis aktiivse tööturupoliitika meetmetena mitmeid täiendusõppe- ja tööhõiveprogramme, neid võib jagada kolme suuremasse kategooriasse: koolituskursused, tavalised tööhõiveprogrammid ja ajutine töö koos palga subsideerimisega (ajutise palgatoetusega tööprogrammid).
Koolituskursused võivad olla väga erinevad nii sisu kui ka kestuse poolest. Nii võib töötu käia näiteks baaskursustel (efektiivse tööotsimise ja enesehinnangu tõstmise kursused), keelekursustel, arvutikursustel, kutsealasel täiendusõppel jne. Otsuse kursusel või programmis osalemise kohta teeb vastav ametnik igakuistel intervjuudel kogutud info põhjal, samuti võib töötu ise osalemissoovi avaldada. Seadus sätestab vaid, et kursused peavad olema seotud inimese konkurentsivõime suurendamisega tööjõuturul.
Tavaline tööhõiveprogramm pakub töötule ajutist tööd väljaspool tavalist tööturgu kuue kuu jooksul. Ajutise palgatoetusega tööprogramm ei ole ametlikult aktiivse tööturupoliitika osa, kuid tööturu ametnikud kasutavad seda kui üht aktiivse tööturupoliitika vahendit. Selle programmiga julgustatakse töötuid vastu võtma töökohti, kus palk on väiksem kui töötu abiraha, kusjuures riik kompenseerib vahe. Osalejad jäävad programmi kestel registreerituks tööotsijana ning võivad parema töökoha leides kohe uuele tööle asuda. Ehkki on oht, et ettevõtted kasutavad selliseid töötajaid ära, et saada liikuvat ja odavat tööjõudu või kutsuvad vallandamiste kaudu tööjõu liikumist ise esile, võib see programm tuua paljusid pikka aega tööta olnuid töö juurde tagasi.
Tööalase koolitusprogrammi mõju sõltub paljuski koolituse liigist. Ehkki tugevat positiivset mõju pole neil ühelgi, on kutsealane täienduskoolitus ja teised kursused, nagu arvutikoolitus, pigem kasulikud. Ent baaskursuste, eriti keelekursuste läbimine ei anna töö leidmisel mingit eelist. Tööhõiveprogrammides osalemise tulemus on samuti kesine, suhteliselt pikkades programmides osalemise tõttu võimalikest tööpakkumisest ilmajäämine kaotab tööprogrammis saadud töökogemuse positiivsed küljed. Ajutiste palgatoetuste programm on ainus programm, mille puhul võib täheldada selgelt positiivset mõju tööturule naasmisel. Positiivne mõju tuleb esile just siis, kui töötus kestab pikka aega, kui muud tööotsimise võimalused on juba läbi proovitud ja töö leidmist hakkab takistama eeldatav tööharjumuse kadumine.
Oluline on märkida, et uurimus käsitleb eelkõige tööhõiveprogrammide lühiajalisi mõjusid. Pikemat perioodi haarav uuring, mis arvestaks ka erinevate kursuste ja programmide koosmõju, võiks anda põhjalikumaid vastuseid küsimusele, kuidas tööturupoliitika meetmeid võimalikult efektiivselt kasutada.
Refereerinud Siiri Männamaa
ÜRO
The United Nations and international politics/ Stephen Ryan. MacMillan Press, 2000. XIV + 209 p.
Raamatus analüüsitakse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) mõju rahvusvahelisele poliitikale alates Teisest maailmasõjast kuni tänapäevani. Peatähelepanu pööratakse ÜRO rollile rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagajana, vaatluse all on ka inimõigused ja keskkonnakaitse. Autor annab põhjaliku ülevaate ÜRO Julgeolekunõukogu peasekretäride tegevusest.
Refereerinud Margot Mahlapuu
WTO
The role of the World Trade Organization in global governance / edited by Gary P. Sampson. United Nations University Press, 2001. 298 p.
Kogumik koosneb 13 peatükist. Raamatu koostaja analüüsib sissejuhatuses Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglite ja lepingute tähtsust maailmakaubanduses, suhteid teiste organisatsioonidega, seoseid töö-, keskkonna- ja tervishoiustandarditega. Esimeses peatükis selgitab ÜRO peasekretär Kofi Annan WTO ja teiste organisatsioonide (UNCTAD, IMF jt) vajalikkust maailmakaubanduses. Edasi antakse ülevaade WTO tuleviku-perspektiividest, mitmepoolsetest kaubandusläbirääkimistest ja WTO lepingutest. Maailma Kaubandusorganisatsioonil on tähtis osa maailmamajanduses, keskkonnapoliitikas ning üldises maailmastumisprotsessis.
Refereerinud Marika Lillemäe
EUROOPA LIIT
New asylum countries?: migration control and refugee protection in an enlarged European Union / edited by Rosemary Bryne, Gregor Noll, Jens Vedsted-Hansen (Eds.). Kluwer Law International, 2002. XX + 463 p.
Pärast 1989. aasta sündmusi Berliinis varises kokku range piirikontrollirežiim, mis oli pea 30 aastat tõkestanud migratsiooni läände. Lühikese aja jooksul sai enesestmõistetavaks, et Euroopa Liit (EL) laieneb. ELi liikmesriikidel ei tulnud seetõttu teha mitte ainult ümberkorraldusi seniste piiriületustingimuste muutmiseks, vaid ka plaane olemasolevate piiride lõplikuks kaotamiseks, kirjutab raamatu peatoimetaja. Protsess, mis sidus omavahel asüüliõiguse küsimused ning ELi laienemise teema, viis nn paneuroopa kaitsesüsteemi ülesehituseni.
Väljaandes analüüsitakse asüüli puudutavate ümberkorralduste iseloomu ja ulatust Euroopas ELi laienemise kontekstis. Antakse ülevaade sellest, kuidas kandidaatriikides (Poola, Tshehhi, Ungari, Baltimaad) toimus üleminek Euroopas kehtivatele eeskirjadele ning vaadeldakse, milline mõju on olnud naaberriikidel vastavate õiguste ja poliitika kujundamisel. Käsitletakse Saksamaa suhteid Poola ja Tshehhiga, Austria suhteid Ungariga ning Põhjamaade ja Balti riikide vahelist koostööd.
Eraldi peatükis vaadeldakse Amsterdami lepingut, mis oluliselt mõjutab tulevikus neid poliitilisi otsuseid, mis seotud asüüli ja immigratsiooniga. Juttu on kaitsekohustuste jaotamisest liikmesriikide vahel, pagulaste turvalisuse suurendamisest kandidaatriikides ja laienemisprotsessi tulevikuväljavaadetest.
Teos on ELi liikmesriikide ja kandidaatriikide poliitikute, ametnike ja akadeemikute kolmeaastase uurimistöö tulemus. Eesti kohta on artikli kirjutanud ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Ameti esindaja Eestis Anu Potisepp. Analüüs tugineb seadustele ja standarditele, mis kehtisid 2001. aasta jaanuaris. Teosele lisavad väärtust tabelid statistiliste andmetega.
Refereerinud Külli Kask
POLIITILINE PSÜHHOLOOGIA
Citizens and politics: perspectives from political psychology/ James H. Kuklinski, editor. Cambridge University Press, 2001. XII + 520 p.
Kogumikus käsitletakse kodanike poliitilise pädevuse küsimusi tänapäeva poliitilise psühholoogia eri aspektidest lähtuvalt. Raamatu esimeses osas on artiklid, milles eritletakse afekti rolli sümboolses poliitikas; valijate emotsionaalsuse dünaamilisi funktsioone ning emotsioonide ja tunnetuse vahekorda suhtumises parteiliidritesse valimisperioodil. Kogumiku teises osas analüüsitakse valijaskonna poliitilist tunnetust; valijate poliitiliste otsustuste mudeleid; valimistel kandideerivate poliitikute hindamise dünaamikat. Kolmandas osas on vaatluse all valijate poliitilised hoiakud, seosed avaliku arvamuse ja demokraatliku poliitika vahel, kodanike suhtumine poliitilistesse kampaaniatesse, debattidesse ja poliitilisse esindamisse, poliitilise hoiaku tähendus esindusdemokraatiates jms. Kogumiku neljanda osa artiklites keskendutakse poliitiliste väärtushinnangute analüüsimisele.
Refereerinud Katrin Männi
HEAOLURIIGID
Welfare and work in the open economy/ edited by Fritz W. Scharpf and Vivien A. Schmidt. Oxford University Press, 2000. 2 vol.
Vol. 1: From vulnerability to competitiveness. 403 p.
Vol. 2: Diverse responses to common challenges. 656 p.
Muutused rahvusvahelises majanduskeskkonnas on pannud proovile heaoluriikide võime säilitada sõjajärgseid saavutusi sotsiaalkindlustuse ja täieliku tööhõive vallas ning sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisel. Selles kaheköitelises teoses uuritakse 12 heaoluriigi – Austraalia, Austria, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Hollandi, Uus-Meremaa, Rootsi, Shveitsi ja Suurbritannia – kohanemist väliste majandusmuutustega kolme aastakümne jooksul. Teose esimeses osas esitatakse nende riikide võimete ja haavatavuse erinevuste võrdlev analüüs. Raamatu teises osas analüüsitakse nende 12 riigi kogemusi, sh lähemalt naiste osalemist tööturul, varast pensionilejäämist, avalike teenuste liberaliseerimist ja rahvusvahelist maksukonkurentsi. Raamat sisaldab rohkesti heaoluriikide majandusnäitajate võrdlevat statistikat.
Refereerinud Meeli Kõlli
TURUMAJANDUS
Markets and moralities: ethnographies of postsocialism / edited by Ruth Mandel and Caroline Humphrey. Berg Publishers, 2002. XIII + 240 p. Rmt. sisaldab ka: Re-constructing the “normal”: identity and the consumption of Western goods in Estonia/ Sigrid Rausing.
Kogumik sisaldab artikleid peamiselt sotsiaalantropoloogidelt, kes on uurinud inimeste suhtumist turumajandusse uutes demokraatlikes riikides Kesk- ja Ida-Euroopas ning endistes Nõukogude Liidu vabariikides. Pärast kümmet aastat Lääne turule orienteeritud majanduse omaksvõttu võitleb postsotsialistlik ühiskond ikka veel sissejuurdunud arusaamaga kapitalismi moraalist ning survega osta ja müüa. Näiteks käsitletakse järgmisi teemasid: naised ja ettevõttekultuur endises ja praeguses Aserbaidzhaanis; moraal, identiteet ja tööstus põllumajanduslikus Bulgaarias; kiirtoidurestoranid ja kohalikud toidud Ungaris; erastamise kontseptsiooni laiendamine põllumajanduslikus Kasahstanis jne.
Refereerinud Meeli Kõlli
PÕLLUMAJANDUS
Agricultural transformation and land use in Central and Eastern Europe/ edited by Stephan J. Goetz, Tanja Jaksch, Rosemarie Siebert. Ashgate, 2001. XXIV + 340 p.
Raamatus kirjeldatakse ja analüüsitakse praegusi maakasutuse mudeleid endistes Kesk- ja Ida-Euroopa sotsialismimaades. Palju on tähelepanu pööratud maakasutuse arenguprobleemidele, nenditakse, et need riigid pole veel oma potentsiaali täielikult kasutanud. Käsitletakse üleminekuaja põllumajandust globaalses perspektiivis, piirkonna kliimat, mullastikku ja põllumajanduslikku potentsiaali, sotsiaalseid muutusi ja põllumajanduse arengusuundi. Artiklite juures on esitatud hulgaliselt kaarte ja majandusstatistikat. Kogumik sisaldab ka peatükki Eesti põllumajanduspoliitika, maakasutuse ja metsanduse lühiülevaatega, autoriks Leipzigi Regionaalgeograafia Instituudi professor Elke Knappe.
Refereerinud Meeli Kõlli
Ülevaated artiklitest